Võlaõigus › Võõrandamislepingud

ISESEISVA NÕUDETA KOLMAS ISIK KOSTJA POOLEL

A. S., isikukood xxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx.

ISESEISVA NÕUDETA KOLMAS ISIK KOSTJA POOLEL

M. T., isikukood xxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxx. Sekretär

Piret Landberg

Resolutsioon: Mitte rahuldada Viru Vara Liisingu ja Kinnisvara AS /likvideerimisel/ hagi M. J., I. T., J. R. ja V. P. vastu 2 984 680.36 /kaks miljonit üheksasada kaheksakümmend neli tuhat kuussada kaheksakümmend 36/ krooni nõudes. Välja mõista Viru Vara Liisingu ja Kinnisvara/likvideerimisel/ AS -lt õigusabi kulude katteks J. R. kasuks 22 623.87 /kakskümmend kaks tuhat kuussada kakskümmend kolm 87/ krooni; kostja M. J. kasuks 42 203.37 /nelikümmend kaks tuhat kakssada kolm 37/ krooni; kostja I. T. kasuks 42 203.37 /nelikümmend kaks tuhat kakssada kolm 37/ krooni ja kostja V. P. kasuks 42 203.37 /nelikümmend kaks tuhat kakssada kolm 37/ krooni. Lääne- Viru Maakohtu 09.04.2003 määrusega hagi tagamise abinõudena kohaldatud käsutamise keelumärgete tegemine V. P. ja M. J. kuuluvate kinnisasjade suhtes tühistada käesoleva kohtuotsuse jõustumisel. Kohtuotsus tehakse Lääne- Viru Maakohtu kantselei kaudu teatavaks 08.07.2004 kell

tasuma esimese sissemakse summas 527 696 krooni 13.04.1998 ning viimase rendimakse tasumise ajaks oli 13.04.2002. 13.04.1998 saatis RA Grupp AS hagejale kirja nr. 23, milles paluti liisingu esimene sissemakse summas 527 696 tasaarveldada RA Grupp AS-i 08.04.1998 arvega nr. 56-98. Lähtudes RA Grupp AS-i viimati nimetatud kirjast, kandis hageja 13.04.1998.a. RA Grupp AS arveldusarvele üle 4 192 304 krooni. Seega tasus hageja RA Grupp AS-le vara eest rahas 4 192 304 krooni ning 527 695 krooni ulatuses teostasid RA Grupp AS ja hageja tasaarvelduse. RA Grupp AS ei suutnud nõuetekohaselt kapitalirendilepingust tulenevaid kohustusi täita, lõpetades 1998. detsembris rendimaksete tasumise. 07.06.1999.a. saatis hageja RA Grupp ASle ühepoolse lepingu lõpetamise teate, mille RA Grupp AS sai kätte 09.06.1999.a. Seisuga 31.12.1998.a. oli RA Grupp AS tasunud hagejale liisingu makseid summas 1 173 425.80 krooni koos käibemaksuga, nimetatud summas sisaldub ka hagejaga tasaarveldatud 527 695 krooni ja viiviseid summas 10 891 krooni. Seega oli RA Grupp AS kapitalirendi lepingu nr. 98-47 alusel 1998.a. detsembriks tasunud hagejale kokku 1 184.316.80 krooni koos käibemaksuga. RA Grupp AS-i võlgnevus 1998 detsembri-1999 juuli liisingumakse osas oli 983 479.64 krooni ning viivise osas ajavahemikus 1998 november-18.07.2001 536.303.27 krooni. Seega oli RA Grupp AS kapitalirendi lepingust nr. 98-47 tulenev võlgnevus hageja ees kokku 1 519 782 .91 krooni. 03.08.1999 esitas hageja Pärnu Maakohtule pankrotiavalduse, milles paluti algatada pankrotimenetlus ja kuulutada välja RA Grupp AS pankrot. Pärnu Maakohus rahuldas avalduse 18.07.2001 otsusega. RA Grupp AS-i pankrotimenetluses on selgunud, et hageja nõue RA Grupp AS-i vastu jääb pankrotimenetluses täielikult rahuldamata. 04.08.1999 tagastas RA Grupp AS vara hagejale. Hageja otsis tagastatud varale ostjaid avalike kuulutuste ja otsepakkumiste kaudu, mille tulemusena õnnestus vara võõrandada 11 800 krooni eest. Vara turuväärtus oli seega oluliselt väiksem, kui see hind, millega sama vara RA Grupp AS-lt osteti. Õiguslik alus. Vastavalt 1998.a. aprillis kehtinud ÄS §-le 315 lg.1 vastutavad aktsiaseltsi juhatuse liikmed seaduse ja põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile või aktsionäridele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Nimetatud säte kuulub kohaldamisele, kui on täidetud järgmised tingimused: hagejale on tekitatud kahju, kostjad on rikkunud oma kohustusi, kostjate tegevus on süüline ja kostja õigusvastane tegu on põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Kahju olemasolu hagejal on käesoleval juhul ilmne. Vastavalt kapitalirendi lepingu p.-le 2.1. oli vara soetamismaksumus 4 720 000 krooni. 1999.a. oktoobris võõrandati sama vara suurima võimaliku hinnana 11 800 krooni eest. Vastavalt TsK §-le 222 lg.2 mõistetakse kahjude all kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Käesoleval juhul seisneb hagejale tekitatud kahju tema poolt põhjendamatute kulutuste tegemises: hageja ostis vara turuhinnast oluliselt (nelisada korda) kõrgema hinnaga. Hagejale tekitatud kahju suuruse arvutamisel on lähtutud käibemaksuta hindadest, kuna tasutud käibemaksu on hageja tagasi saanud. Hagejale tekitatud kahju suuruseks on haginõue 2 984 680.36 krooni, mis koosneb: 4 000 000 (ostuhind ilma käibemaksuta)- 447 200 (RA Grupp AS poolt tasaarvestatud esimene sissemakse ilma käibemaksuta)- 547 228.64 (arvete nr. 1797, 2698, 3084, 3517, 3986, 4381 ja 2237 alusel RA Grupp AS-i poolt hagejale tasutud liisingumaksed ilma käibemaksuta)- 10 981 (arvete nr. 3189, 3789, 4483 alusel RA Grupp AS poolt hagejale tasutud viivis)- 10 000 krooni (vara müügihind ilma käibemaksuta) = 2 984 680.36 krooni.

