M. K hagi AS If Eesti Kindlustus vastu 54 054 krooni 17 sendi väljamõistmiseks.
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1518/02
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M. K kassatsioonkaebus
Asja läbivaatamise kuupäev
10. märts 2003. a, kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
9.detsembri 2002. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada AS-le Advokaadibüroo HETA M. K kassatsioonkaebuselt 6. jaanuaril 2003. a tasutud kautsjon 541 (viissada nelikümmend üks) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.7. juunil 2001. a esitas M. K Tallinna Linnakohtule hagi AS SAMPO EESTI VARAKINDLUSTUS vastu, nõudes 54 054 krooni 17 sendi väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 13. juulil 2000. a AS-ga SAMPO EESTI VARAKINDLUSTUS (alates
23.jaanuarist 2002. a uus ärinimi AS If Eesti Kindlustus) kindlustuslepingu, millega kindlustas kindlustussummale 800 000 krooni Tallinnas Xxxxx xx asuvas hoones tema pere kasutuses oleva II korruse, mis kuulub hageja ja tema abikaasa A. K ühisomandisse. Lisaks olid kindlustatud keldris asuv saun ja kodune vara. 25. jaanuaril 2001. a oli majas tulekahju, milles sai kahjustada kindlustatud vara. 127 979 krooni 42 senti maksnud remondi tegi OÜ Öötigu.
26.märtsil 2001. a tegi kindlustusandja kahjujuhtumi kohta otsuse, milles leidis, et tegemist on kindlustusjuhtumiga ning seoses alakindlustusega tuleb 127 979 krooni 42 sendi suurusest kahjusummast hüvitada 72 929 krooni 25 senti. Nimetatud summa maksis kindlustusandja hagejale hüvitisena välja. Hageja leiab, et tegemist ei olnud alakindlustusega, sest ta kindlustas ainult II korruse. Seega jättis kindlustusandja talle osa kahju ebaõigesti hüvitamata.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Ta on kindlustuslepingust tulenevad kohustused hageja ees täitnud. Kindlustuslepingu objektiks oli Xxxxx xx asuv hoone tervikuna. Kaasomandis oleva hoone kahjustamisel kannab varakahju iga kaasomanik vastavalt tema kaasomandi osa suurusele, sõltumata sellest, kelle kasutuses kahjustunud hooneosa oli. Seega peavad kaasomandis oleva hoone taastamiseks vajalikke kulutusi kandma kõik kaasomanikud vastavalt
nende omandiosa suurusele. Kindlustatud kaasomandi eseme kahjustamisel makstakse kindlustushüvitist vastavalt kaasomaniku osale kogukahjust, arvestades kindlustuslepingu teisi tingimusi. Vaidlusalusel juhul olid kaasomanikud kindlustanud kaasomandis oleva ühise asja kokku 71% ulatuses. Kostja on hagejale 50% kahjust hüvitanud. Kolmanda isikuna kostja poolel asja kaasatud hoone kaasomanik Ene Selvet leidis, et tema ei ole kuidagi seotud pooltevahelise kindlustuslepinguga. Kindlustushüvitise vaidlustamine hageja poolt ei ole õigustatud. Kolmanda isiku tahe oli suunatud I korruse kindlustamisele.
