Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-37-05 Otsuse kuupäev Tartu, 28. aprill 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja P. Jerofejev, liikmed J. Luik ja T. Tampuu Kohtuasi H. K hagi OÜ Põlva Maja vastu tööandjapoolse diskrimineerimise tuvastamiseks ja töölepingu muutmiseks, taotlusega töötada elukoha lähiümbruses ja töö normeerimisel arvestada tegelikku töömahukust. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 23. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-359/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H. K kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 11. aprill 2005. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. detsembri 2004. a otsus osas, millega H. K mõisteti OÜ Põlva Maja kasuks välja esimese astme kohtus kantud õigusabikulu 13 518 krooni. Teha selles osas uus otsus, millega mõista H. K OÜ Põlva Maja kasuks välja esimese astme kohtus kantud õigusabikulu 5000 krooni.
2.H. K hagi rahuldamata jätmise osas muuta osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada H. K kassatsioonkaebuselt 19. jaanuaril 2005. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
15. augustil 2003. a esitas H. K Põlva Maakohtule hagi OÜ Põlva Maja vastu tööandjapoolse diskrimineerimise tuvastamiseks ja töölepingu muutmiseks, taotlusega töötada elukoha lähiümbruses ja töö normeerimisel arvestada tegelikku töömahukust. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. aprillil 1999. a töölepingu, mille kohaselt võeti hageja tööle majahoidjana Põlva linnas. Töölepingus ei ole märgitud töömahtu, puhkuse pikkust, palga suhet miinimumpalka. Töömahtude arvestamise aluseid ega tehtud töö eest tasu arvutamise viise ei ole teatatud töötajale ka suuliselt. Tööandja ei ole arvestanud, et hagejal on viis last, kellest noorim on üheaastane, ning sellest tuleneb vajadus töötada oma korteri lähiümbruses. Hageja tööpiirkond on võrreldes majahoidja L. Rõbakova tööpiirkonnaga mitu korda suurem. Diskrimineerimine seisneb selles, et temale kui lasterikkale väikelapse emale maksab tööandja samalaadse, kuid suurema töömahuga töö eest võrdselt palka pensionäriga. Kohus peaks kohustama kostjat sisse viima muudatused töölepingus, määrates töölepingus kindlaks töö tegemise koha linnaosa või piirkonna täpsusega Põlva linnas ning töölepingus täpsemalt sätestama palgatingimused vastavalt palgaseaduse (PalgaS) §-le 3. Võrdse kohtlemise õiguse rikkumine tuleb kõrvaldada majahoidjate töömahtude korrigeerimisega kas käskkirjaga või töölepingu lisana.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Vastuväidete kohaselt on töölepingus kajastatud kõik töölepingu
seaduse (TLS) §-s 26 sätestatud töölepingu kohustuslikud tingimused. Kui töötaja töölepingus märgitud palk on väiksem kui miinimumpalk, peab tööandja töötajale maksma miinimumpalka, mistõttu ei ole vajalik märkida töölepingus palga suhet miinimumpalka. Töö maht tuleneb ametijuhendist. Töö tegemise asukoht võib olla töölepingus kindlaks määratud kohaliku omavalitsusüksuse täpsusega. Tööandja ei piiranud hageja õigusi TLS § 10 lg 1 alustel. Tööandja rakendab oma ettevõttes seadusega lubatud töökorraldust ning järgib TLS §-s 11, töö-ja puhkeaja seaduses ja puhkuseseaduses sätestatud täiendavaid soodustusi ja garantiisid hageja kui lapsi kasvatava isiku suhtes. Pärast hageja lapsehoolduspuhkuselt naasmist võimaldati talle tööpiirkond elukoha vahetus läheduses. H. K lapse 1,5-aastaseks saamisel lisandus elamu xxx xx x. Töölepingut saab muuta poolte kokkuleppel ja ühe poole nõudel võib see toimuda vaid seaduses sätestatud juhtudel. Hageja ei esitanud asjaolusid, mis võimaldavad töötajal nõuda töölepingu muutmist.
