Muud › Muud hagiasjad

Avalduse kohaselt muutis hageja hagi eset ning taotleb ka kostja R O`i poolt avaldatud ebaõigete andmete õigusvastaseks lugemist. 02.03.2005 kohtuistungil hageja volitatud esindaja kinnitab, et jääb 10.02.2005 esitatud täiendatud hagiavalduses märgitud asjaolude ja nõuete juurde. Isiku hea nime ja väärikuse kaitseks on põhiseaduse § 17 sätestatud, et kellegi au ega head nime ei tohi teotada. Hea nimi, maine ehk reputatsioon võib olla omane ka juriidilisele isikule, kelle head nime on võimalik teotada tegelikkusele mittevastavate andmete avaldamisega ja/või väärtushinnanguga. I Nõue kostja poolt avaldatud andmete õigusvastaseks lugemiseks Kuna kostja ei ole tõendanud, et tema poolt esitatud hagejat puudutavad faktiväited ja asjaolud vastaksid tegelikkusele, palub hageja VÕS § 1047 lg 1 ja 2 alusel lugeda alljärgnevad kostja avaldatud hagejale majanduslikult kahjulikud väited õigusvastaseks: 1) 2001.aastal Rakveres veehinna tõstmisel tüssati kliente kahekordselt 2) AS Rakvere Vesi manipuleerib vee hindadega; 3) Poleks õiguskantsler vahele seganud, oleks keskmine koduklient (25m3 vett kvartalis + kanalisatsioon) pidanud kohalikule veemonopolile andma tagastamatut abi umbes 110 krooni /.../ Rakvere Vesi sai kodukliendilt sama summa ulatuses kaheks aastaks intressivaba laenu; 4) Augustikuu algul Virumaa Teatajas avaldatud kuulutusega võttis Rakvere Vesi endale õiguse pärast 20.augusti tõsta ka juulikuus tarbitud vee hinda. II Nõue kostja poolt avaldatud ebaõigete andmete ümberlükkamiseks Hageja on seisukohal, et kostja on kohustatud vastavalt VÕS § 1047 lg 4 ümber lükkama tema artiklis avaldatud järgmised ebaõiged ning eksitavad faktiväited: 1) ”2001.aastal Rakveres veehinna tõstmisel tüssati kliente kahekordselt” Sõna ”tüssama” on halvustava tähendusega hinnang (tüssama- petma). Tüssamine on hagejale omistatav negatiivne tegevus ja käsitletav faktiväitena, selle avaldamine on hagejale kahjulik ja õigusvastane. Hageja ei ole oma kliente petnud ning kostja ei ole tõendanud selle väite õigsust. AS Rakvere Vesi vee-ettevõtjana pidi juhinduma Rakvere Linnavalitsuse poolt 09.07.2001 määrusega nr 7 kehtestatud uutest teenuste hindadest. Nimetatud määrus nr 7 oli kuni selle p 2 sõnastuse muutmiseni 25.02.2003 kehtiv haldusakt. Kostja peab avaldama järgmise teksti: “Rakvere Vesi AS on lähtunud oma tegevuses kehtivatest õigusaktidest, sealjuures oma kliente teadlikult kahjustamata. Rakvere Vesi AS asus täitma Rakvere Linnavalitsuse 25.02.2003 määrust nr 2 ning tarbijate, Rakvere Linnavalitsuse 09.07.2001 määrusega nr 7 p 2 alusel rikutud õigusi ennistama ja tasaarveldust teostama”. 2) ”sai näppude pihta ka Rakvere Vesi, kellele tuletati meelde, et tal pole õigust veehinnaga manipuleerida”. Nimetatud väljend sisaldab nii väärtushinnangut “sai näppude pihta” kui ka faktiväidet, et hageja manipuleeris veehindadega. Tekstist tulenevalt oli näppude pihta andjaks õiguskantsler, kes ei ole aga hagejale ettekirjutusi teinud ning kellel ei ole ka õigust äriühingute tegevusse sekkuda. Hageja ei ole iseseisvalt ühtegi vee- ja kanalisatsiooniteenuse hinda kehtestanud ega määranud kehtima hakkamise alguse tähtaega ja seetõttu on alusetu kasutada terminit ”manipuleerima”, mis on oma sisult negatiivse tähendusega tegevus ja tegevusena ka faktiväide. Kostjat tuleb kohustada faktiväite ümberlükkamiseks avaldama, et “Rakvere Vesi AS ei ole veehinnaga manipuleerinud – Rakvere Vesi AS on vee-ettevõtjana juhindunud üksnes Rakvere Linnavalitsuse kehtivatest haldusaktidest – 09.07.2001 määrusest nr 7 ja 25.02.2003 määrusest nr 2. Rakvere Vesi AS ei ole iseseisvalt ühtegi vee ja kanalisatsiooniteenuse hinda kehtestanud ega määranud nende kehtima hakkamise alguse tähtaega”.

