Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Kaupo Paal ja Kalev Saare
Kohtuasi
I.B. hagi Enefit Solutions AS-i vastu tervise kahjustamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ning viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Enefit Solutions AS-i kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
123 484 eurot 32 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja I.B., esindaja vandeadvokaat Sergei Politšev Kostja Enefit Solutions AS, esindajad vandeadvokaat Aivar Pilv ja vandeadvokaat Marko Pilv
Asja läbivaatamise kuupäev
17. mai 2021. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-19464 alates 26. jaanuarist 2018 väljamõistetud hüvitise, sellelt arvutatud viivise ja menetluskulude jaotuse osas ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
Jätta Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-19464 muutmata ajavahemiku 6. mai 2015 kuni 25. jaanuar 2018 eest väljamõistetud varalise kahju hüvitise, sellelt arvutatud viivise ja mittevaralise kahju hüvitise osas.
3.Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-19464 on jõustunud osas, millega mõisteti Enefit Solutions AS-ilt I.B. kasuks välja ajavahemiku 6. mai 2015 kuni 25. jaanuar 2018 eest hüvitis 20 127 eurot 44 senti, sellelt arvutatud viivis ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga 4733 eurot 80 senti ja nõude tasumata osalt alates 10. detsembrist 2020 sissenõutav viivis protsendina põhinõudest (20 127 eurot 44 senti) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni ning mittevaralise kahju hüvitis 9000 eurot.
1.I.B. (hageja) esitas 31. detsembril 2017. a Viru Maakohtule Enefit Solutions AS-i (kostja) vastu hagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja palus hagis ja selle täpsustustes mõista kostjalt välja ajavahemikus 6. mai 2015 kuni 31. oktoober 2019 saamata jäänud tulu 59 565 eurot 5 senti ja alates 1. novembrist 2019 saamata jääva tulu eest igakuise hüvitise ning viivise varalise kahju eest makstavalt hüvitiselt, samuti mittevaralise kahju hüvitise kohtu määratud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt juhtus hagejaga 6. jaanuaril 2015 Auvere elektrijaama ehitusel raske tööõnnetus, mille tagajärjel sai hageja tervis kahjustada, tema sissetulek vähenes ja tal tekkisid lisakulud. Kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest, kuna ta rikkus tööohutuse nõudeid. Kostja rikkumist ei õigusta asjaolu, et samal ehitusplatil tegutsesid ka teised tööandjad ja nende töötajad. Kostja ei oleks tohtinud lubada enda töötajaid tööle enne tööohutusnõuete täitmist ja pidanuks nõudma teistelt isikutelt tööohutusnõuete täitmist. Hagejal on tuvastatud töövigastusest tulenev püsiv töövõime kaotus ja keskmisele puudele vastav liikumis- ja kopsufunktsiooni kõrvalekalle. Kostja peab hüvitama hageja sissetuleku vähenemise alates töövõime kaotuse tuvastamisest 6. mail 2015 kuni 30. oktoobrini 2019, s.o hageja 2014. a keskmist kuutasu 2088 eurot 40 senti arvestades kokku 59 565 eurot 5 senti. Alates 1. novembrist 2019 tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja iga kuu makstav hüvitis, mille suuruse kindlakstegemiseks tuleb korrutada hageja indekseeritud töötasu töövigastusest tingitud püsiva töövõime kaotuse ulatusega, millest arvata maha hageja töövõimetuspension ja töötasu osas, milles see ületab hageja säilinud töövõime protsendile vastavat osa hageja indekseeritud töötasust. Iga kuu makstavat hüvitist tuleb igal aastal indekseerida eriehitustööde kutseala keskmise töötasu juurdekasvu tempoga. Nii sissenõutavaks muutunud kui ka edasiulatuvalt väljamõistetavalt hüvitiselt peab kostja maksma viivist. Asjaolusid arvestades tuleb mittevaralise kahju eest mõista välja keskmisest suurem hüvitis.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Tööõnnetuse eest vastutab Auvere elektrijaama ehituse peatöövõtja, mitte alltöövõtjana üksnes elektrijaama tuhapumpla ja tuhaärastussüsteemi ehitanud kostja. Tööõnnetuse põhjuseks oli teiste töötajate ohutusnõuete rikkumine, kriminaalasjas on esitatud süüdistus elektrijaama ehituse tellija töötajale. Hageja ei ole tõendanud kostja rikkumisi ega temal tekkinud varalist kahju. Kostja tegevus ei ole põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Kuigi kostja ei põhjustanud tööõnnetust, hüvitas ta hagejale ajutise töövõimetuse tagajärjel saamata jäänud tulu ja taastusravi arved. Hageja töötas kostja juures pärast tööõnnetust edasi kuni 26. jaanuarini 2018, mil ta koondati, ning tema töökoormus ega töötasu ei muutunud. Arsti otsusega tunnistati hageja oma töökohale sobimatuks alles 9. jaanuaril 2018. Hageja tervisekahjustus ei takistanud tal pärast tööõnnetust edasi töötada, mistõttu ei ole tema töövõime või sissetulekud vähenenud. Kostja maksis hagejale töölepingus kokkulepitud töötasu 1177 eurot kuus ning kollektiivlepingu ja kostja ühekordsete otsuste alusel lisatasu, mille suurus sõltus kollektiivlepingu tingimustest ning hageja töötatud ajast või saavutatud tulemusest. Puhkusetasu ega kollektiivlepingu või kostja otsuste alusel makstud lisatasu ei saa hüvitise arvutamise aluseks võtta ega töötasu indekseerida. Viivisenõue on alusetu, kuna kostja ei ole töötasu maksmisega viivitanud. Mittevaralise kahju hüvitist ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja rohkem kui 1500 eurot.
