Võlaõigus › Muud

tulenevat kohustust, jättes hagejale kui pandipidajale teatamata maa kinnistamisest ja jättes sõlmimata asjaõiguslepingu pandiõiguse kinnistamiseks kinnistut koormava hüpoteegiga. Hageja esitas 16.04.2004 kinnistusjaoskonnale 13.04.2004 notariaalselt tõestatud avalduse kostja L. F. kuuluvale registriosale nr. 17453 hüpoteegi seadmiseks hageja kasuks. Avaldus hüpoteegi seadmiseks jäeti 03.05.2004 kinnistamisotsusega rahuldamata, kuna 22.03.2004 vara arestimise määruse alusel on 03.05.2004 seatud kinnistule käsutamise keelumärge Eesti Vabariigi (Kaitsepolitseiamet) kasuks. Vastavalt AÕS §-le 63 lg.2 käsutamise keelumärge keelab kannete tegemise kinnisturaamatusse. Vara arestimise määruse p.2 kohaselt saadeti määruse ärakiri vara asukohajärgsele hooneregistrile täitmiseks. Kinnistusregistriosa nr. 17453 väljavõttest nähtub, et vaidlusalune elamu ei ole vallasasi. S. K. kui omaniku kohta kanne kinnistusraamatus puudub. Vara arestimise määrus on tehtud S. K. suhtes teostatava kriminaalasja menetluse raames. Vara arestimise määruse p.1 kohaselt määras kaitsepolitseiamet teostada kahlustatava S. K. vara arestimine- elumaja aadressil xxxxxx. Kostjad ei teavitanud hagejat registriosa avamisest ja hageja kasuks panditud elamualuse maa kinnistamisest. AÕS § 68 lg.2 alusel võivad omaniku õigused olla kitsendatud seaduse ja teiste isikute õigustega. 13.09.2000 kandeavaldus ja leping rikuvad AÕS RakS §-st 13-3 ja pandilepingust tulenevat hageja õigust pandiõiguse kinnistamisele kinnistut koormava esimese järjekoha hüpoteegiga. Riigikohus oma 14.02.2001 otsuses on rõhutanud, et kui ehitisi on panditud ja muutub maa oluliseks osaks, on pandipidajale seadusega antud õigus nõuda ehitisele seatud pandi kinnistamist hüpoteegina ja pantija keeldumisel asjaõiguslepingu sõlmimisest võib pandipidaja esitada hüpoteegi tunnustamist ja kinnistusraamatu kande tegemist taotleva hagi. Samale seisukohale asus riigikohus ka 05.06.2002 lahendis, lisades, et hüpoteegina kantakse sisse kogu pandiga tagatud võlasumma. AÕS RakS § 13-3 tulenevaid õigusi on võimalik kaitsta üksnes õigusi tunnustava ja kande aluseks oleva kohtuotsusega tsiviilasjas. AS-l Sampo Pank on õigus esimese järjekoha hüpoteegile, mistõttu hageja taotleb kannet esimese järjekoha hüpoteegi suhtes. Hageja nõuab õiguse tunnustamist esimese järjekoha hüpoeteegile ja registriosa nr. 17453 neljandasse jakku kande tegemist 1 miljoni krooni suuruse esimese järjekoha hüpoteegi kohta hageja kasuks vastavalt 11.07.2000 pandilepingule. Registriossa nr. 17453 EV kasuks seatud keelumärke näol on tegemist ebaõige kandega, mis rikub otseselt hageja kui pandipidaja õigusi. Kaitsepolitseiameti 22.03.2004 vara arestimise määrus kriminaalasjas nr. 04259000398 p.-s 1 sätestab: teostada kahtlustatava S. K. vara arestimine- elumaja aadressil xxxxxx. Vastavalt määruse p.-le 2 saadeti määrus täitmiseks asukohajärgsele hooneregistrile. Kaitsepolitsei 30.03.2004 teatisest nr. 874 nähtub, et vara arestimise määrus on saadetud kinnistusosakonnale täieliku käsutamise keelamise keelumärke kandmiseks nimetatud kinnistu registriosale. Nimetatud kinnistu omanikuna on sisse kantud ainult L. F. Vastavalt KRS §-le 34-1 lg.1 on kande tegemiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle õigusi kanne kahjustaks. Sama sätte lg.2 p.7 kohaselt on käsutuspiirangu kandmisel nõutav kinnisasja omaniku ja puudutatud õiguse omaja nõusolek. Vara arestimise määrusel on L. F. allkiri määrusega tutvumise kohta, mida ei saa lugeda kinnistusraamatuseaduse kohaseks puudutatud isiku nõusolekuks. Hagejal puuduvad andmed L.F. nõusoleku kohta. Vastavalt AÕS §-le 65 lg.1 on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, näiteks ei ole tema õigust kinnistusraamatusse kantud või on kantud ebaõigesti või on kahjustatud mõne olematu koormatise või kitsenduse sissekandmise läbi, õigus nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist. AÕS § 65 lg.2 ja § 63 lg.1 p.1 kohaselt võib kinnistusraamatu parandamist nõudev isik kuni kande muutmise või kustutamiseni nõuda kohtult kinnistusraamatusse kantud isiku käsutusõiguse piiramiseks vastuväite kandmist kinnistusraamatusse. Selle

