Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Kentmanni kohtumaja · 22.02.2017

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtuasja number: 2-16-10848/44
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 22.02.2017
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 2808

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Mõtsnik

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2017, Tallinn, Kentmanni kohtumaja

Tsiviilasja number

2-16-10848

Tsiviilasi

Xxxx hagi Xxxx ja Xxxx vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

125 225 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: Xxxx(isikukood xxxx, elukoht: xxxx) Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper (e-post: [email protected]) Kostja I: Xxxx(isikukood xxxx, elukoht xxxx, e-post xxxx) Kostja II: Xxxx(isikukood xxxx, elukoht xxxx, e-post xxxx)

Kohtuistungi toimumise aeg

25. jaanuar 2017. a

RESOLUTSIOON:

1.Rahuldada Xxxx hagi Xxxx ja Xxxx vastu võla nõudes.

2.Välja mõista solidaarselt Xxxx ja Xxxx Xxxx kasuks laenulepingust nr xxxx tulenev põhivõlg 30 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 16 800 eurot ja alates 15.07.2016 viivis arvestatuna põhinõudelt (30 000 eurot) kuni põhinõude täitmiseni määras 0,1 % päevas, kuid mitte rohkem kui 30 000 eurot.

3.Välja mõista Xxxx Xxxx kasuks laenulepingust nr xxxx tulenev põhivõlg 40 000 eurot, intress 10 885,25 eurot, viivis 1950 eurot ja alates 15.07.2016 viivis arvestatuna põhinõudelt (40 000 eurot) kuni põhinõude täitmiseni määras 0,1 % päevas, kuid mitte rohkem kui 40 000 eurot.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Laenuleping I 07.11.2012 sõlmisid Ivo Vaks, Xxxx ja Xxxx laenulepingu nr xxxx, mille alusel laenas hageja kostjatele 30 000 eurot. Kostjad kohustusid saadud laenu tagastama hiljemalt 31.12.2014, samuti tasuma laenult intresse 9000 eurot, sh 3000 eurot hiljemalt 31.12.2013. a ja 6000 eurot hiljemalt 31.12.2014. Laenu tagasimaksmisega viivitamisel tuli tasuda viivist 0,1 % sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostjad solidaarvõlgnikena enda kohustusi ei täitnud. Hagejale tasuti üksnes 9000 eurot, so 2013. a ja 2014. a intressid. Põhikohustus on käesoleva ajani täielikult täitmata. Kostjate põhivõlgnevuse suuruseks 07.11.2012 lepingu alusel on 30 000 eurot, millele lisanduvad viivised arvestusega alates 01.01.2015. Kostja I tasus 30.12.2013 3000 eurot hagejale. Arvestades et 30.12.2013 makse kattub summaliselt lepingu p-s 3.2 nimetatud esimese intressimaksega, mille täitmine pidi toimuma esimeses järjekorras ning vastava intressimakse tasumise tähtaeg saabus 31.12.2013 ehk makse tegemisele järgneval päeval, ei saa kuidagi mõistlikult järeldada, et kostja I tegi 30.12.2013 makse lepingu alusel hiljemalt 31.12.2014 tagastamisele kuuluva laenu põhisumma katteks. Seega oli tasutud 3000 eurot intresside katteks.