2(12)
2-17-19464
3.Viru Maakohus rahuldas 29. mai 2020. a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 9000 eurot. Varalise kahju hüvitamise nõue jäi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu otsuse kohaselt juhtus 6. jaanuaril 2015 ehitusplatsil tööõnnetus hagejaga, kes oli sel ajal kostja töötaja. Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i ja kostja (end nimega Eesti Energia Tehnoloogiatööstus AS) sõlmitud töövõtulepingu järgi vastutab tööohutuse eest töökohal töövõtjana kostja. Elektrijaama peatöövõtja keskkonna, tervise ja ohutuse kava kohaselt rakendub see kõigile projekti täitmise ajal tehtavatele töödele, olenemata töö tegijast. Seega oli tööohutuse korraldus ja vastutus mitme ohutusplaani ja töid tegevate ettevõtete ning koordineerimata tööohutuse ühistegevuse tõttu töömaal ebaselge. Sellises olukorras ei olnud tagatud töötajate tõhus ja tegelik tööohutus. Ei ole tõendatud, et Alstom oli peatöövõtjaks kogu töömaal, sh tööõnnetuse kohas, ning et tööandjad olid sõlminud kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu ja tööohutuse ühistegevuse ning vastutuse kohta. Kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest tööõnnetuse ajal kehtinud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 12 lg 31 ja Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 1999. a määruse nr 377 (Vabariigi Valitsuse määrus) § 3 lg 2 alusel peatöövõtja juures tegutsenud teiste tööandjatega solidaarselt. Hagejal on võlaõigusseaduse (VÕS) § 137 lg 1 järgi õigus nõuda kahju hüvitamist kõigilt kahju tekitamise eest vastutavatelt solidaarvõlgnikelt sõltumata sellest, milline on kahju tekitajate vastutuse osa nende omavahelises suhtes. Hageja nõuet kostja vastu ei mõjuta hageja tsiviilhagi kriminaalasjas nr 1-17-7802 süüdistuse saanud füüsilise isiku vastu. Hagejal on õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist VÕS § 1043 alusel. Kostja tegevusetus tööohutuse tagamisel on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane, kuna see põhjustas hagejale tervisekahjustuse. Seega ei pea hageja tõendama, et kostja rikkus tööohutuse nõudeid, kuid kostja saab tõendada, et ta järgis neid nõudeid, ning põhjendada sellega, et ta ei ole hagejale kehavigastuse tekitamises süüdi. Kostja ei ole tuginenud tegevusetuse õigusvastasust välistavatele asjaoludele VÕS § 1045 lg 2 p-de 1–4 järgi. TTOS § 4 lg 2 kaitse-eesmärk on mh hoida ära hageja tervisele tekkinud kahju. Asjas ei ole õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Hageja varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ei ole alust. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas kostja juures kuni 25. jaanuarini 2018. Kuna hageja sissetulek kostja juures töötamise ajal suurenes, mitte ei vähenenud, ei ole talle töövõime kaotuse tõttu töötasu kaotusega kahju tekkinud. Kostja töölepingu ülesütlemise avaldusest nähtub, et enne töölepingu ülesütlemist pakkus kostja hagejale teist tööd, kuid kuna kostja keeldus sellest, lõpetati töösuhe koondamise tõttu. Seega ei töötaks hageja oma varasemal ametikohal või erialal ka siis, kui ta ei oleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Ainuüksi asjaolust, et hageja ei töötanud alates 26. jaanuarist 2018 ega saanud sissetulekut, ei saa järeldada, et talle tekkis tervisekahjustuse tõttu varaline kahju. Seda eriti olukorras, kus kostja oli pakkunud temale teist tööd, millest hageja keeldus. Hagejale oleks kahju tekkinud siis, kui ta ei oleks võimeline enam sissetulekut teenima, mitte aga igas olukorras, kus tal on tekkinud tervisekahjustus ja määratud kindlaks töövõimetuse ulatus ning tal ei ole sissetulekut, kuna ta on otsustanud töötamisest loobuda. Hageja ei ole väitnud, et ta ei ole suuteline sissetulekut teenima, ega tõendanud, et ta töötaks edaspidi sarnasel töökohal ja saaks töötasu. Seega ei ole võimalik hinnata hageja sissetuleku vähenemist, mis oleks tema töövõimetusega põhjuslikus seoses. Kostjalt tuleb TsMS § 366 järgi mõista hageja kasuks välja õiglane hüvitis mittevaralise kahju tekitamise eest. Hageja tervisekahjustus ja töövigastusest tingitud töövõime kaotuse ulatus 80% on tõendatud. Hageja tööõnnetuse järgne füüsiline ja hingeline valu ja kannatused on langetanud hageja üldist heaolu ja elukvaliteeti. Arvestades kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskust ja muid tervisekahjustusest tekkinud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, samuti kostja rikkumist ja käitumist pärast tööõnnetust ning kohtupraktikat, on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja 3(12)
2-17-19464 9000 eurot. Hüvitis tagab kostja edasipidise hoolikama suhtumise tööohutuse tagamisse eriti olukorras, kus samal töömaal tegutseb mitu tööandjat. Viivisenõuet ei ole alust rahuldada, kuna varalise kahju hüvitamise nõuet ei rahuldata ja mittevaralise kahju hüvitiselt hageja viivist ei nõudnud.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas ja rahuldada hagi ka selles osas. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.