3.Tallinna Linnakohtu 16. augusti 2002. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 23 055 krooni 31 sendi suurune hüvitis ja 1750-kroonine riigilõiv. Otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas nendevahelise kindlustuslepingu objektiks on kogu eluhoone või selle teine korrus. Lepingu lahutamatuks osaks oleva kindlustuse üldtingimuste THHV 992 punkti 3 kohaselt saab hoone kindlustamise objektiks olla vaid eluhoone või mitteeluhoone või selle reaalosa. Kuna Xxxxx xx asuvat eluhoonet ei ole jagatud reaalosadeks, siis saab kindlustusobjektiks olla vaid eluhoone tervikuna. Kindlustatuks saab olla ainult vara omanik. Kostjale oli teada, et majal on kaks omanikku – A. K ja Ene Selvet. Ene Selvetiga oli kindlustusandja 10. juunil 2000. a sõlminud kindlustuslepingu, mille kohaselt kindlustusobjekti kindlustusväärtus on 1 880 000 krooni ja kindlustussumma on 300 000 krooni. Kindlustusseaduse (KS) § 12 lg 4 kohaselt makstakse ühe ja sama vara kohta sõlmitud mitme ühesugust riski hõlmava kindlustuslepingu alusel kindlustushüvitist kokku tegeliku kahju ulatuses, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Seega tuleb Xxxxx xx asuva elamu kahjustamise eest kindlustushüvitise tasumisel lähtuda kõikidest selle elamu suhtes sõlmitud kindlustuslepingutest. Kohus nõustus kostja 26. märtsi 2001. a otsusest kahjujuhtumi E4210043M ja E4210044M kohta tuleneva seiskohaga, et vaidlusaluse hoone kindlustamisel oli tegemist alakindlustusega. Kostja õiendi kohaselt on vaidlusaluse hoone samas kohas tulekahjule vahetult eelnenud seisundis taastamise maksumus 1 600 000 krooni. Asjaõigusseaduse § 75 lg 1 kohaselt kannab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ning kulutusi. Seega jagunevad kaasomanike vahel nii ühise asjaga seotud õigused kui kohustused. Tingimuste THHV 992 punkti 6.4.2 järgi on kindlustatul õigus saada ja käsutada hüvitist ulatuses, mis tuleneb tema omandiõigusest. Kuna elamu kaasomanikele kuuluvad võrdsed osad, peaksid nad ka hüvitist saama võrdselt kumbki 1/2 osas, sõltumata kahju tekkimise kohast, kaasomanike kahjude erinevusest vmt. Vaidlust ei ole selle üle, et kogu kahju suurus oli 147 858 krooni 50 senti, millest A. K kahju on 127 979 krooni 42 senti ja E. Selveti kahju 19 879 krooni 50 senti. Kindlustustingimuste THHV 992 punktide 6.3.2.1 ja 6.4.2 kohaselt pidi kindlustusandja igast kahjust hüvitama 71%, millest tuleb maha arvestada omavastutus. Seega pidi kindlustusandja hüvitama A. K 71% tema kahjust ning teisele kaasomanikule 71% tema kahjust. A. K-le makstav hüvitis oleks pidanud seega olema 95 984 krooni 56 senti (71% 127 979 kroonist ja 42 sendist). Seetõttu tuleb hagi rahuldada osaliselt, 23 055 krooni 31 sendi ulatuses (95984,56 - 72929,25). Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4.Tallinna Linnakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse kostja ning vastuapellatsioonkaebuse esitas hageja. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus ning hagi jäeti rahuldamata.
Pooled vaidlevad selle üle, kas 13. juuli 2000. a kindlustuslepingu objektiks oli Xxxxx xx asuv elamu või üksnes selle II korrus. Kolleegium nõustus linnakohtu järeldusega, et vaidlusaluse kindlustuslepingu objektiks oli Xxxxx xx asuv elamu, ei nõustunud aga põhjendusega, nagu saaks kindlustusobjektiks olla Xxxxx xx asuv elamu tervikuna seetõttu, et seda ei ole jagatud reaalosadeks. Kostja kodukindlustuse üldtingimuste THHV 992 punktist 3.1.3 tuleneb, et kindlustuslepingut on võimalik sõlmida tegelikkuses piiritletavate hooneosade (asja reaalosade) suhtes, kusjuures seda ei ole seatud sõltuvusse asja reaalosadeks jagamisest. Samas on kostja kodukindlustuse üldtingimuste THHV 992 punktis 3.1.3 määratletud, millised ehitise reaalosad võivad olla seda liiki kindlustuse objektiks. Nimetatud punkti kohaselt võib kindlustusobjektiks olla hoone reaalosa, mis koosneb