Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. september 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-17-19464
Tsiviilasi
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
A.A. hagi Enefit Solutions AS-i vastu tervise kahjustamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ning viivise saamiseks Apellatsioonkaebuse hind 18 576,31 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 9000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 29. mai 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.A. apellatsioonkaebus Enefit Solutions AS vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Apellant: A.A. (hageja), ik XXXXXXXXXX; esindaja Mihkel Nukka
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja: Enefit Solutions AS (kostja), rk 10633284; esindajad vandeadvokaat Aivar Pilv ja vandeadvokaat Marko Pilv
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 29. mai 2020 otsus osaliselt varalise kahju hüvitise väljamõistmata jätmise osas ja menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus ja mõista alates 26. jaanuarist 2018 välja hüvitis, sellelt arvutatud viivis ning jätta menetluskulud 90 % ulatuses Enefit Solutions AS-i ja 10 % ulatuses A.A. kanda.
2.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon (arvestades Viru Maakohtu 29. mai 2020 ja Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2020 otsustega osas, milles need on jõustunud) tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
2.2.Välja mõista Enefit Solutions AS-ilt A.A. kasuks saamata jäänud tulu ajavahemiku 6. mai 2015 kuni 25. jaanuar 2018 eest 20 127 eurot 44 senti ja viivis 4733 eurot 80 senti.
2.3.Välja mõista Enefit Solutions AS-lt A.A. kasuks alates 10. detsembrist 2020 sissenõutavaks muutuv viivis protsendina põhinõudest (20 127 eurot 44 senti) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras nõude tasumata osalt kuni kohustuse kohase täitmiseni.
2.4.Välja mõista Enefit Solutions AS-lt A.A. kasuks saamata jäänud tulu ajavahemiku 26. jaanuar 2018 kuni 31. juuni 2021 eest summas 35 487 eurot 85 senti ja viivis 5214 eurot 13 senti.
2.5.Välja mõista alates 1. juulist 2021 A.A. kasuks Enefit Solutions AS-lt igakuuline hüvis, mille arvutamine toimub järgmise valemi alusel: igakuulise hüvise arvutamiseks korrutatakse tegevusala „Eriehitustööd“ riiklik statistiline keskmine kuutöötasu (praegu 1984 eurot, avaldatud Statistikaameti poolt www.stat.ee) hagejal diagnoositud kutsehaiguse määraga (praegu 70%), millest arvatakse maha hagejale makstav töövõimetuspension ja hageja juurdeteenitud töötasu (bruto) osas, milles see ületab hageja töövõimele (praegu 70%) vastavat tegevusala „Eriehitustööd“ riiklikku statistilist keskmist kuutöötasu.
2.6.Hüvise arvutamiseks vajalikud andmed esitab A.A. Enefit Solutions AS-le arvestusperioodile järgneva kuu 15. kuupäevaks ja kinnitab andmete õigust oma allkirjaga. Enefit Solutsions AS on kohustatud maksma hüvise A.A.le välja pärast A.A.lt kõigi vajalike andmete saamist hiljemalt arvestusperioodile järgneva kuu viimaseks päevaks.
2.7.Välja mõista Enefit Solutions AS-ilt A.A. kasuks alates 16. septembrist 2021 sissenõutavaks muutuv viivis protsendina põhinõudest (35 487 eurot 85 senti) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras nõude tasumata osalt kuni kohustuse kohase täitmiseni.
2.8.Välja mõista Enefit Solutions AS-ilt A.A. kasuks mittevaralise kahju hüvitis 9000 eurot.
3.Menetluskulud jätta kõikides kohtuastmetes 90 % ulatuses Enefit Solutions AS-i ja 10 % ulatuses A.A. kanda.
4.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.A.A. (hageja) esitas 31.12.2017 Viru Maakohtule hagi Enefit Solutions AS-i (kostja) vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse ja selle täpsustuste järgi palus hageja: • •
•
• • • •
mõista välja kostjalt hageja kasuks saamata jäänud tulu ajavahemiku 06.05.2015 kuni 31.10.2019 eest 59 565,05 eurot; mõista välja kostjalt hageja kasuks alates 01.11.2019 igakuine hüvitis, mille arvutamine toimub järgmise valemi alusel: igakuise hüvitise arvutamiseks korrutatakse hageja indekseeritud kuutöötasu (31.10.2019 seisuga 2794,13 eurot) hageja töövigastusest tuleneva püsiva töövõime kaotuse määraga (31.10.2019 seisuga 70%), millest arvatakse maha hagejale makstav töövõimetuspension ja hageja juurde teenitud töötasu (bruto) osas, milles see ületab hageja säilinud töövõime protsendile (31.10.2019 seisuga 30%) vastavat osa hageja indekseeritud kuutöötasust; kohustada kostjat alates 2020. aastast hagejale väljamõistetud igakuist hüvitist indekseerima iga-aastaselt tegevusala "Eriehitustööd" keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga, mis avaldatakse Statistikaameti andmebaasis veebilehel www.stat.ee; mõista välja kostjalt hageja kasuks 06.12.2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 9072,95 eurot; mõista välja kostjalt hageja kasuks alates 07.12.2019 sissenõutavaks muutuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni rahaliste kohustuste kohase täitmiseni; mõista välja kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitis kohtu poolt kindlaksmääratud suuruses. jätta menetluskulud kostja kanda.
