lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-69-02

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 12.06.2002

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-69-02
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
12.06.2002
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1640
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
KoS § 3 lg 1TsÜS § 66Vara mõisteKoS § 1 lg 2KoS § 4 lg 1KoS § 8TsMS § 319 lg 1Menetlusdokumendi kättetoimetamine volitatud isikuleTsMS § 61 lg 1Valdkonna eest vastutava ministri pädevus toimiku osas

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (5)

lahend.ee
2-08-93552/90Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium18.06.20122-08-93552/53Tartu Maakohus Tartu kohtumaja04.05.20112-03-177/3Viru Maakohus Rakvere kohtumaja08.07.20043-2-1-74-04Riigikohus16.06.20043-2-1-54-04Riigikohus05.05.2004

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Resolutsioon

3-2-1-69-02 Tartu, 12. juuni 2002. a Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja V. Kõve G. van den Bergh Nijmegen B. V. hagi TÜ E-Piim vastu leppetrahvi 799 750 krooni saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2001. a otsus tsiviilasjas nr II-2/1712/01 G. van den Bergh Nijmegen B. V. kassatsioonkaebus 29. aprill 2002. a

Hageja esindaja vandeadvokaat M. Ots, kostja esindaja vandeadvokaat T. Vaher Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2001. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Hollandi äriühing G. van den Bergh Nijmegen B. V. ning Eesti äriühingud Tulundusühistu E-Piim ja AS Ühinenud Meiereid sõlmisid 2. juunil 1999. a kolmepoolse lepingu (edaspidi leping), Euroopa Liitu eesti või tootmiseks, müümiseks ja importimiseks Euroopa Liidu määruse EC 2508/97 alusel. Leping jõustus allakirjutamisest ja kehtis kuni 1. jaanuarini 2000. a. Lepingu järgi kohustusid TÜ EPiim ja AS Ühinenud Meiereid otseselt või kaudselt mitte müüma Eestis või väljaspool Eestit eesti võid, mis on mõeldud vastavalt viidatud määrusele ekspordiks Euroopa Liitu. Hageja kohustus ostma Euroopa Liitu imporditavat eesti võid TÜ-lt E-Piim ja AS-lt Ühinenud Meiereid ning mitte mõnelt teiselt partnerilt Eestis või väljaspool Eestit. Lepingu rikkuja pidi tasuma kummalegi teisele poolele leppetrahvi 50 000 USA dollarit. Samas lepiti kokku kasumi jaotamise põhimõtetes. Kuna TÜ E-Piim müüs lepingu kehtivuse ajal eesti võid teistele Hollandi äriühingutele, kes müüsid seda Euroopa Liidus, nõudis hageja kostjalt 799750 krooni leppetrahvi tasumisest.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Eestis toodetud ja Euroopa Liitu eksporditava või osas oli turg piiratud nii koguselt kui ka turuosaliste ringi osas. Lepingu sõlmimise ajal sai Euroopa Liitu eksportida ainult kahe Eesti ettevõtja - AS Põlva Piim ja TÜ E-Piim toodetud võid, kokku maksimaalselt 1 800 tonni. Hagejal oli nn kvoodivõi Euroopa Liitu importimise litsents ja ta üritas lepinguga tagada endale ainuõiguse importida Euroopa Liitu kogu Eestis toodetud nn kvoodivõi. Samas ei võtnud hageja endale kohustust osta teistelt lepinguosalistelt võid ja tal säilis õigus osta võid ainult ühelt lepinguosaliselt. Leping oli vaba ettevõtlust kahjustav ja konkurentsivabadust piirav.
3.Järva Maakohtu 7. septembri 2001. a otsusega hagi rahuldati ja kostjalt mõisteti hageja kasuks välja leppetrahv 750 110 krooni ning kohtukuluna tasutud riigilõiv 37 905 krooni. Kohus luges tõendatuks, et TÜ E-Piim müüs oma võid markeeringuga EUR 1999. a juunist kuni septembrini Hollandi äriühingutele 451 240 USA dollari eest ning sellega rikkus lepingus võetud kohustust. Kuna leping sätestas poolte õigused ja kohustused või importimisel Euroopa Liitu, siis oli või turg Euroopa Liidu, mitte Eesti territooriumil ja kohaldamisele ei kuulu konkurentsiseaduse sätted. Ka ei nähtu asja