3.Põlva Maakohus rahuldas 30. juuli 2004. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus tuvastas, et kostja rikkus hageja suhtes võrdse tasustamise põhimõtet, kohustas kostjat korrigeerima majahoidja H. K töömaht ja kohustas kostjat viima sisse muudatus hageja töölepingusse, määrates lepingus kindlaks palgamäära, ning jättis rahuldamata hageja nõude määrata kindlaks pooltevahelises töölepingus töötamise koht linnaosa täpsusega. Otsuse põhjenduste kohaselt on töömahtusid võimalik tööandjal korrigeerida ka tööandja juures majahoidjate suhtes kehtivat ajapalgasüsteemi muutmata. H. K nõue, mis puudutab töölepingus palgatingimuste kindlaksmääramist, on põhjendatud, kuid töölepingu muutmise nõue lepingus töötamiskoha täpsema kindlaksmääramisega ei tulene seadusest. Kohaldada tuleb PalgaS § 3 ja § 51 lg-t 3 ning TLS § 26 lg-t 1. PalgaS § 51 lg 3 sätestab, et töötajal on õigus nõuda sama või võrdväärse töö eest võrdset tasustamist. TLS § 26 lg 1 p-de 5 ja 6 kohaselt on töölepingu kohustuslikuks tingimuseks töö tegemise koht või piirkond ja palgatingimused. Palgatingimuste mõiste tuleneb PalgaS § 3 lg-st 1, mille kohaselt palgatingimustena käsitatakse palgamäärasid, töötajale makstavaid lisatasusid ja juurdemakseid, palga arvutamise viise ja maksmise korda. Tulenevalt PalgaS § 3 lg-st 2 määratakse töötaja palgatingimused ja nende muudatused kindlaks töölepingus. TLS § 10 sätted kehtivad alates 1. maist 2004. a ning ei ole kohaldatavad, kuna hageja ei ole tõendanud, et teda koheldi ebavõrdselt TLS § 10 lg-s 3 nimetatud põhjusel. Asjaolu, et töötaja, kellega hageja end võrdleb, on tööandja tegevjuhi kauaaegne tuttav, ei ole seadusandja ebavõrdse kohtlemise põhjusena nimetanud. Majahoidjate hoolduspiirkonnas olevate kinnistute katastriüksuste plaanide ja paikvaatluse põhjal on tuvastatud, et OÜ-s Põlva Maja majahoidjana töötava H. K hooldatav piirkond on ligi 15 000 m2 võrra suurem, kui seda on teise majahoidja L. Rõbakova piirkond. Hageja tööpiirkonnas on hooldatavate teede pikkus üle kahe korra suurem ning tema hooldataval territooriumil on palju lehtpuid. L. Rõbakova hooldusalal on põhiliselt okaspuud. Plaanide põhjal on piirkonnad suuruse poolest erinevad. Õige ei ole kostja väide, et ajapalgasüsteemi korral on oluline, et töötaja jõuaks oma tööülesannetega hakkama saada kehtestatud tööaja ulatuses. Võrdse tasustamise põhimõtet on rikutud, kui sama töö eest makstakse erinevat palka ning siis, kui erineva töömahu eest
makstakse võrdset palka. Kostjal on võimalik rikkumist kõrvaldada, korrigeerides majahoidjate töömahtusid. H. K töölepingu p-s 4.1 sätestatud palka 1400 krooni kuus ei saa käsitada palgatingimustena PalgaS § 3 lg 2 mõttes. Kui tööandja on kehtestanud majahoidjate palgamääraks oma ettevõttes miinimumpalga, siis tuleb vastavalt PalgaS § 10 lg-le 2 töölepingut muuta.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Ta palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega rahuldati hagi osaliselt, ning teha uue otsuse, millega jätta H. K hagi OÜ Põlva Maja vastu täielikult rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 23. detsembri 2004. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati, tuvastades, et OÜ Põlva Maja rikkus H. K suhtes võrdse tasustamise põhimõtet ja kohustades OÜ-d Põlva Maja korrigeerima majahoidja H. K töömahtu. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis rahuldamata H. K hagi OÜ Põlva Maja vastu töömahu korrigeerimiseks. Ringkonnakohus muutis ka kohtukulude jaotust. Kuna hageja esitatud neljast nõudest kolm jäid rahuldamata, mõistis ringkonnakohus TsMS § 60 lg 1 kohaselt võrdeliselt hagi rahuldamata jäetud osaga hagejalt kostja kasuks välja esimese astme kohtus kantud õigusabikulu 13 718 krooni (18 290st 3/4 = 13 718). Seoses sellega, et rahuldati hageja nõue töölepingu muutmiseks, mõisteti kostjalt hageja kasuks välja riigilõiv 200 krooni. Tehes tasaarvestuse, pidas ringkonnakohus õigeks hagejalt kostja kasuks välja mõista õigusabikulu 13 518 krooni. Kuna apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, siis mõistis ringkonnakohus vastustajalt apellandi kasuks välja TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 kohaselt kohtukulud võrdeliselt rahuldatud osaga. Kuna apellatsioonkaebus rahuldati ühe nõude osas, teise osas jäeti rahuldamata, tuleb vastustajalt kohtukulud välja mõista pooles ulatuses, s.o riigilõiv 30 krooni ja õigusabikulu 3280 krooni 40 senti. Apellatsioonkaebuses leiti ebaõigesti, et maakohus tegi otsuse nõuete osas, mida ei esitatud. Hageja nõue töömahu korrigeerimiseks sisaldus tema hagiavalduses toimiku leheküljel 10. Samuti esitas ta nõude töölepingu muutmiseks ja töömahu korrigeerimiseks eelistungil 10. mail 2004. a ja 26. juulil 2004. a kohtuistungil. Ebaõige on apellandi seisukoht, et kohus ei saa kohustada kostjat muutma töölepingut, määrates kindlaks palgamäära. Iseenesest õige on apellandi seisukoht, et vastavalt TLS § 59 lg-le 5 on töölepingu muutmine lubatud vaid poolte kokkuleppel, välja arvatud §-des 61-66 ettenähtud juhtudel, mil töötajal või tööandjal on õigus nõuda töölepingu ühepoolset muutmist. Käesoleval juhul ei ole tõesti tegemist TLS §-des 61-631 toodud alustega, mil töötajal on õigus nõuda ühepoolselt lepingu muutmist. Samas aga on pooltevahelises töölepingus kokku lepitud põhipalgas 1400 krooni kuus (maakohtu toimik nr 2-170-03, tl 2). Käesoleval ajal on poolte kokkuleppel kehtestatud palga alammäär madalam Vabariigi Valitsuse kehtestatust. Vastavalt PalgaS § 4 lg-le 1 on töölepingus kokkulepitud palgatingimusi lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt palka korraldavate seaduste, valitsuse määruste, kollektiivlepingu või töölepingu muutumisel on tööandja kohustatud muutma töötajate palgatingimusi hiljemalt ühe kuu möödumisel,
kohaldades neid õigusakti kehtima hakkamise päevast. PalgaS § 10 lg 1 kohaselt määratakse töötaja palgamäär kindlaks töölepingu sõlmimisel poolte kokkuleppel. Sama paragrahvi lg 2 alusel muudetakse palgamäära poolte kokkuleppel, samuti palga alammäära muutmise korral, kui kehtestatud palga alammäär osutub madalamaks Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatust. Seega tuleneb palgaseadusest tööandjale kohustus (ja ka õigus) muuta poolte kokkuleppel kindlaksmääratud palgamäära omal algatusel siis, kui poolte kokkulepitud palgamäär osutub palga alammäära muutmise korral madalamaks Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatust. Lähtudes eeltoodust, on maakohus õigesti kohustanud apellanti sisse viima muudatus töölepingusse palgamäära osas. Asjaolu, et pooled ei vaidle selle üle, et vastustajale on alati tasutud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäära, ei anna alust selles osas maakohtu otsuse tühistamisele. Vastustajal on õigus nõuda, et tööleping vastaks seaduses sätestatule ning nagu eelnevalt märgitud, tuleneb palgaseadusest tööandjale kohustus muuta poolte kokkuleppel kindlaksmääratud palgamäära omal algatusel siis, kui poolte poolt kokkulepitud palgamäär osutub palga alammäära muutmise korral madalamaks Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatust. Samas on õige apellandi seisukoht, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud PalgaS § 51 lg 3 (apellatsioonkaebuses ekslikult märgitud TLS § 51 lg 3), leides, et kuna majahoidjate hooldusterritooriumid ei ole pindalalt võrsed, kuid nad saavad võrdset töötasu, siis on rikutud PalgaS § 51 lg-t 3. Vastavalt PalgaS § 51 lg-le 3 on töötajal õigus nõuda sama või võrdväärse töö eest võrdset tasustamist ning võrdse tasustamise põhimõtte rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestatakse ebavõrdse