Hagi asjaolude kohaselt juhtus 06.01.2015 Auvere elektrijaama ehitusobjektil tuhasilo hoones raske tööõnnetus. Tööõnnetus tekkis tuhavaringust, mille tõttu voolas suur kogus tuhka läbi poolenisti avatud siibri ja tehnoloogilise luugi 3. platvormilt tuhasilo hoonesse, kus asus ka hageja, kes hingas ruumi tunginud kuuma tuhka hingamisteedesse, samuti sattus kuuma tuhka hageja silmadesse. Hageja töötas paigaldusjuhina (meistrina). Tööõnnetuse tõttu said alalisi kahjustusi hageja kopsud, kõri ja silmad. Epikriisi kohaselt vajas hageja peale õnnetust hospitaliseerimise järel III astme intensiivravi ja juhitavat hingamist (ravinarkoosis). 19.09.2016 (s.o 1 aasta ja 9 kuud peale tööõnnetust) tekkisid hagejal tõsised terviseprobleemid, mh hääle kähedus, väsimus, periooditi mitte vaba hingamine, õhupuudus, peavalu, raskustunne peas, sügelev lööve kätel ja paremal reiel (augustis) ning halvenenud silmanägemine. Seoses tööõnnetusega käis hageja ka silmaoperatsioonil. Kostja rikkumist ei õigusta asjaolu, et samas kohas tegutsesid teised tööandjad. Kostjal on õigus ja ka kohustus nõuda teistelt isikutelt tööohutusnõuete täitmist. Sotsiaalkindlustusameti (SKA) otsustega on hagejal tuvastatud töövigastusest tuleneva töövõime püsiv kaotus algselt 90% ja hiljem 50%, 80% ja 70% ulatuses. Hageja keskmine töötasu 2014. aastal oli 2088,40 eurot kuus. Töövigastuse tõttu on hageja sissetulek vähenenud. Samuti tekkis hagejal püsivate tervisekahjustuste tagajärjel mittevaraline kahju. Arvestades, et hagejal on tööõnnetuse tagajärjel tekkinud raske tervisekahjustus, viidud läbi silmaoperatsioon, hageja vajas III astme intensiivravi, hageja elukvaliteet on oluliselt langenud ning hagejat
vaevavad tööõnnetuse tagajärjel pidevad valud, on põhjendatud keskmisest suurema mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole tööõnnetuse põhjustaja. Tööõnnetuse ala ja seade ei olnud kostja vastutusalas, vaid kostja oli alltöövõtja, õnnetuse põhjustanud tehnoloogilise seadme eest vastutas peatöövõtja GE Power Estonia AS (endine ALSTOM Estonia AS; Alstom). Kostja tegevus ei ole põhjuslikus seoses hagejale tekitatud kahjuga. Hagejal puudub alus hüvitise nõudmiseks. Kostja on hüvitanud hagejale, vaatamata sellele, et ei olnud õnnetuse põhjustaja, ajutise töövõimetuse tagajärjel saamata jäänud tulu ning taastusraviga seotud arved. Hageja poolt esitatud arvutuskäik ei ole sobiv saamata jäänud tulu leidmiseks. Tuleb arvestada, et hageja töötas kostja juures edasi kuni jaanuarini 2018 ning hageja töökoormus ega põhipalk ei muutunud. Hageja on keskmise töötasu asemel lähtunud kogu väljamaksete suurusest, kuid selline lähenemine ei ole korrektne. Töötasu indekseerimiseks puudub materiaalõiguslik alus. Mittevaralise kahju hüvitis peaks hageja põhjendustest lähtudes olema maksimaalselt 1000–1500 eurot. Hageja viivisenõudel ei ole alust, kuna töötasu maksmisega ei ole viivitatud ning kostja on hageja ees kõik töölepingust tulenevad nõuded kohaselt täitnud.
MAAKOHTU OTSUS
3.Viru Maakohus rahuldas 29. mai 2020 otsusega hagi osaliselt, jättes varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kuid mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 9000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Tööohutuse korraldus ja vastutus töömaal oli ebaselge. Toimiku materjalides puuduvad tõendid selle kohta, et Alstom oli peatöövõtjaks kogu töömaal, sh kohas, kus toimus tööõnnetus. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et tööandjate vahel oleks sõlmitud kirjalik kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Eeltoodust tulenevalt vastutasid TTOS § 12 lg 31 ja Vabariigi Valitsuse määruse nr 377 § 3 lg 2 alusel tööandjad, sh kostja, kahju tekkimise eest solidaarvõlgnikena. Kahju hüvitamise nõuete materiaalõiguslik alus on VÕS § 1043. Delikti üldkoosseisu elemendid olid täidetud ja kostja vastutab kahju eest VÕS § 1043 alusel. Kostja tegevusetus tööohutuse tagamisel on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane üksnes asjaolu tõttu, et see tegevus põhjustas hagejale tervisekahjustuse. Küll aga saab kostja tõendada, et ta järgis tööohutuse nõudeid ning sellega põhjendada VÕS § 1050 lg 1 järgi oma süü puudumist hagejale kehavigastuse tekitamises hooletuse tõttu. Tuhamahutit, kus asetseb kuum põlevkivituhk võib käsitleda kui füüsikalist ohutegurit TTOS § 6 lg 1 p 3 järgi. Töötingimuste ohtlikkus tulenes antud juhul töökohast endast, tuhamahutis oli kuum tuhk, mahuti luuk oli lahti ning sellest ei olnud teadlikud teise ettevõtte töötajad, kes töötasid mahuti mõjualas. Järelikult puudus eri tööandjatel kooskõlastatud konsulteeriv tööohutusalane ühistegevus (TTOS § 12 lg 5, 6), mille tagajärjel ei teavitatud ka töötajaid, sh hagejat, töökoha ohtlikkusest. Kostja ei ole tuginenud asjaoludele, mille korral oleks tema tegevusetuse õigusvastasus välistatud VÕS § 1045 lg 2 p-de 1–4 järgi. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.
