Võlaõigus › Võõrandamislepingud

AS Stahlhut peab tagastama AS-le Tartu Mill 1 227 621.12 (üks miljon kakssada kakskümmend seitse tuhat kuussada kakskümmend üks eurot ja 12 senti) eurot samal ajal kui AS Tartu Mill tagastab AS-le Stahlhut sadulveoauto MAN 19.403 FLT reg nr 174TFE; kallurpoolhaagise Langendorf reg nr 952DY; tsisternpoolhaagise Pitzer reg nr 918DS ja magnetdetektori omandiõiguse ja valduse.

ASJAOLUD ja HAGEJA NÕUE Hageja on esitanud kostja vastu kaks hagiavaldust. Esimese hagiavalduse esitas hageja Tartu maakohtu Tartu Kohtumajale 30. detsembril 2008 (hagiavaldus I kd lk 5-13) ja teise hagiavalduse esitas hageja 6 317 732.40 krooni nõudes Tartu Maakohtu Jõgeva Kohtumajale ( hagiavaldus I kd lk 98 – 108). 25. novembril 2009 liitis kohus nimetatud hagid ühtsesse menetlusse (kohtu protokolliline määrus II kd lk 12). 1. juunil 2010 loobus hageja osaliselt oma

poolte vahel toimunud korduvad kohtumised. Lisaks on hageja pöördunud kostja poole Kokkuleppe täitmisega seonduvates küsimustes kirjalikult vastavalt oma 13. aprilli 2007.a., 04. mai 2007.a., 05. juuni 2007.a., 19. septembri 2007.a., 09. oktoobri 2007.a. ja 23. oktoobril 2007.a. kirjadele ning järjepidevalt nõudnud Kokkuleppe täitmist ja Veski seadmete üleandmist. Seoses Kokkuleppe olulise rikkumisega kostja poolt taganes hageja Kokkuleppest vastavalt oma

-

finantskulud 1 441 857.40 krooni jaotada kohtulahendis menetluskulud selliselt, et AS-i Tartu Veski poolt kantud menetluskulud jäävad täies ulatuses AS-i Stahlhut kanda.

Hageja täiendavad seisukohad 28. jaanuarist 2010 (II kd lk 115 – 141) I. Hageja ja kostja vahel sõlmitud Kokkuleppe sõlmimise taust ja Kokkuleppe tegelik sisu ning eesmärk Kostja käsitlus Kokkuleppe sisu ja eesmärgi suhtes erineb oluliselt Kokkuleppes kirjalikult sõnastatust. Kokkuleppe sõlmimise ajal 2006.a. oli kostjal kaks peamist tegevusala: jahu tootmine ja puidu töötlemine. Orienteeruvalt 2006.a. suvel pöördus kostja hageja poole ettepanekuga võõrandada endale kuuluv jahutootmise ettevõte hagejale, kuna tema jahutootmise ettevõtte tegevus oli olnud juba pikemaajaliselt kahjumlik ning kostja oli sattunud sellest tulenevalt majanduslikult väga raskesse seisundisse. Kostja sooviks oli veel enne tõenäolist pankrotistumist endale kuuluv jahutootmise ettevõte võõrandada, et seeläbi jahutootmise äri nö viisakalt lõpetada. Hageja huviks Kokkuleppe sõlmimisel oli omandada kostjale kuuluv jahutootmise ettevõte ilma sellega seotud kohustusteta, st kõik kostja poolt jahu tootmiseks ja sellega seonduvalt kasutatavad varad ning väärtuslik osa kostja klientuurist. Kokkuleppe sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käigus arutasid pooled kogu kostja jahutootmise ettevõtte omandamist koos töötajate, klientide, laopindade ja muu seonduvaga, millisel juhul oleks tehingu planeeritud hinnaks olnud 20 000 000 krooni + käibemaks, mis oleks olnud ca 20% kõrgem, kui Kokkuleppes hiljem kokku lepiti. Nimetatud asjaolu tõendab üheselt hageja 31.08.2006.a. e-kiri (vt kostja 10.03.2009.a. vastuse lisa 1), mis kajastab pooltevahelisi läbirääkimisi enne Kokkuleppe sõlmimist. Sama e-kiri tõendab ka seda, et hageja huvi seisnes kostja jahutootmise ettevõtte kui töötava üksuse omandamises. Kokkulepe sõlmiti läbirääkimiste käigus jõutud kokkuleppel summaliselt 16 820 096 krooni + käibemaks ning kostja poolt hagejale võõrandatavateks varadeks jäid piiritletult vaid kostja jahutootmise ettevõtte masinad ja seadmed vastavalt Kokkuleppe punktile 2.3. ja lisadele nr 1-3 ning Kokkuleppe punkti 2.5. järgi kostja klientuur ja hankijate andmed. Ühtlasi võttis kostja endale kohustuse osutada hagejale omapoolset kaasabi klientide ja hankijatega uute lepingute sõlmimiseks. Sama punktiga välistati Kokkuleppest kostja Poolas asuv klient Chipita, kelle edasise teenindamise ja kokkuviimise osas pidas kostja iseseisvaid läbirääkimisi äriühinguga Saalemühle Alsleben GmbH. Kokkuleppe punktis 2.5. nimetatud kohustuste täitmise eest (klientuuri ja hankijate andmete üleandmine ja hageja seniste klientidega kokkuviimine) kostjale eraldi tasu Kokkuleppe alusel ette ei nähtud. Seda põhjusel, et andmed kostja klientide ja hankijate kohta ei omanud hageja jaoks iseenesest olulist väärtust, sest vastavad andmed olid valdavas ulatuses hagejale juba eelnevalt teada kui jahutootmise äris teadaolev üldine informatsioon. Samas oli aga hageja huvitatud kostja senisele välismaisele kliendile Chipita’le jahu tarnimise jätkamisest peale ettevõtte omandamist, sest nimetatud kliendi teenindamine vastava spetsiaaljahu osas oli kasumlik ning kostja oli huvitatud sellest, et tema senised kliendid oleksid ka edaspidi teenindatud. Kuivõrd kostja ei saanud aga võtta endale Kokkuleppe punkti

puudus mis tahes huvi maksta kostjale Kokkuleppe alusel varjatult tasu kostja turult väljumise eest, mida kostja paljasõnaliselt väidab. Kokkuleppe punktis 1.2. sätestatud sõnastus on Kokkuleppe eesmärgi kohta eksitav ning kajastab tegelikult sisuliselt seda, et peale masinate ja seadmete hagejale üleandmist on kostja jahutootmise turult väljunud, sest jahu tootmine ei ole peale vastavate masinate ja seadmete hagejale üleandmist kostja poolt füüsiliselt enam võimalik. Seejuures kordab Kokkuleppe punktis 1.2. nimetatud kuupäev 31.03.2007.a. Kokkuleppe punktis 4.4. sätestatud kostja poolt hagejale masinate ja seadmete üleandmise kuupäeva. II. Kokkuleppe esemeks olevate masinate ja seadmete väärtus Kostja poolt hagejale võõrandatud masinate ja seadmete maksumuseks leppisid pooled Kokkuleppe punkti 2.1. järgi kokku 1 075 000 eurot + käibemaks ehk 16 820 095 eesti krooni + käibemaks. Kostja mis tahes väited selle kohta, et Kokkuleppe esemeks olevad masinad ja seadmed on „vanaraud“ ja sisuliselt väärtusetud on kostjapoolne väljamõeldis, mis ei vasta tegelikkusele. Kostja poolt hagejale Kokkuleppe alusel võõrandatud masinate ja seadmete reaalset kasutuskõlblikkust ja sellest tulenevalt kõrget turuhinda tõendab muuhulgas see, et nende masinate ja seadmetega tootis kostja vastavalt kostja majandusaasta aruannetes märgitule suures mahus kõrgekvaliteedilist jahu. Masinate ja seadmete raamatupidamislik jääkväärtus ei vasta reeglina nende tegelikule turuhinnale. Kokkuleppe esemeks olevate masinate ja seadmete hulka kuuluvate veskiseadmete ja laboriseadmete kasutusaeg on nende korrektse kasutamise puhul väga pikk (aastakümneid), mistõttu ei mõjuta nende vanus iseenesest oluliselt nende turuhinda, kui vastavad seadmed on hooldatud ja endiselt töökorras. III. Kokkuleppe rikkumine kostja poolt Kokkuleppe punkti 4.4. järgi pidi masinate ja seadmete valduse üleandmine kostja poolt hagejale toimuma ajavahemikus 01.04.–30.04.2007.a. Tegelikkuses aga kostja masinate ja seadmete üleandmist hagejale Kokkuleppes sätestatud ajal ega ka sellele järgnevalt valdavas enamuses Kokkuleppe esemeks olevate masinate ja seadmete osas ei võimaldanud. Samuti ei ole kostja täitnud oma kohustusi Kokkuleppe punkti 2.5. järgi, ega ole teinud mitte midagi selleks, et hagejale üle anda oma senist klientuuri ning kostja ei ole osutanud hagejale mitte mingisugust kaasabi oma senise klientuuri üleandmiseks.Erinevalt hageja aktiivsest tegevusest Kokkuleppe täitmise raames masinate ja seadmete vastuvõtmiseks ei ole kostja omaltpoolt teinud mitte midagi selleks, et Kokkulepet täita ja püüda masinaid ja seadmeid hagejale üle anda. Kogu kostja käitumine oli seega algusest peale pahauskselt suunatud vaid Kokkuleppe rikkumisele, mida hageja tõendab tunnistajate ütlustega. IV. Kostja tegevus peale Kokkuleppe sõlmimist Kostja ei ole kunagi lõpetanud jahu tootmist Eesti turul. Kostja ja Michael Stahlhut jätkavad kuni käesoleva ajani varjatult jahu tootmist ja turustamist läbi OÜ Montola (registrikood 11006846) selliselt, et Michael Stahlhut pakub jahu müüa ja müüb erinevatele klientidele, kuid tehinguteni jõudmise korral vormistatakse kõik OÜ Montola kaudu. Samuti toodab ja müüb OÜ Montola varjatult kostja valduses olevate veskiseadmetega ning kostja tööjõudu ja ruume kasutades jahu ning kogu nimetatud tegevuse taga on tegelikkuses Michael Strahlhut. Kogu vastava tegevuse võimalikkuse lõi kostja seeläbi, et keeldus hagejaga sõlmitud Kokkuleppe järgi veskiseadmete üleandmisest ning jättes, samal ajal Kokkuleppe väidetavale muule eesmärgile (turuosa ostmisele) viidates, ka hagejale võõrandatud masinad ja seadmed enda valdusesse. Veterinaar- ja Toiduameti poolt on 27.11.2009.a. edastatud vastus hageja esindaja järelepäringule, mille lisa 2 järgi esitas kostja (allkirjastanud M. Stahlhut) 30.10.2007.a. Veterinaar- ja Toiduametile teatise selle kohta, et alates 01.05.2007.a. on muutunud kostja ärinimi ja uueks ärinimeks on OÜ Montola. Vastava taotlusega M. Stahlhuti poolt esitatud valeinformatsiooni alusel vormistati kostjale väljastatud tunnustamise otsus toiduainete käitlemiseks ringi OÜ-le Montola. Nimetatud asjaolu näitab ühest seost kostja, Michael Stahlhut’i ja OÜ Montola vahel ning sama asjaolu tõendab ka seda, et kostja ise loobus vabatahtlikult endale väljastatud tunnustamise otsusest

