Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Imbi Sidok-Toomsalu ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.12.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-12503
Kohtuasi
X hagi Y OÜ vastu töövaidluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24.04.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X 14.06.2023 apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
279 104,76 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Mart Angerjärv Kostja: Y OÜ (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rando Maisvee
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 12.12.2023 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Harju Maakohtu 24.04.2023 otsuse resolutsiooni p 2 ning jätta töölepingu ülesütlemise tühisuse nõue läbi vaatamata.
2.Muus osas jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Harju Maakohtu 24.04.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.
Jätta hagiavaldus X ja Y OÜ vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes läbi vaatamata.
3.2.Jätta X hagiavaldus kahju hüvitamise, rahalise hüvitise ja viivise nõuetes rahuldamata.
3.3.Jätta rahuldamata X alternatiivnõuded töölepingu ülesütlemise tühistamiseks selle vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, kahju hüvitamiseks, rahalise hüvitise ja viivise saamiseks.
3.4.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda.
2-21-12503 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja, töötaja) esitas 09.08.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse Y OÜ (kostja, tööandja) vastu töövaidluses.
2.Hageja on kohtueelselt, 02.03.2021, esitanud töövaidlusavalduse kostja vastu. Töövaidluskomisjoni 22.06.2023 otsusega jäeti hageja avaldus täies ulatuses rahuldamata.
3.Hagiavalduse ja selle 15.02.2022 täpsustuse kohaselt palub hageja:
1.tuvastada poolte vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus; 1.1.kohustada kostjat tasuma hagejale kahju hüvitamiseks saamata jäänud töötasu arvestusega 7170,98 eurot (bruto) kalendrikuu kohta alates 02.02.2021 kuni kohtuotsuse tegemiseni ning viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni: 1.2.juhul, kui p-s 1.1 toodud taotlus jääb rahuldamata, lõpetada tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel alates 04.03.2021;
1.2.1.mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses kokku 21 512,94 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 04.03.2021 kuni hüvitise tasumiseni, s.o: 1.2.1.1.hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud osas 749,71 eurot: 1.2.1.2.VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni;
1.2.2.mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis TLS § 100 lg 5 alusel hageja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses 7170,98 eurot (bruto) ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 02.02.2021 kuni hüvitise tasumiseni, s.o: 1.2.2.1.hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud osas 297,06 eurot; 1.2.2.2.VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni;
1.2.3.mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis töölepingu alusel 12 kuu töötasu ulatuses kokku 86 051,76 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 04.03.2021 kuni hüvitise tasumiseni, s.o: 1.2.3.1.hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud osas 2998,84 eurot; 1.2.3.2.VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni;
1.2.4.mõista kotjalt hageja kasuks välja töötasu ja kasutamata puhkusepäevade hüvitis (lõpparve) 7816,66 eurot (bruto) ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 04.03.2021 kuni hüvitise tasumiseni, s.o:
2-21-12503 1.2.4.1.hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud osas 272,41 eurot; 1.2.4.2.VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni;
1.2.5.mõista kostjalt hageja kasuks välja kuluhüvitis 135,13 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 04.03.2021 kuni hüvitise tasumiseni, s.o: 1.2.5.1.hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud osas 4,71 eurot; 1.2.5.2.VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni;
1.2.6.kohustada kostjat tegema hageja kohta taotluste p-i 1.2 kohane kanne töötamise registrisse.
2.Alternatiivselt, kui kohus ei rahulda p-s 1 toodud taotlust, tühistada töölepingu ülesütlemine selle vastuolu tõttu hea usu põhimõttega; 2.1.kohustada kostjat tasuma hagejale kahju hüvitamiseks saamata jäänud töötasu 7170,98 eurot (bruto) kalendrikuu kohta alates 02.02.2021 kuni kohtuotsuse tegemiseni ning viivist samalt nõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni, s.o:
2.1.1.hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud osas 297,06 eurot;
2.1.2.VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni; 2.2.kui p-s 2.1 toodud taotlus jääb rahuldamata, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 04.03.2021 ja rahuldada p-des 1.2.1 kuni 1.2.6 toodud taotlused.
3.Alternatiivselt, kui kohus ei rahulda p-s 2 toodud taotlust ja töölepingu ülesütlemine ei ole tühine või see jääb kehtima: 3.1.rahuldada p-s 1.2.2 ja 1.2.3 toodud taotlused; 3.2.mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu ja kasutamata puhkusepäevade hüvitis (lõpparve) 7816,66 eurot (bruto) ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras samalt summalt alates 04.03.2021 kuni lõpparve tasumiseni, s.o:
3.2.1.hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud osas 272,41 eurot;
3.2.2.VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni; 3.3.mõista kostjalt hageja kasuks välja 135,13 eurot TLS § 40 ja töölepingu alusel ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 04.03.2021 kuni hüvitise tasumiseni, s.o:
3.3.1.hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud osas 4,71 eurot;
3.3.2.VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
4.Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt oli hageja 17.02.2017 kuni 28.08.2018 kostja juhatuse liige ja 15.02.2017 kuni 23.08.2018 kostja osanik. 01.04.2019 sõlmisid pooled töölepingu, millega hageja asus tööle kostja peadirektori ametikohale ülesandega komplekteerida meeskond ja taaskäivitada tööandja ravimitehas (tehases ei olnud töötajaid ega elektrit).
5.01.02.2021 saatis kostja juhatuse liige D hagejale e-kirjaga töölepingu ülesütlemise avalduse. Ühtegi etteheidet ega hoiatust hagejale enne ülesütlemist ei tehtud. Tööandja ütles töölepingu erakorraliselt üles, järgimata TLS § 97 lg-s 2 toodud etteteatamistähtaega. Samuti ei pakutud hagejale teist tööd. Lisaks on avalduses esitatud ebaõiged väited ja ebapiisavad alused töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Ülesütlemisavaldus on tühine (TLS § 104 lg 1) ning selles puudub alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks usalduse kaotuse tõttu (TLS § 88 lg 1 p 5). Lisaks on avaldus esitatud pärast TLS § 88 lg-s 4 sätestatud mõistliku aja möödumist.
2-21-12503 1) hageja on väidetavalt korduvalt eiranud tööandja seaduslikke korraldusi ja ta ei täitnud nõuetekohaselt oma töökohustusi (ei korraldanud ettevõtte igapäevatööd, ei täitnud eelarvet, ei juhendanud alluvaid, ei korraldanud asjaajamises ja töökorralduses vajalike normdokumentide väljatöötamist jne); 2) hageja on väidetavalt täitnud töökohustusi teises asukohas kui tööandja asukoht ja töötanud vähem töötunde töölepingus kokku lepitud tööaja normist; 3) hageja sõlmis tööandja nimel 12.08.2019 töölepingu oma abikaasa Qga, jättes väidetavalt töötasu suuruse tööandjaga kooskõlastamata, ning kuritarvitas nii oma ametikohast tulenevaid volitusi; 4) hageja on esitanud raamatupidajale arved telefonikulude hüvitamiseks; 5) hageja ei ole esitanud esinduskulude ettemaksu kohta kostjale alusdokumente 6598,18 euro ulatuses ega ettemaksu ka tagastanud.
7.Hageja on väidetavalt omavoliliselt tööandjaga kooskõlastamata täitnud töökohustusi teises asukohas kui tööandja asukoht ja töötanud vähem töötunde töölepingus kokku lepitud tööaja normist. Hageja selgitas, et tal on elukoht nii Eestis kui ka Venemaal. Tema abikaasa ja alla kolme aastane laps elavad Venemaal. Tööandja on sellest teadlik alates 2019. aastast (hageja laps sündis XX.XX.XXXX, s.o enne töölepingu sõlmimist aprillis 2019) ning töötaja elukoht Venemaal ei ole kunagi probleem olnud. Hageja töötas kuni eriolukorra väljakuulutamiseni regulaarselt Eestis tööandja asukohas, kuid tema töörütm oli selline, et ta ei viibinud viis päeva nädalas tööandja asukohas. Eriolukorra ja pandeemia ajal oli tööandja kodukontori režiimil ja peadirektor ei oleks samuti pidanud töökohas viibima. Seega ei saanud hageja viibida tööandja asukohas vääramatu jõu tõttu, kuid täitis vaatamata sellele pidevalt tööülesandeid. Ükski hageja tööülesanne ei olnud täitmata. Hageja on kogu töösuhte jooksul teinud samal viisil ning mahus tööd. Mitte kordagi enne ülesütlemist ei tehtud hagejale etteheiteid, et ta ei ole Eestis (või ei täida tööülesandeid Eestis või ei täida enda tööülesandeid või ei täida neid ajaliselt piisavalt).
8.Hageja sõlmis kostja nimel 12.08.2019 töölepingu oma abikaasa Qga. Hagejal oli volikirjast ja tööülesannetest tulenevalt õigus vastav leping sõlmida. Lisaks oli Qga töölepingu sõlmimine kooskõlastatud tööandja juhatuse ja omanikega. Kostja oli töölepingust ja selle sisust teadlik juba alates 13.08.2019. Ka personalitöötaja oli teadlik nii vastavast töölepingust kui ka selle tingimustest alates lepingu sõlmimise momendist. Hageja ei ole töölepingut kuidagi varjanud. Q on kantud töötamise registrisse juba 2019. aastal ja tööleping on samast ajast tööandjal olemas.
