2-05-2075/4 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

10.mail 2002. a. saatis hageja kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris kostjat võlgnevuse suurusest ja lepingu lõpetamisest juhul, kui viimane ei kustuta tekkinud võlgnevust hiljemalt 7 päeva jooksul teatise kättesaamisest. Kostja võlgnevust tähtajaks ei kustutanud ja hageja ütles lepingu erakorraliselt üles. Pärast lepingu ülesütlemist asus hageja vara võõrandama. Lepingu punktis 5. 19 on kokku lepitud, et kui hageja lõpetab lepingu ennetähtaegselt ja võõrandab vara, on kostja kohustatud hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kulud ja kahjud. Kuna sõiduki lepingust tulenev jääkmaksumus on oluliselt kõrgem kui selle turuhind, siis võõrandas hageja sõiduki selle jääkmaksumusest oluliselt madalama hinnaga, milleks oli 156.779, 66 krooni (käibemaksuta). Sõiduki ostuhind tasuti hagejale 15. juulil 2002. a. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 184.514, 85 krooni, mis koosneb sõiduki jääkmaksumusest 149.466, 43 krooni, debitoorsest võlgnevusest 16.622, 96 krooni, kindlustusmaksest 2.328 krooni ja sõiduki tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest 16.097, 46 krooni. Sõiduk realiseeriti hinnaga 156.779, 66 krooni ja seega on hageja poolt kantud reaalne kahju kokku 27.735, 19 krooni. Vara jääkmaksumus on lepingu lõpetamise järgselt maksegraafiku alusel tasumisele kuuluvad maksed; debitoorne võlgnevus on lepingu lõpetamise hetkeks kostja poolt tasumata maksed. Kindlustusvõlgnevus on kostja poolt tasumata kindlustusmaksed, mille hageja kohustus tasuma kostja eest. Vara realiseerimise ja tagastamisega seotud kulud on kulutused, mida hageja oli sunnitud tegema selleks, et saada vara oma valdusesse ja see võimalikult hea hinnaga võõrandada. Lepingu rikkumisel on kostja kohustatud vastavalt lepingule ja VÕS § 101 lg. 1 p-dele 1 ja 3 hüvitama lepingu rikkumisest tuleneva kahju. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kui sõiduk oleks realiseeritud tavalise turuhinnaga, oleks selle müügist saadud tulu katnud väidetavad hageja nõuded kostja vastu. Hageja poolt esitatud sõiduki hindamise akti on koostanud hageja poolt mõjutatav juriidiline isik ning see ei ole tegelikku sõiduki turuväärtust arvestav ega objektiivne. Hageja on endale ise väidetava kahju tekitanud ning kahju tekkimise ja kostja tegevuse vahel puudub igasugune põhjuslik seos. Hageja ei võimaldanud kostjal ka väidetavat kahju ära hoida ega seda vähendada, kuna ei teatanud kostjale võimalikest raskustest sõiduki realiseerimisel. Linnakohtu otsus Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Pooled ei vaidle selle üle, et neil oli kasutusrendi leping, mille hageja on üles öelnud. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja jättis lepingujärgsed maksed tasumata ja rikkus seega lepingut. Lepingu rikkumisest tulenevate tagajärgede suhtes tuleb kohaldada poolte vahel sõlmitud kasutusrendi lepingut. Samuti tuleb kohaldada tsiviilkoodeksit (TsK), kuna leping öeldi üles enne võlaõigusseaduse jõustumist. TsK § 222 lg. 1 kohaselt on võlgnikul kohustus hüvitada kreeditorile kohustise täitmata jätmisega tekitatud kahju. Selliseks kahjuks võivad sama paragrahvi lg. 2 kohaselt olla kreeditori poolt tehtud kulutused, vara kaotsiminek või rikkumine, saamata jäänud tulu. Sõiduauto kasutusrendi lepingu kohase täitmise korral jääb lepingu lõppedes rendileandja omandisse kasutatud sõiduauto, mille tavapärasest kasutamisest tulenev seisund ning selle realiseerimise võimalikkus on rendileandja äririsk. Vaidlusalusel juhul on kahjuna käsitletavad üksnes sellised sõiduki kahjustused, mis ei ole tekitatud sõiduki tavapärasest kulumisest. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et asjaolu, et sõiduki jääkväärtus ja tegelik müügihind ei ühtinud, on põhjustatud kostja käitumisest, mitte sõiduki tavapärasest kulumisest.

