Hageja IV (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper Kostja I AR (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II KK (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius
Kohtuistungi toimumise aeg
18.09.2017
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 22.02.2017 otsus hagi rahuldamise osas muutmata, muutes otsuse põhjendusi. Tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotamise ja väljamõistmise osas, millega maakohus jättis IV menetluskulud solidaarselt AR ja KK kanda ja mõistis need kostjatelt solidaarselt välja. Teha uus otsus, millega muuta menetluskulude jaotust, vähendada kindlaksmääratavate menetluskulude suurust ja sellega kaasnevalt kummaltki kostjalt väljamõistetavate menetluskulude suurust. Muus osas jätta otsus muutmata.
2.AR ja KK apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.2.Välja mõista solidaarselt AR-lt ja KK-lt IV kasuks laenulepingust nr 02-1112 tulenev põhivõlg 30 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 16 800 eurot ja
1(12)
alates 15.07.2016 viivis arvestatuna põhinõudelt (30 000 eurot) kuni põhinõude täitmiseni määras 0,1 % päevas, kuid mitte rohkem kui 30 000 eurot.
3.3.Välja mõista AR-lt IV kasuks laenulepingust nr 03-0814 tulenev põhivõlg 40 000 eurot, intress 10 885,25 eurot, viivis 1950 eurot ja alates 15.07.2016 viivis arvestatuna põhinõudelt (40 000 eurot) kuni põhinõude täitmiseni määras 0,1 % päevas, kuid mitte rohkem kui 40 000 eurot.
3.4.Jätta poolte maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud 42 % ulatuses AR ja KK kanda solidaarselt ja 58 % ulatuses AR kanda ainuisikuliselt. Mõista välja AR-lt ja KK-lt solidaarselt maakohtu menetluskulud 1967,22 eurot IV kasuks ja AR-lt 2716, 64 eurot IV kasuks. Mõista välja AR-lt ja KK-lt solidaarselt ringkonnakohtu menetluskulud 361,07 eurot IV kasuks ja AR-lt 498,61 eurot IV kasuks.
3.5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.IV (hageja) esitas 14.07.2017 Harju Maakohtule hagi AR (kostja I) ja KK (kostja II) vastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt tulenevad hageja nõuded kahest laenulepingust. 07.11.2012 sõlmisid hageja ja kostjad laenulepingu nr 02-1112 (edaspidi ka laenuleping I), mille alusel laenas hageja kostjatele 30 000 eurot. Kostjad kohustusid saadud laenu tagastama hiljemalt 31.12.2014, samuti tasuma laenult intresse 9000 eurot, sh 3000 eurot hiljemalt 31.12.2013 ja 6000 eurot hiljemalt 31.12.2014. Laenu tagasimaksmisega viivitamisel tuli tasuda viivist 0,1 % sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostjad solidaarvõlgnikena enda kohustusi ei täitnud. Hagejale tasuti üksnes 9000 eurot, s.o 2013. a ja 2014. a intressid. Põhikohustus on käesoleva ajani täielikult täitmata. Kostjate põhivõlgnevuse suuruseks 07.11.2012 lepingu alusel on 30 000 eurot, millele lisanduvad viivised arvestusega alates 01.01.2015. Kostja I tasus 30.12.2013 3000 eurot hagejale. Arvestades et 30.12.2013 makse kattub summaliselt lepingu p-s 3.2 nimetatud esimese intressimaksega, mille täitmine pidi toimuma esimeses järjekorras ning vastava intressimakse tasumise tähtaeg saabus 31.12.2013 ehk makse tegemisele järgneval päeval, tasuti see intresside katteks. 11.08.2014 sõlmisid hageja ning kostja I laenulepingu nr 03-0814 (edaspidi ka laenuleping II), mille alusel laenas hageja kostjale I 40 000 eurot. Kostja I kohustus saadud laenu tagastama osamaksetena hiljemalt 31.12.2018. Hiljemalt 31.12.2015 pidi kostja I tasuma hagejale põhiosa tagasimaksena 10 000 eurot ning intressidena 8500 eurot. Nimetatud summad on tasumata.
