Dokumendid, mis nimetavad selles lahendis osalenud ettevõtteid.
2-05-2976
Kohus
Tartu Maakohus
Kohtunik
Roomet Sõnna
Otsuse avalikult teatavaks-
25.august 2006 Võru kohtumaja
tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-05-2976
Hagi ese
OÜ Aktiva Finants hagi H. O. vastu 13 249,60 krooni nõudes
Pooled ja nende esindajad
hageja OÜ Aktiva Finants (registrikood 10746479, asukoht Jõe 3 Tallinn, esindaja Alari Avamägi); kostja H. O. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxx)
Kohtuistungi aeg
3.augustil 2006.a
rahuldada OÜ Aktiva Finants hagi H. O. vastu. Välja mõista H. O. lt 13 249 (kolmteist tuhat kakssada nelikümmend üheksa) krooni ja 60 senti OÜ Aktiva Finants kasuks. Kohtukulude jaotus Välja mõista kohtukuluna H. O. lt 1712,48 (üks tuhat seitsesada kaksteist) krooni ja 48 senti OÜ Aktiva Finants kasuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, Tartu Ringkonnakohtule, kusjuures kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 11.11.1997.a. kostja ja AS Eesti Ühispank Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu. Lepingu allkirjastamisega kinnitas
kostja, et on tutvunud ja kohustub täitma pangakaardi kasutamise lepingu tingimusi ning panga hinnakirja. Lepingu alusel väljastati kostjale isiklikuks kasutamiseks salajase PIN koodiga maksekaart. Pärast arvelduskonto avamist ja maksekaardi lepingu sõlmimist on kostja maksekaardiga võtnud sularahaautomaatidest välja raha ning teostanud tehinguid, ületades kokku 9885 krooni ulatuses arvelduskonto jääki. Kostja võis pangakaardiga õiguslikul alusel teostada tehinguid konto jäägi ulatuses. Seega tuleb kliendi poolt kasutatud summasid, mis ületasid kaardiga seotud arvelduskontol olnud vahendite summat, käsitleda kliendi poolt alusetult omandatud varana. Kostja käitumise tulemusena on vähenenud hageja vara, mille kostja peab hagejale tagastama. Kostjal puudus õiguslik alus kokku 9885 krooni saamiseks. Pangasüsteemi tehnilise iseärasuse tõttu sai see küll võimalikuks, kuid see ei anna kostjale õiguslikku alust raha endale jätta ning ta peab selle hagejale tagastama. Tehingute tegemine tegelikke rahalisi vahendeid ületavas summas sai võimalikuks järgneval põhjusel: 1997. aastal töötas samaaegselt Eesti Ühispanga kaartide jaoks kaks erinevat autoriseerimisekeskust, kusjuures oma server töötas otse kontol olevate vabade vahendite vastu (arveldused pangakontoris) ning Inpass Eesti AS autoriseerimisserver kasutas perioodiliselt uuendatud kaartide vabade vahendite arvestust. Kuna Eesti Ühispanga ja Inpass Eesti AS autoriseerimisserverid ei vahetanud andmeid reaalajas, sai võimalikuks, et ühe ja sama kaardiga võeti kahe erinevate süsteemide kasutamise tõttu automaatidest välja rohkem raha, kui oli maksekaardi omaniku kontol. Kostja ei reageerinud AS Eesti Ühispank nõudele tasuda Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingust tulenev võlgnevus ning AS Eesti Ühispank loovutas nõude koos kõrvalnõuetega kostja vastu hagejale. Hageja nõudis kostjalt korduvalt suuliselt ja kirjalikult alusetult omandatud vara tagastamist, kuid võlgnik ei ole kohustist täitnud ja nõuet rahuldanud. Kostja võlgneb hagejale alusetult omandatu tagastamata jätmisest tulenevalt põhisumma 9885 krooni ja viivised 3364,60 krooni. Kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, tuleb kostjal vastavalt lg 1 tasuda viivist. Hageja on arvutanud viivist alates 01.01.1999.a. vastavalt seadusele 3 % aastas, alates 01.07.2002.a. 7 % aastas ja alates 01.05.2004.a. 6 kuu EURIBOR + 7% aastas põhisummalt 9885 krooni. Neil asjaoludel ja juhindudes TsK §-dest 191, 192, 231 lg 1, 477 lg 1; võlaõigusseaduse §-dest 164 lg 1 ja 2, 167 lg 3 palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 9885 krooni ja viivised 3364,60 krooni.
Kostja hagi ei tunnista. Lepingu järgi pidi kostja saama Visa Elektron kaardiga automaadist välja võtta tasuta oma pangakontol olevat raha. See kaart ei andnud krediiti. Üsna varsti avastas ta, et kaart näitab miinust. Kostja arvas, et see on mingi rike süsteemis ja lõi käega. Peagi muutis kostja elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Kostja kinnitab, et ta ei ole rohkem raha pangast välja võtnud, kui tal seal oli. Kostja ei ole pangakaarti ega salakoodi kellelegi andnud ja need on tal siiani alles (tl 46-47).
JA
Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele.
