Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista. Kostja ei mäleta sellise lepingu sõlmimist. Erinevalt hagis märgitust loeb kostja lepingu punktist üks välja asjaolu, et laenusummat ei ole üle antud, sest lepingus on kirjas „annab“ mitte „andis“. Kostja on arvamusel, et tegemist võis olla poolte kavatsusega sõlmida laenuleping, mis jäi mingil põhjusel teostamata. TsK § 272 kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist. Hagis ei ole käsitletud raha üleandmist, st millal, kus ja kuidas see toimus. Laenulepinguga lepivad pooled kokku, kuidas käituda peale laenu üleandmist, kuid kui raha üle ei anta, siis ei teki kummalegi poolele õigusi ega kohustusi. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud lepingu sõlmimist, mistõttu puudub tal nõue kostja vastu. Lepingu rahatust kinnitab ka hageja väidetud asjaolu, et laenusumma ja intressid on täielikult tasumata. Leping on tekstist nähtuvalt sõlmitud lühikeseks tähtajaks, intresse pole tasutud ning tagastamise tähtajast on möödunud üle viie aasta, kuid hageja pöördub alles nüüd kohtusse. Kui hagejal olnuks nõue, pöördunuks ta kõigepealt kostja poole. Kostja on seisukohal, et olukorras, kus hageja pole esitanud mingeid tõendeid oma nõude kinnituseks, pole ka kostjal mingisuguseid tõendeid esitada. Kostja peaks tõendama lepingu rahatust siis, kui hageja poolt esitatavaist tõendeist võiks mingilgi moel nähtuda raha üleandmine, st lepingu sõlmimine. Kohtukulud tuleb jätta hageja kanda. Kostja palub hagejalt välja mõista õigusabikulud.

KOHTUISTUNG

Kohtuistungil avaldas hageja, et laenuleping kostjaga sõlmiti põhjusel, et kostjal oli Poolas äri pooleli ja tal oli vaja seal käia kaupa toomas. Laen pidavat katma kolme Poola reisi kulud. Kostja käis Poolas ja üritas alguses ka sealt saadud raha eest intresse maksta. Selliselt on hageja H.K. i, A.S. ja OÜ V. tehtud makseid tõlgendanud. Makseid on teostatud 30 000 krooni ulatuses. Eelnevast tulenevalt möönab hageja, et hagiavalduses väidetu, et kostja pole üldse tagasimakseid teinud, ei ole tõene. Laenu andmine toimus hageja sõnul tema kodus Tartus Kastani 135-8. Hageja laenas raha erinevaltelt isikutelt kokku ja helistas siis kostjale, et viimane tema poolt läbi tuleks. Kostja tuli ja teatas, et tal on kiire, luges raha üle, kirjutas laenulepingule alla ja lahkus. Laenulepingu trükitud vorm oli hagejal olemas. Lüngad lepingus on hageja täidetud, v.a kostja nimi ja tema allkiri.