toiduainete käitlemiseks ning andis vastava tegevusala varjatult ärinime muutmise põhjenduse taha varjudes üle OÜ-le Montola. OÜ Montola 2007.a. ja 2008.a. majandusaasta aruannetest nähtub, et OÜ Montola peamiseks tegevusalaks on spetsiaalnisujahu tootmine ja müük ning OÜ Montola müügikäive 2006.a. oli ca 9,2 miljonit krooni, 2007.a. ca 9,7 miljonit krooni ja 2008.a. ca 3,8 miljonit krooni. V. Kokkuleppest taganemise õiguspärasus Hageja on Kokkuleppest taganenud mõistliku aja jooksul. Hageja viitab siin Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, mille kohaselt mõiste "mõistlik aeg" on määratlemata õigusmõiste, mida tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades. Tsiviilasjas nr 3-2-115-08 on Riigikohus selgitanud, et mõistlik aeg mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (VÕS § 7), st muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid. Kokkuleppest taganemise aeg ei riku kuidagi kostja õigusi. Hageja on kostjalt nõudnud Kokkuleppe täitmist korduvalt. Hageja ootas kuni 17.12.2008.a., kuni lõpuks hageja enam kostja poolt Kokkuleppe täitmisesse ei uskunud. Kuni selle ajani pidas hageja kostjaga läbirääkimisi, võimaldas kostjal Kokkulepet endiselt täitma asuda ja võimaldas selleks kostjale täiendava tähtaja. Taganemine on tehtud enne aegumistähtaja möödumist, st õigeaegselt. Kostja 02.11.2007.a. kirjast on üheselt mõistetav, et kostja on endiselt avatud läbirääkimiste jätkamiseks ning samuti võimaldas hageja kostjale endiselt Kokkuleppe täitmist kuni taganemisavalduse esitamiseni 17.12.2008.a. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja poolt lepingust taganemine ei ole õiguspärane, siis on kostjal kohustus Kokkuleppe rikkumise tõttu hüvitada hagejale kõik Kokkuleppe rikkumisega tekitatud kahjud, sealhulgas hageja poolt kostjale Kokkuleppe alusel tasutud müügihind, mille eest hageja Kostja käest Kokkuleppes sätestatud masinaid ja seadmeid saanud ei ole. Seega taotleb hageja hagiavalduses esitatud nõudega alternatiivselt kostjalt Kokkuleppe alusel tasutud müügihinna hüvitamist VÕS §-is 1028 lg 1 sätestatud alusetu rikastumise sätete alusel ( II kd lk 129). VI. Kokkuleppe punkti 4.4. kolmanda lause vastuolu hea usu põhimõttega ja heade kommetega Kokkuleppe punkt 4.4. sätestab, et „Peale 31.03.2007.a. kohustub Ostja kogu käesoleva kokkuleppe alusel omandatud vara hiljemalt 1 kuu jooksul, s.o hiljemalt 30.04.2007.a. omal kulul demonteerima ja Müüja territooriumilt ära vedama. Ostjal on seejuures õigus ära vedada vaid kokkuleppes või selle lisades otseselt nimetatud vara. Juhul, kui Ostja ei ole kogu kokkulepitud vara hiljemalt 30.04.2007.a. ära vedanud, siis sõltumata sellest, kas ta on oma vastavasisulist tahet otsesõnu avaldanud või mitte, loetakse, et ta on vastavast mahajäetud varast loobunud ning omandiõigus sellele läheb Müüjale.“ Nimetatu on ilmselgelt vastuolus hea usu põhimõttega, sest vastav säte on ilmselgelt ebamõistlik ning sellist regulatsiooni ei saa Kokkuleppes sisalduva võlasuhte (müügileping) olemust ja tehingu eesmärki, samuti aga ka vastava kutseala tavasid ja praktikat arvestades pidada samas olukorras heas usus tegutsevate isikute vahel tavaliselt mõistlikuks. Vastav sõnastus on ilmselgelt hageja jaoks ebamõistlikult koormav ja heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. See on lihtsalt võimalus jätta hageja ilma igasuguse põhjenduseta ilma Kokkuleppe esemeks olevatest kallihinnalistest masinatest ja seadmetest. Isegi juhul, kui hageja oleks Kokkulepet rikkunud, siis oleks kostja pidanud heas usus käitudes andma hagejale mõistliku tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks, nõudma rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist või kasutama teisi õiguskaitse vahendeid, sest ühelgi juhul ei ole põhjendatus sisuliselt ostja poolt võõrandamistehingust taganemine ning kogu tehingu esemeks olnud vara tasuta endale jätmine. Kokkuleppe punkti 4.4. kolmanda lause õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada ka asjaolu, et kogu Kokkuleppe sõnastuse koostas kostja advokaat. Kokkuleppe täitmise nõudmise õiguse ajaline piiramine hageja kahjuks on ilmselgelt ebaproportsionaalne Kokkuleppe kui müügilepingu eesmärki arvestades.

Vastav säte tuleb VÕS § 6 lg 2 kohaselt jätta pooltevahelises õigussuhtes kohaldamata. Kokkuleppe punkti 4.4. kolmanda lause pooltevahelisele õigussuhtele mittekohaldamise korral oli hagejal õigus Kokkuleppe esemeks olevate masinate ja seadmete üleandmist ehk Kokkuleppe sisulist täitmist nõuda ka peale 30.04.2007.a. sätestatud tähtaja saabumist kuni seaduses sätestatud tehingust tuleneva nõude üldise aegumistähtaja möödumiseni. VII. Konkurentsiõiguslikud küsimused Käesoleva vaidluse lahendamise sisukohast ei oma tähtsust, kas Kokkuleppe jõustamisele eelnevalt oli Konkurentsiametit vajalik koondumisest teavitada ja selleks nõusolek taotleda või mitte. TsÜS § 87 on blanketne õigusnorm ning selle sisustamiseks on vaja kontrollida, kas antud juhul on seaduses sõnaselgelt sätestatud teatud kohustuse rikkumise tagajärjena tehingu tühisuse kaasnemine. Konkurentsiseadus ega ka mitte ükski teine õigusakt ei sätesta, et KonkS §-is 25 sätestatud kohustuse (koondumisest teatamine) rikkumine tooks kaasa tehingu tühisuse. KonkS § 8 alusel saab tehingu tühisuse konkurentsiõiguslikel alustel kaasa tuua KonkS § 4 rikkumine, kui tuvastatakse, et tehingul on KonkS §-is 4 nimetatud eesmärk või tagajärg ning tehingule ei kohaldu KonkS §-ides 5, 6 ja 7 sätestatud erandid. Hageja seisukoht on, et Kokkuleppega ei ole konkurentsi piiratud ja Kokkulepe ei ole vastuolus KonkS §-is 8 sätestatuga, kuid Kokkuleppele vastavasisulise konkurentsiõigusliku hinnangu andmine väljub käesoleva tsiviilasja raamidest ning ühtlasi ei ole tsiviilkohus pädev kontrollima Kokkuleppe konkurentsiõiguslikke spetsiifilisi aspekte. Selline pädevus ja eriõigused on Konkurentsiametil, mis tagab konkurentsi hindamise seisukohast vajaliku teabe hankimise õiguse ning ühtlasi kogutud teabe kui võimalikke ärisaladusi sisaldava informatsiooni edaspidise konfidentsiaalsuse. On mõeldamatu, et tsiviilkohus asuks omal initsiatiivil vastavaid laiemaid uurimisõigusi omamata koguma tõendeid või paneks tsiviilasja pooled kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte alusel omavahel võistlema ja tõendeid koguma Kokkuleppe konkurentsiõiguslike aspektide hindamise eesmärgil. Samuti ei taga avalik kohtumenetlus poolte võimalike ärisaladuste kaitset. Kui Kokkulepe osutuks mis tahes põhjustel tühiseks, siis TsÜS §-i 84 lg 1 järgi tuleb tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele tagastada. Analoogselt tuleb ka tehingust taganemise korral VÕS §-i 189 alusel lepingu alusel üleantu tagastada. Seega olenemata sellest, kas hageja on Kokkuleppest taganenud või on Kokkulepe tühine, igal juhul toob see kostja jaoks kaasa sisuliselt sama tagajärje, milleks on Kokkuleppe alusel saadu ehk müügihinna tagastamise kohustus, mistõttu kuulub hagi selles osas igal juhul rahuldamisele. VÕS § 1028 lg 2 p 3 sätestab, et üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga. Seega tuleb antud juhul hinnata, kas kostja poolt Kokkuleppe alusel saadu (müügihind) tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega (KonkS § 8) või selle sätte eesmärgiga. KonkS § 8 eesmärgiks on takistada konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheliste kokkulepete sõlmimist ning kooskõlastatud tegevuste ja ettevõtjate ühenduste otsuste tegemist. KonkS § 8 sätestatud keelu eesmärgiks ei ole takistada ühe isiku poolt teisele isikule teatud tehingu alusel raha tasumist ehk rahaliste vahendite ülekandeid. Seega ei keela ega takista KonkS § 8 rahaliste vahendite tasumist, mistõttu ei ole antud juhul VÕS § 1028 lg 2 p 3 kostja poolt hagejale müügihinna tagastamisele kohaldatav. Kostja poolt väidetavalt eksisteeriv konkurentsiõiguslik õigusrikkumine (koondumisest mitteteatamine) on põhjustatud kostja enda õigusvastase tegevuse tulemusena, mistõttu puudub hagejal mistahes süü vastava väidetava õigusrikkumise osas. Pooled ei teavitanud Konkurentsiametit Kokkuleppe sõlmimisest põhjusel, et hindasid Kokkuleppe õiguspäraseks ja ühtlasi ka KonkS § 21 lg 1 sätestatud koondumiskontrollile mitte alluvaks tehinguks. Hageja täiendavad seisukohad kohtuvaidluste käigus ja lõplik nõue (V kd lk 218 -246) Hageja hindab Veski seadmete väärtuseks ca 12-13 miljonit krooni ning kostja klientide, so peamiselt Chipita Peterburg väärtuseks ca 3-4 miljonit krooni. Hoolimata hageja korduvatest taotlustest ja kohtu ettepanekutest ei ole kostja esitanud kohtule veski seadmete

kindlustusdokumente, mille kaudu oleks ka võimalik Veski seadmete väärtust tõendada. Hageja soovis osta ettevõtet. Kostja poolt lisati lepingusse p 1.4, mis on hea usu põhimõttega vastuolus, et tekitada olukord, millega jätta hageja põhjenduseta ilma Kokkuleppe esemeks olevatest kallihinnalistest masinatest ja seadmetest. Kostja on kavatsenud algusest peale hagejat petta. Chipita St Petersburg üleandmisel tekkisid probleemid, sest kostja seaduslik esindaja hakkas nõudma täiendavat tasu nimetatud kliendi üleandmise eest ega nõustunud kinni pidama Kokkuleppes sätestatust anda see klient üle hagejale Kokkuleppe raames. Pooled pidasid läbirääkimisi selles osas, et tasuda kostjale täiendavalt tasu iga tonni eest, mis hageja Chipita St Petersburgile tarnib, kuid kokkulepet ei saavutatud ning kostja katkestas läbirääkimised 2007. a augustis-septembris. 2007. a kevadel ja uuesti augustis soovis hageja seadmeid kostja juurest ära tuua, kuid see ei olnud kostja tegevuse tõttu võimalik. Veski seadmed tulnuks demonteerida, mis eeldanuks kostja poolset koostööd, aga ka selletõttu, et kostja oli paigaldanud territooriumile uue värava ja lukustussüsteemi. Pooled leppisid kokku, et hagejal on õigus Veski seadmed ära vedada ka hiljem kui Kokkuleppe punktis 4.4 sätestatud tähtajaks 30. aprill 2007, kuid ka sellest kokkuleppest ei pidanud kostja kinni. Hageja on teinud kõik võimaliku, et Kokkuleppe alusel omandatu kätte saada, kuid see ei ole osutunud kostja vastupidise tegevuse tõttu võimalikuks. Hageja ja kostja vahelise Kokkuleppega ei ole jagatud KonkS § 4 lg 1 p 3 mõttes Kaubaturgu ega varustusallikat, takistatud kolmanda isiku pääsu kaubaturule ega püütud kolmandat isikut kaubaturult välja suruda. Termin „jagamine“ eeldab, et kokkuleppe mõlemad pooled jäävad turule alles. Kokkuleppe kohaselt soovis kostja oma jahutootmise tegevuse kogu ulatuses hagejale üle anda ja turult lahkuda. Seega ei toimunud Kokkuleppe alusel mitte kaubaturu ega varustusallika jagamist, vaid kostjapoolne oma ettevõtte müük hagejale, mis on täiesti legaalne tegevus VÕS 9. peatüki 4. jao kohaselt. Pooltevahelisel kokkuleppel puudus mis tahes mõju kolmandatele isikutele, mistõttu ei ole Kokkuleppe puhul võimalik väita, et selle eesmärgiks on kolmandate isikute kaubaturule pääsu takistamine või kolmanda isiku kaubaturult välja surumine. Konkurentsi kahjustamist KonkS § 4 mõttes ei saanud Kokkuleppe alusel üldse toimuda. Kostja tegelik müügitulu Eestis oli 2005.a alla 30 miljoni krooni. Vastavalt Majandus- ja kommunikatsiooniministri 17. juuli 2006. a määrusele nr 68, millega on kehtestatud koondumise osaliste käibe arvutamise juhend, ei sisalda koondumise osaliste käive kaupade müüki ettevõtjate vahel, kes on omavahel seotud valitseva jõu kaudu. KonkS § 2 lg 4 annab valitseva mõju mõiste. On tõendatud, et kostja tegutses läbi OÜ Montola, mille osas oli kostjal valitsev mõju. OÜ Montola käive oli tema 2005. a majandusaasta aruande kohaselt kokku 7 392 047 krooni, millest 7 218 226 krooni eksporditi Poola. Lahutades kostja viljasaaduste tootmise müügitulust Eestis 2005.a. , mis oli 36 569 327 krooni, OÜ Montola käibe, jääb kostja 2005. a käibeks 29 177 280 krooni, mis jääb alla KonkS § 21 lg –s 1 sätestatud piirmäärale. Seega ei ole Kokkuleppe sõlmimisest Konkurentsiametile mitteteatamisega seadust rikutud. Vastavalt TSÜS §-le 85 ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Analoogne säte on Kokkuleppe p 8.4 esimene lause. Kui ka Kokkulepe oleks mingis osas tühine, ei tooks see kaasa ülejäänud osa (müügileping) tühisust. Kostja tõendid tunnistajate P. S, A. L, H. H ütlused ja M. Stahlhuti vande alla antud seletused on ebausaldusväärsed. Hagejal on viivisenõue kostja vastu ajavahemikus 25. detsember 2008 – 3. märts 2011 798 päeva eest 31 092 809.16 krooni (38 963.42 krooni päevas). Hageja palub viivised välja mõista põhisumma ulatuses. Hageja esitas lõpliku nõude ja palub kostjalt välja mõista kokku 42 064 214.66 krooni ehk 2 688 393.30 eurot, millest põhinõue on 19 481 912.10 krooni ehk 1 245 121.12 eurot, viivised 19 481 912.10 ehk 1 245 121.12 eurot, intressid 1 658 533.06 krooni ehk 105 999.58 eurot ja finantskulud 1 441 857.40 krooni ehk 92 151.48 eurot.

