1.PlusPlus Capital AS hagi T. S.`i vastu 17.09.2014 väikelaenulepingust nr 14073076-VV tuleneva koguvõlgnevuse summas 1 602,62 eurot ja lisanduva viivise nõudes rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt T. S.’ilt hageja PlusPlus Capital AS kasuks 17.09.2014 väikelaenulepingust nr 14-073076-VV tulenev tasumata võlgnevus summas 1447 (üks tuhat nelisada nelikümmend seitse) eurot 81 senti, sh põhivõlgnevus 1243,75 eurot, intressid 115,13 eurot ja viivised 88,93 eurot.
3.Välja mõista kostjalt T. S.’ilt PlusPlus Capital AS kasuks 17.09.2014 väikelaenulepingust nr 14-073076-VV tulenev viivis protsendina põhivõlgnevuselt (1243,75 eurolt) alates 05.08.2016.a kuni põhinõude täies ulatuses täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Jätta hageja menetluskulud 90% ulatuses nende õigustatud suurusest, so 345 eurost (sh riigilõiv 225 eurot ja õigusabikulud 120 eurot), kostja T. S.’i kanda ja välja mõista T. S.’ilt hageja PlusPlus Capital AS kasuks menetluskulud summas 310 (kolmsada kümme) eurot 50 senti. Muus osas jätta hageja menetluskulud hageja enda kanda.
5.Välja mõista T. S.’ilt PlusPlus Capital AS kasuks viivis menetluskuludelt (310,50 eurolt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Jätta kostja menetluskulud täies ulatuses kostja enda kanda.
Saata kohtuotsus menetlusosalistele teadmiseks.
Edasikaebamise kord Menetlusosalised võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse võib esitada vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Viru Maakohtu kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses endas ei taotleta selle lahendamist istungil. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
ASJAOLUD JA HAGEJA SEISUKOHT
1.Viru Maakohtu menetluses on PlusPlus Capital AS hagi T. S.`i vastu võlgnevuse 1 602,62 euro ja lisanduva viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Swedbank 17.09.2014 väikelaenulepingu nr. 14-073076-VV. Lepingu kohaselt võimaldas pank kostjale laenusumma 1611,82 euro kasutamist panga ja N. S.`i laenulepingu nr. 13-042529-VL lõpetamise finantseerimiseks ning kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste maksetena 26.-ks kuupäevaks summas 61,02 eurot alates 26.09.2014 kuni viimase osamakseni 26.08.2017 summas 60,92 eurot kuus. Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 22% aastas. Kostja kohustus tagastama laenu igakuiste annuiteetmaksetena graafikus toodud tingimuste kohaselt. Kostja rikkus lepingu p.4 ning ei taganud arvelduskontol piisavate rahaliste vahendite olemasolu. Väikelaenu tüüptingimuste p.11.1.1 oli pangal õigus leping üles öelda ja nõuda kostjalt lepingu ennetähtaegset täitmist 2 nädala jooksul, kui laenusaaja on täielikult või osaliselt viivituses 3 üksteisele järgneva laenusumma tagasimaksega. Lähtudes kostja poolt toime pandud lepingu rikkumisest ja juhindudes lepingust, teavitas pank lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja
võlgnevuse tasumiseks ning kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud kuulutas pank laenu tagastamise tähtpäeva saabunuks 13.09.2015.a. 18.02.2016.a. loovutas pank oma nõuded kostja vastu PlusPlus Capital AS-ile. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Hagi esitamise seisuga moodustab kostja põhivõlgnevus 1243,75 eurot. Võlgnevusele lisanduvad kõrvalnõuded kogusummas 358,87 eurot, sh intress summas 115,13 eurot ja viivised summas 243,74 eurot (0,0603% päevas ehk 22% aastas põhivõlgnevuselt 1243,75 eurolt ajavahemiku 14.09.2015-04.08.2016 eest). Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse kogusummas 1602,62 eurot, sh laenusumma 1243,75 eurot, intressid 115,13 eurot ja viiviseid 243,74 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista alates 05.08.2016.a viivised 0,0603% päevas tasumata põhisumma jäägilt kuni põhinõude täies ulatuses tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud summas 513 eurot, sh riigilõiv 225 eurot ja õigusabikulud 288 eurot, kostja kanda ja välja mõista kostjalt viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (tl. 26-49).