2(12)
Hageja ütles kõnealuse lepingu üles 13.07.2016. Kostja põhivõlgnevus on 40 000 eurot, lisaks kuuluvad tasumisele ülesütlemiseni arvestatud intressid 10 885,25 eurot, millele lisanduvad viivised alates 01.01.2016 arvestusega põhiosalt summas 10 000 eurot ning alates 14.07.2016 arvestusega põhiosalt summas 40 000 eurot. Laenuraha kasutamine või edasilaenamine ei muuda 07.11.2012 ja 11.08.2014 laenulepingute pooli. Asjaolu, et kostja I andis laenuraha üle OÜ-le Talunik, ei vabasta kostjaid laenulepingutega võetud kohustustest ega anna alust järeldada, et laenulepingud olid näilikud. Kostjate vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostja II avaldas, et nõustub kõigi kostja I seisukohtadega, kuid käsitleb end laenulepingus ka käendajana. Kostja I ei vaidlustanud asjaolu, et hageja kandis 19.11.2012 ja 14.08.2014 kostja I arveldusarvele kokku 70 000 eurot. Kostja I kandis raha viivitamatult üle OÜ-le Talunik, viimane kasutas kõnealuseid rahasummasid oma majandustegevuses. Hageja oli laenu kasutamise eesmärgist laenulepingute sõlmimisel teadlik. Tegelik laenusuhe oli hageja ja OÜ Talunik vahel. Laenulepingud on näilikud ning tühised. 31.12.2013 hageja arveldusarvele üle kantud 3000 eurot on kantud põhivõlgnevuse, mitte intresside, katteks ning hageja on valesti arvestanud viiviseid. 360-päevase kalendriaasta kohaldamine kõrvalnõuete arvestamisel pole põhjendatud. Maakohtu lahend
3.Maakohtu 22.02.2017 otsusega hagi rahuldati ja mõisteti kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja laenulepingust nr 02-1112 tulenev põhivõlg 30 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 16 800 eurot ja alates 15.07.2016 viivis arvestatuna põhinõudelt (30 000 eurot) kuni põhinõude täitmiseni määras 0,1 % päevas, kuid mitte rohkem kui 30 000 eurot. Kostjalt I mõisteti hageja kasuks välja laenulepingust nr 03-0814 tulenev põhivõlg 40 000 eurot, intress 10 885,25 eurot, viivis 1950 eurot ja alates 15.07.2016 viivis arvestatuna põhinõudelt (40 000 eurot) kuni põhinõude täitmiseni määras 0,1 % päevas, kuid mitte rohkem kui 40 000 eurot. Menetluskulud jäeti solidaarselt kostjate kanda ja mõisteti solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulud 7015,94 eurot (sh käibemaks). Kohus määras, et kostjatel tuleb välja mõistetud menetluskuludelt solidaarselt tasuda hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
4.Kohus tuvastas, et hageja kandis 07.11.2012 laenulepingu nr 02-1112 alusel 19.11.2012 ja 11.08.2014 laenulepingu nr 03-0814 alusel 14.08.2014 kostja I arveldusarvele kokku 70 000 eurot. Kostja I arveldusarvelt on hagejale 07.11.2012 laenulepingu täitmiseks üle kantud 30.12.2013 3000 eurot ning 02.01.2015 6000 eurot.
5.TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (vt RKTKo 3-2-1-139-08, p 8). Lepingutest nähtub, et poolte ühine tahe oli suunatud sellele, et hageja annab lepingu alusel kostjatele laenuna kokku 70 000 eurot. 07.11.2012 lepingu alusel anti solidaarselt kostjale I ja kostjale II laenuna 30 000 eurot ja 11.08.2014 lepingu (kd I tl 29-30) alusel anti kostjale I laenuna 40 000 eurot. Laenulepingute allkirjastamise järgselt on tahteavalduste õiguslikud tagajärjed faktiliselt saabunud, st hageja on kostja I arvelduskontole kandnud laenulepingutes kokku lepitud summad. Ka on kostja I tagastanud hagejale 30.12.2013 3000 eurot selgitusega „Laenuleping nr 02-1112 tagasimakse“ ning 02.01.2015 6000 eurot selgitusega „Laenuleping nr 02-1112 intressimakse“. Seda, et
3(12)
kostjad on ka tegelikult laenulepingute pooleks kinnitab ka poolte e-kirjavahetus, kus kostja I on kinnitanud võla olemasolu ja pakkunud kompromissi selle tasumiseks.
6.07.11.2012 laenulepingu kohaselt on kostja II lepingu pooleks ning kaaslaenusaajaks, mitte käendajaks. Kostja II üldsõnaline seisukoht nõude mittetunnistamise kohta ei vabasta teda lepingulistest kohustustest. See, et kostja I saadud summad OÜ-le Talunik edasi kandis, ei muuda OÜ-d Talunik laenulepingu pooleks. Varjatud tehing eeldab, et poolte vahel eksisteeris tegelikkuses kaks erinevat liiki tehingut. Pooled ei ole laenutehingute varjus sõlminud mõnd teist liiki tehingut.
7.Hagejal on VÕS § 82 lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostjate kohustus laenu tasumiseks on muutunud sissenõutavaks. 07.11.2012 laenulepingu täitmise tähtaeg oli 31.12.2014 ja 11.08.2014 laenulepingu ütles hageja 13.07.2016 mittetäitmise tõttu üles. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p-ga 1 ja § 108 lg-ga 1 võib hageja võlausaldajana nõuda kohustuse täitmist, kui kostjad võlgnikena on rikkunud raha maksmise kohustust. Kostjatel I ja II oli 07.11.2012 laenulepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostjad on rikkunud, jättes põhivõlgnevuse 30 000 eurot tagastamata. Kostjal I oli 11.08.2014 laenulepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja I on rikkunud, jättes põhivõlgnevuse 40 000 eurot tagastamata. Vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostjatelt I ja II tuleb solidaarselt hagejale välja mõista põhivõlg 30 000 eurot 07.11.2012 lepingust tulenevalt ja kostjalt I täiendavalt põhivõlg 40 000 eurot 11.08.2014 lepingust tulenevalt.
