Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

•

S. OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja A. Z. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

•

Maakohtu otsuse resolutsiooni lõplik sõnastus:

PalS § 5 sätestatut. Hageja väitel on kostja teda diskrimineerinud, mis on vastuolus Põhiseaduse §-ga 12. Hageja esitas nõuete tõendamiseks dokumentaalsete tõenditena oma töölepingu, töövaidluskomisjoni 29.11.2007 otsuse, oma palgateatised, O. G. palgateatise, A. B. palgateatise, A. K. palgateatise ja õiguskantsler Allar Jõksi vastuse L. S.. Hageja taotles üle kuulata tunnistajatena O. G. ja V. R.. Kohtuistungil loobus hageja O. G. ülekuulamisest. Kostja vastuväited hagile Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei vaidlustanud, et hageja töötas kostja juures alates 26.10.2005 ja kostja lõpetas hagejaga töölepingu 28.08.2007 ning et hageja ennistati kostja juurde tööle endisele ametikohale hageja poolt töövaidluskomisjoni esitatud avalduse alusel. Kostja väitis, et ta ei ole hagejat diskrimineerinud ega ebavõrdselt kohelnud võrreldes teiste töötajatega. Kostja on maksnud hagejale palka vastavalt poolte vahel sõlmitud töölepingule. Hagejale maksti algul töölepingu alusel palka 19 krooni tunnis, kuid palkasid on tõstetud igal aastal ja käesoleval ajal on hageja palga suuruseks 28 krooni tunnis, millele lisandub lisatasu õhtu ja öötundidel töötamise eest. Kostja väitel pole õige, et kõik katlakütjad saavad 2 krooni rohkem palka kui hageja, katlakütjate tunnipalgad on vahemikus 28-33 krooni tunnis. Kostja selgitas, et hagejal ei ole õigust nõuda PalS § 2 alusel veel lisatasu ehk hageja mõiste kohaselt preemiat, sest preemia maksmise õigus on tööandja õigus ja tööandja on otsustanud ühepoolselt igas kuus eraldi. Preemiat makstakse kostja juures täiendavate tööülesannete täitmise eest või nõutavast tulemuslikuma töö eest. Tööandja on otsustanud igas kuus eraldi, kellele ja kui palju preemiat maksta. Kostja esitas oma vastuväidete tõendamiseks R. B. palgateatise, V. M. palgateatise ja hageja palgateatised töövaidluskomisjonile. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis S. OÜ-lt A. Z. kasuks välja 1 800 krooni ning jättis rahuldamata A. Z. hagi 15 000 krooni preemia väljamõistmiseks. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja töötas kostja juures katlakütja ametikohal alates 26.10.2005 ja et kostja lõpetas hagejaga töölepingu 28.08.2007, kuid hageja avalduse alusel ennistati hageja töövaidluskomisjoni otsusega alates 29.11.2007 kostja juurde tööle samale ametikohale. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja kohtles hagejat ebavõrdselt võrreldes teiste kostja juures töötavate katlakütjatega ning kas hagejal oli õigus nõuda kostjalt vähemmakstud palka ja preemiat. Tulenevalt sellest, et kohtuistungil uuritud tõenditega – hageja ja teiste kostja juures katlakütjatena töötavate isikute palgateatistega, kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja V. R. ütlustega ning kostja esindaja kohtuistungil avaldatuga leidis tõendamist, et katlakütjatest on ainukesena hagejal tunnipalga määraks 28 krooni tunnis ja kõigil teistel on tunnipalgamäär suurem, asus kohus seisukohale, et kostja on kohelnud hagejat talle palgatingimuste määramisel, s.o. hagejal palga tõstmata jätmisel, ebavõrdselt võrreldes teiste katlakütjatega, mis on vastuolus PalS § 51 lg 3 sätestatuga. Kuivõrd kostja ei toonud esile ega tõendanud

