2-12-23039/11 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

1.Hageja BK(edaspidi: hageja) esitas 10.04.2012 aastal Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjonile (edaspidi: TVK) avalduse SA TK(alates 14.02.2012 a ST 2011; edaspidi: kostja) vastu –tähtajalise töölepingu erakorralisel ülesütlemisel töölepinguseaduse § 100 lg 3 alusel maksmisele kuuluva täiendava hüvitise nõude summas 3 195,58 eurot (TVK t 20-23). TVK otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/800 14.05.2012 jättis komisjon avalduse rahuldamata ja hüvitise välja mõistmata (TVK t.3) Hageja esitas Harju Maakohtusse hagiavalduse (t lk 1-6) kostja vastu sama nõudega mis oli eelnevalt esitatud TVK-sse - välja mõista tähtajalise töölepingu erakorralisel ülesütlemisel töölepingu seaduse § 100 lg 3 alusel maksmisele kuuluv täiendav hüvitis summas 3 195,58 eurot. Hagiavalduses märgib hageja, et hageja sõlmis kostjaga tähtajalise töölepingu nr 16 (edaspidi: tööleping), mille punkti 1.1 kohaselt töötaja (hageja) asub tööle alates 27.01.2009 a ja töölepingu punkti 1.2 kohaselt on tööleping sõlmitud tähtajaga 30.07.2009 a (alus: töölepingu seadus (TLS) § 27 lg 2 p 1). Lisaks sõlmisid pooled töölepingu lisa nr 1 (t lk 14), mille punkt 1 kohaselt makstakse hagejale brutopalka 22 000 eesti krooni kuus s.o. 1 406,06 eurot. Töölepingu lisa nr 1 punkti 3 (t lk 14) kohaselt leppisid hageja kostja kokku, et tööandja maksab töötajale töölepingu lõppemisel tähtaja saabumise tõttu hüvitist kahe kuu töötasu ulatuses. Lisaks eelnevatele sõlmisid hageja ja töötaja töölepingu lisa nr 3 (t lk 15) mille punkti 1 kohaselt töölepingu punktis 1.2 asendatakse määratud ajaks lepingu sõlmimise aluseks olnud TLS § 2 p 1, uue TLS jõustunud 01.07.2009 TLS § 9 lg 1 lausega 2 ning töölepingut pikendatakse kuni 30.04.2012 aastani. Sama lisa nr 3 punktis 4 leppisid pooled kokku, et töötajale makstakse töötasu 25 000 krooni s.o. 1 597,79 eurot ühe kalendrikuu kohta. Sama lisa nr 3 punktis 5 leppisid pooled kokku, et töölepingu lõpetamise korral tööandja algatusel toimub 01.juuli 2009 a jõustunud töölepingu seaduse § 79-100 alustel. Kostja esitas 08.02.2012 a hagejale koondamisteate (t lk 16). Koondamisteate kohaselt esitas hageja Töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tulenevalt majanduslikest põhjustest (koondamine) ja luges töölepingu lõppenuks ning viimaseks tööpäevaks 29.02.2012 a s.o. kaks kuud enne, kui leping oleks tähtaja möödumise tõttu lõppenud. Pooled ei vaidle töölepingu lõppemise aluste üle ning tööleping on poolte vahel lõpetatud tööandja poolt erakorraliselt ülesütlemisega majanduslikel põhjustel. Seega lõppes tööleping poolte vahel 29.02.2012 a s.o. 2 kuud enne töölepingu lisas nr 3 punktis 1 kokkuleitud lepingu lõppemise tähtpäeva 30.04.2012 a. Tööandja (kostja) tasus hagejale TLS § 100 lg 3 alusel hagejale ühe kuu põhipalga 1 597, 79 eurot, puhkuse hüvitise 266,95 eurot ja kahe kuu palga 3 195,58 eurot (see on kompensatsiooniks aja eest, kui leping oleks kehtinud kuni kokkulepitud tähtajani). Hageja leiab, et kuivõrd pooled leppisid töölepingu lisas nr 1 punktis 3 kokku, et kostja maksab hagejale töölepingu lõppemisel tähtaja saabumise tõttu hüvitist kahe kuu töötasu ulatuses, siis koosmõjus TLS § 100 lg 3, mille kohaselt tööandja kohustub maksma töötajale hüvitist ulatuses, mida hagejal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni, oleks töötajal olnud töölepingu lõppemise päeval s.o. 29.02.2012 a õigus saada hüvitist 4 kuu töötasu ulatuses s.o. kuni perioodi eest, mil tööleping pidi kehtima (30.04.2012) ning lisaks ka töölepingu lõppemise korraks kokkulepitud täiendav ühekordne hüvitis lisaks kahe kuu töötasu ulatuses summas 3 195,58 eurot. Käesoleval juhul, tööandja koondas hageja vahetult enne töölepingu tähtaja saabumist ja keeldub selle tõttu kokku lepitud hüvitise maksmisest. Kostja on tasu maksmisest keeldunud ning hageja pöördus oma nõudega töövaidluskomisjoni. Komisjon jättis avalduse rahuldamata.