8.Kostja I väide, et ta tasus 30.12.2013 3000 eurot selgitusega „Laenuleping nr 02-1112 tagasimakse“ põhivõlgnevuse katteks, pole tõendatud. 07.11.2012 lepingu p 3.2. järgi pidi tasutama hiljemalt 31.12.2013 esimese aasta intressid summas 3000 eurot. Seega pole eluliselt usutav, et ilma täiendavate kokkulepeteta ja täpsustusteta tasus kostja I 30.12.2013 3000 eurot millegi muu kui intresside katteks.
9.11.08.2014 laenulepingu kohaselt oli kostjal I kohustus tasuda intressi 15% laenusummalt aastas. Vastavalt laenulepingu p-le 3.2 pidi kostja I tasuma intresse 31.12.2015 8500 eurot. Hageja täpsustatud intressiarvestuse kohaselt nõuab hageja intresse kostjalt I 10 885,25 eurot (VÕS § 397 lg 1).
10.Hageja on arvestanud intressi vastavalt lepingu punktile 3.2 kuni lepingu ülesütlemiseni. Kohus ei tuvastanud eksimust intressiarvestuses. Seega on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt I tuleb hageja kasuks välja mõista intressid 10 885,25 eurot.
11.Lepingutes on pooled kokku leppinud viivise määras 0,1% põhinõudelt päevas. Nõutav viivis ei ole ebamõistlikult suur ning laenulepingute tingimuste puhul ei ole alust asuda seisukohale, et tegemist on tüüptingimustega, mida pooled pole omavahel läbi rääkinud. Kohus tuvastas, et viivised tuleb hageja kasuks 16 800 euro ulatuses kostjatelt solidaarselt välja mõista ja 1950 euro ulatuses kostjalt I välja mõista.
12.Kohus mõistis 07.11.2012 lepingu alusel kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja viivised 0,1 % põhivõlgnevuselt (30 000 eurot) iga viivitatud kalendripäeva eest alates 15.07.2016 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 30 000 eurot. 11.08.2014 lepingu alusel mõistis kohus kostjalt I hageja kasuks välja viivised 0,1 % põhivõlgnevuselt (40 000 eurot) iga viivitatud kalendripäeva eest alates 15.07.2016 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 40 000 eurot (TsMS § 367).
4(12)
13.TsMS § 162 lg 1 alusel jäid menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Samuti määras kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt on hageja menetluskulud summas 7141,98 eurot (sh käibemaks), millest riigilõiv 1550 eurot, kulud õigusabile 5413 eurot (sh käibemaks) ja muud kulud (registripäringud) 13 eurot ja hageja sõidukulud 165,98 eurot (lennukipilet 25.01.2017 kohtuistungil osalemiseks).
14.Kuna riigilõiv 1550 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu, tuleb kostjatel see solidaarselt hüvitada. TsMS § 138 lg 1 ja § 144 p-de 1 ja 2 alusel on põhjendatud hageja kohtuväliseid kulud seoses registripäringutega 13 eurot ja sõidukuludega 165,98 eurot ning need tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista.
15.Hageja menetluskulude nimekirjade kohaselt on hageja lepinguline esindaja teinud toiminguid 32,22 h ulatuses tunnitasu määraga 168 eurot (sh käibemaks). Hageja taotles lepingulise esindaja tasu kindlaksmääramist summas 5413 eurot. Kohus arvestas toimingute ajakulust maha 45 minutit, mis hagejal on kulunud menetluskulude nimekirja koostamiseks. Ülejäänud osas on hageja lepingulise esindaja toiminguid ja nende ajakulu põhjendatud ning vajalik. Kohus arvestas menetluse iseloomu, sisu ja esitatud dokumente ning kostja I poolt esitatud tähtaja pikendamise taotlusi ja välja pakutud kompromisse, mis nõudis täiendavat suhtlemist hageja ja tema lepingulise esindaja vahel. Lepingulise esindaja tunnitasu määr 168 eurot koos käibemaksuga ei ole põhjendamatult kõrge. Kohus määras hageja lepingulise esindaja tasuks 5286,96 eurot (sh käibemaks) ja hageja põhjendatud ning vajalikeks menetluskuludeks kokkuvõttes 7015,94 eurot (sh käibemaks) (TsMS § 174 lg 10).
