Hageja: AL (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kai Amos Kostja: T (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 30.09.2015 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta AL kanda.
4.Välja mõista AL-lt ringkonnakohtu menetluskulud 600,60 eurot (kuussada eurot ja kuuskümmend senti) T kasuks.
Menetluskulud tuleb AL-l tasuda T arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXX (SEB Pank), selgitusega ”menetluskulud tsiviilasjas nr 2-14-61392“.
6.AL-l tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda T-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AL (hageja) esitas 24.11.2014 Harju Maakohtule hagiavalduse T (kostja) kui E (E) õigusjärglase vastu ning palus kostjalt välja mõista töötasu 12 517,73 eurot, viivise 2901,80 eurot ja alates 25.11.2014 viivise põhinõudelt kuni selle kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
2.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja E-s alates 26.08.2009 õppejõu ametikohal. Hageja esitas tööandjale avalduse, milles palus end määrata haldus- ja finantsprorektori ametikohale (edaspidi haldusprorektor). Tööandja rahuldas avalduse ja pooled leppisid 04.01.2011 töölepinguga kokku hageja töötamises haldusprorektorina alates 03.01.2011 ning töötasu suuruseks oli vastavalt lepingule 1920 eurot kuus. Töölepingu muudatuse kohaselt oli alates 01.01.2012 töötasu 2100 eurot kuus. Ajavahemikul 01.09-31.12.2011 töötas hageja haldusprorektori ametikohal 0,8 koormusega. Hageja töötas haldusprorektori ametikohal kuni 19.03.2013. Hagejal oli prorektori ametikohal töötamise ajal (st 03.01.2011-19.03.2013) õigus saada töötasu vastavalt E töötasu juhendile (edaspidi juhend), mille p 5.7 kohaselt pidi prorektori töötasu moodustama 80% – 90% rektori töötasust. Hageja põhinõue on arvutatud rektori vastava perioodi töötasust 90% ja hageja tegeliku töötasu vahena. Kokku maksti hagejale töötasu vähem 12 517,73 eurot. Hageja tugineb sellele, et töötasu juhend oli osa poolte töötasu kokkuleppest ja hageja saab nõuda selle täitmist. Teise võimalusena tuleb maksta hagejale vähemalt sama suurt töötasu nagu maksti samal ajal õppeprorektorile, sest E pidi prorektoreid kohtlema võrdselt. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kõik töötasud, mis hagejal on õigus saada seoses töösuhtega hageja ja E vahel, on välja makstud. Juhend ei ole töölepingu tingimus, vaid hagejaga lepiti kokku konkreetne tasu haldusprorektorina töötamise eest ja see tasu on hagejale ka makstud. E ei pidanud kohtlema prorektoreid töötasu osas võrdselt, sest neil ei olnud võrreldavad tööülesanded ega roll akadeemilise asutuse struktuuris. Lisaks saab kõrgkooli struktuuri kujundada sel viisil, et selles ei olegi haldusprorektori ametikohta, nii oli see ka E-s enne ja pärast hageja töötamist haldusprorektorina. Viivise nõue on osaliselt aegunud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4.Harju Maakohus jättis 30.09.2015 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 3786,12 eurot.
5.Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja töötas tema enda 03.01.2011 avalduse ja 04.01.2011 sõlmitud töölepingu alusel E haldusprorektorina ning, et kostja on E õigusjärglane. Samuti puudub vaidlus selle üle, et E õppeprorektorite töötasu oli suurem hageja omast, ulatudes erinevatel perioodidel summadeni 2100 eurot ja 2250 eurot. Vaidlus puudub ka hageja nõude arvutamisel aluseks võetud rektori töötasus. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas hageja saab nõuda töölepingus kokku lepitust suurema töötasu maksmist lähtuvalt (a) E nõukogu 19. jaanuari 2010. aasta otsusega nr 2 kehtestatud töötasu juhendist või (b) võrdse kohtlemise põhimõttest.