tegelikkuses piiritletava korteri või muude ruumide piires olevatest hooneosadest, mida saab muuta või eemaldada, ilma et kahjustataks hoone neid osi, mis on vajalikud hoone püsimiseks ja ohutuse tagamiseks (sealhulgas otsene siseviimistlus; sisseehitatud kapid; sanitaartehnilised seadmed; sooja- ja külmaveetorustik alates korteris asetsevatest sulgemisarmatuuridest; kanalisatsioonitorustik alates korteriühendusest või sisendist, mis piiritletakse seina, põranda või laega; elektrivarustussüsteem alates korteri väljalülitusseadmest; põrandad kuni kandva konstruktsioonini; põrandakattematerjalid; mittekandvad vaheseinad; uksed ja aknad, kui need ei ole kindlustatud mõne muu kindlustuslepinguga). Nimetatud loetelu on küll näitlik, kuid kindlustamisele kuuluvad reaalosad peavad olema loetletutega võrreldavad. Ehitise korrus loetletud reaalosadega võrreldav ei ole ega saa kodukindlustuse üldtingimuste THHV 992 kohaselt seega olla ka kodukindlustuse objektiks. Ka hagejale väljastatud kodukindlustuse poliisi vorm on kooskõlas kodukindlustuse üldtingimustega: sellel on lahtrid vaid hoonet või korterit iseloomustavate andmete jaoks, puuduvad aga lahtrid, kuhu oleks võimalik kindlustusobjektina märkida üksikuid ruume või korruseid. Pooled ei ole vaidlustanud seda, et kodukindlustuse üldtingimused on vaidlusaluse lepingu osaks. Hagejale väljastatud kindlustuspoliisil on kindlustuskohaks märgitud Xxxxx xx, Tallinn. Kindlustuskohaks kodukindlustuse üldtingimuste THHV 992 punkti 2.4 järgi on kindlustuslepingus määratletud koht, kus toimunud kindlustusjuhtumi tagajärgede suhtes kehtib kindlustuskaitse. Sellest järeldub aga, et vaidlusalune leping pakub kindlustuskaitse Xxxxx xx asuvas elamus toimunud kindlustusjuhtumi tagajärgede suhtes. Seega on ka poliisi kohaselt vaidlustatud kindlustuslepinguga kindlustatud kogu Xxxxx xx asuv elamu. Poliisile on märgitud ka andmeid, mille õiguslikku tähendust kostja seletada ei osanud. Nii on lahtrisse "Kindlustatu" märgitud: "A. K – II korrus", ja lahtrisse "Eritingimused ja märkused" on märgitud: "majal on kaks omanikku: I korrus Ene Selvet KS = 400 000 EEK, kindl. Leks; II korrus A. K, KS 800 000 + saun, asub keldrikorrusel samas majas". Kolleegium leidis, et need märkused on lepinguobjekti suhtes eksitavad, ei anna aga eeltoodut arvestades alust tõlgendada lepingut kui maja II korruse kindlustamiseks sõlmitut. Maja I korrus ei saa kuuluda ühele kaasomanikule ja II korrus teisele kaasomanikule, nagu poliisile on märgitud, ja sellekohasel märkusel ei ole lepinguobjekti määratlemisel tähendust. Samas ei ole poliisil sõnaselgelt märgitud, et kindlustatud on hoone II korrus. Kodukindlustuse üldtingimuste THHV 992 punktist 3.1 ja poliisile märgitud kindlustuskohast järeldub aga, et leping sõlmiti ehitise kui terviku kindlustamiseks. Linnakohus leidis oma otsuses õigesti, et kooskõlas KS § 12 lõikega 4 tuleb Xxxxx xx asuva elamu kahjustamise eest kindlustushüvitise suuruse määramisel lähtuda kõikidest selle elamu suhtes sõlmitud kindlustuslepingutest. Vaidlust ei ole, et kindlustuslepingu oli sõlminud ka elamu teine kaasomanik Ene Selvet. Hageja ei ole samuti vaidlustanud seda, et kui tema poolt sõlmitud kindlustuslepingu objektiks olnuks kogu Xxxxx xx asuv elamu, siis on kahe kindlustuslepingu järgi tegemist alakindlustusega ning kostjal on kohustus hüvitada vastavalt nendele lepingutele kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju 71% ulatuses, millest A. K on õigus saada 50% ja Ene Selvetil 21%. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kogu elamule kindlustusjuhtumist põhjustatud kahju suurus oli