vastuväite kandmiseks ei ole nõutav, et märke kandmist nõudev isik oma õiguste rikkumist või nende rikkumise ohtu tõendaks. Hageja kasuks kostjate elamule seatud pant on registreeritud hooneregistris. Kostjad ei teavitanud hagejat nimetatud aadressil elamualuse maa kinnistanisest ning ei täitnud omapoolseid kohustusi asjaõiguslepingu sõlmimiseks hageja kasuks kinnistusraamatusse hüpoteegi kandmiseks. 22.03.2004 vara arestimise määrus on tehtud S. K. elumaja kui vallasasja arestimiseks ning saadetud täitmiseks asukohajärgsele hooneregistrile. Seejärel on kaitsepolitseiamet saatnud 30.03.2004 teatise kinnistusosakonnale käsutamise keelumärke seadmiseks. Seega pidi hooneregister teavitama kaitsepolitseid asjaolust, et vara arestimise määruses nimetatud elamu ei ole enam vallasasi vaid kinnisasja oluline osa. Hagejal puudub informatsioon, kas hooneregister teavitas kaitsepolitseid elamule hageja kasuks seatud pandist või mitte. AÕS RakS § 13-3 lg-.3-1 sätestab, et kui ehitise või ehitiseosa juurde kuuluva maa esmakinnistamiseks antava hooneregistri tõendi väljastamisel nähtub hooneregistrist, et ehitis või selle osa on koormatud pandiga, teatab hooneregister nimetatud tõendi väljastamisest kohe kirjalikult hooneregistrist nähtuvale pandipidajale. Hagejale ei ole hooneregistrist vastavat teatist edastatud, mistõttu sai hageja maa kinnistamisest teada alles 2004.a. kevadel. Hageja esitas koheselt notariaalse avalduse pandiõiguse kininistamiseks kinnistut koormava hüpoteegiga. Kohtnikuabi 30.04.2004 määruse kohaselt tuli sellele lisada omaniku L. F. nõusolek. 03.05.2004 tegi kohtunikuabi käsutamise keelumärke kande ning seejärel kandeotsuse, millega jättis hageja avalduse hüpoteegi seadmiseks rahuldamata. Vastavalt AÕS §-le 56 lg.1 kinnistusraamatu kannete õigsust eeldatakse. Kaitsepolitsei ameti poolt kinnistusosakonnale edastatud teatis, viitega kinnistusraamatusse mittekantud isiku suhtes algatatud kriminaalasja raames koostatud vara arestimise määrusele ei ole ei asjaõigusseadusest ega KRS-st tulenevaks aluses teise isiku kinnistu registriossa käsutamise keelumärke sisseseadmiseks. Tegemist on kostjate ühisvaraga. Isegi juhul, kui lähtuda eeldusest, et vaidlusalune kinnisasi omandati abielu kestel ning see tuleb PerekS § 14 lg.1 kohaselt lugeda poolte ühisvaraks, siis sõltumata sellest, et kinnistusraamatusse on omanikuna sisse kantud üks abikaasa, ei saa S. K. kriminaalasjas tehtud vara arestimise määruse alusel seada täielikku käsutamise keelumärget L. F. osale ühisvaras. Eeltoodust tulenevalt on registriosa kolmandasse jakku kantud käsutamise keelumärge EV Kaitsepolitseiameti kasuks ebaõige ja hageja soovib AÕS §-st 65 lg.1 tulenevalt ebaõige kande kustutamist. 25.04.2005 esitatud hagis soovib hageja: 1) tunnustada hageja õigust ühe miljoni krooni suurusele esimese järjekoha hüpoteegile xxxx asuva kinnistu reg.osa nr. 17453 suhtes; 2) kustutada registriosa kolmandasse jakku EV kasuks, Kaitsepolitseiameti kaudu, seatud käsutamise keelumärge; 3) sisse kanda kolmandasse jakku vastuväide ebaõige kande kustutamise tagamiseks; 4) sisse kanda neljandasse jakku esimese järjekoha hüpoeteek summas 1 miljon krooni hageja kasuks; 5) sisse kanda neljandasse jakku eelmärge hüpoteegikande tagamiseks. 12.08.2005 esitas hageja taotluse kaasata Kaitsepoliteiameti kaudu hagi teise nõude osas.

menetlusse

kostjana

Eesti

Vabariik

Kostjate vastuväited. Kostja Eesti Vabariik oma kirjalikus vastuses leiab, et nõue, mille osas neid kaasati kostjana, on põhjendamata.