6.Kohus ei nõustunud hageja käsitlusega, nagu oleks juhendist saanud töölepingu osa. Kohus ei tuvastanud, et juhendi p-s 5.7 märgitu oleks töölepingu tingimus. Hageja viidatud Riigikohtu 19.04.2010.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-10 käsitleb enne 1. juulit 2009 kehtinud tööõigust. Kui toonane palgaseadus (PalS) nimetas nt § 2 lg-s 3 selgelt ka haldusakti kui töötingimuste võimalikku allikat, siis kehtivas õiguses võrreldav viide puudub. Lisaks sedastas Riigikohus (samuti varasema tööõiguse kohta), et tööandja kinnitatud tulemustasu maksmise juhend võib olla palgakorralduse osa (30.11.2010. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-10, p 9). Kirjeldatud kohtupraktika kujunemisel omas kohtu hinnangul tähtsust, et PalS § 2 lg-d 2 ja 3 eristasid põhipalga ja lisatasu allikaid. Kehtivas õiguses selline eristamine puudub. TLS § 29 lg 2 sätestab, et kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Sellest järeldub, et juhendist võiks tuleneda töötasu maksmise kohustus üksnes siis, kui juhend osutub osaks töölepingust või mõneks muuks kohustuse allikaks VÕS § 23 lg 1 järgi. Poolte vastavat kokkulepet, praktikat või tava pidi tõendama hageja. E rektori avaldusest, et hagejaga töötasu kokkuleppimisel juhindus ta juhendist, ei saa järeldada töölepingu poolte tahet leppida kokku töötasu hilisemas muutmises vastavalt juhendile. Pigem nähtub rektori ütlustest nende koosmõjus, et iga töötajaga sooviti siiski sõlmida konkreetsed töötasukokkulepped ja juhend pidi olema üldise suunitluse ja eelarvepoliitika realiseerimise dokument. Juhendi kohaldamine õppejõudude töötasudele ja sellele vastavalt ka hagejale tema õppetöö osas, ei anna alust tuvastada töölepingu poolte kokkulepet haldusprorektori töötasu suurendamiseks. Sarnaselt ei ole hageja taotlusel talle ühekordselt juhendi p 5.5.1 alusel lisatasu maksmine piisav tuvastamaks töösuhte poolte kokkulepet lähtuda palga maksmisel juhendist. Lisaks märkis kohus, et juhendis pelgalt vahemikule viitamine takistab juhendi pidamist kohustuse allikaks VÕS § 9 lg-s 1 märgitud kokkuleppe selguse ebapiisavuse tõttu. Samuti ei ole juhend tüüptingimus VÕS § 37 lg 1 järgi, sest viidatud sättes nimetatud kahe alternatiivi puhul on esmane eeldus mõlemal juhul täitmata: lepingus ei ole juhendile selget viidet ja lepingu sõlmimise viisist tulenevalt ei saa juhendi olemasolu eeldada. Hageja enda väitel sõlmiti haldusprorektorina töötamiseks tööleping hageja avalduse alusel ja avalduses ei ole hageja viidanud juhendi kohaldamise soovile.
7.Hageja väide (b) võimaldab näha hageja nõude õigusliku alusena TLS § 3 koosmõjus võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) normide ning VÕS § 115 lg-ga 1 ja § 127 lg-ga 1. Töötajate võrdse kohtlemise kohustus tuleneb muu hulgas Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) art 21 lg-st 1 ja art 31 lg-st 1. Kui igaühel on harta art 31 lg 1 alusel õigus töötingimustele (sh töötasule), mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased, siis võib
sellest järelduda, et töötasu kokkuleppel on ühelt poolt teatavad individuaalsed tunnused ja teisalt võib see mõnest aspektist alluda töötajate võrdse kohtlemise reeglitele. Riigikohus on (taas varem kehtinud tööõiguse pinnalt) otsustanud, et töötasu suurus määratakse kindlaks poolte kokkuleppel, tingimusel, et seejuures ei esineks diskrimineerimist PalS § 51 või enne 1. juulit 2009 kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 10 tähenduses (28.04.2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-05, p 11 kuues lõik). Diskrimineerimise tuvastamine eeldab esmalt ebavõrdse kohtlemise (eristamise) tuvastamist, misjärel tuleb hinnata erineva kohtlemise õigustatust (seda, kas erinevaks kohtlemiseks on mõistlik põhjus, vt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-11, p 11 kolmas lõik). Sama põhimõte on rakendatav võrdse kohtlemise nendele juhtumitele, mis jäävad TLS § 3 kohaldamisalasse. Järelikult tuleb käesolevas asjas esmalt tuvastada, kas esineb ebavõrdne kohtlemine, ja alles seejärel vajadusel kontrollida, kas see on õigustatud.