2 (5)
Hageja on oma nõudmise põhjendamiseks kohtule esitanud koopia AS Eesti Ühispank ja kostja vahel sõlmitud Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingust (tl 13-14); koopia kostja arvelduskonto väljavõttest (tl 15); AS Eesti Ühispank poolt väljastatud nõude loovutamise teate (tl 16); ärakirja hageja poolt kostjale edastatud võlateatisest (tl 17). Kostja on esitanud oma pangakonto väljavõtte (tl 64-65). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1.juulit 2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sama seaduse § 23 sätestab, et võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 1.juulit 2002. 1997.a. kehtis ENSV Tsiviilkoodeks. TsK § 477 lg 1 kohaselt, isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kohus nõustub hagejaga, et arvelduskonto väljavõttega (tl 15) on tõendatud, et kostja pangakaardiga on sularahaautomaadist kostjale väljastatud salajase tunnuskoodiga pangakaarti kasutades raha kostja arvelduskonto vabade rahaliste vahendite jääki ületavas summas. Ka kostja poolt kohtule esitatud pangakonto liikumise aruandest (tl 64-65) nähtub, et kostja arvelduskontole on tehtud sissemakseid 10 025 krooni ja väljamakseid 19 910 krooni. Kostja võtab õigeks ja ei vaidle vastu, et ta on konto aruandes märgitud rahasummad ise välja võtnud (tl 66). Paljasõnalised ja tõendamata on kostja vastuväited, et tal oli selline rahasumma pangakontol. Hageja selgitusi kinnitab kostja pangakonto liikumise aruanne, millest nähtuvalt on kõik 29. ja 30.novembril 1997.a. kostjale tehtud raha väljamaksed kostja kontolt leidnud aruandes kajastamist alles 2.detsembril 1997.a. Seega on kostja ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandanud panga arvel 9885 krooni. Panga vara vähenes rahasumma võrra, mille kostja õigusliku aluseta välja võttis ning kostja rikastus väljavõetud raha arvel sama summa ulatuses. Võlaõigusseaduse § 164 lg 1 ja 2 tulenevalt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku vastu üle anda teisele isikule ja nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Teatisest nõude loovutamise kohta (tl 16) nähtub, et AS Eesti Ühispank on 30.novembril 2004.a. loovutanud nõude kostja vastu põhisummas 9885 krooni koos õigusega nõuda viivist, kahju hüvitist ja muid kõrvalnõudeid hagejale. Võlaõigusseaduse § 167 lg 3 tulenevalt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Kohus nõustub hagejaga, et vara alusetust omandamisest tulenevat nõuet ei välista asjaolu, et pank ja kaardi valdaja olid samal ajal omavahel seotud lepingulise suhte kaudu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 18. septembri 2002.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-88-02 avaldanud seisukoha, et lisaks raha tagastamisele TsK § 477 alusel tuleb kõne alla ka seaduses sätestatud intressi väljamõistmine TsK § 231 lg 1
3 (5)
alusel või TsK § 477 lg 5 kohaselt tuluna raha kasutamise eest, kuid viimasel juhul üksnes siis, kui hageja sellise tulu saamist või saama pidamist tõendab. Hageja on esitanud viiviste nõude TsK § 231 lg 1 alusel. Kostja ei ole nõus viiviseid maksma ja ei taotle ka viiviste vähendamist (tl 69). TsK § 231 lg 1 kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Ka kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ja VÕS § 101 lg 1 p 6 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ka viivist. 1.juulist 2002.a. kehtiva VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loeti vastavalt VÕS § 94 lg 1 ja VÕS RakS § 14 01.07.2002 kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liiduga 7% aastas, kui ei ole kokku lepitud teistsuguses intressimääras. VÕS § 113 lg 1 kohaselt loetakse viivise määraks rahalise kohustusega viivitamise korral VÕS § 94 sätestatud intressimäär (poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit), millele lisandub seitse protsenti aastas. Hageja on arvutanud perioodi 01.01.1999-10.06.2005 eest viivist kokku 3364,60 krooni. Kostja ei ole neid arvutusi vaidlustanud. Kohus leiab, et lähtudes TsK § 477 lg 1 tekkis kostjal kohustus alusetult omandatud raha tagastada. Kostja pidi aru saama, kui ta võttis raha arvelt peaaegu topeltsuuruses arvele sissemakstust, et ta omandas osa raha alusetult. Hagiavaldusest nähtuvalt informeeris pank oma nõudest kostjat, kuid kostja seletuse kohaselt oli ta oma elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Kostja ei taotle viiviste vähendamist. Kostja vana isikukood xxxxxxxxxxx (tl 70). Kohus leiab, et neil asjaoludel tuleb hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista hageja kasuks alusetult saadud 9885 krooni ja viivised 3364,60 krooni. Hageja taotleb kostjalt TsMS § 60 lg 1 alusel kohtukuludena välja mõista hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 1050 krooni ja õigusabi kulud 662,48 krooni ( tl 9, 18). TsMS ja TMS RakS § 3 kohaselt enne 1.jaanuari 2006.a. TsMS jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS sätestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul hagejale kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast. Seega on põhjendatud hagejale osutatud õigusabi eest kostjalt välja mõista 13249,60 X 5% = 662,48 krooni. Nõudelt 13249,60 krooni tuli hagiavalduse esitamisel tasuda riigilõiv 1050 krooni. Eeltoodust lähtudes kohus, rahuldades hagi, mõistab kostjalt hageja kasuks välja kohtukuluna riigilõivu 1050 krooni ning õigusabikuluna 662,48 krooni.
4 (5)
Kohtunik:
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.