3) ”Poleks õiguskantsler vahele seganud, oleks keskmine koduklient (25m3 vett kvartalis + kanalisatsioon) pidanud kohalikule veemonopolile andma tagastamatut abi umbes 110 krooni /.../ Selliseid kliente on linnas tuhatkond. Nüüd, mil päevakorral on tasaarveldus, võib öelda, et Rakvere Vesi sai koduklientidelt sama summa ulatuses kaheks aastaks intressivaba laenu. Kahju ainult, et Rakvere Vee oma nõukogu ei kiirusta eriti tasaarvelduste täitmisega. Veel 3.juulil ei tahetud tasaarveldusest midagi kuulda”. Ebaõige on faktiväide hageja poolt tagastamatu abi ja intressivaba laenu saamisest. Kliendid on maksnud veeteenuse eest vastavalt linnavalitsuse kehtestatud hindadele. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta 03.07.2003 oleks soovinud tasaarveldust teostada. Esimese kirjaliku avalduse tasaarvelduseks saatis kostja 22.07.2003. Tasaarvlemisest teavitati kostjat 11.08.2003 arvega ning artikli ilmumise ajaks oli tasaarvlemine teostatud. Kostja peaks avaldama, et “Rakvere Vesi” AS ei ole saanud koduklientidelt tagastamatut abi ja intressivaba laenu tähtajaga 2 aastat - Rakvere Vesi AS kliendid maksid veeteenuse osutamise eest Rakvere Vesi AS-ile vastavalt Rakvere Linna- valitsuse poolt kehtestatud hindadele. Alates sellest ajast, kui Rakvere Linnavalitsus muutis 2003.aastal eelnevalt s.o. 01.08.2001 kehtestatud hindade kehtima hakkamise alguse tähtaega, siis pärast seda asus Rakvere Vesi AS esimesel võimalusel alates 01.04.2003 (kohtuistungil 02.03.2005 tehtud parandus – alates 24.06.2003), s.o. samal aastal teostama tasaarveldusi klientidega. Tasaarvelduste tegemise initsiatiiv tulenes Rakvere Vesi AS-ilt”

tariifimäärasid, teatades abonendile tariifimäärade muutmisest 3 (kolm) kuud ette, kuid tegelikult teatati 27.07.2001 avaldatud ajalehekuulutusega. Kostja leiab ka, et hageja AS Rakvere Vesi vee-ettevõtjana pidi olema teadlik seaduses sätestatut nõudest uute hindade kehtestamisel kolmekuulisest etteteatamisajast. Kuna hageja nõustus Rakvere Linnavalitsuse määruse 09.07.2001 nr 7 täitmisel ainult kolmenädalase etteteatamisajaga, siis ta kahjustas klientide huve. Hageja oli teadlik, et vastavad hinnad kehtestab linnavalitsus mitte hageja, seega oli lepingu p 13 vastuolus ÜVVKS § 14 sätestatuga juba lepingu sõlmimisel.