147 858 krooni 50 senti ning kostja on vaidlusaluse lepingu alusel A. K-le välja maksnud 72 929 krooni 25 sendi suuruse kindlustushüvitise (147858,50 : 2 – 1000 krooni omavastutus). Üldtingimuste THHV 992 punkti 6.4.2 järgi on kindlustatul õigus hüvitist saada ja seda käsutada ulatuses, mis tuleneb tema omandiõigusest ja kindlustatud vara suhtes sõlmitud lepingutest (näiteks vara pantimine). Xxxxx xx asuv kinnistu on A. K ja Ene Selveti kaasomandis, kummalegi kuulub 1/2 mõttelist osa sellest. AÕS § 75 lõikest 1 tulenevalt kannab kaasomanik ühise asja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi vastavalt temale kuuluva osa suurusele. Seega on kogu elamule põhjustatud kahju kinnistu kaasomanike ühine kahju, mida kumbki peab kandma vastavalt oma osa suurusele ühises asjas. A. K kannab ühisele elamule tekkinud kahjust vastavalt temale kuuluva mõttelise osa suurusele poole. KS § 2 mõtte kohaselt on kindlustuse eesmärgiks hüvitada kindlustusjuhtumi tagajärjel saabunud kahju, kaasomanik ei saa aga nõuda selle kahju hüvitamist, mis ületab seaduse kohaselt tema kanda jääva osa. Tulenevalt sellest sättest, AÕS § 75 lõikest 1 ja üldtingimuste THHV 992 punktist 6.4.2 ei saa nõuda II korruse kahjustamisega tekitatud kogu kahju hüvitamist ühele kaasomanikest olenemata sellest, kuidas kaasomanikud asja taastamiseks kulutusi on teinud. Kostja on oma vaidlusalusest kindlustuslepingust tekkinud kohustuse kindlustushüvitise väljamaksmiseks täitnud. Hagi ei saa rahuldada juba ainuüksi seetõttu, et hageja ei ole isik, kes võiks nõuda vaidlusaluse lepingu alusel hüvitise maksmist endale. Lepingust nähtub, et hageja on küll kindlustusvõtja, mitte aga kindlustatu. Kindlustatuks on lepingu järgi A. K. KS § 5 kohaselt on kindlustatu kindlustusvõtja ise või kolmas isik, kelle huvides on sõlmitud kindlustusleping. Kodukindlustus üldtingimuste THHV 992 punkti 2.3 kohaselt saab kindlustatuks olla ainult kindlustatava vara omanik, kelle andmed on märgitud kindlustuspoliisile. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt kuulub kinnistu A. K-le ja Ene Selvetile. Hageja M. K ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta on kinnistu 1/2 mõttelise osa ühisomanik koos A. K-ga. Ka ei ole M. K märgitud kindlustuslepingusse kindlustatuna. Seega ei saa teda lugeda kindlustatuks vaidlusaluse kindlustuslepingu järgi.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2002. a otsuse ja saata asi samale ringkonnakohtule uuesti läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on jätnud vastamata mitmele hageja väitele, rikkudes sellega TsMS § 330 lg 6 nõudeid. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 64 lg 1. Kostja on sõlminud eri aegadel kaasomanikega kaks eraldi kindlustuslepingut, mille puhul on mõlemad kaasomanikud avaldanud tahet kindlustada vaid enda kasutuses olev hooneosa. Ebaloogiline ja põhjendamatu on järeldada, et kostja tahteks oli mõlemal juhul siiski kindlustada kogu hoone. Tehingu teinud isikute tegeliku tahte osas ei ole seisukohta võtnud ei linnakohus ega ringkonnakohus. Ringkonnakohus on tehingu tõlgendamisel lähtunud esmajärjekorras ja peamiselt kindlustuse üldtingimustest, leides, et üldtingimuste järgi on kindlustatud kogu hoone, sest nende tingimuste kohaselt hoone osa kindlustada ei saa. Selline lähenemine ei ole kooskõlas eelnevalt viidatud TsÜS § 64 lg-ga 1, mille järgi lähtutakse tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, mitte aga üldtingimustest. Kuigi vaidlusalune leping sõlmiti enne võlaõigusseaduse jõustumist, olid võlaõigusseaduses üldtingimuste kohta sätestatud põhimõtted tsiviilseaduse üldise mõtte osana olemas juba varem. Seega on TsÜS § 4 lg 1 järgi kohaldatav ka printsiip, et kui tüüptingimus on sisult vastuolus poolte eraldi kokku lepitud tingimustega, kehtib eraldi kokku lepitud tingimus. Käesoleval juhul on läbiräägituks kindlustuspoliisile märgitud andmed, mille kohaselt on kindlustatud hoone II korrus. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud AÕS § 75. Asjaõigusseadus reguleerib isikute suhet asjadesse, kuid hageja ja kostja vahelist kindlustuslepingut reguleerivad võlaõiguse, mitte asjaõiguse sätted.