Hageja nõuab töövõimetusest tingitud saamata jäänud tulu hüvitamist (VÕS § 130 lg 1). Pooled ei vaidle, et hageja töötas kostja juures kuni 25.01.2018. Järelikult ei ole hagejale kahju tekkinud. Töölepingu ülesütlemise teatisest nähtub, et enne töölepingu ülesütlemist pakuti hagejale teist töökohta (tehnoloog), millest hageja keeldus ning leping lõpetati töömahu vähenemise ja töö ümberkorralduse tagajärjel koondamise tõttu. Maakohus märkis, et hageja ei töötaks endisel ametikohal (meister) või erialal ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Seega leidis kohus järgneva perioodi osas (alates 26.01.2018), et üksnes asjaolust, et hageja ei töötanud ega saanud sissetulekut, ei saa teha järeldust, et hagejale on tekkinud tervisekahjustuse tõttu varaline kahju. Eeltoodu alusel jättis maakohus varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Hageja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 366 järgi. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja üldine heaolu ja elukvaliteet on langenud, hageja liikumine on piiratud, st hageja ei ole suuteline liikuma sellise intensiivsusega, nagu ta tegi seda enne tööõnnetust. Hageja on sunnitud loobuma oma harrastusest ja osaliselt ka harjumustest. Hageja ei saa tegeleda spordiga. Arvestades kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskust, samuti muude negatiivsete mittevaraliste tagajärgedega, mis tekkisid tervisekahjustuse tõttu, leidis kohus, et kostjalt tuleb välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 9000 eurot. Hüvitis tagab mh kostja edaspidise hoolikama suhtumise tööohutusse. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata jätmise osas ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 127 lg-t 1 ja § 130 lg-t 1. Hageja on põhjendanud, et sissetuleku vähenemine seisneb tööõnnetusele eelnenud keskmise sissetuleku ja tööõnnetusele järgnenud sissetuleku vahes. Tööõnnetus toimus 06.01.2015. Põhjendatud on lähtuda juhtumile eelnenud sissetuleku hindamisel 2014. aastal kostja poolt hagejale töölepingu alusel tehtud väljamaksetest. Hageja sissetulek on pärast tööõnnetust vähenenud ja talle on tekkinud kahju. Maakohus ei ole võrrelnud, milline oli hageja sissetulek enne kahjujuhtumit ja pärast seda. Maakohus on rikkunud põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8). Põhjendamata on kostja väide, et töövigastusele eelnenud sissetuleku tuvastamisel tuleb lähtuda ainult töölepingus fikseeritud põhipalgast. Arvestades, et kostja ei ole vaidlustanud keskmise sissetuleku arvutamise aluseks võetud perioodi, on kuutasu 2088,40 eurot enne tööõnnetust faktiline asjaolu. Maakohus rajas otsuse asjaoludele, millele kumbki pool ei tuginenud, rikkudes sellega hagimenetluse dispositiivsuse ja võistlevuse põhimõtteid (TsMS § 4 lg-d 1-3, § 5 lg-d 1 ja 2). Maakohus leidis, et hagejale ei tekkinud kahju, sest tööleping lõppes koondamisega ja kostja pakkus hagejale teist tööd, millest hageja keeldus. Viidatud asjaolule ei ole kostja tuginenud. Kohus ei saa tugineda asjaolule, millega kostja ei ole enda vastuväiteid sidunud ning mida ei ole pooltega arutatud.
Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 127 lg-t 4, rikkus tõendite hindamise kohustust TsMS § 232 lg 1 alusel ning jagas ebaõigesti tõendamiskoormuse. Maakohus jättis tähelepanuta hageja seisukohad ja tõendid põhjusliku seose asjaolude kohta. Samuti ei ole kohus arvestanud vaidlustamata asjaoluga, mille kohaselt arsti 09.01.2018 otsusega tunnistati hageja ebasobivaks oma ametikohale. Maakohus jättis põhjendamatult analüüsimata dokumentaalsed tõendid, mis kinnitavad töövigastusest tingitud töövõime vähenemise asjaolusid. Hageja poolt esitatud dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et hagejale põhjustab tööõnnetusega saadud töövigastus töövõime kaotust. Seega tuleb Riigikohtu praktika järgi eeldada põhjuslikku seost kostja õigusvastase käitumise ja kahju vahel ning kostja pidi tõendama, et kostja õigusvastane tegevus ei ole põhjuslikus seoses varalise kahjuga. Eeltoodut kostja ei teinud. Ekslik on maakohtu seisukoht, et hagejale ei saanud varalist kahju tekkida, kuna hageja koondati. Koondamine ei ole asjaoluks, mis lükkaks ümber põhjusliku seose varalise kahju ja kostja õigusvastase tegevuse vahel.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus on korrektselt tuvastanud ja põhjendanud, et hagejale ei ole varalist kahju tekkinud. Maakohus on otsuses tuginenud vaid sellistele asjaoludele, mida on varasemas menetluses esile toodud ja tõendatud. Seda, et hageja töösuhe lõppes koondamisega ning et hagejale pakuti enne koondamist ka teist tööd, on kostja esile toonud ning tõendanud. Samuti on oma koondamist käsitlenud ka hageja ise 10.03.2020 istungil. Maakohus ei ole rikkunud VÕS § 127 lg-t 4, TsMS § 232 lg-t 1 ega jaganud ebaõigesti tõendamiskoormust. Olukorras, kus kohus on korrektselt tuvastanud, et esitatud tõendite pinnalt ei saa järeldada saamata jäänud tulu (kahju) tekkimist, ei ole kohtul võimalust asuda kontrollima põhjuslikku seost. Koondamisele eelnevalt on saamata jäänud tulu puudumine tõendatud hageja sissetulekut kajastavate dokumentidega. Põhjuslikku seost kostja väidetavate rikkumiste ning tekkinud tervisekahju vahel tuleb tõendada hagejal.
6.Kostja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada mittevaralise kahju väljamõistmise osas ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Ehitusplatsil tegutses peatöövõtjana Alstom, mistõttu oli just tema vastutav ehitusplatsi tööohutusalase korralduse eest. Maakohus on ise asunud õigusnormidega (TTOS § 12 lg 5) ja põhjendustega sisustama nõudeid (vastuolu TsMS § 5 lg-ga 1). Maakohus on vääralt sisustanud TTOS § 12 lg 5 kaitseala, mis saab hõlmata vaid selliseid ohte, mis on kuidagi tööandjale ettenähtavad. Maakohus on rikkunud VÕS § 127 lg-t 4. Kostja väidetavad rikkumised ei oleks kaasa toonud hagejale tekkinud kahjustusi ilma, et teiste ehitusplatsil tegutsevate töövõtjate töötajad oleksid tegutsenud teadlikult reegleid rikkuvalt. Maakohus on rikkunud ka VÕS § 127 lg-t 1. Maakohtu selgitus, mis kirjeldab väljamõistetud hüvitise summat sanktsioonina, et tagada kostja teistsugune käitumine tulevikus, ei oma seost hageja asetamisega rikkumise eelsesse seisu ja olukorda.