20.augustiks. Sellist tegevust võib kolmanda isiku arvates nimetada ka manipuleerimiseks. AS Rakvere Vesi juhataja kirjas 23.09.2002 Riigi Tarbijakaitseametile kinnitab hageja, et veega varustamise lepingu p 13 on õigustühine, et vastav etteteatamiskohustus on Rakvere Linnavalitsusel ning nimetatud punkt lepingus oli juba sõlmimisel õigustühine. Seega hageja enda tegevus on tarbija suhtes eksitav. Hageja ei ole nõus artiklis esitatud lõiguga, mis algab ”Poleks õiguskantsler vahele seganud...”. Faktiväite ümberlükkamise nõue peab olema konkreetne, antud juhul ei ole nõue (artikkel või selle mõni lõik) piisavalt määratletud. Artikli väide, et 03.07.2003 ei tahetud tasaarveldusest midagi kuulda”, ei ole eksitav. Vastava teate tasaarveldusest sai kostja alles 11.08.2003, s.o. neli ja pool kuud pärast Rakvere Linnavalitsuse uue määruse jõustumist 01.04.2003. Ka alates 0l.04.2003 tasaarveldusi teostama ei asutud. Eraisikutega alustati tasaarveldustega alles 04.08.2003. Õiguskantsleri mittesekkumise korral oleks linnavalitsuse poolt tehtud viga võinud jääda parandamata. Hageja käes olid kaks aastat liigselt nõutud summad, millist tegevust võib nimetada intressita laenuandmiseks. Hagiavalduses esitatud taotlus Virumaa Teataja online-versioonis artikli kõrvaldamiseks on põhjendamatu; tegemist on nimetatud kuupäeval 14.11.2003 ilmunud Virumaa Teataja artikli üks-ühese elektroonilise avaldamisega. Kolmas isik leiabka , et nii Rakvere Linnavalitsus kui ka hageja on tekitanud artiklis kirjeldatud olukorra: Rakvere Linnavalitsus ei pidanud kinni uue veehinna kehtestamisel seaduses sätestatud tähtaegadest ning hageja rikkus ühepoolselt kostjaga sõlmitud lepingut. Nimetatud teema tõstatamine oli vajalik, kuna puudutas kohalike inimeste huve, see on üldist huvi pakkuv teema ja igaühel on selles osas õigus avaldada oma arvamust. Kohtu otsustuse põhjendid: Kohus, kuulanud ära hageja, kostja ja kolmanda isiku seletused, uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi rahuldamisele ei kuulu ja kuulub täielikult rahuldamata jätmisele. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 21 lõike 1 järgi kohaldatakse Võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 01.juulit 2002. Seega, 14.11.2003 avaldatud artiklis tooduga hageja õiguste väidetava rikkumise asjaolude kontrollimisel kuuluvad kohaldamisele võlaõigusseaduse sätted. VÕS § 1047 lg 1 sätestab, et isiklike õiguste rikkumine või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega on õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkust ega pidanudki sellest teadma. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1047 lg 2 kohaselt loetakse teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Vastavalt TsMS § 91 lg 1 peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tulenevalt VÕS § 1047 lg 2 peab hageja tõendama, et tegemist on hagejale majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamisega. Kostja, hagiga mittenõustudes, peab avaldajana tõendama avaldatud asjaolude tegelikkusele vastavust. VÕS § 1047 lg 1 tulenevalt peab hageja vastavate andmete õigusvastasuse tuvastamiseks tõendama, et tema majandustegevusse on sekkutud ebaõigete andmete avaldamisega või faktilist

laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega. Seejuures on vastavad andmed õigusvastased juhul, kui kostja avaldajana ei tõenda, et ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsust või mittetäielikkust ega pidanudki sellest teadma. Ümber lükata on võimalik andmeid, mille tegelikkusele vastavus on põhimõtteliselt kontrollitav. See tähendab, et tegemist saab olla faktiväidetega, mille tõesus ja väärus on kohtumenetluses tõendatav. Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu (väljend) või vormi tõttu on konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Hageja on tõendanud, et kostja poolt 14.11.2001 avaldatud artiklis ”Vesi suuri laevu kannab” on kostja avaldanud hageja kui vee-ettevõtja majandustegevusse puutuvaid andmeid ja asjaajamist 2001.aastal uute veehindade kehtestamisest alates. Hageja on palunud õigusvastaseks tunnistada nimetatud artiklis kostja poolt esitatud üksikuid faktiväiteid ja asjaolusid, esitades artikli tekstist väljavõtteid üksikute lausete või lõikude kaupa. Tervikuna oli Virumaa Teatajas 14.11.2003 R O poolt avaldatud artikkel ”Vesi suuri laevu kannab” järgmine: ” 2001.aastal Rakveres veehinna tõstmisel tüssati kliente kahekordselt. Esiteks, kui linnavalitsus 9.juulil 2001 andis määruse uutest veehindadest, poleks ta tohtinud muuta hindu enne seadusjärgse kolmekuise avalikustamisaja möödumist. Hinna muutumine nähti ette aga juba 1.augustist 2001. Seega augusti- ja septembrikuus tarbitud vee eest pidid kliendid maksma alusetult kõrget hinda. Teiseks, augustikuu algul Virumaa teatajas avaldatud kuulutusega võttis Rakvere Vesi endale õiguse pärast 20.augusti tõsta ka juulikuus tarbitud vee hinda (see puudutas kliente, kes lepingu kohaselt arveldasid kord kvartalis). Seadus, muide, annab hinnamuutuse õiguse vaid linnavalitsusele. Pöördusin abi saamiseks Riigi Tarbijakaitseametisse. Too amet menetles minu avaldust ilmse vastumeelsusega – seadusjärgse ühe kuu asemel kulus neil esmavastuseks kolm kuud. Pooleaastase targutamise järel leiti, et Rakvere Vesi ega linnavalitsus ei ole veetarbijaid alt vedanud. Õiguskantsler ei tunnistanud tarbijakaitse seisukohta, vaid tegi oma 20.jaanuari 2003 kirjas linnavalitsusele ettepaneku viia veehinna tõstmise määrus kooskõlla seadusega. Näppude pihta sai ka Rakvere Vesi, kellele tuletati meelde, et tal pole õigust veehinnaga manipuleerida. Õiguskantsleri ettepanekule linnavalitsus reageeris oma 25.veebruari 2003 määrusega, milles küll muudeti hinnamääruse rakendajad, kuid kus polnud sõnagi, mis saab veetarbijatelt ebaseaduslikult kasseeritud rahast. Õiguskantsler pidi uuesti sekkuma. Viimaks Rakvere Vee nõukogu otsustas alustada tasaarveldusi 1.aprillist 2003. Kõnealune hinnamääärus ja selle parandamine iseloomustab meie linnavalitsuse haldussuutlikkust. Kurb, kui suutlikkus kahaneb. Õiguskantsleri arvates oli tunamullune hinnamäärus vastuolus ühe seadusega, hinnamääruse tänavune parandus eiras aga juba kolme seadust. Poleks õiguskantsler vahele seganud, oleks keskmine koduklient (25m2 vett kvartalis + kanalisatsioon) pidanud kohalikule veemonopolile andma tagastamatut abi umbes 110 krooni. Selliseid kliente on linnas tuhatkond. Nüüd, mil päevakorral on tasaarveldus, võib öelda, et