Hageja nõude aluseks on TLS § 100 lg 3, hageja leiab, et kuna tähtajalise töölepingu tähtaeg ei saabunud töölepingu ennetähtaegse ülesütlemise tõttu on hagejal õigus saada töölepingu lisa 1 punkt 3 alusel täiendavalt kahe kuu töötasu ulatuses hüvitist. Seadus aga näeb otseselt ette kostja kui tööandja kohustuse tasuda töölepingu ennetähtaegselt ülesütlemisel hüvitist selle ulatuses, mida töötaja oleks saanud, kui töölepingu tähtaeg oleks saabunud. Seega oli hagejal õigus saada TLS § 100 lg 3 alusel hüvitist kokku 2+2 kuu töötasu ulatuses ehk siis lisaks seni tehtud välja maksele 2 kuu töötasu suurune hüvitis lisaks summas 3 195,58 eurot. Tulenevalt TLS § 100 lg 3 oli hagejal õigus saada 29.02.2012 a lepingu lõppemisel hüvitist kokku nelja (4) kuu töötasu ulatuses. Hageja viitab TLS § 84 lg 1, Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 2, 100, 101 lg 1 p 6. Lisaks eelnevale leiab hageja, et kuna kostja on rikkunud kohustust on kostjal kohustus tasuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras ka viiviseid määras 0,022% päevas: 3195,58 eurot 0,022%x99 päeva= 69,90 eurot. Lisaks taotleb hageja TsMS § 367 alusel viivise välja mõistmist alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 0,70 eurot päevas. II Kostja vastus. Kostja esitas 09.07.2012 a maakohtule vastuse (t lk 48-51), milles kostja ei nõustu hageja seisukohtadega ning palub jätta hagi täielikult rahuldamata. Kostja leiab, et on täitnud nõuetekohaselt töölepingu seaduses § 100 lg 3 toodud kohustuse maksta töötajale hüvitist ulatuses, mis vastab töötasule, millele töötajal oleks olnud õigus saada kuni lepingu tähtaja saabumiseni.. Hageja on kinnitanud, et kostja on tasunud hagejale hüvitist, mis on võrdne töötasuga kuni töölepingu lõppemiseni st. kuni 30.04.2012. Kostja ei nõustus hageja seisukohaga, et TLS § 100 lg 3 alusel kohustub kostja tasuma töölepingu lisas nr 1 punktis 3 kehtestatud lisahüvitise, kuivõrd lisahüvitise tasumise kohustuslikuks eelduseks on töölepingu lõppemine tähtaja saabumise tõttu (TLS § 80 lg 1). Pooled leppisid töölepingut sõlmides kokku, et töölepingu lõppemisel konkreetselt ettemääratud alusel (tähtaja saabumise tõttu) saab töötaja hüvitise, mida seadus ette ei näe. Hageja leiab, et kuna tähtajalise töölepingu tähtaeg ei saabunud töölepingu ennetähtaegse ülesütlemise tõttu, mis tõttu ei rakendu töölepingu lisa nr 1 punkt 3 ega ka TLS § 100 lg 3 hageja poolt tõlgendatud viisil. Kostja tahe lepingu sõlmimisel oli tagada lisahüvitis üksnes aja ainult siis, kui töölepingu lõppemine toimub tähtaja saabumise tõttu (VÕS 29). Töölepingu lõppemisel ülesütlemisega majanduslikel põhjustel tekib tööandjal kohustus tasuda hüvitist seaduse alusel. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Lepingu punkti sõnastusest on selgelt ja üheselt mõistetavalt aru saada, et see rakendub üksnes olukorras, kus tööleping lõppeb tähtaja saabumise tõttu (TLS § 80 lg 1).Kui pooled oleksid kokku leppinud lisahüvitise maksmise kohustuse laiematel alustel nt kõikidel tööandja poolsetele töölepingu lõpetamise juhtudel, siis oleks lepingu sõnastus formuleeritud teisti. Käesoleval juhul tuleb aga lähtuda sellest, kuidas teine mõistlik isik antud sõnastusest aru saab, kuivõrd kostja ei nõustu hageja esitatud TLS § 100 lg 3 tõlgendusega. Kostja märgib, et varemkehtinud Eesti Vabariigi Töölepingu seaduse kui ka hetkel kehtiva töölepingu seaduse kohaselt tähtaja saabumine ning koondamine kui tööandja poolne ülesütlemine on täiesti erinevad töölepingu lõppemise laused, millel on ka erinevad õiguslikud tagajärjed. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud sh kohtukulud hageja kanda. III Kohtu põhjendused

4.kostja tasus hagejale töölepingu viimasel päeval ühe kuu põhipalga 1 597,79 eurot (töötasu), puhkuse hüvitise 266,95 eurot ja kahe kuu palga 3 195,58 eurot kompensatsiooniks aja eest, kui leping oleks kehtinud kuni kokkulepitud tähtajani ehk maksis välja töötajale ette töötasu kuni töölepingus märgitud lepingu tähtajani s.o. 30.04.2012 aastani. Eelnevast tulenevalt kestis hageja töösuhe kostja juures 2 aastat 1 kuu 2 päeva ( 27.01.2009 – 29.02.2012). Töölepingu seadus § 100 lg 3 sätestab, et tähtajalise töölepingu ülesütlemisel majanduslikel põhjustel, välja arvatud käesoleva seaduse § 89 lõike 2 punktis 2 nimetatud põhjustel, maksab tööandja töötajale hüvitist ulatuses, mis vastab töötasule, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni. Hüvitist ei maksta, kui tööleping öeldakse üles vääramatu jõu tõttu. Seega vaidlevad pooled – kas tähtajalise töölepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel majanduslikel põhjustel koondamise tõttu tuleb tööandjal tasuda lisaks saamata töötasule ka täiendavalt kokkulepitud hüvitised summas 3 195,58 eur, mille pooled sõlmisid töölepingu lisas nr 1 punktis 3 (t 14) ja mis jäi käesoleval juhul töötajale välja maksmata. Tähtajaline tööleping on kehtiva töölepingu seaduse sisu ja mõtte järgi lubatud, kuid tähtajalise lepingu sõlmimiseks peavad esinema teatud tingimused (seni kehtinud TLS § 27 lg 2 ja kehtiva TLS § 6 lg 2 ). Üldjuhul lõppeb tähtajaline tööleping tähtaja saabudes ja töötaja jääb ilma edaspidisest püsivast tööst ja sissetulekust (töötasust). Võrreldes tähtajalise töölepinguga on tähtajatu tööleping on püsiva iseloomuga ning tagab töötajale parema kindluse tööga kindlustamisel ja püsiva sissetuleku, mis on alati töötaja huvides. Seega on tähtajalise töölepingu sõlmimise korral töösuhted kohtu hinnangul alati veidi tasakaalust väljas ning töötajale kahjulikumad võrreldes tähtajatult sõlmitud töölepinguga. Seetõttu sätestab seadus rangemad nõuded (TLS § 27 lg 2/TLS § 6 lg 2), millal ja mis tingimustel võib tööandja sõlmida töötajaga tähtajalise töölepingu. Lepingu sõlmimise asjaolude üle pooled ei vaidle. Käesolevas tsiviilasjas on pooled sõlminud tähtajalise töölepingu ning leppinud 27.01.2009 a kokku täiendavalt töölepingu lisas nr 1 punktis 3 (t lk 14), et tööandja maksab töötajale töölepingu lõppemisel tähtaja saabumise tõttu (p 1.2) hüvitist kahe (2) kuu töötasu ulatuses. Riigikohus on lahendis 3-2-1-55-01 muuhulgas märkinud, et töölepingu seadus ei keela pooltel kokku leppida töölepingu lõpetamist seadusega ettenähtust soodsamatel tingimustel.