Kahjuna saab käsitleda selliseid asjaolusid, mille tekkimist kostja pidi või oleks pidanud ette nägema. Kostja jättis tasumata lepingujärgsed maksed. Kostja võis ette näha, et lepingust tuleneva rahalise kohustise täitmata jätmine toob kaasa lepingu ülesütlemise ja viivise nõude, kuid kostja ei saanud ette näha, et lepingujärgse rahalise kohustuse täitmata jätmine toob kaasa olukorra, kus hageja on sunnitud sõiduki müüma jääkväärtusest odavama hinnaga. Hageja ei ole välja toonud, millest koosneb kostja vastu esitatud nõue. Hageja käsitles kahjuna nelja erinevat rahalist summat, kuid ei näidanud, millised kohustused on tasaarvestusega täidetuks loetud ja millised mitte. Hageja ei tõendanud kahju olemasolu ega põhjuslikku seost kostja käitumise ja sõiduki jääkväärtusest väiksema turuhinnaga realiseerimise vahel ning seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Kohus rikkus protsessinorme ja hindas ebaõigesti esitatud tõendeid. Kohus ei põhjendanud otsust piisavalt ega märkinud, millistele tõenditele kohtu järeldused on rajatud. Kohus jättis otsuse tegemisel arvestamata lepingu p. 5. 19, jättes hindamata selle sisu ning asjaolu, et lepingu sõlmimisel olid pooled teadlikud lepingu ennetähtaegse ülesütlemise tagajärgedest. Sellisel juhul ei ole õige väita, et kostja ei olnud teadlik, millised tagajärjed lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel on ning millised poolte õigused ja kohustused sellega kaasnevad. Täpne ei ole asjaolu, et lepingu aluseks olev vara (Peugeot 307 XR 1, 6) realiseeriti jääkväärtusest madalama hinnaga. Pärast vara omandi ülevõtmist teostati varale professionaalsete hindajate poolt hindamisakt ning vara väärtuseks hinnati 170.000 krooni (koos käibemaksuga). Hagejal õnnestus vara realiseerida 185.000 krooniga (koos käibemaksuga). Hageja on teinud kõik, et vara müüdaks võimalikult kõrge hinnaga. Hageja lepingujärgne nõue koosneb vara jääkmaksumusest 149.466, 43 krooni, debitoorsest võlgnevusest 16.622, 96 krooni, kindlustusmaksete võlgnevusest 2.328 krooni ja vara tagastamise ning realiseerimisega seotud kuludest 16.097, 46 krooni, mis teeb kõikide nõuete pealt kokku 184.514, 85 krooni. Seega on linnakohtu järeldused vara müümisest alla jääkmaksumuse väärad ning arvestatud ei ole kohtule esitatud tõendeid. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja I.K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada, hagi tuleb rahuldada. Linnakohus tuvastas ja vaidlust ei ole selle üle, et pooltel oli kasutusrendi leping, millega kooskõlas hageja andis lepinguperioodiks kostja valdusse ja kasutusse K.A. AS-lt omandatud sõiduauto Peugeot, kostja aga kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus kindlaksmääratud makseid vastavalt maksegraafikule. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja jättis lepingujärgsed maksed tasumata, rikkudes seega lepingut, et hageja on lepingu üles öelnud, saanud auto oma valdusse ning võõrandanud selle käibemaksu arvestamata 156.779, 66 krooni eest (müügihind koos käibemaksuga moodustas 185.000 krooni). Linnakohus leidis õigesti, et lepingu rikkumisest tulenevate tagajärgede suhtes tuleb kohaldada pooltevahelist lepingut. Kuna leping öeldi üles enne 1. juulit 2002. a., mil jõustus võlaõigusseadus, tuleb vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lõikele 2 kohaldada vaidluse lahendamisel senikehtinud seadust ehk tsiviilkoodeksit (TsK). Hageja tuletas hagisumma ühelt poolt sõiduki jääkmaksumuse (käibemaksuta 149.466, 43 krooni), debitoorse võlgnevuse (16.622, 96 krooni), kindlustusmakse võlgnevuse (2.328 krooni) ning sõiduki tagastamise ja realiseerimisega seotud kulude (16.097, 46 krooni), mis kokku moodustavad 184.514, 85 krooni, ning teiselt poolt sõiduki müügihinna (käibemaksuta 156.779, 66 krooni)