KOSTJA SEISUKOHT

Kostja ei tunnista hagi ning vaidleb sellele vastu täies ulatuses. Kostja kirjalik vastus 11. märtsist 2009 ( I kd lk 76 – 83).

tehinguid takistavana, vaid pigem hoopis soodustavana, andes sealjuures täiendava hoova konkurendi suhtes niigi jõupositsioonil olevale tugevamale konkurendile. Tasutud raha tagastamise nõue oleks vastuolus KonkS Kokkulepet keelustavate sätete eesmärgiga ning sellisena lubamatu tulenevalt VÕS § 1028 lg. 2 p 3. Kokkuleppe alusel kostjale tasutud summa ei olnud tasutud üksnes materiaalsete varade eest. Tehing koosnes selgelt materiaalsest ja mittemateriaalsest osast, kusjuures materiaalse osa maht oli lahtine – selle võis kokkulepitud piires hageja ise määrata (sisuliselt „võta ja vii ära, mis huvi pakub”). Kokkuleppe järgselt tasumisele kuuluv summa ei sõltunud hageja poolt tegelikult omandatud materiaalsete varade hulgast või koosseisust – hageja pidi tasuma ikka ühesuguse summa, sõltumata sellest, kui suures mahus või mida ta ära soovis viia või kas ta üldse midagi soovis ära viia. Niisugune müügileping, mille kohaselt ostja poolt makstav hind ei sõltu ostetavate asjade hulgast ega koosseisust, ei oleks ilmselgelt mõistlik. On ilmne, et tegemist ei ole mitte absurdse müügilepinguga, vaid ostja soovil tasu „peitmisena” – Kokkuleppe tegelik väärtus seisnes Kokkuleppe eesmärgi saavutamises. Asjaolu, et Kokkulepet ei saa käsitleda kui materiaalse vara müügilepingut, kinnitab ka materiaalsete varade tegeliku väärtuse ja ostja soovil tehingus deklareeritud väärtuse äärmiselt oluline erinevus. Kokkuleppe alusel võõrandatud veski seadmete ja masinate osas oli valdavalt tegemist 1935.a. pärit seadmetega ning masinatega, millel turuväärtus sisuliselt puudus. Kokkuleppes mainitud materiaalsed varad olid enamuses „vanaraud“, millega on seletatav ka hageja vähene huvitatus kogu vara äravedamisest. Autopargi veokite väljalaskeaastad jäid vahemikku 1978-1998. Kostja 2006.a. raamatupidamise andmete kohaselt oli Kokkuleppe alusel võõrandatavate varade väärtus järgmine: veski seadmed ja masinad ostuhinnas 1 135 889,51 krooni; veskiga seotud autopark ostuhinnas 2 147 230,83 krooni, labori sisseseade ostuhinnas 1 458 618,20 krooni, kokku bilansiline väärtus 4 741 738,54 krooni, kusjuures arvestatud bilansiline akumuleeritud kulum oli 2 112 426,00 krooni. Müügi hetkel oli kogu Kokkuleppe järgse materiaalse vara bilansiline jääkmaksumus 2 629 312,54 krooni.

ära Kokkuleppe lisas 2 toodud autopargist 9 veokit, mida on hageja kinnitanud 17.12.2008 tehtud taganemisavalduses. Lisaks on hageja tegelikkuses ära vedanud magnetdetektori väikepakendite kontrollimiseks ja veel paar väiksemat asja. Hageja ei ole ka hagiavalduses ühestki väidetavast takistusest mingigi konkreetsusastmega rääkinud. Kostja ei pidanud täiendavalt eraldi teatama mingite varade valmispanekust või nende äravedamise võimaluse loomisest. Hagejal oli olemas nii vajalik teave kui juurdepääs.

Stahlhut müügitulu Eestis 30 miljonit krooni. AS Stahlhut ja OÜ Montola ei ole omavahel seotud ettevõtjad. Seetõttu ei ole põhjendatud OÜ Montola äritegevuse sidumine AS-iga Stahlhut. Samuti ei ole AS Stahlhut 2008. aasta majandusaasta aruande kohaselt jahu ja tangainete tootmise ja müümisega üldse tegelenud. Kostja soovib oma seniseid 22.09.2006 kokkuleppest taganemist puudutavaid seisukohti täiendada. Kostja on seisukohal, et lepingu väidetav rikkumine veski seadmete ja masinate, autopargi ja labori sisseseadega seoses ei ole oluline rikkumine lepingu kui terviku suhtes. VÕS § 116 lg 3 kohaselt, kui lepingust tulenevad kohustused tuleb täita ositi ja oluline lepingurikkumine leidis aset üksnes mõne kohustuse või kohustuse osa suhtes, võib kahjustatud lepingupool taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes. Sel juhul võib kahjustatud lepingupool kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal õigustatult ei ole kohustuse osalise täitmise vastu huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes. Ka Riigikohus on otsuse 3-2-1-67-09 punktis 15 kinnitanud, et VÕS § 116 lg-st 3 tulenevalt saab kahjustatud lepingupool lepingust taganeda üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes, mida oluliselt rikuti. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et seadmete mitte üleandmise tõttu on täielikult jäänud saavutamata lepingu põhieesmärgid. Lepingu punkti 1.2 kohaselt oli poolte eesmärgiks saavutada olukord, kus müüja on hiljemalt 31.03.2007 täielikult väljunud jahutootmise ärist ning andnud vastava tegevusala üle ostjale. Veski seadmete mitte üleandmine ei välista mitte ühelgi juhul lepingu eesmärgi saavutamist. Hageja ei ole tõendanud asjaolu, et kostja ei ole jahutootmise ärist väljunud. Kuna hageja huviks oli lepingu punkti 1.2 kohaselt saavutada kostja väljumine jahutootmise ärist ja vastava eesmärgi saavutamine sõltub eelkõige konkurentsikeelust kinnipidamisest ja immateriaalse vara üleandmisest, siis ei kujuta väidetav materiaalse vara üleandmise kohustuse rikkumine endast olulist rikkumist lepingu kui terviku suhtes. Samuti säilis hagejal materiaalsest varast sõltumatult huvi immateriaalse vara üleandmise ja konkurentsikeelu täitmise vastu. Eelnevast tulenevalt ei ole lepingust tervikuna taganemise eeldused täidetud isegi juhul, kui kohus tuvastab, et kostja on rikkunud veski seadmete üleandmise kohustust. Seetõttu ei ole põhjendatud kogu veski müügihinna tagastamise nõudmine kostjalt. Seadmete väärtuse ja kahju suuruse kindlakstegemisel tuleks kostja arvates lähtuda seadmete bilansilisest väärtusest. Kostja seisukohad 11. märtsi 2010.a menetlusdokumendis (III kd lk 12-33) I. Kokkuleppe taust, tegelik sisu ja eesmärk Kostja jahuturult „väljasurumise“ ja hiljem muutunud asjaolude tõttu kostja jahutootmise ettevõtte omandamise eesmärk oli hagejal 2005.a aastast. Nii otsene kui kaudne initsiatiiv kostja jahuturult väljasurumiseks/ lahkumiseks on alati lähtunud hagejalt, mitte kostjalt: Alates 2005. a. on hageja eesmärgiks olnud jahutootmise ja jahu müügituru jaotamine hageja ja Leedu äriühingu Maisena AB (ainukene teravilja jahvatav veski Leedus) vahel Balti riikides. Eesmärgi saavutamiseks oli vaja jahutootmisest m.h. kõrvaldada kostja. Kostja kadumisel oleks saanud jaotada kostja kliendid hageja ja Maisena AB vahel ja oleks saanud jahutootmise turu jagada Leedus Maisena veski, Lätis Dobele veski (nüüdseks ka hageja poolt 50 % ulatuses üle võetud), Riia veski ja Eestis hageja vahel. Eesmärgi saavutamiseks üritati esmalt kostja pankrotti algatada. Selleks tegutses hageja kostja hinnangul esialgu Cavere Õigusbüroo OÜ kaudu, ostes ära AS Kemira GrowHow nõude kostja vastu. Nõude summa oli 8 320 956,65 krooni, Cavere Õigusbüroo OÜ omandas nõude 08.12.2005. a. 19.01.2006. a. esitas Cavere Õigusbüroo OÜ kostjale pankrotihoiatuse, nõudes võlgnevuse tasumist kümne päeva jooksul. Vastupidiselt hageja ootustele, suutis kostja tagada täiendava finantseerimise Bayerische Hypo- und Vereinsbank AG Tallinna filiaali kaudu ning sai seega asuda likvideerima AS Kemira GrowHow nõuet. 3.märtsil 2006. a. sõlmisid kostja ja Cavere Õigusbüroo OÜ kokkuleppe, mille kohaselt AS Stahlhut kohustus tasuma põhivõlgnevuse, intressid, viivise ja leppetrahvi kokku summas 10 000 000.- krooni. Kuna kostja suutis võlgnevuse tasuda, siis oli selge, et kostja kiire maksejõuetuse saavutamine ja seeläbi konkurendi turult kõrvaldamine ei ole võimalik. Seetõttu

toimus AS Tartu Veski ja Saalemühle Alseleben GmbH plaanides muutus. 20.märtsil 2006. a. selgitas R.P. Michael Stahlhut-ile, et Leedu ettevõte Maisena AB alustab hinnasõda, eesmärgiga jahu hinnad Eestis alla viia ja seeläbi muuta edasine tegutsemine kostjale majanduslikult võimatuks. Kuna hinnasõda toimus tegelikkuses ainult kostja klientide suhtes, mõistis Michael Stahlhut, et hindade langetamine on tõenäoliselt kooskõlastatud Maisena AB ja hageja (ja/või Saalemühle Alsleben GmbH) vahel. 27.märtsil 2006. a. pakkus hageja nõukogu liige M G Michael Stahlhutile, et kostja ostetakse jahutootmise ärist välja. Eelkõige huvitas M.G. klientide nimekiri, ekspordisuhted ja know-how (ekspordijahu koostis ja kalkulatsioon). Suurima osa kostja jahukäibest moodustas klientidele Chipita RUS ja Chipita Poola (osa rahvusvahelisest Vivartia kontsernist) teostatud müük. Chipita ärikontakti saavutamiseks oli Michael Stahlhut 3 4 aasta vältel teostanud ulatuslikke investeeringuid ja just nende klientide tootmise jaoks vajamineva jahu välja arendanud. Chipitale müüdav eksportjahu oli spetsiaalselt välja töötatud ainult nimetatud kliendi jaoks, jahu koostis ja selle tootmise üksikasjad olid kostja kõige olulisem ja väärtuslikum ärisaladus. Hageja oli Chipita ülevõtmisest väga huvitatud. Chipita Poola saigi Saalemühle Alsleben GmbH kokkuvõttes endale kliendiks. Chipita Venemaa osas ülevõtmine nii edukalt ei läinud ja see oli ilmselt ka üks põhjusi, miks hageja käesolevat kohtuasja ette valmistama hakkas. 21. aprillil 2006.a. tuli M.G. kohtuma Michael Stahlhuti ja A.L., et detailselt läbi rääkida klientide, toodete, ekspordi ja hindadega seonduv. 28. aprillil 2006.a. helistas M.G. Michael Stahlhutile ja informeeris sellest, et põhisuund edasise tegevuse suhtes on tema Eesti partneritega (AS Tartu Veski eestlastest omanikud) 98-99% ulatuses läbi räägitud. 9. mail 2006.a. teavitas M.G. Michael Stahlhut-i, et tema eestlastest partnerid AS-ist Tartu Veski on välja pakutud tegevuskavaga nõus. 14. mail 2006.a. esitas M.G. Michael Stalhut’ile ühiste kavatsuste protokolli projekti, milles pakkus välja üldised lepingueelsete läbirääkimiste tingimused. 2006. a. juunis kohtusid Haapsalus Promenaadi hotellis J.G. (AS Tartu Veski tootmisjuht) ja P.S. (endine AS Haapsalu Leivatehas nõukogu liige) ning selle jutuajamise sisu kohta koostas P.S. 04.06.06 aastal jutuajamise protokolli ja edastas selle Michael Stahlhutile. J.G. selgitas antud kõneluse käigus, millised olid olnud AS Tartu Veski plaanid AS Stahlhut kõrvaldamisel ja mida sellega saavutada sooviti. 14. juulil 2006.a. kell 17:00 Eesti aja järgi helistas M.G. numbrilt 00493469226317 Michael Stahlhutile ja selgitas mitmeid asjaolusid, sealhulgas tema läbirääkimiste sisu Rootsi äriühingu Lantmanneni juhiga seoses Leedus asuva Malsena AB ja Riia veskiga hinna kujunduse üle. Telefonikõnest ilmnes, et M.G. soovib Baltikumi allesjäänud veskite „mängureegleid" ühtlustada. Ta kommenteeris, et on Lantmannen’i juhatuse esimehele seoses nende Riia veskiga olukorda selgitanud ja samuti olevat ta selgitanud, et „antud konkurentsisituatsioonis ei võida keegi ja mängureeglid konkurentide vahel peavad olema selged". Samuti selgitas M.G. üldistavalt, et kokkulepitud hinnatase Saksamaal töötab. 31. augustil 2006. a. saatis AS Tartu Veski e-maili teel ettepaneku lepingu sõlmimiseks, mille kohaselt AS Stahlhut lõpetab jahu tootmise ja kliendid ning tootmine antakse üle AS-le Tartu Veski. Pakkumise kohaselt soovis AS Tartu Veski m.h. kasutada tulevikus nelja aasta vältel AS-le Stahlhut kuuluvaid ladusid. Hinnaks pakkus AS Tartu Veski 24 miljonit krooni. Pakkumises toodi selgesõnaliselt välja, et müügi korral võib AS Stahlhut enda väljastataval arvel näidata ainult veskit ja autosid, mitte muud kokkuleppesse puutuvat. 6. septembril 2006. a. saatis Michael Stahlhut oma vastupakkumise hinnaga üle 30 miljoni krooni. Ettepanek oli adresseeritud AS-le Tartu Veski ja M.G.. 6. septembri 2006.a. õhtul helistas M.G. Michael Stahlhutile, et nimetatud pakkumisest rääkida. Michael Stahlhut teatas, et tal puudub usaldus M.G. eestlastest äripartnerite vastu ja et ta ei usu, et nad kokkuleppest ja maksegraafikust kinni hakkavad pidama, mistõttu ei soostu ta hageja pakutud tingimustel lepingut sõlmima. Seejärel pakkus M.G. kostja kohese jahutootmisest väljumise eest 1 miljon eurot, jättes pakkumise selles variandis välja ladude kasutamise ja muu seonduva. Michael Stahlhut lisas, et tal on veel liisingukohustusi umbes 75 000.- euro ulatuses. Pärast seda jõuti esialgsele kokkuleppele summas 1 075 000.- eurot. 11. septembril 2006.a. kohtus M.G. Riia lennujaamas Michael Stahlhuti ja A.L.. Kohtumisel koostas M.G. omakäelise memo, milles olid kirjas põhilised kokkuleppe punktid, mille alusel asuti kokkulepet ette valmistama.

