Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar
Otsuse tegemise aeg ja koht
6. märts 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-52963
Tsiviilasi
EB hagi OÜ TAP HAMBARAVI ja TP vastu tervishoiuteenuse osutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14. oktoobri 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
EB apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
13 882,50 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja EB (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev Kostja I TP (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras esindaja advokaat Kadi Mägi Kostja II OÜ TAP HAMBARAVI (registrikood 10871581), seaduslik esindaja TP
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 14. oktoobri 2016. a otsus ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.EB apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotus Apellatsioonimenetluse kulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus sõltuvalt asja uue arutamise tulemustest. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.EB (hageja) esitas 8. novembril 2013. a hagi TP ja OÜ TAP HAMBARAVI (kostjad) vastu tervishoiuteenuse osutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt pöördus hageja 2011. a juunikuus OÜ-s TAP HAMBARAVI (kostja II) töötava hambaarsti TP (kostja I) vastuvõtule sooviga paigaldada kroonid ülemistele hammastele. Ravi kestis 1 aasta ja 8 kuud, s.o kuni 2013. a veebruarini. Hageja käis arsti vastuvõtul 37 korda. Paigaldatud protees oli ebakvaliteetne. Hageja hambajuuri ei ravitud korralikult. Ebakvaliteetne töö põhjustas igemepõletiku, mis põhjustas valu ja ebamugavust. Ebakvaliteetne protees põhjustas valu, sest pigistas ja lükkas hambakönte loomulikust asendist eemale. Ebakvaliteetse töö ümbertegemisega kaasnevad kulud. Hageja esihambad on rikutud ja neid ei ole võimalik taastada. Hageja esihammaste rikutuse tõttu on vajalik paigaldada implantaatsild. Hageja soovis kroone mitte proteetilist ravi. Kostja I ei selgitanud hagejale, mida tähendab sildproteesi paigaldamine ja proteesidega kaasnev. Sildprotees kukkus hagejal suust välja. Raviplaan tehti õigesti, aga teostati ebakvaliteetselt. Hageja peab või on pidanud pöörduma ebakvaliteetse tervishoiuteenuse tõttu teise tervishoiuteenuse osutaja poole ning peab kandma või on kandnud sellega seoses kulusid.
3.Hageja hinnangul ei ole kostjad täitnud tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevaid kohustusi (tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1, VÕS § 758 lg 1, § 762, § 770 lg-d 1 ja 3). Hageja taotleb 8. märtsil 2016. a esitatud hagi terviktekstis nõuetele mittevastava tervishoiuteenustega tekitatud varalise kahju hüvitamist ja palub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 13 882,50 eurot (II kd, tl 178-186).
4.Alternatiivselt palub hageja hüvitada mittevaralise kahju tervishoiuteenuse osutamise lepingu või deliktiõiguse alusel (VÕS § 101 lg 1 p 3, § 130 lg-d 1 ja 2, § 1043, § 1044 lg 3) ja palub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahjuna mõistlik summa kohtu äranägemisel. Kostja vastuväited
5.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta hagiavalduse rahuldamata.
6.Kostjad koostasid õige raviplaani ning selgitasid hagejale ravi viisi ja selle teostamise kulgu. Hagejale oli antud aeg järelemõtlemiseks talle teatavaks tehtud raviplaani ja maksumuse osas. Kostja I paigaldas hagejale alalise metall-keraamilise sildproteesi, mis paigaldati hagejale suhu ajutise tsemendiga. Hageja kasutab kostjate valmistatud proteesi siiani, mis näitab seda, et protees ei põhjusta mingeid ebamugavusi. Hageja keeldus ravi käigus röntgenist, viidates hirmule kiirituse ees, tervislikule seisundile ning majanduslikule olukorrale, sest iga röntgenülesvõte on tasuline. Kostja I lähtus hageja soovist, arvestades hageja väiteid, tema vanust ning üldtervislikku seisundit. Kostjate osutatud raviteenus oli kvaliteetne. Ravi käigus ei juhtunud ühtegi juure
murdu, abtsessi, perforatsiooni ega juure resorptsiooni. Hageja ei ole kaotanud ravi käigus ühtegi hammast, ta hambad olid kaetud sildproteesiga ning hageja enda sõnade kohaselt sõi ta proteesidega. Proteesid täitsid seega nii esteetilist kui ka funktsionaalset eesmärki. Hageja kaebused valu suhtes ei olnud püsivad. Kostja I täitis oma hoolsuskohustust täielikult ja tegi kõik endast oleneva, et hageja soove ja arvamusi arvestada. Hageja väited selle kohta, et kostja I ebakvaliteetne töö põhjustas igemepõletikku, mis takistas mälumist, ei ole tõendatud. Vastuvõtul kostja I juures, kui hagejal oli suus kostja I valmistatud sildprotees, põletiku ilmingud puudusid. Hageja võtab iseseisvalt sildproteese maha ja paneb tagasi söömise ajaks. Iseseisevaks ja kontrollimata sildproteesi mahavõtmiseks ja söömiseks tagasipanekuks ei olnud hagejal kostja I luba, sest selline omavoliline tegevus võib põhjustada ebameeldivaid ja ootamatuid tüsistusi nii igemetel kui ka hammastel.