2.19.01.2017 esitas hageja esindaja seisukoha 15.12.2016 ja 09.01.2017 kohtunõuetele ning kostja 26.08.2016 vastusele. Hageja esindaja ei nõustunud kostja esindaja seisukohaga, et kostjaga sõlmitud laenulepingu puhul oli tegemist N. S.`i väikelaenuleping nr 13-042529-VL refinantseerimisega. Esindaja märkis, et hagejale jääb mulje, et kostja esindaja ei tea refinantseerimise mõiste tähendust. Refinantseerimine ehk teisisõnu laenu uuendamine on tavaliselt olemasoleva laenu tingimuste muutmine või uue laenu võtmine, et ära tasuda olemasoleva laenu jääk, eesmärgiga saada uus laen parematel tingimustel. Kostja poolt laenulepingu sõlmimise näol ei olnud tegemist refinantseerimisega, sest kostja ja N. S. on erinevad füüsilised isikud ning kostjaga sõlmitud laenulepingul ei olnud N. S. lepinguga muud puutuvust, kui et kostja kasutas panga poolt talle antud rahalisi vahendeid N. S.`i lepinguliste kohustuste täitmiseks - st tegemist oli iseseisva ja uue laenulepinguga, mille tingimused olid kostja ja panga poolt läbi räägitud ning millise laenu väljastamise otsus tehti panga poolt eraldiseisvalt N. S.`i lepingulistest kohustustest. Seega on kostja vastuväited VÕS §113 lg 6 osas sisutud, sest kostja näol ei ole tegemist väikelaenulepingu nr 13-042529 poolega. Mis puudutab väikelaenulepingu nr 13-042529 kohtule esitamise nõuet, siis ei saa hageja seda täita, kuna nimetatud leping on Swedbank AS-i, mitte hageja valduses. Hageja on arvamusel, et kuna kostja lepingu sõlmimisel ei olnud tegemist N. S.`i lepingu nr 13-042529 refinantseerimisega, siis ei ole N. S.`i lepingu toimikusse nõudmine põhjendatud. Hageja palus hagi rahuldada täies ulatuses (tl. 71-72).
KOSTJA VASTUS
3.Kostja esindaja esitas 26.08.2016 kohtule vastuse, milles hagiga ei nõustunud. Hagiavalduse kohaselt on Swedbank ja kostja vahel sõlmitud väikelaenuleping Nr 14-073076-VV, millega refinantseeriti N. S. ́ga sõlmitud väikelaenuleping nr 13-042529-VL. Kusjuures refinantseerimisega ei ole kostjale rahalisi vahendeid üle kantud, vaid kostja on üle võtnud N. S. ́i kohustused Swedbank ees. Siinkohal esitab kostja vastuväite, et Swedbank on laenu finantseerimisega läinud vastuollu VÕS § 113 lg 6 sätestatuga. Kostjale meenub, et laenusumma 1611,82 eurot sisaldab intresse ja viiviseid, mille N. S. jäi väikelaenulepinguga nr 13-042529-VL pangale võlgu. Pangast helistati ja öeldi, et N. S. on pangale võlgu paari kuu osamaksed, intresse ja tagasimaksmisega hilinemise tõttu viiviseid ning kui N. ei tasu paari päeva jooksul pangale võlgu, ütlevad nad laenulepingu üles ja siis tuleb N.l kogu summa koheselt pangale tagastada. Helistati, kui kostja täpselt mäletab, raskete laenude osakonnast. Samas pakuti välja nö teine võimalus, et las kostja sõlmib võlgnetava summa suhtes pangaga uue laenulepingu ja N. oleks siis puhas poiss. Kuna kostja oli väga ehmatanud, oli ta panga poolt pakutavaga nõus ja nii see leping kahetsusväärselt sõlmiti. Alles hiljem sai kostja aru, et pank ei käitunud temaga mitte just kõige ausamalt ja tegelikult arvestatakse viivistelt ja intressidelt samuti intressi.