16.Vastavalt hageja taotlusele tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kostjatel tasuda solidaarselt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). Apellatsioonkaebus
17.Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis kostja I tõendite kogumise taotluse rahuldamata. Kostja I taotlus tulnuks lahendada piisava ajavaruga enne eelistungit või tagada talle võimalus esitada täiendavaid tõendeid pärast eelistungit. Kostjatel ei ole sõlmitud kokkulepete kohta esitada otseseid dokumentaalseid tõendeid. Tunnistajate puudumise tõttu ei ole kostjal I võimalust oma väiteid tõendada teisiti kui vande all antava seletusega. Kostja I on esitatud väidet TsMS § 235 tähenduses põhistanud. Hageja võttis eelistungil omaks, et kostjatele üle antud rahalised vahendid anti omakorda üle äriühingule. Maakohus keeldus tõendi kogumisest, tegi seda alles eelistungil ega põhjendanud oma otsustust tõend kogumata jätta. Seejärel asus maakohus otsuses seisukohale, et kostjate vastuväited on tõendamata. Kui maakohus ei pidanud täiendavate tõendite kogumist vajalikuks, ei saa kostjatele vastuoluliselt ette heita, et viimaste väited on tõendamata. Poolte vahel ei ole vaidlust, et raha vajas OÜ Talunik. Kostjal I oli hagejaga sõlmitud kokkuleppest tulenev kohustus anda hagejalt saadud rahalised vahendid üle OÜ-le Talunik. Tegelik laenusuhe oli hageja ja OÜ Talunik vahel. Kui isik täidab raha üle andes kellegi teise käsundit, ei ole tegemist tema enda, vaid teise isiku sooritusega. Alternatiivselt on kostja I seisukohal, et kostja I ja hageja vaheline võlasuhe vastab käsunduslepingu tunnustele (VÕS § 619 mõttes).
5(12)
Maakohus ei ole kostja II vastutust analüüsinud. Hageja ei ole kostjaga II suhelnud ega talle laenu andnud, poolte vahel puudub mis tahes õiguslik suhe. Maakohus tuvastas, et üks kahest laenulepingust on üles öeldud. Võlausaldaja, kes on kestvuslepingu üles öelnud, ei saa nõuda lepingu täitmist. Vaidlustatud kohtuotsus ei ole kooskõlas TsMS § 436 lg-s 1 sätestatuga. Intressimakse osas järelduse tegemisel on maakohus jätnud vastamata kostja I vastuväitele, et kui ta tasus intressi, siis oli see ülekande selgituses kirjas (nt 02.01.2015 ülekande puhul „laenuleping nr 02-1112 intressimakse“). Maakohus on valesti kohaldanud VÕS § 88 lg-t 1, mille kohaselt on võlgnikul õigus määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha üle antud. Põhi- ja kõrvalkohustus on erinevad kohustused VÕS § 88 lg 1 tähenduses. Maakohus on menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel rikkunud TsMS § 165 lõikeid 1-3, kui jättis hageja menetluskulud täies ulatuses kostjate kanda solidaarselt. Kostjad on solidaarvõlgnikud vaid ühe väidetava laenulepingu kohaselt (42% kogunõudest ehk 30 000 eurot 70 000 eurost). TsMS § 165 lg 3 kohaselt saaksid kostjad vastutada solidaarselt vaid 42% menetluskulude eest. Kostjad vaidlustavad menetluskulude rahalise kindlaksmääramise ja jäävad oma 30.01.2017 vastuväidete juurde. Maakohtu otsustus menetluskulude rahalise suuruse kohta on nõuetekohaselt põhjendamata. Hageja kulu lennukipiletite eest 165,68 eurot ei olnud täies ulatuses seotud vaid 25.01.2017 kohtuistungil osalemisega. Hageja viibis Eestis nädala (24.01.2017 - 30.01.2017), mitte üksnes istungipäeva. Vastus apellatsioonkaebusele ja menetluse edasine käik
18.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
19.Ringkonnakohtu 19.05.2017 määrusega jäeti rahuldamata kostjate apellatsioonkaebuses esitatud taotlus kuulata vande all ära kostja I. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse muutmiseks hagi rahuldamise osas ei ole alust, kuid osaliselt tuleb muuta selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osaliselt menetluskulude jaotamise osas, st osas, millega maakohus jättis hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, määras kindlaks menetluskulude suuruse ja mõistis need kostjatelt solidaarselt välja. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega muudab menetluskulude jaotust, vähendab kindlaksmääratavate menetluskulude suurust ja sellega kaasnevalt kummaltki kostjalt väljamõistetavate menetluskulude suurust. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. I
21.Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ja pani kostjad võrreldes hagejaga ebavõrdsesse olukorda, kui jättis kostja I tõendite kogumise taotluse rahuldamata, lahendades selle alles eelistungil. Kohus on taotluse rahuldamata jätmist protokollist nähtuvalt põhjendanud asjaoluga, et hageja ei ole kostja vande all ülekuulamisega nõustunud ja kohus ei pea omal algatusel ülekuulamist vajalikuks. Poole ülekuulamine kohtu algatusel on seadusest tulenevalt võimalik piiratud juhtudel, s.o kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses (TsMS § 2681).
