lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/3-2-1-77-02

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 09.09.2002

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-77-02
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
09.09.2002
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1574
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi

3-2-1-77-02 Tartu, 9. september 2002. a Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa ja J. Luik OÜ Greif hagi Alari Oja ja Ülo Ploomi vastu 152 700 krooni nõudes ja Alari Oja ning Ülo Ploomi hagi Tartu linna vastu 152 700 krooni nõudes. Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-76/2002

Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja Tartu linna kassatsioonkaebus kaebuse liik Asja läbivaatamise 26. august 2002. a kuupäev Istungil osalenud Tartu linna esindaja vandeadvokaat A. Tammer ning A. Oja ja Ü. Ploomi isikud esindaja vandeadvokaat S. Must Resolutsioon

1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2002. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Välja mõista Tartu linnalt Alari Oja ja Ülo Ploomi kasuks solidaarselt kassatsiooniastmes kantud kohtukulu 5310 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakond andis 30. jaanuaril 1995. a OÜ-le Greif rendile Tartus Riia 7 asuvad mitteeluruumid. Lepingu p 1.3 kohaselt on rentnikul lepingu lõppemisel või lõpetamisel õigus nõuda rendileandja nõusolekul renditud vara parendamiseks tehtud vajalike

kulutuste hüvitamist. Rendileping lõppes 31. detsembril 1999. a tähtaja möödumise tõttu. Tartu linn erastas Riia 7 mitteeluruumi 4. augustil 1999. a A. Ojale ja Ü. Ploomile. OÜ Greif esitas A. Oja ja Ü. Ploomi vastu hagi 152 700 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt esitas OÜ Greif Tartu Linnavalitsusele renditud ruumide parendamiseks tehtavate kulutuste nimekirja ning

24.aprillil 1995. a kooskõlastas Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja A. Sakarias kulutused 152 700 krooni ulatuses. Hageja tegi parendused 1995. a suvel. RenS § 12 lg 1 kohaselt on rentnikul õigus lepingu lõppemisel või lõpetamisel nõuda rendileandja loal renditud vara parendamiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, kui seaduses või lepingus ei ole ette nähtud teisiti. RenS § 20 järgi on kostjad kui vara uued omanikud kohustatud hagejale vara parendamiseks tehtud kulutused 152 700 krooni ulatuses hüvitama. Kostjad esitasid Tartu linna vastu hagi, milles palusid OÜ Greif hagi rahuldamise korral mõista Tartu linnalt välja 152 700 krooni nende kasuks. Tartu linn ei teavitanud kostjaid Riia 7 mitteeluruumide ostu-müügilepingu sõlmimisel, et ta oli andnud nõusoleku renditud varale parenduste tegemiseks. Ka ostu-müügilepingus kinnitas linn, et peale kehtiva rendilepingu muid kohustusi müüdud varaga ei kaasne. OÜ Greif hagi rahuldamisel tekib kostjatel sama summa ulatuses kahju seoses Tartu linna poolt kohustuste täitmata jätmisega.
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
2.Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2001. a otsusega rahuldati OÜ Greif hagi ning A. Ojalt ja Ü. Ploomilt mõisteti solidaarselt välja 152 700 krooni. Samas suuruses rahuldati ka kostjate regresshagi Tartu linna vastu. Kohtukuluna mõisteti Tartu linnalt muu hulgas välja A. Oja ja Ü. Ploomi kasuks õigusabikulude eest kummalegi 2360 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole rendilepingut