Kinnistusraamatu seis reg.osa nr. 17453 osas on õige. Käsutamise keelumärge on tehtud õiguslikul alusel ja vastab keelumärke sissekandmise avalduse esitanud isiku tahtele ning koormab kuriteo toimepanemises kohtu alla antud isiku vara. Alates 01.07.2003 ei sätesta AÕS enam selgelt ebaõige kande mõistet. Kohtupraktika kohaselt saab ebaõigeks pidada kannet, mis ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale. Põhimõtteliselt saab tegelikule olukorrale mittevastavus tekkida kas kande muutumisega ebaõigeks või juhul, kui kanne on algusest peale ebaõige. Keelumärge on sisse kantud kostja 22.03.2004 määruse alusel. Seda määrust ei ole kunagi vaidlustatud ja see määrus kehtib, seega ei ole kinnisturaamatukande alus ära langenud ja kinnistusraamat ei ole sellel alusel ebaõigeks muutunud. Järelikult saaks tegeliku olukorra mittevastavus tulenda algusest peale ebaõige kande tõttu. Selleks, et kanne oleks ebaõige algusest peale, tuleb vastavalt riigikohtu juhistele viidatud lahendis tuvastada tegelik õiguslik olukord kande tegemise ajal. Kande tegemise ajal, s.t. 03.05.2004, oli olukord selline, et S. K. suhtes oli kohaldatud vara arestimist alates 22.03.2004. Asjaolu, et arestimise määruses viidatakse elumajale, mitte aga kinnistule, ei oma määravat tähtsust, tegemist on vara tsiviilõigusliku staatuse määramisega, mis ei muuda KrMK §-s 146 sätestatud toimingu sisu ja eesmärki- välistada varalist vastutust kandval isikul vara võõrandamine, et oleks võimalik kuriteoga tekitatud kahju hüvitamine. AÕS § 62-1 lg.2 kohaselt on kinnistamisavaldus ühepoolne tahteavaldus, mis on suunatud kinnistusraamatupidajale. Seega kehtib kinnistamisavalduse suhtes TsÜS § 75 lg.l sätestatud tõlgendamisreegel. Viidatud sätte kohaselt tuleb tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele. Kinnistusraamatupidaja on arestimise määrust tõlgendades õigesti välja selgitanud tahteavalduse tegija tahte ja selle alusel teinud kande. Seega ei olnud formaalsed minetused avalduses sellised, mis oleksid tinginud vajaduse jätta avaldus rahuldamata. Vastupidi, tehtud kinnistamisotsus vastas avalduse tegija tahtele ja tegelikule õiguslikule olukorrale ning oli seega õige algusest peale. Asjakohatud on hageja viited selle kohta, nagu oleks olnud keelumärke kandmiseks vajalik L. F. nõusolek. Isegi siis, kui selline nõusolek oleks olnud vajalik, saab nõusoleku puudumisele tugineda ainult puudutatud isik ehk L. F., mitte aga kolmas isk. Hageja on omavoliliselt omistanud endale vastuväite, mis formaalselt võiks kuuluda kinnistu omanikule. Teiseks, hageja jätab tähelepanuta enda poolt viidatud KRS § 34-1 lg.1 lõpu, millises sedastatakse, et seaduses sätestatud juhtudel tehakse kandeid ka ilma puudutatud isiku nõusolekuta. Üheks selliseks juhtumiks on keelumärke kandmine kinnistusraamatusse, mis vastavalt AÕS § 63-1 lg.6 kantaksegi sisse hagi tagamise määruse või muul seaduses sätestatud alusel. Antud juhul on muuks seaduses sätestatud aluseks KrMK § 146 lg.5, mille kohaselt kinnisasja arestimiseks esitab uurija prokuröri sanktsiooniga arestimise määruse kinnisasja asukohajärgsele kinnistusametile keelumärke kandmiseks. Keelumärked kantakse KrMK § 146 lg.5 alusel sisse ilma puudutatud isiku nõusolekuta. On selge, et kui nõutav oleks puudutatud isiku nõusolek, siis puudutatud isik reeglina keelduks sellise nõusoleku andmisest ja keelumärke instituut muutuks sisutühjaks. Asjasse mittepuuutuvad on hageja viited sellele, et hooneregister pidi teavitama kostjat pandi olemasolust elamule. Sellise teavitamise tähendus antud asja õigel lahendamisel on arusaamatu. Kui hageja leiab, et keegi on tema suhtes kohustusi rikkunud, on tal võimalik esitada nõue rikkujate vastu, kuid see ei mõjuta õiguslikku olukorda käesolevas asjas. AÕS § 59 lg.2 kohaselt tehakse kanded kinnistusraamatusse avalduse saabumise järjekorras. On fakt, et kostja avaldus keelumärke sissekandmiseks saabus enne hageja avaldust hüpoteegi sissekandmiseks. Seega tuli keelumärke avaldus ka enne lahendada. Kuna keelumärke avalduse alusel kanti 03.05.2004 sisse keelumärge, siis pidigi kinnistusraamatu pidaja jätma hüpoteegi avalduse rahuldamata. AÕS § 65 lg.2 järgi kinnistusraamatu parandamist nõudev isik võib kuni kande muutmise või kustutamiseni nõuda kohtult kinnistusraamatusse kantud isiku käsutusõiguse piiramiseks vastuväite kandmist kinnistusraamatusse.

