Kohus
Harju Maakohus
Kohtunik
Iko Nõmm
Otsuse tegemise aeg ja koht
23.12.2005.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2/1-724/05/05
Tsiviilasi
Tiit Viksoni hagi 800 000 krooni suuruse nõude tunnustamiseks Anu Vähi pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena.
Menetlusosalised ja nende
Hageja Tiit Vikson (isikukood xxx, elukoht xxx) ja tema esindaja Martin Pärn, kostja Anu Vähi (isikukood xxx, elukoht xxx) ja tema esindaja pankrotihaldur Toomas Saarma.
esindajad
Kohtuistungil osalenud isikud
Kohtuistungi toimumise aeg
Hageja Tiit Vikson ja tema esindaja Martin Pärn, kostja Anu Vähi ja tema esindaja pankrotihaldur Toomas Saarma.
08.12.2005.a
Hagi rahuldada. Tunnustada Tiit Viksoni (isikukood xxx, elukoht xxx) nõuet summas 800 000 (kaheksasada tuhat) krooni Anu Vähi (isikukood xxx, elukoht xxx) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Kohtukulude jagamine Välja mõista Anu Vähilt (isikukood xxx, elukoht xxx) kohtukuludena hagi esitamisel tasutud riigilõivust 80 (kaheksakümmend) kooni ja kantud õigusabikuludest 2 950 (kaks
tuhat üheksasada viiskümmend) krooni Tiit Viksoni (isikukood xxx, elukoht xxx) kasuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 20 päeva jooksul, teatades apellatsioonkaebuse esitamisest kümne päeva jooksul pärast kohtuotsuse Harju Maakohtu kantselei kaudu avalikult teatavaks tegemist ja esitades seejärel kümne päeva jooksul apellatsioonkaebuse. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt esitas hageja 14.12.2004 kostja pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 800 000 krooni. Nõudeavaldusele lisas hageja kostja poolt 27.08.2004 hagejale väljastatud võlatunnistuse. 25.04.2005 esitas hageja pankrotihalduri palvel täiendavad nõuet tõendavad dokumendid. 02.05.2005 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid pankrotihaldur ja võlgnik hageja nõudele täies ulatuses vastu. Hageja nõue põhineb kostja poolt 27.08.2004 allkirjastatud võlatunnistusel, mis on pealkirjastatud laenulepinguna. Võlatunnistusest nähtub üheselt, et pankrotivõlgnik on võtnud endale kohustuse maksta hagejale 800 000 krooni. Hageja arvates piisas tegelikult nõude aluse tõendamiseks nõudeavaldusele vaid 27.08.2004 võlatunnistuse lisamisest. Poolte varasemaid võlasuhteid kajastavad dokumendid on hageja esitanud halduri nõudmisel. Hageja on kostjale laenuna andnud 18.03.2004 sularahas 250 000 krooni. Ajavahemikus 09.06.2004 – 13.08.2004 on hageja kandnud laenuna kostja arveldusarvetele kokku 600 000 krooni. Sularahas on hageja maksnud kostja arveldusarvele kokku 350 000 krooni. Kostja on enne nõude aluseks oleva võlatunnistuse allkirjastamist hagejale tagastanud erinevate pangaülekannetega kokku 503 600 krooni ja saanud võlatunnistuse allkirjastamise päeval 27.08.2004 hagejalt sularahas täiendavalt 103 600 krooni. Eeltoodu põhjal palub hageja tunnustada tema nõuet kostja pankrotimenetluses summas 800 000 krooni teise järgu nõudena. Kuna lisaks pankrotihaldurile esitas nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastuväite ka võlgnik, soovib hageja ühtlasi, et tunnustatud nõuete nimekirjal oleks tema nõude osas täitedokumendi tähendus. Kohtukulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja tunnistab hagi osaliselt ja on nõus tunnustama kostja nõuet summas 346 400 krooni teise rahuldamisjärgu nõudena. Vastuväidete kohaselt on tõendatud, et hageja on kostjale andnud laenu kokku summas 950 000 krooni. Kostja on hagejale tagastanud kokku 603 600 krooni. Hageja väited kostjale 27.08.2004 sularahas 103 600 krooni andmise kohta on paljasõnalised. Kostja ei ole nimetatud kuupäeval hagejalt raha saanud. Raha üleandmist tõendavaid dokumente ei ole hageja esitanud. 18.03.2004 laenuleping 250 000 krooni laenamise kohta ei vasta kostja hinnangul laenulepingu tunnustele ning selle põhjal ei ole kostjale kohustusi tekkinud. Dokumendile on alla kirjutanud vaid kostja ning lepingust ei selgu, millal on raha üle antud ja millal see
