AS Tartu Mill hagi AS Stahlhut vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Apellatsioonkaebuse hind 1 245 121.12 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 1 460 772 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 4. mai 2011. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Stahlhut apellatsioonkaebus vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
8. mai 2012. a
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja/vastuapellatsioonkaebuses vastustaja): AS Stahlhut (registrikood: 10189547; asukoht: Tartumaa Tartu vald Tila küla), seaduslik esindaja Michael Stahlhut ja lepingulised esindajad advokaat Anna Fedurko ja vandeadvokaat Evelin Pärn-Lee. Vastustaja (hageja/vastuapellant): AS Tartu Mill (registrikood: 10666674; asukoht: Tartu Väike-Kaar 33), esindaja advokaat Kalle-Kaspar Sepper ja vandeadvokaat Jüri Sirel.
esindajad
ja
AS
Tartu
Mill
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 04.05.2011 otsus osaliselt kostjalt välja mõistetud summa suuruse osas ja teha selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt välja hageja kasuks 895 121,12 €. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.
3.Jätta AS-i Tartu Mill vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Lugeda
kohtuotsuse
resolutsioon
tervikuna
sõnastatuks järgmiselt:
Jätta rahuldamata AS Tartu Mill hagi AS Stahlhut vastu müügihinna tagastamiseks seoses
22.09.2006. a kokkuleppest taganemisega ja kahju hüvitamise nõudes kokku 42 064 214.66 krooni ehk 2 688 393.30 eurot.
Rahuldada
osaliselt
AS
Tartu
Mill
alternatiivne nõue AS Stahlhut vastu 22.09.2006. a kokkuleppe kui tühise tehingu alusel saadu tagastamiseks summas 895 121,12 € (kaheksasada üheksakümmend viis tuhat ükssada kakskümmend üks eurot ja 12 senti).
AS Stahlhut peab tagastama AS-le Tartu Mill 895 121,12 € samal ajal kui AS Tartu Mill tagastab AS-le Stahlhut
sadulveoauto MAN
19.403 FLT reg nr XXX; kallurpoolhaagise Langendorf reg nr XXX; tsisternpoolhaagise Pitzer
reg
nr
XXX
omandiõiguse ja valduse.
ja
magnetdetektori
Menetluskulude jaotus
1.Jätta maakohtus AS-i Tartu Mill poolt hagihinnalt 1 441 857.40 krooni (kahju hüvitamise nõue) tasutud riigilõiv AS-i Tartu Mill kanda.
2.Jätta AS Stahlhut kanda 72 % hageja nõudelt (1 245 121.12 €) tasutud riigilõivust.
3.Jätta maakohus poolte muud menetluskulud poolte endi kanda.
4.Jätta ringkonnakohtus AS-i Stahlhut poolt kantud menetluskuludest 27 % AS-i Tartu Mill kanda. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Tartu Mill esitas hagi AS Stahlhut vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja on esitanud kostja vastu kaks hagiavaldust (I kd lk 5-13, lk 98-108). 25.11.2009. a liitis kohus nimetatud hagid ühtsesse menetlusse (II kd lk 12). 01.06.2010. a loobus hageja osaliselt oma 31.12.2008. a hagiavalduses esitatud nõudest (leppetrahvi nõue 4 875 875 krooni) ja palus kohtul jätkata menetlust selles hagiavalduses üksnes finantskulude kandmisest tulenevas kahjunõudes summas 1 441 857.40 krooni (IV kd lk 25-27). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 22.09.2006. a kirjaliku kokkuleppe (edaspidi nimetatud kokkulepe), mille järgi hageja ostis kostja käest Tartu vallas Tila külas asuva veski koos selle koosseisu kuuluvate seadmete ja masinatega, autopargiga ja labori sisseseadetega vastavalt kokkuleppe lisades 1-3 märgitud nimekirjale (edaspidi nimetatud veski seadmed). Kokkuleppe sõlmimisega samal päeval 22.09.2006. a esitas kostja hagejale Veski seadmete eest ettemaksuna tasumiseks arve nr 15632 summas 19 847 712.10 krooni (edaspidi nimetatud müügihind). Hageja tasus kostja arve nr 15632 täies ulatuses ettemaksuna kogusummas 19 847 712.10 krooni 25.09.2006. a kahe pangaülekandega summades 19 300 000 krooni ja 547 712.10 krooni. Kokkuleppe punkti 4.4. järgi pidi veski seadmete valduse üleandmine kostja poolt hagejale toimuma ajavahemikus 01.04.2007. a kuni 30.04.2007. a kostja territooriumil. Hoolimata hageja korduvatest suulistest ja kirjalikest nõudmistest ei võimaldanud kostja veski seadmete demonteerimist ja äravedamist kokkuleppe punktis 4.4. sätestatud ajavahemikus ega ka peale seda. Seoses kokkuleppe olulise rikkumisega kostja poolt taganes hageja kokkuleppest vastavalt oma 17.12.2008. a taganemisavaldusega ning palus kostjal kokkuleppe alusel alusetult saadud veski seadmete müügihind 19 481 912.10 krooni hagejale kokkuleppe punkti 6.3. järgi 7 päeva jooksul ehk hiljemalt 24.12.2008. a tagastada. Kostja ei ole hageja taganemisavaldusele vastanud ega tagastamisele kuulunud müügihinda tagastanud. Seega võlgnes kostja hagejale kokkuleppest
taganemise tõttu tagastamisele kuuluva ettemaksuna saadud müügihinnana alates 25.12.2008. a 19 481 912.10 krooni. Kostja poolt on kokkuleppe täitmise käigus antud hagejale üle 9 kokkuleppe lisas 2 nimetatud autopargi koosseisu kuuluvat masinat, millest 3 saab hageja kostjale samas seisukorras tagastada ning 6 väärtuse on hageja nõus seoses nende tagastamise võimatusega hüvitama VÕS § 189 lg 2 p 2 alusel. Kokkuleppe alusel saadud ja hagejale tagastamisele kuuluvaks müügihinna summaks on 19 481 912.10 krooni. Kostjal on kohustus maksta hagejale VÕS § 189 lg 1 viimase lause alusel intressi 1 658 533.06 krooni. Hagiavalduse esitamise seisuga 30.12.2008. a on hageja viivisenõue kostja vastu ajavahemiku 25.12.2008. a kuni 30.12.2008. a (6 päeva) eest 233 780.52 krooni (6 x 38 963.42 = 233 780.52). TsMS § 367 järgides taotles hageja kostjalt viivise suurusega 0,2% päevas väljamõistmist arvestatuna põhinõude täitmata summast 19 481 912.10 krooni alates 31.12.2008. a kuni põhinõude täitmiseni. Igas päevas lisanduva viivise suuruseks on 38 963.42 krooni. Hagejal on tekkinud kostja poolsest kokkuleppe rikkumisest ka kahju. Hageja esitas täiendavad seisukohad (II kd lk 115 – 141). Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja poolt lepingust taganemine ei ole õiguspärane, siis on kostjal kohustus kokkuleppe rikkumise tõttu hüvitada hagejale kõik kokkuleppe rikkumisega tekitatud kahjud. Seega taotles hageja hagiavalduses esitatud nõudega alternatiivselt kostjalt kokkuleppe alusel tasutud müügihinna hüvitamist VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud alusetu rikastumise sätete alusel (II kd lk 129). Hageja seisukoht oli, et kokkuleppega ei ole konkurentsi piiratud ja kokkulepe ei ole vastuolus KonkS §-s 8 sätestatuga. Hageja esitas täiendavad seisukohad ja lõpliku nõude (V kd lk 218 -246). Hagejal on viivisenõue kostja vastu ajavahemikus 25.12.2008. a – 03.03.2011. a 798 päeva eest 31 092 809.16 krooni (38 963.42 krooni päevas). Hageja palus viivised välja mõista põhisumma ulatuses. Hageja esitas lõpliku nõude ja palus kostjalt välja mõista kokku 42 064 214.66 krooni ehk 2 688 393.30 eurot, millest põhinõue on 19 481 912.10 krooni ehk 1 245 121.12 eurot, viivised 19 481 912.10 ehk 1 245 121.12 eurot, intressid 1 658 533.06 krooni ehk 105 999.58 eurot ja finantskulud 1 441 857.40 krooni ehk 92 151.48 eurot.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ning vaidles sellele vastu täies ulatuses. Kostja kirjalik vastuse ( I kd lk 76 – 83) kohaselt andis hageja poolt pakutud kokkulepe kostjale võimaluse vältida peatselt ähvardanud maksejõuetuks muutumist. Samas oli kostjale selge, et kokkuleppe olulisimaks eesmärgiks hageja jaoks oli kostja poolse tegevuse lõpetamine jahu tootjana ning seega ka kostja vastaval turul osalemise lõpetamine. Kokkuleppe sõlmimise näol oli tegemist koondumisega konkurentsiseaduse (KonkS) § 19 mõttes. Kokkuleppe sõlmimine ning selle täitmine rikkus lisaks ka KonkS § 4 lg 1 p 3. KonkS § 8 ei jäta siinkohal ilmselt võimalust kahtlemiseks – konkurentsi kahjustav kokkulepe on tühine, seega ka kokkulepe oli tühine. Hageja on lepingu täitmise tulemusena kõrvaldanud turult konkurendi ning konkurendi kliendid üle võtnud. Lisaks on hageja saanud kokkuleppe täitmise tulemusena kasu VÕS § 1032 lg 1 mõttes. Need on hüved, mida hageja ei saa kostjale tagastada. Tasutud raha tagastamise nõue oleks vastuolus KonkS kokkulepet keelustavate sätete eesmärgiga ning sellisena lubamatu tulenevalt VÕS § 1028 lg 2 p-st 3. Kui ka kokkulepe ei ole tühine, ei saaks kostjat lugeda kokkulepet rikkunuks. Kostja on kokkulepet täitnud vastavalt selle tingimustele.
Hageja taganemisavaldus ei ole esitatud õigeaegselt. VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt on taganemine seega lubamatu. Kostja esitas täiendavad seisukohad (II kd lk 27-31, III kd lk 12-33) Kostja oli seisukohal, et lepingu väidetav rikkumine veski seadmete ja masinate, autopargi ja labori sisseseadega seoses ei ole oluline rikkumine lepingu kui terviku suhtes. VÕS § 116 lg-st 3 tulenevalt saab kahjustatud lepingupool lepingust taganeda üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes, mida oluliselt rikuti. Eelnevast tulenevalt ei ole lepingust tervikuna taganemise eeldused täidetud isegi juhul, kui kohus tuvastab, et kostja on rikkunud veski seadmete üleandmise kohustust. Seetõttu ei ole põhjendatud kogu veski müügihinna tagastamise nõudmine kostjalt.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 04.05.2011. a otsusega rahuldamata AS Tartu Mill hagi AS Stahlhut vastu müügihinna tagastamiseks seoses 22.09. 2006. a kokkuleppest taganemisega ja kahju hüvitamise nõudes kokku 42 064 214.66 ehk 2 688 393.30 eurot. Kohus rahuldas AS Tartu Mill alternatiivse hagi AS Stahlhut vastu 22.09.2006. a kokkuleppe kui tühise tehingu alusel saadu tagastamiseks 19 481 912.10 krooni ehk 1 245 121.12 eurot, mis saldeerida AS-i Tartu Mill 17500 euro tagastamiskohustusega AS-le Stahlhut. Kokku mõistis kohus välja AS-lt Stahlhut AS Tartu Mill kasuks 1 227 621.12 eurot. AS Stahlhut peab tagastama AS-le Tartu Mill 1 227 621.12 eurot samal ajal kui AS Tartu Mill tagastab AS-le Stahlhut sadulveoauto MAN 19.403 FLT reg nr XXX; kallurpoolhaagise Langendorf reg nr XXX; tsisternpoolhaagise Pitzer reg nr XXX ja magnetdetektori omandiõiguse ja valduse. Kohus jättis hagihinnalt 19 481 912.10 krooni tasutud riigilõivust 95 % kostja kanda ja 5 % hageja kanda. Kohus jättis hagihinnalt 1 441 857.40 krooni (kahju hüvitamise nõue) tasutud kogu riigilõivu hageja kanda. Kõik ülejäänud poolte menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.
3.1.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1) pooled sõlmisid 22.09.2006. a kirjaliku kokkuleppe, mille järgi hageja ostis kostja käest Tartu vallas Tila külas asuva veski koos selle koosseisu kuuluvate seadmete ja masinatega, autopargiga ja labori sisseseadetega vastavalt kokkuleppe lisades 1-3 märgitud nimekirjale. Kokkuleppe p 4.4 järgi pidi Veski seadmete avalduse üleandmine kostja poolt hagejale toimuma ajavahemikul 1. aprill - 30. aprill 2007. a kostja territooriumil, millal hageja pidi veski seadmed demonteerima ja omal kulul ära vedama; 2) kokkulepitud müügihind 1 075 000 eurot, millele lisandub käibemaks 18%, on hageja poolt kostjale tasutud; 3) kostja on kokkuleppe alusel hagejale üle andnud üksnes üheksa veokit ja magnetdetektori; 4) kokkuleppe alusel saadud üheksast veoautost ja haagisest müüs hageja kostjale tagasi neli veoautot ja kolm haagist müüs hageja OÜ-le Cupa. Kokku oli hageja müüdud veokite hind 365 800 krooni; 5) kokkulepe ei puudutanud kostja Poolas asuvat klienti Chipita, kelle osas sõlmiti eraldi kokkulepe kostja ja Saalemühle Alsleben GmbH vahel; klienti Chipita St Peterburg (Venemaa) hagejale üle ei õnnestunud anda; 6) hageja taganes kokkuleppest taganemisavaldusega 17.12.2008. a; 7) pooled kokkuleppest Konkurentsiametit ei informeerinud; 8) OÜ Montola üürib kostjalt veskiseadmeid.