5.Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada mittevaralise kahju väljamõistmise osas ja jätta hagi ka selles osas rahuldamata. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 9. detsembri 2020. a otsusega maakohtu otsuse varalise kahju hüvitise ja viivise osas ning tegi selles osas uue otsuse, mõistes kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud tulu ajavahemiku 6. mai 2015 kuni 31. oktoober 2019 eest 39 131 eurot 56 senti ja alates
1.novembrist 2019 iga kuu hageja indekseeritud töötasu 1746 eurot, millest on maha arvatud hageja töövõimetuspension ja töötasu osas, milles see ületab hageja säilinud töövõime protsendile (31. oktoobri 2019. a seisuga 30%) vastavat osa hageja indekseeritud töötasust, kohustusega seda alates 2020. a-st indekseerida eriehitustööde eriala keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga, ning 9. detsembri 2020. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 7580 eurot 58 senti ja alates
10.detsembrist 2020 sissenõutavaks muutuva viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi. Vastuapellatsioonkaebuse menetlemise menetluskulud jäid kostja kanda ning kõigist muudest menetluskuludest 20% hageja ja 80% kostja kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja oli tööõnnetuse ajal kostja töötaja. Maakohus ei eksinud tõendite hindamisel ega tuvastanud valesti, et tööohutuse korraldus ja vastutus oli tööõnnetuse toimumise kohas ebaselge ja ei ole tõendatud, et töömaal oli teine peatöövõtja. Põhjendatud on maakohtu järeldus, et kuna tõendatud ei ole tööandjate kirjalik kokkulepe töötervishoiu ja tööohutuse ühise tegevuse ja vastutuse kohta, vastutavad kõik tööõnnetuse toimumise kohas tegutsenud tööandjad TTOS § 12 lg 31 ja Vabariigi Valitsuse määruse § 3 lg 2 alusel solidaarvõlgnikena (VÕS § 65 lg 1). Kostja väidet, et peatöövõtjaks oli teine ettevõtja, ei kinnita kostja esitatud töömaa piiritlemise aktdiagramm, samuti ei ole hageja seda asjaolu kohtuistungil omaks võtnud. Asjaolud, et ka teine ettevõtja võib olla rikkunud TTOS § 12 lg-tes 5 ja 6 sätestatud kohustusi ja need rikkumised võivad olla põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga, ei vabasta kostjat vastutusest. Tööõnnetusega põhjustatud kehavigastuse korral saab töötaja kahju hüvitamise nõude VÕS § 1044 lg 3 järgi rahuldada nii lepingu rikkumisele (VÕS § 115 lg 1) kui ka tööandja õigusvastasele kahju tekitamisele (VÕS § 1043) tuginedes. Kuna pooled ei ole vaidlustanud hageja nõude kvalifitseerimist deliktiõiguslikuks hüvitisnõudeks, lähtus sellest ka ringkonnakohus. Maakohus järeldas õigesti, et kostja tekitas hagejale õigusvastase käitumisega kahju ja ta on kahju tekkimises süüdi. Kostja rikkus mitut töötervishoiu ja tööohutuse kaitsenormi, mille eesmärgiks on luua ja tagada töötajale ohutu töökeskkond ning kaitsta töötajat tervisekahjustuste eest. Eelkõige ei järginud kostja TTOS § 6 lg-t 2, mille kohaselt peab tööandja rakendama abinõusid, et vältida füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski või viia see võimalikult madalale tasemele, ning TTOS § 12 lg-tes 5 ja 6 sätestatud kohustust teha samas töökohas töötavate töötajate tööandjatega 4(12)
2-17-19464 koostööd ohutu töökeskkonna tagamiseks ning teavitada enda tegevusega seotud ohtudest ja nendest hoidumise abinõudest teist tööandjat. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks tööõnnetuse põhjuseks olnud riske enne tööõnnetuse toimumist vältinud või vähendanud. Kuna kostja koostatud tööõnnetuse raportist ja asja muudest materjalidest võib järeldada, et kostja ei selgitanud välja tööõnnetuse riske, oli tema tegevusetus õigusvastane VÕS § 1047 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi. Kostja oli tööohutuse tagamata jätmisel hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi, ta ei ole tõendanud, et tema rikkumised olid vabandatavad (VÕS § 1050 lg 2). Kostja koostatud tööõnnetuse raport, milles kostja on möönnud, et tööõnnetuse ärahoidmiseks saanuks rakendada abinõusid, kinnitab, et tööõnnetuse toimumise ohud pidid olema kostjale ettenähtavad. Ilma töö ohutuses veendumata ei oleks kostja tohtinud saata hagejat tuhasilo hoonesse tööülesandeid täitma. Maakohus kontrollis ja tuvastas põhjusliku seose olemasolu, kuigi ei viidanud VÕS § 127 lg-le 4. Kui tööandjad (mh kostja) oleksid tööplatsil tehtavad tööd omavahel kooskõlastanud ja nendest üksteist ja töötajaid teavitanud, ei oleks töötajad tuhavaringu ohu ajal ohualal eelduslikult viibinud. Hagejal tekkinud kahju ei pea olema kostja õigusvastase teo või tegevusetuse vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga. Kui kostja oleks järginud TTOS § 6 lg-s 2 ning § 12 lg-tes 5 ja 6 sätestatud nõudeid, oleks tuhasilo mahuti siiber olnud lukustatud või ei oleks tuhavaringu ohu ajal töötajaid hoone alumistel tasanditel viibinud. Tööõnnetuse algpõhjuseks oli vajaliku järelevalve ja juhtimise puudumine tuhasilohoones toimunud käivitusseadistuse ja remondi tõttu. Hageja varalise kahju nõude rahuldamata jätmisel kohaldas maakohus valesti materiaalõiguse norme ja eksis tõendamiskoormuse jaotamisel. Tööõnnetusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel tuleb hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud, kui kahju ei oleks tekkinud. Sõltuvalt asjaoludest on võimalik teha hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks kasutada kahjuhüvitise arvutamise metoodikana enne 1. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist reguleerinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutist korda“ (ajutine kord). Ajutise korra kohaselt määratakse kannatanule töövigastuse tagajärjel endisest sissetulekust ilmajäämise või selle vähenemisega seotud kahju hüvitamise ulatus kindlaks protsentides sellest sissetulekust vastavalt tema kutsealase töövõime kaotuse astmele. Kui kannatanule on töövigastuse tõttu määratud invaliidsuspension, vähendatakse kahju hüvitamise ulatust selle pensioni võrra. Hüvise arvutamise aluseks võetakse kannatanu valikul töövigastusele või töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine kuusissetulek, mille hulka arvatakse tema kogu sissetulek töökohtadelt, mille kohta on tehtud kindlaks töövõime kaotus töövigastuse tõttu. Arvesse võetakse kõik töötasuliigid, millelt makstakse sotsiaalmaksu, v.a ühekordsed juhuslikud väljamaksed. Töövõime kaotuse ulatus ja sissetuleku vähenemine on eelduslikult vastastikuses seoses. Kui kannatanu kaotab tervisekahjustuse tõttu osa oma töövõimest, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Seetõttu vabaneb kostja kahju hüvitamisest üksnes siis, kui ta tõendab, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta ei oleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Maakohus ei ole eeltooduga arvestanud, leides, et hageja peab tõendama sissetuleku vähenemise ja töövõimetuse põhjuslikku seost. Hageja nõude lahendamisel tuleb eristada ajavahemikku alates osalise töövõimetuse tuvastamisest
6.mail 2015 kuni hageja töölepingu lõppemiseni 25. jaanuaril 2018 ning töölepingu ülesütlemisele järgnenud aega. Hüvitise arvutamisel ajavahemiku eest alates 6. mai 2015 kuni 25. jaanuar 2018 tuleb VÕS § 127 lg 1 ja § 130 järgi arvestada hagejale 2014. a-l töölepingu alusel makstud kõiki tasusid, mitte üksnes 5(12)
2-17-19464 põhipalka. Sellest lähtudes on hageja sissetulekud hageja arvutuste kohaselt pärast tööõnnetust vähenenud. Hageja 2014. a töötasu koosnes põhitasust ning lisatasudest ja preemiatest, kuid kostja ei ole väitnud, et 2014. a-l maksti lisatasusid ja preemiaid varasemast rohkem või hageja 2014. a sissetulek oli muul põhjusel varasemast oluliselt suurem. Samuti ei ole kostja tõendanud, et hageja sissetulek oleks vähenenud võrreldes 2014. a-ga ka siis, kui tema töövõime ei oleks tööandja süül vähenenud. Hageja 2014. a keskmist kuutasu 2088 eurot 40 senti ei tule alates maist 2015. a indekseerida eriehitustööde tegevusala keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga, sest see võiks tuua kaasa hageja rikastumise. Ajavahemiku eest 6. mai 2015 kuni 25. jaanuar 2018 on hüvitiseks hageja 2014. a sissetulekute alusel arvutatud kuu sissetuleku ja hageja tervisekahjustusest tuleneva püsiva töövõime kaotuse ulatuse korrutis, millest tuleb arvata maha hageja töövõimetuspension ja töötasu osas, milles see ületab hageja säilinud töövõime protsendile vastavat osa hageja 2014. a sissetuleku alusel arvutatud kuu sissetulekust. Arvestades hageja töövigastusest tuleneva töövõime püsiva kaotuse määra 90% ja 50% ning hagejale 2015, 2016 ja 2017 makstud töövõimetuspensioni, peab kostja maksma hagejale selle ajavahemiku eest hüvitist 20 127 eurot 44 senti. Alates töölepingu lõppemisest 25. jaanuaril 2018 ei ole põhjendatud lähtuda hageja kostja juures teenitud sissetulekutest. Pärast töösuhte lõppemist väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda eriehitustööde tegevusala keskmisest töötasust. Kuigi tööleping lõppes koondamise tõttu TLS § 89 lg 1 alusel ja tööleping ei oleks jätkunud ka ilma hageja tervisekahjustuseta, vähenes hageja tulu teenimise võimalus kostja süül tekkinud tervisekahjustuse tõttu eelduslikult samas ulatuses töövõime kaotuse ulatusega. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Töölepingu ülesütlemise teatisest nähtub, et kostja pakkus hagejale tehnoloogi töökohta, kuid maakohus tähtsustas seda asjaolu üle. Hageja ei olnud kohustatud võtma vastu kostja pakutud tööd. Maakohus ei ole tuvastanud ja asja materjalidest ei nähtu hagejale pakutud töö tingimusi, mh töötasu, ning ei ole teada, kas hageja tervis võimaldanuks teha temale pakutud tööd. Alates töölepingu lõppemisest makstavaks hüvitiseks on eriehitustööde tegevusala keskmise töötasu alusel arvutatud kuutasu ja hageja tervisekahjustusest tuleneva püsiva töövõime kaotuse ulatuse korrutis, millest on arvatud maha hagejale makstav töövõimetuspension. Pärast töölepingu lõppemist ei ole hageja töötasu saanud. Arvestades eriehitustööde keskmist töötasu 1616 eurot 2018. a-l ja 1746 eurot 2019. a-l, hagejal tuvastatud tööõnnetusest tingitud töövõime kaotuse määra 80% ja 70% ning hageja töövõimetuspensioni suurust nendel aastatel, peab kostja maksma hagejale ajavahemiku jaanuar 2018 kuni 31. oktoobri 2019 eest hüvitist kokku 19 004 eurot 12 senti. Ka alates 1. novembrist 2019 peab kostja lähtuma hagejale perioodilise hüvitise maksmisel eriehitustööde tegevusala keskmisest töötasust 1746 eurot. Sellest tuleb arvata maha hageja töövõimetuspension ja töötasu osas, milles see ületab tema säilinud töövõime protsendile vastavat osa hageja indekseeritud töötasust. Perioodilist hüvitist tuleb igal aastal indekseerida sama tegevusala keskmise töötasu juurdekasvuga. Indekseerimine ei välista otsuse hilisemat edasiulatuvat muutmist VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja TsMS § 459 alusel, kui hüvitis muutub ebaproportsionaalseks. Kuna hageja ei nõudnud kostjalt enne hagi esitamist kahju hüvitamist, on tal õigus nõuda viivist alates hagi esitamisest. Kohtuotsuse tegemise ajaks on VÕS § 113 lg 1 järgi sissenõutavaks muutunud viivis kokku 7580 eurot 58 senti. Lisaks peab kostja maksma hagejale TsMS § 367 alusel edasiulatuvat viivist 39 131 euro 56 sendi suuruselt põhinõudelt. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel ei saa VÕS § 128 lg-st 5 ning § 134 lg-test 2 ja 5 tulenevalt arvestada vajadusega tagada edaspidi kostja hoolikam suhtumine tööohutusse, eelkõige olukorras, kus ühel töömaal tegutseb mitu ettevõtjat. Maakohtu kaalutlusviga ei anna hageja läbielamisi ja tema tervisekahjustuste tõenäoliselt püsivat iseloomu arvestades alust hüvitise suurust muuta. 6(12)