7.Kostjad ei nõustunud Tervishoiuteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjoni hinnanguga, mille kohaselt teostati ravi vales järjekorras ega vastanud ravi kaasaegse hambaravi headele tavadele. Kostja II ostutatud tervishoiuteenus vastas hambaravi üldisele tasemele ja ta osutas seda vastutustundlikult ja vajaliku hoolsusega. Kostja II ei ole süüliselt oma kohustusi rikkunud ega eksinud diagnoosiga. Kogu osutatud tervishoiuteenus on dokumenteeritud ja sellest ei nähtu kostja II eksimust. Kostja II peidas vajalikuks ekspertiisi määramist võimaliku ravivea tuvastamiseks. Maakohtu otsus
8.Harju Maakohus jättis 14. oktoobri 2016. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
9.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tugineb hageja sellele, et tervishoiuteenuse osutaja ei ole osutanud VÕS § 762 kohast tervishoiuteenust, kuid hageja vaatamata kohtu selgitustele ei täpsustanud, milline asjaolu on tema hagi aluseks olevaks asjaoluks ja millele ta rajab oma nõude. Kohtu hinnangul ei ole hageja kirjeldanud, millise sisuga tervishoiuteenuse osutamises pooled kokku leppisid. Sealhulgas ei ole hageja avaldatust aru saada, kas kokku lepiti hambakroonide paigaldamises või proteetilises ravis või hambajuurte ravis. Samuti ei ole hageja kohtule selgitanud, milliste hammaste ravi tervishoiuteenuse osutamine pidi hõlmama. Hageja esitatud väited osutatud tervishoiuteenuse kohta on üldised ning ei võimalda kohtul välja selgitada, milliseid konkreetseid tegusid (toiminguid) tegid kostjad hagejale tervishoiuteenuse osutamisel. Kui kohtul ei ole teada, millises teenuses kokku lepiti ning milliseid hambaid pidi tervishoiuteenus hõlmama, ei ole kohtul võimalik tuvastada ka seda, kas teenust osutati VÕS § 792 nõuetele vastavalt. Hageja ei ole selgitanud oma üldist väidet tervishoiuteenuse ebakvaliteetsuse osas. Hageja avaldatust ei ole aru saada, kas tervishoiuteenuse ebakvaliteetsus seisneb liiga pikas raviajas, proteesi ebakvaliteetsuses, hambajuurte mittenõuetekohases ravis, proteesi mittenõuetekohases paigaldamises, selgituskohustuse rikkumises. Hageja ei ole välja toonud, mida tegid kostjad ja mida nad oleksid pidanud tegema, et teenus vastaks VÕS § 792 nõuetele.