3.2.Hageja, kes on kokkuleppest taganenud, on esitanud müügihinna tagastamise nõude. Alternatiivselt nõudis hageja müügihinna tagastamist VÕS § 1028 lg 1 alusel. Lisaks nõudis
hageja kokkuleppe sõlmimisega tekkinud finantskulude kui kokkuleppe rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
3.3.Kostja põhiväite kohaselt on kokkulepe tühine konkurentsiseaduse §-de 4 lg 1 p 3 ja § 21 rikkumise tõttu. Kokkuleppe eesmärgiks oli hageja jaoks kostja väljatõrjumine jahutootmise turult, mitte aga veski seadmete ost. Kokkuleppe lisades nimetatud seadmete tegelik turuväärtus oli vastavuses vara bilansilise jääkväärtusega kostja raamatupidamises 2 629 312.54 krooni. Asjas ei kuulu kohaldamisele tühise tehingu alusel saadu tagastamist reguleerivad VÕS § 1028 sätted, sest see oleks vastuolus rikutud konkurentsiseaduse sätete ja mõttega. Juhul kui nimetatu antud juhul ei kohaldu, tuleb asjas kohaldada VÕS § 111, mille kohaselt peab ka hageja tagastama kostjale tehingu järgi saadu, milleks on 50 ülevõetud Baltikumi klienti ja turuosa ning M. Stahlhuti ja A. Lubi poolne mittekonkureerimine. Hageja nõutav kahju ei ole põhjuslikus seoses kostja tegevusega, kuna kostja ei ole kokkulepet rikkunud, samuti ei pidanud nõutav kahju olema kostjale ettenähtav. Kohus leidis, et poolte vahel 22.09.2006. a sõlmitud kokkuleppe p 1.2 ja sellest tulenevalt kogu tehing on vastuolus konkurentsiseaduse § 4 lg 1 p-dega 2 ja 3 ja seega tühine KonkS § 8 ja TSÜS § 87 alusel. Kuna tehing on algusest peale kehtetu, siis ei saa hageja taganemisavaldusel olla õiguslikke tagajärgi. Tühise vastastikuse tehingu alusel saadu tuleb pooltel tagastada alusetu rikastumise sätete alusel. Kokkuleppe p 1 sätestab lepingu eesmärgi. Kokkuleppe p 1.1 kohaselt kokkuleppe alusel võõrandab kostja hagejale Tartumaal Tartu vallas Tila külas asuva kostjale kuuluva veski. Kokkuleppe p 1.2 kohaselt on poolte eesmärgiks saavutada kokkuleppe tingimustel olukord, kus kostja on hiljemalt 31.03.2007. a täielikult väljunud jahutootmise ärist ning andnud vastava tegevusala üle hagejale. Ühtlasi peab kokkuleppe nõuetekohane täitmine tagama kostjale piisavalt rahalisi vahendeid, mis võimaldaks katta kõik kostja veski ja jahutootmisega seonduvad varasemad võlgnevused. Kokkuleppe p 1.3 kohaselt käsitlevad pooled kokkuleppes sätestatud tehingut ettevõtte müügina, mille raames lähevad hagejale üle vaid need ettevõttega seotud asjad, õigused ja kohustused, mida on kokkuleppes või selle lisades otseselt nimetatud. Kokkuleppe p 2.5 kohaselt loovutab kostja hagejale veskiga seotud klientuuri ja hankijate andmed (veski firmaväärtuse). Hageja soovil kohustub kostja osutama hagejale kaasabi eelnimetatud klientide ja hankijatega uute lepingute sõlmimiseks, samas ei pidanud kostja kandma vastutust selle eest, kui mõni eelnimetatud isikutest ei soovi hagejaga lepingulistesse suhetesse astuda. Kokkulepe ei hõlma kostja Poolas asuvat klienti Chipita. Kokkuleppe p 2.6 kohaselt ei lähe veski töötajad hagejale üle. Pooled leppisid punktis 3.1 veel kokku, et omandiõigus veskile ja sellega koos võõrandatavale varale, välja arvatud veski firmaväärtus, läheb hagejale üle peale müügihinna tasumist. P 4.3 kohaselt on kostjal õigus kasutada kuni 31.03.2007. a toodangu ekspordiks täies mahus veski firmaväärtust ning täita oma seniste hankijate ja klientidega sõlmitud lepinguid. Kostjal ei ole kuni 31.03.2007. a kohustust ostjale veski firmaväärtust loovutada. Omandiõigus veski firmaväärtusele läheb ostjale üle koos valduse üleandmisega. Kokkuleppe p 4.4 kohaselt kohustus hageja peale 31.03.2007. a kogu kokkuleppe alusel omandatud vara hiljemalt 1 kuu jooksul, so hiljemalt 30.04.2007. a omal kulul demonteerima ja müüja territooriumilt ära vedama. Juhul kui hageja ei ole kogu kokkulepitud vara hiljemalt 30.04.2007. a ära vedanud, siis sõltumata sellest, kas ta on oma vastavasisulist tahet otsesõnu avaldanud või mitte, loetakse, et ta on vastavast mahajäetud varast loobunud ning omandiõigus sellele läheb kostjale. Kohus nõustus kostjaga selles, et hageja eesmärgiks oli kokkuleppe sõlmimisel kostja väljatõrjumine jahutootmise turult. Hageja soovis võtta üle kostja klientuuri kas ise või
Saalemühle Alsleben GmbH kaudu. Samuti soovis hageja endale veskiseadmete omandiõiguse üleminekut. Kostja eesmärgiks oli kokkuleppe sõlmimisel saada hagejalt piisavalt rahalisi vahendeid oma olemasolevate kohustuste täitmiseks ja samas saavutada olukord, kus ta ei pea tuginedes kokkuleppe punktile 4.4 enamust veski seadmetest hagejale üle andma. Kohus ei nõustunud kostja väitega selles, et hagejal puudus igasugune huvi kokkuleppe lisades loetletud varade suhtes. Kuigi esimeses järjekorras huvitas hagejat tõepoolest kostja klientide, eelkõige klient Chipita ülevõtmine ja kostja jahutootmise ärist väljumine, soovis hageja ikkagi ka veski- ja laboriseadmete omandiõigust ja valdust, kuna nimetatud seadmete kostja valdusesse jätmise korral oleks kostja võinud jätkata nende seadmetega jahutootmist kas ise või kolmanda isiku kaudu. Seda viimast kostja tegelikkuses ka tegi. Hageja eesmärk tõrjuda kokkuleppe sõlmimise tulemusel kostja välja jahutootmise ärist on tõendatud kogumis järgmiste tõenditega: - 22.09.2006. a kokkulepe, mille p 1.2 sätestab, et kostja peab 31.03.2007. a täielikult olema väljunud jahutootmise ärist. - Kostja seadusliku esindaja M. Sthalhuti vande all antud ütlused (V kd lk 21-22) selles, et M.G. (AS Tartu Mill nõukogu liige) on korduvalt pöördunud tema poole, et AS Stahlhut väljuks jahutootmise turult. Esimest korda juhtus see 27.03.2006. a. M.G. tegi ettepaneku osta kostja turult välja koos kõigi kohustuste kinnimaksmisega. 21.04.2006. a tutvus M.G. kostja juures veskiseadmete, labori ja autodega, ta soovis ka kinnistusraamatusse märget, et kostja kinnistul ei tohiks 25 aastat jahu toota. M. Stahlhut ja M.G. arutasid, mis annaks kokku 1,5 miljonit eurot - seadmed, autod, labor, kliendid, turult lahkumine, viljalaod. 09.05.2006. a helistas G, et partnerid on nõus. 14.05.2006. a koostasid M. Stahlhut ja M.G. lepingu projekti ja otsustasid, et seadmed, autod, labor, pakkematerjal on kokku 250 000 eurot. Baltikumi kliendid (ca 50 klienti) on kokku 350 000 eurot, turult lahkumine 250 000 eurot. Algselt oli lepingu hind 24 miljonit krooni, mis tuli maksta 4 aasta jooksul. 14.09.2006. a ütles M.G. telefonis, et raha pannakse kohe lauale ja lahkuge turult. Lõpphinnaks jäi 1,075 miljonit eurot. Seadmete nimekiri koostati nii, et M. Stahlhut läks raamatupidaja juurde ja ütles, mis tuleb nimekirja kirjutada, hageja ei öelnud nimekirja kohta midagi. Hagejal polnud soovi, et nimekirjas olevad seadmed oleksid täpselt identifitseeritavad. Nimekirja oli vaja arve koostamiseks. Praeguseks on kokkuleppes olevas nimekirjas olevatest seadmetest osa saadetu vanarauda, osa on kostja valduses ja osa on müüdud talunikele ja OÜ-le Montola. - M.G käsikirjalised märkmed 11.09.2006. a Riias kohtumiselt M. Stahlhuti ja A. Lubiga (III kd lk 59 -62), mille koostamist tema poolt M.G. tunnistajana ülekuulamisel tunnistas, va teise lehe alumine osa (V kd lk 29-30). Hageja esitas nimetatud tõendi lubatavusele vastuväite (IV kd lk 37) ja viitas allkirjade puudumisele, mistõttu ei saa seda pidada mistahes kokkuleppeks tsiviilõiguslikus mõttes ning sellest tulenevalt poolte kavatsusi tõendavaks dokumendiks. Kohus leidis, et M.G. u käsikirjalised märkmed, mille suuremas osas koostamist tema poolt M.G. koostajana ei vaidlusta, tõendavad dokumentaalse tõendina tõendite kogumis poolte vaheliste läbirääkimiste toimumist ja käiku. - Hageja esindajate e-kiri Ain Lubile 31.08.2006. a kokkuleppe pakkumisega selles, et kostja esitab hagejale arve summas 20 miljonit krooni pluss käibemaks, s.o ladu 1500 m 4 aasta kasutus, metall-ladu, autod, labor, veski, turg ja muu sellega seonduv. Arvel võib näidata veskit ja autosid. Tootmine läheks T. Veskile, klientide ülevõtt toimuks 1 - 1,5 aasta jooksul. Expordi turuhind oleks 4 miljonit krooni, maksame igalt müüdud tonnilt 800 krooni kuni 4 miljonit täis saab. Selle aja jooksul peaks ST kontaktid T.V üle andma.
