Muud › Muud hagiasjad

Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 20 päeva jooksul, teatades apellatsioonist 10 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisele järgnevast päevast.

Hageja nõue ja põhjendused Töötades Saare Maakohtus kohtunikuna müüs kostja H.P.27.12.1994 hagejale xxx xxx xxx asunud pooleliolnud elamus korteri nr x Nimetatud eluruum on Kuressaare Linnavalitsuse 16.01.1995 korraldusega nr 459 tunnistatud tööandja eluruumiks ning on alates 09.03.1995 Saare Maakohtu bilansis. 20.06.1995 sõlmis H.P. kõnealuse eluruumi kasutamiseks hagejaga üürilepingu nr 6. Eesti Vabariigi Presidendi 12.03.1998 otsuse nr 297 alusel vabastati H.P.omal soovil alates 02.04.1998 kohtuniku ametist. Kostjad on sissekirjutatud xxxx asuvale elamispinnale, kuid faktiliselt kasutavad nad endiselt tööandja eluruumi. Vaatamata Saare Maakohtu esimehe 27.03.1998 käskkirjale ning teistele suulistele ja kirjalikele ettepanekutele eluruum vabastada, ei ole kostjad reageerinud. Eeltoodu põhjal palub hageja tõsta kostjad välja hagejale kuuluvast tööandja eluruumist ilma teist eluruumi vastu andmata ning jätta kohtukulud kostjate kanda. 18.11.1999 esitas hageja hagiavalduse täpsustamise avalduse, mille kohaselt jagati Kuressaare Linnavalitsuse korraldusega xxx asuv majavaldus kaheksaks eraldi majavalduseks ning neile anti uued aadressid. Vaidlusaluse üürilepingu esemeks oleva hageja eluruumi uueks aadressiks on xxx. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnista ja paluvad jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei saanud kõnealune üürileping H.P.i töösuhte lõppemise tõttu lõppeda, kuna üürilepingu näol oli tegemist näiliku tehinguga. Kumbki lepingupool ei ole üürilepinguga võetud kohustusi täitnud ega omanud lepingu sõlmimisel sellekohast kavatsust. Üürilepingu esemeks olnud elamispind oli kasutamiskõlbmatu pooleliolev ehitis ning sellele ei ole käesoleva ajani antud planeerimise ja ehitusseadusele vastavat kasutusluba. Kostjad ehitasid kõnealuse eluruumi isiklike vahendite ja pangalaenu abil kasutamiskõlblikuks ja asusid sellesse alaliselt elama alles 1996. aasta novembris. Enne teenistussuhte lõppemist esitas H.P. hagejale Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi kaudu

avalduse kõnealuse eluruumi ostmiseks või kostjate poolt tehtud kulutuste hüvitamiseks. Kuna näilik tehing on kehtetu algusest peale, puudub hagejal alus kostjate eluruumist väljatõstmiseks ES § 60 lg 3 sätestatud alusel. Kostja H.P.i vastuhagi 14.02.2000 kostja H.P.i poolt esitatud vastuhagi kohaselt on vaidlusaluse üürilepingu näol tegemist teeseldud tehinguga, mis on kehtetu algusest peale. Üürilepingu pooled olid sõlmitava lepingu täitmise võimatusest teadlikud. Kuna kostjate kasutuses olev eluruum oli lepingu sõlmimise ajal kasutamiskõlbmatu ja on tänaseni registreeritud poolelioleva hoonena, ei saanud see olla üürilepingu esemeks. Samuti ei ole koostatud üürilepingu p 2.1.1 sätestatud akti, mille alusel pidi üürileandja andma kostja kasutusse korrasoleva eluruumi. Poolte vahel puudub üürisuhe ka seetõttu, et see saab olla ainult tasuline. Vaidlusaluses üürilepingus puudub kokkulepe üüri suuruse osas, samuti ei ole kostjad hagejale kunagi üüri maksnud. Õiguslikult saab üürisuhe olla ainult tasuline, vastasel juhul ei ole õiguslikult tegemist üürisuhte, vaid vara tasuta kasutamisega. Kostja leiab, et vastuhagi rahuldamine välistab täielikult põhihagi rahuldamise ning palub tunnistada tema ja hageja vahel 20.06.1995 