tasustamise kestust, ulatust ja laadi. Asjas olevate tõendite kohaselt on kõigi majahoidjate töö aluseks üks ja sama ametijuhend ning nad teevad sama tööd. Samuti on kõigile majahoidjatele kehtestatud ühesuguse pikkusega tööaeg (ajapalgasüsteem) ning kõigil on võrdne tasu. Asjas ei ole tuvastatud, et hageja töö erineks teiste majahoidjate tööst tunduvalt (töö oleks raskem, ta ei jõuaks oma tööd ära teha ettenähtud tundide jooksul jms). Ainuüksi hooldusterritooriumi pindalade erinevus ei anna alust väita, et selle majahoidja, kellel on pindalalt suurem territoorium, töö erineks tunduvalt teiste majahoidjate tööst. Lähtudes eeltoodust, on maakohus ebaõigesti, arvestades vaid hooldusterritooriumi pindala, leidnud, et kostja on rikkunud PalgaS § 51 lg-t 3, ja kohustanud kostjat korrigeerima majahoidja H. K töömahtu.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub H. K tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles maakohtu otsus tühistati ja tehti uus otsus hagi rahuldamata jätmise osas ning mõisteti hagejalt välja õigusabikulud, ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta muutmata Põlva Maakohtu otsus. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus andnud PalgaS § 51 lg 3 kohaldamisel tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu. Otsusest võib järeldada, et võrdsetest tingimustest lähtuvalt tuleb ringkonnakohtu arvates eeldada kõigi majahoidjate võrdset kohtlemist nende tasustamisel. Samas ei vaielda selle üle, et kõikidele majahoidjatele on kehtestatud personaalsed tööpiirkonnad. Nii
saavad nad kokkuvõttes tegelikult palka oma tööpiirkonna korrashoiu eest. Sellest järeldub, et just kogu kostja hooldatava territooriumi tööpiirkondadeks jagamine on selleks täiendavaks kriteeriumiks, mis saab olla aluseks võrdse tasustamise printsiibi rakendamise hindamisel. Ringkonnakohus rikkus TsMS §-s 327 sätestatut. 9. detsembril 2004. a kell 11.00 alanud kohtuistung lõpetati kell 12.00 alanud uue kohtuistungi tõttu kassaatori poolelt sõnalt ning teatati otsuse kuulutamise aeg. See ei võimaldanud pooltel põhjendada, milliste tõenditega nad oma seisukohti tõendavad. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, milliste tõendite alusel ta leidis, et asjas ei ole tuvastatud hageja töö tunduvat erinevust teiste majahoidjate tööst. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg-d 4 ja 5. Maakohus tõi oma otsuses erinevalt ringkonnakohtu otsuses märgitust lisaks tööpiirkondade pindala erinevusele välja ka muid hindamisel olulisi asjaolusid, nt hooldatavate teede kogupikkus, lehtpuude rohkus. Ringkonnakohus on maakohtu otsust muutnud, kuid jätnud põhjendamata, milliste tõendite alusel ta teistsugusele seisukohale jõudis. Kostja kasuks välja mõistetud õigusabikulu 18 290 krooni ei saa täies ulatuses lugeda vajalikuks ja põhjendatud kuluks. Samuti ei ole põhjendatud apellatsiooniastmes välja mõistetud õigusabikulud 6560 krooni 80 senti, arvestades, et kostja esindaja on koostanud ainult apellatsioonkaebuse ja osalenud ühel kohtuistungil, mis kestis 1 tunni. Põhjendatud ei ole kohtukulude jaotamisel lähtuda ainult rahuldatud või rahuldamata jäetud nõuete arvust. Nõuded ei ole ka üksteisest selgelt eristatavad. Näiteks nõue tuvastada võrdse tasustamise rikkumine on tihedalt seotud nõudega kohustada kostjat korrigeerima töömahtu.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele palub OÜ Põlva Maja jätta kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega H. K mõisteti OÜ Põlva Maja kasuks välja esimese astme kohtus kantud õigusabikulu 13 518 krooni. Selles osas tuleb teha uus otsus, millega mõista H. K OÜ Põlva Maja kasuks välja esimese astme kohtus kantud õigusabikulu 5000 krooni. H. K hagi rahuldamata jätmise osas tuleb muuta osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.
