Kohtulahend

3-2-1-150-01

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Tartus 11. detsembril 2001. a Ü. P hagi Andra Rohtla vastu 36 000 krooni saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, vaatas läbi kirjalikus menetluses 12. novembril 2001. a Ü. P kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. aprilli 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/358/01. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja 19. veebruari 1999. a võlakirja alusel hagejale 18 000 krooni. Kohustise täitmise tähtpäev oli 1. aprill 1999. a ning kokkulepitud viivis iga viivitatud päeva eest 1 % viivitatud summalt. Kostja tähtpäevaks võlga ei tasunud ning hageja nõudis nii võlasumma kui viivise, kokku 36 000 krooni, väljamõistmist kostjalt. Tallinna Linnakohtu 29. novembri 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Otsuse põhjendustel puudub võlakirjal märge raha üleandmise-vastuvõtmise kohta ning esitatud kirjalike tõenditega ei ole kostjale raha üleandmine tõendatud. Kostja kirjutas võlakirjale alla, kuna hageja esindaja P. Vinnal lubas talle osutada õigusalast teenust. TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut selle rahatuse pärast vaidlustada, kui ta tõendab, et pole raha või asju laenajalt saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Kohus leidis, et kostjale võlakirja järgi raha üleandmine on tõendamata, mistõttu laenulepingut ei saa lugeda poolte vahel sõlmituks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2001. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kohtuotsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et raha üleandmist hagejalt kostjale ei ole toimunud. Tõendatud ei ole ka hageja väide raha üleandmisest kostjale hageja esindaja kaudu. Muude võlasuhete olemasolu ei ole poolte vahel samuti tõendatud. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsK § 272 lg 2 kohaselt tuleb lugeda laenulepingu sõlmimise momendiks raha üleandmine. Raha saamist tõendab kostja poolt allkirjastatud võlakiri, kus puudub märge laenusumma hilisema üleandmise kohta, kuid on märgitud kohustus laen 1. aprilliks 1999. a tasuda. Kohtud on valesti käsitlenud tõendamiskoormust, pannes raha üleandmise tõendamise kohustuse hagejale. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta, et kostja tegi võlakirja alla kirjutades tahteavalduse, olles teadlik kõigist võlakirjas sisalduvatest asjaoludest. Kohus on ületanud hagi lahendamise piire. Kostja vaidlustas laenulepingu selle rahatuse pärast, kohus leidis aga, et lepingu sõlmimine ei ole aset leidnud, kuna ei ole toimunud raha üleandmist. Kohus rikkus TsMS § 229 lg 2, rajades otsuse asjaolule, mida kostja ise asja läbivaatamisel ei