ühtki mõistlikku põhjust, miks ta ei ole hageja palka tõstnud vähemalt 30 kroonini tunnis nagu ta on teinud teistel katlakütjatel, kuulus kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hageja poolt nõutav 1 800 krooni, mis oli perioodi 01.12.2007-01.05.2008 eest kostja poolt hagejale vähemmakstud palk 2 krooni tunnis. Kohus oli seisukohal, et mõistliku põhjuse tõendamise koormus hageja palga tõstmata jätmisel oli kostja tõendamise koormus. Põhipalga maksmise kohustus tulenes kostjal PalS § 2 lg 1 ja lg 2 sätestatust. Kohus leidis, et hagejal puudus õigus nõuda kostjalt preemia maksmist. Preemia kui lisatasu ühe liigi maksmise õigus on PalS § 2 lg 4 kohaselt tööandja õigus ja seda makstakse nõutavast tulemuslikuma töö eest või täiendavate tööülesannete täitmise eest või muudel õigusaktides, kollektiiv- või töölepingus kokkulepitud alustel ja ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühekordse otsuse alusel. Töölepingus oli kokku lepitud, et kostja maksab hagejale põhipalka ja lisatasu öötöö, ületunnitöö ning pühade ajal töötamise eest. Pooled ei vaielnud selle üle, et nimetatud lisatasud olid hagejale välja makstud. Preemia nõudmise õigus hagejal puudus. Preemia maksmise kohustuse osas pooled töölepingus kokku leppinud ei olnud. Juhindudes TsMS § 238 lg-st 5 jättis kohus otsuse tegemisel arvestamata hageja poolt hagiavalduse lisana esitatud õiguskantsleri vastuse Inimõiguste Teabekeskuse tegevdirektorile L. S. 19.04.2005, sest see tõend ei olnud asjakohane käesoleva hagi aluseks olevate asjaolude tõendamisel, kuna ei puudutanud ei hagejat ega perioodi, mille kohta hageja oma nõude esitas. S. OÜ apellatsioonkaebus Kostja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega rahuldati A. Z. hagi 1 800 krooni väljamõistmiseks ning menetluskulude jaotamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega jätta A. Z. hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja väitis, et otsusega oli alusetult mõistetud hageja kasuks välja 1 800 krooni vähemmakstud palka. Kohus oli hagi rahuldamisel kohaldanud vääralt materiaalõigust, s.o PalS § 51 lg 3. Kostja arvates puudus käimasolevas vaidluses alus nimetatud sätte kohaldamiseks. Kohus tugines PalS § 51 alustele, mis olid antud asjas kohatud, kuna antud paragrahv tervikuna kehtib üksnes eri soost töötajate suhtes. Vastavalt Riigikohtu otsusele 3-2-1-37-05, kohaldatakse § 51 lg-e 3 üksnes lähtuvalt töötaja soost. Kohus eiras PalS § 4 nõudeid ja kaldus kõrvale lepinguvabaduse põhimõttest, mille kohaselt töölepingu olulisi tingimusi on võimalik muuta vaid poolte kokkuleppel. Kuna kostja ja hageja vahel on sõlmitud kirjalik tööleping, siis vastavalt VÕS § 11 lg-le 3 ja PalS § 3 lg-le 2 peab ka lepingu tingimuste muutmine olema fikseeritud kirjalikult. Kostja ja hageja vahel töölepingu tingimusi muudetud ei ole. Kohus ei ole arvestanud asjaolu, et kostja on alati töötajatega sõlminud individuaalsed töölepingud ja pidanud individuaalsed läbirääkimised. Ettevõtte personal on oluliselt vähenenud 2007. aasta jooksul. Kohtuotsuse jõustumisel satuvad ebavõrdsesse olukorda need töötajad, kes on endale töölepinguga võtnud lisakohustusi ning kelle palk võrreldes lisakohustustest loobujatega on suurem. Kohus on otsuses aluseks võtnud tunnistaja ütlused. Kostja ei vaidlusta tunnistaja ütlusi, mis on seotud tunnistaja enda tööülesannete täitmisega. Küll aga ei saa tunnistaja teada, milline on olnud hageja ja kostja omavaheline kokkulepe palgatingimustes. Kostja selgitas, et läbirääkimised töölepingu tingimuste osas on toimunud kõigi töötajatega individuaalselt, samuti on tööülesandeid jagatud igale töötajale individuaalselt ja tööülesanded ei ole täies

