Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

21.12.2013 esitas hageja kostjale täiendavad seisukohad. 05.03.2014 toimetati hagejale kätte täitmisteade täiteasjas nr 022/2014/980, milles nõuti hüpoteegiga tagatud nõuete täitmist. Kostja oli laenulepingutes väljastanud hagejale tarbijakrediiti eurodes, kuid kasutusse oli andnud kroonid kursiga 15,6466. Tagasimaksete 51 379,62 euro ulatuses pidi hageja ostma eurosid kursiga 15,6735. Seega oli tekkinud vahe 88,34 eurot. Laenulepingute üldtingimustes p-des 10.4 kuni 10.6 ei ole selgelt kirjas valuuta konverteerimise kulu. Laenulepingu nr 04-599935-EV 24.03.2009 allkirjastatud lisa on tühine, sest põhitingimuste p 3.3 kohaselt tuli kostjal anda hageja kasutusse laenusumma 7035 eurot, mida kostja hageja arveldusarvele ei kandnud, vaid arvestas sellest maha intressi maksepuhkuse aja eest ning laenulepingutest tulenevate laenusaaja võlgnevuste kustutamiseks. Samuti arvestas tehingutes eurod kroonideks ja vastupidi ning tuletas sellest uue intressi, ilma laenusummat hagejale kasutusse andmata, millest oli aga arvestanud intressi alates 24.03.2009 kuni 20.11.2013, samuti viivist enne 28.12.2009 ja peale 20.11.2013. Ei olnud kokku lepitud, et ebaseadusliku täitemenetluse ajal saaks nõuda viivist või intressi lepingu sihtotstarbelise eseme käsutamise keelamise aja eest. 19.03.2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-10-6145 tuvastas Harju Maakohus, et võlgnevus 146 897,39 eurot seisuga 31.12.2010 oli arvestatud õigusvastaselt. Kohtuotsusest tulenevalt ei ole kostja oma nõudes tasaarvestanud õigusvastaselt arvestatud summasid, sh 47,78 eurot, sest kostja ei ole tõendanud, kuhu selline summa saldodes alates 2004-2010 kaob. Samuti nõudis kostja jätkuvalt Hansa Varakindlustuse võlgnevusest tekitatud viiviseid 1,82 eurot ja soovis õigusvastaseid menetluskulusid 76,70 eurot. Kostja ei ole arvestanud varakindlustusmaksete hulka 99 eurot, mida hageja maksis Sampo Panga arvelduskontolt Hansa Varakindlustuse AS kasuks. Hageja palus: 1) ebamõistlikult kahjustavast lepingutingimusest ja/või tühise tüüptingimuse kasutamisest tuleneva tehingu ja/või tehingu õigusvastaseks tunnistamist, mis väljendus kostja tahteavalduses kui tehingus/tes 30.09.2013 Swedbank AS-i teade nr B06.10-200-05; tahteavaldus 22.10.2013 nr B06.10-200.05/; 05.12.2013 nr B06.10-200-05/, mis on tehtud õigusvastase täitemenetluse ajal ja/või ajal, mil laenulepingutest nr 04-599935-EV ja selle lisadest, ja nr 06-221609-EV ja selle lisadest tulenevaid kohustusi ei olnud ennistatud ja/või keelata nendest tulenevatest tehingutest nõuete kujundamine; 2) tunnistada Swedbank AS-i tehing 05.12.2013 nr B06.10-200-05/ ja/või tehing 21.02.2014 hea usu põhimõttega vastuolus olevaks; 3) tuvastada laenulepingu nr 04-599935-EV ja selle lisade ning laenulepingu nr 06-221609EV ja selle lisade ülesütlemise tühisus; 4) tunnistada laenulepingu nr 04-599935-EV ja selle lisade ning laenulepingu nr 06-221609EV ja selle lisade ülesütlemine kui ühepoolne tehing hea usu põhimõttega vastuolus olevaks; 5) tuvastada, et hagejal puudub viivise ja intressi (viivis 14,37 eurot + 6,65 eurot põhiosalt; intressi 2990 eurot) tasumise kohustus, kasutusse andmata laenusummalt laenulepingu nr 04-599935-EV lisa 24.03.2009 järgi; 6) tuvastada tüüptingimuse tühisus, milles kostja laenulepingutest nr 04-599935-EV ja nr 06221609-EV, käsutusse antud Eesti kroonid ja hageja poolt tagastatud summad kroonides on arvestanud ümber eurodeks kursiga 15,6735, kuna tegemist ei ole teenusega või tunnistada see tehing tühiseks;