- Kostja juhatuse liikme Ain Lubi e-kiri hageja esindajatele U. Lausingule ja R. Puhkile 06.09.2006. a (III kd lk 58), mis sisaldab kostja poolt pakutavaid lepingutingimusi. - Kostja seadusliku esindaja M. Stahlhuti ja J.U.G. (AS Tartu Mill tootmisjuht) vahelise vestluse lindistus koos stenogrammiga 12.10.2007. a (IV kd lk 2-4, stenogrammi tõlge koos stenogrammiga). Kohus leidis, et lindistus ja stenogramm on tsiviilmenetluses dokumentaalsete tõenditena lubatud tõendid, kuna M. Stahlhut lindistas vestlust, milles ta ise osales. Seega ei ole tõend saadud põhiõigusi õigusvastaselt rikkudes, mis välistaks tõendi lubatavuse TsMS § 238 lg 3 p 1 alusel. Vestluses on M. Stahlhut avaldanud, et „peaeesmärk, et me turult kaome, on ju täidetud. Asi on masinates, mis on rohkem või vähem väärtuslikud. Ma ei ole kindlasti siiani teilt ühtegi kirja saanud, välja arvatud üks kiri kaks nädalat tagasi Unolt. Ja kindlasti ei leppinud me aprilli lõpuks kokku demonteerimistähtaega. See on ju nii.“. Vastuseks M. Stahlhutile avaldas J.U.G. , et „me lükkasime selle minu arusaamist mööda edasi, et selle Chipita-asja pärast pidevalt, sisemise kokkuleppega, et me pole seda kuupäeva fikseerinud.“ M. Stahlhut avaldas veel, „et need on eestlased, kes tahtsid mind surnuks jahvatada, kuna neile pakub see rõõmu. Ja nüüd andsid nad Stahlhutile, mingile välismaalasele, veel ka raha. Ma arvan, et põhieesmärk on saavutatud, ma ei tegutse enam turul ja teil on monopoolne seisund ning hetkel erakordselt hea hinnatase. On ju nii.“. Sellele vastab J.U.G. : “ Nojah, ok. No kindel. Sa pole turul enam aktiivne.“; - Tunnistaja Ain Lubi, kes oli kuni 2006. a kostja juhatuse liige ütlustega (V kd lk 187 – 190) selles, et AS Stahlhut ja AS Tartu Veski olid kõige tugevamad konkurendid. Toimus kostja väljatõrjumine turult Kemira ja Cavere Õigusbüroo abil. U. Lausing ütles 2005. a kohtumisel tunnistajaga, et võib AS-i Stahlhut ära osta 1 miljoni krooni eest ja AS Stahlhut lõpetab jahu tootmise. Kokkuleppe tingimuste väljatöötamine toimus 2006. a jooksul, kaasati ka M.G. ning Riias fikseeriti ära lepingu põhitingimused. M.G. ütles, et kostja veskiseadmed on kõik vanaraud. Keegi teine, peale M.G. u hageja poolt seadmeid üle ei vaadanud. Lepingu eesmärk oli kostja turult väljumine ja saada kostja kliendid. Klientide ülevõtmiseks suurendas kostja hinda nii, et see muutus klientidele vastuvõtmatuks ja samal ajal läks hageja soodsama hinnaga sisse. Kui tehingut hagejaga ei oleks olnud, siis poole aasta pärast oleks kostja olnud püsivalt maksejõuetu. Veski pool oli tugevas miinuses. Lepinguhind kujunes selle eest, et kostja turult väljuks, kas seal masinad juures olid, see olulist rolli ei mänginud. Hagejal oli vaja neid seadmeid saada, et need kasvõi vanarauda viia, et keegi ei hakkaks nendega enam seal (kostja juures) tegutsema veski poolel. Kohus arvestas hagejapoolse eesmärgi tuvastamisel, et puuduvad tõendid selles, et hageja oleks teinud midagi selleks, et võtta vastu enamust kokkuleppe alusel saada olevatest varadest kokkuleppes ettenähtud perioodil 31. märts – 30. aprill 2007. a või pärast väidetavat kahe kuulist lepingu pikendamist. Asjas puuduvad selle kohta tõendid. Hageja tootmisjuht J.G. ja tehnikajuht M.P. on andnud tunnistajatena küll ütlusi selles, et nad käisid kostja territooriumil 2007. a alguses vaatamas, kuidas seadmeid ära tuua, samas nähtub tunnistajate ütlustest, et katseid ja ettevalmistusi seadmeid ära tuua (va magnetdetektor ja osad sõidukid) ei tehtud (III kd lk 215, V kd lk 30). Tunnistaja J. G ütlustest nähtub, et veski seadmed olid teisejärgulised, oluline oli kostja klientide Chipita Venemaa ja Poola (Chipita Poola ülevõtmisest oli huvitatud Saalemühle Alsleben GmBH) ülevõtmine, milles kostja pidi abi osutama. Ka hageja nõukogu liige ja Sahlemühle direktor M.G. andis tunnistajana ütlusi (V kd lk 28-29), et tema ei arutanud hageja tegevjuhtkonnaga, mida seadmetega peale hakata ja rõhutas nii Sahlemühle kui ka hageja huvi kostja klientide Chipita Venemaa ja Poola vastu. Samuti ei teadnud tunnistaja midagi hageja juhatuse kavadest kostjalt ostetud veskiseadmed edasi müüa, sh müüa neid OÜ-le Kaubi, kuigi peaks sellega olema nõukogu liikmena kursis. Puuduvad
tõendid, et hageja oleks edastanud kostjale veskiseadmete üleandmist puudutavaid kirju enne 2007. a septembrit, mil läbirääkimised klient Chipita Venemaa ülevõtmise osas olid nurjunud. Hageja on küll esitanud kohtule oma väidetavad vastavasisulised kirjad kostjale perioodil aprill – juuni 2007. a (I kd lk 27-29), kuid kostja eitab nende kättesaamist ja hageja ei ole tõendanud nimetatud kirjade saatmist kostjale, mistõttu ei saa kohus kirju I kd lk 27-29 lugeda kostjale saadetuteks. Kostja eesmärk jätta kokkuleppe lisades nimetatud veski seadmed hagejale üle andmata ja jätkata jahu tootmist on tõendatud: kokkuleppe p-s 4.4 sätestatuga selles, et kui hageja ei ole kogu kokkulepitud vara hiljemalt 30.04.2007. a ära vedanud, loetakse ta mahajäetud varast loobunuks ja omandiõigus sellele läheb kostjale. Arvestades tegelikku olukorda, kus ostetud seadmed tuli ka demonteerida, siis oli tegemist väga lühikese ajaga, sest hageja ei saanud vastavalt kokkuleppe p-le 4.1 vara demonteerimise ja vedamisega alustada ka enne 01.04.2007. a; tunnistaja A.M. (AS Stahlhut endine tootmisjuht) ütlustega (V kd lk 23-26) selles, et kostja seadusliku esindaja M. Stahlhutiga koos töötamisest on talle teada, et kostjal ei olnud soovi veskiseadmeid üle anda hagejale, sel eesmärgil ei pandud hagejale seadmetest ära viimiseks midagi valmis, samuti ei soovinud kostja lõpetada jahutootmist. Laboriseadmeid peideti nii labori aknale kile paigaldamise teel kui ka seadmete viimisega Tammistusse Richterite meiereisse. Kostja müüs Chipitale jahu Montola nime all, kellel endal ei olnud 2006-2007. a veskit. Montola nime all jahu müük oli näha etikettidelt, saatelehtedelt. Montola PINkalkulaator oli M. Stahlhuti käes. M. Stahlhut ostis ka uusi seadmeid jahu tootmiseks; tunnistaja K. K, kes töötas kostja juures möldrina kuni 2007. a novembrini ütlustega (V kd lk 26-27) selles, et ta on osalenud laboriseadmete peitmises M. Stahlhuti korraldusel kevadel 2007. a. Samuti keelas M. Stahlhut ära Tartu Veski inimeste lubamise kostja territooriumile ja nendega rääkimise. Chipitale läks Stahlhutist jahu kottides, millel oli kiri Montola. Tunnistaja hageja tootmisjuht J. G ütlustega selles, et 2007. a aprillis soovis M. Stahlhut pikendada seadmete äraviimise tähtaega. Suvel 2007. a ei olnud M. Stahlhut kättesaadav, augustis 2007. a oli paigaldatud lukustussüsteem; kostja seadusliku esindaja M. Stahlhuti ütlustega 12.10.2007. a vestluse stenogrammis (tõlge lk 6) muuhulgas selles, et „kui me pole lepinguliselt kohustatud masinaid tarnima, seda ma ei tarni“
3.4.Kogumis kõiki tõendeid ja eelkõige kokkuleppe sisu hinnates asus kohus järeldusele, et kokkuleppe eesmärgiks oli poolte kooskõlastatud ja konkurentsi kahjustav tegevus jahutootmise turu jagamisel selliselt, et kostja enam sellel turul ei osaleks. Kostja huvi oli saada sellise lubaduse andmise eest rahalist hüvitust, mille abil parandada oma majanduslikku olukorda, mistõttu kostja nõustus kokkuleppes kaubaturult väljuma. Samas kavandas kostja jätkata jahu tootmist OÜ Montola kaudu. Kohus märkis, et kokkuleppe eesmärk on seejuures objektiivne mõiste ja poolte subjektiivsed kavatsused ei oma selle hindamisel tähtsust. Euroopa Kohus on asjas Consten & Grundig (56/64 ja 58/64) p-s 342 märkinud, et kui kokkuleppe eesmärgiks on konkurentsi kahjustamine, ei ole kokkuleppe tegelikke mõjusid tarvis arvesse võtta.
3.5.Kostja väidab, et tehing on tühine konkurentsiseaduse sätete rikkumise tõttu. Samas viitab kostja ka tehingu näilisusele. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et TsÜS § 89 on erinormiks §-de 86 ja 87 suhtes (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-103-96, 3-2-1-80-05). Seega tuleb kohtul kõigepealt selgitada, kas tegemist võib olla näiliku tehinguga. TSÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad
jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kostja väite kohaselt on sellises mahus vara ost-müük kokkuleppesse võetud üksnes näilikkuse loomiseks ja varjatavaks tehinguks oli tegelikult konkurendi turult kõrvaldamine ja konkurendi turuosa ja klientide ülevõtmine. Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustunud. Kokkuleppe p-s 1 on sätestatud lepingu eesmärgina ka kostja poolt jahutootmise ärist väljumine, seega ei varjanud pooled kokkuleppes tehingut, mida nad tegelikult tahavad teha. Samal eesmärgil soovis hageja ka omandada veski ja laboriseadmeid, et kostjal oleks ka sel viisil takistatud jahutootmise jätkamine kas ise või kolmanda isiku kaudu. Kuigi kostja väidab, et hagejal puudus huvi vara vastu, ei ole kohus sellist huvipuudust tuvastanud. Kohus on tuvastanud hoopis kostja tegevuse eesmärgiga igal juhul takistada nimetatud vara äraviimist, samal eesmärki teenib ka lepingu p.4.4, mis on kokkuleppe tingimuste hulka arvatud algselt just kostja ettepanekul (kostja pool valmistas ette kokkuleppe teksti) just sel eesmärgil. Hagejal vara vastu huvi puudumise korral ei oleks kostjal olnud ju tarvis vara valduse ülevõtmist takistada. Kokkulepe ei ole tühine kui näilik tehing.
3.6.Seejärel kontrollis kohus, kas kokkulepe võib olla tühine vastuolu tõttu seadusega. TsÜS § 87 kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud teatud tagajärg, mis ei tohi saabuda. Seega toob tehingu tühisuse kaasa tehingu sisu kohta seadusest tulenevate keeldude rikkumine. Konkurentsiseaduse § 1g 1 kohaselt on selle seaduse reguleerimisala vaba ettevõtluse huvidest lähtuva konkurentsi kaitsmine loodusvarade kaevandamisel, toodete valmistamisel ja teenuste osutamisel ning toodete ja teenuste ostmisel ja müümisel ning muus äritegevuses konkurentsi takistamise, piiramise või kahjustamise (edaspidi kahjustamine) ärahoidmine ja kõrvaldamine. KonkS § 4 lg 1 kohaselt on keelatud konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheline kokkulepe, kooskõlastatud tegevus ja ettevõtjate ühenduse otsus, sealhulgas: otsene või kaudne kolmandate isikute suhtes hinna- ja muude kauplemistingimuste kindlaksmääramine, sealhulgas kauba hinna, tariifi, tasu, juurde-, allavõi mahahindluse, abonement-, lisa- või täiendava tasu, intressimäära, rendi või üüri määramine; tootmise, teenindamise, kaubaturu, tehnilise arengu või investeerimise piiramine; kaubaturu või varustusallika jagamine, sealhulgas kolmandale isikule kaubaturule pääsu piiramine või püüd teda sealt välja tõrjuda; konkurentsi kahjustava teabe vahetamine; võrdväärsete kokkulepete puhul erinevate tingimuste rakendamises kokkuleppimine, millega äripartnerid pannakse ebasoodsasse konkurentsiolukorda; kokkuleppe sõlmimise eelduseks tingimuse seadmine, et teine pool võtab endale kokkuleppe objektiga mitteseotud lisakohustusi. Konkurentsiseaduse § 8 kohaselt kokkulepe ja otsus või nende osa, millel on konkurentsiseaduse §-s 4 nimetatud eesmärk või tagajärg ning millele ei ole § 7 alusel antud üldist luba, on tühine, välja arvatud §-dele 5 ja 6 vastav kokkulepe ja otsus. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et esinevad KonkS §-des 5, 6, 7 sätestatud asjaolud. Arvestades kohtu poolt tuvastatud kokkuleppe eesmärki, on kokkulepe eelkõige vastuolus KonkS § 4 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatuga. Kokkuleppe eesmärk on kahjustada konkurentsi, mis on ka selle kokkuleppe tagajärg, sest kokkulepe piirab (keelab) jahutootmist kostja poolt ning jagab jahutootmise kaubaturgu. Kaubaturu jagamine toimub põhimõttel, et kostja ei tohiks jahutootmise kaubaturul tegutseda. Seega on kokkulepe tühine KonkS § 8 ja TSÜS § 87 alusel. Kohus oli seisukohal, et konkurentsi kahjustav eesmärk toob kaasa nii kohustus- kui ka käsutustehingu tühisuse.
3.7.Konkurentsiseaduse § 21 lg 1 kohaselt kontrollib Konkurentsiamet koondumist, kui koondumise osaliste eelnenud majandusaasta käibed Eestis kokku ületavad 6 391 200 eurot ja vähemalt kahe koondumise osalise käibed Eestis ületavad kummalgi 1 917 350 eurot.