Asjaolu, et eelnimetatud kahju on hagejale tekitanud kostjad M.J., I. T. ja V.P., nähtub 09.04.1998.a. otsusest, millega nimetatud kostjad olid nõus ja kus fikseeriti vara maksumuseks 4 000 000 krooni ilma käibemaksuta. Kostja J. R. oli 09.04.1998.a. otsuse tegemise ajal hageja juhatuse liige, seetõttu pidi J. R. olema kursis hageja majandustegevusega ning hageja majandustegevust juhtima. Kuna puuduvad andmed, et kostja J.R. oleks olnud vara ostmise vastu nimetatud tingimustel, siis vastutab ka kostja J. R. hagejale tekitatud kahju eest. Kuna kahju tekkis vara omandamisest hinnaga, mis ületas vara tegelikku väärtust, seisneb kahju ja kostjate tegevuse vahel põhjuslik seos. Kui kostjad oleksid otsustanud vara omandada vastavalt selle tegelikule väärtusele, oleks kapitalirendilepingu lõpetamise korral saanud vara võõrandada selle väärtusele vastava hinnaga ja kahju ei oleks tekkinud. Hageja leiab, et kostjad on kahju tekitanud seaduse nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmise tulemusena. ÄS §-st 306 lg.2 nähtub, et juhatus on kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. On ilmne, et vara omandamine turuväärtust mitusada korda ületava hinnaga, ei olnud tegutsemine majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Hagejale ei ole teada, et enne 09.04.1998.a otsuse tegemist oleks püütud hinnata vara tegelikku väärtust. Vara üleandmine RA Grupp AS -i poolt hagejale ja seejärel hageja poolt RA Grupp AS-le on küll dokumentaalselt fikseeritud, kuid tegelikku (otsesesse valdusse) üleandmist ilmselt ei toimunud. Hageja omandas vara RA Grupp AS-lt, kellele müüdi sama vara koheselt tagasi kapitalirendilepingu tingimustel. Seega pidid kostjad, kui hageja juhatuse liikmed mõistma, et on võimalik, et RA Grupp AS-i poolt vara eest nõutav müügihind ületab oluliselt nimetatud seadme turuhinda, mis võib lepingu mittetäitmise korral põhjustada hagejale olulise kahju. Sellises olukorras pidanuks iga hageja juhatuse liige tavaliselt oodatava hoolsusega tegutsedes tegema enne tehingu otsustamist kõik vajalikud toimingud selleks, et selgitada välja tehingu objektiks oleva vara tegelik väärtus. Selle tegemata jätmisega on kostjad rikkunud süüliselt kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil Kuni 30.06.2002 kehtinud TsK § 227 kohaselt lasub süü puudumise tõendamise kohustus kostjal. Kohtukõne teeside kohaselt seisneb hagejale tekitatud kahju tema poolt põhjendamatute kulutuste tegemises: hageja ostis vaidlusaluse seadme turuhinnast nelisada korda kõrgema hinnaga. Vaidlusaluse eseme ostmise otsustamisel hinnaga 4 720 000 krooni ei olnud kostjad piisavalt hoolsad ega piisavalt informeeritud ning võtsid hagejale põhjendamatud riske, rikkudes seeläbi ÄS §-s 306 lg.2 sätestatud kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Vaidlusaluseks varaks oli seade (lintsaag), mitte tehnoloogia ning selle vara koostisosade fikseerimata jätmine selle omandamisel ja RA Grupp AS-le üleandmisel on kostjate hoolsuskohustuse jäme rikkumine. Hageja valduses ei ole ühtegi dokumenti, mis kinnitaks, et mõni asjatundja oleks avaldanud arvamust vara väärtuse kohta selle soetamise ajal ning menetluse käigus ei osanud ükski kostjatest anda tõeseid ja üheselt mõistetavaid seletusi selle kohta, kuidas toimus vara väärtuse kontrollimine ja ei esitanud ükski kostja ka usaldusväärseid andmeid sellise kontrolli läbiviimise kohta. Vara ostuhinna ebaõigsust tõendab kõige ilmekamalt asjaolu, et sama vara õnnestus 1999.a. maha müüa vaid 11 800 krooni eest. Lintsaetehnoloogia refinantseerimise otsustamisel ei näinud kostjad ette võimalust, et vara tuleb RA Grupp AS-lt tagasi võtta ning maha müüa. RA Grupp AS-i maksejõuetuks muutumise võimaluse arvestamata jätmisega võtsid kostjad vaidlusaluse vara omandamisel 4 720 000 krooni eest hagejale põhjendamatuid riske. Nimetatud tehing oli hageja majandustegevuses ebatavaliselt suure maksumusega tehing ning üksi sellest tulenevalt pidanuks kostjad olema tehingu tegemisel eriti hoolsad. Ei ole õige arvestada kostja väidetega, et rendimaksete tasumine katkes perioodil, mil kostjad ei olnud enam juhatuse liikmed ning et hageja likvideerijad ei nõudnud RA Grupp AS-lt siis koheselt vara tagasi enda valdusesse. Hageja leiab, et kostjate ajaliselt hilisem tagasikutsumine hageja juhatusest

ei muutnud olematuks seadme omandamist ja selle tehingu raames tehtud kulutusi. Leping rentijaga lõpetati aga vähem kui pool aastat peale liisingmaksete tasumise lõpetamist, mis ei ole praktikas ebatavaliselt pikk aeg. Õige ei ole ka kostjate väide, nagu oleks seadme väärtus oluliselt alanenud rentija valduses oleku ajal või et seade oleks vahetatud välja mõne teise, vähem väärtusliku seadme vastu. Hageja on seisukohal, et ka kostja J. R. vastutab kahju tekitamise eest, sest vaidlusalusel ajal oli ta juhatuse liige. Hageja on ka seisukohal, et nõukoguga seonduv ei oma käesoleva kohtuasja puhul tähtsust, kuivõrd liisingufinantseerimise eeskirjad, mille kohaselt tehingu, väärtusega üle 500 000 krooni, tegemiseks pidi olema eelnev nõukogu nõusolek, kehtestamine pole tõendamist leidnud. Seega puuduvad tõendid, millest üheselt nähtuks, et vaidlusaluse vara ostmiseks pidi olema hageja nõukogu kinnitus. Sõltumata hageja nõukogu nõusolekust, vastutavad kahju tekitamise eest ikkagi kostjad juhatuse liikmetena. Hagi on esitatud ÄS § 315 lg.1 ja § 306 lg.2 alusel. Kostjate vastuväited Kostjate M. J., I. T. ja V. P. ühise kirjaliku vastuse kohaselt hagile ei olnud nad hageja juhatuse liikmed enam alates 27. augustist 1998 ning neil puudus võimalus sekkuda kapitalirendilepingu täitmisse.Vara müüdi likvideerijate otsustusel kui amortiseerunud ja mittekomplektne vara. Kostjad leiavad, et ei ole õige lähtuda seaduse sõnastusest, mis vaidluse lahendamise ajal enam ei kehti. Viru Vara juhatus ei ole oma kohustusi rikkunud ja ei vastuta tekkinud kahju eest. ÄS-st tulenev juhatuse kohustus, mille rikkumisel võiks kohaldada juhatuse liikmete solidaarset vastutust, on nõukogu seaduslikest korraldustest kinnipidamine, igapäevase majandustegevuse raamidest väljuvate tehingute tegemine nõukogu nõusolekul, tegutsemine majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Hageja üheks põhikirjaliseks tegevuseks oli laenude andmine ja renditeenuste osutamine. Sellest tulenevalt oli juhatuse tegevus seotud riskiga, mille suuruse hindamine on ka käesoleva avalduse sisuks, et otsustada kas hageja juhatus käitus vara ostmisel 4 miljonit krooni makstes majanduslikult kõige otstarbekamal viisil või mitte. Hageja juhatus täitis vara ostmisel ja kapitarendilepingu sõlmimisel hageja liisingufinatseerimise eeskirja, mille punkt 3 kohustab hageja liisingukomisjoni otsuse kinnitama hageja nõukogus, kui liisinguprojekti maksumus on üle 500 000 krooni. Liisingukomisjoni 09.04.1998.a. otsuse on nõukogu kinnitanud. Ei ole tõendatud hageja väide, et kostjad tekitasid kahju põhjendamatute kulutuste tegemisega, ostes vara turuhinnast oluliselt kallimalt. Hageja ei ole arvestanud, et 10 000 krooni eest müüdi amortiseerunud ja mittekomplektne vara, mis ei olnud sellises seisus 13.04.1998.a. vara ostmisel RA Grupp AS-lt. Kostjad peavad vara soetamismaksumuse aegset hinda 4 miljonit krooni õigeks ka seeõtttu, et RA Grupp AS tasus 1998.a. kapitalirenti 1 173 425 krooni ning rendi maksmine katkes mitte ebaõige hinna, vaid maksja maksejõuetuse tõttu. Kostjad ei saa kanda vastutust selle eest, mis juhtus varaga pärast seda, kui kostjate tegevus hageja juhatuses 27.08.1998.a. lõppes. Vara ostmisest kuni selle müümiseni möödunud poolteise aasta kestel kandis vastavalt kapitalirendilepingu p.-dele 3.3 ja 7.2 vara säilimise riisikot rentnik RA Grupp AS. Kahju ei ole tekkinud mitte kostjate tegevuse, vaid rentniku pankrotistumise tõttu. Riski hinnates arvestas juhatus asjaolu, et ostetud vara oli tootmisvahend, millessse investeerides ja mida otstarbekalt kasutades oli võimalik rentnikul saada nii tulu kui ka maksta renti. Oletuslik ja tõendamata on hageja järeldus, et kui kostjad oleksid otsustanud vara omandada vastavalt selle tegelikule väärtusele, oleks lepingu lõpetamise korral saanud vara võõrandada selle väärtusele vastava hinnaga ja kahju ei oleks tekkinud. Kohtukõne teeside kohaselt oli hageja igapäevaseks majandustegevuseks liisinglepingute sõlmimine, seega ei olnud RA Grupiga sõlmitud kapitalirendilepingus midagi ebatavalist.