materjalidest, et leping piiras kostja tootmismahtu, jagas varustusallikat, tõi kaasa toorainebaasi ümberjagamise või kahjustas muul viisil vaba konkurentsi Euroopa territooriumil. Arvestades seda, et kostja asus varsti peale lepingu sõlmimist lepingut rikkuma ning mõlema äriühingu ilmset kavatsust äritegevuse jätkamiseks, samuti mõlema poole tähelepanuväärseid majanduslikke huve ning kostja osa Eesti kui koostööpartneri maine kujundamisel, luges kohus nõutud leppetrahvi olevat paraja suurusega. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4.Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2001. a otsusega maakohtu otsus tühistati, uue otsusega jäeti hagi rahuldamata ning hagejalt mõisteti kostja kasuks välja kohtukulu 113 505 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt kuulus asjas kohaldamisele konkurentsiseadus. Konkurentsiseaduse (KoS) § 3 lg 1 kohaselt rakendatakse seadust kaubaturul osalevate või osaleda soovivate isikute vahelise konkurentsivabaduse kaitseks; kaubaturg on ostja seisukohalt omavahel asendatavate kaupade käibimise ala kogu Eesti territooriumil või selle osal. Kuna hageja sõlmis lepingu Eesti äriühingutega nende poolt Eestis toodetud või ostmiseks, osaleb ta Eesti kaubaturul ja leping peab vastama Eesti konkurentsiseadusele. Leping sisaldas kostja toodetud või turustamise keeldu mitte ainult teistele Euroopa Liidu importööridele, vaid ka kõikidele kolmandatele isikutele Eesti territooriumil ja väljaspool seda. Kokkulepe mitte müüa Euroopa Liitu ekspordiks mõeldud võid mitte kellelegi teisele peale hageja on kaubaturgu piirav ja vastuolu tõttu KoS §-ga 4 lg 1 p 2 tühine. Kuna hageja nõuab leppetrahvi tühise lepingutingimuse rikkumise eest, on nõue põhjendamatu. Kohtukuluna mõisteti hagejalt kostja kasuks välja tasutud riigilõiv 76 000 krooni ja õigusabikulu 37 505 krooni, kokku 113 505 krooni. Kostjale õigusabikulu sissenõudmisel arvestas apellatsioonikohus TsMS §-st 61 lg 1 p 1 sätestatuga ning rahuldas vastava taotluse osaliselt.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5.Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada, saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ja mõista kostjalt välja hageja kantud kohtukulu. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et sõlmides Eesti ettevõtjatega nende poolt Eestis toodetud või ostmiseks lepingu, osaleb hageja Eesti kaubaturul ja kohaldamisele kuulub Eesti konkurentsiseadus. Hageja ei ole konkurentsiseaduse mõttes mitte ostja, vaid edasimüüja. Konkurentsiseaduse järgi defineeritaks kaubaturgu ostja kaudu, kelleks käeoleval juhul on Euroopa Liidu tarbijad. Seetõttu on kaubaturuks Euroopa Liit ja Eesti konkurentsiseadus ei kuulu asjas kohaldamisele. Kuna lepinguga sätestati poolte õigused ja kohustused või eksportimisel Euroopa Liitu, siis ei mõjuta leping konkurentsivabadust Eesti territooriumil ja ka KoS § 1 lg 2 alusel ei kuulu konkurentsiseadus kohaldamisele. Ekslik on apellatsioonikohtu seisukoht, et leping keelas või turustamise mitte ainult Euroopa Liidu importööridele, vaid ka kõigile kolmandatele isikutele. Hageja ega kostja pole lepingut selliselt tõlgendanud. Leping keelas või müügi edasimüümiseks Euroopa Liitu nii otseselt kui kaudselt (vahendajate kaudu), kuid ei keelanud või müüki selle turustamiseks Eestis või mujal väljaspool Euroopa Liitu. Ringkonnakohus rikkus lepingut tõlgendades TsMS § 319 lg 1. Kui asjas kuulukski kohaldamisele konkurentsiseadus, siis oleks tegemist ainuõigusliku

