Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

krooni.

Otsuse põhjenduste kohaselt on Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrus nr 172 ENSV tsiviilkoodeksist madalamalseisev õigusakti ja õigusaktide vastuolu korral ei saa nimetatud määrus muuta tsiviilkoodeksiga kehtestatud põhimõtteid. TsK § 466 kohaselt juhul, kui riiklikule sotsiaalkindlustusele kuuluvale kodanikule ei ole seoses temale vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on tekitatud kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kodaniku poolt kantud kahju täies ulatuses. Kostja leiab, et seda sätet tuleb kohaldada olukorras, kus kahjuhüvitist saama õigustatud isikule ei ole üldse pensioni määratud, hageja on aga mingil perioodil saanud töövõimetuspensioni. Kostja poolt välja toodud Riigikohtu lahendites on selgitatud, et kahjuhüvitisest saab maha arvata vaid toetused ja pensionid, mis on määratud seoses kutsehaigusega. Vanaduspensioni määramine ei ole seotud kutsehaigusega, vaid teatud ikka jõudmisega. Seega puudub vanaduspensioni mahaarvamiseks kahjuhüvitisest alus. Riigikohtu seisukohtadest ei tulene, et mingil perioodil töövõimetuspensioni saamine mõjutab vanaduspensioni saamist või et juhul, kui isik on saanud töövõimetuspensioni, siis tuleks tema saadavast kahjuhüvitisest vanaduspensioni mingi osa maha arvata. Töövõimetuspensioni saamise ajal arvati töövõimetuspension TsK § 464 lg 1 alusel vastavalt kahjuhüvitisest maha. See ei tähenda, et vanaduspensioniikka jõudes tuleks ka vanaduspension kahjuhüvitisest maha arvata. Kohus ei leidnud, et kahjuhüvitise ja vanaduspensioni täies suuruses maksmine asetaks hageja võrreldes teiste kahjuhüvitist saavate isikute ja vanaduspensionäridega ebamõistlikult soodsamasse olukorda. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 43 reguleerib riiklike pensionide maksmist töötamise korral. Selle sätte kohaselt ei ole keelatud pensionieas töötamine. Töötamise korral ei maksta vaid ennetähtaegset ning teatud juhtudel ka toitjakaotus- ja rahvapensioni. Tööl käival vanaduspensionäril on õigus saada vanaduspensioni täies ulatuses ja selle kõrval ka töötasu. Kahjuhüvitist saavatel isikutel, kes ei ole vanaduspensionieas, ongi maksimaalselt võimalik saada kahjuhüvitise suurust summat. Töövõimetuspensioni määramine on seotud tööst põhjustatud tervisekahjuga ja tuleb seetõttu kahjuhüvitisest maha arvata. Vanaduspensioniikka jõudes lisandub võimalus saada vanaduspensioni. Kohus ei nõustunud väitega, et üheaegselt täies suuruses nii pensioni kui ka kahjuhüvitise maksmine soodustab töökeskkonna halvenemist ja tervistkahjustavat käitumist. Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju hüvitamise eest vastutab eelkõige tööandja, kelle ülesanne on ka jälgida töökeskkonna ohutust. TsK § 473 kohaselt läheb hüvitamiskohustus riigile vaid juhul, kui tööandjaks olnud juriidiline isik on lõpetanud oma tegevuse ja tal ei ole õigusjärglast. Seega ei ole ka töökeskkonna halvendamine tööandjate huvides, kuna hüvitise maksmise kohustus on eelkõige nende ülesanne. Samuti ei ole põhjendatud kartus, et vanaduspensioni ja tervisekahjuhüvitise üheaegne täies suuruses maksmine võiks soodustada tervistkahjustavat käitumist. VÕS § 139 lg 1 kohaselt juhul, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seega juhul kui töötaja meelega enda tervist kahjustab, on võimalik seda kahjuhüvitise määramisel arvesse võtta. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 30 305 krooni ühekordse summana ja alates 01.07.2009 igakuiselt 6033 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS

1) on kahju tekitamine aset leidnud enne 02.07.2002, seega kuulub M. M hüvitise määramisel ja arvutamisel kohaldamisele ENSV tsiviilkoodeks ja Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud Kord. M. M oli varasemalt määratud töövõimetuspension ja vanaduspensionile õigust andvasse vanusesse jõudmisel määrati M. M vanaduspension. Riigikohtu otsustes (3-2-1-107-02, 3-2-1-109-02, 3-2-1-114-02, 3-2-1-62-03, 3-2-1-64-03), kus tsiviilkolleegiumi seisukoha järgi puudub vanaduspensioni mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus, viidatakse TsK §-le 466, mis ütleb, et kui riiklikule sotsiaalkindlustusele kuuluvale kodanikule ei ole seoses temale vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on tekitatud kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kodaniku poolt kantud kahju täies ulatuses. TsK jõustumisest 01.01.1965 kuni 01.04.2000 kehtinud pensioniseaduste (riiklike pensionide seadus, Eesti Vabariigi pensioniseadus, riiklike elatusrahade seadus) kohaselt määrati invaliidsuspension eluajaks või kuni määratud invaliidsusgrupi kehtivuse aja lõpuni ja seda ei arvutatud ümber vanaduspensioniks. Seega TsK § 466 jõustumisest kuni riikliku pensionikindlustuse seaduse jõustumiseni 01.04.2000 maksti isikutele invaliidsuspensioni ka vanaduspensioni eas. Hüvitise suuruse arvutamisel kohaldati ka vanaduspensioni eas olevate isikute suhtes TsK § 464 lg 1, mille kohaselt on vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. TsK kommenteeritud väljaandes toodud TsK § 466 kommentaarist nähtuvalt on nimetatud sätte mõte reguleerida tööandja vastutust juhul, kui isikule ei ole määratud invaliidsuspensioni põhjusel, et teda ei ole tunnistatud invaliidiks seoses töövõime püsiva kaotuse väikese ulatusega või puudub tal vajalik tööstaaž jmt. Seega on tegemist sättega, mis reguleerib juhtumeid, kus isikul puudus õigus invaliidsuspensionile ning mida kohaldati koos §-dega 464 või 465. Pensionireformi läbiviimisel jõustus 01.04.2000 riikliku pensionikindlustuse seadus (edaspidi RPKS), millega muudeti invaliidsuspensioni nimetus töövõimetuspensioniks ja sätestati isiku õigus töövõimetuspensionile kuni vanaduspensioni eani. Pensionireformi käigus viidi sisse muudatused ka korda, kuid jäeti muutmata korra punkt 7 lg 3, mille kohaselt pensionid, mis on määratud kannatanule muudel alustel nii enne kui pärast töövigastust, võetakse kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel arvesse selles invaliidsuspensioniga võrdses osas, mida kannatanul on õigus saada seoses töövigastusega. Seega on üheselt mõistetav, et juhul, kui isikule määratud töövõimetuspension (invaliidsuspension) on ümber arvutatud vanaduspensioniks, tuleb hüvitise arvutamisel kohaldada korra p 7 lg-t 3. Töövõimetuspensioni arvutamine oli reguleeritud RPKS §-s 12, mille kohaselt töövõimetuspension moodustas vastava protsendi kas isiku pensioniõigusliku staaži ja aastakoefitsientide alusel arvutatud vanaduspensionist või vanaduspension 30-aastase pensioniõigusliku staaži korral, olenevalt asjaolust kumb osutus suuremaks. RPKS § 48 kohaselt määrati isikule, kellele maksti töövõimetuspensioni kuni vanaduspensionieani, vanaduspension ilma avaldust nõudmata (lg 1), kusjuures lähtuti vanaduspensioni määramise ajaks olemasolevast pensionstaažist (lg 2) ning juhul, kui vanaduspension osutus väiksemaks varem makstud pensionist, maksti vanaduspensioni varem makstud suuruses (lg 3). Sama regulatsioon on sätestatud ka praegu kehtivas (jõustunud 01.01.2002) RPKS §-des 18 ja 19. Seega on tegemist töövõimetuspensioni ümberarvutamisega