Liisingukomisjon, kuhu neljast juhatuse liikmest kuulus kolm isikut, otsustas, et tootmisesse paigutatud raha on võimalik tagasi teenida ja see oli kasu(m)liku eesmärgi saavutamiseks tehtud ratsionaalne otsus. Kuna iga tehing kätkeb endas riski, sõltumata ettevalmistustöö põhjalikkusest, ei täheda see, et juhatus peaks alati vastutama äritegevuse edukuse eest. Juhatus ei olnud ainuotsustaja. Nõukogu oma esimehe viseeringu kaudu otsusele, andis tehinguks nõusoleku, Maapank hageja emaettevõttena andis tehingu tegemiseks laenu ja sellest tulenevalt ei ole korrektne väita, et tookordne juhatus ei käitunud majanduslikult otstarbekalt. Lepingu lõpetamisel pidi liisinguvõtja vastutama selle eest, et lepingu lõpetamisel oleks tal olemas liisinguese, mida vastavalt tema soetamisväärtusele saaks liisinguandjale tagastada. Ajal, mil toimus vara tagastamine ja ajal, mil kostjad enam ei olnud hageja juhatuse liikmed, ei saanud nad kahju tekkimist või kahju suurenemist ära hoida. Kui juhatuse liige tegutses heas usus, informeeritult, konsulteeris vajalikul määral, analüüsis piisavalt võimalikke riske ja uskus, et otsus oli selles olukorras äriühingu jaoks parim, ei saa ta vastutada ka siis, kui tema otsuse tagajärjed ei olnud edukad või olid koguni kahjulikud. Majanduslikult otstarbekalt ei ole tegutsenud hoopis hageja likvideerijad, kes ei asunud parimal võimalikul viisil sisse nõudma võlgasid. Menetluses kogutud tõenditest ei nähtu, et likvideerijad RA Grupi võlausaldajate oleksid teinud mingeid jõupingutusi selleks, et pankrotihaldur esitaks nõude RA Grupi juhatuse liikmete kui juhtimisvigu toimepannud isikute isikliku vara vastu. Likvideerijatel oli võimalus esitada oma nõue pankrotimenetluses eesõigusnõudena, mitte aga piiruda V järgu nõudega. Raskused maksete saamisel RA Grupilt tekkisid siis, kui hagejal olid ametisse määratud likvideerijad, kes pole täitnud nõuetekohaselt hoolsuskohustust. Kohtule esitatud mitmest arvamusest saetehnoloogia võimaliku maksumuse kohta saab teha järelduse, et seadme hind oli kahest miljonist kroonist 20 miljoni kroonini. Põhjendamatu on hageja väide, et tehnoloogia maksis kuni 2 miljonit krooni. Kostjad on kinnitanud, et kõiki tehingu tehiolusid (muuhulgas ka vara väärtust) kontrolliti, kuid kostjatel puudub võimalus seda tõendada, sest kõik dokumendid jäid kostjatest maha hageja järgmise juhatuse kätte ning peaksid asjaajamise korrektsuse eeldusel olema praegu likvideerijate valduses. Hageja poolt tehtud oletust vara väärtuse kohta ei saa selles olukorras tõlgendada kostjate kahjuks. Nõukogu vastutus tuleneb liisingu finantseerimise eeskirjast, mille kohaselt liisinguprojekti, maksumusega üle 500 00 krooni, pidi kinnitama hageja nõukogu. Hageja nõukogu on oma nõusolekut tehingu tegemiseks kinnitanud liisingukomisjoni 09.04.1998.a. otsuses oma esimehe poolt antud allkirjaga. Kolmandate isikute kaasamine menetlusse oli põhjendatud, kuivõrd sõltuvalt kohtulahendist võib kostjatel tekkida kolmandate isikute vastu regressiõigus. Kostja J. R. kirjaliku vastuse kohaselt ta hagi ei tunnista. Kostja J.R. ei ole osalenud hageja juhatuse liikmena otsuse vastuvõtmisel, mille alusel vaidlusalune vara osteti ja liisiti. Kapitalirendilepingus ja selle lisades ei ole tehtud ühtegi viidet selle kohta, et lepingu sõlmimise aluseks on hageja juhatuse otsus. Kostja leiab, et juhul kui hageja leiab, et tegemist on majanduslikult mitteotstarbeka tehinguga, vastutavad selle eest vastavalt ÄS §-le 327 hageja nõukogu, mitte juhatuse, liikmed. Hageja ei ole täpsustanud, milliste konkreetsete kostja J. R. tegude või tegevusetuse tõttu on hagejale väidetav kahju tekkinud. Laenude andmine ning renditeenuste osutamine oli hagejal toimiva praktika kohaselt mitte juhatuse pädevuses vaid pädeva komisjoni otsustada. J. R. nimetatud komisjoni ei kuulunud ja juhatus ka ei kinnitanud komisjoni otsuseid, seda tegi nõukogu, sellest tulenevalt on välistatud, et J.R. sai oma tegudega või tegevusetusega kahju põhjustada. Kuna põhjuslik seos J.R. tegevuse ja kahju vahel puudub, ei saa kahju hüvitamise nõuet J. R. vastu esitada. Kostja J.R. kutsuti juhatusest tagasi 27.08.1998 ja selle kohta tehti kanne äriregistris 07.10.1998.a. Rentniku võlg hageja ees tekkis alates detsembrist 1998, seega ajast, mil J.R. enam hageja juhatuse liige ei olnud. Ajavahemikul, mil kostjad

olid hageja juhatuse liikmed, ei olnud hagejale kahju tekkinud. Rentnik jättis oma kohustused täitmata ajal, mil hageja suhtes käis likvideerimismenetlus. Kapitalirendilepingu p. 14.1.6 andis rendiandjale õiguse leping ennetähtaegselt lõpetada, kui on toimunud vara väärtuse oluline vähenemine. Sama õigus oli ka rentnikul. Kumbki kapitalirendilepingu pool vara väärtuse vähenemise motiivil/põhjusel lepingut ennetähtaegselt lõpetada ei ole soovinud. Leping lõpetati hageja initsiatiivil sel motiivil, et rentnik ei täida nõuetekohaselt lepingukohustusi. Kuna sellele järgnenud vara üleandmise aktis puuduvad viited, et tegemist oleks amortiseerunud või mittekomplektse varaga, võib eeldada, et tegemist oli komplektse varaga, mille väärtust tuli hinnata vastavalt kapitalirendilepingule. Eelnimetatu kohaselt saab olla ainumõeldav järeldus, et vara väärtus vähenes ajal, mil vara oli peale kapitalirendi lepingu lõpetamist akti alusel üleandmist kuni selle realiseerimiseni hageja valduses. Kohtukõne teeside kohaselt ei ole hageja tõendanud kahju suurust. Menetluses esitatud dokumentaalsete tõendite kohaselt on lintsae Stenner tehnoloogia maksumus vahemikus 10 000 krooni kuni 15 000 000 krooni. Kuna erinevad dokumentaalsed tõendid kinnitavad erinevaid hindu, millised on suuremad või väiksemad lepingus toodud hinnast, siis puuduvad objektiivsed tõendid, et lepingus toodud hind 4 720 000 krooni ei olnud põhjendatud ja õige hind ning et sellest tulenevalt on kõrge hinnaga seadme ostmise ja edasise liisimisega kostjad põhjustanud hagejale kahju. Lepingu sõlmimise ajal oli nii hageja kui RA Grupi tahe suunatud lepingu sõlmimisele vastavalt kokkulepitud tingimustele. Hind on ostumüügilepingu oluline tingimus. Kui pooled saavutasid selles kokkuleppe, siis järelikult vastas see hind vara tegelikule väärtusele. Nimetatud hinda asus rentija ka tasuma, tehes seda 6 kuud. Lepingu sõlmimise ajal oli RA Grupp maksevõimeline ja kasumlikult tegutsev äriühing, mille käive oli ca 24 miljonit krooni ja kasum ca 750 000 krooni, nimetatud väidet tõendab äriregistris avaliku teabena kättesaadav AS RA Grupi 1997.a. majandusaasta aruanne. Kostja väidab, et hagejale ei tagastatud kogu vara, mis anti üle RA Grupile lepingu sõlmimisel. Tunnistaja väitel taotles ta RA Grupilt ka selle vara tagastamist, mida talle eelnevalt oli presenteeritud kui lepinguobjekti koosseisu kuuluvat vara. Teave, et RA Grupp ei tagastanud kogu vara, oli teada ka hageja likvideerijatele, kuivõrd üks likvideerijatest osales ka vahetult vara vastuvõtmisel RA Grupilt augustis 1999.a. Kostja J. R. ei ole juhatuse liikmena osalenud vara ostmise otsustamisel. Asjaolu, et J. R. osales laenuvõtmise otsustamise istungil, ei anna alust väita, et ta otsustas seadme ostmist. Laenu võtmisest tulenevat nõuet kostjate vastu esitatud ei ole. J. R. ei osalenud ka liisingukomisjoni töös, kes otsustas seadme ostmise vastavalt nõukogu esimehe antud lubavale viseeringule. RA Grupi võlgnevus hageja ees tekkis ajal, mil kostjad, sealhulgas ka J. R., ei olnud enam hageja juhatuse liikmed. Kahju on tekkinud hageja likvideerijate tegevusetuse tulemusena, kes võttes RA Grupilt vastu lepingu objektiks olnud varast osa, ei nõudnud ülejäänud osa tagastamist. Konkreetse juhatuse liikme vastutuse kohaldamiseks on konkreetse juhatuse liikme kohustuste rikkumise fakti tuvastamine. Hageja ei ole täpsustanud, milliste konkreetsete kostja J. R. tegude või tegevusetuse tõttu on hageja väidetav kahju tekkinud. Kuna hagejal toimiva praktika kohaselt realiseeris hageja oma õigusi renditeenuste osutamisel komisjoni otsuste kaudu, millised kinnitati nõukogu poolt, siis ei olnud hageja andnud renditeenuste osutamisega seonduvat juhatusse pädevusse. Kuna J. R. komisjoni ei kuulunud ja komisjoni otsuseid juhatus (kuhu J. R. kuulus) ei kinnitanud, siis on välistatud, et J R. sai oma tegudega või tegevusetusega hageja kahju põhjustada. Kolmandate isikute seletused A. S. ja E. V. kirjalike vastuste kohaselt ei ole hagi esitatud nende vastu ning ka tehtav otsus ei saa mõjutada nende õigusi ja kohustusi teiste protsessiosaliste suhtes. Hagi aluseks olevatest asjaoludest ei oma nad ülevaadet. A. S. ei ole hageja nõukogu liikmena otsustanud lintsaetehnoloogia ostmist või selle tagasi liisimist ega andnud kostjatele selleks mingeid