9.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohus kui ka maakohus on vaidluse lahendamisele ebaõigesti kohaldanud palgaseaduse § 51. Nimetatud paragrahvi esimese lõike kohaselt on keelatud kehtestada eri soost töötajatele sama või võrdväärse töö eest erinevaid palgatingimusi. Paragrahv 51 lisati palgaseadusesse palgaseaduse muutmise seadusega, mis võeti vastu 16. mail 2001. a. Nimetatud seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt tuleb Euroopa Liidus tunnustatud põhimõtte kohaselt mehi ja naisi kohelda võrdselt ning tagada neile töökohal samad õigused ja võrdsed võimalused. Sellise põhimõtte tunnustamist ja rakendamist nõuavad eelkõige mitmed rahvusvahelised kokkulepped, mille osas ka Eesti on võtnud endale vastavad kohustused (ILO konventsioon nr 100 "Mees- ja naistöötajate võrdse tasustamise
kohta võrdväärse töö eest", Amsterdami lepingu art 141 (end. art 119), EN parandatud ja täiendatud sotsiaalharta art nr 4 p 3). Seletuskirja järgi on eeltoodut arvesse võttes seadust täiendatud §-ga 51, mis sätestab võrdse tasustamise põhimõtte sama või võrdväärset tööd tegevale mees- ja naistöötajale. Seega eeldaks käesolevas asjas PalgaS § 51 lg 3 kohaldamine hagejale erinevate palgatingimuste kehtestamist tema soost lähtuvalt. Tsiviilasja materjalidest aga nähtub, et hageja toetub diskrimineerimist väites võrdlusele teise sama tööandja juures töötava majahoidja tööpiirkonnaga ning teine majahoidja, J. Rõbakova, on hagejaga samast soost. Paikvaatluse protokollist nähtuvalt (maakohtu tl 73) on ka teised sama tööandja juures töötavad majahoidjad hagejaga samast soost.
10.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et isegi juhul, kui käesolevas vaidluses saanuks kohaldada PalgaS § 51, ei oleks võimalik selle 3. lõike alusel rahuldada haginõuet, mis on suunatud töömahu korrigeerimisele. Lõige 3 näeb üksnes ette võimaluse nõuda võrdset tasustamist ning kahju hüvitamist.
11.Järgnevalt peab kolleegium vajalikuks analüüsida, kas hageja nõudeid oleks võimalik rahuldada töölepingu seaduse alusel. Nõude alusena saaksid teoreetiliselt kõne alla tulla TLS § 10, § 26 ja §-d 61-631. Töölepinguseaduse § 10 lg 1 (algses redaktsioonis) kehtestas rea tingimusi, millest lähtuvalt ei või töötajat diskrimineerida. Nii oli seadusevastane eeliste lubamine ja andmine ning õiguste piiramine sõltuvalt töötaja või tööandja soost, rahvusest, nahavärvist, rassist, emakeelest, sotsiaalsest päritolust, ühiskondlikust seisundist, varasemast tegevusest, usulistest, poliitilistest või muudest veendumustest ja suhtest kaitseteenistuse kohustusse. Samuti on seadusevastane töötaja või tööandja õiguste piiramine sõltuvalt perekonnaseisust, perekondlikest kohustustest, kuuluvusest kodanike ühendustesse ning töötajate või tööandjate huvide esindamisest. Tsiviilasjas tuvastatud asjaolud ning see, et hageja ei ole vaidlustanud Põlva maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud ebavõrdset kohtlemist TLS §-s 10 nimetatud põhjustel, ei võimalda kolleegiumil teha õiguslikku järeldust, et käesoleval juhul oleks rikutud TLS § 10 lg-t 1. Töölepingu seaduse § 26 sätestab tingimused, mis peavad olema kirjas töölepingus. Kolleegiumi arvates ei saa seda sätet tõlgendada nii, et see annab iseseisva aluse nõuda tööandjapoolse diskrimineerimise tuvastamist ning selle tuvastamisel muuta töölepingut. Töölepingu seaduse § 26 ei sätesta aluseid töölepingu muutmise kohta seoses töötaja diskrimineerimisega. Töölepingu seaduse §-d 61-63 sätestavad võimalused töölepingu muutmiseks töötaja nõudmisel. Nende alusteks on arsti otsus senise töö vastunäidustatuse kohta ja rasedus. Ringkonnakohus on tuvastanud, et käesolevas vaidluses selliseid aluseid töölepingu muutmiseks ei esine. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 353 lg 3 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Seega ei näe ei palgaseaduse § 51 ega töölepingu seadus ette võimalust hagi rahuldamiseks. Seega on ringkonnakohus lõppjärelduses õigesti leidnud, et hageja hagi töömahu korrigeerimiseks ei ole võimalik rahuldada. Otsuse p-s 9 nimetatud põhjusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi,
mis puudutavad maakohtu poolt PalgaS § 51 ebaõiget kohaldamist. Vaidlus poolte vahel tuleb lahendada vastastikusel kokkuleppel ning kui kokkulepet ei saavutata, on töötajal võimalus kaaluda seadusega sätestatud muid kaitsevahendeid. Palga suurus määratakse kindlaks poolte kokkuleppel, tingimusel, et seejuures ei esineks diskrimineerimist PalgaS § 51 või TLS § 10 tähenduses.
12.Tsiviilasja materjalide kohaselt ei ole ringkonnakohus rikkunud TsMS § 327. Ringkonnakohtu istungi protokolli (tl-d 182-184) kohaselt on istung lõppenud kell 11.55. Enne seda on pooltel olnud võimalus esineda kohtukõnega. Samuti on protokollis märge, et 1. astme kohtu toimikus olevad tõendid on avaldatud. Seega ei ole protokolli järgi kassatsioonkaebuses väidetud rikkumisi toimunud.
13.Seoses otsuse p-des 9 ja 11 tehtud järeldustega hagi rahuldamata jätmise aluste kohta, ei pea kolleegium vajalikuks analüüsida kassatsioonkaebuse väiteid, mille kohaselt ei ole ringkonnakohus põhjendanud, milliste tõendite alusel ta leidis, et asjas ei ole tuvastatud hageja töö tunduvat erinevust teiste majahoidjate tööst.
14.Kohtukulude jaotamise osas märgib kolleegium järgmist. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et kassaatorilt on välja mõistetud apellatsiooniastmes 6560 krooni 80 senti õigusabikulusid. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hagejalt apellatsiooniastme kohtukuluna välja mõistetud 3280 krooni 40 senti. Kolleegium leiab, et need kulud on vajalikud ja põhjendatud. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole kohtukulude jaotamisel lähtunud TsMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt mõistetakse poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt (seadusega sätestatud piirides) välja vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. Käesoleval juhul on tegemist nn hinnata hagiga, mille korral võib TsMS § 61 lg 1 p 2 kohaselt õigusabikulud kindlaks määrata kohus, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Ka hinnata hagi korral tuleb õigusabikulude väljamõistmisel hinnata õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust. Kolleegium leiab, et käesoleval juhul tuleb kostja vajalikeks ja põhjendatud õigusabikuludeks esimeses kohtuastmes lugeda 5000 krooni. Kolleegium leiab, et käesoleva kohtuasja keerukusaste ei olnud nii kõrge, mis õigustaks õigusabikulude täielikku või suuremas osas väljamõistmist. Seoses õigusabikulude väljamõistmise osas ringkonnakohtu otsuse osalise muutmisega ei pea kolleegium vajalikuks vastata kassatsioonkaebuse väidetele nõuete seotuse kohta. P. Jerofejev, J. Luik, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.