turustuskokkuleppega, mis on lubatud Vabariigi Valitsuse 23. märtsi 1999. a määruse nr 111 lisa 3 alusel. Kuigi lepingule on alla kirjutanud kolm ettevõtjat, on tegelikult tegemist kahe eraldi kokkuleppega, millest esimese kokkuleppe poolteks on hageja ja kostja. Seega pole osundatud määruse lisa 3 p 1 rikutud. Lepingus puudub ainuõiguslik turustuskokkulepe TÜ E-Piim ja AS Ühinenud Meiereid vahel, seega pole rikutud ka osundatud lisa p. 4.1. Ringkonnakohus luges lepingu küll kaubaturgu piiravaks, kuid ei põhjendanud, kuidas leping kaubaturgu piirab. Sellega rikkus kohus TsMS §-s 227 ja 330 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõuet.

6.Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. KoS § 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse konkurentsiseadust kaubaturul osalevate või osaleda soovivate isikute vahelise konkurentsivabaduse kaitseks. Kaubaturuks on konkurentsiseaduse tähenduses ala või territoorium, kus toimub kaupade käive. Vastavalt lepingule pidi või müük kostjalt hagejale toimuma Eesti territooriumil. Kuna lepingu alusel toimus või ost-müük ehk kaubakäive Eesti Vabariigi territooriumil, on konkurentsiseadus lepingu suhtes kohaldatav. Leping kahjustas konkurentsivabadust Eesti territooriumil. Otseselt piiras konkurentsivabadust säte, mis kohustas kostjat ja Ühinenud Meiereid mitte müüma Eestis või väljaspool Eestit eesti võid, mis oli mõeldud ekspordiks Euroopa Liitu. Selline kaubaturu piirang on vastuolus KoS § 4 lg 1 p 4 ja seega KoS § 8 ja TsÜS § 66 lg-te 2-4 alusel tühine. Lepingule ei laiene grupierand. Grupierandi alla käivad turunduskokkulepped, mille poolteks on kaks ettevõtet, lepingus oli aga kolm poolt. Samuti ei ole lubatud grupierandi alusel sõlmida kokkuleppeid konkureerivate kaupade tootjatel. Samuti sisaldab kokkulepe grupierandiga mittelubatud konkurentsivabadust kahjustavaid tingimusi. Ringkonnakohus ei väljunud asja lahendamise piiridest ja on otsust piisavalt põhjendanud.
7.Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja välja mõista hagejalt õigusabi kulude katteks kassatsiooniastmes 15 859 krooni 20 senti.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8.Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.
9.Hageja vaidlustab asjas konkurentsiseaduse kohaldamise põhjusel, et käsitletava lepingu järgi on ta edasimüüja, mitte aga ostja KoS § 3 mõttes. Ostjaks on Euroopa Liidus asuvad lõpptarbijad. Millistest õigusaktidest tuleks vaidluse lahendamisel tema arvates juhinduda, sellele hageja ei osunda. Erinevalt kassaatorist leiab kolleegium, et asjas kuulub kohaldamisele 1. oktoobrist 1998. a kuni
30.septembrini 2001. a k.a. kehtinud konkurentsiseadus. Selle seaduse kohaldamise määrasid §-d 1 lg 2 ja 3. KoS § 3 sätestas, et kaubaturg on hinna, kvaliteedi, tehniliste omaduste, realiseerimis- ning kasutustingimuste, tarbimis- ja muude omaduste poolest ostja seisukohalt omavahel asendatavate kaupade käibimise ala Eesti territooriumil või selle osal. Kolleegium ei nõustu, et ostjaks osundatud sätte järgi oli ainult lõpptarbija. Ostjaks osundatud sätte järgi on ka isik, kes kasutab kaupa oma tegevuseks, s.h ostab seda edasimüümiseks. Iseenesest on õige kassaatori väide, et Vabariigi Valitsuse
23.märtsi 1999. a määruse nr 111 konkurentsivabadust kahjustavate või kahjustada võivate eriliiki