9.Seoses telefoniarvetega märkis hageja, et sõlmitud oli kokkulepe, et hageja kulud hüvitatakse, ja varem on kulusid korduvalt hüvitatud. Kui tööandjal oli kahtlus esitatud arvete korrektsuses, oleks ta pidanud andma hagejale võimaluse hüvitamistaotlust selgitada.
10.Hageja leidis, et kui ei tuvastata töölepingu ülesütlemise tühisust, siis tuleb tühistada töölepingu ülesütlemine selle vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (TLS § 106). Tööandja ei pakkunud hagejale teist töökohta, ei hoiatanud ette ja käitus pahauskselt ka kulude hüvitamata jätmisel. Abikaasaga sõlmitud leping oli tööandjale ammu teada ja temaga kooskõlastatud. Lisaks ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt kohustada lapsevanemat jätma enda pere ning siirduma teadmata ajaks teise riiki. Kostja ütles töölepingu üles põhjusel, et töötaja täitis olulisi perekondlikke kohustusi ja oli enda alla kolme aasta vanuse lapse juures, kelle ainsaks toitjaks ta on. Seetõttu on ülesütlemine tühine ja hea usu põhimõtte vastane (TLS § 92 lg 1).
2-21-12503
11.Töölepingust nähtub kostja kohustus tasuda hagejale töölepingu lõppemisel või lõpetamisel 12 kuu töötasu (12 x 7170,98 eurot = 86 051,76 eurot) suurune hüvitis. Hageja töölepingut hoiti tööandja kontoris seifis, millele hagejal puudus alates 01.02.2021 juurdepääs.
12.Lõpparve kohaselt on hagejal õigus saada 7816,66 eurot (s.o töötasu ja kasutamata puhkuse tasu). Kostjal puudub töötaja vastu nõue, mille arvelt töötasu ja kasutamata puhkuse tasu osas tasaarvestus teha.
13.Kostja väidab, et töötajal on õigus saada kuluhüvitist ja töötaja hüvitisetaotluse summa oli 6182,22 eurot. Seega oleks kostjal lõpparvest tasaarvestamise õigus üksnes 415,96 euro ulatuses (6598,18 – 6182,22 = 415,96). Tegelikult on hageja kulusid teinud ka jaanuaris, mida tõendab telefoniarve 551,09 euro ulatuses (hagi lisa 7). Hageja kulud ületavad kostja ettemakse. Hüvitamata kulu 135,13 eurot (551,09 – 415,96 = 135,13) tuleb hüvitada või see peab kuuluma lõpparve koosseisu. Kostja vastuväited
14.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
15.Kostja ütles töölepingu üles 01.02.2021. Töölepingu ülesütlemise aluseks olevad asjaolud said kostjale teatavaks sellele eelnevalt vähem kui kuu jooksul. Kostja juhatusel, mille liikmed asuvad Venemaal, puudus hageja ülesannete tõttu võimalus saada objektiivset teavet hageja töökohustuste täitmise puudulikkuse kohta enne 14.01.2021 laekunud brändiauditi raporti valmimist. Kostja on töölepingu üles öelnud mõistliku aja jooksul.
16.Kostja ütles töölepingu üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel, sest hageja rikkus lojaalsuskohustust, käitus pettuslikult ning jättis tööülesanded täitmata: 1) oma töölepingu kohta valetamisel; 2) volituste kuritarvitamisega oma abikaasa ebatavalise palgatingimusega tööle vormistamisel (kuupalk 6000 eurot); 3) kuluhüvitistega petmisel; 4) juhtimisülesannete täitmata jätmisel.
17.Kostja tõi välja, et hageja töötas tööandja juures peadirektori ametikohal. Hageja allus vaid juhatuse liikmele ja tema peamiseks tööülesandeks oli ettevõtte igapäevatöö korraldamine. Töötamise registri andmetel töötas hageja kostja juures alates 01.04.2019. Sellel ajal ega hiljem ei allkirjastatud hagis viidatud tingimusega töölepingu kirjalikku dokumenti.
18.Hageja viibis ettevõttes kohapeal haruharva ja sisuliselt tööd ei teinud. Ukse logiandmetel käis hageja viimati töökohas 05.09.2020. Kodutööl olles hageja juhtimisülesannetega ei tegelenud. Kodutööl hageja ülesannete täitmata jätmist tõendab ka 14.01.2021 laekunud brändiauditi raport. Vastav hindamine algas 2020. aasta sügisel. Osakonnajuhatajate kirjeldusel valitses ettevõttes kaos ja infopuudus, keegi ei tegelenud struktuuri ega protsesside optimeerimisega, keegi ei osanud selgitada toodete valikut ega turu vajadusi, info oli vananenud ja puudus äristrateegia.
19.Hageja sõlmis 12.08.2019 tööandja nimel töölepingu oma abikaasaga tööandja struktuuris (olematu) ebavajaliku ametikoha (peadirektori asetäitja arenduse alal) täitmiseks, jättes kuni
2-21-12503 6000 euro suuruse töötasu tööandjaga kooskõlastamata ning seega kuritarvitas oma ametikohast tulenevaid volitusi. Samal päeval, 12.08.2019, esitas hageja abikaasa avalduse lapsehoolduspuhkusele jäämiseks. Q palk 6000 eurot ületas kõikide teiste töötajate töötasu mitmekordselt.
20.Töölepingu kohaselt hüvitati hageja isiklikud telefonikulud. 2020. aasta detsembris ja 2021. aasta jaanuaris esitas hageja tööandja raamatupidajale arved telefonikulude hüvitamiseks 6182,22 euro ulatuses. Hageja esitas hüvitamiseks oma teise ettevõte arved. Kuna tööandjal ei ole võimalust kontrollida ja mõjutada kolmandatele isikutele väljastatavaid arveid ning tööandjal oli põhjust kahelda hüvitamiseks esitatud arvete korrektsuses ja õiguspärasuses, oli alust arvata, et hageja üritas tööandjat petta.
21.Samuti seisneb hageja pettuslik käitumine selles, et hageja võttis tööülesannete täitmisega seotud kuludeks ettemaksu kokku 6900 eurot (neto), aga ei esitanud selle kohta kuludokumente suuremas ulatuses kui 301,82 eurot.
22.Kostja kaotas töötaja vastu usalduse, kuna töötaja on sõlminud tööandjale kahjumliku töölepingu oma abikaasaga, üritas tööandjat petta endaga või töökohustuste täitmisega mitteseotud arvetega, ei teinud tööd kokku lepitud kohas ja ajal, ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt ning rikkus lojaalsuskohustust. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud töölepingu erakorraline ülesütlemine usalduse kaotuse tõttu. Käesoleval juhul puudus alus ülesütlemise eelseks hoiatamiseks. Hageja puhul ei olnud võimalik täita hoiatuse eesmärki anda töötajale võimalus oma käitumise parandamiseks olukorras, kus hageja üritas kostjat petta, elas Venemaal ega tegelenud sisuliselt juhtimisülesannetega.
23.Poolte vahel puudus kokkulepe 12 kuu töötasu suuruse hüvitise tasumiseks töölepingu lõppemisel. Hageja selgitustel tuli sellist hüvitist tasuda sõltumata töölepingu lõppemise põhjusest. Hageja väidetud tingimusega töölepingut ei sõlmitud ning hageja on esitanud töölepingu kohta ebaõigeid andmeid.
24.Hageja töötasu ja puhkusepäevade hüvitise nõue on tasaarvestatud. Hageja võttis tööülesannete täitmisega seotud kuludeks ettemaksu kokku 6900 eurot (neto), aga ei esitanud kuludokumente suuremas ulatuses kui 301,82 eurot. Seetõttu tasaarvestas kostja töölepingu ülesütlemise avaldusega lõpparve, s.o 2021. a jaanuari töötasu ja kasutamata puhkuse hüvitise nõude (6153,27 eurot neto) hageja poolt kulude ettemaksena võetud summaga. Tasaarvestuse tagajärjel võlgneb hageja kostjale 444,91 eurot (6900 - 301,82 - 6153,27 = 444,91). Kostja esitas maakohtu menetluses 02.09.2021 täiendava menetlusliku tasaarvestuse avalduse, tasaarvestades hageja nõuetega hageja poolt tagastamisele kuuluva kulude ettemaksu 6598,18 eurot, kui kohus peaks leidma, et mingisuguses ulatuses on hagi põhjendatud. Maakohtu otsus ja põhjendused
25.Harju Maakohtu 24.04.2023 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
26.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on käesoleval juhul täidetud ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Hageja on rikkunud töölepingut olulisel määral ja käitunud viisil, millest saab teha järelduse, et hageja on olnud seeläbi tööandjale märkimisväärselt ebalojaalne. Rikkumise olulisust suurendab ka mitmeepisoodiline rikkumine. Riigikohus on selgitanud, et TLS § 15 lg-s 1 sätestatud lojaalsuskohustuse rikkumine võib anda tööandjale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5
2-21-12503 alusel (RKTKo 16.03.2016, 3-2-1-187-15, p 12). Hageja rikkumised olid piisavalt kaalukad õigustamaks töösuhte erakorralist ülesütlemist tööandja poolt usalduse kaotuse tõttu. Tööleping lõppes kostja ülesütlemisavalduse alusel 01.02.2021.