Pärast kokkuleppe sõlmimist jätkas hageja teravilja ja jahu tarnimist kostjale, et jätkata Venemaa Chipita, kellest hageja oli huvitatud, varustamist. Jahu hinnale oli kokkuleppel lisatud turu hinda ületav marginaal hageja jaoks. Ka sel ajal ei väljendanud hageja kordagi soovi kokkuleppes osundatud varade äraviimiseks. Alles siis, kui tekkisid probleemid Venemaa Chipita tehingu allkirjastamisega ning hageja „avastas“, et on veski äraviimise tähtaja maha maganud, tuli masinate teema päevakorda ja hageja soovis vastavaid masinaid nüüd Venemaa tehingusse sisse panna. II. Kokkuleppe esemeks olevate masinate ja seadmete väärtusest Väär on hageja arvamine, justkui oleks kostja tootnud jahu üksnes kokkuleppes mainitud seadmete ja masinatega. Seega on vale ka hageja väide, et kostja tootis kvaliteetset jahu just „kokkuleppe esemeks olevate masinate ja seadmetega”. Meelevaldne on järeldus, et kui millegagi on võimalik toota head jahu, tähendaks see automaatselt nende asjade „sellest tulenevat kõrget turuhinda”. Raamatupidamislik väärtus tõepoolest ei pruugikajastada turuväärtust, kuid antud juhul oli kõnealuste asjade turuväärtus kostja hinnangul enam-vähem sama, mis nende raamatupidamislik väärtus. Müügi hetkel oli kogu kokkuleppe järgse materiaalse vara bilansiline jääkmaksumus 2 629 312,54 krooni. Kokkuleppe objektiks olnud masinate sisuliselt olematut (vähemalt võrreldes hageja poolt väidetava hinnaga) väärtust tõendavad aga hageja poolt kostjale ja Cupa OÜ-le esitatud arved. Vastavalt Cupa OÜ-le väljastatud arvele võõrandas hageja Cupa OÜ-le 3 kokkuleppe objektiks olnud haagist hinnaga 60 000 + käibemaks (iga haagise maksumuseks kujunes seega 20 000 + käibemaks). Hageja müüs kostjale tagasi kokkuleppe objektiks olnud 3 masinat hinnaga 495 000 krooni. Olukorras, kus hageja väidab, et kokkuleppe objektiks olnud masinate ja seadmete tegelik väärtus oli 1 075 000 eurot ehk ületas 16 000 000 krooni, on arusaamatu, miks võõrandas hageja niivõrd kallihinnalised masinad kostjale ja kolmandale isikutele sellise hinna eest, nagu eelpool märgitud. III. Kostja tegevus peale kokkuleppe sõlmimist AS Stahlhut ja OÜ Montola ei ole omavahel seotud ettevõtjad, mistõttu ei saa omistada kostjale OÜ Montola tegevusi. Kostja ja OÜ Montola vahel on sõlmitud üürileping, mille kohaselt on kostja andnud OÜ Montola kasutusse vastavad tootmisruumid. Üürisuhe OÜ Montola ja kostja vahel ei anna põhjust OÜ Montola äritegevuse sidumiseks kostja äritegevusega. IV Kokkuleppe P 4.4 kolmanda lause vastuolust hea usu põhimõtte ja heade kommetega Kuna pooltevaheline kokkulepe on vastuolus seadusest tuleneva keeluga ja seeläbi tühine, ei oma kokkuleppe punkti 4.4. võimalik tühisus heade kommetega vastuolu tõttu iseseisvat tähtsust. Samas ei näe kostja mingit hea usu, heade tavade või mõistlikkuse põhimõtte rikkumist kokkuleppes, milles pooled lepivad kokku, et üks pool, tasudes ostuhinna, võib tulla ja loetletud asjade hulgast suvalise koguse ära viia, kusjuures ülejäänud asjad jäävad endiselt müüjale. Kokkuleppe punkt 4.4. ei ole vastuolus ei heade kommetega ega hea usu põhimõttega ka olukorras, kui asuda seisukohal, et kokkulepe ei ole tühine TsÜS § 87 alusel. V. Konkurentsiõiguslikud küsimused Olgugi, et KonkS § 25 ei sisalda otsest regulatsiooni, mille kohaselt tooks koondumisest mitteteatamine kaasa tehingu tühisuse, on kokkuleppe sõlmimise asjaolusid ja eesmärki arvestades kokkuleppe tühisus tuletatav KonkS § 4 ja § 8 regulatsioonist. Hageja seisukoht justkui ei saaks tsiviilkohus hinnata kokkuleppe konkurentsiõiguslikke aspekte on arusaamatu. Kohtuvaidluste käigus jäi kostja põhimõtteliselt kõigi oma varem esitatud seisukohtade juurde ja avaldas veel täiendavalt: TsÜS § 84 kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Tuvastamaks poolte vastastikused nõuded saadu tagastamiseks on seega tarvilik välja selgitada, mida kumbki pool on teisele tühise tehingu alusel üle andnud.

Hageja on lepingu täitmise tulemusena kõrvaldanud turult konkurendi ning on üle võtnud konkurendi turuosa ning konkurendi kliendid (umbes 50 klienti Balti riikides). Vastavalt TsÜS § 84 sätestatule peaks hageja kostjale käesolevas punktis kirjeldatu tagastama. Samas on ilmne, et turupositsiooni ja klientuuri tagastamine endisele konkurendile, kes ei ole enam jahutootmise äris mingilgi moel tegev, ei ole võimalik. Saadu ehk turult lahkumise ja konkurentsikeelu väärtuseks on tulenevalt TsÜS § 65 sätestatust lepingu punktis 2.1. kokkulepitud hind ehk 1 075 000 eurot. Kuna kokkuleppes oli lisaks turult lahkumisele ja konkurentsikeelule käsitletud ka teatud seadmete üleandmist, kuid kokkuleppe hind ei sõltunud sellest, kui palju, milliseid seadmeid või kas üldse üle anti, on niisugune tõlgendus ilmne. VÕS § 1032 lg 1 alusel hüvitatakse lisaks saadu väärtusele ka sellest saadud kasu ehk TsÜS § 62 lg 3 alusel tulu, mida hageja on saanud seoses kostja poolt turult väljumisega ning Michael Stahlhuti ja A.L. poolse mittekonkureerimisega. Isegi kui aga VÕS § 1028 lg 2 p 3 mitte kohaldada, saaks hageja, nagu ülal selgitatud, VÕS § 1034 lg 3 ja VÕS § 111 lg 1 ning VÕS § 189 tulenevalt nõuda kostjalt täitmist üksnes nii, et ta samaaegselt täidab omapoolse tagastamiskohustuse; vastavalt saaks hageja nõude ka üksnes niisugusena rahuldada. Kostja ei ole hagejale vara demonteerimiseks ja äravedamiseks takistusi teinud ning hageja ei ole vastupidist tõendanud. Hageja on menetluse kestel esitanud korduvalt väiteid, justkui pooled oleksid muutnud kokkuleppes nimetatud tähtaega vara äravedamiseks, samas ei ole hageja ära näidanud, millises uues lepingu täitmise tähtajas väidetavalt kokku lepiti, samuti ei ole hageja kokkuleppe muutmist tõendanud. Tulenevalt kokkuleppe p 8.2. sätestatust on kokkuleppe muutmine võimalik vaid kirjalikus vormis. Eeltoodust järeldub vältimatult, et kostja ei ole rikkunud oma lepingust tulenevat kohustust võimaldada hagejal masinad ja seadmed ära vedada. Masinate ja seadmete vastu hagejal tegelik huvi puudus. Seetõttu kui hüpoteetiliselt eeldada, et kostja tõepoolest rikkus masinate ja seadmete üleandmise kohustust, ei olnud tegemist olulise rikkumisega VÕS § 116 tähenduses, mistõttu puudus hagejal alus lepingust taganemiseks. Taganemisavalduses on hageja tuginenud üksnes masinate ja seadmete üleandmise kohustuse väidetavale rikkumisele, mistõttu isegi kui leiaks tõendamist, et kostja on rikkunud kokkulepet muus osas (mida kostja aga ei ole teinud), ei ole hageja nimetatud alusel kokkuleppest taganenud. Hageja poolt kohtule esitatud „nõudekirju” kostja tegelikkuses ei ole saanud. Taganemine toimus ebamõistlikult hilja. Isegi juhul, kui hüpoteetiliselt eeldada, et kokkulepe ei ole tühine ning hagejal siiski oli õigus kokkuleppest taganeda, ei saaks hagi rahuldada seetõttu, kuna hageja ei saaks tagasi anda kokkuleppe täitmisega saadut.

KOHTUISTUNG

Pooled jäid oma kirjalike seisukohtade juurde. Kuna pooltel oli vaidlus veski seadmete, nende koosseisu ja seadmetele juurdepääsu võimaldamise osas, siis tegi kohus pooltele ettepaneku vaadata üle veski esialgne asukoht kostja juures, kuid see ettepanek ei realiseerunud menetluse käigus ( II kd lk 14). Kostja esindaja avaldas (V kd lk 12), et tühine on lepingu p 1.2. Eesmärk on vastuolus KonkS § 4 lg 1 p-dega 2 ja 3. Tegemist on tootmise ja kaubaturu piiramisega, võib olla tegemist ka kaubaturu jagamisega. Turuosa jagatakse nii, et teisel seda enam ei ole. Kostja tugineb ka tehingu näilisusele TSÜS tähenduses. Asju ei olnud hagejal tarvis ja nad tahtsid neid üksnes näilisuse tekitamiseks. Kui p 1.2 ära võtta, siis ei oleks tehingut tehtud. Ei ostetud ettevõtet, vaid eesmärk oli kostja turult kõrvaldada. Hageja esindaja J.Sirel avaldas, et lepingu p 1.2 on tühine, aga ülejäänud leping ei ole tühine. Kostja ei ole kunagi lepingu p.-i 1.2 täitnud. Kliente ei ole üle antud, hageja ei tea siiani, kes olid kliendid. Oli üks väärtuslik klient Chipita. Autod müüdi kostjale seetõttu tagasi, et osteti vara kogum. Kostja soovis neid tagasi osta, hagejal neid vaja ei olnud ja nii need müüdi tagasi. Hageja ostis ettevõtte kui käitise. Hinda tuleb vaadata komplekselt, mitte iga osa eest eraldi. ( V kd lk 12, 16, 17, 19). Hageja esindaja K.Sepper avaldas, et hageja maksis ka klient Chipita Rus eest (V kd lk 19)

Hageja seaduslik esindaja U.Lausing avaldas, et turult väljumise eest maksti midagi (kostjale). Seadmed maksid 12-13 miljonit krooni, ülejäänu olid kliendid. 80 -90 % oli Chipita, ülejäänud olid väiksed või neid ei olnudki. Nende äriline väärtus oli väike. Firma väärtus oli klientide väärtus. Peale Chipita ja Balt Helini ei antud ühtegi klienti üle. Chipita Rus on praeguseks üle läinud kellelegi teisele. 600 000 krooni kuus oleks saanud Chipita Rus-ist ( V kd lk 12-13, 19). Kohus jättis rahuldamata kostja taotluse läbi viia veskiseadmete väärtuse ekspertiis (V kd lk 192). Hageja esindaja avaldas, et M.Stahlhuti ja J.G vestluse lindistuse ja selle stenogrammi ehtsust ta ei vaidlusta (V kd lk 192). KOHTU SEISUKOHT ja PÕHJENDUSED Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: -

Pooled sõlmisid 22. septembril 2006.a. kirjaliku kokkuleppe, mille järgi hageja ostis kostja käest Tartu vallas Tila külas asuva veski koos selle koosseisu kuuluvate seadmete ja masinatega, autopargiga ja labori sisseseadetega vastavalt Kokkuleppe lisades 1-3 märgitud nimekirjale. Kokkuleppe p 4.4 järgi pidi Veski seadmete avalduse üleandmine kostja poolt hagejale toimuma ajavahemikul 1. aprill – 30. aprill 2007 kostja territooriumil, millal hageja pidi veski seadmed demonteerima ja omal kulul ära vedama.

-

Kokkulepitud müügihind 1 075 000 eurot, millele lisandub käibemaks 18% on hageja poolt kostjale tasutud.

-

Kostja on Kokkuleppe alusel hagejale üle andnud magnetdetektori.