Ülaltoodust lähtuvalt kostja leiab, et: 1) Hageja peab põhjendama refinantseeritava laenu kujunemist nii põhisumma kui ka intresside ja viiviste osas. Esitatud menetlusdokumentidest puudub kostjal võimalus kontrollida ja esitada vastuväited esitatud nõuete suhtes. Laenulepingu allkirjastamisega on hageja soovinud hiilida kõrvale põhivõlgnevuse tõendamisest ja kostja võimalustest hilisemates kohtuvaidluses tugineda aegumisele ning taotleda kohtult õiguskaitse kohaldamist; 2) Lähtuvalt Riigikohtu seisukohtadest on intressilt ja viivistelt intressi ja viiviste nõudmine ebaseaduslik ja vastuolus VÕS § 113 lg 6 (Riigikohtu lahendid: 9.04.2014 otsus nr. 3-2-12-14. p 13; 19.02.2014. otsus nr 3-2-1-169-13, p 27, 28, 29; 06.02.2013 otsus nr 3-2-1184-12. p 31; 15.01.2014 määrus nr 3-2-1-170-13, p 16). „Kolleegiumi arvates ei saa VÕS § 113 lg 6 esimest lauset tõlgendada selliselt, et see hõlmaks üksnes varem sõlmitud kokkuleppeid intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise kohta. See säte keelab nimetatud kokkulepped ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendada üks võlasuhte teisega, nagu on väitnud hageja ja millest on lähtunud ka kohtud. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt“ (19.02.2014. otsus nr 3-2-1-169-13, p 29); 3) Kuna hageja ei ole esitanud võlgnevuse kujunemise täpset arvestust, ei ole kostjal võimalik esitada täpsemaid vastuväiteid võlgnevuse kujunemise suhtes. Kuna eelpool olevate põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud põhinõuet ja põhinõue võib sisaldada nõutavaks muutunud intresside ja viiviste refinantseerimist ja hageja ei ole esitanud põhivõlgnevuse kujunemise arvestust, esitab kostja vastuväite, et kostjal puudub võlgnevus hageja ees. Kostja palub kohtul jätta hagi põhinõude osas rahuldamata põhjusel, et põhinõue on tõendamata. 4) Kostja on seisukohal, et viivise nõue on põhjendamatu ainuüksi seetõttu, et kostja vastu esitatud põhinõue ei kuulu rahuldamisele. Samas on kostja seisukohal, et viivise nõue tuleks jätta rahuldamata, kuna hagis ei ole esitatud asjaolusid viivise nõude tekkimise tuvastamiseks (ei ole esitatud viivise arvestust). 5) Kostja leiab, kuna nõudeõiguse loovutaja ei ole järginud seaduses sätestatud nõudeõiguse loovutamise korda eelkõige seetõttu, et kostjale ei ole saadetud nõude loovutamise dokumenti, on nõudeõiguse loovutamine tühine ja sellest tulenevalt tuleks jätta kõik hageja nõuded rahuldamata (VÕS § 170). Kõiki oma väiteid peab hageja tõendama sh nõudeõiguse loovutamise dokumendi kättesaamiskinnitust kostja pool. Kostjal õnnestus nõudeõiguse loovutamise dokumendiga tutvuda alles käesoleva tsiviilasja materjalidega tutvumisel. Kostja ei saa jätta märkimata, et kõik esitatud dokumendid (nõudeõiguse loovutamise kinnitus, laenutingimused) on allkirjastamata, samuti puudub viide digitaalallkirjastamise kohta. Seega on hageja kõik dokumendid koostanud vahetult enne hagiavalduse esitamist. 6) Hageja poolt ei ole nõue ja selle aluseks olevad asjaolud tõendatud, seega TsMS § 230 lg 1 tulenevalt puudub ka kostjal tõendamiskohustus. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (3-2-1-137-07, p.13). Kuna hageja ei ole tõendanud, et ta ei arvesta intressile intressi, siis kostjal puudub võlgnevus põhinõude osas. Intresside ja viiviste osas puudub nõue ainuüksi seetõttu, et põhinõue on tõendamata ja ei kuulu rahuldamisele. Kostja palus jätta kõik hagiavalduses esitatud nõuded rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda (tl. 54-60).
4.Kohus teatas 30.01.2017 menetlusosalistele, et vastavalt TsMS § 404 lg 1 lahendab hagi kirjalikus menetluses ja andis neile tähtaja avalduste ja dokumentaalsete tõendite esitamiseks
kuni 16. veebruarini 2017.a. Kohus teatas, et kohtuotsus tehakse teatavaks 28.02.2017 kell 16.00 kohtu kantselei kaudu (tl. 75).