7) tunnistada õigusvastaseks või tühiseks tüüptingimus, millega Swedbank AS arvestas ebaseadusliku täitemenetluse ajal intressi ja/või viivist ajal 15.02.2010-31.10.2013, mil lepingupoole asja käsutamine oli piiratud Swedbank AS-i tegevuse tõttu; 8) tuvastada, et kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt viivise ja intressi tasumist laenulepingu alusel perioodil 15.02.2010-31.10.2013 ning kostjal ei ole kohustust hagejale selle aja eest viivist ja intressi maksta; 9) välja mõista Swedbank AS-lt 146,78 eurot, milles sisaldub 47,78 eurot, sest kostja ei ole tõendanud, kuhu selline summa saldodes kaob; 10) alternatiivselt tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2014/980 lubamatuks. Kostja vastuväited

Pooled leppisid kokku laenulepingu põhitingimustes, mille hageja on allkirjastanud, et laen väljastatakse eurodes ja konverteeritakse laenusaaja kontole kroonides vastavalt kehtinud kursile. Hagejale maksepuhkuse andmisel antud lisasumma kohene arvestamine hageja kohustuste katteks on reaalselt välja antud summa, mis on hageja nõusolekul debiteeritud tema pangakontolt. Hageja sai antud rahasumma eest hüve, mis väljendus maksepuhkuses. Kostja ei ole võlgnevuste arvestamisel arvestanud intressi intressilt ja viiviselt. Hagejal tuli varakindlustuse summa 99 eurot tasuda enda kontole, millelt summa debiteeritakse, kuid hageja tasus varakindlustuse summa 99 eurot otse kindlustusandja kontole, kes tagastas selle hagejale 30.03.2009. Maakohtu otsus

Hageja ei tõendanud oma vastuväidet, et tema ei ole olnud viivituses kolme üksteisele järgneva laenu tagasimaksega. Hageja väide, et ta sai maksegraafiku kostja 30.09.2013 kirjaga 04.10.2013, ei saa vabandada hagejat oma kohustuste mittetäitmisest maksegraafikute alusel, mis sõlmiti laenulepingute vormistamisel. Vaidlust ei ole, et laenulepingute ülesütlemiseni ei ole hageja laenulepingute alusel vastavalt varem kokkulepitud maksegraafikutele kostjale teinud makseid nelja aasta jooksul. Asjaolu, et poolte vahel oli kohtuvaidlus eelmise laenulepingute ülesütlemise üle, ei saanud olla õigustuseks jätta täitmata laenulepingutest tulenev kohustus tasuda laenu tagasimakseid, seda enam, et hageja ise pidaski laenulepinguid kehtivateks. Hageja ei toonud välja asjaolusid, mis lubaksid kohtul arvata, et laenulepingute ülesütlemiseavaldus oleks tühine. Lähtudes eeltoodust tuvastas kohus, et kostja poolt tehtud kirjaliku avaldusega 22.10.2013 olid laenulepingud üles öeldud 20.11.2013. Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejal on kohustus tasuda intressi ja viivist laenulepingu nr 04599935-EV lisa 24.03.2009 järgi. Kohus tuvastas, et nimetatud lisa p 3.17.4 kohaselt leppisid pooled kokku, et laenusaaja saab intressi maksepuhkust kuni 15.06.2009 ning laenusaaja tasub intressi maksepuhkuse aja eest tasumisele kuuluva intressi ühes summas lisa jõustumise päeval, p 3.17.5 järgi leppisid pooled kokku, et pank kannab lisa jõustumise päeval laenulimiidi arvelt laenulepingus märgitud arvelduskontole 7035 eurot, ilma laenusaaja poolse täiendava maksekorralduseta ning pank võtab lisa jõustumise päeval arvelduskontolt eelnimetatud summast 3050 eurot maha intressi maksepuhkuse aja eest tasumisele kuuluva intressi katteks ning ülejäänud summa võtab pank maha laenulepingust nr 04-599935-EV ning laenulepingust nr 06-221609-EV tulenevate laenusaaja võlgnevuste katteks. Seega lepiti laenulepingu lisas kokku, et hageja saab intressi maksepuhkust, kuid intress siiski tasutakse maksepuhkuse aja eest tasumisele kuuluva intressi ühes summas. Kuna pooled olid 24.03.2009 laenulepingu lisa sõlmimisel kokku leppinud, et laenulepingu alusel olev laenusumma kantakse hageja erinevate kohustuste täitmise, sh intressi tasumise kohustuse katteks, ning kogu saadud laenusummalt, sh 7035 eurolt, arvestatakse ka intressi ja lepiti kokku, et laenu tagasi maksmata jätmisel arvestatakse viivist, siis oli sellega ümber lükatud hageja väide, et 24.03.2009 lisa alusel ei ole tema saanud 7035 eurot ega teinud korraldusi, millal ja missuguste hageja kohustuste katteks tuleb need summad tasuda. Pooled vaidlesid selle üle, kas laenulepingutes sisalduv tingimus, mille kohaselt väljastatakse laen eurodes ja konverteeritakse laenusaaja kontole kroonides vastavalt kehtinud kursile, on tühine tüüptingimus. Pooled ei vaielnud, et hageja sai laenu eurodes tegelikult oma arveldusarvele kroonides kursiga 15,6366, kuid laenu tagasimaksete teostamisel eurodesse arvestati kroonid eurodeks kursiga 15,6735. Vaidlust ei ole, et laenulepingute üldtingimuste p 10.4 järgi laenusumma tagasimaksed, intressi maksed ja viivis kuuluvad tasumisele laenulimiidi valuutas. Kõik muud kulud ja tasud tuleb maksta valuutas, milles vastav summa on panga nõudes fikseeritud; p 10.5 järgi kui laenusaaja arvelduskonto(del)l ei ole maksetähtpäeval piisavalt vahendeid vastava makse valuutas, siis on pangal õigus võtta summad maha ka teistes valuutades, konverteerides vajaliku laenusaaja kulul; p 10.6 kohaselt laenulimiidi valuuta ametlikul asendamisel teise valuutaühikuga, on pangal õigus ühepoolselt muuta laenulimiidi valuutat ning arvestada varalised kohustused ja tasumata viivised ümber käibeletulnud valuutasse ametliku kursi alusel. Pank informeerib laenusaajat laenulimiidi valuuta muutumisest eelnevalt. Kohus leidis, et kuigi lepingu kohaselt väljastati laen eurodes, siis oli tuvastatud, et laenulepingu üldosa punktide järgi oli siiski täpsemalt reguleeritud laenu tagasimaksete tegemine ja laenusaaja kontol olevate rahaliste vahendite konverteerimine. Kuna laenulepingute üldtingimused olid eelnevalt panga poolt välja töötatud sellistes analoogsetes laenulepingutes kasutamiseks, mis on küll ka hageja poolt allkirjastatud, siis ei ole vaidlust, et hageja ja kostja nende lepingupunktide üle eraldi läbirääkimisi ei pidanud, sest laenulepingust ei nähtu, et pooled oleksid eraldi kokku