vanaduspensioniks, kusjuures igal juhul säilitatakse isikule pension vanaduspensionieani makstud suuruses. Sisuliselt on tegemist vanaduspensioniga, mis on arvutatud töövõimetuspensioni reeglite alusel: kas tegeliku pensionistaaži alusel või 30-aastase pensionistaaži alusel; 2) ei olnud pensionireformi eesmärgiks tsiviilkoodeksiga kehtestatud sätte mõtet muuta. Seega on vanaduspensionikka jõudnud isiku osas hüvitise suuruse ümberarvutamine ja selle vähendamine endiselt põhjendatud. Põhimõtte kehtestamine, et õigus töövõimetuspensionile on isikutel ainult kuni vanaduspensioniikka jõudmiseni ning töövõimetuspensionil olnud isikud viiakse üle

vanaduspensionile, ei saa tuua kaasa olukorda, kus vanaduspensionieas isikule tagatakse riigi poolt samaaegselt täies suuruses nii hüvitis tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest kui ka vanaduspension. Sellise kohustuse panemine riigile oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, sest annaks tööst põhjustatud tervisekahjustusega isikutele õiguse põhjendamatult kõrgetele hüvitistele ning oleks vastuolus muude üldiste huvidega, sest soodustaks töökeskkonna halvenemist ja tervistkahjustavat käitumist, tuues samaaegselt lisaks riigile kaasa hüvitiste maksmisega seotud kulutuste olulise kasvu; 3) seaks lisaks vanaduspensionile täies ulatuses hüvitise maksmine M. M võrreldes teiste töövõimetuspensionil olevate tervisekahjuhüvitist saavate isikutega (kellel arvestatakse töövõimetuspension hüvitisest maha) ja ka teiste tavaliste vanaduspensionäridega (kes saavad nende aastate eest pensioni samas suuruses) ebamõistlikult eelistatud olukorda, mille tulemusena on temal võimalik lisaks maksimaalsele vanaduspensionile saada täies suuruses tervisekahjuhüvitis.

ennetähtaegset ning teatud juhtudel ka toitjakaotus- ja rahvapensioni. Tööl käival vanaduspensionäril on õigus saada vanaduspensioni täies ulatuses ja selle kõrval ka töötasu. Vanaduspensioni mahaarvestamine kutsehaiguse hüvitisest tähendab sisuliselt seda, et Sotsiaalkindlustusamet lisab omapoolse panuse vastustaja kahjustamisse: kõigepealt ei taganud tööandja tervislikke töötingimusi, mille tagajärjel tekkis kutsehaigus ning nüüd tahab Sotsiaalkindlustusamet vähendada hüvitise suurust. M. M kannataks kahekordselt, mis on ilmselge ebavõrdne kohtlemine; 4) ei kuulu tervisekahju hüvitamise asjades kohaldamisele ükski pensioniseadus, kehtiv RPKS ega varasemad seadused, rääkimata Nõukogudeaegsetest pensioniseadustest. Tervisekahju hüvitise suuruse üle peetav vaidlus tuleb lahendada lähtudes kahju hüvitamise eesmärgist ning ka VÕS ei näe ette vanaduspensioni mahaarvamist kahjuhüvitisest, siis on vastustajal õigus saada hüvitist täies suuruses; 5) ei ole vanaduspension mitte töövõimetuspensioni „ümberarvutus“, vaid on inimese poolt oma tööga aastate jooksul väljateenitud õigus saada alates teatud vanusest igakuist sissetulekut olenemata muudest asjaoludest. Seepärast ei ole ka mitte mingisugust alust vanaduspensioni vähendamiseks ega selle tõttu hüvitise kärpimiseks. Töövõimetuspension on aga ühiskonna solidaarne abi isikule, kes on kaotanud osaliselt või täielikult oma töövõime ning ei suuda seetõttu töötada ja saada palka tavapärases ulatuses. Kehtiva seaduse kohaselt kuulub töövõimetuspension mahaarvestamisele kahjuhüvitisest; 6) on seadusandja teadlikult kujundanud praeguse pensionisüsteemi, kus vanaduspensionär võib saada üheaegselt nii täies ulatuses pensioni kui ka kogu töötasu, mida ta suudab välja teenida. Kehtiva pensioniseaduse eesmärgiks on stimuleerida vanaduspensionieas olevate isikute edasist