6(12)
22.Riigikohtu praktikas on leitud, et tõendamiskoormust kandvat poolt saab TsMS §-st 268 mööda minnes ka vastaspoole nõusolekuta üle kuulata vaid siis, kui tõendamiskoormust kandev pool on omalt poolt teinud kõik, et tõendamiskohustust muude tõenditega täita (RKTKo 3-2-139-11, p 13). Kui kokkulepete sõlmimine OÜ-le Talunik laenu andmise kohta poolte vahel toimus hageja ja kostja I vahel suuliselt ning ilma kolmandate isikute juuresviibimiseta, oli kostjal I võimalus taotleda hageja vande all ülekuulamist (TsMS § 267 lg 1). Kohtu poolt poole omal algatusel vande all ülekuulamine tuleb kõne alla siis, kui olemasoleva teabe põhjal on väited vähemasti mingil määral tõenäolised. Selline tõenäosus võib tuleneda muudest juba uuritud tõenditest, aga ka poolte seisukohtadest, samuti võib poole väited ülekuulamisväärselt tõenäoliseks muuta nt mingis muus menetluses kogutud teave. Kui poole väite tõenäosust miski ei kinnita, st isegi ükski kaudne tõend, puudub kohtul ka alus poolt vande all ära kuulata (Tsiviilkohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, V. Kõve jt, Tallinn 2017, lk 1147-1148). Isegi kui laenuandja oli teadlik, milleks rahalised vahendid lähevad ning kostja I kandis raha OÜ Talunik arvele, ei kinnita see väite tõenäosust, et laenusaajaks oli poolte kokkuleppel OÜ Talunik, kuigi laenulepingus on kokku lepitud teisiti. Kostja I ei ole usutavalt põhistanud, mis põhjusel ei olnud sellisel juhul laenulepingus laenusaajana märgitud OÜ Talunik.
23.Seega saab kohtu keeldumisest kuulata kostjat I vande all ära järeldada vaid seda, et kohtul oli võimalik ilma tõendi kogumiseta kujundada seisukoht väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Taotluse lahendamine kohtuistungil ei ole samuti menetlusõiguse selline rikkumine maakohtu poolt, mis tooks kaasa otsuse tühistamise. Sellega ei võtnud maakohus kostjalt I ka võimalust esitada täiendavaid tõendeid.
24.Maakohus tuvastas õigesti laenusuhte pooled vaidlusalustes lepingutes nii lepingute sõnastuse, poolte hilisema käitumise (laenuandja poolt raha ülekandmine kostjale I ja kostja I poolt laenulepingu I osaline täitmine) ning poolte peale lepingu sõlmimist toimunud ekirjavahetuse alusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega ja ei pea vajalikuks neid korrata.
25.Apellatsioonkaebuse väited kostja I laenulepingust tulenevast kohustusest anda hagejalt saadud rahalised vahendid üle OÜ-le Talunik ja sellega seonduvalt käsundi täitmisest jätab ringkonnakohus kui esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). II
26.Maakohus on analüüsinud kostja II vastutust, leides, et kostja II üldsõnalised vastuväited hagile ja enda käsitlemine erinevalt lepingu sõnastusest käendajana ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Kostja II ei ole esile toonud asjaolusid, mida maakohus oleks saanud hinnata kostja II vastuväite hindamisel ja asuda hagejast erinevale seisukohale. Seetõttu lähtus maakohus põhjendatult laenulepingu sõnastusest ja tekstis kasutatud mõistetest. Vaidluse lahendamisel ei oma tähendust, kellele kaaslaenajatest hageja laenusumma üle kandis ja kas laenuandja kostjaga II enne laenulepingu sõlmimist suhtles. Kostja II ei ole väitnud, et laenulepingu sõlmimise tahet tal polnud ja vastavat tahteavaldust ta ei ole teinud. Samuti ei ole kostja II tuginenud asjaoludele, mis annaksid alust kaaluda laenulepingu kehtetust või tühisust vastavas osas.
27.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse seisukoht, et kuna maakohus tuvastas 11.08.2014 laenulepingu ülesütlemise 13.07.2016, ei saanud nimetatud laenulepingust tulenevat nõuet rahuldada kui kohustuse täitmise nõuet. Kohtu eksimus ei ole toonud kaasa otsuse ebaõigsust
7(12)
lõppjärelduses. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb nimetatud osas muuta ja hageja nõue kostja I vastu kuulub rahuldamisele laenulepingust II tulenevas nõudes VÕS § 399 lg 1 p-des 1 ja 2 alusel. III
28.Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja poolt 30.12.2013 tasutud 3000 eurot tuleb vaadelda intressimaksena ja mitte põhivõla maksena. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on jätnud vastamata kostja I vastuväitele, mille kohaselt, kui ta tasus intressi, siis oli see vastavalt ka ülekande selgituses kirjas. Nimetatu ei ole siiski toonud kaasa maakohtu ebaõiget lõppjäreldust.
29.Maksekorralduselt (I kd, tl 27) nähtub, et kostja I tasus hagejale vaieldava summa selgitusega „laenuleping nr 02-1112 tagasimakse“. Selgitusest ei ole võimalik järeldada, et kostja oleks määranud, millise kohustuse – kas põhivõla või kõrvalkohustuse katteks – ta makse sooritas. Seega ei ole selgitus käsitletav võlgnikupoolse määramisena, et ta tasus makse põhivõla katteks (VÕS § 88 lg 1 mõttes). Seda ei ole võimalik järeldada isegi sellest, et 02.01.2015 makse tegemisel määratles võlgnik selgelt, et tasub intressimakse 6000 eurot. Puuduvad ka andmed, et laenuandja oleks makse saamisel määranud, millise kohustuse luges ta 30.12.2013 võlgniku poolt 3000 euro tasumisega täidetuks. Seega kuulub kohaldamisele VÕS § 88 lg-tes 6 sätestatu.