Nimetatud kontrolli eesmärk on suurte käivetega ettevõtjate koondumiste eelnev kontroll, et välistada koondumised, mis ei vasta konkurentsiseaduse § 6 lg 1 tingimustele. Pooltel ei ole vaidlust, et nad ei pöördunud seoses kokkuleppe sõlmimisega Konkurentsiameti poole. Kohus leidis, et käesolevas asjas puudub tehingu tühisuse tuvastamise eeldusena vajadus tuvastada poolte 2005. a. majandusaasta käibed Eestis ja käivete suurusest tuleneda võiv kohustus alluda Konkurentsiameti poolsele kontrollile KonkS § 21 kohaselt. KonkS § 21 alusel toimuv kontroll on oma olemuselt võimalikku konkurentsi kahjustavat käitumist ennetav. Kontrolli läbimine või mitteläbimine iseenesest ei avalda mõju tehingu kehtivusele. Kontrolli läbimata vastutavad pooled tehingu konkurentsisõbralikkuse hindamise eest ise. Hageja väide selles, et tsiviilkohtul puudub pädevus hinnata tehingu tühisust vastuolu tõttu konkurentsiseadusega, ei ole kooskõlas seadusega. TSÜS § 87 alusel tehingu kehtivuse kontroll eeldabki tehingu vastavuse kontrolli erinevatest seadustest tuleneda võivate keeldudega. Tehingu vastavust konkurentsiseaduse sätetele on kohtud kontrollinud ka varasemalt (näiteks Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-02). Riigikohtu halduskolleegium on otsuses nr 3-3-1-80-06 märkinud, et konkurentsiseadusega Konkurentsiametile antud pädevus ei takista PRIA-l oma pädevuse piires kohaldada konkurentsiseaduse sätteid. Sama kehtib ka kohtute kohta - kohtud kohaldavad vajadusel ka konkurentsiseaduse sätteid eraõigussuhetest tulenevate vaidluste lahendamisel. Hageja on leidnud, et kokkulepe võiks kehtida ka ilma p-ta 1.2. TSÜS § 85 kohaselt on tõepoolest mõeldav, et tehing jääb kehtima ka tühise osata, kui tehing on osadeks jaotatav ja tehingu tühisus ilma tühise osata vastab poolte eeldatavale tahtele. Kuigi käesoleval juhul on konkurentsi otseselt kahjustav klausel sätestatud kokkuleppe p-s 1.2, on kohus juba eelnevalt tuvastanud, et tegelikult oli kogu tehingu peamine eesmärk konkurentsi kahjustamine. Veski seadmete ostmise soov oli hagejal seotud peamise eesmärgi saavutamisega, kuna veskiseadmete omandiõiguse üleminek kostjalt hagejale pidi tagama selle, et kostja ei saa ise ega kolmandate isikute kaudu jahu edasi toota. Tõendama peab TSÜS § 85 aluste olemasolu pool, kes soovib, et tehing teatud osas kehtima jääks. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et tehing oleks osadeks jagatav ja oleks võimalik tehingu mõne osa kehtima jäämine. Hageja on avaldanud ka seisukoha, et kokkuleppe p 4.4 (kostja õigus omandada uuesti 30.04.2007. a tema territooriumilt äravedamata vara) on vastuolus heade kommete ja hea usu põhimõttega. Kuna kohus on tuvastanud tehingu kui terviku, sh p 4.4 tühisuse, siis puudus kohtul vajadus võtta nimetatud väite osas seisukoht.
3.8.TSÜS § 84 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028 jj). Tehingu järgi üleantu tagasinõudmisel tuleb arvestada ka VÕS § 1028 lg 2 p-s 3 sätestatuga. VÕS § 1028 lg 2 p 3 kohaselt ei või üleandja saajalt saadut tagasi nõuda, kui tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või selle sätte eesmärgiga. KonkS § 8, mis näeb ette konkurentsiseaduse sätetega vastuolus oleva kohustustehingu tühisuse, ei näe ette eriregulatsiooni tühisuse tagajärgede kohta, mistõttu tuleb kontrollida, kas tehingu alusel üleantu tagasinõudmine võib olla vastuolus VÕS § 1028 lg 2 p-s 3 sätestatud kriteeriumiga. Kohus leidis, et ka konkurentsiseaduses sätestatud tehingu tühisust sätestavate normide eesmärgiks on konkurentsi kahjustava tehingu eelse olukorra taastamine. Käesoleval juhul ei ole kostja suuremat osa tehingu järgsetest kohustusest täitnud ja jätnud hagejale lepingu alusel saada olevad veski seadmed üle andmata. Kui asjas kuuluksid kohaldamisele VÕS § 1028 lg 2 p 3 sätted, siis tekiks olukord, kus kostja, kes ei ole hagejale üle andnud tehingu alusel üleandmisele kuuluvaid veskiseadmeid ja ei peaks neid seadmeid üle andma ka tühise tehingu alusel ja saaks jätta ka tagastamata temale hageja poolse kokkuleppe täitmisena makstud raha.
Selline olukord ei saa olla kooskõlas tehingu tühisust ettenägeva sätte ja selle sätte eesmärgiga.
3.9.Kostja väidab, et juhul kui kohus leiab, et asjas ei kohaldu VÕS § 1028 lg 2 p 3 regulatsioon, saaks hageja kostjalt VÕS § 1034 lg 3, § 111 lg 1 ja § 189 alusel täitmist nõuda üksnes nii, et ta samaaegselt täidab omapoolse tagastamiskohustuse. Kohus nõustus kostja seisukohaga. VÕS § 1034 lg 3 kohaselt, kui vastastikune leping on tühine, peavad lepingupooled nende poolt saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama samaaegselt. Vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 1034 lg 3 rakendamise korral juhul, kui tühise vastastikuse lepingu poolte vahel eksisteerivad vastastikused rahalised nõuded tuleb vastavad nõuded saldeerida, st kattuvas ulatuses vastastikku tasaarvestatuks lugeda (eraldi tasaarvestuse avaldust vaja ei ole, sellisel juhul tekib VÕS § 1034 lg 3 alusel nõue üksnes sellel lepingupoolel, kelle kahjuks tasaarvestuse tulemusena tekib jääk ehk saldo jääk). Selline on ka Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05 p 27.
3.10.Vaidlusalune kokkulepe on vastastikune tehing, mille kohaselt hageja on kostjale üle andnud müügihinna 19 847 712 (1 075 000 eurot, lisandub käibemaks) krooni, millest ta nõuab 19 481 912.10 krooni tagastamist. Kostja on hagejale üle andnud lepingu lisa nr 2 alusel (I kd lk 22) veskiga seotud autopargist 9 nimetust sõidukeid, millest kolm sõidukit saab hageja tagastada kostjale ja 6 veoki maksumus tuleb hagejal seoses nende tagastamise võimatusega hüvitada. Need 6 veokit on hageja võõrandanud kokku 365 800 krooni eest, sh kolm haagist OÜ-le Cupa 18.06.2007. a (I kd lk 53) ja veoauto DAF ja kaks kallurtäishaagist Wellmeyer ja Kumlin kostjale 02.05.2007. a (I kd lk 54-55). Nimetatud asjaolu ja autode müügihindade osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kuue veoki väärtuse 365 800 krooni osas on hageja juba teostanud tasaarvestuse oma nõudega.
3.11.Kostja väidab, et tema on hagejale üle andnud ka oma turupositsiooni, klientuuri ja M. Stahlhuti ja A. Lubi kohustuse mitte konkureerida, mida hagejal ei ole võimalik tagastada ja mis tuleks samuti hagejal kostjale hüvitada. Poolte vahel on vaidlus ka selles, kas kostja andis hagejale üle ka oma kliendid ja millised neist. Kohus leidis, et asjas ei ole tõendatud, et kostja oleks vastavuses kokkuleppe p-ga 1.2 31.03.2007. a või hiljem väljunud täielikult jahutootmise ärist. Kuna kostja ei andnud selleks ajaks veskiseadmeid hagejale üle ja kohus on käesolevas otsuses juba varasemalt tuvastanud ka kostja keeldumise veskiseadmeid üle anda, siis oli ja on kostjal võimalus jätkuvalt neid seadmeid kasutada. Kohus nõustus hagejaga selles, et kostja jätkas tegelikkuses jahu tootmist läbi OÜ Montola, kelle üle tal oli valitsev mõju. Valitseva mõju mõiste sätestab KonkS § 2 lg 4, mille kohaselt on valitsev mõju võimalus ühe või mitme ettevõtja poolt ühiselt või ühe või mitme füüsilise isiku poolt ühiselt teise ettevõtja aktsiate või osade omamise kaudu, tehingu või põhikirja alusel või muul viisil otseselt või kaudselt mõjutada teist ettevõtjat, mis võib seisneda õiguses oluliselt mõjutada teise ettevõtja juhtorganite koosseisu, hääletamist või otsuseid või kasutada või käsutada teise ettevõtja kogu vara või olulist osa sellest. AS Stahlhut valitsev mõju OÜ-le Montola seisneb AS Stahlhuti poolt OÜ-le Montola veskiseadmete üürimises koos tööjõuga, AS Stahlhut juhatuse liikme M. Stahlhuti tegevuses OÜ Montola igapäevase tegevuse juhtimises ja vara käsutamises. AS Stahlhut poolt OÜ Montola raamatupidamise korraldamises. Nimetatud asjaolud on tõendatud:
1.Tunnistajate A.M. (V kd TL 23-26) ja K.K. (V kd TL 26- 27) ütlustega, et kostja müüs nii Chipita Poolale kui ka Cipita St. Petersburg’ile jahu OÜ Montola kaudu. A. M andis ütlusi ka selles, et faktiliselt ei juhtinud OÜ-t Montola selle juhatuse liikmeks olev T.T., vaid kostja juhatuse liige Michael Stahlhut. OÜ Montola pangatehingute tegemist võimaldav PIN-kalkulaator oli Michael Stahlhuti käes (V kd 178-180).
2.Tunnistaja OÜ Montola juhatuse liikme T. T ütluste kohaselt on kostjal ja OÜ-l Montola sama raamatupidaja, postiaadress ja muud kontaktandmed. Nii Chipita Polandiga kui ka Chipita St. Petersburgiga suhtles kostja juhatuse liige Michael Stahlhut isiklikult. Kostja ostis vilja ja müüs selle OÜ-le Montola. Michael Stahlhut pidas kõiki hinnaläbirääkimisi vilja ostuhindade üle. Jahu jahvatamise korraldas kostja. OÜ Montola esitas Chipita Polandile ja Chipita St. Petersburgile arved ja Michael Stahlhut tegeles kliendisuhte hoidmisega. OÜ Montola asutamine oli T T ja Michael Stahlhuti soov. Kogu OÜ Montola poolt vahendatud jahu on toodetud AS-i Stahlhut poolt. Stahlhut ei tooda seetõttu ise, et tal oli kokkulepe turult väljumiseks (V kd 178-180).
3.Tunnistaja kostja endise teise juhatuse liikme A. Lubi ütluste kohaselt on kostjale kuuluvas veskis hetkel tööl null inimest ja seal toimetab M. Stahlhut ise, kes oskab ka mingil määral laboris toimetada. Kui seal mingi tootmine on, siis M. Stahlhut ja T. T seal koos teevad ja toodavad. Veterinaar- ja Toiduameti poolt on 27.11.2009. a vastusega hageja esindaja järelepäringule (II kd TL 211-227) esitatud dokument, mille kohaselt esitas kostja (allkirjastanud M. Stahlhut) 30.10.2007. a Veterinaar- ja Toiduametile teatise selle kohta, et alates 01.05.2007. a on muutunud kostja ärinimi ja uueks ärinimeks on OÜ Montola. Selle M. Stahlhuti poolt esitatud valeinformatsiooni sisaldava taotluse alusel vormistati kostjale väljastatud tunnustamise otsus toiduainete käitlemiseks ringi OÜ-le Montola. Tegelikkuses on kostja (registrikood 10189547) ja OÜ Montola (registrikood 11006846) kaks iseseisvat äriühingut ning kostja ärinime ei ole muudetud.
4.OÜ Montola 2007. a ja 2008. a majandusaasta aruannetega (II kd TL 228 -259), millest nähtub, et OÜ Montola peamiseks tegevusalaks on spetsiaalnisujahu tootmine ja müük ning OÜ Montola müügikäive 2006. a oli ca 9,2 miljonit krooni, 2007. a ca 9,7 miljonit krooni ja 2008. a ca 3,8 miljonit krooni. Samal ajal OÜ-le Montola ei kuulu spetsiaaljahu tootmiseks vajalikke masinaid ega seadmeid ning OÜ-s Montola ei tööta mitte ühtegi töötajat.
5.Kostja poolt kohtule 11.01.2010. a esitatud kompromissettepaneku punktis 6 on kostja tunnistanud, et OÜ Montola on kostja üürnikuks kostjale kuuluvas tehases Tila külas. Seega on tõendatud, et kogu OÜ Montola majandustegevus toimub kostjale kuuluvates ruumides Tila külas. Kohus leidis, et nimetatud tõendid näitavad ühest seost kostja Michael Stahlhuti ja OÜ Montola vahel, AS Stahlhuti poolt pärast kokkuleppe sõlmimist jahutootmise üleandmist OÜ-le Montola, kes on AS-i Stahlhut ja M. Stahlhuti valitseva mõju all. Seega ei saa lugeda kostjat jahu tootmise ärist alates 31.03.2007. a väljunuks. Hageja ei ole selles osas midagi tühise lepingu alusel saanud ja tal ei ole ka midagi kostjale selles osas tagastada.