27.Hagejal tuli töölepingust tulenevaid kohustusi täita töölepingu kehtivuse jooksul ainult ja vahetult isiklikult tööandja tegevuskohas, milleks oli Eesti riik Harju Maakond Viimsi (TLS § 15 lg 1 p 2, § 20). Hageja ühepoolne otsustus mitte täita isiklikult ettevõtte asukohas töölepingus kokkulepitud tööülesandeid annab tööandajale aluse usalduse kaotuse tõttu töölepingu ülesütlemiseks. Hageja töötas alles alustava ja areneva äriettevõtte peadirektori ametikohal. Valdav osa hageja ametijuhendi järgsetest tööülesannetest eeldas hageja isiklikku vahetut kohalolu. Hageja kui ettevõtte peadirektori suhtes kehtivad kõrgendatud standardid, ettevõtte juhina on tal kõrgendatud vastutus ettevõtte toimimise ja töötajate ees, samuti on ettevõte juht eeskujuks ja autoriteediks kõigile ettevõtte töötajatele. Tööandjal oli ülekaalukas huvi, et hageja ettevõtte peadirektorina, kes vastutas täielikult ettevõtte toimimise ja püstitatud eesmärkide saavutamise eest, töötaks ja osaleks ise vahetult igapäevaselt ettevõtte töö juhtimisel ettevõtte asukohas. Kostja vajas peadirektorit mitte ainult tehase käivitamiseks ja meeskonna komplekteerimiseks, vaid alaliselt igapäevaseks ettevõtte ja tehase tegevuse juhtimiseks ning ettevõtte tuleviku arendamiseks. Hageja viibis pärast 2020. aasta märtsi Eestis Viimis tehases tööandja juures kohapeal äärmiselt harva. Hageja ei teinud tööd tavapärastel tööaegadel ning ta tegi nimetatud ajast alates valdavalt kaugtööd. Hageja ei saanud valdavalt kaugtööd tehes nõuetekohaselt oma tööülesandeid täita. Kostja juhatus hindas hageja vahetut tööpanust ettevõttes kohapeal ebapiisavaks. Tõendatud ei ole, et kaugtöö tegemiseks oleks olnud kokkulepe (TLS § 6 lg 9). Mõjuvaks põhjuseks ega erandiks ei saa pidada COVID-19 epideemiat ega sellega kaasnevaid piiranguid riigisisesel ega piiriülesel liikumisel. Tähtsust ei oma, mis põhjusel oli ettevõtte asukohas töökohustuste täitmine takistatud. Töösuhte pool, kellel takistus esines, pidi sellest teavitama töösuhte teist poolt (tööandjat) ja vastavalt varem töölepingus kokkulepitule otsustama, kas töölepingu täitmine kokkulepitud tingimustel on võimalik või tuleks tingimusi muuta (TLS § 15). Samuti ei ole põhjendatud hageja väited, et ta ei saanud viibida tööandja asukohas, kuna tema abikaasa ja laps viibisid Venemaal. Seega ei ole hageja jälginud töölepingu täitmisel järgitava hoolsuse määra nõuetekohaselt (TLS § 16).
28.Abikaasaga töölepingu sõlmimisel on hageja toime pannud kostja huvide vastase teo. Vastav rikkumine annab kostjale õiguse töösuhe üles öelda usalduse kaotuse tõttu. Ainuüksi selle ühe episoodi tuvastamine võis tekitada tööandjal usalduse kaotuse. Puudub vaidlus, et hagejal oli õigus töölepinguid sõlmida. Hageja sõlmis töölepingu strateegiliselt olulisele ametikohale (peadirektori asetäitja arenduse alal) enda abikaasaga sellest eelnevalt juhatust teavitamata (ametijuhendi p 14) olukorras, kus ettevõte oli jätkuvalt arenduse faasis (sh kostja majanduslik olukord ei olnud hea) ning kus tuli eelduslikult kohe startiva ettevõtte igapäevatöösse ja arendusse panustada. Tööleping hageja abikaasaga sõlmiti ametikohale, mida struktuuris ei olnud, ning seda keskmisest kõrgema palgaga. Hageja seadis kahtluse alla oma usaldusvääruse, kui sõlmis oma abikaasaga töölepingu, mis ei järginud ametijuhendi p-s 3.7 sätestatud otstarbekuse põhimõtet, sest samal päeval töölepingu sõlmimisega esitas hageja abikaasa lapsehoolduspuhkusele siirdumise avalduse. Hageja eelistas kostja ärihuvidele enda perekondlikke huve. Selline tegevus tekitab juhatusele kartuse, et hageja tegevusmuster jätkub ja hageja lojaalsus kostja ees on tõsiselt kahjustatud. Arvestades hageja ametipositsiooni ja vastutuse ulatust, ei saa juhatus sellises olukorras riske võtta ja senisel viisil koostööd juhiga jätkata. Kostja juhatus sai hageja abikaasa töölepingust teada 2020. aasta keskel. Ei saa eeldada, et juhatus sekkuks, uuriks ja tuvastaks igapäevaselt ettevõtte asjaajamist ja töökorraldust.
29.Töölepingus oli kokku lepitud hageja isiklike telefonikulude hüvitamine, kuid hageja esitas tööandjale hüvitamiseks ka enda abikaasa ja oma teise ettevõtte (F OÜ) arved. Hageja selline
2-21-12503 käitumine võis kostjale ühel hetkel ebausaldusväärsena näida ka siis, kui varem oli sarnaselt kulutusi hüvitatud. Kui hageja soovis osalist arvete hüvitamist kostja poolt, tulnuks hagejal seda kostjale öelda ning raamatupidamisele selgitada. Kostjal puudub kohustus ning hagejal mõistlik ootus kolmandate isikute kõneteenuste hüvitamiseks kostja poolt.
30.Kostja võis töölepingu üles öelda ilma eelneva hoiatamiseta (TLS § 88 lg 3). Äriettevõtte tippjuhina töötanud hageja, kes ei täitnud nõutavat hoolsuskohustust korduvalt reegleid rikkudes, ei saanud mõistlikult eeldada eelnevat hoiatamist. Hageja käitumine tekitas kostjal hageja suhtes usalduskriisi, kus hoiatamisega ei ole võimalik muuta või heastada juba toimunud minetusi. Hoiatamisega ei olnud võimalik heastada hageja poolt tööandjale tekitatud kahju ja tulevikus tekkida võivat kahju.
31.Kostja võis lepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata (TLS § 97 lg 3). Kuna osad hagejale etteheidetavad teod olid pöördumatud (abikaasaga töölepingu sõlmimine ja loata kaugtöö tegemine), mida heastada ei ole sisuliselt võimalik, siis ei pea kostja taluma sellises olukorras edasist koostööd hagejaga. Töösuhte sisuks ja eesmärgiks on töötaja poolt tasu eest tööandja oodatava kvaliteediga töö tegemine ja kokkulepitud reeglite täitmine, mida hageja on täitnud valikuliselt ja kohati teadvalt kohustusi rikkudes. Etteteatamise tähtaja jooksul ei saaks sellises olukorras kumbki töölepingu pool heas usus oma eesmärke ja kohustusi täita.
32.Tööleping on lõpetatud mõistliku aja jooksul pärast ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist (TLS § 88 lg 4). Tõendatud ei ole, et tööandja juhatus võis saada objektiivset teavet hageja töökohustuste täitmise puudulikkuse kohta enne tööandja juhatuse tellitud auditi valmimist. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et juhatus pidi informatsiooni vajadusel ise hankima või sellest muul moel teada saama. Audit tööandja juures toimus 2020. aasta novembris ning auditi esimese etapi aruanne valmis 14.01.2021. Kostjataolise ettevõtte tippjuhi osas järelevalve teostamiseks ja juhatuse otsuse langetamiseks on mõistlik aeg 60-90 kalendripäeva, mida käesoleval juhul ei ole ületatud. Mida kõrgemal positsioonil juhi suhtes järelevalvet teostatakse, seda ulatuslikum ja mahukam see üldjuhul on, ning kaaluka, õige ja õiglase otsuse tegemiseks võib see juhtkonnal võtta pikema aja.
33.Lojaalsuskohustuse rikkumine (TLS § 15 lg 1) on töökohustuse oluline rikkumine. Sellest tulenevalt puudub hagejal alus taotleda ülesütlemise tühistamist selle vastuolu tõttu hea usu põhimõtetega (TLS § 106, § 92 lg 1 p 2). Lisaks ei saa põhjendada vastuolu hea usu põhimõttega asjaoluga, et töötaja on kogu töösuhte jooksul oma lojaalsuskohustust rikkunud ning töölepingut ebapiisavalt hoolsuskohustust järgides (mitte)täitnud. Seadusandja ei pea oluliste perekondlike kohustuste all silmas pikaajalisi perekondlikke kohustusi, sh lapse kasvatamist kolme aastaseks saamiseni, vaid lühiajalisi kohustusi, mille tõttu töötaja poolt töö tegemine pikemas perspektiivis ei kannata (nt lapsega arsti juures viibimine, koolikatsete tegemine) ning vajadusel on tööandjal võimalik töötaja lühiajalise eemalviibimise korral tööd ümber korraldada ja oma tegevust jätkata.
