lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-2-1-87-03

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 08.09.2003

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-87-03
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
08.09.2003
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1583
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsMS § 91 lg 1Kindlustuslepingust tuleneva hagi kohtualluvusTsK § 448 lg 1TsK § 463 lg 1TsK § 464 lg 1TsK § 466TsMS § 365Tähtaja määramise ja kahju hüvitamise täiendavad nõuded

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (4)

lahend.ee
2-17-19464/54Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium15.09.20212-17-19464/48Riigikohtu tsiviilkolleegium16.06.20212-07-59943/5Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja23.01.20093-2-1-92-03Riigikohus14.10.2003

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-87-03 Otsuse kuupäev Tartu, 8. september 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu Kohtuasi Stanislav Adamt"evit"i hagi AS Dvigatel vastu tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. jaanuari 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/91/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Dvigatel kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 25. august 2003. a, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. jaanuari 2003. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Stanislav Adamt"evit" töötas AS-s Dvigatel valupuhastajana 1962. aastast 1992. aasta 30. aprillini. Tallinna ATEK määras 1995. aastal hageja kutsealase töövõime kaotuseks 25% tähtajatult seoses 1981. aastal tekkinud kutsehaigusega. 1. veebruaril 1996. a määrati hagejale vanaduspension. Kostja maksis hagejale kutsehaigusega tekitatud kahju eest hüvitist 1256 krooni kuus 1. veebruarini 2000. a. Tuginedes TsK § 463 lg-tele 1 ja 3, § 464 lg-le 1 ning Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (edaspidi kord) ple 20, palus hageja kostjalt välja mõista 1. veebruarist 2000. a kuni 2001. aasta oktoobrini tekkinud kahjuhüvitise võlgnevuse 25 120 krooni.
2.Tallinna Linnakohtu 6. detsembri 2001. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli 1. jaanuari 1999. a seisuga hageja vanaduspension 1573 krooni ning
1.aprillist 2001. a alates 1645 krooni kuus. Seega on hageja saadav pension suurem kahjuhüvitise summast, mille väljamõistmist ta taotles. Hageja pension katab täielikult tekitatud kahju ja tema sissetulek ei ole kutsealase töövõime kaotuse tõttu vähenenud. Selles nõudes ei saa kohaldada korra p 20, kuna selles käsitletakse juba kindlaks määratud hüvitise väljamaksmist.
3.Tallinna Ringkonnakohtu 9. aprilli 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuses toodud põhjendustega ega korranud neid oma otsuses. Ringkonnakohus lisas, et riikliku pensionikindlustuse seaduse kohaselt võib isiku püsivalt töövõimetuks tunnistada vanaduspensioniikka jõudmiseni. 1. aprillil 1996. a määrati hagejale vanaduspension ning seaduse järgi ei sõltu selle suurus varem saadud töötasu suurusest.
4.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi täielikult rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt sätestab TsK § 448 lg 1 kahju täies ulatuses hüvitamise põhimõtte. Hagejal on tuvastatud kutsealase töövõime kaotus 25% ulatuses tähtajatult kutsehaiguse tõttu, mille ta sai kostja juures töötades ja viimase süül. TsK § 463 lg-st 1 tulenevalt ei pea kostja hüvitama hagejale kahju osas, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension. Sellega on kooskõlas ka korra p 2. Samuti ei sätesta korra p 7, et kahjuhüvitise suurus sõltuks kannatanu saadava vanaduspensioni summast. Vanaduspension on toetus, mida

makstakse igale isikule, kes on saanud 63 aastaseks ja omab vähemalt 15 aastat pensionistaa"i. Samuti on igal vanaduspensioni saaval isikul õigus töötada. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et apellatsioonikohtu otsus on põhjendatud ja õige.

