AS SEB Liising hagi Vladimir Dervenevi vastu võlgnevuse nõudes 3338,70 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 16. mai 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS SEB Liising apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant: AS SEB Liising (hageja), rk 10281767; esindaja Valentina Nefjodova; Vastustaja: Vladimir Dervenev (kostja), ik xxx; esindaja adv Andrei Matvejev
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 16. mai 2016. a otsus hagi täieliku rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ja teha uus otsus millega hagi rahuldada osaliselt.
2.4.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 70 % AS SEB Liising kanda ja 30 % Vladimir Dervenevi kanda.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord
Ringkonnakohus selgitab, et menetlusosalisel on õigus taotleda menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist tsiviilasja lahendanud maakohult pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS SEB Liising (hageja) esitas Vladimir Dervenevi (kostja) vastu hagi, milles palus mõista välja lepingu ülesütlemisega seoses kantud kulud, milleks on tasumata rendimaksed 1778,90 eurot, lepingu lõpetamise teatis 7,20 eurot, transporditeenus 236,40 eurot, sõiduki turuväärtuse hindamine 102 eurot, värvikatte poleerimine ja puhastus 200 eurot, müügiteenus 600 eurot, viivis 297,54 eurot ja sissenõudmise kulud 116,66 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 23.08.2011 tähtajalise liisingulepingu, mille eesmärgiks oli anda kostja kasutusse sõiduk Nissan (liisinguese). Kostja jättis lepingulised kohustused täitmata ja hageja ütles lepingu alates 20.12.2013 erakorraliselt üles. Lepingu ülesütlemise päevaks oli kostjal hageja ees lepingujärgne võlgnevus tasumata liisingumaksete osas 2047,40 eurot. Sõiduki jääkmaksumuseks lepingu ülesütlemisel oli 14 082,28 eurot (ilma käibemaksuta). 30.06.2014 määrati sõiduki turuväärtuseks selle tagastamise hetkel ilma käibemaksuta 14916,67 eurot. Hageja võõrandas sõiduki hinnaga 14916,67 eurot (ilma käibemaksuta, koos käibemaksuga 17900 eurot). Müügist laekunud raha eest kustutas hageja sõiduki jääkmaksumuse ja arve A13210625 selle tasumata osas. Tasumata jäi liisingumaksete võlgnevus nelja kuu eest kokku 1778,90 eurot. Lepingu punktide 30.2 ja 30.5 kohaselt kohustus liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kulutused, mis kaasnevad lepingu ülesütlemisega. Hageja kandis lepingu ülesütlemisega lisakulusid, milleks olid liisingueseme valduse taastamise kulu, liisingueseme ettevalmistamine müügiks (värvkatte poleerimine ja sisepesu), hindamise ja müügikulud; kokku 1138,40 eurot. Hageja palus lepingu ülesütlemisega kantud kulude hüvitamist VÕS § 367 lg 1, 4 ja VÕS § 113 alusel
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja võõrandas liisingueseme alla selle tegeliku turuväärtuse ja soovis kostja arvel rikastuda. Kostja hinnangul oli sõiduki turuväärtus 22000 eurot ja müügi korral puuduksid hagejal nõuded kostja vastu. VÕS § 367 lg 3 järgi peab nõude suurust arvestama lähtuvalt eseme tegelikust väärtusest üleandmise hetkel.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus märkis, et pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab hagejale hüvitama liisingulepingu ülesütlemise tõttu kantud kulud. Maakohus märkis, et pooled sõlmisid liisingulepingu, mille punkti 30.1.1 kohaselt on liisinguandjal õigus leping üles öelda, kui liisinguvõtja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva liisingumaksega ja liisinguandja on andnud edutult vähemalt 2 nädalase tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tasumata jätmise korral lepingu üles. Lepingu punkti 30.2 alusel on lepingu ülesütlemisel liisinguandjal õigus liisinguese võõrandada omal äranägemisel ja saadud summa arvelt katta krediidi jääk, liisingueseme netohinna finantseerimise kulu, käibemaksulaenu jääk, kindlustusmaksete jääk, liisingueseme võõrandamisel liisinguandja pool tehtud kulutused (sealhulgas liisingueseme hindamise, võõrandamiseks ettevalmistamise ja võõrandamise kulud) ja muud lepingust tulenevad liisinguandja nõuded. Lepingu punkti 30.3 kohaselt, kui liisingueseme võõrandamisest saadud summast ei piisa kõikide nõuete tasumiseks, hüvitab