ulatuses kattuvad. Seega tunnistaja väide nagu teevad kõik katlakütjad võrdset tööd, ei vasta tõele. Tunnistaja ei teadnud ja ei saanud ka teada, milliseid kokkuleppeid on sõlmitud teiste töötajatega. Tunnistaja ei ole hagejaga kordagi töötanud ühes vahetuses ja seega ei saa väita, et kõik tegid võrdset tööd. Seega väide võrdse töö kohta ei ole õige. Isegi kui hageja ja tunnistaja oleksid teinud võrdset tööd, ei välista see erinevate palgatingimuste ja palga suuruse kokkuleppimist. Kui hageja ei oleks soovinud temale pakutud töötasu eest tööd teha, oleks tal olnud võimalik lepingut mitte sõlmida. Kohus on otsusega sekkunud tööandja ja töötaja vahelistesse suhetesse, ilma selleks õigust omamata. Hageja ei ole hagis tõendanud, et teda oleks diskrimineeritud või ebavõrdselt koheldud tulenevalt tema soost, rahvusest või keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste pärast, mida saaks seaduse tähenduses lugeda keelatud tegevuseks. Hagis väljatoodud asjaolu, et hageja palka ei ole suurendatud põhjusel, et ta on varasemalt tööandjaga vaielnud ja nimetatud asjaolu on ebavõrdne kohtlemine, on tõendamata ja ei vasta tegelikkusele. Kostja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et mõistliku põhjuse tõendamise kohustus hageja palga tõstmata jätmisel on kostja tõendamise koormus. Kohus ei ole sellist tõendamiskoormise jaotust põhjendanud. Kostja leidis, et ta ei ole kohustatud hageja palka tõstma, sest sellist kohustust ei tulene seadusest ega ka sõlmitud lepingust. Asjaolu, et mõned teised töötajad on saanud suuremat tasu, ei anna alust hagejaga sõlmitud lepingu muutmiseks. Kostja oli seisukohal, et kohus on otsuses eksinud ka menetlusõigusnormi kohaldamisel, jättes lahendamata menetluskulude jaotuse. Otsus on tehtud lähtudes RLS § 22 lg l p-st l, mille kohaselt menetluskulusid pooltel käesolevas vaidluses ei ole. Antud õigussäte vabastab hageja üksnes riigilõivu tasumisest hagi esitamisel, mis põhineb palga nõudmisel. Eeltoodud riigilõivuseaduse paragrahv ei ole seoses kohtukulude väljamõistmisega ning ei puuduta kohtukulude teket ja nende suurust. TsMS § 438 lg 2 kohaselt peab kohus otsuses otsustama ka menetluskulude jaotamise. Antud juhul kohus seda teinud ei ole. Kostja palus kohtule esitatud vastuses jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja on kandnud menetluskulusid, s.h õigusnõustaja abi, ning soovib need kulud panna hagejale. TsMS § 163 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega oleks kohus pidanud võtma menetluskulude osas seisukoha. Kostja palub ringkonnakohtul menetluskulude küsimuses kohtuotsust muuta ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. A. Z. apellatsioonkaebus Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi ei rahuldatud ja hagi saamata preemia väljamõistmiseks rahuldada. Hageja väitis kaebuses, et maakohus on õigesti leidnud, et preemia maksmise õigus on tööandja õigus, kuid vastavalt PalS § 2 lg-le 2 palk koosneb põhipalgast, lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Seega preemia on palgaosa. PalS § 2 lg-st 1 tuleneb, et palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest, see tähendab, et palk ja sealhulgas samuti

preemia on töötasu. Vastavalt TLS § 10 lg-le 2 (hageja ebavõrdse kohtlemise aja redaktsioonis) ei või tööandja töötajaid töötasustamisel sama paragrahvi 3. lõikes nimetatud põhjusel ebavõrdselt kohelda. Hageja leidis, et ei ole erinevust, kas teda on koheldud ebavõrdselt põhipalga või preemia maksmisel. Mõlemal juhul on see mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumine kostja poolt ning tööandja preemia maksmise õigus ei või olla diskrimineeriv töötajate suhtes. EL õiguses on üldtunnustatud, et töötasu on iga tasu, mis on töötamisega seoses. Maakohus on õigesti tuvastanud, et preemiat makstakse nõutavast tulemuslikuma töö eest või täiendavate tööülesannete täitmise eest. Kostja tasus käesoleval juhul preemiaid täiendavate tööülesannete täitmisest sõltumata. Tunnistaja R., kes töötas kostja juures katlakütjana ja sai preemiat, kinnitas kohtuistungil, et ei täitnud täiendavaid tööülesandeid. Samuti vastavalt eksperti arvamusele on katlakütjate töö ühesugune. Hageja on seisukohal, et käesoleval juhul tähendab tulemuslik töö eelkõige distsiplinaarkaristuste puudumist ja kohusetundliku töötamist. Hagejal ei olnud distsiplinaarkaristusi ja ta oli kohusetundlik töötaja. Vastavalt TLS § 1441 lg-le 1 (apellandi ebavõrdse kohtlemise aja redaktsioonis), kui töötaja või töölesoovija avalduse alusel võib eeldada, et toimunud on otsene või kaudne ebavõrdne kohtlemine, peab tööandja töövaidlusorgani või õiguskantsleri nõudel selgitama oma käitumise või langetatud otsuse põhjuseid. Kostja ei ole käesoleval juhul tõendanud, et ebavõrdne kohtlemine hageja suhtes preemiate maksmisel on õigustatud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsust tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muuta menetluskulude jaotamise osas. Ülejäänud osas on maakohtu otsus õige ja kaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid (välja arvatud osas, kus maakohus jättis menetluskulud jaotamata), siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ei korda. PalS § 2 lg 1 järgi on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest, PalS § 2 lg 2 järgi on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala-, või kuupalgamäära alusel arvestatud palk ja lg 4 sätestab, et lisatasu on summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. Hageja on esitanud kostja vastu nõude saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks, kusjuures saamata oli osaliselt palk ja preemia. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti leidnud, et palk ja preemia ei ole samased mõisted ja neid tuleb käsitleda eraldi. Ennekõike peab tööandja põhipalga, milles on töölepingus kokku lepitud, maksmisel kohtlema võrdsetes tingimustes töötavaid töötajaid, kellel on võrdne kvalifikatsioon ja kes täidavad sarnaseid ülesandeid, võrdselt. Õige on kostja apellatsioonkaebuse väide, et palgatingimused lepitakse tavaliselt kokku töölepingus iga töötajaga isiklikult, kuid see ei välista töötaja õigust nõuda võrdset