-

Kokkuleppe alusel saadud üheksast veoautost ja haagisest müüs hageja kostjale tagasi neli veoautot ja kolm haagist müüs hageja OÜ-le Cupa. Kokku oli hageja müüdud veokite hind 365 800 krooni.

-

Kokkulepe ei puudutanud kostja Poolas asuvat klienti Chipita, kelle osas sõlmiti eraldi kokkulepe kostja ja Saalemühle Alsleben GmbH vahel; klienti Chipita St Peterburg (Venemaa) hagejale üle ei õnnestunud anda.

-

Hageja taganes Kokkuleppest taganemisavaldusega 17. detsembrist 2008.

-

Pooled Kokkuleppest Konkurentsiametit ei informeerinud.

-

OÜ Montola üürib kostjalt veskiseadmeid.

üksnes üheksa veokit ja

Hageja, kes on kokkuleppest taganenud, on esitanud müügihinna tagastamise nõude. Alternatiivselt nõuab hageja müügihinna tagastamist VÕS § 1028 lg 1 alusel. Lisaks nõuab hageja Kokkuleppe sõlmimisega tekkinud finantskulude kui Kokkuleppe rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kostja põhiväite kohaselt on Kokkulepe tühine konkurentsiseaduse §-de 4 lg 1 p 3 ja § 21 rikkumise tõttu. Kokkuleppe eesmärgiks oli hageja jaoks kostja väljatõrjumine jahutootmise turult, mitte aga veski seadmete ost. Kokkuleppe lisades nimetatud seadmete tegelik turuväärtus oli vastavuses vara bilansilise jääkväärtusega kostja raamatupidamises 2 629 312,54 krooni. Asjas ei kuulu kohaldamisele tühise tehingu alusel saadu tagastamist reguleerivad VÕS § 1028 sätted, sest see oleks vastuolus rikutud Konkurentsiseaduse sätete ja mõttega. Juhul kui nimetatu antud juhul ei kohaldu, tuleb asjas kohaldada VÕS §-i 111, mille kohaselt peab ka hageja tagastama kostjale tehingu järgi saadu, milleks on 50 ülevõetud Baltikumi klienti ja turuosa ning M. Stahlhuti ja A. L poolne mittekonkureerimine. Hageja nõutav kahju ei ole põhjuslikus seoses kostja tegevusega, kuna kostja ei ole Kokkulepet rikkunud, samuti ei pidanud nõutav kahju olema kostjale ettenähtav. Kohus leiab, et poolte vahel 22. septembril 2006. a sõlmitud Kokkuleppe p 1.2 ja sellest tulenevalt kogu tehing on vastuolus konkurentsiseaduse § 4 lg 1 p-dega 2 ja 3 ja seega tühine

KonkS § 8 ja TSÜS § 87 alusel. Kuna tehing on algusest peale kehtetu, siis ei saa hageja taganemisavaldusel olla õiguslikke tagajärgi. Tühise vastastikuse tehingu alusel saadu tuleb pooltel tagastada alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja nõutav kahju tuleb jätta välja mõistmata. Kohus põhjendab oma seisukohti järgnevalt: I Kokkuleppe eesmärk Kokkuleppe p 1 sätestab lepingu eesmärgi. Kokkuleppe p 1.1 kohaselt kokkuleppe alusel võõrandab kostja hagejale Tartumaal Tartu vallas Tila külas asuva kostjale kuuluva veski. Kokkuleppe p 1.2 kohaselt on poolte eesmärgiks saavutada kokkuleppe tingimustel olukord, kus kostja on hiljemalt 31. märtsiks 2007 täielikult väljunud jahutootmise ärist ning andnud vastava tegevusala üle hagejale. Ühtlasi peab kokkuleppe nõuetekohane täitmine tagama kostjale piisavalt rahalisi vahendeid, mis võimaldaks katta kõik kostja Veski ja jahutootmisega seonduvad varasemad võlgnevused. Kokkuleppe p 1.3 kohaselt käsitlevad pooled Kokkuleppes sätestatud tehingut ettevõtte müügina, mille raames lähevad hagejale üle vaid need ettevõttega seotud asjad, õigused ja kohustused, mida on kokkuleppes või selle lisades otseselt nimetatud. Kokkuleppe p 2.5 kohaselt loovutab kostja hagejale Veskiga seotud klientuuri ja hankijate andmed (Veski firmaväärtuse). Hageja soovil kohustub kostja osutama hagejale kaasabi eelnimetatud klientide ja hankijatega uute lepingute sõlmimiseks, samas ei pidanud kostja kandma vastutust selle eest, kui mõni eelnimetatud isikutest ei soovi hagejaga lepingulistesse suhetesse astuda. Kokkulepe ei hõlmanud kostja Poolas asuvat klienti Chipita. Kokkuleppe p 2.6 kohaselt Veski töötajad ei lähe hagejale üle. Pooled leppisid punktis 3.1 veel kokku, et omandiõigus Veskile ja sellega koos võõrandatavale varale, välja arvatud Veski firmaväärtus, läheb hagejale üle peale müügihinna tasumist. P 4.3 kohaselt on kostjal õigus kasutada kuni 31. märtsini 2007 toodangu ekspordiks täies mahus Veski firmaväärtust ning täita oma seniste hankijate ja klientidega sõlmitud lepinguid. Kostjal ei ole kuni 31. märtsini 2007 kohustust ostjale Veski firmaväärtust loovutada. Omandiõigus Veski firmaväärtusele läheb ostjale üle koos valduse üleandmisega. Kokkuleppe p 4.4 kohaselt kohustus hageja peale 31. märtsi 2007 kogu kokkuleppe alusel omandatud vara hiljemalt 1 kuu jooksul, so hiljemalt 30. aprilliks 2007 omal kulul demonteerima ja müüja territooriumilt ära vedama. Juhul kui hageja ei ole kogu kokkulepitud vara hiljemalt 30. aprilliks 2007 ära vedanud, siis sõltumata sellest, kas ta on oma vastavasisulist tahet otsesõnu avaldanud või mitte, loetakse, et ta on vastavast mahajäetud varast loobunud ning omandiõigus sellele läheb kostjale. Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja eesmärgiks oli kokkuleppe sõlmimisel kostja väljatõrjumine jahutootmise turult. Hageja soovis võtta üle kostja klientuuri kas ise või Saalemühle Alsleben GmbH kaudu. Samuti soovis hageja endale veskiseadmete omandiõiguse üleminekut. Kostja eesmärgiks oli kokkuleppe sõlmimisel saada hagejalt piisavalt rahalisi vahendeid oma olemasolevate kohustuste täitmiseks ja samas saavutada olukord, kus ta ei pea tuginedes Kokkuleppe punktile 4.4 enamust veski seadmetest hagejale üle andma. Kohus ei nõustu kostja väitega selles, et hagejal puudus igasugune huvi Kokkuleppe lisades loetletud varade suhtes. Kuigi esimeses järjekorras huvitas hagejat tõepoolest kostja klientide, eelkõige klient Chipita ülevõtmine ja kostja jahutootmise ärist väljumine, soovis hageja ikkagi ka veskija laboriseadmete omandiõigust ja valdust, kuna nimetatud seadmete kostja valdusesse jätmise korral oleks kostja võinud jätkata nende seadmetega jahutootmist kas ise või kolmanda isiku kaudu. Seda viimast kostja tegelikkuses ka tegi. Hageja eesmärk tõrjuda Kokkuleppe sõlmimise tulemusel kostja välja jahutootmise ärist on tõendatud kogumis järgmiste tõenditega:

-22.september 2006 kokkulepe, mille p 1.2 sätestab, et kostja peab 31. märtsiks 2007 täielikult olema väljunud jahutootmise ärist; - kostja seadusliku esindaja M.Sthalhuti vande all antud ütlused (V kd lk 21-22) selles, et M.G ( AS Tartu Mill nõukogu liige) on korduvalt pöördunud tema poole, et AS Stahlhut väljuks jahutootmise turult. Esimest korda juhtus see 27. märtsil 2006. XXX tegi ettepaneku osta kostja turult välja koos kõigi kohustuste kinnimaksmisega. 21. aprillil 2006 tutvus M: G kostja juures veskiseadmete, labori ja autodega, ta soovis ka kinnistusraamatusse märget, et kostja kinnistul ei tohiks 25 aastat jahu toota. M. Stahlhut ja XXX arutasid, mis annaks kokku 1, 5 miljonit eurotseadmed, autod, labor, kliendid, turult lahkumine, viljalaod. 9. mail 2006 helistas G, et partnerid on nõus. 14. mail 2006 koostasid M. Stahlhut ja XXX lepingu projekti ja otsustasid, et seadmed, autod, labor, pakkematerjal on kokku 250 000 eurot. Baltikumi kliendid (ca 50 klienti) on kokku 350 000 eurot, turult lahkumine- 250 000 eurot. Algselt oli lepingu hind 24 miljonit krooni, mis tuli maksta 4 aasta jooksul. 14. septembril 2006 ütles XXX telefonis, et raha pannakse kohe lauale ja lahkuge turult. Lõpphinnaks jäi 1, 075 miljonit eurot. Seadmete nimekiri koostati nii, et M.Stahlhut läks raamatupidaja juurde ja ütles, mis tuleb nimekirja kirjutada, hageja ei öelnud nimekirja kohta midagi. Hagejal polnud soovi, et nimekirjas olevad seadmed oleksid täpselt identifitseeritavad. Nimekirja oli vaja arve koostamiseks. Praeguseks on Kokkuleppes olevas nimekirjas olevatest seadmetest osa saadetu vanarauda, osa on kostja valduses ja osa on müüdud talunikele ja OÜ-le Montola; - M.G käsikirjalised märkmed 11. septembrist 2006 Riias kohtumiselt M.Stahlhuti ja A.L ( III kd lk 59 -62), mille koostamist tema poolt XXX tunnistajana ülekuulamisel tunnistas, va teise lehe alumine osa (V kd lk 29-30). Hageja on esitanud nimetatud tõendi lubatavusele vastuväite ((IV kd lk 37) ja viitab allkirjade puudumisele, mistõttu ei saa seda pidada mistahes kokkuleppeks tsiviilõiguslikus mõttes ning sellest tulenevalt poolte kavatsusi tõendavaks dokumendiks. Kohus leiab, et M.G käsikirjalised märkmed, mille suuremas osas koostamist tema poolt M.G koostajana ei vaidlusta tõendavad dokumentaalse tõendina tõendite kogumis poolte vaheliste läbirääkimiste toimumist ja käiku. Tegemist ei ole kokkuleppega tsiviilõiguslikus mõttes; -hageja esindajate e-kiri A.L. 31. augustist 2006 kokkuleppe pakkumisega selles, et kostja esitab hagejale arve summas 20 miljonit krooni pluss käibemaks, so ladu 1500 m 4 aasta kasutus, metallladu, autod, labor, veski, turg ja muu sellega seonduv. Arvel võib näidata veskit ja autosid. Tootmine läheks T.Veskile, klientide ülevõtt toimuks 1 max 1, 5 aasta jooksul. Expordi turuhind oleks 4 miljonit krooni, maksame igalt müüdud tonnilt 800 krooni kuni 4 miljonit täis saab. Selle aja jooksul peaks ST kontaktid T.V üle andma; - kostja juhatuse liikme A.L. e-kiri hageja esindajatele U.Lausingule ja R.P 6. septembrist 2006 (III kd lk 58), mis sisaldab kostja poolt pakutavaid lepingutingimusi; - kostja seadusliku esindaja M. Stahlhuti ja J.U. G (AS Tartu Mill tootmisjuht) vahelise vestluse lindistus koos stenogrammiga 12. oktoobrist 2007 (IV kd lk 2-4, stenogrammi tõlge koos stenogrammiga). Kohus leiab, et lindistus ja stenogramm on tsiviilmenetluses dokumentaalsete tõenditena lubatud tõendid, kuna M. Stahlhut lindistas vestlust, milles ta ise osales. Seega ei ole tõend saadud põhiõigusi õigusvastaselt rikkudes, mis välistaks tõendi lubatavuse TsMS § 238 lg 3 p 1alusel. Vestluses on M. Stahlhut avaldanud, et .“. peaeesmärk, et me turult kaome, on ju täidetud. Asi on masinates, mis on rohkem või vähem väärtuslikud. Ma ei ole kindlasti siiani teilt ühtegi kirja saanud, välja arvatud üks kiri kaks nädalat tagasi Unolt. Ja kindlasti ei leppinud me aprilli lõpuks kokku demonteerimistähtaega. See on ju nii.“. Vastuseks M. Stahlhutile avaldas J.U. G, et „me lükkasime selle minu arusaamist mööda edasi, et selle Chipita-asja pärast pidevalt, sisemise kokkuleppega, et me pole seda kuupäeva fikseerinud.“ M. Stahlhut avaldas veel, „et need on eestlased, kes tahtsid mind surnuks jahvatada, kuna neile pakub see rõõmu. Ja nüüd andsid nad Stahlhutile, mingile välismaalasele, veel ka raha. Ma arvan, et põhieesmärk on saavutatud, ma ei tegutse enam turul ja teil on monopoolne seisund ning hetkel erakordselt hea