Vastuväite sissekandmise eesmärgiks on välistada kinnistusraamatu õigsuse eeldusest tuleneva asjaõiguse omandamise võimalikkus. Kostja kasuks on sisse kantud ainult keelumärge. Keelumärge ei anna õigust asjaõigusi käsutada ja keelab antud juhul täielikult kannete tegemise AÕS § 63 lg.2 järgi. Seega, kuna kostjale ei ole mingisugust käsutamisõigust, ei ole olematud käsutamisõigust võimalik ka piirata ja seetõttu ei ole ka vastuväite sissekandmine kinnistusraamatusse võimalik. Asjakohatu on viide sellele, et hageja ei pea tõendama oma õiguste rikkumist või nende ohtu, kuna õiguslikult ei olegi võimalik kostjal hageja õigusi rikkuda või isegi rikkumisega ohustada. Asjatundmatu on hageja väide selle kohta, nagu ei oleks tohtinud keelumärget sisse kanda, kuna omanikuna oli sisse kantud L. F., mitte S. K. Sellise vastuväite esitamise õigus oleks L. F. Tulenevalt TMS §-st 64-50 lg.1 sellist vastuväidet ka ei eksisteeri. Viidatud sätte kohaselt arestitakse kinnisasi tervikuna, kinnisasja enampakkumisel müüakse ainult võlgnikule kuuluv mõtteline osa ühisomandis. Kuna S. K.on kinnistusraamatusse kandmata, siis on selles osas kinnistusraamat ebaõige. See ebaõigsus ei takista aga keelumärke sissekandmist ja seeläbi kinnistu arestimist. Kuna tegemist on ühisomandiga, ei olegi võimalik keelumärget sisse kanda ainult S. K. osale. Seega on keelumärge sisse kantud õigesti ja kooskõlas õigusaktide nõuetega. Kinnistu müügi korral saab S.K. pool müügihinnast ja selles ulatuses on võimalik rahuldada nõudeid seoses käimasoleva kriminaalasjaga. Kostja on veendunud, et hageja on teadlik vara kuulumisest kostjate K. ja F.i ühisvarasse. Selline teadlikkus tuleneb asjaolust, et pandilepingu, millest tulenevalt hageja nõuab hüpoteegi sissekandmist, punktis 3.3. annab S. K. kui L. F. abikaasa nõusoleku hoone koormamiseks pandiga. Sellist nõusolekut ei oleks olnud vaja, kui tegemist olnuks L. F. lahusvaraga Kuigi kostja on kaasatud menetlusse vaid ühe nõude osas, peab kostja vajalikuks märkida, et ka teised nõuded on põhjendmatud ning nende nõuete rahuldamine mõjutab kostja õigusi ja kohustusi. Kostjad L. F. ja S. K. tähtaegselt kohtule kirjalikku vastust ei ole esitanud. 16.12.2005 istungil esitatud kirjaliku vastuse kohaselt kostjad ei vaidle hagile vastu selles osas, et hageja ja kostjate vahel on hagis kirjeldatud õigussuhe. Kostjad on seisukohal, et nad ei ole saanud vabatahtlikult oma kohustusi hageja ees täita, kuna kolmas isik, Eesti Vabariik Kaitsepolitsei kaudu, on seda takistanud. Kostjate seisukohalt oleks kinnistusraamatusse kantud peale kinnistamist hüpoteegipidajana hageja, kuid kostjatel ei olnud võimalik hageja kasuks tsviiiltehingute läbi hüpoteeki seada, kuivõrd seda takistas kanne Eesti Vabariigi kasuks. Kostjad leiavad, et hageja ei ole kostjatelt nõudnud ehitisele seatud pandi kinnistamist hüpoteegina. Kostjad ei ole vaidlustanud õigussuhte ega laenuvõlgnevuse olemasolu. Kohtu tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid, kohaldatud seadused. AÕS RakS § 13-3 lg.1 kohaselt, kui ehitis muutub maa oluliseks osaks, on pandipidajal õigus nõuda asjaõiguslepingu sõlmimist ja pandiõiguse kandmist kinnistusraamatusse esimesele vabale järjekohale. AÕS § 68 lg.2 kohaselt omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. AÕS § 63 lg.2 kohaselt keelumärge keelab vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt.