Sellisel juhul tuleb töölepingus ette näha, milline töölepingu lõpetamise alus annab õiguse kokkulepitud soodustusele. Pooled on sõlminud töölepingu lisa nr 1 ja leppinud kokku punktis 3, et tööandja maksab töötajale töölepingu lõppemisel tähtaja saabumise tõttu (p.1.2) hüvitist kahe (2) kuu töötasu ulatuses. Töölepingu seaduse mõttega ja Riigikohtu seisukohtadega on selline kokkulepe täiendava hüvitise maksmiseks lubatud ja kooskõlas. Töölepingu ja lisa nr 1 sõlmimise ajal kehtinud Töölepingu seaduse redaktsiooni § 14 lõikes 1 sätestati, et töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi võib laiendada kollektiiv ja töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega. Riigikohus on oma lahendites kuni 30.06.2009 a kehtinud TLS § 14 lõiget 1 tõlgendades leidnud, et töötaja õiguste laiendamine ei või olla vastuolus seadusega. Sellist vastuolu seadusega maakohus ei tuvastanud. Kohus leiab, et tähtajalise töölepingu lõppemise korral tähtaja saabudes võib põhimõtteliselt ette näha poolte kokkuleppega töötajale täiendavaid hüvitisi. Kohus leiab, et tööandja püüdis käesolevat töösuhet tasakaalustada täiendava hüvitise maksmise kaudu kompensatsiooniks sõlmitud tähtajalise töölepingu eest. Tööandja esindaja selgitused kohtuistungil töölepingu sõlmimise asjaolude kohta kinnitavad seda kohtu seisukohta. Pooltel ei ole erinevat arusaamist töölepingu lisa nr 1 punktis 3 märgitud kokkuleppe osas, st mõlemad pooled on seisukohal, et töösuhte lõppemisel tähtaja saabumise tõttu TLS § 80 lg 1 tuli töötajale tasuda nn lisahüvitist kahe kuu töötasu ulatuses. Samuti pooled ei vaidle, et tööleping lõppes mitte tähtaja saabumise tõttu (TLS § 80 lg 1) vaid erakorralise lepingu ülesütlemisega tööandja algatusel majanduslikest põhjustest lähtuvalt koondamise tõttu (TLS § 89). Kohus märgib, et tegemist on kahe täiesti erineva töölepingu lõppemise alusega. Pooltel tekkisid erinevad seisukohad töölepingu seaduse § 100 lg 3 tõlgendamisel. Hageja leidis, et töölepingu lõpetamisel koondamise tõttu tuleb töötajale ülesütlemise hüvitisena maksta välja kõik tähtajalise töölepingu lõppemise korral maksmisele kuuluvad hüvitised s.t. nii seadusest tulenev hüvitis ulatuses mis vastab töötaja töötasule, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni ja täiendavalt lisahüvitis töölepingu nr 16 lisa nr 1 punkti 3 märgitud suuruses (2 kuu töötasu ulatuses). Kostja leiab, et hagejal pole õigus saada töölepingu erakorralise ülesütlemise korral majanduslikel põhjustel koondamise tõttu töölepingu lisas nr 1 punktis 3 kokkulepitud täiendavat lisahüvitist, kuna töösuhe ei lõppenud tähtaja saabumise tõttu (TLS § 80 lg 1) vaid teisel töösuhte lõppemise alusel – koondamise tõttu (TLS §89). Kostja leiab, et kokkulepe lisahüvitise maksmiseks nähti ette teisel töösuhte lõppemise alusel - tähtaja saabumise korral (TLS § 80 lg 1 alusel), töösuhe lõpetati aga teisel alusel- majanduslikel põhjustel koondamise tõttu (TLS § 89). Kohus märgib, et töösuhte lõpetamiseks näeb töölepingu seadus ette mitmeid aluseid muuhulgas võib töösuhe lõppeda tähtaja saabumise korral (TLS § 80 lg 1) ja töösuhe võib lõppeda ka erakorralisena tööandja algatusel majanduslikel põhjustel (TLS § 89). Tegemist on erinevate töösuhte lõpetamise alustega. Töölepingu seadus sätestab miinimumreeglid, kuidas pooled töösuhte lõpetamisel olenevalt töösuhte lõpetamise alusest-põhjusest peavad käituma ja millised tasud ja millal tuleb tasuda. Töölepingu seadus võimaldab olenemata sellest kas töötajaga sõlmitakse tähtajatu või tähtajaline tööleping tööandjal kui töökorraldajal üles öelda töötajaga töösuhe majanduslikel põhjustel (TLS § 89). Pooled töölepingu lõpetamise alust vaidlustanud ei ole. Millised tasud tuleb töötajale tasuda töösuhte lõpetamise korral sätestab töölepingu seadus iga erakorralise töösuhte ülesütlemise aluse puhul. Juhul, kui pooled on töölepingus kokkuleppinud