hinnatase. On ju nii.“. Sellele vastab J.U. G: “ Nojah, ok. No kindel. Sa pole turul enam aktiivne.“; - tunnistaja A.L., kes oli kuni 2006. aastani kostja juhatuse liige ütlustega ( V kd lk 187 – 190) selles, et AS Stahlhut ja AS Tartu Veski olid kõige tugevamad konkurendid. Toimus kostja väljatõrjumine turult Kemira ja Cavere Õigusbüroo abil. U. Lausing ütles 2005.a aastal kohtumisel tunnistajaga, et võib AS-i Stahlhut ära osta 1 miljoni krooni eest ja AS Stahlhut lõpetab jahu tootmise. Kokkuleppe tingimuste väljatöötamine toimus 2006. aasta jooksul, kaasati ka XXX ning Riias fikseeriti ära lepingu põhitingimused. M.G ütles, et kostja veskiseadmed on kõik vanaraud. Keegi teine, peale M.G. hageja poolt seadmeid üle ei vaadanud. Lepingu eesmärk oli kostja turult väljumine ja saada kostja kliendid. Räägiti 2-3 kliendist. Klientide ülevõtmiseks suurendas kostja hinda nii, et see muutus klientidele vastuvõtmatuks ja samal ajal läks hageja soodsama hinnaga sisse. Nii klient-kliendi haaval. Kui tehingut hagejaga ei oleks olnud, siis poole aasta pärast oleks kostja olnud püsivalt maksejõuetu. Veski pool oli tugevas miinuses. Lepinguhind kujunes selle eest, et kostja turult väljuks, kas seal masinad juures olid, see olulist rolli ei mänginud. Hagejal oli vaja neid seadmeid saada, et need kasvõi vanarauda viia, et keegi ei hakkaks nendega enam seal (kostja juures) tegutsema veski poolel. Kohus arvestab hagejapoolse eesmärgi tuvastamisel, et puuduvad tõendid selles, et hageja oleks teinud midagi selleks, et võtta vastu enamust kokkuleppe alusel saada olevatest varadest kokkuleppes ettenähtud perioodil 31. märts – 30. aprill 2007 või pärast väidetavat kahe kuulist lepingu pikendamist. Asjas puuduvad selle kohta tõendid. Hageja tootmisjuht J.G, ja tehnikajuht M.P. on andnud tunnistajatena küll ütlusi selles, et nad käisid kostja territooriumil 2007. a. alguses vaatamas, kuidas seadmeid ära tuua, samas nähtub tunnistajate ütlustest, et katseid ja ettevalmistusi seadmeid ära tuua (va magnetdetektor ja osad sõidukid) ei tehtud (III kd lk 215, V kd lk 30). Tunnistaja J.G ütlustest nähtub, et veski seadmed olid teisejärgulised, oluline oli kostja klientide Chipita Venemaa ja Poola (Chipita Poola ülevõtmisest oli huvitatud Saalemühle Alsleben GmBH) ülevõtmine, milles kostja pidi abi osutama. Ka hageja nõukogu liige ja Sahlemühle direktor M.G andis tunnistajana ütlusi (V kd lk 28-29), et tema ei arutanud hageja tegevjuhtkonnaga, mida seadmetega peale hakata ja rõhutas nii Sahlemühle kui ka hageja huvi kostja klientide Chipita Venemaa ja Poola vastu. Samuti ei teadnud tunnistaja midagi hageja juhatuse kavadest kostjalt ostetud veskiseadmed edasi müüa, sh müüa neid OÜ-le Kaubi, kuigi peaks sellega olema nõukogu liikmena kursis. Puuduvad tõendid, et hageja oleks edastanud kostjale veskiseadmete üleandmist puudutavaid kirju enne 2007.a. septembrit, mil läbirääkimised klient Chipita Venemaa ülevõtmise osas olid nurjunud. Hageja on küll esitanud kohtule oma väidetavad vastavasisulised kirjad kostjale perioodil aprill – juuni 2007 (I kd lk 2729), kuid kostja eitab nende kättesaamist ja hageja ei ole tõendanud nimetatud kirjade saatmist kostjale, mistõttu ei saa kohus kirju I kd lk 27-29 lugeda kostjale saadetuteks. Kostja eesmärk jätta kokkuleppe lisades nimetatud Veski seadmed hagejale üle andmata ja jätkata jahu tootmist on tõendatud: Kokkuleppe p-s 4.4 sätestatuga selles, et kui hageja ei ole kogu kokkulepitud vara hiljemalt 30. aprilliks 2007 ära vedanud, loetakse ta mahajäetud varast loobunuks ja omandiõigus sellele läheb kostjale. Arvestades tegelikku olukorda, kus ostetud seadmed tuli ka demonteerida, siis oli tegemist väga lühikese ajaga, sest hageja ei saanud vastavalt Kokkuleppe p-le 4.1 vara demonteerimise ja vedamisega alustada ka enne 1. aprilli 2007; tunnistaja A.M. (AS Stahlhut endine tootmisjuht) ütlustega ( V kd lk 23-26) selles, et kostja seadusliku esindaja M. Stahlhutiga koos töötamisest on talle teada, et kostjal ei olnud soovi veskiseadmeid üle anda hagejale, sel eesmärgil ei pandud hagejale seadmetest ära viimiseks midagi valmis, samuti ei soovinud kostja lõpetada jahutootmist. Laboriseadmeid peideti nii labori aknale kile paigaldamise teel kui ka seadmete viimisega Tammistusse Richterite meiereisse. Kostja müüs Chipitale jahu Montola nime all, kellel endal ei olnud 20062007 veskit. Montola nime all jahu müük oli näha ettikettidelt, saatelehtedelt. Montola PINkalkulaator oli M. Stahlhuti käes. M. Stahlhut ostis ka uusi seadmeid jahu tootmiseks; tunnistaja K.K, kes töötas kostja juures möldrina kuni 2007 novembrini, ütlustega (V kd lk 26-27)selles, et

ta on osalenud laboriseadmete peitmises M.Stahlhuti korraldusel kevadel 2007. Samuti keelas M. Stahlhut ära Tartu Veski inimeste lubamise kostja territooriumile ja nendega rääkimise. Chipitale läks Stahlhutist jahu kottides, millel oli kiri Montola; tunnistaja hageja tootmisjuht J.G ütlustega selles, et 2007.a aprillis soovis M.Stahlhut pikendada seadmete äraviimise tähtaega. Suvel 2007 ei olnud M:Stahlhut kättesaadav, augustis 2007 oli paigaldatud lukustussüsteem; kostja seadusliku esindaja M. Stahlhuti ütlustega 12. oktoobri 2007 vestluse stenogrammis (tõlge lk 6) muuhulgas selles, et „kui me pole lepinguliselt kohustatud masinaid tarnima, seda ma ei tarni“ Kogumis kõiki tõendeid ja eelkõige Kokkuleppe sisu hinnates asub kohus järeldusele, et Kokkuleppe eesmärgiks oli poolte kooskõlastatud ja konkurentsi kahjustav tegevus jahutootmise turu jagamisel selliselt, et kostja enam sellel turul ei osaleks. Kostja huvi oli saada sellise lubaduse andmise eest rahalist hüvitust, mille abil parandada oma majanduslikku olukorda, mistõttu kostja nõustus Kokkuleppes kaubaturult väljuma. Samas kavandas kostja jätkata jahu tootmist OÜ Montola kaudu. Kohus märgib, et “kokkuleppe eesmärk” on seejuures objektiivne mõiste ja poolte subjektiivsed kavatsused ei oma selle hindamisel tähtsust. Euroopa Kohus on asjas Consten & Grundig (56/64 ja 58/64), p-s 342 märkinud, et kui kokkuleppe eesmärgiks on konkurentsi kahjustamine, ei ole kokkuleppe tegelikke mõjusid tarvis arvesse võtta. II Kokkuleppe tühisus Kostja väidab, et tehing on tühine konkurentsiseaduse sätete rikkumise tõttu. Samas viitab kostja ka tehingu näilisusele. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et TSÜS § 89 on erinormiks §-de 86 ja 87 suhtes (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-103-96, 3-2-1-80-05). Seega tuleb kohtul kõigepealt selgitada, kas tegemist võib olla näiliku tehinguga. TSÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kostja väite kohaselt on sellises mahus vara ost-müük kokkuleppesse võetud üksnes näilikkuse loomiseks ja varjatavaks tehinguks oli tegelikult konkurendi turult kõrvaldamine ja konkurendi turuosa ja klientide ülevõtmine. Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Kokkuleppe p-s 1 on sätestatud lepingu eesmärgina ka kostja poolt jahutootmise ärist väljumine, seega ei varjanud pooled kokkuleppes tehingut, mida nad tegelikult tahavad teha. Samal eesmärgil soovis hageja ka omandada veski ja laboriseadmeid, et kostjal oleks ka sel viisil takistatud jahutootmise jätkamine kas ise või kolmanda isiku kaudu. Kuigi kostja väidab, et hagejal puudus huvi vara vastu, ei ole kohus sellist huvipuudust tuvastanud. Kohus on tuvastanud hoopis kostja tegevuse eesmärgiga igal juhul takistada nimetatud vara äraviimist, samal eesmärki teenib ka lepingu p.4.4, mis on kokkuleppe tingimuste hulka arvatud algselt just kostja ettepanekul (kostja pool valmistas ette kokkuleppe teksti) just sel eesmärgil. Hagejal vara vastu huvi puudumise korral ei oleks kostjal olnud ju tarvis vara valduse ülevõtmist takistada. Kokkulepe ei ole tühine kui näilik tehing. Seejärel kontrollib kohus, kas kokkulepe võib olla tühine vastuolu tõttu seadusega. TSÜS § 87 kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud teatud tagajärg, mis ei tohi saabuda. Seega toob tehingu tühisuse kaasa tehingu sisu kohta seadusest tulenevate keeldude rikkumine. Konkurentsiseaduse § 1g 1 kohaselt on selle seaduse reguleerimisala vaba ettevõtluse huvidest lähtuva konkurentsi kaitsmine loodusvarade kaevandamisel, toodete valmistamisel ja teenuste osutamisel ning toodete ja teenuste ostmisel ja müümisel ning muus äritegevuses konkurentsi takistamise, piiramise või kahjustamise (edaspidi kahjustamine) ärahoidmine ja kõrvaldamine. KonkS § 4 lg 1 kohaselt on keelatud konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheline kokkulepe, kooskõlastatud tegevus ja ettevõtjate ühenduse otsus, sealhulgas: 1) otsene või kaudne kolmandate isikute suhtes hinna- ja muude kauplemistingimuste kindlaksmääramine, sealhulgas kauba hinna, tariifi, tasu, juurde-, alla- või mahahindluse, abonement-, lisa- või täiendava tasu, intressimäära, rendi või üüri määramine;

2) tootmise, teenindamise, kaubaturu, tehnilise arengu või investeerimise piiramine; 3) kaubaturu või varustusallika jagamine, sealhulgas kolmandale isikule kaubaturule pääsu piiramine või püüd teda sealt välja tõrjuda; 4)konkurentsi kahjustava teabe vahetamine; 5) võrdväärsete kokkulepete puhul erinevate tingimuste rakendamises kokkuleppimine, millega äripartnerid pannakse ebasoodsasse konkurentsiolukorda; 6) kokkuleppe sõlmimise eelduseks tingimuse seadmine, et teine pool võtab endale kokkuleppe objektiga mitteseotud lisakohustusi. Konkurentsiseaduse § 8 kohaselt kokkulepe ja otsus või nende osa, millel on konkurentsiseaduse §-s 4 nimetatud eesmärk või tagajärg ning millele ei ole § 7 alusel antud üldist luba, on tühine, välja arvatud §-dele 5 ja 6 vastav kokkulepe ja otsus. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et esinevad KonkS § -des 5, 6, 7 sätestatud asjaolud. Arvestades kohtu poolt tuvastatud Kokkuleppe eesmärki, on kokkulepe eelkõige vastuolus KonkS § 4 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatuga. Kokkuleppe eesmärk on kahjustada konkurentsi, mis on ka selle kokkuleppe tagajärg, sest kokkulepe piirab (keelab) jahutootmist kostja poolt ning jagab jahutootmise kaubaturgu. Kaubaturu jagamine toimub põhimõttel, et kostja ei tohiks jahutootmise kaubaturul tegutseda. Seega on Kokkulepe tühine KonkS § 8 ja TSÜS § 87 alusel. Kohus on seisukohal, et konkurentsi kahjustav eesmärk toob kaasa nii kohustus- kui ka käsutustehingu tühisuse. Konkurentsiseaduse § 21 lg 1 kohaselt Konkurentsiamet kontrollib koondumist, kui koondumise osaliste eelnenud majandusaasta käibed Eestis kokku ületavad 6 391 200 eurot ja vähemalt kahe koondumise osalise käibed Eestis ületavad kummalgi 1 917 350 eurot. Nimetatud kontrolli eesmärk on suurte käivetega ettevõtjate koondumiste eelnev kontroll, et välistada koondumised, mis ei vasta konkurentsiseaduse § 6 lg 1 tingimustele. Pooltel ei ole vaidlust, et nad ei pöördunud seoses Kokkuleppe sõlmimisega Konkurentsiameti poole. Kohus leiab, et käesolevas asjas puudub tehingu tühisuse tuvastamise eeldusena vajadus tuvastada poolte 2005. a. majandusaasta käibed Eestis ja käivete suurusest tuleneda võiv kohustus alluda Konkurentsiameti poolsele kontrollile KonkS § 21 kohaselt. KonkS § 21 alusel toimuv kontroll on oma olemuselt võimalikku konkurentsi kahjustavat käitumist ennetav. Kontrolli läbimine või mitteläbimine iseenesest ei avalda mõju tehingu kehtivusele. Kontrolli läbimata vastutavad pooled tehingu konkurentsisõbralikkuse hindamise eest ise. Hageja väide selles, et tsiviilkohtul puudub pädevus hinnata tehingu tühisust vastuolu tõttu konkurentsiseadusega ei ole kooskõlas seadusega. TSÜS § 87 alusel tehingu kehtivuse kontroll eeldabki tehingu vastavuse kontrolli erinevatest seadustest tuleneda võivate keeldudega. Tehingu vastavust konkurentsiseaduse sätetele on kohtud kontrollinud ka varasemalt (näiteks Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-02). Riigikohtu halduskolleegium on otsuses nr 3-3-1-80-06 märkinud, et Konkurentsiseadusega Konkurentsiametile antud pädevus ei takista PRIA-l oma pädevuse piires kohaldada konkurentsiseaduse sätteid. Sama kehtib ka kohtute kohta- kohtud kohaldavad vajadusel ka konkurentsiseaduse sätteid eraõigussuhetest tulenevate vaidluste lahendamisel. Hageja on leidnud, et Kokkulepe võiks kehtida ka ilma p-ta 1.2. TSÜS § 85 kohaselt on tõepoolest mõeldav, et tehing jääb kehtima ka tühise osata, kui tehing on osadeks jaotatav ja tehingu tühisus ilma tühise osata vastab poolte eeldatavale tahtele. Kuigi käesoleval juhul on konkurentsi otseselt kahjustav klausel sätestatud Kokkuleppe p-s 1.2, on kohus juba eelnevalt tuvastanud, et tegelikult oli kogu tehingu peamine eesmärk konkurentsi kahjustamine. Veski seadmete ostmise soov oli hagejal seotud peamise eesmärgi saavutamisega, kuna veskiseadmete omandiõiguse üleminek kostjalt hagejale pidi tagama selle, et kostja ei saa ei ise ega kolmandate isikute kaudu jahu edasi toota. Tõendama peab TSÜS § 85 aluste olemasolu pool, kes soovib, et tehing teatud osas kehtima jääks. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et tehing oleks osadeks jagatav ja oleks võimalik tehingu mõne osa kehtima jäämine.