KrMK § 146 lg.5 kohaselt kinnisasja arestimiseks esitab uurija prokuröri sanktsiooniga arestimise määruse kinnisasja asukohajärgsele kinnistusametile keelumärke kandmiseks kinnistusraamatusse. KrMK § 146 lg.6 kohaselt vallasasjast hoone arestimiseks esitab uurija prokuröri sanktsiooniga arestimise määruse hoone asukohajärgsele hooneregistrile. KRS § 34 lg.5 kohaselt ametiasutuse poolt esitatud lihtkirjalikus vormis avaldus peab olema varustatud pitseriga ja allkirjastatud selleks pädeva isiku poolt. KRS § 34 lg.6 kohaselt kinnistamisavalduses peavad olema näidatud kinnistu registriosa number, millesse taotletakse kande tegemist ning taotletava asjaõiguse sisu. AÕS § 65 lg.1 kohaselt isik, kelle asjaõigus on ebaõige kandega rikutud, võib nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist. Kohus leiab, et pooltel ei ole vaidlust õigusuhte olemuse üle. Kostjad F. ja K. ei vaidlusta laenusuhte olemasolu ja seda ei tee ka kostja Eesti Vabariik. Menetluses on nõue kostjate L. F. ja S. K. vastu hüpoteegi kande tunnustamise ja kande tegemise ning kinnistusraamatu ebaõige kandena keelumärke kustutamise nõudes ning nõue Eesti Vabariigi vastu kinnistusraamatu ebaõige kande kustutamise nõudes. Kohus, olles igakülgselt uurinud tõendeid ja asjassepuutuvaid materiaalõiguse norme leiab, et hagi kuulub rahuldamisele mõlema nõude osas. Kohus möönab, et kostjal Eesti Vabariigil on õigus, kui ta väidab, et kostjad F. ja K. ei ole täitnud oma lepingust tulenevaid kohustusi. 11.07.2000 sõlmitud pandilepingu p.6 1.1 kohaselt kohustus pantija L.F. isikus 20 päeva jooksul alates kinnistu kandmisest kinnistusraamatusse seadma hüpoteegi pandipidaja kasuks. Kostjate väide, et seda on takistanud teha 03.05.2004 sisse kantud keelumärge on õige osaliselt. Hüpoteegikannet ei saanud tõepoolest enam teha pärast keelumärke kohta tehtud kannet, kuid alates 13.09.2000 esitatud avalduse alusel 10.11.2000 L. F.nimel kinnistu reg.osa avamisest kuni vähemalt kaitsepolitsei tehtud vara arestimise määruse tegemiseni 22.03.2004 ei takistanud miski kostjatel oma lepingust tulenevat kohustust täita. Ja seda sõltumata sellest, kas pandipidaja seda veel täiendavalt nõudis või mitte. Pandipidaja on vastavat soovi väljendanud 11.07.2000 sõlmitud pandlilepingu p.s- 6.1.1. Seega on kostja L. F. ligikaudu 3,5 aastat hoidunud õigustamatult kõrvale oma lepingulisest suhtest tuleneva kohustuse täitmisest. Sellise kohustuse mittetäitmise sanktsioonina on käsitletav käesoleva hagi esitamine. Kas hageja leiab ja kasutab kostjate suhtes veel täiendavad sanktsioone, ei ole probleem, mida käesoleva hagi raames peaks lahendama. Õigus ei ole kostjal Eesti Vabariigil teha hagejale etteheiteid, miks käesolev hagi esitati alles neli aastat peale ehitise kui vallasasja kinnistusse kandmist. Kostja ei ole nimetanud seadust, mis sätestaks hagejale hüpoteegikande tunnustamise ja kinnistusraamatusse kande tegemise hagi esitamiseks tähtaja. Kohus nõustub hageja esitatud asjaoludega ja tõenditega, millised väidavad, et kaitsepolitsei poolt 22.03.2004 tehtud määruse alusel ei oleks tohtinud kinnistusamet keelumärke kannet teha.

