Kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2001. a otsusega jäeti linnakohtu otsus jõusse ringkonnakohtu põhjendustega. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt ei ole hageja nõue piisavalt tõendatud. Konto väljavõttest ei ilmne võla konkreetset arvestust. Sellel puudub isegi viide lepingule ja intresside suuruse arvestusele. Ka ei ilmne arvestus haginõude vähendamise avalduses. Asja materjalidest ilmneb, et lepingu tingimusi on muudetud nii krediidilimiidi, tagastamise tähtaja kui ka intresside osas. Lepingu 22. mai 1997. a lisa ja hilisemad lisad olid kostjatega kooskõlastamata. TsK § 207 lg 1 kohaselt käendaja vastutust eeldatakse, kuid lähtuda tuleb käenduslepingu tingimustest. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et hagi esitamise ajaks oli käendus tulenevalt TsK § 211 p-st 2 lõppenud. Asjaolu, et käenduslepingu kohaselt vastutavad käendajad ka arvelduskrediidilepingu nr 75 võimalikes lisades võetud kohustuste eest, ei saa kaasa tuua käendajate vastutust krediidisumma suurendamisel. Samuti ei ole käendajate eelneva kokkuleppeta võimalik pikendada käenduslepingu tähtaega. Hageja nõue ei ole piisavalt tõendatud. Esitatud konto väljavõttest ei ilmne võla arvestust. Sellel puudub viide lepingule ja intresside suuruse arvestusele. Ka ei nähtu seda arvestust nõude vähendamise avaldusest. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Hageja ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et käenduslepingu tähtaega ei ole võimalik pikendada, kui selles ei ole käendajatega eelnevalt kokku lepitud. TsK § 211 p 2 peab silmas käendusega tagatava kohustuse ehk põhikohustuse täitmise tähtpäeva, mitte käenduslepingu alusel tekkinud kohustise täitmise tähtpäeva saabumist. Põhikohustise täitmise tähtpäev peab olema saabunud, et hakkaks kulgema TsK § 211 p-s 2 sätestatud kolmekuuline käenduse lõppemise tähtaeg. Seadus seob käenduse lõppemise põhikohustise täitmise tähtpäeva saabumise ja põhivõlgniku poolt kohustise osalise või täieliku mittetäitmisega. Hageja nõudis arvelduskrediidilepingust tuleneva võlgnevuse ennetähtaegset tasumist hiljemalt 17. juuniks 1999. a. Kuna AS Ovekor (pankrotis) jättis selle kohustuse täitmata, siis algas käenduste lõppemise kolmekuulise tähtaja kulgemine 18. juunil 1999. a ja see tähtaeg oleks möödunud, kui hageja poleks 10. septembril 1999. a esitanud hagi kostjate vastu. Seadus ei sätesta, et käendajaid peab teavitama kreeditori ja võlgniku kokkuleppel käendustega tagatava kohustise täitmise tähtpäeva muutmisest. Käendajad võtsid endale kohustuse vastutada arvelduskrediidilepingust tulevikus tekkivate ja tingimuslike nõuete eest. Krediidisumma suurendamine ei vabasta käendajat varem võetud kohustusest. Käendajad olid võtnud solidaarse vastutuse AS-ga Ovekor 6 000 000 ulatuses. Ringkonnakohus rikkus protsessiõigusnorme, kui ei arvestanud esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja ei andnud hinnangut kõigile tõenditele, millega hageja tõendas oma nõude olemasolu ja suurust. III. Vastus kassatsioonkaebusele Kostja Andrus Oldermann leiab, et hagi esitamise ajaks oli käendus lõppenud. Ringkonnakohus leidis

õigesti, et käendajad ei saa ilma nõusolekuta vastutada ka krediidisumma suurendamisest tulenevate kreeditori nõuete eest. Kostjad Mati Jänes, Urmas Heinmaa ja Sven Karjahärm vaidlevad samuti kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht käenduse lõppemise ajas vastab seadusele ja asja tehioludele. Meelevaldne on hageja seisukoht, et käendajate tegelikuks tahteks oli vastutada igasuguste arvelduskrediidilepingu muudatuste eest. Kassatsiooni korras ei kuulu vaidlustamisele tõendite hindamine. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Käenduslepingu järgi vastutab käendaja teise isiku kreeditori ees selle isiku kohustise täieliku või osalise täitmise eest (TsK § 206 lg 1). Käendus lõpeb muuhulgas TsK § 211 p 2 alusel kolme kuu möödumisel kohustise täitmise tähtpäevast, kui kreeditor ei ole käendaja vastu hagi esitanud. Hagejaga 23. jaanuaril 1997. a sõlmitud käenduslepingutest nähtuvalt on kostjad võtnud endale kohustuse vastutada panga kõigi nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete, mis tulenevad panga ja AS Ovekor vahel 10. jaanuaril 1996. a sõlmitud arvelduskrediidilepingust ja selle võimalikest lisadest, täitmise eest. TsÜS § 64 lg 1 sätestab, et tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. TsÜS § 61 lg-s 2 sätestatu kohaselt peab tehingus tahe olema kujunenud tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ettekujutust omades. Seadus ei keela käendajal võtta vastutust ka kohustise hilisemast muutmisest tekkivate nõuete eest. Käenduslepingutes kasutatud sõna "võimalike" rõhutabki seda, et lepingutes ei mõelda käendajate vastutust mitte ainult käenduslepingu sõlmimisel olemasolevate, vaid ka tulevikus sõlmitavate arvelduskrediidilepingu lisadest tulenevate nõuete eest. Hageja on esitanud nõude tõendamiseks mitmeid tõendeid. Apellatsioonikohus ei pidanud neid piisavaks. Teisi tõendeid peale konto väljavõtte ei ole kohus otsuses käsitlenud. Seega rikkus kohus TsMS § 330 lg 4. Kuna hageja ei nõudnud intresse, siis ei pidanud ta nende arvestust eraldi välja tooma. Kohtuotsusest ei selgu, kas kostjad vaidlesid vastu AS Ovekor põhivõla suurusele. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. juuni 2001. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Hansapangale 18. juulil 2001. a tasutud kautsjon 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni. H. Jõks, A. Kull, J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.