vahena. Kolleegium leiab, et hageja nõue on kooskõlas pooltevahelise lepinguga. TsK § 173 lõikest 1 tulenevalt tuli kohustused täita vastavalt lepingu sätetele. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et lepingu lõpetamise hetkeks olid tal tasumata lepingujärgsed maksed summas 16.622, 96 krooni; lepingu punkti 2. 3 alusel, mille kohaselt rentnik on kohustatud tasuma rendimakseid vastavalt maksegraafikule, on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu kehtivuse aja jooksul tasumata maksete tasumist. Kostja ei ole vaidlustanud ka asjaolu, et hageja on tasunud kostja kohustuse täitmiseks kindlustusmakse summas 2.328 krooni; selle makse hüvitamist on hagejal õigus nõuda kostjalt vastavalt lepingu punktile 9. 2. 4, mille mõtte kohaselt rentniku poolt vara kindlustuskohustuse täitmata jätmisel, sealhulgas kindlustusmaksete tasumata jätmisel, on rendileandjal õigus kindlustuskohustus üle võtta ning kustutada kindlustusmaksete võlgnevus rentniku arvel. Kostja on nõustunud ka sellega, et seoses sõiduki tagastamise ja realiseerimisega on hageja teinud kulutusi 16.097, 46 krooni suuruses summas; nimetatud kulutuste hüvitamise nõudmiseks annab hagejale aluse lepingu punkt 5. 19, mille mõtte kohaselt on rentnik juhul, kui rendileandja lõpetab lepingu ennetähtaegselt ja võõrandab vara, kohustatud hüvitama rendileandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sealhulgas vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine ja müügikõlbulikuks seadmine). Seega moodustab kostja võlgnevus debitoorsest võlgnevusest, tasumata kindlustusmaksest ja sõiduki tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest kokku 35.048, 42 krooni. Vara jääkmaksumus on lepingu punktis 1. 1 sisalduva definitsiooni kohaselt lepingu tähtaja suvalisel ajahetkel rentniku poolt rendileandjale vara omandamiseks tehtud kulutuste hüvitamata osa. Et vaidlusaluse auto jääkmaksumus moodustas lepingu lõpetamise hetkel 149.466, 43 krooni (käibemaksuta), selle üle ei ole pooltel vaidlust. Vaidlust ei ole ka selle üle, et tegelikult võõrandas hageja sõiduki 156.779, 66 krooni (käibemaksuta) eest. Lepingu punkti 5. 19 eespoolkirjeldatud sisu kohaselt on rentnikul kohustus hüvitada rendileandjale vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe. Et hageja võõrandas aga vaidlusaluse auto kõrgema hinnaga, kui oli auto jääkmaksumus, on hageja hagisumma arvestamisel võtnud õigesti arvesse ka kostja kasuks tekkiva vahe, vähendades selle võrra ülejäänud nõuete summat. Kostja ei ole samas esitanud mingeid tõendeid selle kohta, nagu oleks hagejal olnud võimalik võõrandada vaidlusalune auto veel kõrgema hinnaga – kostja sellekohased väited on paljasõnalised. Ka ei ole kostja esitanud mingeid tõendeid selle kohta, nagu oleks hageja lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel oma nõuetest kostja vastu loobunud või mingeid tasaarvestusi teinud. Samuti ei ole kostja mõistetavalt põhjendanud, nagu oleks tal olnud hageja vastu nõue, mida oleks lepingu lõpetamisel olnud võimalik tasaarvestada hageja nõudega tema vastu. Kohtukulud tuleb ümber jaotada. Vastavalt kuni 1. jaanuarini 2006. a. kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lõigetele 1, 8 ja 11 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hagiavalduselt tasutud riigilõiv 2100 krooni ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 2100 krooni, seega kokku kohtukulu 4200 krooni.