5.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2002. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-107-02 tühistati ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja asi saadeti ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuse kohaselt on apellatsioonikohus põhjendatult leidnud, et asjas tuleb kohaldada TsK § 464 ja 448. TsK § 448 ja TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju, kostja õigusvastase tegevuse ja põhjusliku seose eelnimetatute vahel. Sellest järeldub, et hageja peab muuhulgas tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku just tervisekahjustuse tõttu. Kostjal on võimalik tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel, nt vanuse tõttu. Tervisekahjustuse tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Muutunud majandusoludes tuleb osundatud normide alusel varalise kahjuna mõista tervisekahjustuse tagajärjel kaotatud sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalne kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Seega tuleb esmalt tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel. Riigikohtu tsiviilkolleegium jäi tsiviilasjas nr 3-2-1-14-02 (RT III 2002, 8, 80) sama kolleegiumi kogu koosseisu väljendatud seisukohale, et TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Järelikult saab kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega. Ka TsK § 466 kehtestab, et kui isikule ei ole seoses tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on kahju tekitaja kohustatud hüvitama kahju täies ulatuses. Vanaduspension on määratud muul alusel kui seoses tervisekahjustusega ja seega puudub selle mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21. jaanuari 2003. a otsusega linnakohtu otsuse ja rahuldas uue otsusega hagi. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 25 120 krooni ja õigusabikulu 1256 krooni ning riigituludesse riigilõivu 4200 krooni. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selle üle, et hagejal tekkis kostja juures töötamise ajal kutsehaigus, mille tõttu ta kaotas osa oma kutsealasest töövõimest, ning alates
1.veebruarist 1995. a on ta kaotanud kutsealase töövõime 25% ulatuses. Kostja maksis hagejale vabatahtlikult tervisekahjustusega hüvitist viimati 2000. a jaanuari eest 1256 krooni. Vaidlust ei ole selle üle, et hüvitise suurus oli arvutatud korras sätestatu järgi. Kostja ei ole tuginenud sellele, et hagejale hüvitise maksmine oli algusest peale ekslik. Kostja on väitnud, et vanaduspensioni saavatel isikutel pole alust nõuda tervisekahjustuse tõttu vähenenud varasema sissetuleku (palga) jätkuvat hüvitamist, kuna tema sissetulek - vanaduspension - ei ole