5.Kostja esindaja esitas 16.02.2017 kohtule lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekirja. Esindaja märkis, et seoses sellega, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit võlgnevuse kujunemise, sh põhisumma kujunemise kohta, siis ei ole hageja tõendanud põhisumma kujunemist. Kuna hageja ei ole tõendanud põhisumma kujunemist, puudub kostjal võlgnevus hageja ees. Viivisenõude palub kostja jätta rahuldamata ainuüksi seetõttu, et põhinõue ei kuulu rahuldamisele. Kuna hageja ei ole esitanud tema ja N. S. vahel sõlmitud väikelaenulepingu nr. 13-042529-VL koopiat, siis ei ole selge, kui suur oli N. põhisumma jääk kostja poolt laenulepingu sõlmimise hetkel. Kostjale teadaolevalt liideti temaga laenulepingu sõlmimisel põhisummaks kõik võlgnetavad summad (sh viivised ja intressid). Kostja leiab, et krediidiasutus ei oleks tohtinud mh ka vastutustundliku laenamise printsiibist tulenevalt sõlmida temaga refinantseerimislepingut, millega loetakse varasem võlgnevus koos intressiga uueks põhivõlaks ja millelt arvestatakse omakorda viivist. Hageja arvates oleks pidanud hageja esitama kohtule täpse arvestuse sissenõutava summa kohta, et oleks võimalik kontrollida mh viivisenõude õigsust. Intressi kapitaliseerimise keelust ei saa mööda ka uue laenulepingu sõlmimisega, millega hageja võib-olla asendamisel – VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab intressilt viivise arvestamise kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist (RkTKo nr 3-2-1-2-14). Seega oma nõude arvestust ja koosseisu peab selgitama hageja, sealhulgas peab hageja tooma välja ka viivise arvestuse ja suuruse ning vajadusel tõendama, et ta ei ole algselt põhivõlalt tasumisele kuulunud intressilt (ega viiviselt) viivist nõudnud. Kuna hageja seda ei teinud, ei ole alust ka põhinõuet, viivist ega intressi soovitud ulatuses välja mõista. Juhul, kui kohus jätab kostja vastuväited ja põhjendused tähelepanuta ning kostja kõik taotlused rahuldamata, esitab kostja vastuväited viiviste suhtes, mis on kokku lepitud juhuks, kui hageja peaks laenulepingu ennetähtaegselt lõpetama. Niisugune lepingu tüüptingimus on kostjale väga koormav ja vastuolus hea usu põhimõttega ning seega tühine tingimus. Teiseks on hageja laenulepingu kostjale üles öelnud 13.09.2015a., seega on lõppesid hagejal nimetatud kuupäevast alates õigused nõuda lepingujärgset viivist. (Riigikohtu 29.01.2007. otsus nr 3-21-137-06 p 17). Kostja palus jätta kõik hageja nõuded rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskulud moodustavad 660 eurot (5,5 tundi maksumusega 120 eurot tund). (t. 79-81).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud hagiavaldusega ja kostja vastusega hagile, ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leidis, et hagiavaldus on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Põhinõue
7.TsÜS § 5 alusel tsiviilõigused ja -kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. TsÜS § 67 lg 1 järgi tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. TsÜS § 67 lg 2 kohaselt tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 alusel võlasuhe võib tekkida muu hulgas lepingust. VÕS § 8 lg 1 alusel leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
VÕS § 76 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
8.Kostja ja AS Swedbank vahel on 17.09.2014 väikelaenulepingu nr. 14-073076-VV, mille kohaselt võimaldas pank kostjale laenusumma 1611,82 euro kasutamist panga ja N. S.`i laenulepingu nr. 13-042529-VL lõpetamise finantseerimiseks, ning kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste maksetena 26.-ks kuupäevaks summas 61,02 eurot alates 26.09.2014 kuni viimase osamakseni 26.08.2017 summas 60,92 eurot kuus. Kostja laenu tähtaegselt ei tasunud. AS Swedbank loovutas nõude 18.02.2016 hagejale, so PlusPlus Capital AS-le.
9.Eeltooduga on tuvastatud, et 17.09.2014 andis Swedbank AS kostjale laenu summas 1611,82 eurot, et nimetatud summa arvelt lõpetada panga ja kostja abikaasa N. S.`i vahel sõlmitud väikelaenuleping nr. 13-042529-VL. Kostja ei ole laenulepingut vaidlustanud, samuti ei ole kostja laenulepingust taganenud (vastavalt laenulepingu p. 7 oli laenusaajal õigus 14 päeva jooksul lepingust taganeda). Laenuks võetud summa tagastas kostja osaliselt, mille tõttu oli pank sunnitud lepingu 13.09.2015 ühepoolselt üles ütlema. AS Swedbank ja kostja vahelise väikelaenulepingu sõlmimist ei ole kostja vaidlustanud, seega puudub poolte vahel vaidlus selles küsimuses.