2-17-19464
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule või tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et kostja vastutab hagejaga juhtunud tööõnnetuse eest. Kuna tööohutuse pidi Vabariigi Valitsuse määruse § 11 p 6 ja § 3 lg 2 järgi tagama töömaal tegutsenud peatöövõtja ja kostjat ei ole peatöövõtjaks määratud, ei vastuta kostja hagejale tekkinud kahju eest. Kohtud jätsid valesti arvestamata hageja omaksvõtu, et peatöövõtjaks oli teine tööandja, kelle kontrolli all oli töömaa. Kohtud ei arvestanud, et õnnetuse põhjustasid asjaolud, mis ei olnud kostja mõjupiirkonnas. Kohtud jätsid tähelepanuta, et kostja ja elektrijaama omaniku sõlmitud leping tõendab, et ehitusplatsil korraldas töid peatöövõtja, mitte kostja, ning tööõnnetuse raportist ja tööohutusplaanilt nähtuvalt juhtus tööõnnetus peatöövõtja töömaal. Raportis esitatud soovitusi ei saa käsitada kostja tegevusetuse ja vastutusena. Ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme ning hindas valesti ja valikuliselt tõendeid, kui mõistis kostjalt välja hageja saamata jäänud tulu. Hageja sissetuleku kaotus ei ole põhjuslikus seoses kostja rikkumise ja hageja tervisekahjustusega. Kohus pidanuks arvestama, et hageja ei võtnud vastu talle pakutud teist tööd. Isegi kui kostja vastutaks hagejale kahju tekitamise eest, piirduks see hageja sissetuleku vähenemisega tema töövõime vähenemise tõttu, mitte sissetuleku täieliku puudumise eest põhjusel, et hageja ise on otsustanud töö tegemisest loobuda. Seda, et hageja on võimeline tööd tegema, kinnitab asjaolu, et ta töötas kostja juures pärast tööõnnetust veel mitu aastat. Kohus ei arvestanud, et hageja töösuhe kostjaga lõppes koondamise, mitte tervise tõttu. Hageja kaotas sissetuleku tööst loobumise tõttu ning ta ei ole tõendanud, et ta ei ole võimeline tööd tegema või ta töötaks ilma tervisekahjustuseta samal ametikohal, ega ka seda, et ta on tööd otsinud või ei saa osalise töövõime tõttu uut tööd leida. Hageja saamata jäänud tulu väljamõistmisel on kohaldatud valesti VÕS § 128 lg-t 4, sest ringkonnakohus võttis hagejale väidetavalt tekitatud kahju arvutamise aluseks valed andmed. Kahju tekitanud sündmusele eelneva kuue või 12 kuu keskmise töötasu arvutamine ei pruugi olla objektiivne, hindamaks saamata jäänud tulu suurust olukorras, kus vaidlusalusel ajal on kannatanu sissetulek olnud tavapärasest suurem. Pärast elektrijaama valmimist aprillis 2015 ei saanud hageja eeldada lisatasu saamist. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja keskmise töötasu arvutamise aluseks on mh võetud puhkusetasu. Lisaks pidanuks ringkonnakohus ajavahemiku jaanuar 2018 kuni oktoober 2019 eest hüvitise väljamõistmisel arvestama hageja 2016 ja 2017 tegelikult teenitud keskmist töötasu (vastavalt 1597 eurot 36 senti kuus ja 1612 eurot 46 senti kuus), mitte 2018 ja 2019 eriehitustööde valdkonna tasu (1616 ja 1746 eurot kuus). Alates 1. novembrist 2019 väljamõistetud hüvitise suuruse määramisel on ringkonnakohus ekslikult lähtunud hageja sissetuleku kaotusest 70%, kuigi hageja sissetulek vähenes 30%. Kostja peaks hüvitama 30% hageja keskmisest töötasust või eriehitustööde valdkonna töötasust, millest tuleb maha arvata hageja töövõimetuspension ja mida tuleks indekseerida tarbijahinnaindeksiga. Perioodilise hüvitise väljamõistmisel jättis ringkonnakohus märkimata hüvitise maksmise kestuse. Ei saa eeldada, et kostja tasub hagejale hüvitist ka pärast tema pensioniea saabumist. Ringkonnakohus rahuldas hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude, kuigi hagejale on juba kriminaalasjas nr 1-17-7802 jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud sama õnnetusega tekkinud
7(12)
2-17-19464 mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot. Hageja ei saa nõuda sama mittevaralise kahju hüvitamist kaks korda ja kahelt erinevalt isikult. Ringkonnakohus jättis ekslikult 80% menetluskuludest kostja kanda, kuigi hageja nõue rahuldati väiksemas ulatuses.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis alates 26. jaanuarist 2018 ja sellelt hüvitiselt arvutatud viivis, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saadab kolleegium asja TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitis ajavahemiku 6. mai 2015 kuni 25. jaanuar 2018 eest ja sellelt arvutatud viivis ning jäeti muutmata maakohtu otsusega väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis, on ringkonnakohtu otsus selles osas jõustunud (TsMS § 655 lg 2 p 2). Seega peab kostja hüvitama hagejale ajavahemikus 6. mai 2015 kuni 25. jaanuar 2018 saamata jäänud tulu 20 127 eurot 44 senti, sellelt arvutatud viivise ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga 4733 eurot 80 senti ja alates ringkonnakohtu otsuse tegemisest sissenõutava viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning mittevaralise kahju hüvitise 9000 eurot.