suuniseid. Kõik nõukogu otsused põhinesid juhatuse liikmete poolt nõukogu liikmetele esitatud informatsioonil, mille vastavust tegelikkusele võisid nõukogu liikmed eeldada. E. V. seletuse kohaselt seisnes tema puutumus hagi aluseks olevate asjaoludega nõusoleku andmisega liisingukomisjoni otsusele. Nimetatud otsuse andis ta tuginedes liisingukomisjoni poolt esitatud andmetele, mille kontrollimiseks puudus tal kohustus ning mille õigsust võis ta eeldada. E. V. leidis kohtukõnes, et juhatus on käitunud vastavalt oma paremale äranägemisele ja lähtudes kehtinud liisingufinantseerimise eeskirjades sätestatud korrast. Pigem oli juhatuse tegevus konservatiivne, kui riskialdis. Kliente kontrolliti põhjalikult ning mitmed tehingud jäid ka tegemata. Konkreetse tehingu suhtes kaldub arvama, et teostati kontroll ning toimiti vastavalt tol hetkel kehtinud eeskirjadele ja otsustele. Kuni tema nõukogu liikmeks oleku lõpuni andis tehinguteks nõusoleku nõukogu. Nõukogu protokollid olid alati olemas. Kooskõlastamine toimus kindlasti ka AS-ga Eesti Maapank, kui hageja emaettevõttega ja oli seotud eelkõige sellega, et kui Viru Vara sõlmis liisinglepingu, siis sõlmis ta ka laenulepingu Maapangaga, kuivõrd hagejal endal ressursse ei olnud. Nõukogu koosolekutel viibis alati ka juhatuse esimehena M.J. Koosoleku päevakord oli koostatud tavaliselt M. J. poolt. Kõik otsused vormistati kindlasti kirjalikult. Ei oska öelda, kas projekti kujul tõendina kohtumenetlusse esitatud liisingu finantseerimise eeskiri ka vastu võeti, kuid kui seda tehti, pidi üks eksemplar jääma Maapangale ja teine Viru Varale. Initsiatiiv tehingute sõlmimiseks tuli alati altpoolt. Enne ei arutanud nõukogu midagi, kui liisingkomisjonilt vastav materjal tuli. Ei mäleta, kas vaidlusaluse saetehnoloogia puhul midagi arutati. Nõukogu nõusolek oli vajalik üle 500 000 krooniste tehingute puhul. Nõukogu võis tehingu ka tagasi lükata. Projekti tooja pidi suutma projekti ära tõestada, komitee liikmed võisid nõuda veel täiendavaid dokumente ja selgitusi. Kõik lepingud pidid käima ka läbi Maapanga krediidikomitee ja krediidinõukogu. See protsess oli aeganõudev. Tema kui hageja nõukogu esimehe nõusolek tuli viimasena, kui olid kogutud kõik vajalikud dokumendid. Liisingukomisjoni esitatud andmeid nõukogu enam täiendavalt ei kontrollinud, kuivõrd ei olnud alust kahelda liisingukomisjoni pädevuses. A.S. palus asja arutada tema osavõtuta. M. T. kirjaliku vastuse kohaselt ei ole kostjate esindajad kaasamise taotluses tõendanud tema kuulumist hageja nõukogu vaieldava perioodi aegsesse koosseisu. Sellest annab tunnistust firmapäring otse krediidinfosse 25.03.2004, mille vastusest nähtub, et M. T. nime selles ei leidu. Kui kostjate esindajad leiavad, et tema oletatav seotus nõukogu liikmelisusega tuleneb tema eelnevast ametikohast Maapanga juhatuse liikmena, siis lisab ta juurde Maapangale esitatud avalduse koopia, milles palus end vabastada panga juhatuse liikme kohustustest juba 04.02.1998.a. ja mille panga nõukogu rahuldas märtsis 1998 ja kutsus ta tagasi alates 04.04.1998. Toimiku materjalide kohaselt osales hageja nõukogu 23.02.1998.a. koosolekul E. V., A.S., M. V. ja A. K. Vastupidist pole materjalide põhjal ei hageja ega kostjad ega ende esindajad tõestanud. Seega tema nõukogu liikmeksoleku fakt pole leidnud tõendamist. Toimiku materjalidest, hageja põhikirja p. 5.2, nähtub, et seltsi nõukogu on 3-liikmeline. ÄS 1998.a. kehtinud § 315 lg.3 ja hetkel kehtiva § 315 lg.4 järgi hagi, mille tähtaeg on 5 aastat, esitamine on aegunud. Muudele poolte poolt tõstatatud küsimustele vastata ta ei saa, kuna pole tehingu toimumise, sellele eelneva ja järgnevaga seotud. Taotleb enda väljaarvamist menetlusest. Suuliselt kohtuistungil teatas, et antud projekti kohta selgitusi anda ei oska, kuna ei viibinud otsustamise juures. I. K. kirjaliku seletuse kohaselt ei ole väited kahju osas tõendatud. Hageja on üldsõnaliselt märkinud, et otsiti lintsaetehnoloogiale ostjaid avalike kuulutuste ja ostupakkumiste kaudu. Hageja ei ole selles osas esitanud ühtegi tõendit, seetõttu ei ole võimalik tuvastada tehnoloogia tegelikku maksumust. Tehnoloogia tegelik väärtus oleks selgunud ainult vara