34.Eeltoodust tulenevalt jäävad rahuldamata ka hageja nõuded töölepingu lõpetamiseks (TLS § 107 lg 2) ning TLS § 109 lg 1 ja § 100 lg 5 alusel hüvitiste väljamõistmiseks.
35.Hageja palus kostjalt välja mõista töölepingujärgse hüvitise 12 kuu keskmise töötasu ulatuses brutosummas 86 051,76 eurot. Vastav nõue jääb rahuldamata, kuna hüvitise kokkuleppe on tõendamata. Hageja ei ole teadlikult esitanud töölepingut, millega ta võiks tõendada hüvitisenõude põhjendatust. Asja materjalidest nähtub, et töölepingu eksemplar on hageja valduses. Eluliselt usutav ei ole hageja kinnitus selle kohta, et kõnealune hüvitis kuuluks igal juhul tasumisele, st ka juhul, kui töösuhe lõpetatakse tööandja algatusel töötaja rikkumise
2-21-12503 või usalduse kaotuse tõttu. Selline käsitlus oleks tööandja suhtes ebaõiglane ja vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega (vt VÕS § 6 ja § 7; RKTKo 22.06.2001, 3-2-1-55-01; RKTKo 24.04.2013, 3-2-1-30-13, p 12).
36.Hageja alternatiivne nõue 135,13 euro saamiseks ei ole põhjendatud ega tõendatud. Hageja viitab kulude alusena hagi lisale 7, milleks on mobiiliteenuseid pakkuva ettevõtte arve 2021. aasta jaanuari eest, kuid seda hageja osas summas 551,088 eurot. Kõnealune arve sisaldab ka arvet kolmandate isikute telefonide ja muude teenuste eest, kuid ükski neist ei ole samas summas, milles hageja isiklike kulude hüvitamist nõuab. Hagejal oli kokkulepe isiklike kulude hüvitamiseks, mitte kolmandate isikute kulude hüvitamiseks. Hageja nõuet ei õigusta ka väide, et varem on kulusid hüvitatud.
37.Kohus tuvastas, et hagejal on õigus saada 2021. aasta jaanuari eest töötasu 7350 eurot (bruto) ning samuti on hagejal õigus kasutamata puhkuse hüvitise 466,66 eurot (bruto) saamiseks. Kostja on esitanud menetlusliku tasaarvestuse vastuväite nii kohtueelses menetluses (töölepingu ülesütlemisavalduses 01.02.2021) kui ka kohtumenetluses töötasu ja kasutamata puhkusehüvitise osas (TLS § 78 lg-d 1 ja 3, VÕS § 197 lg 1, § 198). Kostja on selgitanud, et hageja on võtnud kostjalt tööülesannete täitmisega seotud kulude ettemaksu kokku 6900 eurot ega ole esitanud kuludokumente suuremas summas kui 301,82 eurot. Hageja kõnealusele kostja väitele vastuväiteid ega ümberlükkavaid tõendeid esitanud ei ole. Kohus märkis, et kostja võis tasaarvestada lõpparve, millesse kuulusid 2021. aasta jaanuari töötasu ja kasutamata puhkuse kompensatsiooni nõue ning hageja poolt kulude ettemaksena võetud summaga (TLS § 78 lg 3). Tasaaravestus tehakse pärast maksude ja maksete kinnipidamist, st netosummades (TrtRnKo 04.04.2018, 2-16-13106). Töölepingu ülesütlemisel tehtud tasaarvestuse tagajärjel võlgneb hoopis hageja kostjale 444,91 eurot (s.o ettemaks 6900 eurot - esitatud kuludokumendid 301,82 eurot - lõpparve netosummas 6153,27 eurot = 444,91 eurot). Seega on hageja kuluhüvitise nõuded alusetud.
38.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 162 lg 1). Apellatsioonkaebus
39.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja esitas apellatsioonkaebuse lisana uue tõendi (väljavõte töötamise registrist). Hageja esitas ka taotluse tõendi kogumiseks. Hageja taotleb, et kohus nõuaks Maksu- ja Tolliametilt välja andmed selle kohta, kes tegi kande hagejaga töölepingu sõlmimise kohta töötamise registrisse. Hageja esitas taotluse tunnistajate (Q, Z, Õ) ülekuulamiseks ning hageja vande all ülekuulamiseks.
40.Maakohus on ebaõigesti tuvastanud asjaolud ülesütlemisavalduse esitamise mõistliku aja osas (sh abikaasa töölepingu osas jätnud üldse käsitlemata), samuti töökohustuste rikkumise, kuluarvete alusetuse ning kaugtöö tegemise õiguse puudumise ja senise töökorralduse osas, mis ei saa ette hoiatamata muutuda sobimatuks. Kohus ei ole lähtunud töötaja kui nõrgema poole kaitsest ning on asjaolusid sisustanud põhjendamatult ja tõenditele viitamata tööandja kasuks.
41.Kohus on kohaldanud ebaõigesti TLS § 88 lg 1 p 5, § 16 lg 2 ja § 97 lg 3. Kohus leidis ebaõigesti, et tööandja võis töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata. Hageja ametipositsioon ei ole aluseks etteteatamata ja hoiatamata ülesütlemiseks. Hagejale etteheidetavad teod ei olnud pöördumatud. Kohus ei sisusta, milline üks episood piisab hageja suhtes usalduse kaotuseks ning millised tõendid seda kinnitavad.
2-21-12503
42.Ülesütlemisavaldus on abstraktne ning konkreetsete töökohustuste rikkumisega seostamata. Hageja töörežiim oligi kaugtöö – hageja elas Venemaal ja käis Eestis üksnes teatud päevadel. Hageja töötas Eestis ja Venemaal ning tema tööülesanded olid täidetud. Kui tööandja oleks soovinud, et hageja viibiks tööajal kogu aeg või rohkem Eestis, siis seda oleks saanud ja pidanud avaldama enne ülesütlemisavalduse esitamist. Ebaõige on kohtu väide, et kokkuleppe kohta täita töökohustusi kaugtööna tõendeid esitatud ei ole. Kohus jättis tööandja juures kaugtöö tegemise tava kohta esitatud tõendi hindamata. Ebaõige on kohtu seisukoht, et töötaja kohustust teha tööd tööandja juures ja tema vahenditega tuleb eeldada. Kohus oleks pidanud tuvastama, et kuna tööandja ei esitanud tõendeid selle kohta, et kaugtööd ei tohtinud teha ja töökoht pidi olema tööandja asukohas, siis oli kaugtöö lubatud, mitte vastupidi. Maakohus on valesti sisustanud töötaja kahjuks COVID-19 pandeemia tõttu tekkinud liikumispiiranguid ja üldist kaugtöö tegemise korraldust ettevõtetes, sh tööandja juures. Maakohus on kohaldatud ebaõigesti TLS § 15 lg 1 p 2 ja § 20. Töötaja ei ole omaalgatuslikult ühepoolselt jätnud töökoha asukohta ilmumata. Lisaks ei viibinud hageja tööandja asukohas, kuna täitis olulisi perekondlikke ülesandeid.
43.Q töölepingust teadis tööandja rohkem kui mõistliku aja ette, kuid kohus ei ole selles osas seisukohta võtnud. Q töötasu suurus nähtus töölepingust, mille alusel kanti registreering töötamise registrisse. Juhatus või omanik ei saanud Q töölepingust teada alles 2020. aasta keskel.
44.Kostja hüvitas ka hageja teise ettevõtte arveid. Tegemist on praktikas väljakujunenud tavaga, mida aktsepteeriti pikema aja jooksul. Kohtu seisukoht, et „hageja selline käitumine võis kostjale ühel hetkel ebausaldusväärsena näida ka siis, kui varem oli korduvalt sarnaselt kulutusi hüvitatud“, ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas ega õigusta töösuhte lõpetamist ilma hoiatuse või etteteatamiseta.
45.Kohus jättis ebaõigesti välja mõistmata hüvitise hageja 12 kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 86 051,76 eurot. Tööandja ei ole esitanud töölepingut, mis oli tööandja valduses, selleks, et vabaneda hüvitise maksmisest. Kohus on teinud vale järelduse hageja võimaluste kohta tööleping esitada. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et hageja töölepingu eksemplar on tema valduses. Antud asjaolu oleks saanud tuvastada hagejalt seletuse võtmisega.
46.Kohus jättis kohaldamata või kohaldas ebaõigesti töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 45 lg-t 6. Hageja ei registreerinud ennast töötajana MTA töötamise registrisse.
47.Kohtu järeldused hagi lisast 7 (telefonikulude arve) on ebaõiged ja üllatavad. Tõendit ei ole istungil uuritud. Kohus on vastavas osas rikkunud selgitamiskohustust ja teinud üllatava lahendi.