Kostja I märgib, et ta andis hageja rahalised vahendid viivitamatult üle OÜ-le Xxxx, kes kasutas kõnealuseid rahasummasid oma majandustegevuses. Laenu kasutati üksnes OÜ Xxxx äritegevuses ning hageja oli laenu kasutamise eesmärgist laenulepingute sõlmimisel teadlik. Tegemist ei olnud kostja isikliku laenuga. Tegelik laenusuhe oli hageja ja OÜ Xxxx vahel. Eeltoodu alusel on kostja I seisukohal, et poolte vahel 07.11.2012 ja 11.08.2014 sõlmitud laenulepingud on TsÜS § 89 lg-te 1 ja 2 mõttes näilikud ning seega tühised. TsÜS § 89 lg 3 sätestab, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Lisaks leiab kostja I, et 31.12.2013 hageja arveldusarvele üle kantud 3000 eurot on kantud põhivõlgnevuse katteks, mitte intresside katteks ning seega on hageja valesti arvestanud viiviseid. Ühtlasi leiab kosja I, et 360-päevase kalendriaasta kohaldamine kõrvalnõuete arvestamisel pole põhjendatud. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja kandis 07.11.2012 laenulepingu nr xxxx alusel 19.11.2012 ja 11.08.2014 laenulepingu nr xxxx alusel 14.08.2014 kostja I arveldusarvele kokku 70 000 eurot. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja I arveldusarvelt on hagejale 07.11.2012 laenulepingu täitmiseks üle kantud 30.12.2013 3000 eurot ning 02.01.2015 6000 eurot. Pooltel on vaidlus selles, kas poolte vahel on laenusuhe VÕS § 396 lg 1 tähenduses ja kas kostjatel on 07.11.2012 ja 11.08.2014 laenulepingutest tulenev kohutus võlgnevuse tasumiseks. Kostjad on seisukohal, et laenulepingute näol on tegemist näilike tehingutega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 sätestab, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Lõike 3 kohaselt, kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Kostjate väitel oli kostjale I ülekande tegemine ja laenulepingute allkirjastamine näilik. Tegelikult oli laenulepingu pooleks OÜ Xxxx, kellele kostja I koheselt saadud laenuraha edasi kandis. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (vt Riigikohtu 04.02.2009 määrus tsiviilasjas nr 3-21-139-08, p 8). Kohtu hinnangul ei ole asjas kinnitust leidnud, et laenulepingute alusel tehtud ülekanded ja laenulepingute allkirjastamine kostjate poolt oli näilik TsÜS § 89 lg 1 tähenduses ja tegelikult oli laenulepingu pooleks OÜ Xxxx. Nii nähtub lepingutest, et poolte ühine tahe oli suunatud sellele, et hageja annab lepingu alusel kostjatele laenuna kokku 70 000 eurot - 07.11.2012 lepingu (tlk 21-24) alusel anti solidaarselt kostjale I ja kostjale II laenuna 30 000 eurot ja 11.08.2014 lepingu (tlk 29-30) alusel anti kostjale I laenuna 40 000 eurot. Laenulepingute allkirjastamise järgselt on tahteavalduste õiguslikud tagajärjed ka faktiliselt saabunud ja hageja on vastavalt laenulepingutele kostja I arvelduskontole kandnud laenulepingutes kokku lepitud laenusummad. Kostja ei vaidle, et ta on need summad ka saanud. Ka on kostja tagastanud hagejale 30.12.2013