30.VÕS § 88 lg 6 kohaselt, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras sissenõutavaks muutunud kohustus. Kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Laenulepinguga I loeb ringkonnakohus tõendatuks, et selle p 3.2. kohaselt oli võlgnikel kohustus tasuda esimese aasta intressid 3000 eurot hiljemalt 31.12.2013 ja teise aasta intressid 6000 eurot hiljemalt 31.12.2014. Laenuleping oli p 2.1. kohaselt tähtajaline ja laen tuli tagastada hiljemalt 31.12.2014. Seega muutus laenulepingu kohaselt kõigepealt sissenõutavaks 31.12.2013 laenusaajate intressi 3000 eurot tasumise kohustus. Samale järeldusele võib jõuda VÕS § 88 lg 8 kohaldamisel. IV
31.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et kostjad on solidaarvõlgnikud vaid laenulepingu I osas ja kostja II ei ole kaaslaenajaks laenulepingus II. Seega arvestades hagi rahuldamise proportsiooni, saaksid kostjad vastutada menetluskulude väljamõistmisel solidaarselt 42 % menetluskulude eest ja 58 % ulatuses vastutab kostja I ainuisikuliselt (TsMS § 165 lg 3). Ringkonnakohus saab nimetatud maakohtu minetuse kõrvaldada.
32.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse seisukoht, et maakohus ei ole vajalikul määral hinnanud hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lõike 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 3-2-1-119-14, p 19). Käesolevast otsusest ei ole kohtu diskretsiooni kujunemine jälgitav. Ringkonnakohus kõrvaldab maakohtu menetlusliku minetuse.
33.Vaidlust ei ole registripäringute 13 eurot ja riigilõivu 1550 eurot osas. Maakohus on põhjendatult jätnud arvestamata menetluskulude nimekirjade koostamisega seotud ajakulu 45
8(12)
minutit. Kuivõrd hageja pidi tulenevalt kohtu korraldusest viibima isiklikult kohtuistungil ja selleks kohale lendama välisriigist, arvestas maakohus põhjendatult lennupiletite kuluga 165,98 eurot. Seejuures oli hageja vastava kulu tekkimisest vastaspoolt hoiatanud (I kd, tl 145). Asjaolu, et hageja viibis Eestis 24.01.-30.01.2017, st mitte üksnes istungipäeval, ei anna alust nimetatud kulu väljamõistmata jätta, kui vastaspool ei põhista, et hagejal oli vaja niikuinii sel perioodil Eestis viibida. Selliseid asjaolusid asjas ei esine. Lennupiletite maksumust kajastav tõend on ingliskeelne, kuid tegemist ei ole keeruka ja arusaamatu dokumendiga ning selle tõlkimine oleks olnud ebamõistlik. Isegi kui arvestada vastuväidet võõrkeelse dokumendi vastuvõtmisele ja leida, et kohus rikkus tõlke nõudmata jätmisega menetlusnorme (TsMS § 33 lg 1), ei ole tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega, sest TsMS § 33 lg 3 kohaselt võib kohus, kuid ei pea, jätma võõrkeelse tõendi tähelepanuta.
34.Hagi koos hagi tagamise taotlusega koostamiseks ja selle korrigeerimiseks, redigeerimiseks, vormistamiseks, kliendile e-kirjadega saatmiseks, kohtule saatmiseks ja kättesaamiskinnituse kontrollimiseks on hageja kulutanud kokku 10 h 4 minutit. Tegemist on tavapärase laenulepingust tuleneva vaidlusega, mis ei ole õiguslikult keerukas. Arvestades, et hagiavaldus on esitatud kahe laenulepingu alusel, kahe erineva kostja vastu, selles sisaldub hagi tagamise taotlus, selle sisuline osa moodustab 5 lk, võis selle koostamisele kuluda 6 tundi. Avaldusele on lisatud märkimisväärne tõendite hulk - 16 dokumenti, mille kogumine, komplekteerimine ja seostamine avalduses väidetuga võis võtta koos hagiavalduse saatmise toimingutega hinnanguliselt 2 tundi. Kokku peab ringkonnakohus põhjendatuks nimetatud osas ajakulu 8 tundi.
35.Kuna hageja esindaja on kajastanud toimingud viisil, et nende ajakulu pole võimalik üksikult hinnata, hindab ka ringkonnakohus neid kokkuvõtlikuna.
36.Põhjendatud on hageja esindaja 18.07.2016 ajakulu kohtumäärusega e-toimiku vahendusel tutvumisele, kliendile hagi tagamise määruse tutvustamise ja menetluse käigu selgitamisele, kinnistusraamatu andmete kontrollile hagi tagamise määruse täitmise kohta ja hagi tagamise tagatise osalise tagastamise taotluse koostamisele kulunud ajakulu 1 tund ja 8 minutit.