10.Ringkonnakohus märkis õigesti, et tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude võib VÕS § 1044 lg 3 järgi rahuldada lepingu rikkumisele (st nõude alusena VÕS § 115 lg-le 1) või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043) tuginedes. Nii lepingu- kui ka deliktiõiguslikul alusel vastutuseks tuleb teha kindlaks töötaja kahju ja tööandja tegu ning põhjuslik seos kahju ja teo vahel (VÕS § 127 lg 4). Kui lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise välistab üldjuhul vääramatu jõud VÕS § 103 lg 2 tähenduses, siis deliktilise üldvastutuse korral vabaneb tööandja hüvitamiskohustusest, kui ta tõendab VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Kohus peab poolte esitatud asjaoludest lähtudes kontrollima haginõuet mõlemal õiguslikul alusel, v.a kui ühel alusel saab nõude täielikult rahuldada (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 24–25). Kohtud lahendasid ja ringkonnakohus rahuldas hageja nõuded deliktiõiguslikul alusel. Hageja ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles hagi jäi rahuldamata. Eeltoodu tõttu lähtub ka kolleegium õigussuhtele maakohtu ja ringkonnakohtu antud kvalifikatsioonist.
11.Kohtud on tuvastatud asjaolude alusel põhjendatult leidnud, et kostja käitus tööohutust tagamata jättes õigusvastaselt ning on hagejale kahju tekitamises süüdi. Kohtud kohaldasid õigesti tööõnnetuse ajal kehtinud TTOS § 12 lg-t 31 ja Vabariigi Valitsuse määruse nr 377 § 3 lg-t 2, millest tulenevalt vastutab mitme tööandja ühisel ehitusplatsil peatöövõtja selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega selle mõjupiirkonnas olevaid isikuid. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad solidaarselt selle eest, et töö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid 8(12)
2-17-19464 isikuid. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendatud, et peatöövõtja kogu töömaal, sh tööõnnetuse kohas, oli teine ettevõtja, ning et tööandjad olid sõlminud tööohutuse ja vastutuse kokkuleppe. Sellest tulenevalt on õige ringkonnakohtu järeldus, et kostja vastutab hageja ees solidaarvõlgnikuna (VÕS § 65 lg 1 ja § 137 lg 1). TsMS § 688 lg-te 3–5 alusel lähtub kolleegium alama astme kohtute tuvastatud faktilistest asjaoludest ega uuri tõendeid. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda kohtutest erinevale seisukohale. Kohtud ei ole asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel eksinud. Ringkonnakohus on kooskõlas TsMS § 654 lg-tega 4 ja 5 märkinud otsuses tõendid, millele on kohtu järeldused rajatud, samuti vastanud kostja väidetele, mis on kassatsioonkaebuses uuesti esitatud. Kolleegium järgib selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 689 lg 5).
12.Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 järgi ei pea olema kahju ja õigusvastase teo või tegevusetuse vahetu tagajärg, tegemist võib olla põhjuste ahelaga (Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655/24, p 12.2). Sellest järeldas ringkonnakohus põhjendatult, et kui kostja oleks järginud TTOS § 6 lg-s 2 ja § 12 lg-tes 5 ja 6 sätestatud kohustusi, ei oleks saanud hagejaga tööõnnetust juhtuda. Samuti on ringkonnakohus õigesti märkinud, et tervisekahjustuse saanud töötaja võime saada sissetulekut on eelduslikult vähenenud samas ulatuses tema töövõime kaotuse ulatusega ning tööandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest üksnes siis, kui ta tõendab, et töötaja ei töötaks ka siis, kui ta ei oleks tööandja süül töövõimet osaliselt kaotanud, st et töötaja kaotas töö muul põhjusel, kui tööandja süül toimunud töövõime kaotus või vähenemine (Riigikohtu 2. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 10).
