Kohtulahend

on märgitud töölepingu lõpetamise aluseks poolte kokkulepe. Kostja võttis omaks, et töölepingus märgitud töölepingu lõpetamise alus ei vasta poolte tegelikule tahtele. Kohus leidis, et töötaja kirjalik pöördumine tööandja poole töölepingu lõpetamiseks ei ole ettepanek töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel, kui see avalduses sõnaselgelt ei väljendu. Hageja tahe oli lõpetada tööleping omal soovil ja hageja esindaja väide kohtuistungil, et töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel oli õige, ei ole kooskõlas hageja esitatud avaldusega omal soovil töölepingu lõpetamiseks. Nõue kompensatsiooni saamiseks töölepingu p 6.1.4 järgi ei ole põhjendatud. TLS § 1 kohaselt on töölepingu sisuks kokkulepe töö tegemise, selle eest tasu maksmise ja töötingimuste kohta. Kompensatsiooni maksmist töötaja algatusel töölepingu lõpetamisel ei ole ette nähtud seaduses ega haldusaktis. Tööandja poolt seadusega vastuolus oleva töölepingu tingimuse kehtetuks tunnistamine oli põhjendatud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu 13. detsembri 2000. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega oli jäetud rahuldamata hageja nõue töölepingu p 6.1.4 alusel kompensatsiooni saamiseks. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kompensatsioon 76 614 krooni. Kostjalt nõuti sisse riigilõiv 2998 kr 40 s riigituludesse. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidlustanud pooled töölepingu lõpetamise alust TLS §-s 143 lg 2 sätestatud korras, mille kohaselt võivad pooled pöörduda töövaidlusorganisse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil nad said teada või oleksid pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Hagejal oli õigus kohtumenetluses oma nõudest loobuda. Kostja ei ole töölepingu lõpetamise alust TLS § 143 lg 2 kohaselt vaidlustanud. Töölepingus oli töölepingu lõpetamise aluseks märgitud poolte kokkulepe. Linnakohtul ei olnud õigust kostja vastuväidete alusel tuvastada teistsugust töölepingu lõpetamise alust. Kostja 28. mai 1999. a käskkirjaga nr 44 tühistati osaliselt 9. juuni 1997. a käskkiri nr 10-k töölepingu lõpetamise aluse osas ja loeti tööleping lõpetatuks töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel. Töölepingu seadus ei võimalda töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist kaks aastat hiljem tööandja ühepoolse aktiga. TLS § 14 lg 1 kohaselt võib töötajale seadusega või haldusaktiga antud õigusi laiendada kollektiiv- ja töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega. Töölepingu p 6.1.4 kohaselt pidi kostja maksma hagejaga töölepingu lõpetamisel kompensatsiooni. Töölepingu ühepoolne muutmine on lubatud ainult seaduses, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud tingimustel ja korras (TLS § 18). Linnakohus märkis, et seadusega vastuolus oleva töölepingu tingimuse tööandjapoolne kehtetuks tunnistamine oli seaduslik. Kostja ei põhjendanud, mille alusel ta töölepingu p 6.1.4 tühistas. Töölepingu p 6.1.4 tühistamine ei toimunud seaduses ega töölepingus ettenähtud tingimustel ja korras. Seadus ei keela kompensatsiooni maksmist töölepingu lõpetamisel poolte kokkuleppel. Asjaolu, et kostja uus direktor pidas kompensatsiooni maksmist koormavaks ja ettevõttele majanduslikku kahju tekitavaks, ei vabasta kostjat hüvitise maksmise kohustusest. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada.