8.Tartu Ringkonnakohus jättis 9. detsembri 2020 otsusega vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja tegi uue otsuse, millega: •
mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud tulu ajavahemiku 06.05.2015 kuni 31.10.2019 eest 39 131,56 eurot;
•
alates 01.11.2019 igakuine hüvitis 1746 eurot (indekseeritud töötasu), millest on maha arvatud hagejale makstav töövõimetuspension ja hageja teenitud töötasu (bruto) osas, milles see ületab hageja säilinud töövõime protsendile (31.10.2019 seisuga 30%) vastavat osa hageja indekseeritud töötasust;
•
kohustada kostjat alates 2020. aastast hagejale väljamõistetud igakuist hüvitist indekseerima iga-aastaselt tegevusala "Eriehitustööd" keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga, mis avaldatakse Statistikaameti andmebaasis veebilehel www.stat.ee;
•
mõista kostjalt hageja kasuks välja 09.12.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 7580,58 eurot ja alates 10.12.2020 sissenõutavaks muutuv viivis protsendina põhinõudest (39 131,56 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras nõude tasumata osalt kuni kohustuse kohase täitmiseni ning jaotada uuesti maakohtu menetluses kantud menetluskulud.
Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Kuna pooled ei ole vaidlustanud hageja nõude kvalifitseerimist deliktiõiguslikuks hüvitisnõudeks, lähtus sellest ka ringkonnakohus. Maakohus järeldas õigesti, et kostja tekitas hagejale õigusvastase käitumisega kahju ja ta on kahju tekkimises süüdi. Tööõnnetuse algpõhjuseks oli vajaliku järelevalve ja juhtimise puudumine tuhasilohoones toimunud käivitusseadistuse ja remondi tõttu. Hageja varalise kahju nõude rahuldamata jätmisel kohaldas maakohus valesti materiaalõiguse norme ja eksis tõendamiskoormuse jaotamisel. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks kasutada kahjuhüvitise arvutamise metoodikana enne 01.07.2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist reguleerinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992 määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutist korda“ (ajutine kord). Kostja vabaneb kahju hüvitamisest üksnes siis, kui ta tõendab, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta ei oleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Maakohus ei ole eeltooduga arvestanud, leides, et hageja peab tõendama sissetuleku vähenemise ja töövõimetuse põhjuslikku seost. Hageja nõude lahendamisel tuleb eristada ajavahemikku alates osalise töövõimetuse tuvastamisest 06.05.2015 kuni hageja töölepingu lõppemiseni 25.01.2018 ning töölepingu ülesütlemisele järgnenud aega. Hüvitise arvutamisel ajavahemiku eest alates 06.05.2015 kuni 25.01.2018 tuleb VÕS § 127 lg 1 ja § 130 järgi arvestada hagejale 2014. aastal töölepingu alusel makstud kõiki tasusid, mitte üksnes põhipalka. Arvestades hageja töövigastusest tuleneva töövõime püsiva kaotuse määra 90% ja 50% ning hagejale 2015, 2016 ja 2017 makstud töövõimetuspensioni, peab kostja maksma hagejale selle ajavahemiku eest hüvitist 20 127,44 eurot.
Alates töölepingu lõppemisest 25.01.2018 ei ole põhjendatud lähtuda hageja kostja juures teenitud sissetulekutest. Pärast töösuhte lõppemist väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda eriehitustööde tegevusala keskmisest töötasust. Kuigi tööleping lõppes koondamise tõttu TLS § 89 lg 1 alusel ja tööleping ei oleks jätkunud ka ilma hageja tervisekahjustuseta, vähenes hageja tulu teenimise võimalus kostja süül tekkinud tervisekahjustuse tõttu eelduslikult samas ulatuses töövõime kaotuse ulatusega. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Alates töölepingu lõppemisest makstavaks hüvitiseks on eriehitustööde tegevusala keskmise töötasu alusel arvutatud kuutasu ja hageja tervisekahjustusest tuleneva püsiva töövõime kaotuse ulatuse korrutis, millest on arvatud maha hagejale makstav töövõimetuspension. Pärast töölepingu lõppemist ei ole hageja töötasu saanud. Arvestades eriehitustööde keskmist töötasu 1616 eurot 2018. aastal ja 1746 eurot 2019. aastal, hagejal tuvastatud tööõnnetusest tingitud töövõime kaotuse määra 80% ja 70% ning hageja töövõimetuspensioni suurust nendel aastatel, peab kostja maksma hagejale ajavahemiku jaanuar 2018 kuni 31.10.2019 eest hüvitist kokku 19 004,12 eurot. Kuna hageja ei nõudnud kostjalt enne hagi esitamist kahju hüvitamist, on tal õigus nõuda viivist alates hagi esitamisest. Kohtuotsuse tegemise ajaks on VÕS § 113 lg 1 järgi sissenõutavaks muutunud viivis kokku 7580,58 eurot. Lisaks peab kostja maksma hagejale TsMS § 367 alusel edasiulatuvat viivist 39 131,56 euro suuruselt põhinõudelt.
9.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata, alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule või alternatiivselt maakohtule. Menetluskulud jätta hageja kanda.
10.Riigikohus rahuldas 17. detsembri 2020 otsusega kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2020 otsuse osaliselt alates 26.01.2018 väljamõistetud hüvitise, sellelt arvutatud viivise ja menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas (s.o ajavahemiku 06.05.2015 kuni 25.01.2018 eest väljamõistetud varalise kahju hüvitise, sellelt arvutatud viivise ja mittevaralise kahju hüvitise osas) jättis Riigikohus otsuse muutmata ning selles osas on otsus jõustunud. Kohtud lahendasid ja ringkonnakohus rahuldas hageja nõuded deliktiõiguslikul alusel. Hageja ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles hagi jäi rahuldamata. Seega lähtus ka Riigikohus õigussuhtele maakohtu ja ringkonnakohtu antud kvalifikatsioonist. Kohtud on tuvastatud asjaolude alusel põhjendatult leidnud, et kostja käitus tööohutust tagamata jättes õigusvastaselt ning on hagejale kahju tekitamises süüdi. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et kostja vastutab hageja ees solidaarvõlgnikuna (VÕS § 65 lg 1 ja § 137 lg 1). Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 järgi ei pea olema kahju ja õigusvastase teo või tegevusetuse vahetu tagajärg, tegemist võib olla põhjuste ahelaga (Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655/24, p 12.2). Sellest järeldas ringkonnakohus põhjendatult, et kui kostja oleks järginud TTOS § 6 lg-s 2 ja § 12 lg-tes 5 ja 6 sätestatud kohustusi, ei oleks saanud hagejaga tööõnnetust juhtuda. Samuti on ringkonnakohus õigesti märkinud, et tervisekahjustuse saanud töötaja võime saada sissetulekut on eelduslikult vähenenud samas ulatuses tema töövõime kaotuse ulatusega ning tööandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest üksnes siis, kui ta tõendab, et töötaja ei töötaks ka siis, kui ta ei oleks tööandja süül töövõimet osaliselt kaotanud, st et töötaja kaotas töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotus või vähenemine (Riigikohtu 2. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11; 6. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 10).