3.12.Kokkuleppe p 2.5 kohaselt pidi kostja loovutama kokkuleppe alusel hagejale ka veskiga seotud klientuuri ja hankijate andmed (veski firmaväärtus) ja osutama hageja soovil kaasabi nimetatud klientide ja hankijatega uute lepingute sõlmimiseks. See kokkulepe ei hõlmanud klienti Chipita Poola. Hageja esindajad on menetluse käigus avaldanud, et kostja klientidest oli nende huvi klient Chipita Venemaa, Eesti klientidest tuli üle üksnes mõni üksik, näiteks AS Balt-Helin. Kostja seaduslik esindaja M. Stahlhut avaldas kohtule vande all ülekuulamisel 22.09.2010. a pärast eelmenetluse lõppu (V kd lk 21-22), et kostjal oli kokkuleppe sõlmimise ajal ca 50 klienti Balti riikides, kellele tarniti ca 800-1000 tonni jahu kuus, mis andis 80-90 % toodangust, samas kui kliendid Chipita Poola ja Chipita Venemaa andisid ca 20 %, rahaliselt võib-olla 30% kostja toodangust. M.G. uga hinnati Baltikumi klientide väärtuseks 350 000 eurot. Kõik Baltikumi kliendid anti hagejale üle. A. M rääkis R. P läbi, kuidas iga kliendi üleandmine
käib. Umbes 80% klientide puhul tõstis Stahlhut nende jaoks hinda ja 10-15% juhtudest M. Stahlhut rääkis nendega, sellisteks klientideks olid näiteks H, Balt-Helin. Kirjalikke lepinguid ei olnud, v.a Maxima ja Leibur. Viimasega kehtis kirjalik leping kuni septembrini 2006. a. Kliendid anti üle juba septembris 2006. a, v.a AS Balt-Helin, kes anti üle oktoobrisnovembris 2006. a. Hageja esindaja ei nõustunud M. Stahlhuti väidetega
Baltikumi kliendi ületuleku osas. Hageja teab seda, et AS Balt-Helin tarbeks tõstis kostja hinda, teisi selliseid kliente ei olnud. H ei olnud enam kokkuleppe sõlmimise ajaks kostja klient. Toimikus V kd lk 112 on kostja koostatud tabel kõikide Baltikumi klientide osas koos käivetega, mida kohus käsitles poole kirjaliku seletusena. Tabeli kohaselt kokkuleppe sõlmimise kuul septembris 2006. a moodustas Chipita kontserni käive ca 50% kostja väidetavast käibest. Detsembris 2006. a moodustas Chipita kontserni käive 70% kostja väidetavast käibest. Kohus leidis, et kostja seadusliku esindaja M. Stahlhuti vande all antud ütlused Baltikumi klientide arvu ja käibe suuruse osas on vastuolus teiste tunnistajate ütlustega. Tunnistaja A. M ütluste (V kd lk 23-25) kohaselt kostja käibest andsid Chipita Poola ja Venemaa kolmveerand. Eestisse läksid suuremad kogused enne Chipitat. Ka tunnistaja kostja endine mölder K. K andis ütlusi selles, et kostja toodangust läks 90% suurklient Chipitale (V kd lk 27). Tunnistaja M.G. väitis, et kostja turuosa Eestis ei olnud väga suur, oletatavasti ca 5% (V kd lk 28). Ka tunnistaja A. Lubi ütluste kohaselt oli Chipita kostja üks olulisemaid kliente (V kd lk 189). Seega ei ole kostja tõendanud oma väidet, et kostjal oli kokkuleppe sõlmimise ajal ca 50 Baltikumi klienti ja kostja on andnud üle nende andmed ja teinud võimalikuks nende ülemineku hagejale. Asjas saaks arvestada nende klientidega, kes olid kostjal olemas kokkuleppe sõlmimise ajal. Kostja menetluse käigus avaldatud seisukohad klientide üleandmise aja osas on vastuolulised. Kostja seaduslik esindaja väidab, et enamus kliente anti üle koheselt septembris 2006. a, samas näitab kostja koostatud tabel V kd lk 112, et oktoobris 2006. a oli kostjal veel 20 Baltikumi klienti. Kostja seisukohad on lisaks vastuolus ka kokkuleppe p-ga 4.4, mille kohaselt ei pidanudki kostja veski firmaväärtust (st kliente) hagejale üle andma enne 31.03.2007. a ja üleandmine pidi toimuma üksnes koos veski valduse üle andmisega. Kohus oli aga tuvastanud, et veski valdust hagejale üle ei antudki. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud oma väidet, et ta on andnud hagejale üle enne kokkuleppe tekstis märgitud tähtaega 50 Baltikumi klienti, st teinud hagejale kättesaadavaks nende klientide andmed ja osutanud kaasabi uute lepingute sõlmimiseks. Erand on siin AS Balt Helin, millise kliendi ületuleku kui asjaolu on hageja omaksvõtnud. Kui ka mõned kliendid enam kostja teenuseid ei kasutanud pärast kokkuleppe sõlmimist, siis ei ole kohtule esitatud tõendite alusel võimalik hinnata, miks see nii oli. Kohus oli uuritud tõendite alusel seisukohal, et veski firmaväärtuse all pidasid pooled silmas eelkõige klienti Chipita Venemaa, kelle ülevõtmine aga hagejal ei õnnestunud. Seda hageja väidet ei ole kostja vaidlustanud ja see on ka tõendatud M. Stahlhuti ja U. G vestluse lindistuse ja selle stenogrammiga. Kostja ise on avaldanud kirjas hageja esindajale 02.11.2007. a (I kd lk 44-45), et „ilma Stahlhut ASita ei ole Tartu Veski AS-l Venemaal ärilist edu. Koostöö üle peetavad läbirääkimised jooksid sel kuul kahjuks liiva. Meil oli ühtekokku kümme versiooni lepingust, mida mitte kunagi alla ei kirjutatud. Palun küsige oma kliendilt, kas ta pole alustanud käesolevat õiguslikku vaidlust mitte kättemaksuks katkenud läbirääkimiste eest.“ Seega ei ole kohus tuvastanud peale AS-i Balt Helin ühtegi klienti, kelle kostja oleks hagejale üle andnud. Hagejal ei ole võimalik aga nimetatud klienti kostjale nn tagastada, mistõttu tuleb kohtul hinnata nimetatud kliendi turuväärtus ja vastava saldeerimise kaudu vähendada hagejale väljamõistetava summa suurust. Tunnistaja M.G. u ütluste kohaselt moodustas lepingu hinnast 40% klientide eest ja 60% veski, autode ja labori eest (V kd lk 28). Tunnistaja M.G. u ütlused on üldjoontes kooskõlas kostja seadusliku esindaja M. Stahlhuti vande all
antud ütlustega, et klientide hinnaks oli kokku lepitud 350 000 eurot, samuti A. Lubi ja M. Stahlhuti 06.09.2006. a e-kirjaga (III kd lk 58) hagejale, kus pakuti ekspordi hinnaks 400 000 eurot, mis tasutakse hageja poolt järkjärgult 6100 tonni tarnimisega eksportkliendile (ainsuses). Seega luges nimetatud tõendite alusel kohus tuvastatuks, et hageja tasus kostjale klientide st firmaväärtuse eest M. Stahlhuti nimetatud 350 000 eurot. Samas ei ole aga asjas tõendatud, et firmaväärtus oleks hagejale üle läinud, v.a klient AS Balt-Helin.
3.13.TsMS § 233 lg 1 kohaselt, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlaksmääramine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt kohaldatakse nimetatut ka muule varalisele vaidlusele, kui poolte vahel on vaieldav nõude suurus ja kõigi selle määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega. Tabeli (V kd lk 112-113) kohaselt tootis kostja viimati AS-le Balt Helin jaanuaris 2007. a 164 926 krooni eest, millest saab järeldada, et seejärel läks AS Balt Helin kliendina hagejale üle. Nimetatud asjaolu tõttu tuleb kostja poolt hagejal üle antud kliendi AS Balt Helin eest tagastamisele kuuluva väärtuse arvutamisel aluseks võtta kostja poolt esitatud käibe andmed jaanuar 2007. a kohta. Jaanuaris 2007. a oli kostja jahutootmise käive kokku 3 281 676.39 krooni, millest AS-le Balt Helin toodetu moodustas 164 926 krooniga, ca 5 %. M. Stahlhuti ütluste kohaselt oli klientide hinnaks kokku lepitud kokku 350 000 eurot. Nimetatust saab kohus teha järelduse, et AS Balt-Helin osa on nimetatud summast 5% ehk 17 500 eurot ehk 273 815.50 krooni. Sellises osas peab hageja kostjale saadu tagastama. Vastavad pooltevahelised rahalised nõuded tuleb saldeerida.
3.14.Kohus oli seisukohal, et käesoleva asja lahendamiseks ei ole vajalik tuvastada, milline oli veski seadmete tegelik turuväärtus. Kostja oli ka seisukohal, et kui kohus otsustab lepingu tagasitäitmise võimalikkuse, siis tuleb kohtul arvestada ka M. Stahlhuti ja A. Lubi poolt kokkuleppe p-s 7.1 võetud konkurentsikeeluga. Kohus nimetatud seisukohta ei jaganud. Nimetatud kohustuse on M. Stahlhut ja A. Lubi võtnud endale füüsiliste isikutena ja nimetatud konkurentsikeelu ja konfidentsiaalsuskohustuse kokkuleppest tulenev võib omada mõju nimetatud isikute suhetele pooltega, kuid mitte poolte omavahelistele suhetele. Seega ei pea hageja ka kostjale tagastama võimalikku M.Stahlhuti ja A.Lubi poolt võetud konkurentsikeelu väärtust isegi siis, kui nimetatud isikud on nimetatud kokkulepet omapoolselt täitnud. Kuna aga M. Stahlhut ega A. Lubi ei ole käesolevas menetluses menetlusosalisteks, siis kohus konkurentsikeelu täitmise osas nende poolt seisukohta võtta ei saa.
3.15.Mõlemad pooled on esitanud kohtule väiteid vastaspoole tõendite ebausaldusväärsuse ja lubatamatuse kohta. Selliseid väiteid on hageja esitanud nii 31.05.2010. a, 22.11.2010. a menetlusdokumentides, kui ka kohtuvaidlustes (V kd lk 244-246). Kostja vastavad väited on 01.11.2010. a menetlusdokumendis (V kd lk 107 -109). Kohus on poolte väiteid tõendite usaldusväärsusele kohtuotsuses juba käsitlenud. Täiendavalt märkis kohus selles osas järgmist. Kostja ja Cavere Õigusbüroo vahelisi tehinguid käsitlevate dokumentidega ei ole kohus asja otsustamisel arvestanud. Kohus ei arvesta asja lahendamisel tunnistaja P. Schledorni ütlustega ja tema omakäeliste märgetega P. Schledorni ja J. G vestluse kohta. Tunnistajana ülekuulamisel selgitas P. Schledorn, et nimetatud märkmed koostas ta mitte enda algatusel ja kohe pärast vestlust J. G, vaid mõni aeg hiljem pärast vestlust M. Stahlhutiga, kes palus tal seda teha. Märkmete koostamise ajal viibis tunnistaja M. Stahlhutil külas tema valdustes, st
oli M. Stahlhuti mõju sfääris. Tunnistaja teab anda ütlusi pooltevaheliste suhete kohta üksnes tunnistaja J. G väidetavalt kuuldu alusel, st ta on kaudne tunnistaja. Samas tunnistaja J. G eitab P. S poolt avaldatut nende vahelise kohtumise aja, asjaolude ja kohtumisel räägitu osas ja kahe tunnistaja vastastamisel ei õnnestunud seda ebakõla kõrvaldada. Tunnistaja H. H ütlustega ei saa kohus arvestada seetõttu, et tunnistaja ei osanud anda ütlusi 2006-2007. a sündmuste kohta jahu tarnimisel ja avaldas, et ta ei mäleta, millal ta hakkas OÜ-st Montola jahu tarnima. Tunnistaja A. Lubi ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks üksnes see, et tunnistaja on olnud pikka aega kostja juhatuse liige ja suhelnud enne ütluste andmist tunnistaja T. T. Kostja seadusliku esindaja M. Stahlhuti vande all antud ütlusi on kohus hinnanud koos teiste tõenditega. Kostja vaidlustas tunnistajate A.M. ja K.K. ütlused selles, justkui oleks kostja laboriseadmeid peitnud. Tunnistajate väited ei vastavat tegelikkusele seetõttu, et 19-21. märtsini 2007. a viibis kostja juures Saalemühle Alsleben Gmbh laborant pr A, kes töötas koos kostja laborandiga. Ka ei mäletanud tunnistaja A.M. , millal väidetu aset leidis. Ka on tunnistajad A.M. ja K.K. andnud valeütlusi kostja käibe ja klientide kohta. Umbmäärased on ka tunnistaja K.K. ütlused väravasüsteemi paigaldamise kohta. Kohus ei ole asjas tuvastanud, et tunnistajad A.M. ja K.K. andsid valeütlusi. Mõlemad tunnistajad olid kostja pikaaegsed töötajad, kes töötasid kostja juures ka kokkuleppe sõlmimise ja täitmise ajal. Seejuures töötas tunnistaja A.M. kostja tootmisjuhina ja K.K. möldrina, mistõttu nad pidid seoses oma tööülesannetega olema kursis kokkuleppe sõlmimise ja täitmise probleemidega. Tunnistaja A.M. on selgitanud, et tema teadmised sellest, mida kostja juhatuse liige seoses kokkuleppega plaanis, tulenevad eelkõige asjaolust, et ta töötas M. Stahlhutiga koos ja ka ühes ruumis. Tunnistaja on selgitanud, et kostjal ei olnud algusest peale plaani veskiseadmeid hagejale üle anda, mistõttu ei oma tähtsust, et tunnistaja ei mäleta täpselt millisel päeval toimus laboriseadmete peitmine jms. Asjaolu, et pr A viibis kostja laboris kolm päeva märtsis 2007. a (seadmete üleandmise tähtaeg algas alles 01.04.2007. a) ei tõenda tunnistaja A.M. valeütlusi. Tunnistajate A.M. ja K.K. ütlused kostja käibe ja klientide kohta on tõepoolest küllaltki umbkaudsed, mis aga ei tähenda veel teadlikke valeütlusi. Emavähem samasuguseid suurusjärke kostja klientide jagunemise kohta tõendas ka kostja enda esitatud tabel (V kd lk 113), millest nähtub, et Chipitadele toodeti 2007. a jaanuaris 90,4%; 2007. a veebruaris 93,1%; 2007. a märtsis 89.2% kogutoodangust.