liisinguvõtja liisinguandjale tekkinud kahju. VÕS § 367 lg 1 alusel peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimiskulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Seega peab liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel liisinguvõtja tasuma veel tagasimaksmata krediidisumma. VÕS § 367 lg 2 näeb sisuliselt ette liisingumaksete intressiosa tasumist kuni ülesütlemiseni ja tasumisele kuuluvate kulude kontekstis intressi enam arvesse ei võeta. Kostja on VÕS § 1 lg 5 järgi tarbija. Tarbijakrediiti sisaldava liisinglepingu puhul ei saa VÕS § 416 lg 3 kohaselt nõuda tarbijalt liisingulepingu raames saadud krediidi kasutamata jätmise ajale (ülesütlemisele järgnevale ajale) langevat intressi. Hageja arvestas oma nõude kostja vastu enne ülesütlemist võlgnetavate liisingumaksete, viivise ja ülesütlemisest tingitud kulude summana. Hageja on liisingueseme müügist saadud summa eest kustutanud liisingueseme jääkmaksumuse ja enne lepingu ülesütlemist arvest A13210625 kostja poolt maksmata jäetud osas, kusjuures osamaksete suurus pärast liisingulepingu ülesütlemist kohtule esitatud kujul sisaldab intressiarvestust (tl 25, 28-30). Maakohus märkis, et selliselt ei vasta hageja arvestus VÕS § 367 lõikele 2. VÕS § 367 lg 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu erakorralist ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel. Seega arvestatakse sellisel juhul kulutuste hüvitamise nõude suuruse puhul liisingueseme turuväärtust selle liisinguandjale tagastamise
hetkel, st see arvestatakse maha liisinguvõtja poolt tasumisele kuuluvatest kuludest. Kui võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui kulude hüvitamise kohustuse nõue, kohustub liisinguvõtja hüvitama vastava vahe. Kohtupraktikas on leitud, et hinnaerinevus liisingueseme turuhinna ja selle tegeliku müügihinna vahel 10 % ulatuses on poolte huvisid arvestades mõistlik ja lubatav (RK 3-2-1-77-08). Maakohus leidis, et liisingueseme turuväärtus sõiduki tagastamisel, so 21000 eurot, on käesolevas asjas hageja poolt tõendatud (tl 42-46) ega erine oluliselt kostja väidetud turuhinnast 22000 eurot. Maakohus leidis, et esitatud asjaoludel (müügiperiood 10 kuud) ületab liisingueseme tegelik müügihind 14916,67 eurot (ilma käibemaksuta) liisingueseme turuhinna aktsepteeritavat allahindlust ning on liisinguvõtjat kahjustav. Maakohtu poolt arvestatuna moodustab osamaksete põhiosa jääk (pärast ülesütlemist tasuda jäänud osamaksed ilma intressita ajaperioodil jaanuar 2014 kuni august 2015) 8741,95 eurot, sellele lisanduvad vaidlustamata liisingu osamaksete võlg 1778,90 eurot, lisakulud 1138,40 eurot, lepingu lõpetamise teatis 7,20 eurot, võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud 116,66 eurot, viivis 297,54 eurot; kokku on hüvitamisele kuuluvaid kulusid 12080,65 eurot. Seega ületab maakohtu hinnangul võõrandamisest saadud summa hüvitamisele kuuluvaid kulusid ja liisinguvõtjal puudub kohustus liisinguandja kulusid hüvitada.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub apellant maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohtu võlgnevuse arvestus väär. Rendimaksete arvestus näitab, et alates jaanuarist 2015 kuni lepingu lõpetamiseni peaks vastustaja tasuma makseid summas 8669,66 eurot. Põhiosa jääk moodustaks lepingu korralisel lõpetamisel 5412,62 eurot. Liites tasumisele kuuluvad maksed 8669,66 eurot ja põhiosa jäägi 5412,62 eurot, on osamaksete jäägiks ülesütlemisel 14082,28 eurot. Sellel lisandub liisingu osamaksete võlg ja 1778,90 eurot, lisakulud 1138,40 eurot, tasu lepingu lõpetamisest 7,20 eurot, sissenõudmiskulud 116,66 eurot, müügikasumist tasutud arved 834,39 eurot ja viivis 297,54 eurot. Hüvitamisele kuulub 18255,37 eurot. Apellant võõrandas sõiduki hinnaga 17900 eurot ja vastustajal on hüvitamata 3338,70 eurot; 2) on nõuded põhjendatud. Olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla esiteks enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, teiseks lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja kolmandaks lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale (liisingulepingu) ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et liisingulepingu ülesütlemine oli tingitud kostjapoolsest lepingu rikkumisest.