täiendavad hüvitised kuuluvad ka need välja maksmisele kokkulepitud aluste esinemise korral. Täiendavate kokkulepete sõlmimise asjaolude tõendamise kohustus on hagejal. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS ) § 230 lg 1 sätestab muuhulgas, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu 27.01.2009 aastal, mis lõppes 30.04.2012 a (nende faktide üle vaidlus puudub) seega rakendub käesoleva töövaidluse puhul TLS § 132. Nimetatud normi puhul on tegemist tähtajalise töölepingu ülesütlemise erisusega, mis sätestab, et enne 2009 a 1.juulit sõlmitud tähtajalise töölepingu ennetähtaegsele ülesütlemisele pärast 2009 a 1.juulit kohaldatakse töölepingu seaduses tähtajatu töölepingu ülesütlemise kohta sätestatut. Seega rakendub käesoleva töösuhte lõpetamise juhul TLS § 132 regulatsioon. Pooled pidid 29.01.2009 a sõlmitud töösuhte lõpetama tähtajatu töölepingu lõpetamise regulatsiooni alusel. Kohus lahendades käesolevat töövaidlust lähtub TLS § 132 regulatsioonist. Poolte vahel 29.01.09 a sõlmitud tähtajalise töösuhte lõpetamisel tuleb lähtuda seega tähtajatu töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta sätestavatest normidest: s.h. TLS § 85 lg 5 (tööandja ei või töölepingut korraliselt üles öelda), § 87 (töölepingu erakorraline ülesütlemine), § 88 lg 4 (mõistlik aeg), § 89 (töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja poolt majanduslikel põhjustel), § 95 (ülesütlemisavaldus), § 97 (tööandja ülesütlemise etteteatamise tähtajad) ja § 100 lg 1 ja lg 5 (ülesütlemise hüvitis). Pooled vaidlevad majanduslikel põhjustel koondamise tõttu töölepingu ülesütlemise hüvitise suuruse üle. TLS § 97 lg 2 p 2 kohustab tööandjat teavitama koondamise alusel töösuhte lõpetamisest töötajat ette vähemalt 30 kalendripäeva. Kohus tuvastas, et kostja teavitas hagejat töösuhte lõppemisest koondamise tõttu ülesütlemisavaldusega 2 kuud ette ehk pikemalt kui seadus kostjat kohustas. Seega toimis kostja töösuhte ülesütlemisest teatamisel töölepingu seaduse nõuete kohaselt ning hüvitise suuruse määramisel ei pea arvestama TLS § 100 lg 5 sätestatuga. Töölepingu seaduse § 100 lg 1 sätestab, et töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Seega kehtiva töölepingu seaduse regulatsiooni järgi tööandjapoolse erakorralise ülesütlemise korral majanduslikel põhjustel koondamise tõttu, peaks tööandja vähemalt 30 kalendripäevase etteteatamise korral tasuma töötajale hüvitist 1 kuu keskmise töötasu ulatuses. Töötajaga öeldi üles töösuhe 29.02.2012 aastal, ning talle maksti kuni töösuhte lõppemiseni väljateenitud töötasu ning lisaks hüvitis 2 kuu keskmise töötasu ulatuses TLS § 100 lg 3 (saamata jäänud töötasu vahemiku eest 29.02.12 – 30.04.2012) töölepingu seaduse § 100 lg 1 nõutud 1 kuu keskmise töötasu asemel. Kuna hageja pole kohtule esitanud tõendit (kokkulepet) lisahüvitiste maksmise kokkuleppe kohta töösuhte ülesütlemisel majanduslikel põhjustel (TsMS § 230) siis pole tõendatud hageja nõue kostja vastu lisahüvitise maksmiseks. Töösuhte lõppemisega 29.02.2012 a lõppes hagejal kohustus teha kokkulepitud tööd ja kostjal kohustus tasuda töötasu ning summad mida kostja tasus lisaks välja teenitud töötasule seisuga 29.02.2012 tuleb lugeda koosmõjus TLS § 132, § 97 lg 2 p 2 ja 100 lg 1 täiendavateks hüvitisteks. Eelnevat arvestades leiab kohus, et kostja on täitnud seadusest tulenevad kohustused hageja ees ning tasunud eelpool nimetatud asjaolusid arvestades seadusega nõutud hüvitisest (1