sõlmitud üürilepingu nr 6 tühiseks ja kehtetuks algusest peale. Hageja vastus vastuhagile Vastuhagile esitatud kirjaliku vastuse kohaselt hageja vastuhagi ei tunnista. Vastuväidete kohaselt eeldab tehingu teeseldus, et vaidlusalune üürileping oleks tehtud teise tehingu varjamiseks. Vastuhagist ei selgu, millise tehingu varjamiseks üürileping sõlmiti. Kuna pooled varjatud tehingut sõlminud ei ole, ei saa üürileping olla sellel alusel tühine ega kehtetu algusest peale. Kuna kostja H.P. elab koos pereliikmetega faktiliselt kõnealuses eluruumis, ei oma hooneregistri andmed hoone poolelioleku kohta tähtsust. Tegemist on elamispinnaga, mis on kohaliku omavalitsuse otsusega tunnistatud tööandja eluruumiks enne kostjaga üürilepingu sõlmimist. Üürilepingu täitmine ei olnud võimatu ning pooled on seda täitnud. Üürilepingu p 2.1.1 sätestatud eluruumi üleandmise akti koostamiseks puudus vajadus, kuna kostja H.P.kasutas kõnealust elamispinda varasemalt omanikuna ning see oli enne üürilepingu sõlmimist tema valduses. Üürilepingus sätestamata üüri suurust on võimalik määratleda Vabariigi Valitsuse 12.03.1993 ja 26.01.1999 määrustega nr 254 ja 38. Asjaolu, et kostja ei ole faktiliselt üüri tasunud, ei muuda üürisuhet tasuta kasutamiseks. Ekslik on kostja H.Paasi seisukoht, et vastuhagi rahuldamine välistab täielikult põhihagi rahuldamise. Vastuhagi rahuldamise korral kuuluvad kostjad kõnealusest eluruumist väljatõstmisele seetõttu, et nad on omavoliliselt õigusliku aluseta hõivanud hagejale kuuluva eluruumi. Kohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära poolte seletused ja uurinud kohtule esitatud kirjalikke tõendeid ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (edaspidi VÕSRS) § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui VÕSRS-st ei tulene teisiti. Kuna kõnealune üürilepingu sõlmimine tööandja eluruumi kasutamiseks ning hageja ja kostja H.Paasi vahelise töösuhte lõppemine langevad varasemasse perioodi kui 01.07.2002, tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldada nimetatud asjaolude asetleidmise ajal kehtinud asjakohast seadust. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et töötades Saare Maakohtus kohtunikuna, müüs kostja H.P.27.12.1994 hagejale Saare maakonnas endise aadressi kohaselt xxxx asunud pooleliolnud elamus korteri nr x mille aadressiks on käesoleval ajal xxx. Vaidlust ei ole ka selles, et nimetatud eluruum on Kuressaare Linnavalitsuse 16.01.1995 korraldusega nr 459 tunnistatud tööandja eluruumiks ja on alates 09.03.1995 Saare Maakohtu bilansis ning et 20.06.1995 sõlmis H.P.kõnealuse eluruumi kasutamiseks hagejaga üürilepingu nr 6. Ka ei ole kostjad vaielnud vastu hageja väitele, et Eesti Vabariigi Presidendi 12.03.1998 otsuse nr 297 alusel vabastati kostja H.P.omal soovil alates 02.04.1998 kohtuniku ametist ning ka sellele, et kostjad kasutavad endiselt kõnealust eluruumi. Kohus peab ekslikuks kostjate väidet, mille kohaselt kõnealune üürileping ei saanud teenistussuhte lõppemisel lõppeda, kuna selle näol oli tegemist näiliku tehinguga. Üürilepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 69 lg 1 (RT1 1994, 53, 889) kohaselt on tehing näilik, kui pooled on selle teinud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. Kohus leiab, et kuna 20.06.1995 sõlmitud üürileping täitis sellega seatud eesmärki, on lepingu pooled lepingu sõlmimisel kavatsenud luua õiguslikke tagajärgi. Kostjate poolset kavatsust luua üürilepinguga õiguslikke tagajärgi tõendab asjaolu, et