5.Vastustaja vaidles apellatsioonile vastu. Apellatsioonis esitatu ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuse kohaselt:
1) esitas apellant täiendavad tõendid, mille esitamist apellant ei põhjendanud. Uued tõendid tuleb jätta tähelepanuta; 2) kasutas maakohus otsuse tegemisel teisi lähteandmeid; 3) on mõistlik ja lubatav hinnaerinevus liisingueseme turuhinna ja selle tegeliku müügihinna vahel 10 % ulatuses. Müügihind 14916,67 eurot erineb oluliselt liisingueseme turuhinnast; 4) võiks sõiduki hind olla vähendatud kuni 18900 euroni (10 % 21000 eurost); 5) ületab summa, mille eest apellant pidi võõrandama sõiduki, apellandi kulud; 6) tuleb võtta arvesse, et apellandi puhul on tegemist krediidiasutusega, kes peab olema eriti asjatundlik laenude ja liisingute jääkide arvestamises.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue lahendi, millega rahuldab hagi osaliselt summas 1000 eurot. Muus osas tuleb hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud tuleb jätta 70 % ulatuses hageja ja 30 % ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
7.Apellant nimetab apellatsioonkaebuses oma rahalised nõuded kokku 3 338,70 eurot ja nõuete aluseks olevad materiaalõiguse normid. Ringkonnakohus märgib, et asjas ei ole vaidlust apellandi nõuete sisu, aluste ega ka suuruse osas. Kostja esitas hagile ühe vastuväite – hageja kahju on kaetud liisingueseme turuväärtusega ning seetõttu hagejal kahju ei ole tekkinud. Sellise vastuväite esitas kostja maakohtu menetluses kirjalikus vastuses hagile (lk 68), vastuses hagi täiendustele (lk 84) ning piirdus sellega kahel kohtuistungil (lk 92, 100). Kostjat esindas õigusteadmistega esindaja, mistõttu maakohus luges õigesti, et kahju ja selle suuruse üle asjas vaidlust ei ole. Ringkonnakohus märgib, et menetlusõiguslikult on tegemist kostja poolt faktilise asjaolu omaksvõtuga TsMS § 231 lg 2 alusel. Ringkonnakohus lähtub sellest, et hageja väitel on tal kostja vastu nõue summas 3 338,70 eurot.
8.Ringkonnakohus nõustub vastustaja vastuväitega, et kahju suuruse hindamisel tuleb arvestada sellega, milline oli liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisinguandja peab VÕS § 367 lg-d 1 ja 3 järgi kulutuste hüvitamist nõudes tõendama nõude aluseks olevad asjaolud, sh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel, ning liisinguandja esitatud ja tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab. Apellant tellis OÜ-lt Roheline Laine sõiduki hindamise 30.06.2014 ja sõiduki turuväärtuseks määrati 21 000 eurot koos käibemaksuga (lk 43). Vastustaja väitel oli sõiduki turuväärtus 21 000 – 22 000 eurot. Oma väite kinnitamiseks esitas kostja ühe samaväärse sõiduki müügikuulutuse. Ringkonnakohus leiab, et sõiduki turuväärtuseks saab lugeda 21 000 eurot koos käibemaksuga. Asja materjalidega on tõendatud, et liisinguandja pani liisingueseme turuväärtusega (21 000 eurot) müüki, kuid müügiprotsess kestis 10 kuud ning selle jooksul alandati hinda kolmel korral. Liisinguese müüdi 17 900 euroga, mis sisaldas käibemaksu.
9.Riigikohus on märkinud, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe
puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud (vt Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 tehtud otsuse p 18 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 tehtud otsuse p 16). (p 11). Ringkonnakohus leiab, et liisinguandja tellis liisingueseme väärtuse määramise, seega oli tema risk samaväärse hinnaga ka sõiduk võõrandada, lubatav kõrvalekalle on 10 %, seega oleks hind, mille juures apellandi nõude saaks lugeda täies ulatuses põhjendatuks 18 900 (21 000 – 2 100) eurot, kuid sõiduk võõrandati 14,77 % odavama hinnaga, so 17 900 euroga. Eeltoodust tulenevalt on apellandi põhjendatud kahju suuruseks 1 000 ( 18 900-17 900) eurot.
10.Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebusega hagi 30 % ulatuses ning vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 jaotab menetluskulud jättes nii maa kui ringkonnakohtus 70 % menetluskuludest hageja-apellandi kanda ja 30 % kostja vastustaja kanda. Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, määrab maakohus TsMS § 174 lg 4 alusel kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.