kohtlemist teiste sarnastes tingimustes töötavate töötajatega. Vaidlust ei ole, et hagejal oli kostja juures töötavatest katlakütjatest kõige väiksem tunnipalk, kuna tema palka ei tõstetud võrdselt teiste katlakütjatega. Kostja on küll väitnud, et katlakütjate tööülesanded olid erinevad, kuid ta ei ole kohtule selgitanud, milles erinevus seisnes ja milliseid ülesandeid täitsid teised töötajad. Ka apellatsioonkaebuses ei ole kostja esile toonud, millised erinevused on tema juures töötavate katlakütjate tööülesannetes. Hageja on nõudnud, et talle makstaks palka võrdselt teiste töötajatega, kes teevad täpselt sama tööd, ja sellisel viisil tasustamise nõudmine ei ole kolleegiumi arvates teiste töötajate suhtes ebavõrdne. Hageja on selgitanud, et teda koheldi ebavõrdselt selle tõttu, et ta julges tööandja poolt tema vallandamise vaidlustada. Kolleegium arvates ei ole PalS §-s 5 toodud alused, millest lähtudes ei tohi palka vähendada, ammendavad. Seetõttu võib, lähtudes sisulisest võrdsusest tuua välja muid aluseid, millal tuleb töötajaid võrdselt kohelda. Tööandja poolne kohtlemine ei või olla meelevaldselt ebavõrdne. Maakohus on eeltoodut õigesti hinnanud. Kaebaja väitis, et PalS § 51 reguleerib ainult võrdse tasustamise põhimõtet eri soost töötajate korral ja käesolevas vaidluses ei ole see rakendatav. Kolleegium leiab, et eeltoodud sätte mõttest tulenevalt ei saa tööandja ka muudel alustel töötajaid ebavõrdselt kohelda, ja juhul, kui seda on tehtud, on töötajal õigus nõuda võrdset tasustamist ja kahju hüvitamist. Maakohus on õigesti leidnud, et tööandja pidi tõendama, et tal olid objektiivsed põhjused, et maksta hagejale väiksemat palka, kui teistele katlakütjatele. Eeltoodud põhimõte tuleneb PalS § 51 lg 2 mõttest. Kolleegiumi arvates on maakohus preemia maksmise nõude jätnud õigesti rahuldamata. Preemia maksmises ei ole poolte vahel kokku lepitud ei töölepingus ega muudes kokkulepetes. Seega ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt preemia maksmist. PalS § 2 lg 4 järgi on preemia lisatasu, mida makstakse tööandja otsuse alusel. Kuna pooled ei ole kokku leppinud preemia maksmise tingimustes, siis on tööandjal õigus ühepoolselt kujundada alused, millal ta töötajatele preemiat maksab. Õige on kostja apellatsioonkaebus väide, et maakohus on ebaõigesti jätnud menetluskulud jagamata. Pooltel on menetluskuluks TsMS § 138 järgi mitte ainult riigilõiv, mille tasumisest on pooled käesolevas asja vabastatud, vaid ka muud menetluskulud, mistõttu tuleb menetluskulud jagada TsMS § 163 lg 1 järgi viisil, kus hageja kannab 89 % kostja menetluskuludest ja kostja 11% hageja menetluskuludest. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse ainult menetluskulude jagamise osas, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta poolte endi kanda. Margo Klaar

Malle Seppik

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.