tervisekahjustuse tõttu vähenenud. Järelikult on kostja seisukohal, et hageja palk oli enne vanaduspensionile jäämist tervisekahjustuse tõttu vähenenud, sest ainult sel juhul saab rääkida kaotatud sissetuleku jätkuvast hüvitamisest. Hageja kinnitusel viis kostja ta tervisekahjustuse tõttu üle teisele töökohale, kus tema palk vähenes. Seega ei ole vaidlust selle üle, et kuni vanaduspensionile jäämiseni oli hüvitise maksmine kooskõlas TsK § 464 lg-ga 1 ja hüvitis kujutas endast hageja kaotatud sissetulekut. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et vanaduspensionile jäämisest alates ei saa hageja sissetuleku kaotamisest rääkida, sest vanaduspension kui hageja sissetulek katab hüvitise suuruse. Asjaolu, et tervisekahjustusega isik vanaduspensioniikka jõuab ja talle vanaduspension määratakse, ei tee olematuks tema tervisekahjustust. Kumbki pool ei ole väitnud, et hageja on tervenenud. Hageja ei ole vaidlusaluse perioodi jooksul töötanud ega saanud töötasu, samuti ei ole kumbki pool tuginenud asjaolule, et hagejal oleks olnud muid töötasuga sarnaseid sissetulekuid. TsK § 463 lg 1 mõtte kohaselt tuleb kannatanule hüvitada töötasu kaotamisega tekitatud kahju. Pension ei ole aga töötasuga võrreldav sissetulek, mida saaks seejuures arvestada. Käsitlus, mille kohaselt oleks igasugune pension sissetulekuks TsK § 463 lg 1 mõttes, on vastuolus TsK § 464 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt kahju hüvitise kindlaksmääramisel võetakse arvesse üksnes pension, mis on kannatanule määratud seoses tervisekahjustusega. Kostja ei ole tõendanud, et hageja kaotas töötasu või sellega võrreldava sissetuleku väiksemas ulatuses kui korras arvestatu. Kostja pole esitanud vastuväiteid sellele, et hagisumma on arvutatud korras sätestatut arvestades.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7.Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt asus Riigikohus oma 7. novembri 2002. a otsuses samas asjas seisukohale, et esmalt tuleb tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel. Asja uuel läbivaatamisel ei arvestanud ringkonnakohus selle seisukohaga ja rahuldas hageja nõude ilma, et oleks tõendatud, millises summas hageja kutsehaiguse tõttu oma sissetuleku kaotas. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS §-s 365 sätestatut. Ringkonnakohus ei ole arvestanud asjaolu, et hageja ei töötanud hüvitisnõude perioodil ega saanud töötasu, mistõttu ei ole tema töötasu kutsehaiguse tõttu vähenenud. Ringkonnakohus on ebaõigesti tuletanud kahju olemasolu sellest, et enne vanaduspensionile jäämist, kui hageja veel töötas, oli tema töötasu vähenenud. See järeldus on vastuolus tuvastatud asjaolude ja tõenditega, mis kinnitavad, et hageja sissetulek ei ole kutsehaiguse tõttu hüvitisnõude perioodil vähenenud. Kahju suuruse on ringkonnakohus ebaõigesti tuletanud korra sätetest lähtudes, mitte aga tõenditele tuginedes. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 91 lg-st 1 tulenevat nõuet, et hageja peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded. Käesolevas asjas on tõendamata kahju olemasolu, kostja õigusvastane tegevus ja põhjuslik seos.
8.Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning kassatsioonkaebust alusetuks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
10.Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 365, mille järgi on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Käesolevas asjas selgitas Riigikohtu tsiviilkolleegium oma 7. novembri 2002. a otsuses nr 3-2-1-107-02 (RT III 2002, 31, 342), et sissetuleku kaotus võib olla tervisekahjustusest põhjustatud ka juhul, kui kannatanu saab vanaduspensioni ning et esmalt tuleb tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel. Ringkonnakohus on hageja sissetuleku kaotuse ulatuse kindlaks teinud ja kahju suuruse hindamisel õigesti võtnud arvesse seda, et kostja on pidanud õiguspäraseks hagejale hüvitise maksmist kuni 1. veebruarini 2000. a hageja nõutud summas. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et hageja sissetulek ei ole alates 1. veebruarist 2000. a enam vähenenud kutsehaiguse tõttu summas, mida kostja maksis hagejale vabatahtlikult kuni nimetatud kuupäevani.
11.Riigikohtu tsiviilkolleegium juhtis oma eespool viidatud otsuses kostja tähelepanu võimalusele tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel. Asja uuel arutamisel ringkonnakohtus pole kostja seda võimalust kasutanud. Ta ei ole ka hagile vastu vaieldes väitnud, et hageja sissetuleku kaotus oleks tingitud millestki muust kui kutsehaigusest.
12.Ringkonnakohus ei pidanudki hindama kostja väiteid hageja mittetöötamise ning hageja vanaduspensioni suuruse kohta, sest hageja ei ole tuginenud sellele, et tema töötasu hüvitisnõude perioodil on vähenenud või et tema pension on kutsehaiguse tõttu väiksem pensionist, mida ta saanuks siis, kui ta poleks enne pensionile jäämist kutsehaigusesse haigestunud. Hageja nõudis sissetuleku hüvitamist, mida ta oleks saanud juhul, kui kostja ei oleks kahjustanud tema tervist.
13.Riigikohtu tsiviilkolleegium on eespool nimetatud otsuses selgitanud, et hagejal on võimalus tõendada, et tekitatud kahju on suurem kui korra järgi arvestatu, ning kostjal on võimalus tõendada vastupidist. Kuna pooled ei esitanud vastavaid tõendeid, siis arvestas ringkonnakohus õigesti kahjuhüvitise suuruse korra sätete alusel. H. Jõks, L. Laarmaa , T. Tampuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.