V.U. hagi Eesti Vabariigi vastu (Sotsiaalkindlutsusameti kaudu) kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
12 915 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V.U. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): V.U. , esindaja Tõnu Kõrda
esindajad
Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik Sotsiaalkindlustusameti kaudu Apellatsioonkaebus rahuldada.
RESOLUTSIOON
Tartu Maakohtu 19. oktoober 2009 otsus
Tühistada Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2009 otsus ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista Eesti Vabariigilt V.U. kasuks välja 42 526 (nelikümmend kaks tuhat viissada kakskümmend kuus) krooni ühekordse summana ja alates 1. oktoobrist 2009 igakuiselt 1507 (üks tuhat viissada seitse) krooni. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Eesti
Edasikaebamise kord
Vabariigi kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seadus ei sätesta teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hagiavalduse kohaselt taotleb V.U. Eesti Vabariigilt temale alates 01.02.2007 välja maksmata jäänud tervisekahju hüvitise väljamaksmist kuni 30.09.2009 ühekordse summana 42 526 krooni ja alates 01.10.2009 igakuise hüvitisena 1507 krooni. Nimetatud hüvitise suuruse arvestamisel on aluseks võetud hageja indekseeritud keskmine kuusissetulek, milline on välja arvestatud kostja poolt ning kajastatud Tartu Pensioniameti 21.07.2005 otuses nr 283 ja asjaolu, et hagejal diagnoositud kutsehaigus on põhjustanud tema püsiva töövõimetuse 50 % ulatuses. Hagejal diagnoositi kutsehaigus 21.01.2000 Kutsehaiguste Kliiniku konsiiliumi otsusega ning sellest tingitud kahju hüvitamise kohustus läks tsiviilkoodeksi (TsK) § 473 alusel üle riigile, sest ettevõtted, millistes töötamise tagajärjel hageja haigestus kutsehaigusesse, olid lõpetatud ilma õigusjärgluseta. Alates 31.01.2007 jõudis hageja vanaduspensioniikka ning hakkas saama vanaduspensioni. Tartu Pensioniamet arvestab hageja vanaduspensioni maha igakuisest hüvitisest, mida hagejal on õigus saada kutsehaigusest tingitud terviskahjustuse tõttu, toetudes Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötaajtele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra“ (edaspidi Ajutine kord) p-dele 2 ja 7 lg 2. Hageja leiab, et selline mahaarvamine on õigusvastane, kuna alates 01.07.2002 on Ajutine kord seoses võlaõigusseaduse jõustumisega kaotanud kehtivuse. Kuid ka nimetatud õigusakti kehtivuse ajal on Riigikohus oma mitmetes lahendites asunud seisukohale, et vanaduspension ei kuulu tervisekahju hüvitisest mahaarvamisele, kuna tsiviilkoodeksis oli sätestatud põhimõte,et hüvitisest saab maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud tervisekahjustuse tõttu. Nii tsiviilkoodeksi kui ka võlaõigusseaduse sätete kohaldamise korral tuleb lähtuda kahju hüvitamise üldpõhimõttest - kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega kui hageja ei oleks kutsehaiguse tagajärjel töövõimetu, töötaks ta endistviisi oma erialal ning saaks nii töötasu kui ka vanaduspensioni. Kahju hüvitamise eesmärgiks on tagada hagejale sama sissetulek, mis tal oleks olnud, kui kutsehaigestumist ei oleks toimunud, vanaduspensioni mahaarvamine kahjuhüvitisest on vastuolus nii kahju hüvitamise üldpõhimõttega kui ka riigikohtu lahendites väljaendatud seisukohaga.
Hageja on pärast töö kaotamist kutsehaiguse tõttu püüdnud leida tema terviseseisundile vastavat töökohta nii ajalehekuulutuste kui ka tuttavate kaudu. 2008. a on ta end Tööturuametis võtnud arvele tööotsijana, kuid kahjuks ei ole uut tööd õnnestunud leida. Hageja on 61-aastane, kuid tema vanus ei takistaks teda endistviisi töötamast. Ka seadusandja on aktsepteerinud pensioniealiste isikute võimet töötada.