3.16.Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude seoses kostja poolse võlasuhtest tuleneva väidetava kohustuse rikkumisega VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel. Hageja peab oma kahjuks müügihinna tasumise finantseerimiseks sõlmitud laenulepinguga tekkinud kulusid – laenulepingu sõlmimise tasu, laenulepingu alusel pangale tasutud intressid, laenulepingule tagatise seadmise kulud kokku 1 441 857. 40 krooni. Kuna tehing, millest väidetav kahju on tekkinud, on tühine, siis ei saa kostjat lugeda ka sellest tehingust tulenevaid kohustusi rikkunuks. VÕS § 15 lg 2 annab aluse kahju hüvitamise nõudele, kui lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma asjaolu, mis ei ole vorminõude rikkumine, kuid toob kaasa lepingu tühisuse. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt ei saa aga kahju hüvitamist nõuda, kui ka teine lepingupool teadis või pidi teadma lepingu tühisust kaasatoovast asjaolust. Sama paragrahvi lõige 4 kohaselt kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust omavat asjaolu raske hooletuse tõttu, siis loetakse, et ta pidi seda teadma. Antud juhul tingis tehingu tühisuse tehingu konkurentsi kahjustav eesmärk ja seetõttu vastuolu seadusega, millist õiguslikku asjaolu pidid teadma mõlemad pooled. Puudub õiguslik alus välja nõuda kostjalt hageja kulutused, mis on seotud tühise tehingu täitmisega.
3.17.Hageja on esitanud esmase nõudena müügihinna tagastamise nõude 19 481 912.10 krooni ehk 1 245 121.12 eurot seoses kokkuleppest taganemisega, finantskulude nõude
1 441 857.40 krooni, samuti sellega seotud intressi ja viiviste nõude. Kokku nõude suurus 42 064 214.66 krooni ehk 2 688 393.30 eurot. Nimetatud nõude (sh ka kõrvalnõuded) jättis kohus täielikult rahuldamata kohtuotsuses märgitud motiividel. 28.01.2010. a on hageja juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja poolt lepingust taganemine ei ole õiguspärane, esitanud alternatiivselt nõude kokkuleppe alusel tasutud müügihinna hüvitamiseks VÕS § 1028 lg 1 sätestatud alusetu rikastumise sätete alusel (II kd lk 129). Kõrvalnõudeid ei ole hageja alternatiivselt esitanud. TsMS § 370 lg 2 kohaselt võib kohus hagis esitada mitu alternatiivset nõuet. Hageja ei ole alternatiivset nõuet esitanud mitte koos hagiga, vaid pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist. Kostja ei ole esitanud hagi aluse alternatiivsele muutmisele viivitamata vastuväidet, mistõttu tuleb tema nõusolekut alternatiivse nõude esitamiseks eeldada (TsMS § 376 lg 1). Kohus leidis, et hagi kuulub alternatiivse nõude osas rahuldamisele arvestades ka hageja poolset vastastikusest lepingust tulenevat tagasitäitmise kohustust kostjale. Kostjalt tuleb tühise tehingu alusel saaduna hageja kasuks välja mõista 19 481 912.10 krooni ehk 1 245 121.12 eurot. Nimetatud hageja rahuldatud nõudega tuleb saldeerida kostja põhjendatud tagasitäitmise nõue 17 500 krooni ehk 273 815.50 krooni ja kostjalt tuleb pärast vastastikuste nõuete saldeerimist hageja kasuks lõplikult välja mõista 1 227 621.12 eurot ehk 19 208 096.61 krooni. Hagejat tuleb samaaegselt kostja poolse rahalise kohustuse täitmisega kohustada tagastama kostjale sadulveoauto MAN 19.403 FLT reg nr XXX; kallurpoolhaagis Langendorf reg nr XXX; tsisternpoolhaagis Pitzer reg nr XXX ja magnetdetektori omandiõigus ja valdus. Hageja on esitanud kohtule taotluse (V kd lk 162) määrata otsuses TsMS § 445 lg 1 alusel kindlaks otsuse täitmise kord selliselt, et hagejal tekiks kohustus tagastada kostjalt kokkuleppe alusel saadu alles siis, kui kostja on kogu omapoolse kohustuse kogu ulatuses täitnud. Seejuures tugines hageja oletusele, et väljamõistetavat summat ei suudaks kostja nagunii koheselt tasuda ja kohtuotsuse täitmine kostja poolt toimub pikema perioodi jooksul täitemenetluse raames. Kostja vaidleb sellisele kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramisele vastu (V kd lk 169). Kohus leidis, et hageja taotlus kohtuotsuse korra kindlaks määramiseks tema poolt pakutud viisil ei ole täpses vastavuses VÕS § 1034 lg 3 ja § 111 lg 1 mõttega. Vastastikused kohustused tuleb täita samaaegselt. Samuti ei saa kohus täitmise korda määrates lähtuda oletatavast kostja maksevõimest. Samas tagab kohustuste vastastikune täitmine täiesti ka hageja huve. Nii kaua kui hageja ei ole omapoolset kohustust raha maksmiseks kohtuotsusega väljamõistetud ulatuses täitnud, ei pea ka hageja täitma omapoolset kohustust asjade omandiõiguse ja valduse tagastamisel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.AS Stahlhut esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb hagi läbivaatamata jätmist, sest hagi on esitatud eesmärgil, millele riik ei peaks andma õiguskaitset või alternatiivselt maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta AS Tartu Mill hagi AS Stahlhut vastu rahuldamata või alternatiivselt, kui kohus ei pea võimalikuks teha asjas uus otsus, maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellant palub menetluskulud jätta AS Tartu Mill kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on asjas ilmnenud uued asjaolud, millised ei olnud apellandile maakohtus teada. Apellant esitab käesolevaga kriminaalasjas 09921000002 kogutud tõendid; 2) puudus vastustajal mistahes huvi lepingu objektiks olnud masinate vastu ning masinate jäämine apellandile pärast seda, kui vastustaja ei olnud masinaid lepingus sätestatud tähtaja jooksul ära vedanud, ei kujutanud endast vastustaja jaoks mistahes probleemi. Apellant on
seisukohal, et vastustaja eesmärk oli apellandi jätkuv kahjustamine ning survestamine. Nimetatu on apellandi hinnangul aluseks hagi läbi vaatamata jätmisele vastavalt TsMS § 423 lg 2 p 2 sätestatule, kuivõrd hagi ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset; 4) on kohus õigesti tuvastanud pooltevahelise tehingu peamise eesmärgi, milleks oli apellandipoolne loobumine Balti jahutootmise turul vastustajaga konkureerimisest ehk apellandi väljumine turult. Sellegi poolest on kohus eksinud apellandipoolse soorituse kui asjaolu tuvastamisel ning asjakohaste tõendite hindamisel nii VÕS § 1028 lg 1 kui ka lg 2 p 3 kontekstis. Apellant on seisukohal, et kohus on kokkuleppe p 4.4. tõlgendanud erinevalt mõlemast poolest, mistõttu on kohus rikkunud TsMS § 436 lg 4 sätestatut, mille kohaselt otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud; 5) on asjas oluline tuvastada, mida kostja on hagejale üle andnud (mida hageja on kostja poolse täitmise tulemusena saanud); 6) on kohus suures ulatuses samastanud klientide üleandmise turul tegutsemise lõpetamisega, pidades sealjuures määravaks just klientide üleandmist. Apellant on seisukohal, et selline käsitlus on olulises osas ekslik. Nimelt oli vastustajale primaarne just apellandi kui konkurendi kõrvaldamine; 8) on kohus jätnud täielikult tähelepanuta apellandi seadusliku esindaja M. Stahlhuti ja J.U.G. i (vastustaja tootmisjuht) vahelise vestluse 12. oktoobrist 2007. a, kus pooled on avaldanud järgmist: M.Stahlhut: „... peaeesmärk, et me turult kaome, on ju täidetud. [...]; 9) on kohus apellandi hinnangul põhjendamatult jätnud arvestamata tunnistaja H.H. ütlustega; 10) on kohus jätnud täielikult hindamata nii apellandi kui ka vastustaja 2006. ja 2007. a majandusaasta aruanded; 11) on kohtuotsus turult väljumise küsimust puudutavas osas vastuoluline; 12) ei saa apellant nõustuda kaevatavas otsuses esitatud arutluskäiguga, et klientide väärtuseks tuleks lugeda 350 000 eurot. Kohus on niisugusele järeldusele jõudes tuginenud M. Stahlhuti vande all antud seletustele ning on nimetatud tõendit valesti hinnanud. Klientide hind 350 000 eurot oli üksnes läbirääkimistes kõlanud number, mis märgiti poolte esialgsesse lepinguprojekti. Seejärel lepiti kokku lõpphinnas 1,075 miljonit eurot. Kui üldse, siis tuleb M. Stahlhuti ütlustes kajastatud klientide, masinate ja turult väljumise väärtused liita ning hinnata neid koostoimes konkurentsist hoidumise väärtusena läbirääkimiste mingil ajahetkel; 13) on kohus kaevatavas otsuses ühtlasi valesti tuvastanud, justkui oleksid pooled lepingus firmaväärtuse all pidanud silmas apellandi suurklienti Venemaal – Chipita Venemaa – kelle ülevõtmine vastustajal ei õnnestunud. Kohus on oluliselt eksinud lepingu tõlgendamisel. Lepingu objektiks oli apellandi turupositsioon Baltikumis ning Chipita Venemaa osas pidasid pooled eraldi läbirääkimisi, mis lõppesid edutult;
14) on kohus otsuses asunud põhjendamatule seisukohale, justkui apellant oleks jätkanud tootmist OÜ Montola kaudu, kelle üle oli apellandil väidetavalt valitsev mõju;
15) on kohus valesti tuvastanud, justkui kostja oleks teinud hagejale takistusi veskiseadmete saamisel; 16) on apellant seisukohal, et kohus ei ole eelmenetluse ülesandeid täitnud, mis lõpptulemusena on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi, lahendile eelnevalt aga vähemalt osaliselt ebavajalikult mahuka menetluse; 17) esitas hageja oma alternatiivse VÕS § 1028 lg 1 tugineva nõude alles oma 28.01.2010. a menetlusdokumendis, mis esitati repliigina kostja vastusele hagile. Saavutamaks selguse selles, millisel alusel kuulub vastastikku üleantu tagastamisele, taotles kostja 01.09.2010. a vaheotsuse tegemist. Kohus jättis vaheotsuse taotluse põhjendamatult rahuldamata viitega sellele, et pooltel on erimeelsused vaheotsuse tegemise küsimuses.; 18) jättis kohus eelmenetluses välja selgitamata selle, kes ja milliseid tõendeid peab esitama tõendamaks kas seda, et kostja ei ole väljunud jahutootmise turult, või vastupidi hoopis seda, et kostja on jahutootmise turult väljunud ehk et kostja ei ole enam jahutootmise turul tegev; 19) on kohus põhjendamatult jätnud kohaldamata VÕS § 1028 lg 2 p 3. Kohus on VÕS § 1028 lg 2 p 3 kohaldamisel lähtunud valest eeldusest, justkui sätte kohaldamisel jääks kõik antud tühise tehingu järgne täitmine ühele poolele – apellandile. Nimetatuga apellant arusaadavalt nõustuda ei saa. Vastustaja on pooltevahelise tühise lepingu täitmise tulemusena kõrvaldanud turult konkurendi ja monopolina eelduslikult ka olulisemad kliendid üle võtnud. Lisaks on vastustaja saanud kokkuleppe täitmise tulemusena kasu VÕS § 1032 lg 1 mõttes; 20) on AS Tartu Mill käesolevas menetluses pahauskne. Apellant on seisukohal, et vastustaja eesmärgiks käesolevas menetluses ei ole mitte oma väidetavate õiguste realiseerimine, vaid apellandile kahju tekitamine.