48.Ebaõige on maakohtu väide, et hageja ei ole palunud tuvastada kostja tehtud tasaarvestuse põhjendamatust. Hageja on tasaarvestusele vastu vaielnud, viidates, et ka tööandja ise kinnitab ülesütlemisavalduses kuludokumentide esitamist, mida mõni rida hiljem juba eitab. Tööandja on ülesütlemisavalduses märkinud, et töötajal on õigus saada kuluhüvitist ja töötaja hüvitistaotluse summa oli 6182,22 eurot. Seega oleks tööandjal lõpparvest tasaarvestamise õigus üksnes 415,96 euro (6598,18 – 6182,22 = 415,96) ulatuses. Lisaks ületas jaanuari telefoniarve 551,09 eurot ettemakse. Maakohus ei ole hageja vastuväiteid tasaarvestusele sisuliselt lahendanud ega tõenditega tutvunud. Kui tööandjal oli kahtlus esitatud arvete korrektsuses, oleks ta pidanud andma hagejale võimaluse antud hüvitamistaotlust selgitada.
2-21-12503 Vastustaja seisukoht
49.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja palus jätta hageja tõendite kogumise taotlused rahuldamata ja apellatsioonkaebusega esitatud tõend vastu võtmata.
50.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse läbi vaatamata resolutiivosa taotluste p-de 1.2.2, 1.2.2.1 ning 1.2.2.2 osas (TsMS § 637 lg 1 p 6 ja § 643 lg 1). TLS § 100 lg 5 ja § 109 lg 1 sätestatud hüvitiste samaaegne nõudeõigus on välistatud (RKTKo 15.06.2022, 2-20-16369, p 15.4). Kirjeldatud nõuete samaaegse esitamise välistatust selgitati hagejale ja tema esindajale juba töövaidluskomisjoni istungil.
51.Hageja suhtes kehtis kõrgendatud usaldusstandard ja maakohus kohaldas õigesti TLS § 88 lg-d 3 ja 4 ning § 97 lg-t 3. Hageja kui ettevõtet juhtiv töötaja ei saa oodata, et pettuste ilmnemisel tuleks teda vallandamise eelselt hoiatada ja töölepingu ülesütlemisest ette teatada. Igal juhul puudunuks TLS § 97 lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaja järgimata jätmisel mõju ülesütlemise kehtivusele (RKTKo 28.09.2016, 3-2-1-70-16, p 15 neljas lõik).
52.Hageja ei ole põhjendanud, millistel tõenditel saanuks kostja juhatus teada ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest enne auditi valmimist 14.01.2021 olukorras, kus kõik ettevõtte töötajad kui teabe allikad allusid otse hagejale.
53.Töölepingu kohta valetamise tõttu on alusetu heita kohtule ette TvLS § 45 lg 6 rikkumist. Pealegi sätestab eelviidatud norm töövaidluskomisjoni menetluskorda, mitte kohtu tegevust.
54.Hageja sõlmis abikaasa töölepingu „peadirektori asetäitja arenduse alal“ ametikohale, mida hageja enda kinnitatud ettevõtte struktuur ette ei näinud. Abikaasa ei asunud töölepingu alusel tööle, vaid esitas avalduse lapsehoolduspuhkusele jäämiseks. Kostjat hoiti hageja abikaasa 6000-eurosest töötasust teadmatuses kuni 2021. aasta jaanuarini. Selline töötasu on ebatavaliselt kõrge, arvestades nii Eesti üldist elatustaset ja üldteadaolevaid keskmisi töötasusid, kui ka kostja ettevõttes 2019. aastal makstud töötasusid ning kostja halba majanduslikku seisukorda. Hagejal abikaasa töölepingut vormistada aidanud personalitöötaja ei teadnud palgatingimustest ning hageja ettevõttesisese positsiooni tõttu ei saanudki kostja juhatus palgatingimustest teada saada.
55.Väide, justkui hageja tööülesanded oleksid täidetud kaugtöö tulemusena Venemaalt, on tõenditega sidumata. Hageja töövaidluskomisjonis esitatud kirjavahetus ei tõenda, et hageja oleks sisuliselt juhtimisega tegelenud. Ühestki hageja tõendist ei ole võimalik järeldada, et 14.01.2021 laekunud auditi tulemused oleksid ebaõiged.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
56.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse resolutsiooni p 2, milles maakohus jättis töölepingu ülesütlemise tühisuse nõude rahuldamata, ning jätab selle nõude läbi vaatamata (TsMS § 657 lg 1 p 4). Muus osas tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta ja täiendada (TsMS § 657 lg 1 p 21). Ringkonnakohus määrab kindlaks ka apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 2 p 22).
2-21-12503
57.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas jättis maakohus hagi täielikult rahuldamata (nii põhinõude kui ka alternatiivnõuded) ning hageja esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale tervikuna. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust tervikuna.
58.Ringkonnakohus märgib, et käesolevas asjas on asjakohased ka poolte Töövaidluskomisjonis esitatud tõendid ning kohus tugineb neile otsuse tegemisel. Arvestades, et maakohtust ringkonnakohtusse saadetud töövaidluskomisjoni pabertoimik ei ole terviklik, lähtub ringkonnakohus KIS-is ja digitoimikus olevatest töövaidluskomisjoni materjalidest, kohtumenetluse osas (st alates 09.08.2021) lähtub ringkonnakohus pabertoimikutest.
59.Ringkonnakohus toob esmalt välja, mis on peamine vaidlusküsimus ja millised on hageja nõuded ning jätab hageja tuvastusnõude läbi vaatamata.
59.1.Hageja leiab, et kostjal puudus õiguslik alus temaga TLS § 88 lg 1 p 5 alusel töölepingu päeva pealt lõpetamiseks ning on esitanud nõude ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning nõuded kahju, hüvitiste ja viivise väljamõistmiseks. Alternatiivselt nõudis hageja töölepingu ülesütlemise tühistamist TLS § 106 alusel ning esitas kostja vastu rahalised nõuded. Teise alternatiivnõudena esitas hageja üksnes rahalised nõuded. Maakohus jättis kõik nõuded rahuldamata. Apellatsioonkaebuses taotleb hageja maakohtu otsuse tühistamist ning hagi rahuldamist ja on esitanud uuesti kõik maakohtus esitatud nõuded, sh tuvastusnõude töölepingu ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks.
59.2.Riigikohtu praktikast (RKTKo 21.12.2011, 3-2-1-136-11, p 26 ja 28.9.2016, 3-2-1-71-16, p 12) lähtudes täpsustas ringkonnakohus 12.12.2023 istungil hageja tuvastusnõuet, selgitades, et üldiselt puudub hagejal tuvastushuvi, kui hageja saab esitada sooritushagi, et kohustada kostjat midagi tegema. Käesoleval juhul ongi hageja esitanud kostja vastu erinevad töölepingu väidetavast ebaõigest lõpetamisest tulenevad rahalise hüvitise nõuded, mille kontrollimiseks peab ringkonnakohus igal juhul ise hindama ülesütlemise kehtivust. Seega puudub vajadus tühisuse tuvastamise nõude esitamiseks (ajamärge 00:12:49; II kd, tl 45 pöördel). Hageja vastas kohtule, et tal ei ole tuvastusnõude esitamiseks eraldi huvi (ajamärge 00:15:00, samas). Kuigi juba maakohus oleks sellises olukorras pidanud keelduma tuvastamisnõude menetlemisest (TsMS § 371 lg 1 p 5) või hiljem jätma selle läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 1 p 4), siis kuna maakohus seda ei teinud, vaid lahendas nõude sisuliselt, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 ning jätab nõude tuvastada hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus läbi vaatamata (TsMS § 657 lg 1 p 4, § 425 lg 3).
60.Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu lõppjäreldusega, et kõik hageja teised nõuded, sh alternatiivnõuded, jäävad rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub lõppastmes, et kostjal oli TLS § 88 lg 1 p 5, § 88 lg 3 ja § 97 lg 3 alusel õigus hagejaga tööleping ilma varasemate hoiatusteta ja etteteatamistähtaega järgimata üles öelda lojaalsuskohustuse rikkumise tõttu. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga, et kõik kostja ülesütlemisavalduses toodud põhjendused olid sel alusel ülesütlemiseks piisavad. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele ning muudab ja täiendab osaliselt maakohtu põhjendusi. Ringkonnakohus käsitleb esmalt, kas kostjal oli alus tööleping usalduse kaotuse tõttu eelnevate hoiatusteta ja etteteatamisaega järgimata üles öelda, st kas hageja rahalistel nõuetel kostja vastu on alust (I), teiseks käsitleb kohus hageja alternatiivset nõuet töölepingu ülesütlemise tühistamiseks TLS § 106 alusel (II) ning lahendab seejärel hageja need rahalised nõuded, mis kaasnevad kehtivalt tehtud ülesütlemisega (III). Viimasena jagab kohus menetluskulud (IV).