leppinud teisiti, kui on üldtingimustes kirjas. Seega olid nimetatud kokkulepped, mis reguleerisid rahaliste vahendite konverteerimist, tüüptingimused. Kuna aga pooled olid kokku leppinud, et laen väljastatakse laenusaajale eurodes ja laenu tagasimaksed pidid toimuma ka eurodes, siis oli kohtu arvates tegemist selliste tüüptingimustega, mis puudutavad lepingu põhilist eset, mistõttu selliseid tüüptingimusi ei saa lugeda ebamõistlikult kahjustavateks. Kuna laenusaaja oli ise palunud eurodes väljastatava laenu kanda oma arvelduskontole, millelt arveldatakse kroonides, siis ei saa olla ebamõistlikult kahjustavad või hagejale üllatavad olla tingimused, millega on reguleeritud eurode konverteerimine kroonidesse tasu eest. Pooled vaidlesid, kas eelneva täitemenetluse ajal, kui oli vaidluse all laenulepingute ülesütlemise tühisus, oli kostjal õigus arvestada viivist ja intressi tasumata laenusummadelt. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et ajal, mil pooled vaidlesid laenulepingute ülesütlemise üle, ei olnud laenulepingud kehtivad ja hageja ei pidanud tasuma intressi. Kui hageja tahteks oli vaidlustada laenulepingute lõpetamist, siis sellest järeldus, et hageja pidas ka ise laenulepinguid kehtivateks. Seega oli hagejal kohustus täita laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Kuna vaidlust ei ole, et intressi tasumises olid pooled kokku leppinud laenulepingutes, siis ei ole hageja tõendanud, et temal intressi tasumise kohustust 15.02. - 31.10.2013 ei ole. Vaidlust ei ole, et ka täitemenetluse ajal oli laenusumma hageja kasutuses, mistõttu tuli hagejal raha kasutamise eest tasuda ka kokkulepitud intressi. Asjaolu, et hagejal tuli tasuda kogunenud intresside eest mitme aasta tasumata summad kokku, ei muuda juba kokku lepitud ei intressi ega krediidikulukuse määra suuremaks. Tõendatud ei ole hageja väide, et krediidikulukuse määr ületas Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostja esitatud laenu operatsiooni kaartidest ja võlgnevuse arvestustest nähtus, et tasumisele kuuluvat viivist oli arvestatud seisuga 29.12.2009 ning alates 20.11.2013-20.03.2015. Hageja ei tõendanud oma väidet, et kostja on arvestanud viivist ajavahemikul 15.02.201031.10.2013. Hageja palus kostjalt välja mõista 146,78 eurot, kuid hageja ei ole esitanud kohtule asjaolusid, mille põhjal kohus saaks tuvastada, et kostja on jätnud täitmata oma kohustuse tasuda hagejale 146,78 eurot. Hageja palus alternatiivselt tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2014/980 lubamatuks, juhul kui kohus ei rahulda tema nõudeid. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Tuvastatud on, et kostja 22.10.2013 nõudekirjale tasuda võlgnevus kostja määratud tähtajaks, vastas hageja 15.11.2013 tasaarvestuse avaldusega kahju hüvitamise nõudes kostja vastu. Hageja leidis, et kostja tegevuse tagajärjel on tal tekkinud kahju, mis ei ole nõude esitamise ajal selge, kuid mida saab hinnata lähtudes tõenäolisest suurusest ning tõenäosuse piires ning tasaarvestada laenulepingute alusel nõutava intresside nõudega. Kostja leidis, et kuivõrd hagejal on võlgnevus lisaks kostjale ka kolmanda isiku ees, kes on samuti koormanud sama kinnistu hüpoteegiga ning kes koheselt pärast keelumärke eemaldamist seadis sinna uue keelumärke, siis ei saanud hageja kasuks seatud keelumärke olemasolu iseenesest kostjale kahju tekitada. Kohus leidis, et hagejal ei olnud õigust tasaarvestada kahju nõuet kostja vastu kostja nõudega hageja vastu tasuda laenulepingust tulenev võlgnevus. Hageja ei tõendanud, et täitemenetlusega täiteasjas 022/2010/1098 oli kostja tekitanud hagejale kahju. Kuna samasugune hagejale tekkinud väidetav kahju oleks tekkinud ka teisest keelumärkest, siis ei ole põhjendatud hageja väited, et kahju tuleb välja mõista kostjalt. Kostja põhjendas veenvalt, et kinnisasja käsutamine ei saanud