Isegi juhul, kui leping tuleb lugeda kindlustusobjekti osas ebatäpseks või puudulikuks, tuleb seda tarbijakaitseseaduse § 5 lg-st 3 lähtudes tõlgendada tarbija kasuks. Ringkonnakohus leidis otsuses, et hagi ei saa rahuldada juba seetõttu, et hageja ei ole isik, kes võiks nõuda endale hüvitise maksmist, kuivõrd kindlustatuks on kindlustuspoliisil märgitud A. K, mitte hageja. Kostja ei ole ringkonnakohtu kirjeldatud asjaolu esitanud. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 229 lg 2. Hageja ja A. K on abikaasad. Perekonnaseaduse §-de 14 ja 17 ning § 20 lg 2 järgi kuuluvad kindlustuslepingust tulenevad kohustused ja õigused abikaasade ühisvara hulka. Lähtuvalt perekonnaseaduse § 17 lg-st 1 võib hagi kindlustushüvitise väljamõistmiseks esitada üks abikaasadest. Väljamõistetava hüvitise näol on tegemist abikaasade ühisvaraga.
6.Vastuses kassatsioonkaebusele leiab kostja, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.
8.Apellatsioonikohus on põhjendanud hagi rahuldamata jätmist sellega, et hagejal puudub õigus nõuda kindlustuslepingu alusel hüvitise maksmist endale. Selle seisukohaga seonduvalt märgib kolleegium järgmist. Hageja M. K on kindlustuslepingus kindlustusvõtja. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud KS § 4 kohaselt oli kindlustusvõtjaks isik, kes sõlmib kindlustusandjaga kindlustuslepingu ja kellel seaduse või kindlustuslepingu järgi lasub kindlustusmaksete (-preemiate) tasumise kohustus ning kellele kindlustusandja on kohustatud kindlustusjuhtumi saabudes välja maksma kindlustussumma või -hüvitise, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Sama seaduse paragrahv 5 sätestas, et kindlustatu on kindlustusvõtja ise või kolmas isik, kelle huvides on sõlmitud kindlustusleping. Kolleegium leiab, et eelnev ei välistanud kindlustusvõtja õigust saada hüvitist, kui kindlustatuks on kolmas isik. Kindlustusvõtja õigus saada hüvitist võib olla välistatud aga lepinguga. Üldtingimuste p 2.3 järgi saab kindlustatuks olla ainult omanik, kelle andmed on märgitud kindlustuspoliisile. Kindlustushüvitis makstakse välja kindlustatule või tema määratud isikule. Kui kindlustusobjekti omanik ei ole märgitud poliisile kindlustatuna, siis loetakse ta kindlustatuks ja talle makstakse hüvitist ainult juhul, kui kindlustusvõtja annab selleks kirjaliku loa. Seega tuleb lepingu tõlgendamise teel esmalt vastata küsimusele, kas osundatud üldtingimuste punkt kehtestas erandi seaduses sätestatust, et kindlustusvõtjal on õigus hüvitisele. Kui üldtingimustes piirati kindlustusvõtja õigust saada hüvitist, siis tuleb arvestada ka järgmist. Kindlustuslepingu kohaselt on M. K kindlustusvõtja ja hoone omanik A. K kindlustatu ning AS Ühispank laenusumma jäägi ulatuses soodustatud isik. Hageja tugines oma nõudes sellele, et Tallinnas Xxxxx tn xx asuva hoone mõtteline osa kuulus tema ning A. K kui abikaasade ühisvarasse. Seega võis hagejal kui hoone mõttelise osa ühisomanikul ja kindlustusvõtjal, kes pole poliisile märgitud kindlustatuna, olla kindlustushüvitise nõudeõigus ka üldtingimuste p 2.3 viimase lause järgi. Hüvitise maksmist endale on hageja nõudnud kirjalikult.
9.Kostja ei vaidlustanud hageja esitatud asjaolu, et mõtteline osa elamust kuulus abikaasade ühisvarasse. Kui kohtul selline kahtlus tekkis, pidanuks ta tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 andma hagejale võimaluse esitada selle asjaolu kinnitamiseks tõendeid. Seda tegemata rikuti poole õigust esitada põhjendusi ja tõendeid asja lahendamisel tõusetunud küsimustes.
10.Kolleegium ei nõustu apellatsioonikohtu järeldusega, et hoone teine korrus ei saa olla kindlustuse objektiks. Sellisele järeldusele jõudis apellatsioonikohus, toetudes kindlustuslepingu üldtingimustele. Kuigi kohus märkis, et
kindlustuspoliisile on märgitud ka andmeid, mille õiguslikku tähendust kostja selgitada ei oska, ei saavat nende põhjal tõlgendada lepingut kui hoone teise korruse kindlustuslepingut. Seejuures tugineti üldtingimustele ja sellele, et kindlustuskohaks on poliisil märgitud Xxxxx xx. Sellest tuletati, et kindlustatud on kogu Xxxxx xx asuv elamu. Milliseid materiaalõiguse norme kohus lepingu tõlgendamisel kohaldas, otsusest ei selgu.