Määruse tegemise hetkel kehtinud KrMK redaktsiooni kohaselt eristati selgelt vallasasja arestimist ja kinnistu suhtes keelumärke tegemist vara arestimise viisidena. Ka oli sätestatud erinevad täitjad eri staatusega asjade arestimiseks: vallasasja arestimise määrust täitis KrMK kohaselt hooneregister ja kinnisasja arestimist keelumärke tegemisena täitis kinnistusamet. Toimiku lk.32-33 olevas vara arestimise määruses puudub küll viide KrMK § 146 lõigetele, kuid tekstiliselt on üheselt arusaadav taotlus p.1 kohaselt arestida varana elumaja (mitte kinnistu) ja p.2 kohaselt soov saata määrus täitmiseks hooneregistrile (mitte kinnistusametile). Kohus märgib, et Hooneregister lõpetas Vabariigi Valitsuse 17.12.2002 määruse nr. 405 § 34 kohaselt tegevuse alates 31.12.2002, alates 01.01.2003 alustas tegevust Ehitusregister. Seega kaitsepolitsei määruse väljaandmise ajaks ei olnud hooneregistrit määrust täitva asutusena enam olemas ja määrus vallaasja arestimise suhtes tulnuks vormistada ja saata täitmisele ehitusregistrile. Julgeolekuasutuse seaduse § 5 kohaselt on kaitsepolitseiamet julgeolekuasutus ning sama seaduse § 31 lg.1 kohaselt oli ametil õigus oma ülesannete täitmiseks vajalike andmete saamiseks pöörduda pädevate asutuste poole. Kohus leiab, et kaitsepolitseiametil ei olnud määruse tegemise ajal mingit takistust teha järelepärimisi, kas kahtlustatavale S. K. kuulub vallasasjana elamu või kas talle kuulub kinnistu ja sellest tulenevalt teha KrMK § 146 kohase lõike nõuetele vastav määrus. Kohus leiab, et kinnistusamet, võttes täitmiseks määruse vallaasja arestimiseks ja täites seda kinnistule keelumärke tegemisena, ei ole käitunud seaduse nõuetele vastavalt. Kriminaalmenetluses sai kinnisasjale keelumärke seadmist taotleda üksnes vastava määruse tegemisega KrMK § 146 lg.5 alusel, sellist määrust asja menetluse käigus esitatud ei ole. Üksnes teatise alusel ( t lk.34), milles S. K. vara suhtes tehtud toiminguna viidatakse 22.03.2004 määrusele, ei olnud kinnistusamet õigustatud tegema keelumärke kannet. Isegi kui käsitleda t. lk. 34 asuvat kaitsepolitsei teatisena pealkirjastatud dokumenti kinnistamisavaldusena, ei vasta see KRS § 34 lg.5 ja 6 toodud kinnistamisavaldusele esitatavatele nõuetele. Kohtutoimikusse esitatud koopiast ei ole võimalik aru saada, kas teatis oli varustatud pitseriga. Pole ka aru saada, kas ja kuidas oli tõendatud teatisele allakirjutanud isiku pädevus sellise avalduse esitamiseks. Kuid isegi eeldusel, et pitser oli originaalteatisel olemas ja eeldusel, et kinnistusosakonnal ei olnud ka kahtlusi allakirjutanud isiku pädevuse suhtes, jääb siiski puudusena üles KRS § 34 lg. 6 avalduse sisunõudena toodud kinnistu reg.osa numbri puuduimine teatises/avalduses. Sellele asjaolule kinnistamisavalduse puudusena ja seega ka asjaoluna, miks kanne on ebaõige, on hageja viidanud oma 11.10.2005 kirjalikes vastuväidetes kostja Eesti Vabariigi vastusele. Kostja ei ole soovinud tõendada, et ta on esitanud kinnistusametile avalduse, kus kinnistu number olnuks märgitud. Kuivõrd ükski menetlusosaline ei ole väitnud ja tõendanud, et kinnistusamet oleks t lk. 34 oleva teatise suhtes andnud KRS § 46 lg.3 kohaselt tähtaega puuduse kõrvaldamiseks, leiab kohus, et esitatud teatise alusel, mis ei ole käisitletav vormi- ja sisukohase kinnistamisavaldusena, ei olnud kinnistusamet õigustatud tegema kannet S. K. vara suhtes L.F. nimele registreeritud kinnistule ja seega on ka keelumärke kohta tehtud kanne ebaõige. Kaitsepolitsei teatis ei sisalda vähimatki informatsiooni sellest, et L. F. võiks olla S. K. abikaasa. Kuna teatisest ei nähtu, et sellele oleks esitatud (peale arestimise määruste) lisasid ja kuna teatises puudub ka reg.osa number, millesse kannet soovitakse teha, jääb arusaamatuks, millistel kaalutlustel ja mida tõlgendades jõudis kinnistusamet järeldusele, et kahlustatava S. K. varana on käsitletav L. F. nimele registreeritud kinnistu. Kaitsepolitsei esitatud teatis/avaldus ei sisalda sellist informatsiooni, mis võimaldaks teha järeldust L. F. seotuse kohta S. K. Nõustudes asjaoluga, et vallasasja muutumisel kinnistuks abielu kestel on tegemist ühisvaraga ja respekteerides kostja Eesti Vabariigi väidet, et kinnistu realiseerimisel müüdaks nõude