2-21-12503 I
Töölepingu ülesütlemine usalduse kaotuse tõttu
61.Kuigi kohtule ei ole esitatud kirjalikku töölepingut, on kostja kinnitanud, et töötamise registri järgi töötas hageja kostja juures alates 01.04.2019 peadirektorina (vt nt hagiavalduse p 2, I kd, tl 3 pöördel; kostja 12.04.2021 TVK-le esitatud vastus, dtl 263; kostja maakohtule esitatud vastuse p 1.2.6, I kd, tl 45). 01.02.2021 ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu TLS § 88 lg 1 p 5 ja § 88 lg 3 alusel üles ilma eelneva hoiatuse ja etteteatamiseta (dtl 208–211). Selleks et tuvastada, kas hageja ülesütlemisele tuginevad nõuded on põhjendatud, tuleb hinnata ülesütlemise formaalsete ja materiaalsete eelduste täidetust. (i)
Formaalsete eelduste täitmine
62.Hageja ei ole vaidlustanud, et ta sai kirjalikult vormistatud ülesütlemisavalduse kätte 01.02.2021 (apellatsioonkaebuse p 6, II kd, tl 2), kuid leiab, et see ei sisaldanud piisavalt põhjendusi, et kontrollida materiaalsete eelduste täidetust. Kostja 01.02.2021 ülesütlemisavalduses olid välja toodud järgmised etteheited (dtl 208–211).
62.1.Hageja rikkus TLS § 15 lg-s 1 nimetatud lojaalsuskohustust. Rikkumine seisnes selles, et hageja eiras korduvalt tööandja seaduslikke korraldusi, ei täitnud nõuetekohaselt töökohustusi (ei korraldanud igapäevatööd, ei täitnud eelarvet, ei juhendanud alluvaid, ei korraldanud asjaajamises ja töökorralduses vajalike normdokumentide väljatöötamist).
62.2.Hageja ei teinud tööd kokkulepitud mahus, kohas ja ajal (TLS §15 lg 2 p 2). Hageja ei töötanud kostja asukohas, vaid töötas omavoliliselt kodukontoris. Hageja viibis 2020. aastal kontoris vaid loetud päevad, kuigi erikokkulepet tööaja paindliku kasutamise, kodutöö vms kohta ei olnud. Tööandja huvi oli, et peadirektor viibiks kostja asukohas 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas.
62.3.Hageja sõlmis 12.08.2019 töölepingu oma abikaasa Qga, jättes töötasu suuruse kostjaga kooskõlastamata ja kuritarvitades nii oma ametikohast tulenevaid õigusi (TLS § 88 lg 1 p 5). Töölepingu sõlmimise päeval kirjutas Q avalduse lapsehoolduspuhkuse kasutamiseks kuni 03.03.2022, mistõttu sai kostja lepingust teada alles 2020. a keskel. Q töökoht – peadirektori asetäitja arenduse alal – ei ole kostja struktuuris vajalik ning kostjal tekib Q tööle naasmisel vajadus see koht koondada, mis toob kostjale kahju 16 056 eurot.
62.4.Usalduse kaotuse aluseks (TLS § 88 lg 1 p 5) pidas kostja ka seda, et hageja esitas detsembris 2020 ja jaanuaris 2021 kostja raamatupidajale arved telefonikulude hüvitamiseks 6182,22 euro ulatuses. Hageja esitas hüvitamiseks oma ettevõtte F OÜ arved. Kostja leidis, et hageja püüdis teda selliselt petta, kuna kostjal ei ole võimalik kontrollida kolmandale isikule väljastatud arveid.
62.5.Ülesütlemisavalduses selgitas kostja, et TLS § 88 lg 3 alusel võib töölepingu üles öelda ilma eelneva hoiatamiseta, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Kostja hinnangul rikkus hageja kohustusi, mille täpne täitmine oli kostjale eelduseks töölepingu jätkamisel. Hageja sõlmis kostjale kahjumliku töölepingu, üritas kostjat petta, ei teinud tööd kokku lepitud kohas ja ajal ega täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, rikkudes lojaalsuskohustust. Seetõttu on kostjal õigustatult põhjust eeldada, et hageja ei täida kohustusi ka edaspidi, ning ta ei näe võimalust piirduda hoiatamisega.
2-21-12503
62.6.Kostja lähtus TLS § 97 lg-st 3, mille kohaselt võib tööandja töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni.
62.7.Ülesütlemisavalduses on märgitud, et hagejal on õigus saada lõpparve 7816,66 eurot, mille kostja tasaarvestab summadega, mille hageja on kostjale võlgu (esinduskulude ettemaks, mille kasutamist õigustavaid dokumente ei ole hageja esitanud 6598,18 euro ulatuses).
63.Hinnates kostja ülesütlemisavaldust, ei nõustu ringkonnakohus hageja väitega, et ülesütlemisavaldus ei sisaldanud piisavalt põhjendusi, et kontrollida materiaalsete eelduste täitmist, ning et seetõttu ei olnud formaalsed eeldused täidetud. Kostja ülesütlemisavalduses on hagejale etteheidetavad teod loetletud ning kostjal tööandjana oli õigus neid vaidluse tekkimisel täiendavalt sisustada, mida kostja on töövaidluskomisjonis ja kohtumenetluses ka teinud (TLS § 95 lg 2). Hagejal töötajana on omakorda olnud võimalus kostja väidetule vastu vaielda. Seega olid ülesütlemise formaalsed eeldused täidetud. (ii)
Materiaalsete eelduste täitmine
64.Edasi tuleb hinnata eelkõige seda, kas kostjal oli alust lõpetada tööleping lojaalsuskohustuse rikkumisest tuleneva usalduse kaotuse tõttu ning kas ta võis seda teha eelnevalt hoiatamata ja etteteatamistähtaega järgimata. Maakohus pidas kõiki kostja ülesütlemisavalduses sisalduvaid etteheiteid piisavaks töölepingu usalduse kaotuse tõttu ülesütlemiseks. Samuti märkis maakohus, et kuigi käsitletud on mitut rikkumise episoodi, siis hageja kui peadirektori suhtes usalduse kaotuseks piisab ka ühest episoodist, mis tõi kaasa hageja suhtes usalduse kaotuse. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et lojaalsuskohustuse rikkumine ei saa olla nii abstraktne kui ülesütlemisavalduses ning heidab maakohtule ette tõendite valikulist ja ebaõiget hindamist. Samuti vaidleb hageja sisuliselt vastu kostja etteheidetele. Ringkonnakohus hindab järgnevalt hagejale ette heidetud tegevusi ja tegevusetust, et tuvastada, kas ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 5 alusel oli alust.
65.Nagu eelnevalt märgitud, ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et hagi jääb rahuldamata, kuid leiab, et seda, et hagejale süükspandavad teod tingisid usalduse kaotuse ning nende tegude raskuse tõttu või muul põhjusel ei saanud tööandjalt hea usu põhimõtte järgi oodata eelnevat hoiatamist, on kostja tõendanud vaid osaliselt. Siiski ei nõustu ringkonnakohus hageja väitega, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg-d 1-3, 438 lg 1), kuna kohtuotsusest ei saa aru, milliseid tõendeid kohus asjakohatuteks peab. Asjaolu, et pool ei nõustu kohtu hinnanguga tõenditele, ei võrdu menetlusõiguse normide rikkumisega. •
Lojaalsuskohustuse rikkumine, tööülesannete mittenõuetekohane täitmine (TLS § 88 lg 1 p 5, § 15 lg 1, § 16)
66.Käesolevas asjas on kostja tuginenud töölepingu ülesütlemisel lojaalsuskohustuse rikkumisele hageja poolt ja sellest tulenevale tööandja usalduse kaotusele (TLS § 88 lg 1 p 5 ja TLS § 15 lg 1), samuti sellele, et hageja ei töötanud töölepingus ette nähtud kohas (TLS § 15 lg 2 p 2). Hageja väidab, et tegelikult on tööleping üles öeldud töökohustuste rikkumise tõttu (TLS § 88 lg 1 p 3).
67.Ringkonnakohus selgitab, et õiguskirjanduses ja kohtupraktikas tunnustatakse, et lojaalsuskohustuse rikkumine (TLS § 15 lg 1, § 16) võib anda tööandjale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel (RKTKo 16.03.2016, 3-2-1187-15, p 12; vt ka TLS. Sotsiaalministeerium: Selgitused töölepingu seaduse juurde, lk 62).
2-21-12503 TLS § 15 lg-s 1 sätestatud töötaja kohustust täita oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt aitavad sisustada VÕS § 6 lg 1 (hea usu põhimõte) ja VÕS § 76 lg-d 1 ja 2 (kohustuse täitmine). Heas usus käitumine tähendab, et töötaja täidab kohustusi tööandja huvisid arvestades ning väldib oma tegevusega tööandja kahjustamist. Lojaalsuskohustuse rikkumine ilmneb mõne muu kohustuse rikkumisel, sh kui töötaja teeb tööd hooletult, rikub kohustust teha tööd kokkulepitud mahus ja kvaliteediga (TLS. Selgitused, lk 61–62). Riigikohus on selgitanud, et töötaja lojaalsuskohustuse rikkumise ja seega ka tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise õiguse kindlakstegemiseks tuleb mh hinnata töötaja hoolsuse määra TLS § 16 järgi. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral vastutab töötaja lepingu rikkumise eest, määratakse TLS § 16 lg 2 kohaselt tema töösuhte sisu järgi (RKTKo 16.03.2016, 3-2-1-187-15, p 12, 13). Seega saab töökohustuste rikkumine olla aluseks töölepingu ülesütlemisele TLS § 88 lg 1 p 5 alusel.