2.Kostja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et hagejal esineb tervisekahjustus kutsehaiguse näol, mis on temal diagnoositud 21.01.2000. 31.01.2007 jõudis hageja vanaduspensioniikka ning hakkas saama töövõimetuspensioni asemel vanaduspensioni, mida saab ka käesoleval ajal. Kostja arvestab temale kutsehaigestumisest tingitud tervisekahju hüvitisest maha vanaduspensioni alljärgnevatel asjaoludel : 1) kuna hageja kutsehaigus on diagnoositud enne 01.07.2002, kuuluvad kohaldamisele tsiviilkoodeksi ja Ajutise korra sätted, milliste kohaselt jätkatakse hüvitise vähendamist töövigastusest või kutsehaigusest tingitud töövõimetuse protsendile vastava vanaduspensioni osa võrra. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukoht, mille järgi puudub kahjuhüvitisest vanaduspensioni mahaarvestamiseks seaduslik alus, toetub TsK §-le 466, mille kohaselt toimub kahju hüvitamine täies ulatuses juhul, kui isikule ei ole seoses tervisekahjustusega üldse toetust või pensioni määratud; 2) alates 01.01.2000 kehtib riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) alusel põhimõte, et vanaduspensioniikka jõudnud töövõimetuspensionärid viiakse üle vanaduspensionile ehk õigus töövõimetuspensionile kehtib kuni vanaduspensioniikka jõudmiseni. Hageja leiab, et nimetatud seaduse eesmärk ei olnud muuta seni kehtinud põhimõtteid tööst põhjustatud tervisekahju hüvitamises ega tuua kaasa olukorda, kus vanaduspensionieas isikutele tagatakse täies ulatuses nii tervisekahju hüvitis kui vanaduspension. Vanaduspensioni arvestamata jätmine tervisekahju hüvise suuruse määramisel (selle hüvisest maha arvatamata jätmine) seaks tervisekahjustusega vanaduspensionärid põhjendamatult eelistatud olukorda võrreldes teiste vanaduspensionäridega; 3) eelpoolviidatud seisukohta toetab ka Ajutise korra p 7 lg 3, mille kohaselt pensionid, mis on määratud kannatanule muudel alustel nii enne kui pärast töövigastust, võetakse hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel arvesse selles invaliiduspensioniga võrdses osas, mida kannatanul on õigus saada seoses töövigastusega. 4) RPKS-s sätestatud põhimõtted töövõimetuspensioni ja vanaduspensioni arvestamiseks on sarnased. Juhul, kui isikule arvestatud vanaduspension osutus väiksemaks, kui seni saadud töövõimetuspension, määrati vanaduspension varem makstud pensioni ulatuses. Seega sisuliselt ei ole ka kostja olukorras toimunud vanaduspensioniikka jõudmisel tema saadava pensioni osas mingit muutust; 5) V.U. lõpetas töötamise OÜ-s Tex Põlva 28.04.2000 seoses asutuse pankrotiga ning alates sellest ajast ta tööle asunud ei ole. Ajavahemikul aprill 2001 kuni 31.03.2005 oli V.U. määratud kahele isikule hooldajaks, mille eest sai Tartu Pensioniameti vahendusel hooldajatasu. Nimetatud periood on arvestatud pensionikindlustusstaaži hulka, milline on võetud aluseks V.U. nii töövõimetuspensioni kui ka vanaduspensioni määramisel. Kostja on esitanud hageja nõudele ka vastuväite, et hageja ei ole tõendanud, et ta töötaks juhul, kui poleks kutsehaige. Esitatud tõenditest ei nähtu, et töö mittesaamine on seotud kutsehaigusega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2009 otsusega jäeti V.U. i hagi rahuldamata. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud hagejal kahju esinemine käesoleval ajal kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole kostja hüvitise arvestamise aluseks olevat sissetuleku suurust ega hüvitise arvestamise metoodikat vaidlustanud, hageja ei ole vaidlustanud aga asjaolu, et tema töövõime kaotuse astmele vastav töövõimetuspension kattis täielikult hüvitatava osa kutsehaiguse tõttu kaotatud sissetulekust. TsK § 466 sätestas, et kui riiklikule sotsiaalkindlustusele kuuluvale kodanikule ei ole seoses temale vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on tekitatud kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kodaniku poolt kantud kahju täies ulatuses. TsK § 464 lg 1 kohaselt kuulus tööandja süü läbi tekitatud tervisekahjustuse tõttu kannatanule tekkinud kahju hüvitamisele osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Hageja nõue tulenes asjaolust, et pärast vanaduspensionile jäämist ei ole kostjal alust vanaduspensioni vastavalt TsK § 464 lg-le 1 tervisekahjustusega seoses arvestatud hüvitisest maha arvata. Riigikohus on 13.02.2002 otsuses nr 3-2-1-14-02 tõlgendanud TsK§ 464 lg-s 1 sätestatut selliselt, et TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab tervisekahjustuse tõttu saadava toetuse ja pensioni summa, seega vanaduspensioni ei tule hagejale arvestatavast hüvitisest maha arvata. Otsuses nr 3-2-1-109-02 asus Riigikohus seisukohale, et ajutine kord ei muuda seadusega – tsiviilkoodeksiga – sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki. Seega, kui hageja jõudis vanaduspensioni ikka ning temale määrati vanaduspension, ei ole temale enam seoses tervisekahjustusega pensioni määratud ning järelikult tuleks hüvitada tervisekahjustusest tekkinud kahju täies ulatuses. Kohus leidis, et selline seisukoht on vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohus oli seisukohal, et nimetatud põhimõte kehtis ka tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal ning see tuleb aluseks võtta hageja nõude põhjendatuse üle otsustamisel ning kohus peaks lahendama küsimuse milline oleks hageja olukord käesoleval ajal, kui tal ei oleks 2000. a kindlaks tehtud tervisekahjustust kutsehaiguse näol ning sellest tulenev töövõime kaotus 50 % ulatuses. Hageja poolt esitatud asjaoludel V.U. töötaks ja saaks lisaks vanaduspensionile täiendavat sissetulekut vähemalt oma säilinud 50 % töövõime ulatuses. Ta soovib töötada, kuid ei ole leidnud endale oma säilinud töövõimele vastavat tööd. Kostja on seisukohal, et hagejal ei esine kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu kahju, mis kuulub hüvitamisele, kuna tema majanduslik olukord ei ole pärast vanaduspensionile jäämist seonduvalt tervisekahjustusega muutunud. Igakuise hüvitise suurus, mille väljamõistmist hageja taotleb, on alates 01.02.2007 - 30.09.2009 1052 – 1507 krooni. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta on sellises suuruses sissetulekust ilma jäänud just kutsehaiguse tõttu, ehk kui temal tervisekahjustust ei esineks, siis oleks tal võimalik teenida igakuuliselt vähemalt 1507 krooni.