olla hagejal piiratud kuni keelumärke kustutamiseni kostja tegevuse tõttu, sest tsiviilasjas nr 2-106145 seatud hagi tagamise abinõuna kohaldatud täitemenetluse peatamise tõttu ei olnud võimalik varasemalt täitemenetluse kestel kinnistusraamatusse kohtutäituri poolt sisse kantud keelumärget hageja varale kustutada enne, kui kohus oleks otsustanud kohtu seatud hagi tagamise abinõu tühistamise. Hageja ei tõendanud temal tekkinud väidetava kahju suurust. Kohus leidis, et ei ole võimalik tasaarvestada rahalist nõuet, kui kahju suurus pole ei kindlaks määratud ega hagejale endale selge. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Hageja pidi olema seega sattunud kostja poolt kahju tekitamise tagajärjel halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, kui väidetavat kahju rikkumist poleks toimunud. Hagejal ei olnud 15.11.2013 õigust tasaarvestada oma väidetavat kahju hüvitamise nõuet kostja vastu kostja laenulepingust tulenevate nõuetega hageja vastu. Kohus leidis, et hageja ei toonud esile asjaolusid, mille alusel oleks kohus saanud tunnistada sundtäitmise täiteasjas nr 022/2014/980 lubamatuks. Hageja seisukoht, et kostjal puudus õigus nõuda viivist enne 28.12.2009, oli väär, kuna Harju Maakohtu 19.03.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-6145 ei ole tuvastanud, et viivise arvestamine enne 28.12.2009 oli toimunud ebaõigesti. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled ei vaidle, et hageja on olnud viivituses maksete tasumisega enne 28.12.2009. Seega hageja ei tõendanud, et tal ei ole kohustust tasuda laenulepingute alusel tasumata summadelt viivist enne 28.12.2009. Maakohus tuvastas, et vastavalt laenulepingule 04-599935-EV võlgnes hageja kostjale seisuga 20.03.2015 166 102,18 eurot ja vastavalt laenulepingule nr 06-221609-EV võlgnes hageja kostjale seisuga 20.03.2015 43 186,54 eurot. Seega oli tõendatud, et kostjal on hageja vastu täitemenetluses täiteasjas 022/2014/980 sissenõutav nõue seisuga 20.03.2015 kokku 209 288,72 eurot. TsMS § 162 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud ja tsiviilasja materjalidest ei nähtunud, et kostjal oleks tekkinud menetluskulusid seoses käesoleva tsiviilasjaga. Hageja oli vabastatud riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel (1800 eurot), hagi tagamise taotluste esitamiselt (50+50 eurot). Vastavalt TsMS § 190 lg 2 mõistis maakohus hagejalt välja riigituludesse menetluskuluna tasumisele kuuluva riigilõivu 1900 eurot. Apellatsioonkaebus