avaliku enampakkumise läbi. Kolmas isik loeb tõendamatuks hageja väite, et RA Grupp ASga hageja poolt ostumüügilepingu sõlmimisel oli ostetud tehnoloogia väärtus ainult 11 800 krooni. Samas kolmas isik ei pea võimalikuks ka tehnoloogia müüki sama ostuhinnaga 1,5 aastat hiljem, mida hageja oma hagis nagu eeldaks. Tehnoloogia-seadmed vananevad nii füüsiliselt kui ka moraalselt. Hagiavaldusest ei tulene, kas tehnoloogiat müües, oli see kasutuskõlblik, töökorras ja täielikult komplekteeritud. Teatud tehnoloogiate juures ei oluline mitte “raud” või selle “mõistus”. Kui seadmel puudub “mõistus”, siis võidi seda müüa vanaraua hinnaga. Hageja on jätnud tõendamata, et lintsaetehnoloogia müümisel 1999.a oli tegemist 100% identse asjaga. Hageja on seisukohal, et kostjad hageja juhatuse liikmetena ei tegustenud majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, nagu sätestab ÄS § 306 lg.2. Samas ei ole hageja seda hagis tõendanud. Vastav tõendamiskoormus lasub hagejal. Hageja majandustegevuse eesmärgiks oli läbi liisingteenuste (milleks oli ka kapitalirent) teenida kasumit. Lähtudes 1998.a. RA Grupp AS finantsseisundist ja vajadusest teenida kasumit, sooritati tehingud RA Grupp AS-ga. Hageja ei ole tõendanud asjaolu, et 1998.a. aprillis oli RA Grupp AS juba püsivalt maksujõuetu, mis välistas kapitalirendilepingu täitmist. Kui teoretiseerida juhatuse liikme vastutuse võimaliku tekkimise üle, siis see oleks olnud võimalik olukorras, kui hageja oleks ostnud RA Grupp AS-lt tehnoloogia 4, 72 miljoni krooni eest ja koheselt müünud edasi 11 800 krooni eest. Arvestades hagis puudutatud tehingute tavapära hageja majandustegevuses, ei olnud nimetatud tehingu tegemisel juhatuse poolt mindud vastuollu ÄS §- ga 306 lg.2. Kostjad leiavad, et kui hagi rahuldatake nende vastu, siis ka kolmandatel isikutel lasub vastutus tekitatud kahju eest. Kolmas isik I. K. peab seda seisukohta valeks. ÄS § 327 järgi nõukogu liikmed vastutavad seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuse täitmata jätmisega süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt vastavalt ÄS §-s 315 samamoodi nagu juhatuse liikmed. Nõukogu liige vabaneb vastutusest aktsiaseltsi ees, kui ta on ebaseadusliku tegevuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel jäänud eriarvamusele ning eriarvamus on kantud protokolli. Kolmas isik ei mäleta, et ta oleks kunagi olnud nõukogu liikmeks. Kui selline asjaolu selgukski, siis ei ole ta oma mäletamist mööda osalenud mingitel hääletustel, kus oleks otsustatud tehinguid RA Grupp AS-ga. Kui kolmas isik ka oleks olnud nõukogu liige, siis poleks tal olnud võimalik teostada järelvalvet juhatuse tegevuse üle, kuna ajaline vahemik tehingu toimumise ja tema igasuguse sideme lõppemise vahel AS Eesti Maapanga tütarettevõtteks oleva hageja vahel oli lühike. I. K. puudus nimetatud äriühingutega seos alates juunist 1998.a. Arvestades hagis puudutatud tehingute tavapära hageja majandustegevuses, ei olnudki nõukogu heakskiit tehinguks vajalik, vajalik ei olnud ka täiendav järelevalve juhatuse vastavasisulise tegevuse üle. Nõue on aegunud ÄS § 315 lg.4 alusel. Kolmas isik on seisukohal, et hagi kostjate vastu tuleb jätta rahuldamata ning kostjatelt, kelle avalduse alusel kolmas isik menetlusse kaasati, tuleb välja mõista kulud. Suuliselt kohtuistungil seletas, et ei olnud vaidlusalusel perioodil hageja nõukogu liige ja ei mäleta, et oleks osalenud lintsaetehnoloogia tehingu vormistamise juures. Kohtu tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid, kohaldatud seadused. Seadused. ÄS § 306 lg.2 kohaselt peab juhatus juhtimisel kinni pidama nõukogu seaduslikest korraldustest. Tehinguid, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, võib juhatus teha ainult nõukogu nõusolekul. Juhatus on kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. ÄS § 315 lg.1 kuni 30.06.2002 kehtinud redaktsiooni kohaselt juhatuse liikmed vastutavad seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt.

Sama sätte alates 01.07.2003 kehtiva redaktsiooni kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. ÄS § 317 lg.1 p.5 kohaselt on nõukogu nõusolek vajalik aktsisaseltsi nimel tehingu tegemiseks, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, eelkõige tehingute tegemiseks, millega kaasneb investeeringute tegemine, mis ületab selleks majandusaastaks ettenähtud kulutuste summa. ÄS § 317 lg.2 kohaselt võib põhikirjaga ette näha, et käesoleva pargrahvi 1. lõikes nimetatud tehingute tegemiseks ei ole nõukogu nõusolek vajalik või on vajalik ainult põhikirjas nimetatud juhtudel. Menetluse käik. Lääne- Viru Maakohtu 09.04.2003 määrusega kohaldati hagi tagamise abinõuna vara käsutamise keelumärke tegemist kostjate V. P. ja M. J. varale hageja kasuks. Lääne- Viru Maakohtu 14.04.2004 määrusega tühistati osaliselt varasemalt kohaldatud hagi tagamise abinõud ning kostjale M. J. kuuluvate reg.osade nr. xxxx ja reg.osa nr. xxxx käsutamise keelumärge kustutati. Lääne- Viru Maakohtu 02.03.2004 määrusega rahuldati kostjate M. J., V. P. ja I.T. esindajate taotlus ning menetlusse kaasati iseseisva nõudeta kolmandate isikutena kostja poolel E. V., I.K. , A. S. ja M. T. Asjaolud. Hagi faktilised asjaolud on toodud üksikasjalikult hageja poolt esitatud hagiavalduses ning kohus ei pea ökonoomsusest lähtuvalt vajalikuks neid kohtuotsuse motiveerivas osas üle korrata. Haginõude summalist kujunemist ja arvestamise alust kostjad vaidlustanud ei ole. Järeldused. Kohus leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Juhatuse liige, kes teeb ärilise otsuse heas usus /TsÜS kuni 01.07.2002 kehtinud red. § 108/, täidab nõutavat hoolsuskohustut, kui: 1) ta ei ole oma ärilisest otsusest isiklikult huvitatud, 2) ta on oma ärilise otsuse osas informeeritud sellisel määral, mida ta peab antud tingimustel mõistlikult piisavaks ja 3) ta usub ratsionaalselt , et tema äriline otsus on äriühingu parimates huvides. Kui kostjate otsused vastavad neile nõuetele, siis juhatuse liikmete otsust saab lugeda lõplikuks ja halva otsuse tegemises neid süüdistada ei saa ja sellest tulenevalt ei saa ka kohus öelda, et tehtud otsus tuleb asendada kohtuotsuse kaudu tehtava uue otsusega. Kohus ei saa igapäevase majandustegevuse raamidesse jäävaid otsuseid teha paremini ja efektiivsemalt kui juhatuse liikmed. Kui juhatuse äriline otsus ei vasta kõigile neile nõuetele, otsustab kohus, kas ja mil määral on juhatuse liikmed hoolsuskohustust rikkunud. Otsus ei saa olla tehtud heauskselt, kui otsus oli meelevaldne, tulenes äriühingu parimate huvide hoolimatust ignoreerimisest või oli lubamatult kaugel mõistlikkuse piiridest. Juhatus peab enne otsuse tegemist teadma kõiki olulisi asjaolusid, mis võiksid tulemust mõjutada, seepärast on juhatusel kohustus tutvuda kogu mõistlikult kättesaadava informatsiooniga. Hinnates asjaolu, kui palju juhatuse liikmed enne teavad ja kui palju oleks eelduslikult parima otsuse tegemiseks infot vaja juurde koguda, tuleb hinnata kui kalliks läheb info juurde kogumine (nt. kas ekspertiisi läbiviimisest saadav info on kasuliku otsuse tegemiseks hädavajalik).