3000 eurot selgitusega „Laenuleping nr xxxx tagasimakse“ ning 02.01.2015 6000 eurot selgitusega „Laenuleping nr xxxx intressimakse“. Seda, et kostjad on ka tegelikult laenulepingute pooleks kinnitab ka poolte e-kirjavahetus, kus kostja I on kinnitanud võla olemasolu ja pakkunud kompromissi selle tasumiseks (tlk 156-162). Kostja II on 04.11.2016 üldsõnaliselt märkinud, et vaidleb hagile vastu, nõustub kostja I seisukohtadega ning käsitleb ennast kõigest käendajana. Kohus märgib, et 07.11.2012 laenulepingust (tlk 21-24) nähtub, et kostja II on lepingu pooleks ning kaaslaenusaajaks, mitte käendajaks. Kohus märgib, et kostja II üldsõnaline seisukoht nõude mittetunnistamise kohta, ei vabasta teda lepingulistest kohustustest. Asjas ei ole kinnitust leidnud, et hageja seadis kostja I arvelduskontole ülekandeid tehes tingimuseks, et kostja I peab raha viivitamatult edasi kandma OÜ-le Xxxx. See, et kostja I saadud summad ise OÜ-le Xxxx edasi kandis, ei muuda OÜ-d Xxxx laenulepingu pooleks. Ka ei ole kinnitust leidnud, et pooled oleksid näiliku tehinguga varjanud mingit muud tehingut, mida tegelikult tehti ja sooviti. Varjatud tehing eeldab, et poolte vahel eksisteeris tegelikkuses kaks erinevat liiki tehingut. Praeguses asjas ei ole kinnitust leidnud, et pooled on laenutehingute varjus teinud mõne teist liiki tehingu. Kokkuvõtvalt järeldab kohus, et puudub alus lugeda poolte vahel 07.11.2012 ja 11.08.2014 sõlmitud laenulepinguid näilikeks tehinguteks. Hageja nõuab põhivõlgnevuse tasumist kokku summas 70 000 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hagejal on VÕS § 82 lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostjate kohustus laenu tasumiseks on muutunud sissenõutavaks. 07.11.2012 laenulepingu täitmise tähtaeg oli 31.12.2014 ja 11.08.2014 laenulepingu ütles hageja 13.07.2016 mittetäitmise tõttu üles. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 võib hageja võlausaldajana nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Kostjatel I ja II oli 07.11.2012 laenulepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes põhivõlgnevuse 30 000 eurot tagastamata. Kostjal I oli 11.08.2014 laenulepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes põhivõlgnevuse 40 000 eurot tagastamata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostjatelt I ja II tuleb solidaarselt hagejale välja mõista põhivõlg 30 000 eurot 07.11.2012 lepingust tulenevalt ja kostjalt I täiendavalt põhivõlg 40 000 eurot 11.08.2014 lepingust tulenevalt. Kohus on seisukohal, et kostja I väide, et tasus 30.12.2013 3000 eurot selgitusega „Laenuleping nr xxxx tagasimakse“ põhivõlgnevuse katteks, pole tõendatud. Kohus nõustub siinkohal hageja selgitusega 29.11.2016 menetlusdokumendis (tlk 149-151), et 07.11.2012 lepingu p 3.2. järgi pidi tasutama hiljemalt 31.12.2013 esimese aasta intressid summas 3000 eurot. Seega pole eluliselt usutav, et ilma täiendavate kokkulepeteta ja täpsustusteta tasus kostja I 30.12.2013 3000 eurot millegi muu, kui intresside katteks. Hageja nõuab intresse 11.08.2014 laenulepinguga seoses summas 10 885,25 eurot. VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