Hageja ei pea ebaõiglaseid tüüptingimusi sisaldavaid laenulepinguid kehtivaks. Õiguste teostamise eesmärgiks ei saa olla kahju tekitamine. Kuna hageja kui tarbija ja kostja vahel ei eksisteerinud lepingut ajavahemikul 30.12.2009 – 20.11.2013, ei saanud maakohus nõude piire ületades lugeda selle kehtivaks. Maakohus rikkus menetlusnormi, kui leidis, et laenulepingutest tulenevate laenu tagastamise kohustuste ja kinnistusraamatusse seatud keelumärke kustutamisega ei ole tegemist lepingu poolte vastastikuste lepinguliste kohustustega ja et hagejal ei olnud õigust keelduda oma kohustuste täitmisest tagastada laen. Kohus jättis hindamata tahteavalduste alusel kujundatud tingimused kui ebaõiglased tüüptingimused, millega rikkus TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohustust võtta seisukoht kõigi hageja poolt esitatud väidete kohta. Kohus kohaldas valesti VÕS § 111 lg 1, jättes kohaldamata VÕS § 14, § 101 lg 3, § 42, § 411 lg 1, VÕVS, TsÜS § 5, § 84, § 86, direktiivi 93/13EMÜ ning rikkudes ELTL artikkel 267, jättes eelotsuse Euroopa Liidu Kohtult küsimata. Samuti rikkus maakohus olulist menetlusõiguse normi TsMS § 393 lg 3, kui jättis hageja taotluse Finantsinspektsiooni poole arvamuse saamiseks rahuldamata. Maakohus rikkus menetlusnormi, kui pani maksepuhkuse eest intressi ja viivise saamise tõendamiskoormise hagejale. Laenuandja kohustus on tõendada, et ta ei ole intressi ega viivist nõudnud maksepuhkuse aja eest. Maakohus hindas hageja esitatud tõendeid valesti. Maakohus jättis ebaõigesti ühtsest Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikast tuleneva vahetu õigusmõju kohaldamata. Siseriikliku kohtu ülesanne on laenulepingu laadi, üldist ülesehitust ja tingimusi ning selle juriidilist ja faktilist konteksti arvesse võttes hinnata, kas vastav tingimus moodustab olulise osa võlgniku sooritusest, mis seisneb laenuandja poolt tema käsutusse antud summa tagasimaksmises. Maakohus leidis ekslikult, et tegemist on tüüptingimustega, mis puudutavad lepingu põhilist eset, mistõttu selliseid tüüptingimusi ei saa lugeda ebamõistlikult kahjustavaks. Maakohtu otsus on vastuolus Euroopa Liidu Kohtu otsusega nr C-26/13, selle vahetu õigusmõjuga, sest kostja ei ole tõendanud, et tüüptingimus on tarbijaga eraldi kokku lepitud, millest oleks tarbijal selge arusaam. Maakohtu otsus on vastuolus õiguskindluse põhimõttega, sest tsiviilasjas nr 2-10-6145 tuvastati, et kostja poolt 14.12.2009 teate alusel hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingute nr 04-59935-EV ja nr 06-221609-EV ennetähtaegne ülesütlemine alates 30.12.2009, on tühine, ja et võlgnevus 146 897,39 eurot (2 298 444,65 krooni) oli arvestatud õigusvastaselt. Seega ei saanud maakohus lugeda käesolevas asjas automaatselt laenulepinguid kehtivaks aja kohta, mil kostja ei olnud vastavat tahteavaldust esitanud. Maakohus ületas ilmselgelt nõude piire, tehes otsuse ka tsiviilasjas nr 2-10-6145 jõustunud otsuse kohta. Õigusvastaselt jäi läbi vaatamata hageja nõue tunnistada kostja 21.02.2014 tehing hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Tsiviilasja nr 2-14-9691 raames tuvastab kohus, kas kostjal on nõue hageja vastu ja kas seda oli ilma vastavat toimingut tegemata kolmanda isiku kasuks õigus tasaarvestada. Juhul, kui kohus leiab, et oli õigus tasaarvestada summa, siis käesolevas asjas on hea usu põhimõttega vastuolus see, et kostja on selle tasaarvestanud peale laenulepingute ülesütlemist aga mitte tasaarvestanud seda laenumaksest. Kohtutäitur ei saa arvestada võlgnevuse suurust. Maakohus kohaldas valesti normi, kui jättis sundtäimise lubamatuks tunnistamata täiteasjas nr 022/2014/980. Hageja ei saanud nõuda täitemenetluse lõpetamist, selline õigus oli/on ainult kostjal.