10.Kuivõrd hageja ei toonud välja asjaolusid, mille põhjal saaks hinnata hageja väidet teenuse VÕS § 792 nõuetele mittevastavuse kohta, ei ole kohtul võimalik hinnata põhjusliku seose esinemist tervihoiuteenuse osutamise ja hageja väljatoodud tagajärgede vahel. Seega ei olnud maakohtul võimalik tuvastada kostjate osutatud õigusteenuse mittevastavust VÕS §-le 792 ega deliktivastutuse eeldusi. Apellatsioonkaebus
17.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtusse. Hageja palub tunnistajatena või alternatiivselt asjatundjatena üle kuulata DR ja EP. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
18.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ning alustas kohtulahendit tegema enne, kui asi oli valmis lahendi tegemiseks. Maakohus ei ole nõuetekohaselt täitnud eelmenetluse ülesandeid, jättes välja selgitamata hageja sisulised väited hageja esitatud nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392 lg 1 p 1). Samuti jättis kohus põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, kuigi tegemist on väga olulise tõendiga hageja jaoks. Maakohus on teinud sisulise otsuse hagi rahuldamata jätmise kohta ennatlikult olukorras, kus asja ei olnud veel arutatud ammendavalt ning asi ei olnud sisulise otsuse tegemiseks valmis (TsMS § 435 lg 1).
19.Maakohtu otsusest ei nähtu kohtu poolt tuvastatud asjaolusid, nendest tehtud järeldusi, nõude aluseks olevaid tõendeid ega nõude alusnormi. Maakohus jättis hageja esitatud tõendid hindamata. Hagejale jääb arusaamatuks, milline asjaolu või väide ei olnud maakohtule arusaadav, sest kostjate tehtud raviviga on tõendatud Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 14. veebruari 2013. a hinnanguga. Maakohus jättis ka antud olulise tõendi hindamata.
20.Hageja alternatiivse nõude on maakohus jätnud läbi vaatamata. TsMS § 442 lg 8 viimane lause sätestab, et alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama, mis tähendab, et põhinõude rahuldamata jätmisel peab kohus teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist ka põhjendama.
21.Hageja ei nõustu tunnistajate ülekuulamata jätmisel maakohtu põhjendustega, mille kohaselt hageja avaldatust ei olnud aru saada, milliseid konkreetseid hagi aluseks olevaid asjaolusid hageja tunnistajate ütlustega tõendada soovib. Hageja palus kutsuda kohtusse dr DR, kes on Eesti Hambaarstide Liidu liige ja Eesti Hambaarstide volikogu liige, kes saab anda ütlusi selle kohta, miks ja kuidas tuleb parandada kostja I tehtud töö, mis on selleks vajalik ja milline ravivariant oleks hageja parimates huvides. Ta võib ka tõdeda uue raviplaani orienteeruvat maksumust. Samuti palus hageja kutsuda hambaarst EP, kes vahepeal tegeles hageja ravimisega ja saab anda ütlusi enda ravi kohta ja millest see oli tingitud. Hageja soovis tunnistajate ütlustega tõendada eelkõige seda, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud nõutud kvaliteedile, oli tehtud halvasti ja valesti ning see vajab ümbertegemist, sest seda ei ole enam võimalik parandada või teha lõpuni. Hageja soovis sellega muu hulgas tõendada kahju suurust ning vajadust parandada kostja tööd viisil, nagu see on kirjeldatud hagiavalduses. Alternatiivselt palus hageja üle kuulata nad asjatundjatena, kuid ka sellega kohus ei nõustunud.
22.Hageja märgib, et maakohus on otsuses korduvalt viidanud VÕS §-le 792, kuid VÕS § 792 sätestab vastutust veose kaotsimineku, kahjustumise või veotähtaja ületamise eest, mis ei oma seost tervishoiuteenusega, mis on reguleeritud VÕS §-s 762. Vastus apellatsioonkaebusele
11.Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
Ringkonnakohtu seisukoht
12.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohus on rikkunud otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme, jätnud materiaalõiguse kohaldamata ja hageja nõude sisuliselt lahendamata, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja tsiviilasi saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei saa ise teha uut otsust, kuna maakohtu lahend on olulises osas põhjendamata, sh on hindamata kõik kogutud tõendid. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
13.Ringkonnakohus selgitab, et üldjuhul osutatakse isikule tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel. Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub VÕS § 758 lg 1 järgi üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse VÕS § 759 järgi mh sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega või tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul, samuti siis, kui otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele.
14.Vaidlustatud otsuses heidab maakohus hagejale ette, et viimane ei ole täpsustanud hagi aluseks olevaid asjaolusid ega kirjeldanud, millise sisuga tervishoiuteenuse osutamises pooled kokku leppisid. Samuti ei ole maakohtu hinnangul hageja välja toonud, mida kostjad tegid ja mida nad oleksid pidanud tegema, et teenus vastaks VÕS § 762 (otsuses ekslikult märgitud VÕS § 792) nõuetele.