5.AS Tartu Mill esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu kohtuotsuse tühistamist osas, millega hagi jäeti osaliselt rahuldamata ning selles osas uue otsuse tegemist, millega AS Tartu Mill hagi rahuldada ning menetluskulud jätta AS Stahlhut kanda. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei kahjusta apellandi ja vastustaja vaheline kokkulepe konkurentsi. KonkS § 4 on üldsäte, millel on erisätted reguleerimaks olukordi, milliste esinemisel KonkS § 4 ei kohaldu. KonkS § 8 sätestab, et kokkulepe ja otsus või nende osa, millel on KonkS §-s 4 nimetatud eesmärk või tagajärg ning millele ei ole KonkS § 7 alusel antud üldist luba, on tühine, välja arvatud KonkS §-dele 5 ja 6 vastav kokkulepe ja otsus. Seega saab KonkS § 8 alusel tuua tehingu tühisuse konkurentsiõiguslikel alustel kaasa KonkS § 4 rikkumine, kui tuvastatakse, et tehingul on KonkS §-s 4 nimetatud eesmärk või tagajärg ning tehingule ei kohaldu KonkS §-des 5, 6 ja 7 sätestatud erandid. Sisuliselt tähendab see seda, et ka sellised tehingud, millel on konkurentsi kahjustav eesmärk või tagajärg, kuid mis vastavad KonkS §-des 5, 6 ja 7 sätestatud eranditele, on lubatavad. Vastustaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et kokkuleppega ei ole jagatud kaubaturgu ega varustusallikat, takistatud kolmanda isiku pääsu kaubaturule ega püütud kolmandat isikut kaubaturult välja suruda. Veel on ilmne ka see, et kokkuleppel puudus mis tahes mõju kolmandatele isikutele, mistõttu ei ole kokkuleppe puhul võimalik väita, et selle eesmärgiks on kolmandate isikute kaubaturule pääsu takistamine või
kolmanda isiku kaubaturult väljasurumine. Viited võimalikule KonkS § 4 lg 1 p 3 rikkumisele on asjakohatud; 2) ei ole kohus tuvastanud kokkuleppe mõju kaubaturu olulise osa suhtes. Kohus on leidnud, et kokkulepe on tühine, analüüsimata, kas kokkulepe oli faktiliselt KonkS erisätete või mõne muu kehtiva seaduse alusel lubatud; 3) on apellandi ja vastustaja vahelise kokkuleppe näol tegemist koondumisega. Kokkuleppe näol on tegemist koondumisega KonkS § 19 mõttes, mis on seadusega lubatud legaalne toiming. Koondumist reguleerivad sätted on erinormiks KonkS §-i 4 suhtes, mistõttu ei ole võimalik lugeda koondumist, mis vastab KonkS §-le 19, tühiseks KonkS § 4 alusel. Konkurentsiamet kontrollib koondumist vaid juhul, kui kummagi koondumise osalise käive ületab 30 miljonit krooni. Lahutades apellandi viljasaaduste tootmise müügitulust Eestis 2005. a, mis oli 36 569 327 krooni, OÜ Montola kui apellandi valitseva mõju all oleva ettevõtte 2005. aasta käibe summas 7 392 047 krooni, jääb apellandi 2005. a käibeks 29 177 280 krooni, mis jääb alla KonkS § 21 lg-s 1 sätestatud piirmäärale; 4) isegi juhul, kui kokkuleppe punkt 1.2. on tühine, ei ole kogu kokkulepe tühine. Vastustaja on seisukohal, et isegi kui kokkuleppe punktis 1.2. märgitud eesmärk on vastuolus konkurentsiseaduse mõne sättega, siis antud punkti tühisus ei too kaasa kogu kokkuleppe tühisust; 5) oli vastustaja tegelik tahe omandada apellandi ettevõte. Tuvastamaks kokkuleppe osaliste tegelikke soove kokkuleppe sõlmimisel on vaja hinnata kokkuleppe osaliste käitumist nii enne kokkuleppe sõlmimist kui ka peale seda; 6) on kohus oluliselt rikkunud TsMS § 442 lg 8. Tartu Maakohus ei ole märkinud otsuse põhjendavas osas, millisele tõendile tuginedes on kohus tuvastanud, et AS-i Balt-Helin väärtus on 17 500 eurot.
6.AS Stahlhut vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.
7.AS Stahlhut esitas täiendavad seisukohad apellatsioonkaebuse vastusele.
8.AS Stahlhut esitas 09.11.2011. a täiendavad seisukohad ja tõendid seonduvalt tunnistajate A.M., K.K. ja J-U. G. poolt antud ütluste ebaõigsusega.
9.AS Tartu Mill esitas vastuse apellatsioonkaebusele, milles taotleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamist.
10.AS Tartu Mill esitas 10.11.2011. a täiendavad seisukohad.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja maakohtu otsust tuleb muuta hageja nõude rahuldamise ulatuse osas. Ringkonnakohtu arvates on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 1028 lg 2 p-i 3. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse. Ringkonnakohus vähendab hageja nõude rahuldamise ulatust ja mõistab kostjalt välja 895 121,12 €.
Vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.AS Stahlhut (kostja) apellatsioonkaebuse põhjenduste kohta peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
12.1.Apellandi väide, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 alusel, ei ole põhjendatud. Apellandi väited ei anna alust asuda seisukohale, et ainuüksi hageja tegevus oli seadusega vastuolus, mistõttu ei pea tema nõudeid menetlema. Maakohus tuvastas õigesti, et kokkuleppe eesmärgiks oli poolte kooskõlastatud ja konkurentsi kahjustav tegevus jahu tootmise turu jagamisel. Ringkonnakohus võttis asja juurde kriminaalasja nr 09921000002 kohtueelse menetluse materjalide avaldamisega apellandile teatavaks saanud advokaat Jüri Sireli ja Uuno Lausingu e-kirjavahetuse. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et nimetatud kirjavahetus tõendab, et hageja ainsaks eesmärgiks oli apellandi survestamine. Ringkonnakohtu arvates ilmestab kirjavahetus seda, milliseid vahendeid kaalus hageja oma eesmärgi saavutamiseks kasutada, kuid ei anna alust jätta hagi läbi vaatamata. Apellandi väide, et hagejal puudus mistahes huvi seadmete üleandmise vastu ja seetõttu esineb alus jätta hagi läbi vaatamata, ei ole õige. Maakohus on hinnanud asjas esitatud tõendeid ja tuvastanud, et hagejal oli huvi lepingu täitmise vastu. Hagejal oli huvi, et kostja ei kasutaks lepingus nimetatud seadmeid jahutootmiseks. Hageja leidis, et parim viis saavutada kostja väljumine jahuturult oli klientide ja seadmete üleandmine hagejale.
12.2.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus ei ole piisavas ulatuses tuvastanud, mida pooled lepingu alusel üle andma pidid ja mis osas tühist lepingut täideti. Ringkonnakohtu arvates ei oma asjas määravat tähendust, kas kostja jäi edasi jahu tootma või mitte. Tegemist oli tühise tehinguga, mida pooled ei pidanud täitma. Seetõttu ei saa kostjale ka ette heita, et ta rikkus tühist lepingut. Poolte kokkuleppe kohaselt oli tehingu ese ettevõtte üleminek, kusjuures ettevõtte tähenduses pidasid pooled silmas üksnes neid õiguseid ja kohustusi, mis olid lepingus ja lisades nimetatud. Pooled on kokkuleppe p-is 2.1. tehingu hinnaks kokku leppinud 1 075 000 €. Asja materjalide kohaselt jagasid pooled tehingu hinna kaheks: esiteks: Veski seadmetel ja teiseks: kostja kliendid ja tarnetega seonduv.
12.3.Apellandi väide, et maakohus tuvastas ebaõigesti klientide arvu ja väärtuse, on osaliselt õige. Kokkuleppest ei tulenenud kostjale kohustust klientide üleandmiseks. Kostja pidi sellele kaasa aitama, kuid õiguslikke tagajärgi juhuks, kui hageja (ostja) endiseid kostja (müüja) kliente endale ei saa, pooled kokku ei leppinud. Ringkonnakohtu arvates on pooled kokku leppinud summas, mida kostja pidi saama sõltumata klientide tegelikust ületulekust hageja juurde. Eelduslikult oli hagejale eesmärgi saavutamiseks piisav, kui kliendid ei tarni jahu enam kostjalt. Maakohus tuvastas, et nn üleantud klientide väärtus on 350 000 €. Maakohus lähtus kostja seadusliku esindaja M. Stahlhuti vande all antud ütlustes nimetatud klientide väärtusest 350 000 € (V kd lk 21). Hageja seaduslik esindaja U. Lausing on kohtuistungil öelnud, et seadmed maksid ca 12-13 miljonit krooni ja ülejäänud olid kliendid (V kd lk 12). Arvestades, et tehingu hind oli 19 481 912.10 kr, siis hageja arvates oli n.n klientide hind 6 847 712 kr (s.o 437 648,56 €).
Ringkonnakohus märgib, et asjas on pooled nimetanud mõnevõrra erinevad summad klientide väärtuseks ja tõendid, mis tõendaksid ühe või teise summa õigsust, peale vande all antud ütluste, ei ole. Tegemist on kokkuleppelise väärtusega. Pooled ei ole esitanud andmeid, et klientide puhul analüüsiti enne väärtuse osas kokkuleppe sõlmimist iga kliendi aasta ostumahtu ja leppelise nn kliendi eluea koguväärtust, pooled ei ole esitanud ka põhjendatud seisukohti, et maakohtu poolt nimetatud 350 000 € oli ebamõistlik või lepingulist tasakaalu rikkuv summa.
12.4.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et klientide väärtuse tuletamisel tuleb arvesse võtta vaid üks klient, kelle reaalne üleminek hageja juurde on tõendatud. Kokkuleppes ei lepitud kokku sanktsioone ega õiguslikke tagajärgi selleks, kui kliendid ei soovi hageja juurde üle minna.
12.5.Apellandi väide, et kuna kohus tuvastas kokkuleppe eesmärgina kostja lahkumise jahutootmise turult, siis tuleks kokkuleppe alusel üleantu tagasinõudmisele kohaldada VÕS § 1028 lg 2 p-i 3 on, osaliselt õige. Käesoleval juhul leidis maakohus, et lepingu eesmärgi tõttu on kogu tehing tühine. Ringkonnakohtu arvates on klientide ülemineku kokkulepe seotud kostja kohustusega turult lahkuda ning seetõttu ei tule nimetatud osas kostjale tasutud raha hagejale VÕS § 1028 lg 2 p-ti 3 alusel tagastada. VÕS § 1028 lg 2 p-i 3 kohaselt ei või üleandja saajalt saadut tagasi nõuda, kui tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga. Konkurentsiseaduse § 8 sätestab, et kokkulepe ja otsus või nende osa, millel on käesoleva seaduse § -s 4 nimetatud eesmärk või tagajärg ning millele ei ole § 7 alusel antud üldist luba, on tühine, välja arvatud §-dele 5 ja 6 vastav kokkulepe ja otsus. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et poolte vahel sõlmitud kokkulepe on tühine. Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, et tegemist oli ettevõtte müügiga. Pooled rõhutasid kokkuleppes, et tehingu esemesse kuuluvad üksnes kokkuleppes või lisades nimetatud õigused ja kohustused, tegemist ei olnud ettevõtte kui varakogumi võõrandamisega. Tehing ei ole osadeks jagatav, kuna ilma tühise klauslita ei oleks kokkulepet sõlmitud. Samas hõlmas kokkulepe Veski seadmeid, mis on varana hinnatavad ja mille osas oleks saanud kehtivalt tehinguid sõlmida, seetõttu kuulub Veski seadmete osas kohaldamisele VÕS § 1028 lg 1. Ringkonnakohus möönab, et ka kliendid ja ärisuhted saab kehtivalt ettevõtte ülemineku korral üle anda, kuid käesolevas vaidluses ei määratlenud pooled klientide tegelikku väärtust, vaid leppisid seda küll arvestades kokku turult lahkumise väärtuse. Klientide ületuleku hind on käesolevas asjas sõlmitud kokkuleppes lahutamatus seoses tehingu eesmärgiga, klientide eest oli hageja nõus maksma ilma, et kliendid oleksid määratletud ja nende käibed ja mahud kontrollitavad, müüja tegevust nende üleandmisel ei sanktsioneeritud. Eeltoodust tuleneb, et klientide väärtus on olulises osas samastatav turult lahkumise kohustusega ning seetõttu ei ole selles osas kokkuleppe alusel tasutud 350 000 € tagasinõudmine VÕS § 1028 lg 2 p-i 3 alusel põhjendatud.