8.Kohus lähtus poolte kokkuleppe ja töötajate võrdse kohtlemise vahelise tasakaalu määramisel võrreldavast välisriigi kohtupraktikast. Saksamaa kõrgeim töövaidlusi lahendav kohus Budesarbeitsgericht otsustas 4. mai 1962. aasta otsuses kohtuasjas nr 1 AZR 250/61, et lepinguvabaduse põhimõtet tuleb eelistada tööõiguses kohalduvale võrdse kohtlemise põhimõttele. Hilisemates lahendites on sama kohus ja ka teised Saksamaa kohtud kirjeldatud käsitlust järginud. Maakohus märkis, et ei näe Eesti ja Saksa õiguse vastavate normide põhimõttelist erinevust ning seetõttu sisustab võrdse kohtlemise alust töötasu puhul sel viisil, et üksnes sama tööd tegevad ja tööandja struktuuris seeläbi samaväärset töökohta täitvad töötajad saavad tugineda võrdsele kohtlemisele töötasu nõudmisel.
9.Riigikohtu senise praktika kohaselt avaldub sisulise võrdsuse idee selles, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 03.04 2002. a otsus kohtuasjas nr 3-41-2-02, p 17). Kohus leidis, et sarnaselt tuleb sisustada TLS § 3 norme. Pooltel on vaidlus muu hulgas selles, kas kõiki E prorektoreid tuli lugeda töösuhtes akadeemilise asutusega võrdseks. Kohus tuvastas E nõukogu 18.05.2011.a otsusega nr 2.1 kinnitatud struktuuri ja rektori 02.01.2012. aasta käskkirja nr 1 põhjal, et E haldusprorektori ja õppeprorektori tööülesanded ja rollid olid oluliselt erinevad. Haldusprorektori vastutusalas oli viis alluvusüksust, õppeprorektoril aga üksteist. Juhtides muu hulgas õppeosakonna ja teaduskondade tööd hõlmas õppeprorektori töö selliseid ülesandeid, mis olid vajalikud E põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Haldusprorektori kureeritavad haldustalitus ja kantselei on samuti igapäevaselt töötavad üksused, aga need ei vaja akadeemilises asutuses samavõrd intensiivset ja samal tasemel juhtimist kui vahetult õppetööga tegelevad üksused. Kuigi rektorit asendasid nii haldus- kui ka õppeprorektor, siis ei järeldu sellest nendel töökohtadel töötanud isikute võrdsus. Samuti nõustus kohus kostjaga, et teistes Eesti kõrgkoolides, aga samuti Es erinevatel aegadel, on võimalik kõrgkooli juhtimist korraldada ilma haldusprorektorita, aga mitte ilma õppeprorektorita. Sellest järeldas kohus, et haldusja õppeprorektor ei ole omavahel võrreldavad töötajad ehk võrdsed siinkohal uuritavas tähenduses. Kokkuvõtvalt võis E maksta haldus- ja õppeprorektoritele erinevat töötasu.
10.Põhinõude ebaedu tõttu puudub võimalus viivise nõude rahuldamiseks. Kohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks vajalikke erandlikke asjaolusid käesoleval juhul ei esine, sest pelgalt hageja roll töötajana ei ole piisav alus menetluskulude jaotuse üldisest põhimõttest kõrvale
kaldumiseks. Kohus määras kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks 3786,12 eurot (lepingulise esindaja tasu 24,27 tunni eest, tasumääraga 156 eurot tunnis). Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
11.30.10.2015 esitas hageja Harju Maakohtu 30.09.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata põhinõue ning tulevikus sissenõutavaks muutuv viivise nõue. Hageja palub teha uue otsuse, millega välja mõista kostjalt põhinõue 12 517,73 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige maakohtu seisukoht, et juhend ei ole töölepingu osa. Samuti leidis kohus ebaõigesti, et töötasu kokkulepped ei allu võrdse kohtlemise põhimõttele. Maakohus leidis, et prorektorid erinesid omavahel oluliselt, kuna õppeprorektor täitis kostja peamist tegevuse eesmärki, kuid haldus-ja finantsprorektori alluvuses olevad üksused ei vaja akadeemilises asutuses samal tasemel juhtimist kui vahetult õppetööga tegelevad üksused. Kohtu järeldus on vastuolus E põhimäärusega, milline prorektoreid selliselt ei erista. Kohtuotsusest ei selgu, mille alusel tuvastas kohus õppeprorektori poolt intensiivse juhtimise ülesande täitmise. Selleks ei piisa juhitavate üksuste arvust. Samuti on väär kohtu järeldus, nagu oleks olnud õigustatud vaid õppeprorektori tegevus, kuna vaid tema tagas õppeasutuse eesmärgi täitmist.