Juhatuse liikme ratsionaalne usk peab olema mõistusepärane. Et juhatuse liikme usk otsuse kasulikkuse kohta võiks olla ratsionaalne, peab otsuse ja kättesaadava info vahel olema loogiline seos ning otsus ei tohi ilmselgelt olla mõistusevastane. Kohtu roll sellel kohal piirdub kontrolliga, kas juhatuse liikmed järgisid arukaid ja hoolikaid otsustamisprotseduure. Kohus ei uuri, kas juhatuse otsus oli õige ja ei anna hinnangut, kas kohus oleks teinud sarnases olukorras sama otsuse. Kohus peab hindama, kas juhatuse liikmed jõudsid otsusele mõistlikele ärilistele argumentidele toetudes. Sellist hindamist abistab arvestamine, kas tegemist oli kiiret otsustamist vajava olukorraga, kas juhatus kasutas otsustamiseks võimaldatud aega otstarbekalt, kas juhatus oli küsimusega tegelenud ka enne otsuse tegemist, kas ja mil määral otsiti või saadi abi välisekspertidelt, millise ala inimesed olid juhatuses, millised oleks olnud otsuse alternatiivid. Hinnata tuleb asjaolu, kas väljamakse oli seotud igapäevase majandustegevusega või mitte. Tsiv. asja II köite lk.8-14 asuvate tõendite kohaselt on võimalik tuvastada, et hageja sõlmis oma majandustegevuse käigus erineva väärtusega tehinguid. Antud kaasuses vaidlustatud tehingus ei ole tuvastatud mingit eripärasust, mis andnuks põhjust käituda selle tehingu tegemisel tavapärasest erineval viisil. Nii kostjate kui ka kolmandate isikute seletuste kohaselt oli liisingtegevus igapäevane majandustegevus, eesmärgiga saada kasumit ning selles mõttes oli tegemist igapäevase majandustegevusega, mis nõukogu nõusolekut ei vajanukski ja seetõttu oleks ka välistatud kahju tekitamine. Nõukogu nõusoleku puudumine ei too Riigikohtu 04.03.2002 otsuse nr. 3-2-1-26-02 kohaselt kaasa tehingu seadusvastasust või tühisust. Seni kui tehing kehtib, on üsna raske tõendada, et vara võõrandamine toimus selle väärtusele mittevastavas suuruses. Tehingut ennast sel motiivil vaidlustatud ei ole. RA Grupp AS ostjana/liisijana on olnud tehingu tegemisel nõus asja väärtusega. Hageja ei ole esitanud mõistlikku põhjendust, miks pidanuks RA Grupp AS olema nõus maksma vara väidetavale tegelikule väärtusele mittevastavas suuruses liisingmakseid. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et asja hind on ostumüügilepingus oluline tingimus ja kui pooled on selles osas jõudnud kokkuleppele, siis ei saa tegemist olla ebamõistliku hinnaga. RA Grupp ostjana asus selle hinnaga asja eest tasuma ehk asus täitma vabatahtlikult võetud lepingulist kohustust. Väide,et tehingu asjaolud osutusid hilisemalt tehingu ühele poolele ebasoodsaks, ei muuda olematuks poolte tahet ja huvi sõlmida leping tol hetkel kokkulepitud tingimustel. TsÜS kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsiooni § 108 lg.1 kohaselt tuli tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS kehtiva redaktsiooni § 35 kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. TsÜS § 37 lg.1 kohaselt välistatakse juriidilise isiku juhatuse liikme vastutus, kui juhatuse liige tegutseb vastavalt juriidilise isiku üldkoosoleku või muu pädeva organi õiguspärasele otsusele. Õiguspärane on otsus, mis vastab nii vormiliselt ( sh, menetluslikult) kui ka sisuliselt seaduse nõuetele. Juhatuse liige peab enne omapoolset sooritust hindama kõrgemalseisva organi otsuse õiguspärasust, eelkõige tuvastama, kas selle otsuse puhul esineb asjaolusid, mis võivad anda alust otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Kõrgemalseisva organi otsuse õiguspärasuse hindamise kohustus tuleneb juhatuse liikme üldisest hoolsuskohustusest. Kohus leiab, et antud kaasuse puhul ei ole hageja tõendanud, et hagejal kahju tekkimise ja kostjate käitumise vahel juhatuse liikmena tegutsemisel esineks põhjuslik seos, samuti pole hageja tõendanud, milles seisneb juhatuse liikmete tegevuse õigusvastasus. Koos kahju olemasoluga on nimetatud kolm asjaolu igasuguse kahju nõudeõiguse alusena vaja tõendada hagejal.

Nii kostjad kui kolmandad isikud on kinnitanud, et liisingtegevus oli hageja igapäevane majandustegevus, lepinguid sõlmiti eesmärgiga saada äriühingule kasumit ja on ootuspärane, et eesmärk oli saada igast tehingust võimalikult suurt kasumit. Nii kostjate kui kolmandate isikute seletustega ja ka tunnistaja T. P. ütlustega on tõendatud, et liisingkomisjon, mille koosseisu kuulus kolm kostjat neljast, arutas projektijuhtide poolt kogutud materjalide alusel konkreetse tehingu asjaolusid, ehk kõik menetlusosalised on kinnitanud, et neil oli RA Grupp AS kohta piisavalt infot, et otsustada selle äriühingu sobilikkuse üle tehingu tegemiseks. Enne kogu nõutava materjali paki kokkusaamist ei hakanud liisingukomisjon asja arutamagi. Otsustamiseks olid olemas liisingupartneri majandustegevuse näitajad, bilansid, äriplaanid, olid olemas eksperdi arvamused asja väärtuse kohta. Asjatuid riske ei võetud, alati kontrolliti liisingupartneri tausta. Otsustamise aluseks menetluslikult olid liisingu finantseerimise eeskirjad, millest juhindusid kostjad nii juhatuse liikmetena, kui tegutsedes liisingkomisjoni koosseisus ning neist eeksirjadest on oma tegevusee alusena juhindunud ka hageja nõukogu, otsustades, kas anda või mitte tehingule nõusolekut. E. V. seletuse kohaselt, kui projektijuhi poolt koostatud ja liisingukomisjoni poolt selle alusel vormistatud materjali alusel tekkis nõukogul küsimusi, siis enne nõukogu oma nõusolekut tehingu tegemiseks ei andnud, kui kõik küsimused/küsitavused olid saanud vastuse. Kostjad kinnitavad, et olid teadlikud nõukogu koosseisu muutumistest, seega said nad olla ka veendunud, et tehingu tegemiseks nõusoleku andnud nõukogu otsus oli õiguspärane. Juhatuse liikme ja nõukogu vahel toimis usaldusväärselt ja piisavas mahus info vahetus. Tunnistaja T. P. kinnitusel oli iga tehingu kohta koostatud dokumentide pakett, milles sisaldus käesoleva otsuse eelnevas lõigus esiletoodud materjal. Selline dokumendi pakett oli hoiul raamatupidamises ning eelduslikult peaks see praegu olema likvideerjiate valduses. Kohus tegi 11.06.2004 istungil hagejale ettepaneku nimetatud dokumentide pakett esitada. Hageja teatas järgneval istungil 21.06.2004, et ei soovi täiendavaid tõendeid esitada. Kohus leiab, et kostjad, kinnitades materjalide kogumist, taustainfo uurimist ning tunnistaja T. P., kinnitades dokumentide mapi koostamist, on piisavalt usaldusväärselt tõendanud, et informatsioon tehingu põhjendatuse üle otsustamiseks oli olemas vajalikul määral. Hageja, jättes esitamata ülejäänud protsessiosaliste kinnitusel olemasoleva dokumentide mapi, on jätnud tõendamata oma väite, et juhatuse liikmetel puudus vajalikul määral informatsioon nii rentija tausta kui ostetava vara väärtuse kohta. Mingit asjatut ja põhjendamatut kiirustamist antud tehingu puhul ei toimunud, kogu vormistamine ja menetlus käis tavapäraselt, sealhulgas ka ekspertide kasutamine lepingu objekti tegeliku hinna tuvastamiseks. Hageja väide, et kostjad ja kolmandad isikud ei suutnud meenutada ühegi eksperdi nime ja et sellest tulenevalt tuleb teha järeldus, et lepingu eseme hinna põhjendatust ei kontrollitud, ei anna alust kahelda kostjate seletuses, et vajadusel ekspertide abi kasutati. Arvestades sündmusest möödunud kuut aastat ning arvestades hageja tolleaegsete sõlmitud tehingute hulka, on inimlikult mõistetav ja arusaadav, et mitte millegi eripärase poolest silmapaistva tehingu sõlmimiseks esitatud dokumentatsiooni täpset loetelu ja tehingu sõlmimisega seotud asjaolusid, ei mäletata. I. T. selgituste kohaselt ei ole välistatud, et mingil hetkel tekib liisingupartneriga probleeme, kuid tehingu sõlmimise hetkel oli kõik korras. Iga liisingtehing on seotud riskiga. Tema juhatuse liikmeks olemise ajal antud firmal makseraskusi ei olnud. Hiljem, kui käesoleva asja kostjad, endised juhatuse liikmed päevapealt tagasi kutsuti, ei olnudki ju võimalik enam neil asjaolusid kontrollida ja lepingu täitmist jälgida. Ka V. P. seletuse kohaselt oli protseduuriliselt tegemist tavapärase tehinguga, üksnes tehingu summa oli ehk tavapärasest suurem; kostja kinnitab, et alati oli enne lepingu sõlmimist olemas nõukogu nõusolek ja oli tavapärane, et olid olemas ka ekspertide arvamused asja väärtuse kohta. Kohus leiab, et kostjad on otsuse lintsaetehnoloogia kapitalirendilepingu sõlmimise kohta vastu võtnud liisingukomisjoni liikmetena, puudub tõend, et nad juhatuse liikme staatuses