11.08.2014 laenulepingu kohaselt oli kostjal I kohustus tasuda intressi 15% laenusummalt aastas. Vastavalt laenulepingu p 3.2 pidi kostja I tasuma intresse 31.12.2015 8500 eurot. Hageja on sellele lisaks arvestanud intresse perioodi 01.01.-13.07.2016 eest summas 2385,25 eurot. Hageja parandas 01.01.-13.07.2016 intressiarvestust 29.11.2016 menetlusdokumendis vastavalt kostja I märkusele (tlk 150). Kokku nõuab hageja seega intresse kostjalt I 10 885,25 eurot. Riigikohus on 29.01.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse punktis 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Hageja on arvestanud intressi vastavalt lepingu punktile 3.2 kuni lepingu ülesütlemiseni. Kohus ei tuvastanud eksimust intressiarvestuses. Kuna lepingupooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt I tuleb hageja kasuks välja mõista intressid 10 885,25 eurot. Hageja nõuab kostjatelt sissenõutavaks muutunud viiviseid summas 18 750 eurot ning sellele lisaks jooksvaid viiviseid 0,1 % päevas põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõuab kostjalt I ja kostjalt II 07.11.2012 laenulepingu alusel sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist summas 16 800 eurot. Lepingutes on pooled kokku leppinud viivise määras 0,1% põhinõudelt päevas. Kostja I ja kostja II pidi 07.11.2012 laenulepingu alusel tagastama hagejale summa 30 000 eurot hiljemalt 31.12.2014. Kostja ei ole laenu tagastanud ja hageja arvestusel moodustab viivis perioodil 01.01.2015 – 14.07.2016 summa 16 800 eurot. Alates 15.07.2016 nõuab hageja viiviseid 0,1 % põhivõlgnevuselt (30 000 eurot) iga viivitatud kalendripäeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kostja I pidi 11.08.2014 laenulepingu alusel tagastama hagejale 40 000 eurot hiljemalt 31.12.2018. Kostja I ei täitnud osamaksete ja intressi tasumise kohustust, mistõttu ütles hageja laenulepingu üles alates 13.07.2016. Vastava laenulepingu p 3.2 järgi kohustus Kostja I tasuma hiljemalt 31.12.2015 põhivõlgnevuse osamakse summas 10 000 eurot. Kostja I ei tasunud seda. Hageja nõuab sellest tulenevalt sissenõutavaks muutunud viiviseid summaas 1950 eurot nimetatud osamakse tasumisega viivitamise eest perioodil 01.01.-14.07.2016. Alates 15.07.2016 nõuab hageja viiviseid 0,1 % põhivõlgnevuselt (40 000 eurot) iga viivitatud kalendripäeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kostjad ei ole mõlema lepingu puhul mitte mingis osas põhivõlgnevust tasunud. Kohtu hinnangul ei ole nõutav viivis ebamõistlikult suur ning laenulepingute tingimuste puhul ei ole alust asuda seisukohale, et tegemist on tüüptingimustega, mida pooled pole omavahel läbi rääkinud. Kohus pole tuvastanud ega pooled tõendanud, et tegemist on tüüptingimustega laenulepingutega. Kohus on seisukohal, et hageja poolt nõutavad sissenõutavaks muutunud viivised tuleb summas 16 800 eurot solidaarselt kostjatelt välja mõista ning summas 1950 eurot kostjalt I välja mõista hageja kasuks. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kuna hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist 14.07.2016 seisuga, mõistab kohus 07.11.2012 lepingu alusel kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja alates 15.07.2016 viiviseid 0,1 % põhivõlgnevuselt (30 000 eurot) iga viivitatud kalendripäeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 30 000 eurot. 11.08.2014 lepingu alusel mõistab kohus kostjalt I hageja kasuks välja alates 15.07.2016 viiviseid 0,1 % põhivõlgnevuselt (40 000 eurot) iga viivitatud kalendripäeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 40 000 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses; lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad hageja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Taotluse kohaselt on hageja menetluskulud summas 7141,98 eurot (sh käibemaks), millest riigilõiv 1550 eurot, kulud õigusabile 5413 eurot (sh käibemaks) ja muud kulud (registripäringud) 13 eurot ja hageja sõidukulud 165,98 eurot (lennukipilet 25.01.2017 kohtuistungil osaliseks). Hageja taotleb kostjatelt solidaarselt nimetatud menetluskulude väljamõistmist. Kuna riigilõiv on põhjendatud ja vajalik menetluskulu, tuleb kostjatel solidaarselt sellest hüvitada 1550 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate kulud ning p 2 kohaselt menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Kohus märgib esmalt, et peab hageja kohtuväliseid kulusid seoses registripäringutega 13 eurot ja sõidukuludega 165,98 eurot põhjendatuks ning mõistab need kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja. Hageja poolt 25.01.2017 ja 30.01.2017 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja teinud toiminguid 32,22 h ulatuses ning tunnitasu määraga 168 eurot (sh käibemaks). Hageja on taotlenud lepingulise esindaja tasu kindlaksmääramist summas 5413 eurot (5124,60+288,40). Kohus arvestab toimingute ajakulust maha 45 minutit, mis hagejal on kulunud menetluskulude nimekirja koostamiseks. Kohus märgib, et Riigikohus on lahendis 3-2-1-77-14 p 12 asunud seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ja menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud menetluskulud ei kuulu hüvitamisele. Ülejäänud osas peab kohus hageja lepingulise esindaja toiminguid ja nende ajakulu põhjendatuks ning vajalikuks. Kohus on arvestanud sealjuures menetluse iseloomu, sisu ja esitatud dokumente ning kostja I poolt esitatud tähtaja pikendamise taotlusi ja välja pakutud kompromisse, mis nõudis täiendavat suhtlemist hageja ja tema lepingulise esindaja vahel. Samuti on kohus seisukohal, et lepingulise esindaja tunnitasu määr 168 eurot koos käibemaksuga ei ole põhjendamatult kõrge ning antud juhul pole kohtu hinnangul põhjendatud vastava tunnitasu määra vähendamine. Kohus märgib lisaks selgitavalt, et kostja I subjektiivne hinnang menetluskulude ebamõistlikkuse kohta ei ole aluseks menetluskulude vähendamisele sellisel