13.Töötasu juhend laienes kõigile E töötajatele. Riigiasutuses töötades eeldavad kõik töötajad, et neid koheldakse selle asutuses võrdselt. Samuti kehtib eeldus, et kui riigiasutus on kehtestanud sisemise korra, siis seda järgitakse nii riigiasutuse enda poolt kui ka seal töötavate töötajate poolt. Juhend oli sisedokument, milline kohaldus p 1.1 järgi kõikidele töölepingu alusel töötavatele töötajatele. Juhendi p 2.2. sisaldas vaid ühte kohaldamise välistust - juhend ei laienenud rektori töötasu korraldusele. Õige ei ole kohtu järeldus, et juhend ei laienenud hageja töölepingule juba üksnes seetõttu, et juhendi p 5.7 sätestas prorektori töötasu ebaselgelt vahemikuna. Juhend kehtestas p 5.7 prorektori töötasu alammäära, milliseks oli 80% rektori töötasust. P 5.7 andis ülejäänud osas töölepingu pooltele võimaluse kokku leppida konkreetses määras arvestusega, et see jääks 80-90% ulatuseni rektori töötasust. Juhend ei näinud ette juhendis määratust väiksemas töötasus kokku leppimist.
14.Pooled ei pidanud töölepingu sõlmimisel juhendi kohaldumises eraldi kokku leppima. Kui hageja asus 03.01.2011 haldusprorektori ametikohale, oli hageja veendunud, et ka sellel ametikohal töötamisel määratakse tema töötasu juhendi alusel. Kuid kohus arvas, et kui hageja oleks soovinud juhendi laienemist oma töölepingule, oleks hageja pidanud enda avalduses 04.01.2011 paluma, et tema töösuhtele kohaldatakse juhendit, samuti oleks tulnud see märkida töölepingusse. Selline kohtu eeldus on ebaharilik ega tulene asjaoludest. Hageja teadis kogu aeg, et tema ja teiste töötajate töötasu määramise aluseks on juhend. Kohus ei selgitanud, mille alusel ja kuidas oleks hageja pidanud 2011.a jaanuaris aru saama, et tal tulnuks tööandja juhendi kohaldamises eraldi kokku leppida.
15.Maakohus võttis kokkuleppe ja töötajate võrdse kohtlemise vahelise tasakaalu määramisel aluseks võrreldava välisriigi kohtupraktika (04.05.1962.a Budesarbeitsgericht otsuse kohtuasjas nr 1 AZR 250/61). Kohus märkis, et ei näe Eesti ja Saksa õiguse vastavate normide põhimõttelist erinevust. Hageja leiab, et kui kohus tugineb välisriigi 1962.a lahendile, siis oleks vaja teada, millised olid selle välisriigi tööõiguse normid 1962.a
seisuga. Ei ole usutav, et need normid oleksid muutumatuna kehtinud tänase päevani. Kohtu poolt välisriigi 1962.a praktika kohaldamine Eestis 2011.a sõlmitud töösuhtele on üllatuslik ja töötaja õigusi oluliselt riivav. Hagejale jääb arusaamatuks, miks tuleks kõrvale heita senine töölepingute osas olev praktika, sh ka töötasujuhendite osas olev Riigikohtu praktika. Kui kohus soovis otsida töötasu juhendi kohustuslikkuse osas sarnaseid regulatsioone, siis oleks võinud pöörduda avaliku teenistuse seaduse poole, millise kohaselt on töötasu juhend asutusele siduv. Kostja muutis alles kohtumenetluses oma positsiooni ning hakkas hageja töölepingule juhendi kohaldamist eitama. Kostja poolt on hea usu põhimõtte vastane väita, et töötasu juhend hageja suhtes ei kehtinud. Rektor leppis töötajaga kokku juhendi p 5.7 ettenähtud töötasu määrast madalamas määras, selline tegevus on vastuolus VÕS § 6 ja TsÜS § 138 toodud nõuetega.