Hageja on avaldanud ka seisukoha, et Kokkuleppe p 4.4 (kostja õigus omandada uuesti 30. Aprilliks 2007 tema territooriumilt äravedamata vara) on vastuolus heade kommete ja hea usu põhimõttega. Kuna kohus on tuvastanud tehingu kui terviku, sh p 4.4 tühisuse, siis puudub kohtul vajadus võtta nimetatud väite osas seisukoht. III Kokkuleppe tühisuse tagajärjed TSÜS § 84 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028 jj). Tehingu järgi üleantu tagasinõudmisel tuleb arvestada ka VÕS § 1028 lg-s 2 p-s 3 sätestatuga. VÕS § 1028 lg 2 p 3 kohaselt üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või selle sätte eesmärgiga. KonkS § 8, mis näeb ette konkurentsiseaduse sätetega vastuolus oleva kohustustehingu tühisuse, ei näe ette eriregulatsiooni tühisuse tagajärgede kohta, mistõttu tuleb kontrollida, kas tehingu alusel üleantu tagasinõudmine võib olla vastuolus VÕS § 1028 lg 2 p-s 3 sätestatud kriteeriumiga. Võlaõigusseaduse kommentaaride III osa lk 589 kohaselt on sellised probleemid siiski haruldased, näiteks peaks p 3 välistama altkäemaksuna teisele isikule makstud summade tagasinõudmise altkäemaksu maksnud isiku poolt, samuti narkootikume ostnud isiku võimaluse nõuda nende eest tasutud summade tagastamist müüjalt. Kui kohustust ei ole olemas tehingu tühisuse tõttu, siis on üldjuhul kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmise eesmärgiks endise olukorra taastamine. Kohus leiab, et ka konkurentsiseaduses sätestatud tehingu tühisust sätestavate normide eesmärgiks on konkurentsi kahjustava tehingu eelse olukorra taastamine. Käesoleval juhul ei ole kostja suuremat osa tehingu järgsetest kohustusest täitnud ja jätnud hagejale lepingu alusel saada olevad veski seadmed üle andmata. Kui asjas kuuluksid kohaldamisele VÕS § 1028 lg 2 p-le 3 sätted, siis tekiks olukord, kus kostja, kes ei ole hagejale üle andnud tehingu alusel üleandmisele kuuluvaid veskiseadmeid ja ei peaks neid seadmeid üle andma ka tühise tehingu alusel ja saaks jätta ka tagastamata temale hageja poolse kokkuleppe täitmisena makstud raha. Endine olukord ei taastuks, vaid selle asemel jääks kogu tühise tehingu järgne täitmine ühele tehingu poolele- kostjale, samas kui teine pool ei saaks ei tehingu ega selle tagasitäitmise käigus peaaegu mitte kui midagi. Selline olukord ei saa olla kooskõlas tehingu tühisust ettenägeva sätte ja selle sätte eesmärgiga. Konkurentsiseaduse sätteid rikkuva tühise tehingu järgi saadu tagastamata jätmise võimaluse korral oleks ka tehingul konkurentsile täpselt sama mõju, mis kehtival tehingul. Pooled võivad jätta endale tehingu järgi saadu, mis ongi ju tehinguga saavutada soovitud algne eesmärk. Kostja väidab, et juhul kui kohus leiab, et asjas ei kohaldu VÕS § 1028 lg 2 p 3 regulatsioon, saaks hageja kostjalt VÕS § 1034 lg 3, § 111 lg 1ja § 189 alusel täitmist nõuda üksnes nii, et ta samaaegselt täidab omapoolse tagastamiskohustuse. Kohus nõustub kostja seisukohaga. VÕS § 1034 lg 3 kohaselt kui vastastikune leping on tühine, peavad lepingupooled nende poolt saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama samaaegselt. Vastavalt kohaldatakse VÕS § 111 sätestatut. VÕS § 111 lg 1 kohaselt kui lepingupooltel on lepingust tuleneva vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. VÕS § 1034 lg 3 rakendamise korral juhul, kui tühise vastastikuse lepingu poolte vahel eksisteerivad vastastikused rahalised nõuded tuleb vastavad nõuded saldeerida, st kattuvas ulatuses vastastikku tasaarvestatuks lugeda (eraldi tasaarvestuse avaldust vaja ei ole, sellisel juhul tekib VÕS § 1034 lg 3 alusel nõue üksnes sellel lepingupoolel, kelle kahjuks tasaarvestuse tulemusena tekib jääk ehk saldo jääk). Selline on ka Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05 p 27. Vaidlusalune kokkulepe on vastastikune tehing, mille kohaselt hageja on kostjale üle andnud müügihinna 19 847 712 (1075000 eurot, lisandub käibemaks) krooni, millest ta nõuab 19 481 912.10 krooni tagastamist. Kostja on hagejale üle andnud Lepingu lisa nr 2 alusel (I kd lk

22) veskiga seotud autopargist 9 nimetust sõidukeid, millest kolm sõidukit saab hageja tagastada kostjale ja 6 veoki maksumus tuleb hagejal seoses nende tagastamise võimatusega hüvitada. Need 6 veokit on hageja võõrandanud kokku 365 800 krooni eest, sh kolm haagist OÜ-le Cupa

- OÜ Montola 2007 ja 2008 majandusaasta aruannetega (II kd TL 228 -259), millest nähtub, et OÜ Montola peamiseks tegevusalaks on spetsiaalnisujahu tootmine ja müük ning OÜ Montola müügikäive 2006 oli ca 9,2 miljonit krooni, 2007 ca 9,7 miljonit krooni ja 2008 ca 3,8 miljonit krooni. Samal ajal OÜ-le Montola ei kuulu spetsiaaljahu tootmiseks vajalikke masinaid ega seadmeid ning OÜ-s Montola ei tööta mitte ühtegi töötajat. - Kostja poolt kohtule 11.01.2010 esitatud kompromissettepaneku punktis 6. on kostja tunnistanud, et OÜ Montola on kostja üürnikuks kostjale kuuluvas tehases Tila külas. Seega on tõendatud, et kogu OÜ Montola majandustegevus toimub kostjale kuuluvates ruumides Tila külas. Kohus leiab, et nimetatud tõendid näitavad ühest seost kostja, Michael Stahlhut’i ja OÜ Montola vahel, AS Stahlhuti poolt pärast Kokkuleppe sõlmimist jahutootmise üleandmist OÜ-le Montola, kes on AS-i Stahlhut ja M.Stahlhuti valitseva mõju all. Seega ei saa lugeda kostjat jahu tootmise ärist alates 31. märtsist 2007 väljunuks. Hageja ei ole selles osas midagi tühise lepingu alusel saanud ja tal ei ole ka midagi kostjale selles osas tagastada. Kokkuleppe p 2. 5 kohaselt pidi kostja loovutama kokkuleppe alusel hagejale ka veskiga seotud klientuuri ja hankijate andmed (veski firmaväärtus) ja osutama hageja soovil kaasabi nimetatud klientide ja hankijatega uute lepingute sõlmimiseks. See kokkulepe ei hõlmanud klienti Chipita Poola. Hageja esindajad on menetluse käigus avaldanud, et kostja klientidest oli nende huvi klient Chipita Venemaa, Eesti klientidest tuli üle üksnes mõni üksik, näiteks AS Balt-Helin. Kostja seaduslik esindaja M.Stahlhut avaldas kohtule vande all ülekuulamisel 22. septembril 2010 pärast eelmenetluse lõppu( V kd lk 21-22), et kostjal oli kokkuleppe sõlmimise ajal ca 50 klienti Balti riikides, kellele tarniti ca 800 -1000 tonni jahu kuus, mis andis 80 -90 % toodangust, samas kui kliendid Chipita Poola ja Chipita Venemaa andisid ca 20 %, rahaliselt võib-olla 30 % kostja toodangust. M.G hinnati Baltikumi klientide väärtuseks 350 000 eurot. Kõik Baltikumi kliendid anti hagejale üle. A.M rääkis R.P. läbi, kuidas iga kliendi üleandmine käib. Umbes 80 % klientide puhul tõstis Stahlhut nende jaoks hinda ja 10 -15 % juhtudest M.Stahlhut rääkis nendega, sellisteks klientideks olid näiteks H.H. Kirjalikke lepinguid ei olnud, va Maxima ja Leibur. Viimasega kehtis kirjalik leping kuni septembrini 2006. Kliendid anti üle juba septembris 2006.a., va AS Balt-Helin, kes anti üle oktoobris-novembris 2006. Hageja esindaja ei nõustunud M.Stahlhuti väidetega 50 Baltikumi kliendi ületuleku osas. Hageja teab seda, et AS Balt-Helin tarbeks tõstis kostja hinda, teisi selliseid kliente ei olnud. H ei olnud enam kokkuleppe sõlmimise ajaks kostja klient. Toimikus V kd lk 112 on kostja koostatud tabel kõikide Baltikumi klientide osas koos käivetega, mida kohus käsitleb poole kirjaliku seletusena. Tabeli kohaselt kokkuleppe sõlmimise kuul septembris 2006 moodustas Chipita kontserni käive ca 50 % kostja väidetavast käibest. Detsembris 2006 moodustas Chipita kontserni käive 70 % kostja väidetavast käibest. Kohus leiab, et kostja seadusliku esindaja M.Stahlhuti vande all antud ütlused Baltikumi klientide arvu ja käibe suuruse osas on vastuolus teiste tunnistajate ütlustega. Tunnistaja A.M. ütluste (V kd lk 23-25) kohaselt kostja käibest andisid Chipita Poola ja Venemaa kolmveerand. Eestisse läksid suuremad kogused enne Chipitat. Ka tunnistaja kostja endine mölder K.K andis ütlusi selles, et kostja toodangust läks 90 % suurklient Chipitale ( V kd lk 27). Tunnistaja M.G väitis, et kostja turuosa Eestis ei olnud väga suur, oletavasti ca 5% ( V kd lk 28). Ka tunnistaja A.L ütluste kohaselt oli Chipita kostja üks olulisemaid kliente (V kd lk 189). Seega ei ole kostja tõendanud oma väidet, et kostjal oli kokkuleppe sõlmimise ajal ca 50 Baltikumi klienti ja kostja on andnud üle nende andmed ja teinud võimalikuks nende ülemineku hagejale. Asjas saaks arvestada nende klientidega, kes olid kostjal olemas Kokkuleppe sõlmimise ajal. Kostja menetluse käigus avaldatud seisukohad klientide üleandmise aja osas on ka vastuolulised. Kostja seaduslik esindaja väidab, et enamus kliente anti üle koheselt septembris 2006, samas näitab kostja koostatud tabel V kd lk 112, et oktoobris 2006 oli kostjal veel 20