töölkäimist, sest meie ühiskonna vanuseline struktuur on äärmiselt ebasoodne – vanemaealiste isikute osakaal on väga suur ja muutub järjest suuremaks. Sotsiaalmaksu laekumise probleem aga leevendub, kui eakad inimesed ei jää koju, vaid jätkavad töötamist. Seetõttu ongi seadusandja kehtestanud, et töötavate vanaduspensionäride pension ei kuulu vähendamisele; 7) on põhjusliku seose kontekstist tulenevalt oluline erinevus, kas vanaduspensionieas isiku töövõimetuse põhjuseks on ainult kutsehaigus (töövigastus) või lisandub põhjusena ka üldhaigestumine. Kui ainsaks põhjuseks on kutsehaigus (töövigastus), siis ei ole alust hüvitise vähendamiseks; kui aga töövõimetus on tingitud ka üldhaigestumisest, siis kerkib küsimus hüvitise vähendamisest, sest ei tööandja ega riik ei peaks maksma tervisekahju hüvitist üldhaiguste korral.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Valitsuse 10.06.1992 määrusega kinnitatud Kord, samuti ei vaidle apellant maakohtu poolt kahju arvestuse õigsuse üle. TsK § 448 lg-st 1 tuleneb kahju hüvitamise eesmärk, s.o isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Antud asjas tähendab see hageja asetamist olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks seoses kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud. Tervisekahjustuse tekitamisel on TsK § 463 lg 1 kohaselt varaline kahju töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavad kulutused. Sellest järelduvalt on vanaduspensioniikka jõudnud isikul tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalne kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Vastuseks apellandi väitele märgib ringkonnakohus, et Kord ei muuda seadusega, s.o tsiviilkoodeksiga, sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus otsuses nr 3-2-1-64-03. Hagejal on võimalus tõendada, et tekitatud kahju on suurem kui Korra järgi arvestatu ja kostjal on võimalus tõendada vastupidist. Apellant kostjana ei ole vastupidist tõendanud. Vastavalt TsK § 464 lg-le 1 peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi on töötajale seoses tema töö- või teenistuskohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Seega on TsK § 464 järgi tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Järelikult saab kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega. TsK § 466 kehtestab, et kui isikule ei ole seoses tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on kahju tekitaja kohustatud hüvitama kahju täies ulatuses. Kuna M. M oli vanaduspension määratud muul alusel kui seoses tervisekahjustusega, siis puudub selle mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus maakohtu poolt viidatud otsustes ning samale seisukohale on Riigikohus jäänud hilisemates otsustes (näiteks Riigikohtu 13.01.2009 otsus nr 3-2-1-117-08). Apellandi vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud ning Korra § 7 lg-st 3 ei saa samuti järeldada vastupidist. Riigikohus on mitmes otsuses (näiteks 30.10.2002 otsuses nr 3-2-1-114-02; 07.11.2002 otsuses nr 3-2-1-107-02) märkinud, et kehtinud Eesti Vabariigi pensioniseadus ja riikliku pensionikindlustuse seadus ning kehtiv riikliku pensionikindlustuse seadus sisaldavad küll norme, millel võib olla tähtsust tervisekahjustuse hüvitise määramisel, kuid nimetatud seadustes ei reguleeritud ega reguleerita tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist töötajale tööandja poolt. Sellest tulenevalt ei ole apellatsioonkaebuse viited eelmärgitud seadustele asjakohased ega ole aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele.

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.