Hageja ei ole vaidlustanud kostja poolt esitatud asjaolu, et alates 28.04.2000 ei ole ta töötanud ning töötamise lõpetamise põhjuseks oli tema viimase tööandja pankrotistumine. Vahetult enne seda oli kindlaks tehtud ka hagejal kutsehaiguse esinemine. Pärast töötamise lõpetamist on V.U. olnud nelja aasta jooksul hooldaja ning saanud selle eest hooldajatasu, nimetatud periood on arvatud pensionikindlustusstaaži hulka. Kohtule esitatud tõendite põhjal on võimalik teha järeldus, et hagejal kindaks tehtud tervisekahjustus kutsehaiguse näol ei halvenda käesoleval ajal tema olukorda – tema sissetulekud ei ole selle tõttu vähenenud ning ka majanduslike võimaluste halvenemine ei ole tõendatud. Ainuüksi tööotsijana arvelolek ei tõenda käesoleva aja Eesti majandusolukorras, et isik saaks kindlasti töötada, kui tal ei esineks kutsehaigust, - pigem tõendab ligi aasta jooksul positiivse tulemuseta töö otsimine vastupidist – et tööd ei ole pakkuda. Seega ei esine käesoleval ajal kostjal hageja suhtes kahju hüvitamise kohustust TsK § 448 lg 1, 473 lg 1 ja 464 lg 1 alusel tulenevalt asjaolust, et vanaduspensionieas mittetöötava hageja sissetulek ei ole tervisekahjustuse tõttu vähenenud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.V.U. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu oktoobri 2009 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rikkus kohus TsMS § 436 lg-tes 3 ja 4 sätestatut. Kohtu seisukoht, et hagejal puudub kahju, kui hüvitamiskohustuse üks eeldusi, on üllatuslik, sest käesolevas asjas ei ole pooled vaielnud kahju olemasolu üle. Kumbki pool ei ole eitanud hüvitamisele kuuluva kahju olemasolu, vaieldakse selle üle, kas kahjuhüvitisest tuleb maha arvata osa vanaduspensioni või mitte; 2) on kohus otsuse põhjendavas osas moonutatud menetluse käiku ja omistanud kostjale seisukoha, mida ei esine tema kirjalikes avaldustes ega 28.09.2009 istungi protokollis. Nimelt on kohtuotsuses märgitud, et „kostja on seisukohal, et hagejal ei esine kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu kahju, mis kuulub hüvitamisele, kuna tema majanduslik olukord ei ole pärast vanaduspensionile jäämist seonduvalt tervisekahjustusega muutunud.“ Hageja leiab, et tegemist on meelevaldusega, millega kohus püüab tõestada oma väärjäreldust kahju puudumise kohta. Mitte üheski menetluse staadiumis ei asunud kostja seisukohale, et hagejal puudub kahju; 3) ei ole kohus märkinud, millistele tõenditele tuginedes ta leiab, et kutsehaigus ei ole halvendanud kannatanu olukorda. Tegelikult selliseid tõendeid ei olegi, sest hageja olukord püsib halvenenult alates sellest ajast, kui tal diagnoositi kutsehaigus ning ta kaotas oma töö ja töise sissetuleku; 4) eksib kohus väites, et „ainuüksi tööotsijana arvelolek ei tõenda käesoleva aja Eesti majandusolukorras, et isik saaks kindlasti töötada, kui tal ei esineks kutsehaigust, - pigem tõendab ligi aasta jooksul positiivse tulemuseta töö otsimine vastupidist – et tööd ei ole pakkuda.“ Maakohus pole arvestanud, et Tartu PA AEKi 09.10.2006 otsusega nr 296644 on tuvastatud, et kutsehaigus põhjustab hagejal püsivat töövõimetust 50%. See tähendab, et tal on säilinud teine 50 % töövõimest ning kuna tal muid haigusi peale kutsehaiguse ei esine, siis saaks ta kindlasti töötada vähemalt poole jõuga. Hageja hakkas otsima tööd veel enne majanduslanguse algust ja otsibki praegu, esmalt ajalehekuulutuste ja tuttavate kaudu, kuid tagajärjetult;