tuleb tagastada. Samas möönab kostja, et pooled sõlmisid suulise laenulepingu 2004.a märtsis summas 250 000 krooni, mille alusel toimus raha üleandmine ja tagastamine sularahas. Kostja on suulise laenulepingu järgsed kohustused nõuetekohaselt täitnud. 27.08.2004 laenulepingut ei ole pooled sõlminud. Lepingul puudub hageja allkiri. VÕS § 30 alusel nõuet esitades on hageja muutnud oma nõude alust. Vastavalt PankrS § 94 lg-le 1 märgitakse nõudeavalduses nõude sisu, alus ja suurus. Nõudeavaldusele lisatakse avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Kostja arvates pidi hageja esitama pankrotihaldurile nõudeavalduse, märkides selles nõude aluse ja sisu, hiljemalt 03.02.2005. Esitatud nõudeavaldusest tulenevalt on nõude suuruseks 800 000 krooni ja selle aluseks laenuleping. Hagiavalduses aga märgib hageja, et nõude aluseks on võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Seega on hageja muutnud oma nõude alust ja palub tunnustada nõuet, mida ta ei ole nõuetekaitsmise koosolekul esitanud. Eeltoodu põhjal palub kostja tunnustada hageja nõuet summas 346 400 krooni PankrS § 153 lg 1 p 2 nimetatud järgu nõudena ja jätta kohtukulud hageja kanda. 08.12.2005 toimunud kohtuistungil tunnistas kostja, et on kirjalikes vastuväidetes ekslikult märkinud, et kostja on tagastanud hagejale panga väljavõtetest nähtuvalt 603 600 krooni ja nõustus hageja väitega, et tegelikult on kostja tagastanud hagejale 100 000 krooni vähem s.t 503 600 krooni. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära poolte seletused ja esindajate seisukohad, uurinud esitatud dokumentaalseid tõendeid ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi on nõude tunnustamise osas põhjendatud ja tuleb rahuldada. Hageja nõue, et tunnustatud nõuete nimekirjal oleks tema nõude osas täitedokumendi tähendus, tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et 27.08.2004 kostja poolt hagejale väljastatud dokument on võlatunnistus. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Sama paragrahvi lõike 2 järgi peab kohustatud isiku antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nendest sätetest tuleneb, et võlatunnistus on kohustatud poole kirjalikult esitatud tunnistus võla olemasolust. Kohus ei jaga kostja arvamust, et võlatunnistus peab sisaldama ka õigustatud poole tahteavaldust. Kohustatud isiku poolt kirjalikult võla tunnistamine, millega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, ei nõua õigustatud isiku samas võlatunnistuses väljendatud kirjalikku nõusolekut. Võla olemasolu tunnistamiseks ei ole vaja kahe isiku allkirjaga lepingudokumenti. Seda kinnitab ka VÕS § 30 lg 2, mille kohaselt kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis. Õigustatud poole nõusolek võlatunnistuses sisalduvaga võib seisneda nõude esitamises kohustatud poole vastu, nagu hageja seda kostja pankrotimenetluses 14.12.2004 tegi. Lepingu ühepoolset allakirjutamist võimaldab ka VÕS § 11 lg 4. Selle sätte teise lause kohaselt võib seaduses sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Kohus ei nõustu kostja käsitlusega, mille kohaselt on vaja võlatunnistuse kehtivuse üle otsustamisel tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, on tegelikult olemas. VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Isegi juhul, kui võlatunnistusega tunnistatakse tehinguga
võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Seetõttu ei ole vaja võlatunnistuse olemasolu korral tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Seetõttu ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust kõnealuse võlatunnistuse väljastamisele eelnenud pooltevahelised tehingulised võlasuhted. Kostja on väljastanud hagejale 27.08.2004 võlatunnistuse 800 000 krooni võlgnemise kohta ning ei ole peale seda kuupäeva hagejale midagi tasunud. Kõik tagasimaksed, mille kohta on kostja esitanud panga väljavõtted (tlk 25-28), on kostja poolt tehtud enne võlatunnistuse väljastamist. Hageja seletuse kohaselt on võlatunnistusega fikseeritud kostja võlgnevuse seis 27.08.2004 (tlk 39). Ainsaks kinnituseks, et hageja võlgnevuse suurus kostja ees ei vasta võlatunnistuses fikseeritule, on kostja seletus, millele hageja on kogu ulatuses vastu vaielnud. Kuna kostja eitab võlatunnistuses fikseeritust erinevat hageja võlgnevuse seisu, siis tulenevalt TsMS § 91 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormusest lasub kostjal nimetatud asjaolude täiendava tõendamise kohustus. VÕS § 95 lg-s 6 sätestatud võlgniku õigus keelduda kuni võlausaldajalt täitmise kviitungi saamiseni oma kohustuse täitmisest, paneb kohustuse täitmise tõendamise koormuse üheselt võlgnikule. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et kuivõrd kostja on väljastanud hagejale 27.08.2004 võlatunnistuse 800 000 krooni võlgnemise kohta ning ei ole esitanud kohtule tõendeid nimetatud summa hilisema tasumise kohta, on hagi hageja nõude tunnustamiseks võlatunnistuse märgitud ulatuses PankrS § 153 lg 1 p 2 sätestatud järgu nõudena põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja on hagi esitamisega muutnud pankrotimenetluses esitatud nõude alust. Poolte vahel puudub vaidlus selles, hageja esitas kostja pankrotimenetluses 14.12.2004 nõudeavalduse koos nõude aluseks oleva 27.08.2004 kostja poolt allkirjastatud võlatunnistusega. Hageja tugineb ka hagiavalduses samale dokumendile. Asjaolu, et hageja on nimetanud sama dokumenti nõudeavalduses selle pealkirja kohaselt laenulepinguks ja hagiavalduses võlatunnistuseks, ei saa pidada nõude aluse muutmiseks. Hageja on kohtuistungil seletanud, et ta on pidanud esitatud nõuet võlatunnistusest tulenevaks nõudeks ja arvas seetõttu vajalikus esitada ühes nõudeavaldusega vaid 27.08.2004 kostja poolt hagejale väljastatud dokumendi (tlk 39). Poolte varasemaid võlasuhteid kajastavad dokumendid esitas hageja täiendavalt pankrotihalduri nõudmisel. PankrS § 101 lg 1 kohaselt on pankrotihaldur kohustatud kontrollima esitatud nõude põhjendatust, kuid nagu eelpool märgitud, tekib VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Isegi juhul, kui võlatunnistusega tunnistatakse tehinguga võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Seetõttu ei ole vaja võlatunnistuse olemasolu korral tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Kohtu hinnangul on pankrotimenetluses võlatunnistusele põhineva nõudeavalduse saamisel nõude tunnustamise üle otsustamisel piisav vaid selle väljaselgitamine, kas võlgnik on peale võlatunnistuse väljaandmist võlausaldajale midagi maksnud või mitte. Poolte varasemaid võlasuhteid kajastavad dokumendid osutuvad olulisteks vaid juhul, kui pankrotihaldur kavatseb esitada võlatunnistuse järgi kohustatud võlgniku nimel hagi VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi võlausaldajalt võlatunnistusega antud õiguse tagasisaamiseks, tuginedes asjaolule et võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole. Nimetatud nõuet ei ole pankrotihaldur käesoleval juhul esitanud. Kuna hageja nõue kuulub tunnustamisele 27.08.2004 võlatunnistuse alusel ja kostja ei ole võlatunnistusega antud õiguse tagasisaamiseks hagi esitanud, ei pea kohus vajalikuks anda