Baltikumi klienti. Kostja seisukohad on lisaks vastuolus ka Kokkuleppe p-ga 4.4, mille kohaselt ei pidanudki kostja Veski firmaväärtust (st kliente) hagejale üle andma enne 31. märtsi 2007 ja üleandmine pidi toimuma üksnes koos veski valduse üle andmisega. Kohus on aga tuvastanud, et veski valdust hagejale üle ei antudki. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud oma väidet, et ta on andnud hagejale üle enne kokkuleppe tekstis märgitud tähtaega 50 Baltikumi klienti, st teinud hagejale kättesaadavaks nende klientide andmed ja osutanud kaasabi uute lepingute sõlmimiseks. Erand on siin AS Balt Helin, millise kliendi ületuleku kui asjaolu on hageja omaksvõtnud. Kui ka mõned kliendid enam kostja teenuseid ei kasutanud pärast Kokkuleppe sõlmimist, siis ei ole kohtule esitatud tõendite alusel võimalik hinnata, miks see nii oli. Kohus on uuritud tõendite alusel seisukohal, et veski firmaväärtuse all pidasid pooled silmas eelkõige klienti Chipita Venemaa, kelle ülevõtmine aga hagejal ei õnnestunud. Seda hageja väidet ei ole kostja vaidlustanud ja see on ka tõendatud M. Stahlhuti ja U. G vestluse lindistuse ja selle stenogrammiga. Kostja ise on avaldanud kirjas hageja esindajale 2. novembril 2007 (I kd lk 4445), et „ilma Stahlhut AS-ita ei ole Tartu Veski AS-l Venemaal ärilist edu. Koostöö üle peetavad läbirääkimised jooksid sel kuul kahjuks liiva. Meil oli ühtekokku kümme versiooni lepingust, mida mitte kunagi alla ei kirjutatud. Palun küsige oma kliendilt, kas ta pole alustanud käesolevat õiguslikku vaidlust mitte kättemaksuks katkenud läbirääkimiste eest.“ Seega ei ole kohus tuvastanud peale AS-i Balt Helin ühtegi klienti, kelle kostja oleks hagejale üle andnud. Hagejal ei ole võimalik aga nimetatud klienti kostjale nn tagastada, mistõttu tuleb kohtul hinnata nimetatud kliendi turuväärtus ja vastava saldeerimise kaudu vähendada hagejale väljamõistetava summa suurust. Tunnistaja M.G. ütluste kohaselt moodustas lepingu hinnast 40 % klientide eest ja 60 % veski, autode ja labori eest (V kd lk 28). Tunnistaja M.G. ütlused on üldjoontes kooskõlas kostja seadusliku esindaja M. Stahlhuti vande all antud ütlustega, et klientide hinnaks oli kokku lepitud 350 000 eurot, samuti A. L ja M. Stahlhuti 6.septembri 2006. a e-kirjaga (III kd lk 58) hagejale, kus pakuti ekspordi hinnaks 400 000 eurot, mis tasutakse hageja poolt järkjärgult 6100 tonni tarnimisega eksportkliendile (ainsuses). Seega loeb nimetatud tõendite alusel kohus tuvastatuks, et hageja tasus kostjale klientide st firmaväärtuse eest M.Stahlhuti nimetatud 350 000 eurot. Samas ei ole aga asjas tõendatud, et firmaväärtus oleks hagejale üle läinud, va klient As Balt-Helin. TsMS § 233 lg 1 kohaselt kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlaksmääramine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt kohaldatakse nimetatut ka muule varalisele vaidlusele, kui poolte vahel on vaieldav nõude suurus ja kõigi selle määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega. Tabel V kd lk 112-113 kohaselt tootis kostja viimati AS-le Balt Helin jaanuaris 2007 164 926 krooni eest, millest saab järeldada, et seejärel läks AS Balt Helin kliendina hagejale üle. Nimetatud asjaolu tõttu tuleb kostja poolt hagejal üle antud kliendi AS Balt Helin eest tagastamisele kuuluva väärtuse arvutamisel aluseks võtta kostja poolt esitatud käibe andmed jaanuar 2007 kohta. Jaanuaris 2007 oli kostja jahutootmise käive kokku 3 281 676.39 krooni, millest AS-le Balt Helin toodetu moodustas 164 926 krooniga ca 5 %. M. Stahlhuti ütluste kohaselt oli klientide hinnaks kokku lepitud kokku 350 000 eurot. Nimetatust saab kohus teha järelduse, et AS Balt-Helin osa on nimetatud summast 5 % ehk 17 500 eurot ehk 273 815.50 krooni. Sellises osas peab hageja kostjale saadu tagastama. Vastavad pooltevahelised rahalised nõuded tuleb saldeerida. Kohus on seisukohal, et käesoleva asja lahendamiseks ei ole vajalik tuvastada milline oli veski seadmete tegelik turuväärtus. Selline küsimus oleks tõusetunud siis, kui hageja peaks veskiseadmed kostjale tühise tehingu tagasitäitmise korras tagastama, kuid see osutuks võimatuks. Antud juhul on seadmete enamus kostja poolt hagejale üle andmata, seega veskiseadmete turuväärtuse hindamise vajadust ei teki.

Kostja on ka seisukohal, et kui kohus otsustab lepingu tagasitäitmise võimalikkuse, siis tuleb kohtul arvestada ka M. Stahlhuti ja A. L poolt kokkuleppe p-s 7.1 võetud konkurentsikeeluga. Kohus nimetatud seisukohta ei jaga. Nimetatud kohustuse on M. Stahlhut ja A. L võtnud endale füüsiliste isikutena ja nimetatud konkurentsikeelu ja konfidentsiaalsuskohustuse kokkuleppest tulenev võib omada mõju nimetatud isikute suhetele pooltega, kuid mitte poolte omavahelistele suhetele. Seega ei pea hageja ka kostjale tagastama võimalikku M.Stahlhuti ja A.L poolt võetud konkurentsikeelu väärtust isegi siis, kui nimetatud isikud on nimetatud kokkulepet omapoolselt täitnud. Kuna aga ei M. Stahlhut ega A.L ei ole käesolevas menetluses menetlusosalisteks, siis kohus konkurentsikeelu täitmise osas nende poolt seisukohta võtta ei saa. IV Poolte väited vastaspoole tõendite usaldusväärsuse kohta Mõlemad pooled on esitanud kohtule väiteid vastaspoole tõendite ebausaldusväärsuse ja lubatamatuse kohta. Selliseid väiteid on hageja esitanud nii 31. mai 2010, 22. novembri 2010 menetlusdokumentides, kui ka kohtuvaidlustes (V kd lk 244-246). Kostja vastavad väited on 1. novembri 2010. a menetlusdokumendis (V kd lk 107 -109). Kohus on poolte väiteid tõendite usaldusväärsusele kohtuotsuses juba käsitlenud. Täiendavalt märgib kohus selles osas järgmist. Kostja ja Cavere Õigusbüroo vahelisi tehinguid käsitlevate dokumentidega ei ole kohus asja otsustamisel arvestanud. Kohus ei arvesta asja lahendamisel tunnistaja P. S ütlustega ja tema omakäeliste märgetega P.S ja J.G vestluse kohta. Tunnistajana ülekuulamisel selgitas P.S, et nimetatud märkmed koostas ta mitte enda algatusel ja kohe pärast vestlust J. G, vaid mõni aeg hiljem pärast vestlust M.Stahlhutiga, kes palus tal seda teha. Märkmete koostamise ajal viibis tunnistaja M.Stahlhutil külas tema valdustes, st oli M.Stahlhuti mõju sfääris. Tunnistaja teab anda ütlusi pooltevaheliste suhete kohta üksnes tunnistaja J.G väidetavalt kuuldu alusel, st ta on kaudne tunnistaja. Samas tunnistaja J.G eitab P.S poolt avaldatut nende vahelise kohtumise aja, asjaolude ja kohtumisel räägitu osas ja kahe tunnistaja vastastamisel ei õnnestunud seda ebakõla kõrvaldada. Tunnistaja H.H ütlustega ei saa kohus arvestada seetõttu, et tunnistaja ei osanud anda ütlusi 2006 -2007 sündmuste kohta jahu tarnimisel ja avaldas, et ta ei mäleta, millal ta hakkas OÜ-st Montola jahu tarnima. Tunnistaja A.L ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks üksnes see, et tunnistaja on olnud pikka aega kostja juhatuse liige ja suhelnud enne ütluste andmist tunnistaja T.T. Kostja seadusliku esindaja M.Stahlhuti vande all antud ütlusi on kohus hinnanud koos teiste tõenditega. Kostja vaidlustab tunnistajate A.M. ja K.K. ütlused selles, justkui oleks kostja laboriseadmeid peitnud. Tunnistajate väited ei vastavat tegelikkusele seetõttu, et 19.-21. märtsini 2007 viibis kostja juures Saalemühle Alsleben Gmbh laborant pr Alfa, kes töötas koos kostja laborandiga. Ka ei mäletanud tunnistaja A.M. , millal väidetu aset leidis. Ka on tunnistajad A.M. ja K.K. andnud valeütlusi kostja käibe ja klientide kohta. Umbmäärased on ka tunnistaja K.K. ütlused väravasüsteemi paigaldamise kohta. Kohus ei ole asjas tuvastanud, et tunnistajad A.M. ja K.K. andsid valeütlusi. Mõlemad tunnistajad olid kostja pikaaegsed töötajad, kes töötasid kostja juures ka Kokkuleppe sõlmimise ja täitmise ajal. Seejuures töötas tunnistaja A.M kostja tootmisjuhina ja K.K. möldrina, mistõttu nad pidid seoses oma tööülesannetega olema kursis Kokkuleppe sõlmimise ja täitmise probleemidega. Tunnistaja A.M. on selgitanud, et tema teadmised sellest, mida kostja juhatuse liige seoses Kokkuleppega plaanis, tulenevad eelkõige asjaolust, et ta töötas M.Stahlhutiga koos ja ka ühes ruumis. Tunnistaja on selgitanud, et kostjal ei olnud algusest peale plaani veskiseadmeid hagejale üle anda, mistõttu ei oma tähtsust, et tunnistaja ei mäleta täpselt millisel päeval toimus laboriseadmete peitmine jms. Asjaolu, et pr Alfa viibis kostja laboris kolm päeva märtsis 2007 (seadmete üleandmise tähtaeg algas alles 1. aprillist 2007) ei tõenda tunnistaja A.M. valeütlusi. Tunnistajate A.M. ja K.K. ütlused kostja käibe ja klientide kohta on tõepoolest küllaltki umbkaudsed, mis aga ei tähenda veel teadlikke valeütlusi. Emavähem samasuguseid suurusjärke kostja klientide jagunemise kohta tõendab ka kostja enda esitatud tabel V kd lk 113,

millest nähtub, et Chipitadele toodeti 2007.a jaanuaris 90,4 %; 2007.a. veebruaris 93, 1 %; 2007. a märtsis 89.2 % kogutoodangust. V Hageja nõue kahju hüvitamiseks. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude seoses kostja poolse võlasuhtest tuleneva väidetava kohustuse rikkumisega VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel. Hageja peab oma kahjuks müügihinna tasumise finantseerimiseks sõlmitud laenulepinguga tekkinud kulusid – laenulepingu sõlmimise tasu, laenulepingu alusel pangale tasutud intressid, laenulepingule tagatise seadmise kulud kokku 1 441 857. 40 krooni. Kuna tehing, millest väidetav kahju on tekkinud, on tühine, siis ei saa kostjat lugeda ka sellest tehingust tulenevaid kohustusi rikkunuks. VÕS § 15 lg 2 annab aluse kahju hüvitamise nõudele, kui lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma asjaolu, mis ei ole vorminõude rikkumine, kuid toob kaasa lepingu tühisuse. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt ei saa aga kahju hüvitamist nõuda, kui ka teine lepingupool teadis või pidi teadma lepingu tühisust kaasatoovast asjaolust. Sama paragrahvi lõige 4 kohaselt kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust omavat asjaolu raske hooletuse tõttu, siis loetakse, et ta pidi seda teadma. Antud juhul tingis tehingu tühisuse tehingu konkurentsi kahjustav eesmärk ja seetõttu vastuolu seadusega, millist õiguslikku asjaolu pidid teadma mõlemad pooled. Puudub õiguslik alus välja nõuda kostjalt hageja kulutused, mis on seotud tühise tehingu täitmisega. VI Hagi rahuldamise ulatus Hageja on esitanud esmase nõudena müügihinna tagastamise nõude 19 481 912.10 krooni ehk 1 245 121.12 eurot seoses kokkuleppest taganemisega, finantskulude nõude 1 441 857.40 krooni, samuti sellega seotud intressi ja viiviste nõude. Kokku nõude suurus 42 064 214.66 krooni ehk 2 688 393.30 eurot. Nimetatud nõude (sh ka kõrvalnõuded) jätab kohus täielikult rahuldamata kohtuotsuses märgitud motiividel.

vaidleb sellisele kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramisele vastu (V kd lk 169). Kohus leiab, et hageja taotlus kohtuotsuse korra kindlaks määramiseks tema poolt pakutud viisil ei ole täpses vastavuses VÕS § 1034 lg 3 ja § 111 lg 1 mõttega. Vastastikused kohustused tuleb täita samaaegselt. Samuti ei saa kohus täitmise korda määrates lähtuda oletatavast kostja maksevõimest. Samas tagab kohustuste vastastikune täitmine täiesti ka hageja huve. Nii kaua kui hageja ei ole omapoolset kohustust raha maksmiseks kohtuotsusega väljamõistetud ulatuses täitnud, ei pea ka hageja täitma omapoolset kohustust asjade omandiõiguse ja valduse tagastamisel. Hageja poolse osalise hagist loobumise lahendab kohus eraldi määrusega, sh menetluskulud. VII Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Säte annab kohtule võrdlemisi laia diskretsiooni hagi osalise rahuldamise korral menetluskulude jaotamiseks. Käesoleval juhul rahuldab kohus hagi osaliselt hageja alternatiivnõude alusel arvestades olulises määras ka kostja vastuväidetega. Hageja kahju hüvitamise nõude jätab kohus rahuldamata. Arvestades muuhulgas ka sellega, et kohus on tuvastanud vaidlusaluse kokkuleppe tühisuse konkurentsiseaduse sätetega vastuolu tõttu, millisele asjaolule tugineb just kostja oma vastuväidetes, leiab kohus, et on õiglane jätta käesolevas menetluses kõik menetluskulud poolte endi kanda, va riigilõiv. Riigilõivu jätab kohus kostja kanda arvestades hagi rahuldatud osa, ülejäänud osas jääb riigilõiv hageja kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.