Kohtul tuleb kooskõlas VÕS §-des 127 ja 130 sätestatuga tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata. Ringkonnakohus põhjendas kooskõlas eeltooduga, miks tuleb kuni töösuhte lõppemiseni 25.01.2018 hüvitada hagejale saamata jäänud tulu tema 2014 keskmise sissetuleku alusel ning alates töösuhte lõppemisest eriehitustöö tegevusala keskmise töötasu järgi. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda ringkonnakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohtu otsus on põhjendamata ja vastuoluline alates 26.01.2018 kostjalt hageja kasuks väljamõistetud saamata jäänud tulu osas. Ringkonnakohus rikkus selle hüvitise osas oluliselt menetlusõiguse norme, eelkõige TsMS § 435 lg-s 1, §-s 436, § 438 lg-s 1, § 442 lg-s 8 ning §-s 652 ja § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatut. Tööõnnetusest põhjustatud tervisekahjustuse korral on töötaja saamata jäänud tulu (töötasu) nõude üks eeldus sissetuleku vähenemise põhjuslik seos tööõnnetusest põhjustatud töövõimetusega. Kuna, nagu eelnevalt viidatud, on tervisekahjustuse saanud töötaja võime saada sissetulekut eelduslikult vähenenud samas ulatuses tema töövõime kaotuse ulatusega, on töövõime kaotuse ulatusest võimalik eelduslikult lähtuda ka kaotatud sissetuleku eest hüvitise väljamõistmisel. Eelduse, mille järgi on töötaja kaotanud sissetuleku oma töövõime kaotuse ulatuses, võivad mõlemad pooled ümber lükata – töötajal on õigus tõendada, et tema tervisekahjustusest tingitud sissetuleku kaotus on suurem kehtiva korra alusel määratud töövõime kaotuse ulatusest, ning kahju hüvitama kohustatud tööandja võib tõendada, et töötaja tervisekahjustusest tingitud sissetuleku kaotus on töövõime kaotuse ulatusest väiksem. Ringkonnakohus ei ole poolte väidete tähelepanuta jätmist tööõnnetusest põhjustatud sissetuleku vähenemise kontrollimisel piisavalt põhjendanud. Kui kohus tuvastab, millises ulatuses on töötaja sissetulek vähenenud tööõnnetusest tingitud töövõimetuse tõttu, peab kohus kostja hagile esitatud vastuväiteid arvestades kontrollima ka seda, kas esinevad VÕS §-s 139 sätestatud asjaolud kahjuhüvitise vähendamiseks. Kahjuhüvitist vähendatakse mh juhul, kui kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata (VÕS § 139 lg 2). Sellise toiminguna on käsitatav ka tööle asumine, kui seda võib isikult mõistlikult oodata. Tervise kahjustumise korral on töötajal selline kohustus aga üksnes juhul, kui kahju tekitamisele (tööõnnetuse toimumisele) aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus (VÕS § 139 lg 3). Kuna kostja on hagile tervikuna vastu vaielnud ja tuginenud seejuures asjaolule, et enne töölepingu ülesütlemist pakuti hagejale teist töökohta (tehnoloog), kuid hageja keeldus sellest ning seejärel lõpetati hagejaga tööleping koondamise tõttu, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hindama, kas hagejale tööõnnetusega tekitatud kahju hüvitist on alust vähendada. Ringkonnakohtu otsus ei ole põhjendatud ka alates 01.11.2019 perioodilise hüvitise suuruse kindlaksmääramise osas. Hüvitise väljamõistmiseks pidanuks ringkonnakohus korrutama eriehitustöö tegevusala keskmise tasu kohtu tuvastatud hageja tegeliku töövõime kaotuse määraga. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et hageja kaotas tööõnnetuse tagajärjel töövõime täielikult. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus ka eeltooduga arvestama. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kostjalt alates 26.01.2018 hageja kasuks kahjuhüvitise väljamõistmiseks tuvastama esmalt hageja kahju ja kostja käitumise põhjusliku seose, samuti kontrollima, kas kostja esitatud asjaolud annavad alust kahjuhüvitist vähendada. Kui ringkonnakohus leiab, et kostja peab hüvitama hagejale pärast töösuhte lõppemist saamata
jäänud ja saamata jääva tulu, ning mõistab temalt mh välja VÕS § 136 lg 2 järgi perioodilise hüvitise, peab ringkonnakohus uuesti lahendama ka hageja viivisenõude. Perioodilist hüvitist ei pea välja mõistma hageja pensioniea saabumiseni ning indekseerima seda tarbijahinnaindeksiga. Sissetuleku kaotus võib olla põhjustatud tervisekahjustusest ka juhul, kui kannatanu saab vanaduspensioni (nt Riigikohtu 8. septembri 2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-03, p 10). Seega ei välista ainuüksi hageja pensioniikka jõudmine perioodilise hüvitise kostjalt väljamõistmist.