13.Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus kooskõlas VÕS § 127 lg-s 1 ja §-s 130 sätestatuga võtnud ajavahemiku 6. mai 2015 kuni 25. jaanuar 2018 eest kostjalt väljamõistetava hageja saamata jäänud tulu arvutamise aluseks hageja 2014. a keskmise kuusissetuleku ning alates 26. jaanuarist 2018 väljamõistetava saamata jäänud tulu aluseks eriehitustööde tegevusala keskmise töötasu. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule VÕS § 130 kohaselt hüvitada nii kahjustamisest tekkinud kulud kui ka täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju. Kohtul tuleb kooskõlas VÕS §-des 127 ja 130 sätestatuga tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus (nt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9313/102, p 28). Kahju suuruse arvutamisel võib võtta aluseks ka keskmise kuusissetuleku selle tööandja juures, kellega töösuhe ei lõppenud töötaja terviseseisundi tõttu (vt ka Riigikohtu 22. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03, p 26). Eeldatava sissetulekuna võib kohus kannatanu saadud keskmise kuusissetuleku asemel arvestada ka nt sama tegevusala töötasu. Ringkonnakohus põhjendas kooskõlas eeltooduga, miks tuleb kuni töösuhte lõppemiseni 25. jaanuaril 2018 hüvitada hagejale saamata jäänud tulu tema 2014. a keskmise sissetuleku alusel ning alates töösuhte lõppemisest eriehitustöö tegevusala keskmise töötasu järgi. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus nendele järeldustele jõudes kohaldanud vääralt materiaalõigust ega rikkunud 9(12)
2-17-19464 menetlusnorme. Tegu on diskretsiooniotsusega (vt ka Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9313/102, p 28). Ringkonnakohus põhjendas kooskõlas VÕS § 127 lg-s 1 ja §-s 130 ning ajutise korra p-s 14 sätestatuga ka seda, miks tuleb kuni töösuhte lõppemiseni makstava hüvitise arvutamisel lähtuda hageja kogu 2014. a sissetulekust. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt ei ole kostja tõendanud, et 2014. a-l oli hageja sissetulek varasemast oluliselt suurem ega ka seda, et hageja sissetulek oleks võrreldes 2014. a-ga vähenenud ka siis, kui ta ei oleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 alusel lähtub kolleegium ringkonnakohtu tuvastatud faktilistest asjaoludest ega uuri tõendeid. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda ringkonnakohtust erinevale seisukohale ega leida, et ringkonnakohus on eksinud eelnimetatud asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel.
14.Ringkonnakohtu otsus on põhjendamata ja vastuoluline alates 26. jaanuarist 2018 kostjalt hageja kasuks väljamõistetud saamata jäänud tulu osas. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus selle hüvitise osas oluliselt menetlusõiguse norme, eelkõige TsMS § 435 lg-s 1, §-s 436, § 438 lg-s 1, § 442 lg-s 8 ning §-s 652 ja § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatut. Tööõnnetusest põhjustatud tervisekahjustuse korral on töötaja saamata jäänud tulu (töötasu) nõude üks eeldus sissetuleku vähenemise põhjuslik seos tööõnnetusest põhjustatud töövõimetusega. Kuna tervisekahjustuse saanud töötaja võime saada sissetulekut on eelduslikult vähenenud samas ulatuses tema töövõime kaotuse ulatusega (Riigikohtu 2. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 10), on töövõime kaotuse ulatusest võimalik eelduslikult lähtuda ka kaotatud sissetuleku eest hüvitise väljamõistmisel. Eelduse, mille järgi on töötaja kaotanud sissetuleku oma töövõime kaotuse ulatuses, võivad mõlemad pooled ümber lükata – töötajal on õigus tõendada, et tema tervisekahjustusest tingitud sissetuleku kaotus on suurem kehtiva korra alusel määratud töövõime kaotuse ulatusest, ning kahju hüvitama kohustatud tööandja võib tõendada, et töötaja tervisekahjustusest tingitud sissetuleku kaotus on töövõime kaotuse ulatusest väiksem. Praeguses asjas on kostja väitnud, et hageja on pärast tööõnnetust kuni töösuhte lõppemiseni jätkanud töötamist samal töökohal ja saanud selle eest sissetulekut, mis ületab säilinud töövõime ulatusele vastavat osa tema varasemast sissetulekust. Samuti on kostja tuginenud sellele, et arsti otsusega tunnistati hageja oma töökohale sobimatuks alles 9. jaanuaril 2018. Kostja on maakohtu menetluses esitanud maakohtule töölepingu ülesütlemise avalduse, mille alusel kohtud tuvastasid, et kostja pakkus hagejale enne koondamist tehnoloogi töökohta, millest hageja keeldus. Hageja ei ole kostja nendele väidetele vastu vaielnud, kuid on apellatsioonkaebuses tuginenud mh sellele, et maakohus ei ole teise töö pakkumise ja sellest keeldumise asjaolusid pooltega arutanud ning kostja ei ole tõendanud hagejale teise töö pakkumist, selle tingimusi ega seda, kas need sobisid hageja terviseseisundile (vt p-d 3.2 ja 3.3). Ringkonnakohus ei ole poolte eeltoodud väidete tähelepanuta jätmist tööõnnetusest põhjustatud sissetuleku vähenemise kontrollimisel piisavalt põhjendanud. Kolleegium selgitab, et tööõnnetusest põhjustatud tervisekahjustuse tõttu saamata jäänud töötasu nõude puhul tuleb kohtul põhjusliku seose kontrollimisel mh hinnata, milline on kõiki asjaolusid arvesse võttes vastava tervisekahjustuse tegelik mõju töötaja sissetuleku vähenemisele. Kui kohus tuvastab, millises ulatuses on töötaja sissetulek vähenenud tööõnnetusest tingitud töövõimetuse tõttu, peab kohus kostja hagile esitatud vastuväiteid arvestades kontrollima ka seda, kas esinevad VÕS §-s 139 sätestatud asjaolud kahjuhüvitise vähendamiseks. Kahjuhüvitist vähendatakse muu hulgas juhul, kui kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata (VÕS § 139 lg 2). Sellise toiminguna on käsitatav ka tööle asumine, kui seda võib isikult mõistlikult oodata. Tervise kahjustumise korral on töötajal selline kohustus aga üksnes juhul, kui kahju tekitamisele (tööõnnetuse toimumisele) aitas kaasa töötaja 10(12)
2-17-19464 tahtlus või raske hooletus (VÕS § 139 lg 3). Kuna kostja on hagile tervikuna vastu vaielnud ja tuginenud seejuures asjaolule, et enne töölepingu ülesütlemist pakuti hagejale teist töökohta (tehnoloog), kuid hageja keeldus sellest ning seejärel lõpetati hagejaga tööleping koondamise tõttu, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hindama, kas hagejale tööõnnetusega tekitatud kahju hüvitist on alust vähendada.