Kostja väidab, et tema ei ole hagejalt raha saanud. H.K. ei mäleta, kas ta on kõnealuse lepingu sõlminud või ei. Kostja kinnitas kohtus, et talle tundub, et lepingul on all tema allkiri. Maksed, mis on A.S. le tehtud, on kostja sõnul tehtud tõenäoliselt muude väiksemate asjade eest. Kostja viitas kohtus mingitele muudele rahalistele suhetele, kuid ei osanud öelda, millised need olid.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus on tuvastanud, et on olemas laenuleping, mis kannab 17. oktoobri 1999.a. kuupäeva. Lepingul on poolte allkirjad. Hageja kinnitab oma allkirja lepingul. Kostja on avaldanud, et talle tundub, et lepingul on tema allkiri. Käekirjaekspertiisi teostamist kostja ei taotlenud. Eeltoodust tulenevalt peab kohus võimalikuks asja lahendamisel lähtuda kõnealusest laenulepingust. Hageja ja kostja poolt 17.oktoobril 1999.a. sõlmitud laenulepingu (tl 7) punkt 1 sätestab: „Laenu andja annab Laenajale laenu summas ükssada kaks tuhat viissada (102 500) krooni intressimääraga 5% kuus. Antud laen ja intress on seotud S margaga suhtega 1 DEM = 8 EEK“. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Kuivõrd haginõude aluseks olev leping on sõlmitud 17. oktoobril 1999.a., siis tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid, mis reguleerisid võlasuhteid enne võlaõigusseaduse jõustumist. TsK § 272 lg 1 sätestab, et laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Käesolevas vaidluses on tõusetunud probleem sellest, kas 17.oktoobri 1999.a. laenulepingu kohaselt on laenutaja laenajale raha üle andnud või mitte. Kostja on vastuväidetes viidanud lepingu rahatusele öeldes, et lepingus on kirjas vaid see, et laenuandja „annab“ laenu, kuid see on suunatud tulevikku. Kostja esindaja on seisukohal, et selleks, et tegu saaks olla kehtiva laenulepinguga, peab olema tõendatud, et laenusumma on üle antud, sest leping hakkab kehtima alles laenusumma üleandmisest, aga käesolevast lepingust ei ole võimalik seda välja lugeda. Hageja avaldas kohtus, et ta andis 17.oktoobril 1999.a. enne laenulepingu allkirjastamist kostjale reaalselt üle 102 500.- krooni sularahas. Hageja kirjeldas kohtuistungil, kuidas raha üleandmine toimus ja põhjendas, miks summaks oli just 102 500.- krooni, mitte aga mingi ümmargusem summa. Hageja on samuti seisukohal, et kostja on vahetult peale lepingu sõlmimist asunud lepingut täitma, kuid ei ole seda teinud nõuetekohaselt. Nimetatud asjaolu kinnitamiseks esitas hageja kohtule AS Hansapanga 26. oktoobri 2005.a. tõendi nr 200.263-100/203 (tl 20). Tõend kajastab A.S. arvelduskonto väljavõtet perioodist 13. november 1999.a. kuni 20. märts 2001.a., millest nähtub, et H.K. , S ja OÜ V. on teinud hageja arvele sel perioodil makseid suurusjärgus 1000-4000 krooni. Selgituseks maksete kohta on märgitud „abi“, „sissemaks“, „võlg“, „makse“, „laen“, „ülekanne“ ja „laenu tagastus“. TsK § 276 lg 1 järgi on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Tulenevalt TsK § 276 lg-st 1 tuli seega laenajal käesolevas vaidluses tõendada negatiivse asjaoluna seda, et ta raha laenutajalt tegelikult ei saanud. Kostja ei esitanud kohtule ühtegi tõendit, mis oleks tõendanud muude võlasuhete olemasolu poolte vahel kõnealusel perioodil. Samuti ei suutnud kostja istungil ühegi konkreetse lepingu olemasolule isegi viidata, seega ei ole kostja ümber lükanud hageja väiteid, et alates 13.novembrist 1999.a. asus kostja