5) on maakohus eksinud Riigikohtu seisukoha vastu, mis on väljendatud tsiviilasjas 3-2-1-92-03, kus hagejaks oli samuti vanaduspensioniealine kutsehaige: „Vaidlust pole selle üle, et hageja on kutsehaiguse tõttu kaotanud töövõimest 60%. Seega on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Ka siis, kui hageja jäi tööst ilma koondamise, mitte aga tervisekahjustuse tõttu, ei leia ta eelduslikult samaväärset tööd seetõttu, et tema töövõime pole enam endine.“ Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et apellant on kutsehaiguse tõttu kaotanud 50 % töövõimest. Kui maakohus oleks järginud Riigikohtu seisukohta, siis oleks pidanud eeldama, et samas ulatuses (50%) on vähenenud apellandi võime saada sissetulekut ja ta ei leia samaväärset tööd seetõttu, et tema töövõime pole enam endine. Riigikohus eeldab, et kaotatud sissetulek on võrdeline kaotatud töövõime protsendiga ning hageja ei pidanuks esitama rohkem tõendeid kui AEKi otsuse, millega on tuvastatud püsiva töövõimetuse protsent kutsehaiguse tõttu. Maakohus on neid eeldusi ignoreerinud ning pannud hagejale tõendamiskoormuse, mis ei ole kooskõlas Riigikohtu seisukohaga; 6) ignoreerib maakohus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-03 Riigikohtu poolt väljendatud järgmist seisukohta: „Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel kui kostja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel.“ Kohus ignoreeris kostja tõendamiskoormust ega nõudnud kostjalt mingeid lisatõendeid. Kostja piirdus üksnes paljasõnalise kahtlustusega kohtuvaidluse käigus ega esitanud omalt poolt mitte ühtki tõendit, mis oleks kinnitanud, et hageja ei tööta mitte kutsehaiguse tõttu, vaid hoopis majanduslanguse tõttu või mingi muu asjaolu pärast; 7) on kohus rikkunud TsK § 448 lg-s 1 sätestatut. Käesolevas asjas esinevad kõik deliktilise vastutuse eeldused, mis on vajalikud tervisekahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks TsK § 448 lg 1 kohaselt, sealhulgas sissetuleku vähenemine kannatanul. Kohus on valesti tõlgendanud „sissetuleku vähenemise“ mõistet, käsitledes sissetulekuna üksnes pensioni ning on asunud otsuse põhjendava osa lõpus väärale seisukohale, et kostjal ei esine kahju hüvitamise kohustust, kuna puuduvat üks vastutuse eeldusi (kahju); 8) on kohus valesti tõlgendanud ja kohaldanud TsK § 464 lg 1 sätet, ehkki Riigikohus on arvukates lahendites (3-2-1-107-02, 3-2-1-109-02, 3-2-1-114-02, 3-2-1-62-03, 3-2-1-63-03) asunud järgmisele seisukohale: „TsK § 448 lg 1 ja § 463 lg 1 alusel tuleb varaliseks kahjuks lugeda tervisekahjustuse tõttu kaotatud sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Vanaduspension on määratud muul alusel kui seoses tervisekahjustusega ja seega puudub selle mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus.“
5.Sotsiaalkindlustusamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb rahuldamata jätmist. Vastustaja jääb 22.09.2009 kohtule esitatud vastuses toodud vastuväidete ja selgituste juurde ning nõustub Tartu Maakohtu 19.10.2009 otsuses toodud seisukohtadega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi ja mõistab Eesti Vabariigilt V.U. kasuks välja 42 526 krooni ühekordse summana ja alates 01.10.2009 igakuiselt 1507 krooni.
7.Asja materjalidest nähtub, et hageja jõudis 31.01.2007 vanaduspensioniikka ning alates 01.02.2007 arvestab pensioniamet kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse hüvitisest vanaduspensioni maha. Seega on pooltel vaidlus selles, kas pensioniameti selline tegevus on seadusega kooskõlas või mitte.