Apellatsioonikohtu järeldus, et pooled ei pöördunud õigeaegselt töölepingu lõpetamise aluse vaidlustamiseks töövaidlusorganisse (TLS § 143 lg 2), ei ole kooskõlas esitatud tõenditega. Hageja esitas 9. juunil 1997. a tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks omal soovil. Tööleping lõpetati samal päeval. Töölepingus tehtud märge töölepingu lõpetamise kohta poolte kokkuleppel ei vastanud hageja avaldusele ega tegelikule tahtele ja ta esitas 7. juulil 1997. a kohtule hagiavalduse paludes tunnistada tööleping lõpetatuks omal soovil. Hagi oli kohtule esitatud õigeaegselt. Kostja ei vaielnud hageja nõudele vastu. Kostja tunnistas oma eksimust töölepingu lõpetamise aluse formuleerimisel, parandas vea ja täitis sellega hageja esitatud nõude vabatahtlikult. Eksituse parandamiseks ei pidanud tööandja pöörduma töövaidlusorganisse. Hagi esitamisega kohtusse kinnitas hageja oma seisukohta, et tööleping lõpetati tema algatusel. Eksimuse parandamine on võimalik, kui õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimitakse heas usus. TLS § 48 lg 1 p 4 kohaselt on tööandja ja töötaja vastastikku kohustatud olema viisakad. Viisakas oleks olnud, kui hageja, märgates töölepingu lõpetamise ebaõiget formuleeringut, oleks palunud vea kostjal parandada. Hageja seda ei teinud. Hageja nõue kompensatsiooni saamiseks tulenes töölepingu lõpetamisest ja seetõttu oli kohus õigustatud hindama töölepingu lõpetamise alust. Apellatsioonikohtul ei olnud alust kostjalt kompensatsiooni väljamõistmiseks. Töölepingu p 6.1.4. järgi pidi töötaja saama kompensatsioonina talle kuuluva keskmise töötasu kuni järgmise aastabilansi esitamiseni. Kuna hageja pärast töölepingu lõpetamist enam töötasu ei saanud, puudus talle kuuluv töötasu, mida kompensatsioonina maksta. TLS § 1 järgi on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööd ja tööandja kohustub selle eest maksma. Seega ei saa töölepingu sisuks olla kokkulepe kompensatsioonis, mis ei tulene töö tegemisest ja mille saamine sõltub töötaja enda suvast. Kompensatsiooni maksmist töölepingu lõpetamisel töötaja algatusel ei ole seaduses ette nähtud. Kostja ei olnud kohustatud täitma seadusega vastuolus olevat töölepingu p

kokkuleppel ja loeti tööleping lõpetatuks töötaja algatusel. Töölepingu lõpetamise aluse ekslik formuleering käskkirjas ja töölepingus ei saanud muuta hageja kirjalikku tahteavaldust. See, et hageja kohtumenetluse käigus loobus töölepingu omal soovil lõpetatuks lugemise nõudest, ei saanud samuti muuta fakti, et tööleping lõpetati tema kirjaliku avalduse alusel. Seega ei oma asjas tähtsust, kas kostja pidi hagejale maksma kompensatsiooni töölepingu kokkuleppel lõpetamisel ning kas ta pidi seda tegema ka siis, kui see on talle majanduslikult kahjulik. Töölepingu lõpetamise alused, tingimused ja õiguslikud tagajärjed on sätestatud töölepinguseaduses. Töölepinguseadus ei keela pooltel kokku leppida töölepingu lõpetamist seadusega ettenähtust soodsamatel tingimustel. Sellisel juhul tuleb töölepingus ette näha, milline töölepingu lõpetamise alus annab õiguse kokkulepitud soodustusele. Töölepinguseaduse mõttega on vastuolus hüvitise maksmine, kui tööleping lõpetatakse töötaja töökohustuste rikkumise, usalduse kaotuse, vääritu teo jms tõttu. Kuna töölepingus ei ole määratletud, millisel lepingu lõpetamise alusel on hagejal õigus kompensatsiooni saada, tuleb asja uuel läbivaatamisel kohtul anda hinnang sellele, kas tööandja peab hagejale maksma kompensatsiooni, arvestades, et tööleping lõpetati tema soovil. Tähelepanuta ei või kohus jätta munitsipaalettevõtte põhimääruses ja Pae Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõtte põhikirjas sätestatut. Samuti seda, et hageja, töötades munitsipaalettevõtte pearaamatupidajana, pidi olema teadlik nimetatud aktides sätestatust. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2 kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. detsembri 2000. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada AS-le Pae Kinnisvarahaldus 8. jaanuaril 2001. a tasutud kautsjon 767 (seitsesada kuuskümmend seitse) krooni. L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.