11.Enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg 1 kehtestas tehingu tõlgendamise esmase lähtealusena tehingu teinud isikute tegeliku tahte. Poolte tahte ülimuslikkusest järeldub ka see, et kui kindlustusandja kasutatavad üldtingimused, mis olemuselt on tüüptingimused, ei olnud kooskõlas lepingupoolte vahel eraldi kokku lepitud tingimusega, siis tuli kohaldada viimast. Eelnenust järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Samuti ei saa ainult hoone II korruse kindlustamist välistada sellega, et poliisil on kindlustuskohaks (aadressiks) märgitud Xxxxx xx. Nimetatud aadressil asub ka hoone teine korrus. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega (lepingu sõlmimise aja redaktsioonis). TKS § 2 lg 2 sätestas muuhulgas, et pangandus- ja kindlustusteenuste müügil reguleerib see seadus tarbija ja müüja vahelisi suhteid niivõrd, kuivõrd need ei ole reguleeritud teiste seadustega. Sama seaduse § 5 lg 3 kehtestas, et tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tõlgendatakse tarbija kasuks. Viimati nimetatust mõni teine seadus erisust ei kehtestanud. Iseenesest õige on apellatsioonikohtu seisukoht, et hoone erinevatel korrustel ei saa olla erinevad omanikud, kuid ekslikult on sellest järeldatud, et hoone korrus ei saa olla kindlustuse objektiks. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud AÕS § 17 lg 1 ja § 15 ei välistanud ning 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 55 lg 1 ja § 53 ei välista ehitise oluliste osade olekut erinevate võlaõiguslike lepingute objektiks.
12.Õige on apellatsioonikohtu seisukoht, et kaasomandis olevale elamule tekkinud kahju on kaasomanike ühine kahju, mitte aga ainult selle kaasomaniku kahju, kelle kasutuses olevaid ruume kahjustati. Samas ei nõustu kolleegium apellatsioonikohtu järeldusega, et tulenevalt AÕS § 75 lg-st 1 jääb kaasomandis olevale elamule tekkinud kahjust A. K kanda vastavalt temale kuuluvale mõttelise osa suurusele pool ja ta ei saa nõuda selle kahju hüvitamist, mis ületab seaduse kohaselt tema kanda jääva osa. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et AÕS § 75 lg 1 reguleerib kaasomanike vahelisi suhteid seoses kaasomandis oleva asjaga, mitte aga kaasomaniku suhteid kindlustusandjaga.
13.Kindlustushüvitise maksmist käsitles KS § 12, mille kolmandas lõikes sätestati, et kindlustushüvitis on piiratud kindlustatud varale kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud varalise kahju suurusega, kui kindlustuslepingus ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi lõike 4 järgi ühe ja sama vara kohta sõlmitud mitme ühesugust riski hõlmava kindlustuslepingu alusel maksti kindlustushüvitist kokku tegeliku kahju ulatuses, kui kindlustuslepingus ei ole ette nähtud teisiti. Mõlemas normis sätestati kahju hüvitamise ulatuse üldreegel: kindlustushüvitist ei maksta rohkem, kui kindlustusjuhtumi tagajärjel kindlustatud varale tekkinud kahju. Täpsemalt reguleeritakse kindlustushüvitise maksmist kindlustuslepingus, mille tõlgendamise reegleid on käsitletud eespool punktis 11. Pooltevahelise kindlustuslepingu p 6.4.2 kohaselt on kindlustatul õigus hüvitist saada ja seda käsutada ulatuses, mis tuleneb tema omandiõigusest kindlustatud vara suhtes ja sõlmitud lepingutest (nt vara pantimine). Osundatud lepingupunktis võib olla kindlustushüvitise maksmises kokku lepitud nii, nagu seda mõistis apellatsioonikohus. Lepingu punkt 6.4.2 võib sisaldada aga ka teistsugust kokkulepet, näiteks selles, et kaasomanikule ei maksta kindlustushüvitist rohkem, kui temale kuuluva mõttelise osa väärtus. Ka selle lepingupunkti sisu tuleb tehingut tõlgendades välja selgitada. Kindlustushüvitise piirang võis tuleneda ka KS § 12 lg-st 4.
J. Odar, H. Jõks, A. Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.