16.Menetluskulude väljamõistmine hagejalt oli põhjendamatu. Seejuures ei ole hageja nõus ka väljamõistetud menetluskulude suurusega. Kostjal on olemas oma juriidiline osakond, seetõttu pole selge, kas kostja vajas lisaks lepingulise esindaja abi või millises ulatuses ta seda vajas. Hageja arvates on kostja käitunud menetluses hea usu põhimõtte vastaselt, eitades alusetult hageja töölepingule juhendi kohaldumist ning põhjustas sellega hagejale asjatut kohtuskäimist ning palub sellel põhjusel jätta temalt menetluskulud üldse välja mõistmata. Vastus apellatsioonkaebusele
17.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud õigesti tõendeid ning on otsust piisavalt põhjendanud, mistõttu ei anna hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Apellatsioonkaebuses on hageja valdavalt korranud väiteid, mida ta esitas maakohtu menetluses. Maakohus on kolleegiumi hinnangul vastanud otsuses hageja väidetele ning on piisavalt põhjendanud, miks hageja väited ei anna alust hagi rahuldamiseks. Seega puudub ringkonnakohtul vajadus vastata hageja apellatsioonkaebuse väidetele, millele maakohus on sisuliselt juba vastanud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium siiski järgmist.
19.Maakohus leidis õigesti, et töötasu juhend ei ole töölepingu osa. TLS § 28 lg 2 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Vastavalt TLS § 5 lg 1 p-le 5 peavad töölepingu kirjalikus dokumendis sisalduma andmed töö eest makstava tasu kohta, milles on kokku lepitud. Hagejaga sõlmitud töölepingus on lepitud kokku töötasu suuruses. Töölepingus ei ole lepitud kokku selles, et hageja töötasule kohaldub töötasu juhend. Õige on maakohtu seisukoht, et töötasu juhend ei ole lepingu osaks ka tüüptingimusena, kuna VÕS § 37 lg 1 sätestatud eeldused ei ole täidetud. Kolleegium leiab, et töölepingut (ja selle muudatusi) sõlmides oli hageja nõustunud poolte kokkuleppe teel kujunenud töötasu suurusega, mistõttu ei saa ta töötasu juhendile tuginedes nõuda suurema töötasu maksmist.
20.Seda, et poolte tahteks on töölepingus kokkulepitud töötasu, kinnitab ka asjaolu, et enne töösuhte lõppemist 19.03.2013, ei nõudnud hageja kostjalt prorektori töötasu suurendamist lähtuvalt töötasu juhendist. Arvestades, et hageja töötas haldus- ja finantsprorektorina, ei
ole usutav, et ta kuni töösuhte lõppemiseni ei teadnud, et kokkulepitud töötasu ei vasta töötasu juhendile. Kuigi kostja lepinguline esindaja on kohtueelses kirjavahetuses 28.03.2014 viidanud töötasu juhendi punktile 5.7, on ta samas asunud seisukohale, et töötasu suurus määratakse kokkuleppel (I kd lk 23-25). Selles kirjas ei ole kostja nõustunud hagejaga prorektori töötasu määra osas. Üksnes viitest töötasu juhendile (mis on tehtud pärast töösuhte lõppemist), ei saa järeldada, et poolte vahel oli kokkuleppe töötasu juhendi kohaldumise osas. Asjaolu, et E oli kehtestatud töötasu juhendi, ei tähenda, et konkreetse töötajaga töötasu juhendist erineva töötasu kokkuleppimine ei oleks kehtiv.