keskmise töötasu ulatuses summa 1 597, 79 eur) isegi suurema hüvitise (2 keskmise töötasu ulatuses summa 3 195,58 eur). Kostja ütles hagejaga enne 01.07.2009 a sõlmitud tähtajalise töölepingu erakorraliselt üles majanduslikel põhjustel koondamise tõttu, seega rakendub välja makstavate tasude osas TLS § 100 lg 1. Kohtule pole esitatud poolte vahel erakorralise ülesütlemise korral majanduslikel põhjustel lisahüvitise maksmise kohustuse tekkimise kohta ühtegi tõendit (kokkulepet). Kohus leiab, et pooled on kokku leppinud töölepingu nr 16 lisas nr 1 punktis 3 - et nimetatud kahe kuu töötasu ulatuses hüvitis kuulub välja maksmisele töölepingu lõppemisel tähtaja saabumise tõttu (mis on töölepingu lõppemise iseseisev alus). Asjaolu, et pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu ei tähenda, et pooled ei või töösuhet lõpetada enne tähtaja saabumist ja mõnel muul töölepingu seaduses nimetatud alusel. Sel juhul tuleb tasude ja hüvitiste arvutamisel ja tasumisel lähtuda töölepingu lõpetamise alusest, töölepingu seadusest ja kokkulepetest, juhul kui need on olemas. Käesoleval juhul otsustas tööandja töösuhte erakorraliselt enne kokkulepitud töösuhte lõppemise tähtaega - lõpetada majanduslikel põhjustel, mis on töölepingu seadusega lubatud. Majanduslikel põhjustel (koondamisega) - on tegemist iseseisva töösuhte ülesütlemise alusega ja pooled seda ei vaidlusta. Majanduslikel põhjustel koondamise korral tuleb töötajale kellega on sõlmitud tähtajaline tööleping enne 1 juulit 2009 a maksta töölepingu seadusest tulenevad tasud sh hüvitised, mida reguleerib TLS § 132 ja § 100 lg 1. Töötasu suuruse üle pooled ei vaidle. Töötaja töötasuna olid pooled kokku leppinud summa 1 597,79 eurot (t lk 15) kuus. Tähtajaline tööleping nr 16 oleks lõppenud 30.04.2012 a (t lk 15), koondamise tõttu lõppes töösuhe 29.02.2012 a (t lk 16), seega 2 kuud kokkulepitust varem. Poolte vahel töölepingu lisas nr 1 punktis 3 (t lk 14) nimetatud hüvitis pole hageja töötasu osa vaid hüvitis töösuhte lõpetamise korral teatud kindlal alusel ehk tähtaja saabumise korral TLS § 80 lg 1 alusel. Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid teadlikult tähtajalise töölepingu, et kostja sõlmis valdava enamusega töötajatest tähtajalised töölepingud, et hagejale tasuti töötasu kokkulepitud summas (vastavalt 22000 kr ja 25000 kr), et läbirääkimistel lepingu tingimuste üle soovis tööandja tasuda töötajale töölepingus märgitud töösuhte lõppemise tähtaja saabumise korral täiendavat hüvitist, töötasu all mõistavad mõistlikud isikud kokkulepitud igakuist tasu tehtud töö eest, mitte erakorralisi hüvitisi (VÕS § 29 lg 4, 5, 6, 8). Kohus leiab, et pooltel tekkis vaidlus TLS § 100 lg 3 tõlgendamise üle, kuid kuna see säte ei kuulu kohaldamisele käesolevas töövaidluses siis sellele tõlgendamine pole vajalik. Kohus leiab, et TLS § 100 lg 1 on selge ja arusaadav töölepingu seaduse norm, milles sätestatakse tööandjale kohustus tasuda töötajale koondamise korral hüvitis ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, antud juhul summa 1 597, 79 eurot. Kostja on tasunud hagejale töösuhte erakorralisel lõppemisel majanduslikel põhjustel hüvitise ulatuses mis vastab töötaja kahe kuu töötasule s.o. summa 3 195,58 eurot. Nimetatud summa tasumise osas pooltel vaidlus puudub. Muid kokkuleppeid poolte vahel tööandjapoolse erakorralise töösuhte ülesütlemise puhuks kohus ei tuvastanud. Pooled leppisid kokku tööandjapoolse täiendava hüvitise tasumise kohustuse töölepingus kokkulepitud töösuhte lõppemise aluse (tähtaja saabumisel TL § 80 lg 1) korral, mis aga ei saabunud ega kohaldu. Seega kostjal täiendava hüvitise maksmise kohustust hagejale kohus ei tuvastanud.