12.6.Apellandi väide, et hageja esitas alles 28.01.2010. a alternatiivse nõude VÕS § 1028 alusel, ei oma käesoleval juhul õiguslikku tähendust, kuna tehingu võimalikku tühisust peab maakohus omal algatusel asjaolude alusel kontrollima. Kui hageja esitab nõude, mis tuleneb tehingust ja kohus tuvastab, et tehing on tühine, siis üldjuhul tuleb menetlusökonoomiaga kooskõlas anda pooltele võimalus esitada oma seisukohad TsÜS § 84 lg 1 teises lauses sätestatud tagajärje kohta.
12.7.Apellandi väide, et maakohus hindas ebaõigesti tõendeid, kui jõudis järeldusele, et kostja tegevus mõjutas seadmete äraviimise võimalikkust, ei ole õige. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kokkulepe oli tervikuna tühine, siis ei oma kostja poolne võimalik lepingu rikkumine iseseisvat tähendust.
12.8.Apellandi väde, et kostja turult lahkumine on tõendatud 12. oktoobril 2007. a. toimunud M. Stahlhuti ja J.-U. G (hageja tootmisjuht) vahelise vestlusega, ei ole õige. Viidatud vestlust on maakohus hinnanud õigesti. Asjaolu, et vestluses mainiti kostja turult lahkumist või seda kinnitati, on ebapiisav, et lükata ümber asjas esitatud teised tõendeid, mis kinnitavad, et kostja omanik astus samme, et kostja asemel tegutseks turul kostjaga seotud teine tootja. Kostja turuosa suuruse kohta lepingu sõlmimise ajal ja pärast lepingu sõlmimist on asjas esitatud erinevaid väiteid. Maakohus on poolte esitatud tõendeid hinnanud (sh tunnistajate A.M. , K.K. ja T. T ütlusi) ja jõudnud järeldusele, et apellant ei väljunud jahutootmisest, vaid jätkas tegevust seotud ettevõtte kaudu. Ringkonnakohus märgib, et kuna maakohtus märkis kostja, et tema turuosa oli tootjana 17 % ja tema lühiajalised kohustused summas ca 26 milj krooni ületasid likviidseid varasid (I kd lk 76-83), siis on küsitav, kas kostja oli jahutootmises jätkusuutlikult aktiivne juba lepingu sõlmimise ajal ja kas selles olukorras oli tagatud olemasolevate klientide seotus kostjaga, seetõttu on asjas esitatud tõendite alusel raske hinnata, kas ja kui palju vähenes kostja turuosa konkreetse kokkuleppe sõlmimise tõttu ja milline oleks olukord, kui leping oleks jäänud sõlmimata. Apellant väitis, et ta märkis küll maakohtus, et oli kokkuleppe sõlmimise eel väga raskes majanduslikus olukorras, kuid arutlused tema võimaliku pankroti kohta on spekulatiivsed. Apellandi väitel, kui ta oleks üksnes seadmed hagejale võõrandanud, siis oleks ta saadud raha eest saanud omandada uued seadmed või rentida seadmed ning jätkata jahutootmist. Ringkonnakohus leiab, et kostja (apellandi) väide on samuti hüpoteetiline, kostja ei arvesta asjaoluga, et tema enda kinnitusel sõlmis ta kokkuleppe selleks, et saadud rahaga katta lühiajalisi võlgnevusi, seetõttu on küsitav uute seadmete ostmise võimalikkus. Asjas on tõendatud AS-i Stahlhut ja OÜ Montola seotus ja maakohus tuvastas õigesti, et AS Stahlhut tegutses jahutootmises edasi OÜ-u Montola kaudu. Äriühingutel oli sama raamatupidaja ja postiaadress. AS Stahlhut andis seadmed, veskiruumid ja töötajad OÜ-le Montola rendile. Samuti on tõendatud, et juba enne lepingu sõlmimist turustati AS-is Stahlhut toodetud jahu osaliselt OÜ Montola kaudu. Kohtumenetluse ajal ei vaidlustatud asjaolu, et OÜ Montola oli 2009. aastal jahutootmises tegev ettevõtte, mis on seotud AS Stahlhut juhatuse liikme ja omaniku M. Stahlhutiga. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohus hindas tõendeid ka selles osas õigesti. Apellandi väide, et tunnistaja H. H ütlustega on apellandi turult lahkumine tõendatud ei ole õige. Tunnistaja H. H teadis, et 2006. aastal tarbis AS Hallik umbes 160 t jahu kuus, kuid ta ei osanud öelda, kes olid peamised tarnijad. Tunnistaja väitel ei tee AS Stahlhut enam hinnapakkumisi, neid teeb Montola (V kd lk 176).
12.9.Apellandi väide, et maakohus on põhjendamatult jätnud hindamata apellandi ja vastustaja käibe kohta esitatud andmed, ei ole õige. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et apellandi majanduslik olukord oli kokkuleppe sõlmimise eelselt väga halb ja apellant otsis olukorrast väljapääsu, olles nõus lühiajaliste võlgade katmiseks võõrandama oma tootmisvahendid ja üle andma kliendid. Tunnistaja J.-U G väitel pakkus kostja oma veskit müüa ja ütles, et toetab oma veskiäri muudest vahenditest ja on juba palju rahas kaotanud ( III kd lk 214).
Asjas ei olegi vaidlust selle üle, et AS Stahlhut ei jätkanud jahu tootmist, kohus tuvastas, et kokkuleppega seatud eesmärk - tõrjuda jahutootmisega tegelev kostja jahuturult välja realiseerus osaliselt.
12.10.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega, et maakohus rikkus oluliselt menetlusnorme eelmenetluse läbiviimisel. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega, et ta ei saanud tõendamiskoormisest õigeaegselt aru ja kuna maakohus seda ei selgitanud, siis jäi ta ilma võimalusest õigeaegselt tõendid esitada. Apellandi seisukoht, et maakohus oleks pidanud selgitama, milliseid tõendeid tuleb esitada, ei ole õige. Hagimenetlus toimub poolte esitatu alusel ja TsMS § 5 lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et tema turult lahkumine on negatiivne asjaolu, mille osas oleks pidanud tõendamiskoormis ümberpöörduma, st seda oleks pidanud tõendama hageja. Kostja oleks saanud maakohtus esitada tõendite kogumise taotluse TsMS § 236 lg 2 alusel ja muuhulgas taotleda ka hageja poolt tõendite esitamist, millised ei olnud kostjale kättesaadavad. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis kooskõlas TsMS § 449 eesmärgiga õigesti vaheotsuse tegemise taotluse rahuldamata, kuna vaheotsuse tegemine ei oleks käesolevas asjas ei lihtsustanud ega ka kiirendanud lõppotsuse tegemist.
12.11.Lähtudes eeltoodust leiab ringkonnakohus, et klientide väärtusena määratletud summat 350 000 € ei pea kostja hagejale tagastama VÕS § 1028 lg 2 p-ti 3 alusel, seetõttu tuleb maakohtu otsust muuta väljamõistmisele kuuluva summa suuruse osas. Kostjalt tuleb tühise tehingu alusel saaduna hageja kasuks välja mõista 895 121, 12 € (1 245 121,12 – 350 000). Hagejat tuleb samaaegselt kostja poolse rahalise kohustuse täitmisega kohustada tagastama kostjale sadulveoauto MAN 19.403 FLT reg nr XXX; kallurpoolhaagis Langendorf reg nr XXX; tsisternpoolhaagis Pitzer reg nr XXX ja magnetdetektori omandiõigus ja valdus.
13.Vastuseks AS Tartu Mill vastuapellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.1.Apellandi väide, et maakohus tuvastas ebaõigesti poolte vahel sõlmitud kokkuleppe vastuolu KonkS §-ga 4, ei ole õige. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et konkurentsiõiguse eesmärk on tagada vaba ja ausa konkurentsi kaitse. Poolte kokkuleppe p-i 1.2 esimese lause kohaselt on poolte eesmärgiks saavutada kokkuleppe tingimustel olukord, kus kostja on hiljemalt 31.03.2007 täielikult väljunud jahutootmise ärist ning andnud vastava tegevusala üle hagejale. Pooled märkisid kokkuleppes, et käsitlevad tehingut ettevõtte müügina, mille raames lähevad ostjale üle vaid kokkuleppes või selle lisades nimetatud õigused ja kohustused. Ringkonnakohus leiab, et asja materjalidega on tõendatud, et tegemist on horisontaalse kokkuleppega, et kokkuleppe pooled tegutsesid samal asjaomasel kaubaturul, et nende tooted olid ostja seisukohalt asendatavad või vahetatavad. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on konkurentsi kahjustava kokkuleppega KonkrS § 4 lg 1 p-de 2 ja 3 mõttes.
KonkurS § 4 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt on keelatud konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheline kokkulepe, kooskõlastatud tegevus ja ettevõtjate ühenduse otsus (edaspidi kokkulepe, tegevus ja otsus) sealhulgas tootmise, teenindamise, kaubaturu, tehnilise arengu või investeerimise piiramine; kaubaturu või varustusallika jagamine, sealhulgas kolmandale isikule kaubaturule pääsu piiramine või püüd teda sealt välja tõrjuda. Maakohus tuvastas ka õigesti, et puuduvad KonkurS §-des 5, 6 ja 7 sätestatud välistused, mis lubaksid jätta KonkurS § 4 lg-s 1 sätestatud keelu kohaldamta. Ringkonnakohus ei nõustu vastuapellandi seisukohadega, et selline käsitlus tooks igakordselt kaasa ettevõtte müügilepingu tühisuse. Ringkonnakohus peab küsitavaks seisukohta, et poolte kokkulepet saab käsitleda koondumisena. Kokkuleppes toodud piirangud tekitavad kahtluse, kas tegemist oli ettevõtte müügiga. Maakohtus on pooled esitanud käibe kohta teabe, millest saab järeldada, et kui tegemist oli koondumisega, siis kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud KonkurS § 21 lg1 alusel pidi seda koondumist kontrollima konkurentsiamet. Koondumise sätete rikkumise tagajärjena ei ole seadusandja sätestanud tehingu tühisust. Eeltoodu tõttu nõustub ringkonnakohus maakohtuga ning ei käsitle koondumisega esitatud väiteid.
13.2.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et kokkuleppe p-i 1.2. tühisus ei too kaasa kogu kokkuleppe tühisust. TsÜS § 85 kohaselt ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Ringkonnakohtu arvates ei ole käesoleval juhul võimalik kokkulepet jagada osadeks. Lepingupooled on kokkuleppe p-is 8.4 märkinud, et juhul kui mõni käesoleva kokkuleppe säte osutub vastuolu tõttu seadusega osaliselt või täielikult kehtetuks, asendavad pooled selle sättega, mis on olemuselt ja kokkuleppe eesmärgi seisukohalt võimalikult samane kehtetu sättega. Ringkonnakohus märgib, et lepingu p-ti 1.2 ei ole võimalik asendada ega sisustada nii, et punktis deklareeritu võiks olla kooskõlas seadusega. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti tuvastanud kokkuleppe eesmärgi ning poolte tahe oli sõlmida leping eesmärki silmaspidades, ilma müüja turult lahkumise kohustuse klauslita ei oleks asjaoludest tulenevalt kokkulepet sellisel kujul sõlmitud.
13.3.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kokkuleppest taganemise ja kokkuleppega üle andmisele kuulunud Veski seadmete väärtuse kohta, samuti nõustub maakohtu põhjendustega hageja kõrvalnõuete ja finantskahju rahuldamata jätmise põhjendustega. Vastuapellatsioonkaebuses on vastuapellant eelnimetatud küsimuste osas piirdunud lausega, et ta jääb kõigi maakohtus esitatud seisukohtade ja väidete juurde. Vastuapellant ei ole TsMS § 633 lg 3 p-dega 1 ja 2 kooskõlas märkinud, millist õigusnormi on eelnimetatud küsimuste lahendamisel esimese astme kohus oma otsuses või otsuse tegemisel rikkunud või missuguse asjaolu on esimese astme kohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud. Ringkonnakohus leiab, et kuna vastuapellant uusi põhjendusi ega väiteid ei esitanud, siis on ringkonnakohul õigus mitte korrata neid maakohtu põhjendusi, mis käsitlesid eelnimetatud vaidlusküsimusi ja millega ringkonnakohus nõustub kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6.
14.Ringkonnakohus muudab maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Maakohus jättis õigesti hagihinnalt 1 441 857.40 krooni (kahju hüvitamise nõue) tasutud kogu riigilõivu hageja kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja nõude (1 245 121.12 €) osaliselt ja mõistab välja 895 121,12 €, s.o ca 72 % nõudest, siis tuleb jätta hageja kantud riigilõivust kostja kanda. Maakohus on jätnud poolte muud menetluskulud poolte endi kanda.
Menetlusosalised ei ole esitanud põhjendusi, mis annaksid aluse selles osas maakohtu otust muuta. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuses märgitud nõude (1 227 621, 12 €) osaliselt ja vähendab maakohtu otsusega välja mõistetud summat 33 2500 € võrra, siis kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele ca 27 % ulatuses. Ringkonnakohus jätab apellatsiooniastmes kostja poolt kantud kulud 27 % ulatuses hageja kanda. Hageja esitatud vastuapellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et hageja kantud menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta tema enda kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.