ASJAOSALISTE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD
11.Hageja leiab, et maakohus on tõendeid ebaõigesti ja ühekülgselt hinnanud ning jätnud otsuse olulises osas põhjendamata, mistõttu on ekslikult tuvastanud, et kostja pakkus hagejale teist tööd, hageja keeldus sellest ning järelikult pole hagejal kahju tekkinud. Kostja pole uue töö pakkumise asjaolule tuginenud. Hageja keeldus ülesütlemisavaldust allkirjastamast, sest sealne informatsioon (sh teise töö pakkumise kohta) on ebaõige ja eksitav. Ülesütlemisavaldus on ka tööandja ühepoolne tahteavaldus, mis ei kajasta objektiivselt faktilist olukorda. Teise töö pakkumist tuleb kostjal tõendada. Maakohus ei arvestanud asjaoluga, et hageja ise soovis teisele tööle üleviimist seoses õlitehase territooriumil lenduvate hingamisteid ärritavate ainetega (vt I kd tl 92 pöördel). Lisaks sellele, et kostja tegelikult ei pakkunud sobivat tööd, ei ole eluliselt usutav, et hageja oleks tervisele ja enda võimetele sobivast tööst keeldunud, kuivõrd hageja oli ise varasemalt avaldanud soovi teisele tööle üleviimiseks. Hageja võttis end pärast töökaotust tööotsijana arvele ning osales juba sama aasta kevadel Töötukassa korraldatud koolitustel (vt seisukohale lisatud tõend). Ka ei ole maakohus võtnud arvesse, et hageja esitas hagiavalduse 31.12.2017, järgmisel kuul teatas kostja, et soovib töölepingu hagejaga lõpetada. Ka ei ole kostja toonud esile faktilisi asjaolusid, mis kinnitaks, et väidetavalt pakutud töökoht sobis hagejale. Tehnoloogi ametikoht oleks olnud sarnaselt meistri töökohale õlitehase territooriumil, kus tekkisid õhu saastatuse tõttu hagejal tugevad hingamisraskused, mille tõttu oli juba varasemalt viibinud 3 nädalat haiguslehel. Tehnoloogi põhiülesandeks on juhtida meistreid ja teisi töötajaid. Lisaks peab tehnoloog töötama projektdokumentidega, tegema kvaliteedikontrolli ja andma informatsiooni juhatajale. Kvaliteedikontroll ja töötajate juhtimine toimus meistrite töökohtade vahetus läheduses. Töö dokumentatsiooniga toimub õlitehase alal asuvas konteineris, mille õhk tuli sisse tehase territooriumilt. Seega ei saa meistri töökohale asumist hagejalt mõistlikult oodata. Isegi kui teise töö pakkumine vastaks tõele, ei oleks see aluseks kahjuhüvitise vähendamisele. Kostja ei ole esitanud asjaolusid ning kohtud ei ole tuvastanud, et tööõnnetuse toimumises oleks hageja kuidagi ise süüdi.
12.Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata osas, milles hageja kahju hüvitamise nõuded jäid rahuldamata, alternatiivselt apellatsioonkaebuse osalise või täieliku rahuldamise korral määrata hagejale tasumisele kuuluva hüvitise suuruseks maksimaalselt 30% hageja eeldatavast keskmisest sissetulekust, millest on maha arvestatud töövõimetuspension ja piiritleda hüvitise tasumise periood hageja seadusjärgse pensioniea saabumise päevaga. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja jääb kõigi varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning märgib täiendavalt järgnevat. Hageja tegevus on vastuolus tema enda faktiväidetega, üritades läbivalt luua muljet justkui ei võimaldaks tema tervislik seisund üldse tööd teha ja seega on talle peale tema koondamist 26.01.2018 tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol 100% sissetulekusse kaotuse ulatuses põhjuslikus seoses tema tervisliku seisundiga.
Hageja ei vaidlustanud maakohtus talle tehnoloogi ametikoha pakkumise fakti, vaid asus selle üle vaidlema alles ringkonnakohtus. Hageja pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks peale tema koondamist aktiivselt tööd otsinud või et tema poolt uue töö mitteleidmine oleks põhjuslikus seoses tervisekahjustusega. Eeltoodut arvesse võttes puudub alus kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmiseks. Kui kohus leiab, et kostjal on siiski kohustus hüvitada hagejale alates 26.01.2018 saamata jäänud sissetulek, ei saa hüvitise kindlaksmääramisel lähtuda hagejal diagnoositud töövõime vähenemise %-st, sest see pole korrelatsioonis hageja reaalse töövõimega ning ei anna objektiivset ülevaadet sellest, milline on hageja faktiline töövõime ja reaalne sissetuleku kaotus. Hageja sissetulek ei saanud alates 26.01.2018 väheneda osalise töövõime vähenemise tõttu ka 50 – 80 % võrra. Seega, isegi kui kohtu hinnangul tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis ajavahemiku jaanuar 2018 – oktoober 2019 eest, tuleks hüvitise välja mõistmisel lähtuda eeldatavast hageja sissetuleku vähenemisest 30% võrra, sest selles määras langes hageja reaalne sissetulek ajavahemikus mai 2015 – detsember 2017 ja seda sarnase töövõime kaotuse määra puhul. Kui kohus hagi osaliselt rahuldab, tuleks lähtuda hageja eeldatavast palgast (1746 eurot) ajavahemikus jaanuar 2018 – oktoober 2019 ja eeldusest, et hageja kaotas töövõime kaotuse tõttu oma eeldatavast keskmisest sissetulekust 30%, millest tuleb veel omakorda maha arvata makstav töövõimetuspension. Seega oleks välja mõistetava hüvitise suuruseks 5288,75 eurot. Kui kohus hagi rahuldab, tuleb kohtuotsuses kindlaks määrata hagejale makstav hüvitise periood, mis ei saa pikem olla pensionieast. Riigikohtu käsitlus, mille kohaselt tuleks hüvitis välja mõista ilma igasuguse ajalise piiranguta ja juhul kui asjaolud muutuvad, siis saavad pooled alati uuesti kohtu poole pöörduda, on ebaloogiline ning ebamõistlik, sest kutsub pooli algatama uut kohtuvaidlust hiljemalt pensioniea saabudes. Hageja on 61-aastane ja tema pensioniiga saabub 4 aasta pärast. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
12.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 29. mai 2020 otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis täielikult rahuldamata hageja nõude varalise kahju väljamõistmiseks. Hageja apellatsioonkaebus kuulub selles osas rahuldamisele osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
13.Vastavalt Riigikohtu 16. juuni 2021 otsusele on ringkonnakohtu 9. detsembri 2020 otsus käesolevas asjas jõustunud osas, millega mõisteti Enefit Solutions AS-ilt A.A. kasuks välja ajavahemiku 6. mai 2015 kuni 25. jaanuar 2018 eest hüvitis 20 127 eurot 44 senti, sellelt arvutatud viivis ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga 4733 eurot 80 senti ja nõude tasumata osalt alates 10. detsembrist 2020 sissenõutav viivis protsendina põhinõudest (20 127 eurot 44 senti) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni ning mittevaralise kahju hüvitis 9000 eurot. Riigikohus kohustas ringkonnakohut vaatama asja uuesti läbi hageja nõude osas 26. jaanuarist 2018 väljamõistetud hüvitise, sellelt arvutatud viivise ja menetluskulude jaotuse osas ning alates 1. novembrist 2019 perioodilise hüvitise suuruse kindlaksmääramise osas.