tagamiseks üknses S. K. kuuluv mõtteline osa, ei muutu sellest olematuks asjaolu, et vara arestimise määrus on tehtud vara suhtes, mida selleks hetkeks sellises staatuses enam ei eksisteerinud. Kuna 22.03.2004 määruse tegemise ajal ja 03.05.2004 kande tegemise ajal ei eksisteerinud S. K. kuuluvat, xxxxxx asuvat elamut kui vallasasja, on tegelik õiguslik olukord kande tegemise hetkel selline, et kaitsepolitsei 22.03.2004 määruse ja teatisena pealkirjastatud (kinnistamisavaldusena käsitletavuse korral) nõuetele mittevastava dokumendi alusel keelumärke tegemise kanne L. F. nimele kantud kinnistu reg.ossa on ebaõige algusest peale. Järgides kostja Eesti Vabariigi viidatud kohtulahendeid ja seadusandlust, mille kohaselt alates 01.07.2003 ei sätesta AÕS enam selgelt ebaõige kande mõistet, tuleb keelumärke kohta tehtud kannet pidada ebaõigeks, kuivõrd ta ei vasta algusest peale tegelikule õiguslikule olukorrale. Ebaõige on kostja arusaam, et arestimise määruses tehtud viide S. K. varale elamuna, ei oma tähtsust. Kui seadusandja tahe olnuks kriminaalmenetluses mitte vahet teha vallasasjal ja kinnisasjal, siis ei oleks nende kahe erineva tsiviilõigusliku staatusega vara arestimise eraldi regulatsiooni ka sätestatud. Kostjal on õigus, et kogu sätte- KrMK § 146- eesmärk on välistada varalist vastutut kandval isikul vara võõrandamine, et oleks tagatud kuriteoga tekitatud kahju hüvitamine, aga õige ei ole kostja arusaam, et selle eesmärgi saavutamiseks võib kasutatud vahendeid tagantjärele vabalt tõlgendada. Hageja väiteid selle kohta, kas ja mida oleks pidanud tegema hooneregister maa esmakinnistamiseks tõendi väljastamisel, ei loe kohus asjassepuutuvaiks. Pretensioonid hooneregistri (tema õigusjärglase) suhtes tuleb esitada teises menetluses. Kostjad F. ja K. on hagi tunnistanud ja on nõus hüpoteegikande tegemisega. Asjaolu, et nad seda varem vabatahtlikult, pandilepingut rikkudes, ei ole teinud, ei muuda käesoleva asja lahendamise käiku. Hagi on tõendatud poolte seletustega, 11.07.2000 AS Optiva Pank ja L. F. vahel sõlmitud pandilepinguga, AS Optiva Pank ja OÜ Digger vahel sõlmitud arvelduslaenulepinguga nr. AL-070700D1 ja selle muudatustega nr. 1-6, väljavõttega reg,osast nr. 17453, AS Sampo Pank 13.03.2004 avaldusega pandiõiguse kinnistamiseks kinnistut koormava hüpoteegiga, 03.05.2004 kinnistamisotsusega viimati nimetatud avalduse rahuldamata jätmise kohta, kaitsepolitseiameti 22.03.2004 vara arestimise määrusega ja sama asutuse 30.03.2004 teatisega kinnistusosakonnale, kinnistusosakonna 30.04.2004 määrusega puuduste kohta hageja hüpoteegi seadmise avalduses, kostjate L. F. ja S. K. poolt hagi tunnistamisega. Kohtukuludena on hageja esitanud taotluse välja mõista kostjatelt solidaarselt riigilõivu katteks 120 krooni, kohtutäituri tasu hagi tagamise kulude katteks 250 krooni ning õigusabikulude katteks 86 376 krooni, kokku 86 746 krooni. Kostjate F. ja K. esindaja poolt esitatud taotlus kohtukulude väljamõistmiseks õigusabikulude katteks on summas 7965 krooni. Kostja Eesti Vabariik esindaja poolt esitatud taotlus kohtukulude väljamõistmiseks õigusabikulude katteks on summas 42 369 krooni. TsMS § 60 lg.1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 61 lg.1p.2 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindajana asjast osavõtnud õigusabi eest hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle Justiitsministri kehtestatud suuruse.