vaidlustatud ja seega on rentnikul õigus nõuda renditud varale rendileandja loal tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Puudub alus kahelda tehtud tööde vajalikkuses ja kvaliteedis. Regresshagi on põhjendatud, kuna Tartu linn ei teavitanud kostjaid ostu-müügilepingu sõlmimisel OÜ-le Greif antud nõusolekust tehtavate parenduste hüvitamiseks, mistõttu eeldasid kostjad heauskselt, et kõik nende rendilepingust tulenevad kohustused piirnevad lepingus esitatutega. Tartu linn ei toiminud hea usu põhimõtte kohaselt, kuna ei teavitanud ostjaid ostu-müügilepingu sõlmimisel kõigist lepingu objektiga seotud kohustustest, mistõttu ei vastanud müüdud asja kvaliteet kokkulepitule. Tartu linn pidi OÜ Greif nõuetest Riia 7 mitteeluruumide enampakkumise ajal teadma, kuna kooskõlastatuse allkirjastas linnavalitsuse vastutav ametnik. Põhihagi rahuldamise motiivid on kohaldatavad ka regresshagi rahuldamisel. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3.Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2002. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Tartu linnalt mõisteti OÜ Greif kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 7635 krooni. Apellatsioonikohus nõustus maakohtu otsusega ega korranud TsMS § 330 lg-le 5 tuginevalt esimese astme kohtu põhjendusi. Vastuseks Tartu linna apellatsioonkaebusele märkis kohus järgmist: A. Sakarias, kes andis kooskõlastuse parenduste tegemiseks, oli Tartu linnaga töösuhtes ning tema tegevus lõi linnale õigusi ja kohustusi. Ka juhul, kui A. Sakarias ei järginud linnavarade osakonna sisemise töökorralduse eeskirju, ei too see kaasa tema poolt kolmandale isikule antud kooskõlastuse kehtetust. Kostjate nõue Tartu linna vastu põhineb lepingu rikkumisel (TsK § 222 lg 1). Ostumüügilepingu sõlmimisel anti kostjatele üle küll kehtiv rendileping, kuid Tartu linn ei teavitanud ostjaid OÜ-le Greif antud kooskõlastusest, mille alusel võib rentnik uutelt Riia 7 ruumide omanikelt kui rendileandjatelt nõuda parendusteks tehtud kulutuste hüvitamist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4.Tartu linn palus kassatsioonkaebuses apellatsioonikohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. A. Ojal ja Ü. Ploomil ei ole Tartu linna vastu regressnõuet, kuna nad peavad hüvitama hagejale parendusteks tehtud kulutused mitte Tartu linna eest, vaid pooltevahelise lepingu alusel. Järelikult ei saa asjas kohaldada TsMS § 82. Kohus on rikkunud TsMS § 330 lg 4, kuna ei ole otsuses märkinud, millisel õiguslikul alusel on regresshagi rahuldatud. Väide, et nõue tulenes lepingu rikkumisest, on väär, kuna ostumüügilepingust ei johtunud kohustust informeerida kostjaid OÜ-le Greif antud kooskõlastusest ja sellest tulenevast nõudest hüvitada parendusteks tehtud kulutused. Rendilepingust tulenevad õigused ja kohustused, sh kohustus hüvitada renditud ruumile tehtud parendused, läksid Tartu linnalt kostjatele üle 4. augustil 1999. a. Apellatsioonikohus ei ole põhjendanud, miks OÜ Greif rendiõigusest teatamine ei ole käsitletav TsK §-s 246 sätestatud kohustuse täitmisena Tartu linna poolt. Apellatsioonikohus rikkus oluliselt TsMS § 330 lg-s 4 sätestatud menetlusnorme, kuna ei märkinud, et Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhatajal puudus pädevus 24. aprillil 1995. a kooskõlastada renditud varade parendamiseks kulutuste tegemist. Seega ei too see kooskõlastus linnale mingisuguseid õiguslikke tagajärgi.
5.Vastuses kassatsioonkaebusele leidis OÜ Greif, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonikohus on otsuses motiveerinud, et nõude rahuldamise aluseks on TsK § 222 lg 1, kuna Tartu linna poolt ostu-müügilepingu rikkumise tõttu tekkis kostjatel kahju. TsMS § 330 lg-st 5 tulenevalt ei korranud apellatsioonikohus oma otsuses esimese astme kohtu põhjendusi. A. Oja ja Ü. Ploom palusid oma vastuses kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta.
6.Kohtuistungil jäi Tartu linna esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ning palus apellatsioonikohtu otsuse täies ulatuses tühistada. A. Oja ja Ü. Ploomi esindaja leidis, et apellatsioonikohtu otsus on põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Samuti palus ta sisse nõuda vastustajate õigusabikulud kassatsiooniastmes 5310 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7.Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-de 11 ja 12 lg 2 kohaselt kuuluvad asjas kohaldamisele ENSV tsiviilkoodeksi, rendiseaduse ja 1. septembrist 1994. a kuni 30. juunini 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse vastavad sätted.
8.Isik, kelle vastu esitatakse nõue ühiseks lahendamiseks põhihagiga TsMS § 82 järgi, on menetluslikult kolmandaks isikuks vaid esialgse hageja suhtes. Tema vastu hagi esitanud isiku suhtes on ta kostjaks. Kolmandaks isikuks on ta ka põhivaidluse poolte materiaalõigussuhte osas. Ekslik on käsitleda A. Oja ja Ü. Ploomi nõuet Tartu linna vastu kui regressinõuet. Regressina mõistetakse isiku nõuet teise isiku vastu, kelle poolt tekitatud kahju ta on hüvitanud. A. Oja ja Ü. Ploomi kohustus hüvitada OÜ-le Greif parenduste maksumus tulenes nendevahelisest lepingust. Nad pole OÜ-le Greif maksnud Tartu linna eest.
9.Kolleegium nõustub apellatsioonikohtu järeldusega, et Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhatajat tuleb vaadelda kui isikut, kellel oli volitus anda luba parenduste tegemiseks. Loa parenduste tegemiseks andis sama ametiisik, kes sõlmis rendilepingu. Loa andmise ajal 24. aprillil 1995. a kehtinud Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna põhimääruse p-dest 1.1, 2.1.4, 3.2.1 ja 4.2 nähtuvalt kasutas Tartu linn A. Sakariast kui linnavarade osakonna juhatajat esindajana linnale kuuluvate mitteeluruumide rentimise korraldamisel. Seega saab seaduse analoogia alusel A. Sakariast lugeda volitatuks TsÜS § 98 lg-te 3 ja 5 alusel.
10.Kolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et rendile antud asja müüjal ei ole kohustust informeerida ostjat rendile antud varale tehtud parendustest ja selleks antud nõusolekust. TsK § 246 kohustas müüjat teatama ostjale kolmandate isikute kõikidest õigustest müüdavale asjale. Samas oli kolmanda isiku õiguste näidisloetelu. TsÜS § 108 lg 1 sätestas kohustuse toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste kandmisel heas usus. Sellest tuleneb, et müüja peab informeerima ostjat kõigist asjaoludest, mille vastu võib eeldada ostja mõistlikku huvi. Renditud vara parendamisest võivad rentnikul tekkida erinevad nõuded. RenS § 12 lg-s 3 sätestatud tingimustel oli rentnikul õigus parendused ära võtta, sama paragrahvi lg 1 andis rentnikule õiguse nõuda parendusteks tehtud kulutuste hüvitamist. Renditud asjast tulenev rahaline nõue rendileandja vastu