Rakvere Vesi sai koduklientidelt sama summa ulatuses kaheks aastaks intressivaba laenu. Kahju ainult, et Rakvere Vee oma nõukogu ei kiirusta eriti tasaarveldusotsuse täitmisega. Veel 3.juulil ei tahetud tasaarveldusest midagi kuulda.” /lk 13/. Kohus leiab, et kostja R O artikli avaldajana on tõendanud, et tema poolt Virumaa Teatajas 14.11.2003 avaldatud artiklis ”Vesi suuri laevu kannab” esitatud faktilised andmed ja asjaolud vastavad tegelikkusele ning artiklis endas on antud üldistav hinnang Rakvere linnas 2001.aastal uute veehindade kehtestamisel toimunule, st. on tegemist üldistava väärtusotsustusega, mida on

võimalik põhjendada ka teiste artiklis mainitud asutuste, kohaliku omavalitsuse ja ka hageja eelnevale sellekohasele tegevusega. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud 31.07.2000 veega varustamise leping nr 1448, mille p 9 kohaselt on abonent, s.o. kostja kohustatud tasuma tarbitud vee eest poolte kokkulepel kord kvartalis kostja poolt fikseeritud veemõõtja näidu järgi sularahas VK ettevõtte kassasse kohapeal koostatud arve alusel. Sama lepingu p 13 kohaselt VK ettevõte võib ühepoolselt muuta vee maksumuse tariifimäärasid, teatades abonendile/kostjale tariifimäärade muutmisest 3 (kolm) kuud ette. 27.07.2001 avaldati Virumaa Teatajas AS Rakvere Vesi teade oma klientidele järgmise tekstiga: ”1.augustist hakkavad kehtima Rakvere linnavalitsuse kehtestatud uued ühisveevärgist võetud vee ja heitvee ühiskanalisatsiooni juhtimise teenuste hinnad. Enne 1.augustit kasutatud teenuste eest on võimalik vanade hindadega tasuda 20.augustini”. Kohtu arvates leidis kostja õigustatult, et selline juulikuus tarbitud vee eest tasumise tähtaja kehtestamine hageja poolt ajalehe kaudu avaldatud teate alusel on kostja lepinguliste õiguste piiramine. Kostja pidi vastavalt lepingule tasuma tarbitud teenuste eest kord kvartalis ning oli tasunud teise kvartali eest juulikuus 2001, mistõttu järgmine maksmine pidi toimuma järgmises kvartalis. Hageja keeldus kolmandas kvartalis tarbitud vee eest kostja poolt oktoobrikuu algul 2001 juulis tarbitud vee osas (10 m3) vanade hindadega (kuni 01.08.2001 kehtinud hinnaga 7,4 kr/m3) arveldamast. Nimetatud asjaolu kinnitavad kostjale esitatud arved nr 217024, 05.07.2001 (tarbitud näiduni 490, hinnaga 6,27 krooni/m3 + käibemaks) ja arve nr 217715, 09.10.01 (tasutud näidust 490 näiduni 515, hind 9,91 krooni/ m3 + käibemaks). Hageja väide, et viimasel arve järgi on kostja tasunud üksnes oktoobrikuu eest (kuni 31.10.2001) on ilmselt arvel näidatud andmete ebaõigsuse tõttu asjakohatu, kuna tasumine kostjaga lepingus kokkulepitu kohaselt toimus tarbitud vee eest vastavalt veemõõtja näidule, mida aga kostjal ilmselt 09.10.2001 veel ei olnud võimalik esitada ette seisuga 31.10.2001). Samuti on hageja ise hiljem tasaarvelduse tegemisel võtnud aluseks nimetatud arvel märgitud veenäitude vahe kui 2001.aasta kolmandas kvartalis tasumisele kuulunud veekulu (Kreedit- sularahaarve 04.08.2003 – vesi, näidust 490 näiduni 515 - 25 m2 hind 3,64 summa 91,00, koos käibemaksuga 107.40 krooni). 