Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-62-03 Otsuse kuupäev Tartu, 9. juuni 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa Kohtuasi Mihhail Sapo"nikovi hagi AS Dvigatel vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-1506/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Dvigatel kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 2. juuni 2003. a, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. detsembri 2002. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Hageja Mihhail Sapo"nikov töötas metallitreialina tehases Dvigatel 26. veebruarist 1956 kuni
30.oktoobrini 1987. Tehases töötamise ajal kaotas hageja seoses kutsehaigusega osaliselt töövõime. Tallinna ATEK määras 26. veebruaril 1986. a hageja töövõime kaotuseks 25% tähtajatult. 1. aprilli 1986. a käskkirjaga määras tehase Dvigatel direktor hagejale tähtajatult igakuise hüvitise töötasu ulatuses, millest hageja jäi ilma töövõime kaotuse tõttu. 30. oktoobril 1987. a vabastati hageja töölt seoses koondamisega. Samast päevast jäi ta pensionile, saades lisaks riiklikule pensionile ka hüvitist tööandjalt, mida indekseeriti Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kehtestatud korras. Tallinna ATEK-i 27. detsembri 1995. a otsuse järgi on hagejal III invaliidsusgrupp ja talle määrati invaliidsuspension. 1. jaanuarist 1999. a määrati hagejale uuesti vanaduspension. Tööandja maksis hagejale 1999. a jaanuari hüvitise 2000. a märtsis. Edaspidi ei ole hageja hüvitist saanud.
2.Tallinna Linnakohtule 2. märtsil 2001. a esitatud hagis palus M. Sapo"nikov AS-lt Dvigatel välja mõista kuni 31. detsembrini 2001. a saamata hüvitised summas 48 790 krooni ja 1. jaanuarist 2002. a igakuise hüvitisena 1394 krooni. Hageja leidis, et kostja on kohustatud talle hüvitist maksma.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et õige kostja asjas on AS Metosepp, mis moodustati tsehhi baasil, kus hageja töötas. Hageja saab vanaduspensioni 1632 krooni kuus, mis on suurem kui igakuine kahjuhüvitis 1394 krooni. TsK § 464 lg 1 järgi tuleb kahjuhüvitisest pension maha arvata. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 11 ei näe ette võimalust, et vanaduspensioni ikka jõudnud isikul määratakse kindlaks püsiva töövõimetuse suurus. Vanaduspensionäridel puudub õigus kahjuhüvitisele alanenud töövõime eest. Hageja arvutused on aritmeetiliselt õiged, kuid sisult väärad.
4.AS Metosepp kolmanda isikuna ühines kostja seisukohtadega.
5.Tallinna Linnakohus rahuldas hagi ja mõistis AS-lt Dvigatel hageja kasuks välja ühekordse tervisekahju hüvitise 48 790 krooni ja alates 1. jaanuarist 2002. a igakuiselt 1394 krooni. Kohus leidis, et hagi on esitatud õige kostja vastu. AS Dvigatel on tunnistanud kahjuhüvitise maksmist kohustavate tingimuste olemasolu, mis on sätestatud TsK §-s 448. Kostja maksis tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitist 1986. aastast kuni 1999. aasta jaanuarini. AS Dvigatel peadirektori
9.veebruari 2001. a kirjast nähtuvalt on kostja peatanud hüvitise maksmise. Peatamise põhjuseks pole hüvitise maksmise tingimuste eitamine, vaid kahju hüvitamist reguleeriva õigusakti
põhiseadusele vastavuse küsitavus. TsK § 464 lg 1 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata ainult tervisekahjustusega seoses määratud toetus või pension. Hageja sellist pensioni ei saa ja kostjal tuleb hüvitada tekitatud kahju täies ulatuses. Hageja on püsivalt töövõimetu. Tervisekahju hüvitis määrati talle tervise pöördumatu kahjustamise ja elukvaliteedi halvendamise korvamiseks. TsK § 466 järgi on tekitatud kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kodaniku kantud kahju täises ulatuses, kui riiklikule sotsiaalkindlustusele kuuluvale kodanikule ei ole seoses temale vigastuse või muu tervisekahjustusetekitamisega toetust või pensioni määratud.