kostja H.Paas, kui tollane kohtunik asus koos perega hageja, kui tööandja eluruumi faktiliselt elama. Hageja poolset kavatsust luua õiguslikke tagajärgi tõendab asjaolu, et viimane ei vaielnud kostjate poolsele eluruumi kasutamisele kuni kostja H.Paasiga teenistussuhte lõppemiseni vastu. Kuna kostjad elavad faktiliselt kõnealuses eluruumis alaliselt 1996.a novembrist käesoleva ajani, ei oma kohtu arvates hooneregistri andmed hoone poolelioleku kohta tähtsust, samuti ei too ehitise kasutusloa puudumine iseenesest kaasa tsiviilõiguslike tehingute tühisust. Tegemist on elamispinnaga, mis on Kuressaare Linnavalitsuse 16.01.1995 korraldusega nr 459 tunnistatud tööandja eluruumiks enne kostjaga üürilepingu sõlmimist ja kostjad, kes on elanud vaidlusaluses eluruumis alaliselt juba alates 1996.a novembrist, on ka ise vaadelnud seda eluruumina. Ka ei keela ES § 2 poolte vastava soovi korral sõlmida üürilepingut pooleli oleva ehitise kasutamiseks. Samuti leiab kohus, et vaidlusaluse üürilepingu näol ei ole tegemist teeseldud tehinguga, kuna TsÜS § 70 kohaselt eeldaks üürilepingu teeseldus, et see oleks tehtud teise tehingu varjamiseks. Õige on hageja väide, et vastuhagist ei selgu, millise tehingu varjamiseks üürileping kostja H.Paasi arvates sõlmiti. Kuna kohtule varjatud tehingu sõlmimise kohta tõendeid ei ole esitatud, ei saa kohus lugeda nimetatud alusel 20.06.1995 sõlmitud üürilepingut tühiseks ega kehtetuks algusest peale. Õige on hageja seisukoht, et vaidlusaluse üürilepingu täitmine ei olnud võimatu. Nimetatud asjaolu kinnitab üürilepingu sõlmimisel seatud eesmärgi saavutamine, milleks oli kostja H.Paasile kohtunikuna töötamise ajal tööandja eluruumi kasutamise võimaldamine. Üürilepingu p-s 2.1.1 sätestatud eluruumi üleandmise akti koostamata jätmine olukorras, kus kostja kasutas elamispinda

enne üürilepingu sõlmimist omanikuna, ei muuda üürilepingut kehtetuks. Ka ei oma kohtu arvates tähtsust asjaolu, et üürilepingus ei olnud sätestatud üüri suurust, kuna kostja poolt faktiliselt üüri mitte tasumine ei muuda üürisuhet vara tasuta kasutamiseks. Asjaolu, et kostjad on tööandja eluruumi väidetavalt omade vahendite ja pangalaenu abil kasutamiskõlblikuks ehitanud, võib olla kostjate poolse iseseisva kahju hüvitamise nõude aluseks, kuid ei oma üürilepingu kehtivuse üle käivas vaidluses tähtsust, mistõttu jätab kohus kostjate sellekohased väited käesoleva vaidluse lahendamisel kõrvale. Vaidlusaluse üürilepingu sõlmimise ajal kehtinud ES § 60 lg 1 ja lg 3 kohaselt (RT 1992, 17, 254) lõpeb tööandja eluruumi üürileping samaaegselt töölepingu lõppemisega ning üürnik kuulub eluruumi vabastamisest keeldumise korral kõigi temaga koos elavate isikutega kohtu korras välja tõstmisele teist eluruumi vastu andmata. Kostja H.Paasiga sõlmiti tööandaja eluruumi kasutamiseks üürileping seoses tema töötamisega Saare Maakohtu kohtunikuna. Eesti Vabariigi Presidendi 12.03.1998 otsuse nr 297 alusel vabastati ta omal soovil alates 02.04.1998 kohtuniku ametist. Kuna kostjad ei ole tööandja eluruumi kostja H.Paasiga teenistussuhte lõppemisel vabastanud, tuleb nad vaidlusalusest eluruumist välja tõsta. TsMS § 60 lg 1 alusel tuleb kostjatelt mõista välja kohtukulud - hageja poolt tasutud riigilõiv 40 krooni ja asja läbivaatamise kulud 245,40 krooni. Kostjatel H.P.il ja A.P.il tuleb kummalgi hüvitada hagejale riigilõiv summas 20 krooni ja asja läbivaatamise kulud summas 122,70 krooni. Kohtunik:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.