Vastus apellatsioonkaebusele

Harju Maakohtu 19.03.2012 otsusega nr 2-10-6145, milline jõustus 08.06.2013, tuvastati kostja poolt eelnimetatud laenulepingute ennetähtaegne ülesütlemine alates 30.09.2009 tühiseks. Maakohus tuvastas, et hagejal on võlgnevus vastavalt maksegraafikule maksmata põhivõlgnevuse ja intressi kogusumma alates 15.07.2009 kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning et viivist ei olnud kostjal õigust saada alates 29.12.2009 kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Õige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt laenulepingute ülesütlemise tühisuse korral taastus laenulepingute ülesütlemisele eelnenud olukord ja hagejal tuli jätkata laenulepingutest tulenevate maksekohustuste täitmist ja tasuda kostjale alates 15.07.2009 tekkinud laenulepingute järgsete osamaksete võlgnevused kuni lepingu ülesütlemiseni ja edasi vastavalt lepingutele ja maksegraafikutele ettenähtud maksed. Hageja on apellatsioonkaebuses enamuses korranud maakohtus esitatud väiteid, millele on otsuses piisava põhjalikkusega vastatud. Sisuliselt ei nõustu hageja sellega, et tal tuli peale maakohtu poolt tema hagi alusel laenulepingute ennetähtaegse ülesütlemise tühisuse tuvastamist jätkata lepingute täitmist. Ebaõige on hageja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei pidanud ta kostjale laenu tagastama, sest tema varale oli kohtutäituri poolt kinnistusraamatusse kantud keelumärge. Kuna kohus peatas tsiviilasjas nr 2-10-6145 esitatud hagi tagamiseks täitemenetluse, jäid tehtud kohtutäituri toimingud kehtima kuni kohus hagi tagamise lõpetab. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hagi tagamise tühistamata jätmise tõttu kinnistusraamatust keelumärke kustutamine ei saanud olla aluseks laenu tagastamisest keeldumisele. Hageja kohustusel täita lepinguid ja peatatud täitemenetluses hageja varal lasuval keelumärkel ei olnud seost. Kostja on apellatsioonkaebuse vastuses selgitanud, et lisaks kostja ja kohtutäituri kasuks seatud keelumärkele oli hageja varale seatud ka kohtulik hüpoteek, mille realiseerimiseks pärast kostja ja kohtutäituri kasuks seatud keelumärke eemaldamist seati uus keelumärge. Seega ei saanud kostja ja kohtutäituri kasuks hageja varale seatud keelumärge hagejale mingit kahju tekitada. Ebaõige on hageja kaebuse väide, mille kohaselt põhjusel, et kohtutäitur ei lõpetanud peatatud täitemenetlust, ei olnud seetõttu taastunud lepingute ülesütlemise eelne olukord ning hagejale kostja poolt saadetud võlgnevuse teatised ja lepingute ülesütlemise hoiatused ei olnud kehtetud. Maakohus tuvastas, et kostja oli korduvalt hagejale lepingute täitmise kohustust meelde tuletanud, saates 30.09.2013 kirjaliku teatise ning paludes võlgnevuse 65 512 eurot 58 senti tasuda hiljemalt 15.10.2013 (II kd, lk II kd, lk 55) ja saates 22.10.2013 korduvteatise selleks ajaks kujunenud võlgnevuse 66 809 eurot 44 senti tasumiseks (II kd, lk 56-58)). Kostja hoiatas hagejat, et juhul, kui hageja jätab võlgnevuse täiendavalt antud tähtajaks tasumata, loeb kostja lepingud ennetähtaegselt üles öelduks alates 19.11.2013. Selle teate sai hageja kätte kohtutäituri kaudu 5.11.2013 (II kd, lk 59). Kostja esitas 05.12.2013 kirjas vastuväite hageja 15.11.2013 tasaarvestusavaldusele seoses aktiivnõude puudumisega ja märkis, et kuigi kostja ütles lepingud üles 19.11.2013, andis ta hagejale veel täiendava tähtaja kogu sissenõutavaks muutunud võlgnevuse tasumiseks kuni 09.01.2014 (II kd, lk 63-65). Maakohus tuvastas õigesti, et laenulepingud on 20.11.2013 kehtivalt üles öeldud ja asjaolu, et pooltel oli varem vaidlus laenulepingute ülesütlemise üle, ei saa olla õigustuseks jätta laenulepingutest tulenev laenu tagasimaksmise kohustus täitmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lepingutes sisalduv tingimus, mille kohaselt väljastatakse laen eurodes ja konverteeritakse laenusaaja kontole kroonides vastavalt kehtivale kursile, ei olnud tühine tüüptingimus, sest ta ei olnud hagejat ebamõistlikult kahjustav. Nimetatud viide sisaldus laenulepingute põhitingimustes (I kd, lk 18-20, 48-50). Hageja oli