10.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 alusel otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
11.Kohus ei saa nõustuda kostja väitega, et 17.09.2014 sõlmitud väikelaenulepingu nr. 14073076-VV näol oli tegemist N. S.`i väikelaenulepingust nr. 13-042529-VL tuleneva nõude refinantseerimisega. 17.09.2014 laenulepingu Eritingimuste jaos on pooled kokku leppinud, et „Pooled on leppinud kokku, et laenusumma arvelt lõpetatakse panga ja N. S. (i.k. xxx) vahel sõlmitud väikelaenuleping nr. 13-042529-VL“. (tl. 31). Panga ja kostja vahel sõlmitud lepingust nähtub, et tegemist on iseseisva laenulepinguga, mille poolteks on AS Swedbank ja
T. S..
Kohus nõustub hageja esindaja 19.01.2017 selgitusega, et eelneva laenulepingu refinantseerimise korral oleks 17.09.2014 lepingu poolteks olnud mitte AS Swedbank ja T. S., vaid AS Swedbank ja N. S.. Kuna refinantseerimise puhul on tegemist laenu uuendamisega, siis kostja puhul oleks võinud refinantseerimine tulla kõne alla juhul, kui ka kostja oleks olnud laenulepingu nr. 13-042529-VL pooleks. Seega ei ole tõendatud, et 17.09.2014 väikelaenulepingu nr. 14-073076-VV näol oli tegemist N. S.`i väikelaenulepingust nr. 13-042529-VL tuleneva nõude refinantseerimisega ning ülaltoodust lähtuvalt jätab kohus tähelepanuta kõik kostja esindaja vastuväited, mis tuginevad refinantseerimisele ning ei pea vajalikuks anda nendele vastuväidetele sisulist hinnangut. Mis puudutab kostja väiteid, et ta ei mõistnud laenulepingu sisu ning talle ei ole väljastatud eraldi allkirjastatud laenu tüüptingimusi, siis peab kohus vajalikuks märkida, et kostja on oma allkirjaga tõendanud, et talle on selgitatud kõiki laenu võtmisega seotud asjaolusid (sh tüüptingimusi, kohustusi, jne) ning ta on teadlik kõikidest laenu võtmisega seotud riskidest ja ohtudest. Samuti nähtub lepingust, et kostjale on teada laenu võtmise eesmärk – so abikaasa laenulepingu lõpetamine. (tl. 31-32). Kostja poolt on allkirjastatud ka maksegraafik (tl. 33). Seega leiab kohus, et kostja väited selle kohta, et ta ei mõistnud laenulepingu sisu, on
paljasõnalised. Kostja on täisealine, teovõimeline isik, kes peaks mõistma, et laen on finantskohustus, mida tuleb täita. Kuna kostja on laenu osaliselt tagastanud, siis näitab see, et kostja oli teadlik laenulepinguga võetud kohustustest ning neid aktsepteerinud.
12.Kostja esindaja esitas vastuväited selle kohta, et teatis lepingu lõpetamisest ei olnud allkirjastatud, samuti ei ole tõendatud selle kättesaamine kostja poolt, seega leiab esindaja, et hageja ei ole tõendanud enda nõudeid vastavalt TsMS § 230. Kostja leiab ka seda, et kui hageja ei ole enda väiteid TsMS § 230 alusel tõendanud, siis puudub ka temal tõendamiskoormis. Kohus ei nõustu esindaja vastuväidetega, kuna kostjal oli kohustus laenulepingut täita ning laenulepingu ja selle tüüptingimuste p. 11.1 kohaselt oli kostja teadlik sellest, et kui ta on viivituses laenu tagastamisega vähemalt 3 osamakset, siis on pangal õigus laenuleping üles öelda. Kohus ei nõustu ka kostja väitega, et tal puudub TsMS § 230 lg 1 tulenevalt tõendamiskoormis. Kuna TsMS § 230 tulenevalt peab iga pool tõendama enda vastuväiteid, siis on antud kohustus ka kostjal. Hageja on enda väiteid laenulepingust tuleneva nõude ja nõude ülemineku kohta tõendanud kohtule esitatud väikelaenulepinguga, maksegraafikuga, laenu tüüptingimustega, lepinguil sooritatud operatsioonide väljavõttega ja nõude loovutamise teatega (tl. 31-41, 43). Kostja ei ole antud tõendeid ning hageja poolt esitatud väiteid millegagi ümber lükanud. Kui kostja soovis tõendada, et tegemist oli kostja abikaasa laenu refinantseerimisega, siis oli kostjal võimalus näiteks endal esitada kohtule tema abikaasaga sõlmitud laenuleping (kuna kostja leidis, et antud dokument omab asjas olulist tähtsust). Samuti oli kostjal võimalus/kohustus esitada kohtule muud asjas tähtsust omavad ja tema väiteid kinnitavad tõendid.