oleks sama asja otsustanud. Isegi kui lähtuda sellest asjaolust, et liisingukomisjonis olid kolm juhatuse liiget neljast, ei saa kostjad liisingukomisjoni nimel tegutsedes kanda vastutust ÄS §s 315 toodud alustel. Liisingu finantseerimine toimus äriühingus vastuvõetud vastavate eeskirjade alusel. Nende eeskirjade kohaselt tegeles liisinguga mitte juhatus, vaid liisingukomisjon. Äriühingu eriorgani, antud juhul liisingukomisjoni tegevust ja selle liikmete vastutust ÄS ei reguleeri. Kohus võtab arvesse, et enne kui tehingu arutamine toimus liisingukomisjonis, pidi see läbi arutatama juhatuse koosolekul ja seega eelduslikult juhatuse liikmed teadsid tehingu sõlmimise asjaolusid ja tingimusi, kuid ka sel juhul peab hageja tõendama, et juhatus, otsustades hakata vormistama materjale liisingukomisjoni jaoks tehingu sõlmimiseks 4,7 miljoni krooni eest RA Grupp AS-ga, on rikkunud hoolsuskohustust. Kostja vajalikuks hoolsuseks saab antud juhul pidada asjaolu, et juhatus on sedastanud/tuvastanud tehingu kasulikkuse äriühingule kasumi teenimise eesmärgi kaudu. Hoolsuse puudumist näitaks tehingu sõlmimine tingimustel, mis äriühingule ei tooks kasu või tekitaks kahju. Antud juhul arvestasid juhatuse liikmed nende endi seletuse kohaselt asjaoluga, et lepingupartnerina oli tegemist toimiva majandustulemuste ja -tegevuse poolest aktsepteeritavate näitajatega firmaga, kellele saetehnoloogia võõrandamisel peeti silmas ka seda, et tegemist on tootmisvahendiga, mille täiendamiseks/edasiarendamiseks äriühingul jätkub vahendeid ka peale igakuiste liisingmaksete tasumist. Majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemiseks saabki antud juhul pidada otsust paigutada tootmivahend toimivasse ja tegutsevasse, maksejõulisse firmasse, kust saadavate liisingmaksete kaudu eelduslikult pidi suurenema ka hageja kasum. Asjaolu, kas tegemist oli toimiva, tegutseva ja maksejõulise firmaga, oli eelnevalt kontrollitud, info oli olemas juhatuse liikmete parima arusaamise kohaselt piisaval hulgal, et otsustada tehingu tegemise põhjendatus. Seega olid kostjad ratsionaalselt mõistlikult veendunud, et antud juhtumil on tegemist hea, hageja kui äriühingu jaoks kasuliku tehinguga. Vastavalt tunnistaja T. P. ütlustele kontrolliti muuhulgas lepingupartneri majandusstegevuse näitajaid bilansi ja kasumiaruande alusel. Antud juhul, arvestades, et tehing toimus 1998.a. kevadel, oli aluseks vastavad näitajad 1997.a. kohta. Kuni hageja ei ole vastupidist tõendanud, nõustub kohus kostja J. R. väitega. et RA Grupi 1997.a. majandusaasta aruandes ja kasumiaruandes (mis on avaliku teabena kättesaadav äriregistris) kajastatud käive 1997.a.- ca 24 miljonit ja kasum ca 750 000 krooni- ei pidanud kostjates tekitama kahtlusi RA Grupi maksevõime seisukohalt. Asjaolu, et mingil ajahetkel peale kostjate kui juhatuse liikmete volituste lõppemist, ei olnud liisinguvõtja enam korrapäraselt makseid teostanud, ei ole põhjuslikus seoses kostjate tegevusega. Hageja ei ole tõendanud, et RA Grupp pankrotimenetluses oleks RA Grupi maksejõuetuse põhjuseks olnud Viru Vara AS tolleaegsete juhatuse liikmete tegevus väidetalt kahjuliku ja võlgnikku koormava liisinglepingu sõlmimisel. Kahju ei ole hagejale tekkinud mitte sellest, et tehing sõlmiti, vaid sellest, et liisinguvõtja ei olnud võimeline maksma, millest tulenevalt omakorda hageja likvideerija (mitte tolleks hetkeks juba vabastatud kostjad-juhatuse liikmed) pidi tegema jõupingutusi, et vara täies koosseisus tagasi saada ja realiseerida. RA Grupp AS ei ole teadaolevalt keeldunud liisingumaksete tasumisest ja ei ole taotlenud ostuhinna alandamist, seega oli ta lepingut sõlmides ja hiljem ka täitma asudes veendumusel, et lepingu objekti väärtus (ja sellest tulenevalt välja arvutatud liisingumaksete suurus) vastab liisitud vara kohalikule keskmisele turuväärtusele tollel ajahetkel. Põhjendatud on kostjate väited, et alates RA Grupp poolt maksete tegemise lõppemisest, tulnuks hagejal kiiresti reageerida vara enda valdusse tagasi võtmisega, et seda alalhoida ja väärtuse vähenemist ärahoida. Kohus leiab, et vara väärtuse vähenemist tehingu sõlmimisest