Justiitsministri 23.08.1999 määruse nr. 42 kohaselt hinnata hagi puhul teiselt poolelt väljamõistetava advokaaditasu ülempiiriks on 50 000 krooni. Hageja esitatud nõue välja mõista riigilõiv ja kohtutäituri tasu on vajalik ja põhjendatud kulu. Hageja õigusabikuludena esitatud arvetest ei pea kohus põhjendatuks arvestada arvega nr. 479 summas 7611 krooni ja arvega nr. 603 summas 1770 krooni, kuivõrd esitatud arvetel puudub viide seotusele menetluses oleva tsiviilasjaga. Kohus ei arvesta ka arvega nr. 534, summas 23 010 krooni, kus on küll viide tsiviilasja numbrile, kuid kus arve esitamise kuupäev (27.07.2005) on 12 päeva hilisem selle tasumiseks (15.07.2005) märgitud tähtajast, mis tekitab põhjendatud kahtluse arve õigsuses. Seega kokku ei pea kohus põhjendatuks arvestada kolme arvega summas 7611+ 1770 + 23 010 krooni = 32 391 krooni. .Ülejäänud summa, 86 376- 32 391 = 53 985 krooni, ulatuses peab kohus kulu vajalikuks ja põhjendatuks ja seda ka vaatamata kostja Eesti Vabariigi väitele, et kohtukulude väljamõistmisel tuleks arvestada, et hageja esitatud hagi oli põhjustatud ilmselt asjaolust, et hagejal jäi lihtsalt üks halb laen märkamata, millele omakorda aitas kaasa kaaskostjate tegevusetus. Hageja õigusabikulude summana saab välja mõista seaduses ettenähtud piirides 50 000 krooni. Kohus peab võimalikuks kohtukulud välja mõista vastavuses kostjate ja nõuete arvuga osavastutuse põhimõttel. . Kohtukulude kogusumma 50 370 krooni jaotatuna kahe nõude vahel teeb kummagi nõude kohtukulude summaks 25 185 krooni. Arvestades asjaolu, et ühe nõude osas on kolm kostjat, teeb see ühe nõude kohtukulude suuruseks iga kostja kohta 25 185: 3= 8395 krooni; arvestades, et teise nõude suhtes on kaks kostjat, teeb see teise nõude kohtukulude suuruseks kummagi kostja kohta 25 185: 2= 12 592.50 krooni. Kostja L. F. osa kohtukulude maksmises on kummagi nõude kohtukulude summa: 12 592.50 + 8395 = 20 987.50 krooni. Sama summa kuulub tasumisele ka kostja S. K. poolt. Kostja Eesti Vabariigi osa kohtukulude maksmises on 8395 krooni. Mõistes välja S. K. ja L. F. kummaltki 20 987.50 krooni ja Eesti Vabariigilt 8395 krooni, saab rahuldatud kogu seaduses ettenähtud piirides ning kohtu poolt põhjendatuks ja vajalikuks loetud kohtukulude summa 50 370 krooni. Menetluse käigus kohaldatud hagi tagamise abinõu kuulub tühistamisele kohtuotsuse täitmisel. Hagi on rahuldatud AÕS RakS § 13-3, AÕS § 63, 68, 65, KrMK § 146 lg.5, 6, KRS § 34 lg.5, 6, TsMS § 60, 61, 225, 226 lg.1, 3, 4 alusel. Kohtunik

/allkiri/

Ärakiri õige Kohtunik M. Leimann Kohtuotsus jõustus 10.jaanuaril 2006.a. Kohtunik M. Leimann

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.