37.25.07.2016 on hageja tutvunud kohtu teatega, kinnistusraamatu andmetega hagi tagamise määruse täitmisest ja Eesti Posti elektroonilise andmebaasiga. Samuti on saadetud e-kiri kliendile. Nimetatud toimingutele on kulunud 21 minutit. Neist toimingutest peab ringkonnakohus vajalikuks ajakuluks tutvumist teatega hagi tagamise määruse täitmise kohta kinnistusosakonna poolt 10 minutit (21 minuti asemel).
38.Esindaja toimingud alates 02.08.2016 on liigitatavad järgmiselt: e-toimiku andmete kontrollimine; kohtule järelepärimiste koostamine; kohtu vastustega või teadetega tutvumine; kliendiga e-kirjavahetuse pidamine; kohtusse helistamine; kompromissiläbirääkimiste pidamine. Nimetatule on kulunud perioodil 02.08.2016-11.10.2016 7 tundi ja 59 minutit ja perioodil 12.10.2016-02.12.2016 vähemalt 4 tundi ja 4 minutit ehk kokku 12 tundi ja 3 minutit.
39.Toimiku materjalidest nähtuvalt on esindaja 02.06.2016, 17.08.2016, 16.09.2016, 12.10.2016, 16.11.2016, 29.11.2016, 15.12.2016 pöördunud e-kirjaga kohtu poole informatsiooni saamiseks menetluse käigu ja taotluste lahendamise kohta, kinnitanud
9(12)
nõusolekut tähtaja pikendamiseks, teatanud istungiaja sobivusest, informeerinud menetlusosalisi sõidukulude tekkimisest, teavitanud kohut kompromissiläbirääkimiste käigust. Vaidlust ei ole selles, et pooled pidasid kompromissiläbirääkimisi. Ringkonnakohus leiab, et vajalik ajakulu erinevate e-toimiku kaudu saadetud vastustega või teadetega tutvumiseks koos e-toimiku kontrollimisega sai olla 15 minutit, kohtule järelepärimiste koostamiseks arvestades nende lühidusega samuti 15 minutit, kohtusse helistamise ajakulu 15 minutit, kliendiga ekirjavahetuse pidamise ajakulu 15 minutit. Seega kokku 1 tund.
40.Mis puudutab kompromissiläbirääkimisi, siis nende läbiviimise ulatus esindaja poolt toimikust ei nähtu, v.a 21.10.2016 e-kiri koos täiendava tõendiga (I kd, tl 163-165). Ekirjavahetusest (I kd, tl 156-158) selgub, et kompromissiläbirääkimisi on peetud hageja ja kostja I vahel ilma esindaja osaluseta. Samuti nähtub, et võimaliku väljapakutava kompromissilepingu on koostanud kostja I esindaja (I kd, tl 153-162). Siiski on eluliselt usutav, et hageja esindaja pidi tutvuma nii oma kliendi kui vastaspoole positsiooniga, konkreetse kompromissettepanekuga, otsima täiendavaid tõendeid, arutama kompromissiga seonduvat kliendiga. Mõistlikuks ja vajalikuks ajakuluks peab ringkonnakohus nimetatud osas 4 tundi.
41.Ajavahemikul 23.11.2016. -29.11.2016 on hageja esindaja koostanud täiendavat seisukohta kostjate vastusele, milleks on kulunud 10 h ja 26 minutit. Ringkonnakohus peab arvestades vastuse pikkust ja sisu selle koostamise vajalikuks ajakuluks 5 tundi.
42.Mis puudutab samal perioodil lisaks juba eelnevaid e-toimiku andmete kontrollimist, kliendiga e-kirjavahetuse pidamist ja e-toimiku vahendusel kohtukutsetega tutvumist, loeb ringkonnakohus selle kaetuks varasemalt otsuse p-s 39 mõistlikuks peetud ajakuluga.
43.Lisaks on hageja esindajal kulunud osalemisele kohtuistungil 1 tund 8 minutit, protokolliga tutvumisele 20 minutit ja täiendavate menetluskulude nimekirja koostamisele, edastamisele, kättesaamise kinnitamisele 15 minutit. Nimetatust on põhjendatud kohtuistungist osavõtu kulu ja protokolliga tutvumise kulu 20 minutit, kokku 1 tund ja 28 minutit.
44.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga lepingulise esindaja tunnitasu 168 eurot (sh käibemaks) tunnis põhjendatuse kohta. Tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi (RKTKm 3-2-1-115-14, p 14). Riigikohus on pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 09.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13).
45.Riigikohus on mõistliku tunnitasu üle otsustades selgitanud, et lepingulise esindaja keskmisest mõnevõrra kõrgema tunnitasu hüvitamisel on õige lähtuda tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, arvestades seejuures eelkõige asjas esitatud tõenditega (RKTKm 3-2-1-115-14, p 14, samas tsiviilasjas loeti põhjendatuks tunnitasu 153 eurot [ei sisalda käibemaksu]). Riigikohtu poolt mõistlikuks lepingulise esindaja tunnitasuks peetud 120 eurot tunnis ei välista kõrgema esindajatasu põhjendatust, kuid vastava tunnitasu suurus on seotud asja keerukuse ja mahuga. Käesolevas tsiviilasjas nõutavat tunnitasu 165,98 eurot saab pidada keskmisest kõrgemaks tunnitasuks. Tsiviilasi ei olnud keskmisest keerukam ja mahukam. Arvestades vaidluse vähest keerukust peab ringkonnakohus mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot (ilma käibemaksuta).