13.Väikelaenulepingust nr. 14-073076-VV tulenev võlgnevus lepingu ülesütlemise seisuga moodustas 1291,83 eurot, nimetatud kohustuse katteks on kostja 09.10.2015 tasunud 48,08 eurot, mille hageja on arvestanud põhivõla katteks. Tasumata põhivõlg moodustab 1243,75 eurot (s.o 1291,83-48,08, tl. 40-41).
14.Kohus leiab, et antud juhul on tõendatud, et kostja poolt on tasumata väikelaenulepingust nr. 14-073076-VV tulenev võlgnevus summas 1243,75 eurot. Intress
15.VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vaidlust ei ole selles, et esmane võlausaldaja AS Swedbank on andnud laenu oma majandustegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Intress on tasu raha kasutamise eest, mis lepitakse kokku lepingu kehtivuse ajaks. Väikelaenulepingu nr. 14-073076-VV, tüüptingimuste p. 5.1 ja laenu tagastamise graafiku kohaselt tuli kostjal 1611,82 euro laenamisel tasuda intressi 584,80 eurot; krediidikulukuse määr moodustab 24,740%, intressimäär 22% aastas (tl. 31-33, 37). Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Kuivõrd lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on nimetatud kohustuse täitnud üksnes osaliselt, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning intressi katteks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 115,13 eurot. Viivis
16.VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt 17.09.2014 sõlmitud lepingu lisale (teabeleht) on tarbijakrediidilepingu puhul viivise määraks 0,022% päevas; pärast laenu tagastamise lõpptähtpäeva saabumist (sh pärast lepingu pangapoolset ülesütlemist) on viivis 22% aastas ehk 0,0603% päevas. (tl. 35).
17.Hageja on arvestanud viivist vastavalt lepingule, so 22% aastas ehk 0,0603% päevas põhinõudelt, so 1243,75 eurolt alates lepingu ülesütlemisest, so lõppemisest kuni hagi esitamiseni ajavahemiku 15.09.2015-04.08.2016 summas 243,74 eurot, (0,0603% päevas 324 päeva eest, tl. 27). Kostja väitel ei ole hageja viivise arvestust välja toonud, samuti leiab kostja, et lepingus kokkulepitud viivise nõue on tema jaoks ebamääraselt koormav ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus ei nõustu kostja väitega, et hageja ei ole välja toonud viivise arvestust – viivise arvestus on välja toodud hagiavalduses (tl. 27). Kohus nõustub aga kostjaga, et laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral ettenähtud viivis – 22% aastas ehk 0,0603% päevas võib olla kostjale koormav. Kohus, tutvudes laenulepingu ja selle lisadega, tuvastas, et laenulepingu kehtivuse ajal kuulus maksega viivitamise korral kohaldamisele seadusjärgne viivisemäär, so 0,022% päevas, lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral on viivise määr aga kolmekordne – 0,0603% päevas (tl. 35). Ülaltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kuigi hagejal on õigus esitada kostja vastu lepingust tulenev viivise nõue, on põhjendatud mõista viivis välja VÕS § 113 lg 1, § 94 alusel. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmunud intressimäära teadete kohaselt oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär nii enne 01.01.2016.a., kui ka enne 01.07.2016.a 0,05 % ning enne 01.01.2017 0,0%. Ülaltoodust lähtuvalt rahuldab kohus viivisenõude ajavahemiku 15.09.2015-04.08.2016 eest summas 88,93 eurot (1243,75 eurot x 8,05% / 365 x 290 päeva; 1243,75 eurot x 8,0% / 365 x 35 päeva) VÕS § 113 lg alusel, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Ülaltoodust lähtuvalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja väikelaenulepingust nr. 14073076-VV tuleneva viivise summas 88,93 eurot.