15.Ringkonnakohtu arvates on hageja esitanud piisava selgusega nõude. Hagiavaldusest ja selle täiendusest nähtuvalt leiab hageja, et kostja I on tekitanud hagejale ebakvaliteetse ja üleliia pikaajalise raviga varalist või mittevaralist kahju, mille hüvitamise eest kostjad solidaarselt vastutavad. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt rikkus kostja I hagejale tervishoiuteenust osutades nii tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg-t 1 kui ka VÕS § 762, s.t ei osutanud hagejale lepingust ega seadusest tulenevatele tingimustele vastavat tervishoiuteenust, kui otsustas hammaste kroonimise asemel täisproteesi paigaldamise kasuks. Hageja väitel seisnes ebakvaliteetne teenus m.h selles, et kostja I paigaldas esmalt ebakvaliteetse proteesi ja alles seejärel alustas juureravi. Asjaolude tõendamisel, et kostja I tegi ravi vales järjekorras ja see ei vastanud hambaravi headele tavadele, on hageja tuginenud m.h Tervishoiuteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjoni 14. veebruari 2013. a protokollile nr 30, milles anti hinnang kostja I tööle (I kd, tl 14-15). Samuti nähtub hagiavaldusest ja selle täiendusest, et hageja tugineb ka patsiendile teabe andmise kohustuse ning selgitus- ja dokumenteerimiskohustuse rikkumisele. Hageja väitel ei selgitanud kostja I hagejale valitud ravi viisi ega väljastanud ravikaarti.
16.Kostjad omakorda on tuginenud sellele, et nad on koostanud õige raviplaani ning selgitanud hagejale ravi viisi ja selle teostamise kulgu. Hagejale oli antud aeg ka järelemõtlemiseks, et otsustada kostjate pakutud raviplaani elluviimise ja maksumusega nõustumise üle. Kostjad on samuti väitnud, et tehtud ravi ja töö vastasid kõigiti nõuetele, kuid oodatud tulemuse saavutamist takistas hageja enda sekkumine röntgenist keelumise ja sildproteesi omavolilise eemadamise tõttu. Kõik 37 raviprotseduuri on ravikaardil kajastatud (I kd, tl 97-109). Kostjad ei ole nõustunud Tervishoiuteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjoni hinnanguga ning on taotlenud ravivea tuvastamiseks kohtuliku ekspertiisi määramist.
17.Maakohus on keeldunud ekspertiisi määramisest ja leidnud, et asi on lahendamiseks ebaselge ning jätnud sel põhjusel hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et
maakohtu selline käitumine rikub oluliselt TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud lahendi põhjendamise nõuet. Nimetatud sätte kohaselt peab kohus otsuses muu hulgas põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, analüüsima kõiki tõendeid ja kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu hinnangul on hageja esitanud üksnes paljasõnalisi faktiväiteid, kuid asja materjalist nähtuvalt on hageja esitanud oma nõude põhjendamiseks hulgaliselt tõendeid. Maakohus on jätnud otsuses täielikult käsitlemata kõik hageja esitatud tõendid ega ole selgitanud, miks ta neid lahendi tegemisel ei arvesta. Tõendeid hindamata jättes, rikkus maakohus TsMS § 232 lg-d 1 ja 2.
18.Riigikohus on 8. aprilli 2011. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10 selgitanud, et kannatanu saab nõuda mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu ehk lepingulisel alusel, kuid lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral võib tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj). Seega võib olla tegemist olukorraga, kus kannatanu saab valida, kas ta nõuab tervishoiuteenuse osutamisega tekitatud kahju hüvitamist tervishoiuteenuse osutamise lepingu või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. Sellisel juhul võib kannatanu esitada oma nõuded TsMS § 370 lg 2 järgi alternatiivselt. Hageja hüvitisnõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-18-08, p 19; 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).