8.Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et kohaldamisele kuuluvad ENSV Tsiviilkoodeksi vastavad sätted ja Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud ajutine kord, samuti ei ole kostja vaidlustanud hageja poolt esitatud kahju arvestuse õigsust. TsK § 448 ja TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama muu hulgas temal tekkinud kahju. Hageja on esitanud kohtule Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti 21.07.2005 otsuse nr 283 (t.l 8-9), mille alusel määrati talle alates 02.03.2005 tervisekahjustusest tingitud hüvitis. Asja materjalidest nähtub ka see, et kostja ei ole menetluse kestel vaidlustanud hagejal kahju tekkimist seoses tervisekahjustusega. Sellest tulenevalt on ebaõige maakohtu järeldus, et ei ole tõendatud hagejal kahju esinemine kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu. Seetõttu on põhjendatud apellandi väide, et maakohus rikkus TsMS § 436 lg-s 4 sätestatut.
8.Vastavalt TsK § 464 lg-le 1 peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi on töötajale seoses tema töö- või teenistuskohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Seega on TsK § 464 järgi tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Järelikult saab kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega. TsK § 466 sätestab, et kui isikule ei ole seoses tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on kahju tekitaja kohustatud hüvitama täies ulatuses. Kuna hagejale määrati vanaduspension muul alusel kui seoses tervisekahjustusega, siis puudub selle mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus mitmetes otsustes (näiteks Riigikohtu 07.11.2002 otsus nr 3-2-1-107-02, 13.02.2002 otsus nr 3-2-1-14-02). Vaidlustatud otsuses (t.l 48) on maakohus jõudnud samale seisukohale, märkides, et kui hageja jõudis vanaduspensioni ikka ning temale määrati vanaduspension, ei ole temale enam seoses tervisekahjustusega pensioni määratud ning järelikult tuleks hüvitada tervisekahjustusest tekkinud kahju täies ulatuses. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et maakohtu nimetatud seisukohta ei ole kostja vaidlustanud, kuigi see asjaolu oli kostja peamiseks vastuväiteks hagile.
9.Kuigi maakohus on leidnud, et pärast vanaduspensioni määramist tuleks hagejale tervisekahjustusest tingitud kahju hüvitada täies ulatuses, on ebaõige maakohtu järeldus, et selline seisukoht oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. TsK § 448 lg-st 1 tuleneb ka kahju hüvitamise eesmärk, s.o isiku asetamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Antud asjas tähendab see hageja asetamist olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks seoses kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud. Tervisekahjustuse tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Sellest järelduvalt on vanaduspensioniikka jõudnud isikul tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalne kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega.
Asja materjalidest nähtub, et hageja kaotas kutsehaiguse tõttu 50 % töövõimest. Kuna hagejal muid haigusi peale kutsehaiguse ei esine, on tal säilinud 50 % töövõimest. Seega on hageja tõendanud, et ta kaotas 50 % sissetulekust just kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus on nimetatud sättes märgitud poolte tõendamiskoormist ebaõigesti kohaldanud ja ekslikult leidnud, et hageja peab tõendama, et ta on võimeline teenima kuus vähemalt 1507 krooni. Riigikohus on mitmes lahendis (näiteks 07.11.2002 otsus nr 3-2-1-107-02, 14.10.2003 otsus nr 3-2-1-92-03) asunud seisukohale, et kostjal on võimalus tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel (vanuse tõttu) kui kostja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Samuti on kostjal võimalik tõendada, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet kaotanud või see poleks vähenenud. Kostja ei ole selliseid asjaolusid tõendanud. Vaidlustatud otsuses märgitud asjaolud, et hageja on pärast töötamise lõpetamist töötanud nelja aasta jooksul hooldajana ning et alates 25.11.2008 on ta registreeritud tööotsijana, viitavad sellele, et hageja on suuteline töötama säilinud 50 % töövõime ulatuses.
10.Eeltoodud põhjendustel tuleb hagi rahuldada ning kostjalt hageja kasuks välja mõista tervisekahju hüvitis ühekordse summana 42 526 krooni ja alates 01.10.2009 igakuiselt 1507 krooni.
11.TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel tuleb menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.
Egon Konsand
Viivi Tomson
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.