laenulepingujärgseid kohustusi täitma. Kohus on seisukohal, et selgitused maksete kohta, millised on ülekande tegemisel fikseeritud, välistaksid eelpool kajastatud tõlgenduse laenulepingu täitmisele asumise kohta vaid juhul kui H.K. oleks tõendanud, et maksed on tehtud tulenevalt muudest võlaõiguslikest suhetest. Hansapanga 26. oktoobri 2005.a. tõendist nähtub, et H.K. on teinud A.S. Hansapanga arvelduskontole ülekandeid 13.11. ja 11.12.1999.a., samuti 15.04. ja 16.05.2000.a. Ülejäänud ülekanded on A.S. arvelduskontole perioodil 13.11.1999.a. kuni 20.03 2001.a. tehtud kas isiku nimega „S“ või OÜ V. poolt. Kohtule esitatud maa- ja linnakohtute registriosakondade keskandmebaasi andmetel (tl 21) oli H.K. OÜ V. juhatuse ainuke liige. H.K. ei osanud kohtule põhjendada, miks on OÜ V. maksnud viiel korral A.S. arvelduskontole perioodil 13.11.2000.a. kuni 20.03 2001.a. 9 000.- krooni. Kohtuistungil selgus, et A.S. oli H.K. i elukaaslane. H.K. ei osanud selgitada, milliseid võlgu või makseid ja laene pidi tema elukaaslane 2000.a. aprillis ja mais A.S. le tasuma. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et eelpool käsitletud maksed on vahetult seotud poolte vahel 17.oktoobril 1999.a. sõlmitud laenulepingu täitmisega, sest kostja ei ole tõendanud vastupidist. A.S. arvelduskontole H.K. i või tema lähedaste poolt igakuiste maksete tasumine viitab aga otseselt asjaolule, et poolte vahel pidi enne maksete tasumise algust olema mingi võlaõiguslik suhe. Kuivõrd kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit mõne muu võlaõigusliku kohustuse olemasolu kohta, siis sai selleks kohustuseks olla poolte vahel 17.oktoobril 1999.a. sõlmitud leping. Kostja on vastuväidetes viidanud lepingu rahatusele väites, et lepingus on kirjas vaid see, et laenuandja „annab“ laenu, kuid see on suunatud tulevikku. Siinkohal ei saa kohus nõustuda eelpool kajastatud seisukohaga. Tõsi on see, et olevikuvormi kasutatakse eesti keeles ka tuleviku tähistamisel, kuna meie emakeeles puudub morfoloogiline tulevikuvorm.1 Antud kontekstis aga ei ole olevikuvormil lauses sisulist tähendust, ning seda ei ole mõeldud tulevikku suunatuna. Pigem on alust arvata, et lepingut koostades on püütud järgida seaduse sõnastust, mis on samuti olevikuvormis. Seega sõnast „annab“ ei ole alust teha järeldust, nagu näitaks see, et laenusummat ei ole üle antud ja tegu on tulevikku suunatud lepinguga. TsK § 162 sätestab, et kohustise tõttu on üks isik (võlgnik) kohustatud teostama teise isiku (kreeditori) kasuks teatava teo, nagu: üle andma vara, tegema töö, maksma raha jms või hoiduma teatavast teost, kreeditoril aga on õigus nõuda võlgnikult tema kohustuse täitmist. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaks määratud tähtajaks vastavalt seaduse, planeerimisakti või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele. Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja vahel on kehtiv laenuleping. Kohtule ei ole kostja poolt esitatud tõendeid, mis kinnitaksid laenulepingu rahatust. Hageja oma kohustuse kostja ees täitnud – maksnud talle raha. Peale seda tekkis kostjal kohustis hageja ees raha koos intressidega kokkulepitud tähtpäevaks tagastada. Kostja ei ole seda teinud, seega on ta oma lepingust tulenevat kohustust hageja ees rikkunud. Eelnevast johtuvalt on hagejal õigus nõuda kostjalt tema kohustuse täitmist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 asunud seisukohale, et „ pooled on vabad leppima kokku laenuintressi suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes intresse arvestatakse. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust.“ Kohus on seisukohal, et vaidlusaluses laenulepingus poolte vahel kokkulepitud intress on seaduslik ja hageja nõue tasumata intressi väljamõistmiseks on

Eesti keele käsiraamat. Kättesaadav: Arvutivõrgus. www.eki.ee/books/ekkr/m86.html.

põhjendatud. Kostja ei ole vaidlustanud hageja poolt intressi arvestamist. Kuivõrd hageja on vähendanud oma nõuet intressi osas, arvestades asjaolu, et kostja poolt on laenulepingu järgi tasutud 30 000.- krooni, siis kuulub kostjalt väljamõistmisele intress hageja poolt taotletud summas, s.o. 216 500.- krooni. Samuti kuulub kostjalt väljamõistmisele laenusumma 102 500.- krooni ulatuses. Kohus peab vajalikuks osutada tähelepanu järgmisele asjaolule. Hagiavalduses on hageja märkinud, et kostja pole üldse oma võlga hageja ees vähendanud. Samas esitas hageja laenulepingut tõendava dokumendina Hansapanga tõendi, millest nähtub, et kostja on hagejale makseid teinud. Kohtuistungil ütles hageja ka ise, et need on tagasimaksed intressi eest ning tunnistab, et hagiavalduses toodu ei ole õige. Hagiavalduses esitatud andmed peavad olema tõesed ning neid ei tohi moonutada. Seega peab kohus vajalikuks märkida, et hageja käitumine ei ole olnud hagi esitamisel päris ausameelne.

KOHTUKULUDE JAOTUS

Rutt Teeveer Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.