46.Arvestades hagejale osutatud õigusabi ajakulu 20 tundi ja 31 minutit on hageja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja poolt osutatud õigusabikulu 2462,40 eurot ilma käibemaksuta
10(12)
20,52 x 120 = 2462,40, koos käibemaksuga 2463,40 + 492,48 =2954,88 eurot. Nimetatule lisandub tasu registripäringute eest 13 eurot, riigilõiv 1550 eurot, lennupiletite maksumus 165,98 eurot, kokku 4683,86 eurot, millest kostjad peavad hagejale hüvitama 42 % solidaarselt ja kostja I peab hagejale hüvitama 58 % ainuisikuliselt. Kostjad I ja II peavad seega solidaarselt hüvitama hageja maakohtu menetluskulud 1967,22 euro ulatuses ja 2716,64 euro ulatuses jäävad need kostja I kanda ainuisikuliselt.
47.Apellatsioonimenetluse kulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta 42 % ulatuses kostjate kanda solidaarselt (TsMS § 165 lg 3) ja 58 % ulatuses kostja I kanda ainusisikuliselt. Puudub seaduslik alus kohaldada hageja menetluskulude väljamõistmisel kostjatelt solidaarvastutust nagu vastustaja on seda taotlenud, sest hagejal on kaks erinevat nõuet, mis on suunatud erinevate isikute vastu.
48.Apellatsioonkaebuse väited seonduvad maakohtus esitatud taotlusega kostja I vande all ülekuulamiseks, mille osas on hageja esindaja varasemalt positsiooni kujundanud. Teiseks tõi esindaja välja maakohtu poolt materiaalõiguse väära kohaldamise, kostja II osas küsimuse tema käendajaks olemise kohta ja menetlusnormi rikkumise menetluskulude kindlaksmääramisel. Apellatsioonkaebusega tutvumisele vajalik ajakulu on seetõttu ringkonnakohtu hinnangul 1 tund. Vastuses apellatsioonkaebusele on vastustaja kirjeldanud menetluse käiku ning vastanud põhiliselt neljale apellatsioonkaebuse väitele. Uus võrreldes maakohtu menetlusega on vastamine käsundi argumendile apellatsioonkaebuses ja vaidlemine menetluskulude üle (millist ajakulu ei hüvitata). Muus osas oli vastustaja positsioon selge juba maakohtu menetlusest ja vastustaja kordas eelnevaid seisukohti. Sellest tulenevalt on põhjendatud ajakulu vastuse koostamiseks 3 tundi. Ringkonnakohtu kahe määrusega tutvumise ajakulu, arvestades menetlusse võtmise määruse trafaretsust, on põhjendatud 15 minuti ulatuses. Põhjendatud on apellantide seisukoht, et kliendile menetlusreeglite selgitamise ajakulu 1 tunni ulatuses ei pea tasustama kostjad. Seega arve nr 2017095 alusel osutatud õigusabiteenuse põhjendatud ja vajalik ajakulu on kokku 4 tundi 15 minutit.
49.Põhjendatud on ettevalmistumine ringkonnakohtu istungiks 1 tunni ulatuses, osalemine ringkonnakohtu istungil 27 minuti, protokolliga tutvumine 10 minuti ning kliendi informeerimine 6 minuti ulatuses, seega arve nr 2017158 alusel osutatud õigusabiteenuse põhjendatud ja vajalik ajakulu on kokku 1 tund ja 43 minutit. Menetluskulude vaidlustamisega seonduvaid kulusid ei hüvitata, mistõttu ei saa hüvitamisele kuuluda ka vastaspoole menetluskulude nimekirjaga tutvumine ja nendele vajadusel vastuväidete esitamine. Hageja on teinud kliendile ettemaksuarve, millega saab põhjendada osade toimingute märkimist ekslikult 18.09.2017 kuupäevaga. Kohtul puudub alus kahelda, et vastavad toimingud on tehtud.
50.Ringkonnakohus jääb otsuses toodud seisukoha juurde, et mõistlikuks tunnitasuks käesoleva vaidluse keerukuse astet arvestades on 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestades vastustajale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi põhjendatud ja vajalikku ajakulu 5 tundi ja 58 minutit, on hageja õigusabikulu 5,97 x 120 = 716,40 eurot ilma käibemaksuta, koos käibemaksuga 716,40 + 143,28 =859,68 eurot, millest kostjad peavad hagejale hüvitama 42 % solidaarselt ja kostja I peab hagejale hüvitama 58 % üksi. Kostjad I ja II peavad seega solidaarselt hüvitama hageja ringkonnakohtu menetluskulud 361,07 euro ulatuses ja 498,61 euro ulatuses jäävad need kostja I kanda ainuisikuliselt.
51.Hageja taotluse alusel on märkinud maakohus ja märgib ringkonnakohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi
11(12)
jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).
52.TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
53.Vastavalt TsMS § 178 lg-le 4 ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.