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Kohus on jätnud tuvastamata, kas hagejal esineb vaidlusalusel perioodil kahju, mis seisneb töötasu vähenemises püsiva töövõimetuse tõttu tervisekahjustuse tagajärjel. Hageja on pensionär, kes ei tööta ja kes saab vanaduspensioni. Kuna hageja ei saa mingit töötasu, siis ei ole olemas ka kahju, mis seisneks töötasu vähenemises. Hagejal ei esine kahju ei töötasu vähenemise ega vanaduspensioni vähenemise vormis. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Linnakohus kohaldas õigesti TsK § 464 ja § 448. TsK § 448 ja TsMS § 95 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju, kostja õigusvastase tegevuse ja põhjusliku seose nende vahel. Kahju hüvitamise eesmärgiks on hageja asetamine olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks seoses kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud. Tervisekahjustuse tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Muutunud majandusoludes tuleb osutatud normide alusel varalise kahjuna mõista tervisekahjustuse tagajärjel kaotatud sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaliseks kahjuks see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Kostja ei ole vaidlustanud summa suurust, mille hageja seoses kutsehaigusega oma sissetulekust kaotas. Vaidlust ei ole ka selle üle, et hageja haigestus kutsehaigusesse Dvigatelis töötamise ajal ning et kostja oli tööandjana süüdi selles, et hagejal tekkis kutsehaigus. Samuti pole vaidlust selle üle, et hageja töövõime kaotus on 25% tähtajatult. Asjaolu, et hageja on 76-aastane mittetöötav vanaduspensionär, ei tähenda iseenesest seda, et hagejal ei esine kahju, mis seisneb sissetulekute vähenemises. Seadus ei näe ette tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks hüvitise maksmise lõpetamist seoses sellega, et kannatanu on jõudnud vanaduspensioni ikka.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kassatsioonkaebuse esitas kostja AS Dvigatel, kes palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme. Ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei vaielnud vastu kahju suurusele, ei tulene tuvastatud asjaoludest ega tugine tõenditele. Kostja on kogu menetluse kestel väitnud, et hagejal ei esine vaidlusalusel perioodil kutsehaigusest tingitud kahju. Selle väitega on vaidlustatud ka hageja hüvitise nõude summad. Ringkonnakohus jättis vastuseta apellatsioonkaebuse põhjenduse, mille kohaselt hagejal puudub kutsehaiguse tagajärjel saadud kahju, kuna hageja ei saa töötasu ning tema pensioni suurus ei sõltu kutsehaiguse olemasolust. Ringkonnakohus ei ole
arvestanud TsMS § 94 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt ei ole vaja tõendada üldteadaolevat asjaolu. Ükski pensione reguleerinud ja reguleeriv seadus ei sisalda sätet, mis seaksid vanaduspensioni suuruse sõltuvusse kunagisest kutsehaigusest. Üldteadaolevaks asjaoluks on see, et hageja pension ei vähenenud kutsehaigusest tingitud töövõime alanemise tõttu. Ringkonnakohus ei tuvastanud hagejal kahju olemasolu.
9.Vastuses kassatsioonkaebusele palus hageja jätta kaebuse rahuldamata. Kostja ei vaidlustanud hüvitise summat, mille väljamõistmist hageja taotles. Kohtud tegid kindlaks summa, millise hageja kaotas oma sissetulekust tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel. Riikliku pensionikindlustuse seadus ei reguleeri tööandja tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist töötajale.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
11.Ringkonnakohus ei ole rikkunud protsessiõiguse norme. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kohtuotsuse muutmiseks puudub alus. Kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, ei pea ta TsMS § 330 lg 5 kohaselt oma otsuses esimese astme kohtu otsuse põhjendusi kordama. Sel juhul on esimese astme kohtu tuvastatud asjaolud aluseks ka ringkonnakohtu otsusele.
12.TsK § 448 ja TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju ja kostja õigusvastase tegevuse ning põhjusliku seose nende vahel. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kaotanud püsivalt 25% töövõimest kostja süül. Linnakohus luges tõendatuks, et hageja kaotas osa sissetulekust kostja põhjustatud tervisekahjustuse tõttu, mille hüvitamiseks maksis kostja talle aastaid hüvitist.
13.Esimese astme kohus tuvastas asjas esitatud tõendite põhjal hagejal kahju hagetavas summas. Seega on ebaõige kassatsoonkaebuse väide, et ringkonnakohus pole tuvastanud hagejal kahju olemasolu. Apellatsioonkaebuses ega ka kassatsioonkaebuses pole kostja väitnud, et tõendite hindamisel oleks kohtud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid rikkunud.
14.Kassatsioonkaebuses leiab kostja, et ringkonnakohus ei ole vastanud tema apellatsioonkaebuse väitele, et kuna hageja vanaduspensionärina ei saa töötasu, puudub tal vaidlusalusel perioodil kutsehaigusest tingitud rahaline kahju. Ringkonnakohus on kostja sellele väitele vastanud. Apellatsioonikohus on õigesti leidnud, et ka vanaduspensioniikka jõudnud isikule on tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega.
15.Kostjal oli võimalik tõendada, et hageja kaotas töötasu muul põhjusel kui töövõimetuse tõttu, mille põhjustas kostja. Kohtud on põhjendatult leidnud, et kostja ei ole oma vastuväiteid tõendanud. See, et hageja vanaduspension ei ole töövõime alanemise tõttu vähenenud, ei välista kutsehaiguse tõttu hageja sissetuleku vähenemist. H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.