21.Maakohus on põhjendatult leidnud ka seda, et hageja ei saa võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes nõuda töölepingus kokkulepitust suurema töötasu maksmist. E struktuurist (I kd lk 70, 133-134) selgub, et õppeprorektori ning haldusprorektori vastutusvaldkonnad olid erineva sisu ja mahuga. Õppeprorektori vastutusvaldkonda kuulus 11 struktuuriüksust, haldusprorektori vastutusvaldkonda 5 struktuuriüksust. Sealjuures oli E põhivaldkonnad (õppetööga tegelevad struktuuriüksused) õppeprorektori vastutusalas. Haldusprorektor vastutas aga mõnede tugiüksuste eest (osad tugiüksused allusid ka õppeprorektorile ning otse rektorile). Kuna õppeprorektor vastutas E põhivaldkonna eest ning tema vastutusala oli haldusprorektori vastutusalast ka suurem, siis ei ole nad omavahel võrreldavad töötajad ning kostja ei pidanud nende tööd võrdselt tasustama.
22.Kolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme, kui viitas võrdse kohtlemise põhimõtte analüüsimisel Saksa kohtupraktikale. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-145-04 tehtud otsuse p-s 39 märkinud, et teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat võib vähemalt eraõigusnormide puhul arvestada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel. Pealgi ei ole antud juhul maakohus tuginenud üksnes Saksamaa kohtupraktikale, vaid ka Riigikohtu praktikale.
23.Kolleegium ei nõustu ka hageja väitega, et kostja on käitunud vastuoluliselt ning seetõttu ei ole järginud hea usu põhimõtet. Kostja on läbivalt olnud seisukohal, et hagejal ei ole õigust saada töölepingus kokkulepitust suuremat töötasu.
24.Ülaltoodule tuginedes on maakohus jätnud õigesti hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
25.Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et maakohtus kantud kostja menetluskulud tuleks jätta hagejalt välja mõistmata, kuna kostja on põhjustanud hagejale alusetut kohtuskäimist ning lisaks on kostjal olemas juriidiline osakond. TsMS § 162 lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on 26.01.2011 määruse nr 3-2-1-142-10 p-s 10 selgitanud, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest tuleneb ringkonnakohtu hinnangul, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamine on õigustatud üksnes erandlikel juhtudel. Käesoleval juhul ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaks alust kalduda kõrvale menetluskulude tavapärasest jaotusest. Kuna hageja hagi jäi maakohtus rahuldamata ning ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, siis on ebaõige hageja väide, et kostja on põhjustanud hagejale
kohtuskäimist. Juriidilise osakonna olemasolu ei tähenda, ei kostjal puuduks õigus pöörduda kohtuvaidluse lahendamiseks advokaadi poole.
26.Samuti ei anna apellatsioonkaebuse väited alust muuta maakohtu otsust menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Käesoleval juhul on maakohus piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud kostja lepingulise esindaja töö mahtu ning oma seisukohti jälgitavalt põhjendanud. Maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud.
27.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3). Kostja on palunud hagejalt välja mõista apellatsioonimenetluse kulud 868,22 eurot (koos käibemaksuga) ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja esindaja tunnihinnaks 130 eurot (lisandub käibemaks).
28.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega tutvumise, apellatsioonkaebuse analüüsi ja sellele vastuse koostamise põhjendatud ajakulu kokku on 3,65 h. Lisaks on põhjendatud ajakulu 0,2 h kohtu 15.07.2016 kirjaga tutvumisele ning sellega seonduvalt kliendiga suhtlemisele.
29.Kohus ei pea põhjendatud ajakuluks kostja esindaja 24.11.2015, 27.07.2016 ja 16.08.2016 toiminguid seoses menetluskuludega. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamine ja selle kohtule esitamine on menetlusosalise kohustus selleks, et menetlusosaline saaks oma menetluskulud hüvitatud. Kuna selle avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (RKTKm tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12). Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei anna võimalust nõuda ka kostja esindaja nn üldkulude (15,02 eurot + käibemaks) hüvitamist.
30.Kostja esindaja tunnitasu 130 eurot (millele lisandub käibemaks), ei ületa keskmist turuhinda. Arvestades, et ringkonnakohus pidas kostja esindaja põhjendatud ajakuluks apellatsioonimenetluses 3,85 tundi, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 600,60 eurot (koos käibemaksuga). Kostja on kinnitanud, et ta ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Lisaks tuleb hagejalt TsMS § 177 lg 4 alusel välja mõista viivis menetluskuludelt. Lähtudes kostja taotlusest tuleb määrata, et hageja peab menetluskulud tasuma kostja arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXX (SEB Pank), selgitusega ”menetluskulud tsiviilasjas nr 2-14-61392“.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.