Vastuapellatsioonkaebuse ulatuses on ringkonnakohtu otsus jõustunud, mistõttu asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohus vastuapellatsioonkaebust ei käsitle.
14.Ringkonnakohus tuvastas asja eelmisel läbivaatamisel, et hageja kahju ja kostja käitumise vahel on põhjuslik seos ning selles osas on otsus jõustunud, käesolevas lahendis saab ringkonnakohus hinnata, milline on kõiki asjaolusid arvesse võttes vastava tervisekahjustuse tegelik mõju hageja sissetuleku vähenemisele pärast töösuhte lõppemist. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töösuhe kostjaga lõppes 25. jaanuaril 2018 koondamise tõttu TLS § 89 lg 1 alusel. Riigikohus on leidnud, et ka siis, kui hageja jäi tööst ilma koondamise, mitte aga tervisekahjustuse tõttu, ei leia ta eelduslikult samaväärset tööd seetõttu, et tema töövõime pole enam endine. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel kui kostja süüst tingitud töövõimekaotuse või vähenemise tagajärjel. Nii on kostjal nt võimalik tõendada, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet kaotanud või see poleks vähenenud (Riigikohtu 17. detsembri 2008 otsus nr 3-2-1-114-08, p 13). Töövõime kaotuse ulatus ja sissetuleku vähenemine on omavahel eelduslikult korrelatsioonis. Kui isik kaotab tervisekahjustuse tõttu teatud protsendi töövõimest, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut.
15.Kostja seisukoht, et kuna koondamisel pakuti hagejale teist tööd tehnoloogi ametikohal, siis töötasu vähenemise põhjustas üksnes koondamine, ei ole õige. Kostjal oli võimalus tõendada, et kostja kaotas sissetuleku muul põhjusel, mitte tervisekahjustuse tõttu. Kostja tugines väitele, et kuna hagejale pakuti teist sobivat tööd ja ta seda vastu ei võtnud, siis tulenes sissetuleku kaotus hagejast. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole oma väidet tõendanud. Üksnes töölepingu ülesütlemise teatisest nähtub, et kostja pakkus hagejale tehnoloogi töökohta, kuid asja materjalidest ei nähtu hagejale pakutud töö tingimusi, töötasu, ning ei ole teada, kas hageja tervis võimaldanuks teha temale pakutud tööd. Asjas ei ole vaidluse all, et hageja ei kirjutanud alla töölepingu ülesütlemise teatisele. Kuna töösuhe lõpetati koondamise tõttu pärast hageja poolt kohtule kahjunõude esitamist, siis on usutav hageja väide, et ta ei kirjutanud teatisele alla seetõttu, et tööpakkumine oli formaalne ja tehtud eesmärgiga kahjuhüvitist vähendada. Vaidluse all ei ole ka see, et enne koondamist soovis hageja enda teisele tööle üleviimist seoses tervisega. Ringkonnakohus leiab, et kuna pooleli oli kohtuvaidlus tervisekahju suuruse üle, siis on mõistetav, et hageja ei pidanud vajalikuks vaidlustada töölepingu ülesütlemist. Hageja esitatud asjaoludest tuleneb, et tööõnnetuse tõttu tekkinud tervisekahju vähendas tema töövõimet ja sissetulekut. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et hageja töötaks sõltumata tervisekahjustusest, seetõttu saab eeldada, et hagejal on tervisekahjustamise tagajärjel tekkinud kahju.
16.Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse hageja kahjuhüvitist vähendada kostja poolt esile toodud alustel. Kahju hüvitamise sätete järgi tuleb kahjuhüvitist vähendada, kui hagejalt võis mõistlikult oodata uuele kohale tööle asumist, st ta jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud (VÕS § 139 lg 2). Tervise kahjustumise korral on töötajal selline kohustus aga üksnes juhul, kui kahju tekitamisele, milleks antud juhul oli tööõnnetus, aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus (VÕS § 139 lg 3). Ringkonnakohus märgib, et asjas ei ole tuvastatud, et tööõnnetusele aitas kaasa hageja tahtlus või raske hooletus, seetõttu puudus hagejal kohustus pakutud töö vastuvõtmiseks.
Asjaoludega on tõendatud, et tööõnnetus toimus 2015, hageja palus tööandjal end tervise tõttu uuele tööle üle viia 06.11.2017, tööandja selleks võimalusi ei leidnud. Hageja esitas 31.12.2017 kohtule hagi ning sellele järgnes koheselt (10.01.2018) kostjal töömahu oluline vähenemine, mis tõi kaasa hageja koondamise.
17.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja tegevusetus annab aluse kahju vähendada. Ringkonnakohus lähtub eeldusest, et hageja ei leia tööd ja on kaotanud sissetuleku tööõnnetusest tingitud tervisekahju tõttu, sest tema tervislik seisund ei võimalda töötada. Seda kinnitavad maakohtule esitatud tõendid. Hageja esitas maakohtule tõendid selle kohta, et ta võttis end pärast koondamist tööotsijana arvele ning osales Töötukassa korraldatud koolitusel. Sellega tõendas hageja, et pärast kostjaga töösuhte lõppemist tegi ta endast sõltuva, et uuesti tööle asuda, kuid ta ei leidnud tööd. Kostja oma vastuväiteid ei tõendanud. Kostjat esindas vandeadvokaat, kes pidi olema teadlik nii asjaolude esitamise kohustusest kui ka tõendamiskoormisest, sh ka negatiivse asjaolu tõendamise erisustest ning tõendite kogumise taotlemise õigusest. Kostja ei tuginenud maakohtus eelmenetluses vastuväitele, et hageja kahjuhüvitise vähendamiseks annab aluse hageja soovimatus töötada. Selle seisukoha esitas kostja esmakordselt kohtuvaidluses. Ringkonnakohus märgib, et eelmisel asja arutamisel hindas ringkonnakohus kõiki maakohtule esitatud tõendeid. Asja uuel läbivaatamisel pooled taotlusi tõendite täiendavaks esitamiseks ega kogumiseks ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus heita kohtutele ette selgitamiskohustuse rikkumist. Ringkonnakohus arvestab sealjuures seda, et asja on läbivaadatud kolmes kohtuastmes ja nüüd teist korda ringkonnakohtus, samuti seda, et pooli esindavad vandeadvokaadid, kes TsMS § 5 lg-st 2 tulenevalt otsustasid, millised asjaolud nad kohtule esitasid ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendasid.