18.Hageja on palunud kohtult mõista kostjalt välja viivist tasumata põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 05.08.2016 lepinguga sätestatud määras, so 0,0603% päevas tasumata laenujäägilt. Kohus leiab, et ka lisanduva viivise nõudes on hagi põhjendatud tulenevalt TsMS § 367, VÕS § 113 lg 1 ja 94 ning kuulub kostjalt väljamõistmisele. Menetluskulud
19.Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, /---/. Kooskõlas TsMS § 163 lg 1, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt, menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
20.Hageja esindaja esitas hagiavalduses taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 513 eurot, sh riigilõiv summas 225 eurot ja õigusabi kulud 288 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt peab kohus hindama menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kohus leiab, et õigusabikulud hagiavalduse koostamise eest 288 eurot on põhjendatud osaliselt. Kohtu arvates ei ole toimingud, nagu dokumentide komplekteerimine ja analüüs (2 tundi) ning kohtule esitamine käsitletavad õigusteenuse osutamisena ja nende eest eraldi tasu nõuda ei saa. Kohtule esitatava menetlusdokumendi koostamisel tuleb see ka vastavalt vormistada, sh. vajalike lisadega ja kohtule esitada. Teisiti öeldes peaks selline ajakulu sisalduma menetlusdokumendi koostamise ajakulus endas. Lisaks ei ole tegemist keeruka ja arvukate lisadega hagiga. Riigikohtu senises praktikas on põhjendatud ja vajalikuks peetud tunnihind 120 eurot käibemaksuta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (RKTKm 3-2-1-65-13 p 16). Seega rahuldab kohus õigusabikulud summas 120 eurot (2 hx60 eurot/h) käibemaksuta. Kuna kohus rahuldas hagi 90% ulatuses, siis jätab kohus 90% hageja põhjendatud kuludest, so 345 eurost (sh riigilõiv 225 eurot ja õigusabikulud 120 eurot), kostja kanda. Rahuldamata osas jäävad hageja menetluskulud hageja enda kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lg 4. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
21.Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu kogusummas 310,50 eurot, samuti viivis menetluskuludelt (310,50 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
22.Kostja menetluskulud on 660 eurot (5,5 tundi x 120 eurot/tund). Kostja palus jätta kostja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda (tl 79-81). Kohus, tutvudes kostja esindaja Irina Kuzmina poolt esitatud vastustega, peab vajalikuks märkida, et esindaja ei ole enda vastustes esitanud mitte ühtegi sisulist ja asjakohast vastuväidet, esindaja sisutühjad vastused ainult põhjendamatult koormavad kohut ja tekitavad
asjas segadust. Asjaolu, et esindaja vastused on pikad ja täis viiteid Riigikohtu lahenditele, ei tähenda seda, et nad on asjakohased ja põhjendatud. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et antud juhul esindaja eksitas kostjat, viidates sellele, et vaidlusaluse laenulepingu puhul on tegemist eelneva laenu refinantseerimisega. Esindaja väited, et kostja ei saanud lepingu allkirjastamisel aru selle sisust, on paljasõnalised. Samuti eksitas esindaja kostjat selles, et kostja ei pea tõendama oma väiteid seni, kuni hageja ei ole tõendanud enda väiteid. Esindaja ei ole piisavalt selgitanud kostjale, et hageja poolt esitatud dokumentaalsed tõendid tõendavad nõude alust ning kostja huvides oli nende tõendite ümberlükkamine. Kostja ei ole esitanud aga kohtule mitte ühtegi tõendit, mis lükkaksid ümber hageja poolt esitatud tõendid ja väited. Ülaltoodud asjaoludest lähtuvalt leiab kohus, et ei ole põhjendatud jätta kostja menetluskulusid (isegi osaliselt) hageja kanda ning kohus jätab kostja menetluskulud täies ulatuses kostja enda kanda.
23.TsMS 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot.
24.Kohtuotsus on tehtud ülaltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 434, § 438, § 442, § 453, § 632, § 632 lg 1 sätete kohaselt
/allkirjastatud digitaalselt/ Helgi Vinni Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.