25.10.2001 pöördus kostja kirjaliku avaldusega hageja poole, paludes juulis tarbitud vee eest temalt uute hindade alusel (11,7 kr/m3 kohta) kasseeritud tasu ( 10 x (11,7 – 7,4) = 43 krooni) lugeda ettemaksuks IV kvartalis 2001 tarbitava vee eest tasumisel (lk 72). Vastuseks nimetatud avaldusele teatas hageja oma kirjas kostjale 16.11.2001 (lk 74), et uued hinnad vee- ja kanalisatsiooniteenuste eest tasumisel olid avalikustatud Rakvere Linnavalitsuse poolt juba aprillis 2001. Hageja leidis, et õigusi ei ole rikutud, kuna vastavalt ajalehes avaldatud teatele võis kostja tasuda juulikuus tarbitud vee eest kuni 20.08.2001, ”millist võimalust kostja aga mingil põhjusel ei kasutanud”. Kostja, nõustumata 16.11.2001 antud hageja kirjaliku seisukohaga, pöördus oma õiguste kaitseks avaldusega 03.12.2001 Tarbijakaitseameti Lääne-Virumaa talituse poole, kes edastas kostja avalduse Riigi Tarbijakaitseametile. Vastuse sai kostja alles 05.03.2002, kusjuures leiti jätkuvalt, et kostjaga sõlmitud lepingut ei ole rikutud. Asjaolude väljaselgitamiseks oli tarbijakaitseamet pöördunud ka AS Rakvere Vesi ja Rakvere Linnavalitsuse poole ning välja nõudnud koopiad Virumaa Teatajast ja Kuulutaja numbritest, millistes AS Rakvere Vesi teavitas kliente eelseisvast hinnatõusust. Kostja leidis endiselt, et tema õigusi on rikutud, et vastavalt lepingule oleks tulnud teda teavitada hinnatõusust vähemalt kolm kuud ette. Kostja pöördus uute kirjalike avaldustega Riigi Tarbijakaitseameti poole (18.03.2002, 22.04.2002). 22.04.2002 saadud vastuses oli kostjale selgitatud, milliste seaduste alusel, kelle poolt ning millises korras toimub vee- ja kanalisatsiooniteenuste hindade kehtestamine ja muutmine, teatades, et AS-ile Rakvere Vesi on

tehtud ettepanek klientidega sõlmitud lepingute muutmiseks - Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse alusel kinnitatud Rakvere linna ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga liitumise ning kasutamise eeskirjadega vastavusse viimiseks. Kostja pöördus ka 02.07.2002 Rakvere Linnavolikogu Revisjonikomisjoni poole määrusega kehtestatud seadusest tuleneva kolmekuulise etteteatamisaja mittejärgimise suhtes. 12.08.2002 teatas Riigi Tarbijakaitseamet kostjale, et on edastatud järelepärimised Rakvere Linnavalitsusele ning AS-ile Rakvere Vesi, kellele on tehtud ettepanek kostja esitatud arve ümbervaatamiseks ning vajadusel vastava ümberarvestuse tegemiseks. Vastuseks teatas Rakvere Linnavalitsus 22.07.2002 tarbijakaitseametile, et hinnatõusu otsustused tehti linnavalitsuse istungil juba 30.04.2001 ning avalikustati linnavalitsuses ja Rakvere Keskraamatukogus (lk 95). AS Rakvere Vesi oma vastuses tarbijakaitseametile 23.09.2002 teatas, et kostjaga sõlmitud lepingu p 13 on õigustühine, kuna vastava teenuse tariifide muutmist saab seadusest tulenevalt kehtestada vaid valla- või linnavalitsus, kes peab vastavalt kolm kuud enne tariifide muutmist selle avalikustama. Arve ümbervaatamist hageja võimalikuks ei pidanud (lk 96). Riigi Tarbijakaitseametilt ja nimetatud asutuse kaasabil oma probleemile lahendust saamata (Tarbijakaitseameti vastused 14.10.2002, 26.11.2002; vastava märgukirja esitamisest 22.07.2002 AS-ile Rakvere Vesi), pöördus kostja 13.11.2002 kirjaliku avaldusega õiguskantsleri poole, paludes vastust kahele küsimusele:

Õiguskantsleri ettepaneku nr 1, 20.01.2003 alusel Rakvere Linnavalitsusele, on Rakvere Linnavalitsus 25.02.2003 määrusega nr 2 (jõustus 01.04.2003) muutnud Rakvere linnavalitsuse

Kohus nõustub kostja ja kolmanda isiku seisukohaga selles, et hageja juhindus küll Rakvere Linnavalitsuse määrusest arvete esitamisel klientidele, kuid sellel alal tegutseva ettevõttena pidi aru saama, et tegelikult tal puudus seaduslik alus klientidelt ettenähtust varem kõrgemat veehinda küsida. Nimetatud linnavalitsuse määrus reguleeris otseselt hageja äritegevust. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja ise oleks tekkinud seaduserikkumise ilmnemisel sellele linnavalitsuse tähelepanu juhtinud või otseselt ”omal initsiatiivil” tagasimaksmisega alustanud. Kuna hageja käes oli kaks aastat uute hindade ebaseadusliku rakendamise tõttu klientidelt liigselt kasseeritud raha ning esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks linnavalitsuse 25.02.2003 määruse nr 2 täitmise tagamiseks koheselt alustanud tasaarvlemisega, siis võis kostja sellisele teise isiku raha enda käes hoidmisele anda ka hinnagu kui inressita laenule. VÕS § 1047 lg 3 tulenevalt, hoolimata VÕS § 1047 lg 1 ja 2 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Kostja pöördumise alusel algatatud küsimuse osas oli põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tuvastatud uute veehindade kehtestamisel 2001.aastal Rakvere linnavalitsuse tegevuses seaduserikkumine ning selle kõrvaldamisel taastati ka klientide õigused. Kostjal oli nimetatud asjaolude suhtes õigustatud huvi ning ta kontrollis vastavaid andmeid ja asjaolusid oma võimaluste piires. PS § 45 järgi on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumisi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Antud asjas ei ole tuvastatud, et kostja oleks kahjustanud vaidlusaluse artikli avaldamisega hageja head nime või tekitanud talle majanduslikku kahju, avaldatud ei ole ka ebaõigeid faktilisi asjaolusid või andmeid; kostja on andnud omapoolse hinnangu (avaldanud arvamust) hageja tegevusele asjaolude ja andmete alusel, mis on tema poolt piisavalt kontrollitud ja vastavad tegelikkuses aset leidnud sündmustele. Seega ei ole põhjendatud artiklis toodud ning hageja osundatud väidete õigusvastaseks lugemine ega ka vastavate andmete ümberlükkamine, (samuti artikli online-versioonis kõrvaldamine), mistõttu hagi kuulub täielikult rahuldamata jätmisele. Kostja Raivo Oert on esitanud kohtukulude nimekirja 04.02.2005. Nimekirja kohaselt on kostja vastavalt esitatud kassa sissetuleku orderile, kviitungile nr.78, 24.08.2004 tasunud M K Õigusbüroole õigusabi eest 250 krooni; samuti on kostja arvestanud tema poolt tehtud dokumentide paljunduse ja kirjatöö eest tasu 50 krooni. Kohus loeb nimetatud kulutused põhjendatuks, jättes rahuldamata taotluse kohtukulu väljamõistmiseks ”mõttetöö” eest summas 33 krooni, millist tasu esitatud kujul on kohtul võimatu hinnata. Eelnevast tulenevalt ja TsMS § 61 lg 1 p 1 ja § 62 lg 1, kuulub hagi rahuldamata jätmise korral kostja kasuks hagejalt väljamõistmisele kohtukulu katteks 300 krooni. Kohtunik: Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

I.Külavee M.Kaegas

Viru Ringkonnakohus 19.juunil 2006.a o t s u s t a s:

M.Kaegas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.