sellele alla kirjastanud ja seega kokku leppinud, et laen väljastatakse eurodes ja konverteeritakse laenusaaja kontole kroonides vastavalt kehtinud kursile ning laenu tagasimaksed pidid toimuma samuti eurodes, siis ei saanud sellised tingimused olla hagejale ebamõistlikult kahjulikud, millega reguleeriti eurode konverteerimist kroonidesse tasu eest. Maakohus on seejuures hinnanud lepingu laadi, ülesehitust ja tingimusi. Seega on hageja viited, nagu oleks vastav kokkulepe tühine, alusetu. Kaebuses väidab hageja, et maakohus tuvastas, et hagejal oli ainult kroonikonto. Kaebuse väide on ekslik, kuna nimetatu ei olnud vaidluse all ja ei omanud asjas tähendust. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et tegemiste ei olnud vaidlusküsimusega. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei ole kostja arvestanud hageja poolt tasutud varakindlustusmakset 99 eurot, ei ole õige, sest summa kanti hagejale tagasi. Küsimus tekkis sellest, et hagejal tuli summa kanda enda kontole, millelt see kokkuleppel kostjaga debiteeritakse, mitte kanda kindlustusandja kontole. Kuna hageja kandis vastava summa otse kindlustusandja kontole, kanti summa tema pangakontole 30.03.2009 tagasi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, et mille kohaselt ei olnud 24.03.2009 allkirjatatud laenulepingu nr 04-599935-EV lisa tühine põhjusel, et hageja kasutusse ei antud lisasummat 7 035 eurot, vaid loeti kohustuste katteks. Hageja oli kostjaga ise laenulepingu lisas kokku leppinud, et ta saab maksepuhkust ja laenulepingu summa kantakse temale maksepuhkuse andmisel koheselt ta erinevate kohustuste, sh intressi katteks. Hageja tegelikult sai summa, mis seejärel tema nõusolekul debiteeriti tema pangakontolt. Hageja sai soovitud hüve, so maksepuhkuse. Ekslik ja tõenditega vastuolus on hageja kaebuse väide, mille kohaselt olevat kostja võlgnevuste arvestamisel arvestanud intressi intressilt ja viiviselt. Kostja 31.08.2015 esitatud tõenditest (laenulepingu nr 04-599935-EV ja laenulepingu nr 06-221609-EV võlgnevuste arvestused ja laenukaardid- III kd, lk 45 jj) see ei nähtu, nagu ka maakohus õigesti tuvastas. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud õigusnorme, jättes kohaldamata Euroopa Liidu õiguse ega pöördunud taotlusega Euroopa Kohtu poole eelotsuse saamiseks direktiivi 93/13 EMÜ tõlgendamisel. Praeguse vaidluse lahendamisel kuulub kohaldamisele Eesti õigus, sest vaidlusel puudub piiriülene mõõde. Samuti on alusetu hageja kaebuse väide, mille kohaselt oleks maakohus pidanud kaasama menetlusse Finantsinspektsiooni arvamuse saamiseks. Selleks puudus vajadus nagu õigesti leidis maakohus (III kd, lk 102). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ühe nõude läbi vaatamata jätmise ja sundtäitmise täiteasjas nr 022/2014/980 lubamatuks tunnistamise osas ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda otsuse põhjendusi. Ebaõige on kostja apellatsioonkaebuse vastuse p-s 31 avaldatu, et hageja ei ole viimatimärgitud nõuet maakohtule esitanud. Hageja esitas selle nõude alternatiivsena 01.04.2015 hagiavalduses (I kd, lk 179-197) ja maakohus on seda menetlusnorme järgides menetlenud. Nõustuda ei saa kaebajaga, et maakohus rikkus hageja menetlusõigusi sellega, et lubas kostja esindajal enne kohtuistungi lõppu seoses teise kohtuistungi algamisega lahkuda (III kd, lk 109). Kostja oli kirjaliku vastuse vaidlusküsimustele esitanud ja oma arvamuse asja lahendamiseks oluliste asjaolude kohta avaldanud. Kohus ei rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet nagu ekslikult arvas hageja.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm Imbi Sidok-Toomsalu Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.