68.Nagu juba eespool märgitud, ei ole kumbki pool käesolevas asjas kohtule töölepingut esitanud, kuid ei ole vaidlust, et hageja asus kostja juures tööle peadirektorina ning et 28.07.2020 on kinnitatud hageja ametijuhend, kus on loetletud peadirektori peamised ülesanded (dtl 166–168). Kostja täpsustas 12.12.2023 ringkonnakohtu istungil, et käesoleval juhul on hageja töökohustuste ja lojaalsuskohustuse täitmise hindamisel olulised järgmised ametijuhendi
3.ptk-s loetletud kohustused: ettevõtte igapäevatöö korraldamine (p 2); ettevõttes sõlmitavate lepingute seaduslikkuse ja otstarbekuse kontrollimine (p 7); alluvate juhendamine ning nende tegevuse planeerimine ja kontrollimine (p 8); ettevõtte asjaajamise, sh dokumendihalduse jm koordineerimine ja korraldamine (p 11) ning ettevõttesisese info liikumise korraldamine (p 12) (ajamärge 00:25:20, II kd, tl 46).
69.Kostja on töövaidluskomisjonis ja kohtus sisustanud ülesütlemisavalduse etteheidet, et hageja ei täitnud ametijuhendist tulenevaid ülesandeid juhatuse liikme 15.10.2020 algatatud uurimisega (audit), mis valmis 14.01.2021 (nt kostja 12.04.2021 menetlusdokument, dtl 262– 271). Auditi tellimisega seoses nähtub toimikust, et 15.10.2020 on kostja juhatuse liige D teatanud tegevjuhile Kle, et järgmisel päeval võtavad viimasega telefonitsi ühendust, ja hiljem tulevad kohale, N ja P. B palus anda neile isikutele ülevaate kostja toodete müügi olukorrast Baltikumis ning rääkida võimalikult avameelselt, kuna tegemist on usaldusväärsete isikutega (dtl 692). P on isik, kes viis auditi läbi (vt ka dtl 758 kostja kvaliteedijuhi M kinnitus). Kostja on esitanud ka 25.10.2020 WhatsAppi vestluse tõlke P ja kostja juhatuse liikme D vahel (dtl 322–323). P sõnul kirjeldavad osakonnajuhatajad „olukorda kaosena, kus puuduvad igasugused liikumisvektorid ja prioriteedid. Hulgaliselt on pudelikaelu, valitseb infopuudus, puudub tellimuste kontekst. See tähendab, et osakonnad ei tööta mitte ühise eesmärgi nimel, vaid igaüks endale.“ Samuti tõi P välja, et tal on kahtlused tooteid puudutava info osas, mh „mitte keegi ei suutnud ... vastata, miks toodab tehas just neid tooteid, mida toodab, ja millised on turu vajadused. K ütles, et eelmistest omanikest ei jäänud midagi ning tooted said nad endale päranduseks. Info on vananenud ja just sellepärast puudub tehasel üldine äristrateegia või punane joon tegevuses ning kõik lepingud (sh D vitamiin) on tootmises miinusega.“ Ringkonnakohus leiab, et nende tõenditega on ümber lükatud hageja väide, et kõik töötajate selgitused on koostatud tagantjärele kohtuvaidluse jaoks.
70.Kostja selgitas 12.04.2021 töövaidluskomisjonile esitatud vastuses (ja kordas hiljem kohtumenetluses), et uurimise tulemusel selgus, et kõik enne 2020. a novembrit sõlmitud lepingud on kahjumlikud, ületades oma tootmiskulusid, v.a Mucovit. Kostja märkis, et auditist selgus, et ettevõttel oli lepinguid, mida hoiti vaid käibe näitamiseks, mitte tulu teenimiseks. Kostja esitas 12.04.2021 vastuse lisana auditi venekeelse versiooni (dtl al 347) ja sealt valitud lõikude tõlked eesti keelde (dtl 344). Auditi tõlkest nähtub, et esineb puudulik kommunikatsioon töötajatega, kes ei tea, mis toimub tellimustega (viitega auditi lk 2); lahti on
2-21-12503 kirjutamata kogu osutatavate teenuste spekter ja puudub strateegiliste eesmärkide püstitamine, mistõttu haarab ettevõte kinni kõigist sissetulevatest arendustellimustest ja kulutab palju ajalist ja inimressurssi projektidele, mis ei ole kasumlikud (lk 6); puuduvad prioriteedid ja eesmärgid, tellimused ei ole sihipärased, puudub läbipaistvus tehingute osas, tegevdirektor peab klientide kontakte „isiklikuks omandiks“, kõigi ravimite edasimüüjatega on allkirjastatud kahjumlikud lepingud (lk 11).
71.Hageja on heitnud ette, et kostja ei viidanud auditile oma ülesütlemisavalduses, kuid kohus leiab, et kostja on ülesütlemisavalduses viidanud piisavalt puudustele juhtimises ning võis neile täpsemalt viidata ka alles vaidluse käigus, st kostja saab kohtumenetluses tugineda auditi järeldustele ning auditi käigus ja ka hiljem antud seletustele. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et auditi sisukorras on nimetatud turu-uuringuid ja brändiauditit (dtl 693), ei muuda asjaolu, et auditi käigus hinnati ka ettevõtte juhtimist ja tuvastati eelnevalt välja toodud puudujäägid (vrd hageja 12.12.2023 istungi väide auditi teistsuguse eesmärgi kohta, ajamärge 00:32:53, II kd, tl 46). Ringkonnakohus märgib siiski auditi lk 11 viite kohta „tegevdirektorile“ järgmist. Hageja on kostja peadirektor ning kostjal ei olnud eraldi tegevdirektorit. See-eest oli kostjal tegevjuht K (nt dtl 728, e-kirja all olev allkiri). Seega ei ole üheselt selge, kas etteheide „tegevdirektori“ kohta on mõeldud „peadirektori“ või „tegevjuhi“ kohta. Kuigi kostja on ka töövaidluskomisjoni istungil (dtl 1030) ja mitmes oma menetlusdokumendis nimetanud hagejat tegevdirektoriks, ei anna see ühest vastust sellele, keda auditis „tegevdirektori“ nime all silmas peeti. Eeltoodu ei muuda asjaolu, et muud auditis välja toodud etteheited käivad peadirektori ametikohal töötava hageja kohta.
72.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et auditis toodud etteheiteid on võimalik siduda peadirektori ametijuhendis toodud kohustuste täitmata jätmisega, kuna peadirektori ülesanne oli tagada ettevõtte kui terviku sujuv ja korrektne töökorraldus, st osakonnaülene juhtimine ja ettevõtte igapäevatöö toimimine. Selle asemel on auditiga tuvastatud segadus nii ettevõtte sisemises juhtimises (kommunikatsioon töötajatega, osakonnad ei tee tööd ühise eesmärgi nimel) kui ka ettevõtte kasumlikkuse poole püüdlemisel. Ringkonnakohus leiab seejuures, et hagejale ei saaks otseselt ette heita konkreetse kasumi saavutamata jäämist või suuremat kahjumit kui planeeritud, sest äritegevus sisaldab endas igal juhul riske, kuid etteheited strateegiliste eesmärkide puudumise kohta, sh mittesihipäraste tellimustega tegelemine, tehingute osas läbipaistvuse puudumine ning vaid kahjumlike lepingute sõlmimine ravimite edasimüüjatega, on etteheited, mida saab teha peadirektorile, kellelt oodati ettevõtte käimalükkamist. Auditiga saab lugeda tõendatuks, et hageja ei püstitanud 1,5 aasta jooksul äriühingu tegutsemiseks selgeid eesmärke ega kujundanud strateegiat, kui veel novembris 2020 jäi audiitorile selgusetuks, miks toodab tehas just neid tooteid, mida toodab, ja millised on turu vajadused, või miks on sõlmitud vaid kahjumlikke lepinguid.
73.Samuti toetavad kostja tellitud auditi järeldusi töövaidluskomisjoni menetluses esitatud kostja töötajate seletuskirjad. Kostja tegevjuht K on 07.04.2021 seletuskirjas märkinud hagejaga suhtlemise kohta, et hageja ise praktiliselt midagi ei algata ja vastab vaid lühidalt. K väitel ei suhelnud hageja temaga kohati mitu nädalat, ajal kui ettevõttes oli kriis (dtl 322–323). Kostja raamatupidaja J 07.04.2021 selgituse kohaselt oli tema suhtlus hagejaga alates 2020. a märtsist üldjoontes selline, et hageja üksnes kinnitas talle raamatupidaja saadetud aruanded ja arved, täpsustavaid küsimusi esitas väga harva (dtl 326–334). Ostu- ja logistikaosakonna juhataja T sõnul ei olnud tema osakonnal veebruarist 2020 – veebruarini 2021 aktiivset kontakti hagejaga. Hageja ei tegelenud tööprotsessidega, vaid üksnes kinnitas mõne arve tasumist. Viimase sellise e-kirja sai T 2020. a kevadel. Tl ei olnud hagejaga koosolekuid ega kohtumisi ei kohapeal ega e-lahenduste kaudu (dtl 341).