15.Ringkonnakohtu otsus ei ole põhjendatud ka alates 1. novembrist 2019 perioodilise hüvitise suuruse kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus juhindus Sotsiaalkindlustusameti 18. novembri 2019. a teatisest, millest nähtuvalt on hageja ekspertarstide arvamuse kohaselt kaotanud tööõnnetuse tõttu oma töövõimest 70%. Samas mõistis ringkonnakohus alates 1. novembrist 2019 kostjalt hageja kasuks välja igakuise hüvitise 1746 eurot, s.o eriehitustöö tegevusala keskmise töötasu 2019. a-l, arvestamata hagejal tuvastatud töövõime kaotuse ulatust. Hüvitise väljamõistmiseks pidanuks ringkonnakohus korrutama eriehitustöö tegevusala keskmise tasu kohtu tuvastatud hageja tegeliku töövõime kaotuse määraga. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et hageja kaotas tööõnnetuse tagajärjel töövõime täielikult. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus ka eeltooduga arvestama.
16.Õige ei ole kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus oleks pidanud mõistma perioodilise hüvitise välja hageja pensioniea saabumiseni ning indekseerima seda tarbijahinnaindeksiga. Kolleegium selgitab, et sissetuleku kaotus võib olla põhjustatud tervisekahjustusest ka juhul, kui kannatanu saab vanaduspensioni (nt Riigikohtu 8. septembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-03, p 10). Seega ei välista ainuüksi hageja pensioniikka jõudmine perioodilise hüvitise kostjalt väljamõistmist. Kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus VÕS § 136 lg 4 esimese lause kohaselt maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Perioodiliste maksete väljamõistmise kohta tehtud kohtuotsuse muutmise menetlusõigusliku aluse näeb ette TsMS § 459. VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi võib kohus perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Kolleegium on varem leidnud, et tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kannatanu kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selline indeks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks (vt nt Riigikohtu 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13). Ringkonnakohus kohustas hageja taotlusel kostjat alates 2020. a-st indekseerima hagejale makstavat perioodilist hüvitist Statistikaameti andmebaasis avaldatava eriehitustööde tegevusala keskmise töötasu juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga. See on kooskõlas kolleegiumi eeltoodud seisukoha ja VÕS § 136 lg 4 teises lauses sätestatuga.
17.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kostjalt alates 26. jaanuarist 2018 hageja kasuks kahjuhüvitise väljamõistmiseks tuvastama esmalt hageja kahju ja kostja käitumise põhjusliku seose, samuti kontrollima, kas kostja esitatud asjaolud annavad alust kahjuhüvitist vähendada. Kui ringkonnakohus leiab, et kostja peab hüvitama hagejale pärast töösuhte lõppemist saamata jäänud ja saamata jääva tulu, ning mõistab temalt mh välja VÕS § 136 lg 2 järgi perioodilise hüvitise, peab ringkonnakohus uuesti lahendama ka hageja viivisenõude. 11(12)
2-17-19464 Hageja perioodilise hüvitise nõude rahuldamise korral peab kohtuotsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (TsMS § 442 lg 5 teine lause). Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (vt nt Riigikohtu
25.oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-12837/48, p 12). Kolleegiumi hinnangul ei vasta ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 3.3 eeltoodud tingimustele. Resolutsiooni p-s 3.3 on põhjendamatult nimetatud hagejale väljamõistetud hüvitist tema indekseeritud töötasuks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi vastab see summa eriehitustöö tegevusala keskmisele töötasule 2019. a-l. Hüvitise indekseerimise näeb ette resolutsiooni p 3.4. Kolleegium leiab ka, et tervisekahju tekitamise eest perioodilise hüvitise väljamõistmisel peab kohus mõistma kahju tekitajalt kannatanu kasuks välja täpse rahasumma, mille suuruse kindlakstegemisel on arvestatud tööõnnetusest põhjustatud sissetuleku vähenemise ulatust. Kohtulahendis, sh selle resolutsioonis, ei saa ette näha, et väljamõistetud hüvitisest arvatakse maha kannatanule tulevikus makstav töötasu osas, milles see ületab tema säilinud töövõime protsendile vastavat osa indekseeritud töötasust. Kohtulahendi tegemise ajal tuleb väljamõistetava hüvitise arvutamisel võtta arvesse kõiki teada olevaid hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid. Asjaolude olulise muutumise korral on huvitatud poolel õigus taotleda kohtult hüvitise suuruse muutmist (TsMS § 459, VÕS § 136 lg 4).
18.Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 9000 eurot. Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus hüvitise suuruse põhjendamisel kaalutlusõigust, kuid nõustus, et 9000 eurot on asjaolusid arvestades õiglane hüvitis (VÕS § 127 lg 6, § 128 lg 5, § 134 lg-d 2 ja 5 ning TsMS § 366). Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust selles osas ringkonnakohtu otsust muuta ega tühistada. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamist ei välista asjaolu, et kriminaalasjas on jõustunud kohtulahendiga mõistetud sama sündmuse tõttu hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis teiselt isikult.
19.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
20.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.