19.Öeldu tähendab, et lähtuda tuleb kahju hüvitamise nõude lahendamise metoodikast, mille järgi tuleb VÕS §-l 115 põhineval lepingulise kahju hüvitamise nõude korral tuvastada lepingu olemasolu (VÕS § 8), lepingu rikkumine (VÕS § 100), kahju (VÕS § 128), põhjuslik seos lepingu rikkumise ja kahju vahel (VÕS 127 lg 4) ning rikkumise vabandatavavuse puudumine (VÕS § 103). Lisaks tuleb lepingulise kahju puhul arvestada ettenähtavusega mis tähendab, et kahju tekitaja saab lepingulise kahju korral vastutada üksnes sellise kahju eest, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema (VÕS § 127 lg 3). Kui kohus lahendab vaidluse lepingulise kahju hüvitamise järgi, tuleb kohtul mõistagi tuvastada ka sõlmitud raviteenuse lepingu sisu. Nagu eespool märgitud, väidab hageja, et ta soovis hammastele üksnes kroone, kostja aga väidab, et pärast järelemõlemiseks antud aega ja soovitusi, oli hageja nõus sildproteesi paigaldamisega. Kohtul tuleb seega tuvastada, milles pooled kokku leppisid ning anda pooltele võimalus esitada selle kohta tõendeid.
20.Kui kohus lahendab vaidluse deliktiõiguse ehk VÕS 53. ptk §-de järgi, tuleb kohtul hagi rahuldamise eeldusena tuvastada kahju tekitamise objektiivne teokoosseis (m.h VÕS § 127 lg 4), õigusvastasus (VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja lg 2) ja süü (VÕS § 1050 lg 1).
21.Sõltumata sellest, kummal alusel kohus vaidluse lahendab, tuleb kohtul meditsiini valdkonda puudutavate faktide tuvastamiseks kasutada vastava valdkonna asjatundja abi ning määrata ekspertiis. Ekspertiisiga on vaja tuvastada vähemalt see, milline oli hageja tervislik seisund enne raviteenuse osutamist, milline oli hageja tervilik seisund pärast kostja osutatud ravi lõppu ning kui see oli halvem, kui enne ravi osutamist, siis kas selle põhjuseks on kostjate käitumine, mis oli hageja väitel allpool vastava kutseala oodatavat taset.
22.Samuti tuleb tähele panna, et sõltumata sellest, kas nõue põhineb lepingu rikkumisel või deliktil, tuleb hüvitatava kahju ulatuse juures arvestada VÕS 7. ptk sätetega ning eeskätt pidada silmas, VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks asetada kannatanu olukorda, kus ta oleks olnud ilma kahju põhjustamiseta. Seega tuleb
võrrelda hagejal enne ravi olnud olukorda sellega olukorraga, mida hageja täna soovib läbi hagi esitamise saavutada ning tähele panna, et VÕS § 127 lg 5 järgi ei tohi kahju hüvitamine viia kannatanu rikastumiseni. Kohtul tuleb seega võtta seisukoht, kas hageja hüvitise nõue, mille eesmärk on saada hinna poolest kalleim lahendus implantaatsilla näol, on adekvaatne olukorras, kus hageja soovis esialgselt üksnes hambaid kroonida. Kaaluda tuleb alternatiivseid lahendusi, nt mõista varaline kahju välja ulatuses, mis katab kulu büügelproteesile. Ka selle kohta, milline lahedus on meditsiiniliselt kõige adekvaatsem ja võimaldab asetada hageja kõige lähedasemasse olukorda, milles ta oli enne väidetava kahju tekitamist, saab kohus küsida seisukohta eksperdilt.
23.Kuna tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks menetlemiseks, siis ringkonnakohus apelltsiooniastmes esitatud tõendid ei hinda. Kolleegim peab siiski põhjendatuks jätta ringkonnakohtule esitatud tõendid toimiku juurde, et vältida tarvidust neid maakohtus uuesti esitada (vt nt Riigikohtu 14. detsembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13916, p 19). Kui esitatud tõendid, eelkõige röntgenpildid osutuvad asjakohasteks tõenditeks, saab maakohus nendega lahendi tegemisel arvestada. Samuti saab maakohus kaaluda hageja taotletud DR ja EP tunnistajatena või asjatundjatena ülekuulmise vajaduse üle (TsMS § 658 lg-d 1 ja 2).
24.TsMS § 173 lõike 3 teise lause alusel jaotab apellatsioonimenetlusega seotud kulud maakohus sõltuvalt asja uue läbivaatamise tulemusest.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.