käesoleva tsiviilasja raames hinnangut poolte varasemate võlasuhete kohta esitatud seisukohtadele ja tõenditele. PankrS § 104 lg 1 sätestab, et vastuväite nõudele võib hiljemalt nõuete kaitsmise koosolekul esitada ka võlgnik ise. Võlgniku vastuväide ei takista nõude tunnustamist, kuid sel juhul ei ole tunnustatud nõuete nimekirjal nõude osas, millele võlgnik vastuväite esitas, täitedokumendi tähendust. Vastavalt PankrS § 104 lg-le 2 võib võlausaldaja juhul, kui ta soovib, et tunnustatud nõuete nimekirjal oleks tema nõude osas, millele võlgnik vastuväite esitas, täitedokumendi tähendus, võib ta esitada hagi võlgniku vastu nõude tunnustamiseks. Nimetatud sätetest tulenevalt on kohtu hinnangul vaja esitada hagi võlgniku vastu vaid juhul, kui pankrotihaldur ja võlgnik on nõuete kaitsmise koosolekul nõude tunnustamise osas eriarvamusel ning võlausaldaja nõuet tunnustatakse vaatamata võlgniku vastuväitele. Kui nõudele on esitanud vastuväite ka pankrotihaldur, siis jääb nõue koosolekul kaitsmata ning võlausaldaja nõue ei kajastu tunnustatud nõuete nimekirjas tunnustatud nõudena. PankrS § 103 lg-le 7 kohaselt koostatakse tunnustatud nõuete kohta nimekiri nõuete kaitsmise koosolekul. Nimekirjale kirjutavad alla pankrotitoimkonna esimees ja kõik kohalolevad võlausaldajad. Hagimenetluse kaudu tunnustatud nõuete hilisema lisamise võimalust nimekirjale seadus ette ei näe. Seega tuleb pankrotihalduril PankrS § 158 lg-s 4 või § 163 lg-s 4 nimetatud juhul kohtule aruannet esitades ära märkida lisaks nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuetele ka kõik hagimenetluse kaudu tunnustatud nõuded. Kuna käesoleval juhul on lisaks võlgnikule esitanud hageja nõudele vastuväite ka pankrotihaldur, ei kajastu hageja nõue nimekirjas tunnustatud nõudena (tlk 15-16). Seega on kohtule PankrS § 158 lg-s või § 163 lg-s 4 sätestatud juhul määrust tehes hageja nõude ülestähendamisel aluseks mitte nõuete kaitsmise koosolekul koostatud tunnustatud nõuete nimekiri, vaid pankrotihalduri aruandes kajastuv ja vajadusel sellele lisatav käesolev kohtulahend, millega on hageja nõuet tunnustatud. PankrS § 168 kohaselt ei ole täitedokumendiks mitte nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuete kohta koostatud nimekiri vaid pankrotihalduri aruandele põhinev PankrS § 158 lg-s või § 163 lg-s 4 nimetatud kohtumäärus. Eeltoodu põhjal tuleb hageja nõue, et tunnustatud nõuete nimekirjal, milles tema nõue tunnustatud nõudena ei kajastu, oleks tema nõude osas täitedokumendi tähendus, jätta rahuldamata. TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 2 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud, s.h kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnata hagi puhul kuni 50 000 krooni. Kostja on kandnud käesoleva tsiviilasja raames õigusabikulusid 5 900 krooni (tlk 36-37) ja tasunud riigilõivu 160 krooni (tlk 4). Kohus leiab, et kostja kohtukulud on vajalikud ja põhjendatud ning kuna hagi kuulub nõude tunnustamise osas rahuldamisele ja tunnustatud nõuete nimekirja puudutava nõude osas mitte, tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja pool hageja kohtukuludest. Kohtunik /allkiri/ Ärakiri õige. Kohtunik:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.