võib rentnikule anda vallasasja suhtes kinnipidamisõiguse. Rentniku nimetatud õigused võivad mõjutada rendile antud asja müügihinda. Seega on igati mõistlik eeldada ostja huvi selle vastu, kas rentnik on müüdavat vara parendanud ja kas selleks oli rendileandja luba. Need asjaolud ei pruugi selguda aga rendilepingust. Järelikult ei piisa ostja teavitamisest ainult vara suhtes sõlmitud rendilepingust. Seega leiab kolleegium, et lisaks kolmanda isiku sellistele õigustele müüdava asja suhtes, mis kahjustavad või võivad kahjustada ostja valdamis-, kasutamis- ja käsutamisõigust, tuleb ostjat informeerida ka asjaoludest, mis mõistlikult eeldades on ostja jaoks olulised.

11.Müüja poolt teatamiskohustuse täitmata jätmine annab ostjale õiguse nõuda kas lepingu lõpetamist, hinna alandamist või kahju hüvitamist. A. Oja ja Ü. Ploom esitasid müüja vastu kahju hüvitamise nõude. TsK § 222 lg 2 kohaselt mõistetakse kahjuna kreeditori tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti saamata jäänud tulu. Kolleegium leiab, et TsMS § 82, mille eesmärgiks on menetluse kiirendamine, võimaldab põhihagi menetluses kostjana osaleva isiku nõudel välja mõista ka kahju, mis tal tekib tulevikus samas asjas tehtud kohtuotsuse täitmisest. Seega asub kolleegium teisele seisukohale, kui 27. aprilli 1995. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-24-95 (RT III 1995, 6, 75) 15. septembrist 1993. a kuni 31. augustini 1998. a kehtinud tsiviilkohtupidamise seadustiku § 78 kohaldamisel.
12.Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks osas, millega rahuldati OÜ Greif hagi A. Oja ning Ü. Ploomi suhtes.
13.Kolleegium leiab, et TsMS §-de 60 lg 1 ja 61 lg 1 p 1 alusel on põhjendatud välja mõista Tartu linnalt A. Oja ja Ü. Ploomi kasuks nende kassatsiooniastmes kantud kohtukulu summas 5310 krooni. J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.