kokkulepete (grupierandite) sõlmimiseks loa andmine lisa 3 grupierandid ainuõiguslike turustuskokkulepete suhtes (edaspidi lisa 3) eristas ostjat ja edasimüüjat. Eelnev ei tähenda aga seda, et need ei saa olla samad isikud. Vaidlust pole selles, et 2. juuni 1999.a lepingus käsitletakse kaubana Eesti ettevõtjate poolt toodetud, Euroopa Liitu importimiseks sobivat võid. Seega on tooteturg määratud Eesti ettevõtjate poolt Euroopa Liitu impordiks sobiva võiga. Leping mõjutas konkurentsiolukorda Euroopa Liitu impordiks sobiva või kaubaturul Eesti territooriumil. Lepingu konkurentsi kahjustav toime seisneb selles, et see piiras tootjate vabadust vastava kauba müügil ja hageja vabadust selle ostmisel. Kuna ostjaks konkurentsiseaduse järgi pole ainult kauba lõpptarbija, siis ei oma selle vaidluse seisukohast tähtsust, kas leping keelas või müügi ka nendele isikutele, kes ei osta seda importimiseks Euroopa Liitu. Hageja pole tuginenud sellele, et 2. juuni 1999. a leping on lubatav vähese tähtsuse tõttu või erandi alusel.

10.Hageja poolt esmakordselt kassatsioonkaebuses esitatud väite osas, et kui kohaldamisele kuulukski konkurentsiseadus, oleks tegemist kokkuleppega, mis oli lubatud lisas 3 sätestatud grupierandiga ainuõiguslike turustuskokkulepete kohta, märgib kolleegium järgmist. Lisa 3 p 1 lubas sõlmida ainuõiguslikke turustuskokkuleppeid, milles poolteks oli ainult kaks ettevõtjat - tarnija ja edasimüüja. Sama lisa p 4 keelas konkureerivate kaupade tootjate omavahelise kokkuleppe. Samad põhimõtted sisaldusid nimetatud määruse lisas nr 2, milles nähti ette grupierand ainuõiguslike ostukokkulepete suhtes. 2. juuni 1999. a leping oli mitte ainult kolmepoolne, vaid selles sisaldus ka konkureeriva kauba tootjate - TÜ E-Piim ja AS Ühinenud Meiereid vaheline kokkuleppe mitte müüa otseselt ega kaudselt Eestis ega väljaspool Eestit võid, mis on mõeldud ekspordiks Euroopa Liitu vastava määruse alusel. Selle kohustuse täitmise tagamiseks nähti ka tootjate omavahelises suhtes ette leppetrahvi tasumine. Seega juba vastuolu tõttu osundatud normidega ei oleks tegemist kokkuleppega, mis oli lubatud Vabariigi Valitsuse kehtestatud grupierandiga.
11.TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt on maksimummääraks, milles mõistetetakse välja õigusabikulu teiselt poolelt, viis protsenti hagi rahuldatud või rahuldamata jäetud osast. Kuna apellatsioonikohus on kostja kasuks hagejalt õigusabikulu välja mõistnud maksimummääras, viis protsenti hagi rahuldamata osalt, siis puudub seaduslik alus kostja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulude väljamõistmiseks hagejalt. J. Odar, V. Kõve, H. Jõks

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.