kuni realiseerimiseni võis põhjustada selle tootmises kasutamine RA Grupp poolt kuni 04.08.1999 (ja see toote eesmärgipärane kasutamine ei saa olla põhjuslikus seoses hageja juhatuse liikmete tegevusega), mil hageja sai vara tagasi ja sealt edasi hageja enda tegevus(etus) vara hoidmisel ja säilitamisel. Vara tagasisaamisel 04.08.1999 on nimetatud, millest see koosneb, kuid et aprillis 1998 üleandmise- vastuvõtmise aktis samaväärne loetelu puudub, siis ei saa ümber lükata ega kinnitada, et vara koosseis, komplektsus oli aprillis 1998 sama, mis vara üleandmisel/vastuvõtmisel augustis 1999. Hageja ei ole tõendanud, et kui ka vara komplektsuse (ehk siis ka väärtuse) osas toimus muutus, siis see toimus perioodil aprillist 1998, ehk tehingu sõlmimisest, kuni juunini 1998, ehk ajani, mil kestsid juhatuse volitused ja mil nad said veel midagi kontrollida. Vara väärtuse osas on hageja esitanud erinevaid tõendeid: I kd.: lk. 20- vara väärtus 09.04.1998- 4,72 miljonit krooni; lk. 29- 13.04.1998- sama hind; lk. 64- 07.10.1999 likvideerijate otsus- suulisel enampakkumisel saadud hind- 10 000 krooni; lk. 211- BRC Vallasvara hinnang nr. 021- 15 000-45 000 krooni; lk. 212-213- asjatundja arvamus- 1998.a. turuväärtus 100 000 krooni, uuena- 1,5- 2,0 miljonit krooni; lk. 215- tehase vastus-uuena 65 000 eurot; II kd. lk. 173- BRC Vallasvara- uuena- 15-20 miljonit krooni, kasutatuna 1-2 miljonit SEK-i; terve, töötava, kasutatud komplekti hind-2-4 miljonit SEK-i. Vara väärtuse kohta esitatud erinevatest tõenditest tulenevalt on põhjendatud kostjate väited, et hageja pole tõendanud, et see konkreetne vara, mida osteti-müüdi-liisiti sai aprillis 1998 olla turuväärtusega vaid kuni 2 miljonit krooni. Kui hageja pidas võimalikuks vara turuväärtuse hindamise aluseks selle realiseerimisel oktoobris 1999 võtta ajalehes Kuldne Börs ilmuvad müügikuulutused, siis vara turuväärtuse hindamiseks aprillis 1998.a. saanuks leida samasuguseid kuulutusi. Kui hageja leidnuks ja esitanuks ka kohtule selliseid kuulutusi, kus 1998.a. on analoogne vara pakutud müüa mitte 4,7 miljoni krooni eest vaid hageja väite kohaselt vara tegelikule tolleaegsele väärtusele vastavalt mitte rohkem kui 2 miljoni krooni eest, siis oleks ehk põhjust väita,et tehingu sõlmimine 4,7 miljoni krooni eest oli kahjulik ja juhatuse liikmete hoolsuskohustusnõudeid rikkuv. Hageja ei ole ka oktoobris 1999 avaldatud müügikuulutusi dokumentaalsete tõenditena esitanud, ehkki kostja J. R. esindaja seda taotles ja asjaga tegelenud tunnistaja T. P. kinnitas, et kuulutused avaldati ja et nende kohta on olemas raamatupidamises ka arved. Eelduslikult on hageja raamatupidamises olevate dokumentide põhjal võimalik tuvastada kuulutuste avaldamise aega ja sealt edasi on võimalik ajalehe arhiivi kaudu leida ka vastavad kuulutused. Teades hageja poolt avaldatud kuulutuste ilmumise aega, on võimalik samaaegselt avaldatud analoogsete kuulutuste põhjal teha järeldust, kas 1999.a. oktoobris saanuks vara müüa ka kallimalt, kui 11 800 krooni. Hageja on olnud ebajärjekindel oma väidetes selle kohta, kas tehingu objektiks oli lintsaetehnoloogia või lintsaag kui seade. Hagiavalduses rajab hageja oma nõude asjaolule, et tehingu objektiks oli lintsaetehnoloogia, kohtulikus vaidluses, kirjalike teeside lk. 3 väidab hageja, et tehingu objektiks ei saanud olla mitte lintsaetehnoloogia, vaid lintsaag kui seade. Üksi see ajasaolu, et hageja ei ole olnud järjekindel vaidlusaluse vara suhtes, teeb kaheldavaks tema poolt vara väärtuse kohta esitatud tõendid, kuivõrd eeltoodust lähtuvalt ei ole võimalik üheselt väita, et esitatud tõendid kinnitaks lintsaetehnoloogia ainumõeldava väärtusena 1998.a. mitte üle kahe miljoni krooni. Kui hageja sai ostu-müügilepingu sõlmimisel vara vastuvõtmise akti alusel lintsaetehnoloogia ja tagasi sai vastuvõtu aktist lähtuvalt lintsae, sealjuures ka selle üksnes ositi, siis ei ole põhjust väita, et hageja sai tagasi kogu selle vara, mis oli 1998.a. tehingu objektiks. Kostjate tegevuses juhatuse liikmetena puudub aga põhjuslik seos hageja poolt pärast lepingu lõpetamist tagasi saadud/vastuvõetud vara ebakomplektsusega ehk selle vastavuse või mittevastavusega lepinguaegsele vara koosseisule. Hageja kui toimiva äriühingu likvideerimise otsuse põhjendatuse kohta kostjate poolt esitatud asjaolud jätab kohus antud kaasusega mitteseonduvatena tähelepanuta.

Tulenevalt asjaolust, et kohus ei pea põhjendatuks hagi rahuldamist, ei hakka kohus ka eraldi hindama kostja J. R. vastutust või selle puudumist. Tõendid. Hagi menetlemisel on kohus tõenditena hinnanud poolte ja kolmandate isikute seletusi, tunnistaja T. P. ütlusi, kirjalikke tõendeid: liisingukomisjoni 09.04.1998 otsus; vara üleandmise-vastuvõtmise akt 09.04.1998; arve nr. 56-98; kapitalirendileping nr. 98-47 ja vara üleandmise-vastuvõtmise 13.04.1998.a. akt sellel lisana; lepingujärgne maksegraafik; hageja meeldetuletuskiri rentnikule võla kohta 07.06.1999; väljavõte rendimaksete laekumisest 01.01.98 kuni 31.12.1998; arved lk. 38-59; hageja esitatud pankrotiavaldus rentniku vastu; koopia Ametlikes Teadaannetes ilmunud kuulutusest rentniku pankroti väljakuulutamise kohta; 04.08.1999 vara üleandmis- ja vastuvõtmisakt; likvideerijate otsus 07.10.1999; arve nr. 2796 vara müügihinna tasumiseks summas 11 800 krooni ja selle tasumist tõendav order nr. 136; hageja põhikiri; hageja nõukogu 23.02.1998 ja 24.07.1998 koosoleku protokollid koos liisingufinantseerimise eeskirjadega; fotod vaidlusalusest tehnoloogiast; OÜ Balti Realiseerimiskeskuse hinnangud nr. 021 30.03.2003 ja 11.05.2004; asjatundja arvamus 09.05.2003; seadme tootjafirma vastus lintsae maksumuse kohta; juhatuse koosoleku protokoll nr. 9 09.04.1998, hageja laenuleping AS-ga Eesti Maapank; hageja poolt 1997 ja 1998 sõlmitud lepingute andmed II kd lk. 8-14; hageja kinnitus, et puudub juhatuse otsus lintsae ostmise kohta; rentniku pankrotimenetluses esitatud jaotusettepanek, milles hageja nõue on märgitud V järgu nõudena ja kohtumäärus jaotusetttepaneku kinnitamise kohta; hageja kiri nõukogu esimehele nõukogu 10.09.1997.a. koosoleku päevakorra kohta (muuhulgas p. 4 all liisingfinatseerimise eeskirja kinnitamine); kolmanda isiku A. S. kirjalik seisukoht hagi suhtes. Kohtukuluna kuulub hagejalt väljamõistmisele kostjate poolt tasutud õigusabikulud, lähtudes TsMS § 61 lg.1 p.1 sätestatud 5% piirist ning EV Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast (otsused nr. 3-2-1-69-02, 3-2-1-65-04, 3-2-1-74-04), mille kohaselt nimetatud 5% on maksimumäär, mida teiselt poolelt välja mõistetakse. Kokku on esitatud õigusabikulusid summas 3 x 44 023.45 krooni ja 23 600 krooni, ehk 155 670.35 krooni ulatuses. 5% hagihinnast on 149 234 krooni ehk taotletav õigusabikulude kogusumma ületab seaduses lubatud piiri 6436.35 krooni võrra. Kostjate kasuks väljamõistetava iga konkreetse õigusabikulu suuruse kindlasktegemiseks tuleb määrata iga esindustasu protsentuaalne suhe esindustasude kogusummasse ning siis arvestada väljamõistmisele kuuluvana sama protsentuaalne suhe seadusega lubatud 5%-lisest ülempiirist. M. J. esindustasu on 44 023.45 krooni ehk 28, 28 % esindustasude kogusummast; 28, 28% hagihinna 5% piirist, 149 234 kroonist on 42 203.37 krooni. I. T.esindustasu on 44 023.45 krooni ehk 28, 28% esindustasude kogusummast; 28, 28% hagihinna 5% piirist, 149 234 kroonist on 42 203.37 krooni. V. P. esindustasu on 44 023.45 krooni ehk 28, 28% esindustasude kogusummast; 28, 28% hagihinna 5% piirist, 149 234 kroonist on 42 203.37 krooni. J. R. esindustasu on 23 600 krooni ehk 15,16% esindustasude kogusummast; 15,16% hagihinna 5% piirist, 149 234 kroonist on 22 623.87 krooni. Lääne- Viru Maakohtu 09.04.2003 määrusega hagi tagamise abinõudena kohaldatud ja peale 14.04.2004 määrusega abinõude osalist tühistamist veel toimima jäänud hagi tagamise abinõud kuuluvad kohtuotsuse jõustumisel tühistamisele.

Hagi on rahuldatud ÄS § 306, 315, 317, TsÜS kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsiooni § 108, TsÜS kehtiva redaktsiooni § 35, 37 lg.1 alusel ja juhindudes TsMS § 61 lg.1 p.1, 226 lg.1, 3,

/allkiri/

Ärakiri õige Kohtunik

M. Leimann

Kohtuotsus jõustus 12.detsembril 2005.a Viru Ringkonnakohtu otsusega, kusjuures 09.novembril 2005.a ringkonnakohus otsustas: Jätta Viru Vara Liisingu ja Kinnisvara AS-i (likvideerimisel) apellatsioonkaebus rahuldamata ja Lääne-Viru Maakohtu 08.07.2004 otsus muutamata. Apellandi ja vastustajate õigusabikulude väljamõistmise taotlused jätta rahuldamata. Kohtunik

M. Leimann

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.