18.Ringkonnakohus leiab, et hagejal ei olnud kohustust ega ka võimalust uuele tööle asuda ja hageja käitumine ei suurendanud kahju. Hagejal on tuvastatud töövõime vähenemise protsent tööõnnetuse tagajärjel, seega saab eeldada, et hageja töövõime vähenemine vastava protsendi ulatuses on põhjuslikus seoses tööõnnetusega ning selles ulatuses lasub kahju hüvitamise kohustus kostjal. Kuna hageja sissetuleku vähenemise põhjus oli tööõnnetusest tekkinud tervisekahju, siis tuleb kahju hüvitise suuruse määramisel aluseks võtta keskmise samal erialal makstav töötasu arvestades töövõimetuse protsenti. Koondamise hetkel oli hageja töövõime kaotus 50% (alates 30.11.2016 – 14.10.2018), sealjuures oli nii üldhaigestumine kui töövigastus mõlemad 50%. Seega ei ole üks haigus teist võimendanud, kuid isikul oli õigus töövõimetuspensionile 50% ulatuses ka siis kui üldhaigestumist ei oleks tuvastatud. Kostja ei esitanud vastuväiteid, et nimetatud perioodil oli hageja töövõimetus ja sissetuleku vähenemine tingitud üksnes üldhaigestumisest, mistõttu ringkonnakohus leiab, et sel perioodil põhjustas töövigastusest tulenev tervisekahju 50% töövõime vähenemise. Ekspertarst B.B. arvamuse kohaselt on perioodil 15.10.2018-14.10.2019 hageja tööõnnetusest tingitud töövõime kaotus 80%, aga kogu töövõime 100% ulatuses (I kd tl 193). Alates 18.11.2019 on tuvastatud hageja tööõnnetusest tingitud töövõime kaotus 70%, kogu töövõime kaotus 80% (II kd tl 42).
19.Töölepingu ülesütlemisele järgneva aja eest tuleb hüvitis leida järgmise valemi alusel: tegevusala „Eriehitustööd“ riiklik statistiline keskmine kuutöötasu (praegu 1984 eurot, avaldatud Statistikaameti poolt www.stat.ee) korrutatakse hagejal diagnoositud kutsehaiguse määraga (praegu 70%), millest arvatakse maha hagejale makstav töövõimetuspension ja hageja
juurdeteenitud töötasu (bruto) osas, milles see ületab hageja töövõimele (praegu 70%) vastavat tegevusala „Eriehitustööd“ riiklikku statistilist keskmist kuutöötasu.
20.Alljärgnevalt on esitatud eeltoodud valemi alusel tehtud arvutused perioodi jaanuar 2018 kuni juuni 2021 osas. 2021. aasta hüvitise summade arvutamisel võttis ringkonnakohus aluseks www.stat.ee lehel avaldatud tegevusala „Eriehitustööd“ 2021. aasta I ja II kvartali keskmise brutokuupalga, kuivõrd aasta keskmine polnud kohtuotsuse tegemise aja seisuga veel selgunud. Hüvitise arvutamine kuni juunini 2021 on samuti tingitud andmete puudulikust kättesaadavusest. Eelmärgitut arvestades kujuneb ajavahemiku jaanuar 2018 kuni juuni 2021 (k.a) eest hüvitise suuruseks 35487,85 eurot järgmiselt: Aasta Kuu
Keskmine sissetulek
312,77
jaanuar veebruar märts aprill mai juuni juuli august september oktoober november detsember jaanuar veebruar märts aprill mai juuni juuli august september oktoober november detsember jaanuar veebruar märts aprill mai
21.Otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemikul alates jaanuar 2018 kuni juuni 2021 sissenõutavaks muutunud hüvitisnõuete eest on kokku 5214,13 eurot, mis kujuneb järgmiselt: Aasta
Kuu
jaanuar veebruar märts aprill mai juuni juuli august september oktoober november detsember jaanuar veebruar märts aprill mai juuni juuli august september oktoober november detsember jaanuar
22.TsMS § 173 lg-st 1 lähtudes peab kohus otsuses märkima menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohus märgib, et A.A. hagi on eelnevalt arutatud kõikides kohtuastmetes ning maaja ringkonnakohtu otsused on jõustunud mittevaralise kahju ning perioodi eest 6. mai 2015 kuni 25. jaanuar 2018 väljamõistetud varalise kahju osas. Ringkonnakohus rahuldab käesoleva otsusega hagi varalise kahju osas täiendavalt ning mõistab välja hüvitise alates jaanuarist 2018 kuni juuni 2021 kindlaks summas ning määrab kindlaks hüvitise edasise maksmise korra alates juulist 2021. Kokkuvõttes on hageja nõuded – nii varaline kui mittevaraline rahuldatud hageja poolt nõudes märgitud perioode arvestades. Hagi jääb osaliselt rahuldamata varalise kahju suuruse osas, kuna kohtud ei nõustunud hageja arvestustes aluseks võetud summadega. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hageja nõude koosseisu, selle rahuldatud osa ning ka poolte toiminguid menetluses on TsMS 163 lg 1 alusel põhjendatud jätta 90 % kõikides kohtuastmetes kantud poolte menetluskuludest Enefit Solutions AS-i ja 10 % A.A. kanda.
23.Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 alusel kindlaks tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.