2-21-12503
74.Kohus leiab, et alates oktoobrist 2020 läbi viidud auditi, selle käigus kogutud töötajate seletuste ja hiljem töövaidluskomisjonile esitatud töötajate selgitustega on piisavalt tõendatud, et hageja ei täitnud tema kui peadirektori ametiülesandeid, mis sellise ametikoha puhul on käsitletav lojaalsuskohustuse rikkumisena. Hageja rikkus lojaalsuskohustust, kuna ei täitnud peadirektori ülesandeid temalt nõutavas hoolsuse määras (TLS § 16 lg 1). TLS § 16 lg 2 kohaselt töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest, määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi (RKTKo 16.03.2016, 3-2-1-187-15, p 12, 13). Arvestades, et hageja oli kostja peadirektor, oli tema hoolsuse määr ettevõtte tippjuhina kõige kõrgem, st ta pidi olema tööandjale täiesti lojaalne, täitma tööülesandeid täie pühendumusega ning teistele töötajatele eeskujuks olles. Hageja selliselt ei käitunud. Kuigi hageja on töövaidluskomisjonile ja kohtumenetluses esitanud juhuslikke e-kirju tõendamaks, et ta suhtles töötajatega ning tellijatega (nt dtl 187–192, 135– 164, 122–132), ei lükka ringkonnakohtu hinnangul alluvate või potentsiaalsete tellijatega suhtlemine ümber kostja läbiviidud auditi järeldust selle kohta, et kuni novembrini 2020 oli kostja sõlminud vaid kahjumlikke lepinguid, samuti muid eelnevalt välja toodud auditis tuvastatud etteheited.
75.Ringkonnakohus peab usutavaks kostja ringkonnakohtu 12.12.2023 istungil selgitatut, et audit telliti seetõttu, et selleks ajaks olid kostja juhatuse liikmeni (D, kes resideerus peamiselt Moskvas) jõudnud signaalid, et ettevõttel ei lähe hästi (ajamärge 00:19:35, II kd, tl 45 pöördel – 46). Kostja selgitas, et algselt oli juhatusel hageja suhtes suur usaldus ja hageja igapäevase tegevuse kontrolli ei peetud oluliseks, kuna hageja oli varem olnud kostja osanik ja juhatuse liige, mistõttu ta võetigi kostja peadirektoriks (samas). Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus hageja pidi ettevõtte (uuesti) käima lükkama, ei olnudki võimalik tema ametiülesannete täitmist kohe kontrollida ja hinnata. Ringkonnakohus leiab, et mõistetav on ka see, et kostja ootas ära auditi valmimise 14.01.2021. Kuna kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu üles pool kuud pärast auditi valmimist, peab ringkonnakohus seda mõistlikuks ajaks töölepingu ülesütlemiseks pärast seda, kui kostja ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai (TLS § 88 lg 4).
76.Samuti nõustub ringkonnakohus kostjaga, et kuigi hageja oli kostja peadirektor üle 1,5 aasta ja selle ajal jooksul talle varem juhtimisalaseid etteheiteid ei tehtud, siis tulenevalt etteheidete sisust (vt eespool p-d 68–74) ei olnud pärast nende auditiga tuvastamist vaja hagejat esmalt hoiatada (TLS § 88 lg 1 p 3 teine lause). Riigikohus on nõustunud, et eelnevat hoiatamist ei ole selle sätte kohaselt vaja, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Sellise rikkumisega on eelkõige hõlmatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud asjaolud (VÕS § 196 lg 2). Riigikohtu arvates võimaldab TLS § 88 lg 3 teine lause jätta töötaja hoiatamata ka juhul, kui hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale võimalus oma käitumist parandada (vt ka RKTKo 21.06.2017, 3-2-1-65-17, p 18). Seega, kui töötaja on käitunud viisil, mis põhjustas tööandja usalduse kaotuse tema vastu, tuleb asjaolude kohaselt hinnata, kas töötaja sai oodata, et tööandja teda enne töölepingu ülesütlemist hoiataks (RKTKo 16.03.2016, 3-2-1-187-15, p 12–13). Käesoleval juhul saab nõustuda, et hoiatust hagejale enne töölepingu ülesütlemist tegema ei pidanud, kuna peadirektori tööülesannete täitmise käigus ettevõttes tekitatud kaos tõi kostja juhtkonnas hageja suhtes kaasa usalduse kaotuse, mida heastada ei oleks olnud võimalik. Samal põhjusel ei oleks käesoleval juhul kohaldatav TLS § 88 lg 2 esimene lause, mis näeb ette, et enne töölepingu ülesütlemist, eelkõige TLS § 88 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud alusel, peab tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. TLS § 88 lg 2 teise lause järgi pakub tööandja töötajale teist tööd, kui muudatused ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid ning teise töö pakkumist võib asjaolusid arvestades mõistlikult eeldada. Käesoleval
2-21-12503 juhul ei saanud mõistlikult eeldada, et peadirektorile, kelle suhtes tööandja on kaotanud usalduse, pakutakse mõnda muud töökohta.
77.Samuti leiab ringkonnakohus, et eelnevalt toodud asjaoludel võis kostja öelda töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata, kuna kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei võinud mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni (TLS § 97 lg 3). Hagejale ette heidetud tegude puhul ei ole ette kujutatav, et kostja oleks soovinud hageja jätkamist peadirektorina veel ühe kuu vältel. •
Töö tegemise koht (TLS § 15 lg 2 p 2)
78.Hageja on apellatsioonkaebuses maakohtule ette heitnud, et maakohus pidas töötajapoolseks rikkumiseks ka töö tegemist väljaspool töökohta ega võtnud arvesse, et hageja käis kogu aeg Eesti ja Venemaa vahet ning et kostja ei heitnud hagejale seda kordagi ette.
79.TLS § 15 lg 2 p 2 järgi peab töötaja tegema tööd kokkulepitud mahus, kohas ja ajal. TLS § 20 järgi peab töötaja tööülesandeid täitma tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud, kui töö tegemise koht ei ole kokku lepitud. Eeldatakse, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega.
80.Käesolevas asjas ei ole esitatud kohtule poolte allkirjastatud töölepingut, mistõttu ei ole üheselt tuvastatav, kuidas töötamise koht poolte vahel kokku lepitud oli. Hageja 23.04.2019 ekirjaga kostjale saadetud töölepingu projekti p-s 3.6 on tööülesannete täitmise kohaks märgitud Tallinn (dtl 298–303). Kuna tegemist ei ole allkirjastatud lepinguga ning ei ole teada, kas hagejaga kirjalikult sõlmitud leping on samal põhjal, siis ei tõenda see leping hageja tööülesannete täitmise kohta. Lisaks oli kostja tehase asukoht Viimsis, mitte Tallinnas. Siiski ei ole ka hageja ise väitnud, et pooled leppisid kokku kaugtöös, vaid pigem tugines hageja sellele, et ta käis pidevalt Eesti ja Venemaa vahet, seega oli see tavapärane ning kostja talle selle kohta märkusi ei teinud. Ka kostja möönis ringkonnakohtu istungil, et hageja töötas mõlemas riigis ka enne märtsi 2020, st enne COVID-19 pandeemia algust (ajamärge 00:34:23, II kd, tl 46 pöördel). Kostja väitel ei olnud selles probleemi enne, kui selgus, et ettevõtte juhtimisega. Peadirektor oleks pidanud sellises olukorras olema kohapeal (ajamärge 00:35:20, samas).
81.Ringkonnakohus leiab, et kuigi hageja ei ole tõendanud, et töölepingus oli kokku lepitud kaugtöös, ning kostja ei ole tõendanud, et töö tegemise koht oli 40 tundi nädalas Viimsi tehases kohapeal, siis asjaolu, et hageja ei olnud 1,5 aasta vältel pidevalt kontoris, pidi olema kostjale teada ka varem kui jaanuaris 2021. Kui selline töökorraldus ei sobinud, oleks kostja pidanud tegema hagejale selle kohta varem hoiatuse. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kostja ei olnud hagejale varem kaugtööd ette heitnud, ei saa selline minetus olla aluseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ilma eelneva hoiatuseta. Selles osas muudab ringkonnakohus maakohtu põhjendusi.
82.Samas leiab ringkonnakohus, et see, et hageja viibis 2020. aastast suurema osa Venemaal, võis negatiivselt mõjutada hageja töökohustuste täitmist ning tuua seeläbi kaasa tööandja usalduse kaotuse, kuna hageja ei täitnud kohustust käituda kostja suhtes lojaalselt. Arvestades, et kostja juhatuse liige asus Moskvas, ning hageja oli kostja ettevõtte kõrgeim juht, saab seda, et hageja ei pidanud vajalikuks juhtida halvas seisus ettevõtet sisuliselt üldse kohapealt, võtta hageja kahjuks arvesse hageja kui peadirektori hoolsuskohustuse hindamisel (vt eespool p 74). Nimelt viibis hageja kostja tegevjuhi K seletuse järgi kontorist eemal alates märtsist 2020, käis kontoris korra juulis („vist 06.07“), augustis käis Eestis, aga kontorisse viiruse tõttu ei jõudnud,
2-21-12503 ning oktoobris oli 2-3 päeva (viimast korda) ka kontoris (dtl 290). Ringkonnakohtu istungil avaldas kostja lepinguline esindaja, et hageja oli uksekaardi järgi viimast korda Viimsi tehases 05.09.2020 (ajamärge 00:36:37, II kd, tl 46 pöördel). Hageja ei ole neid väiteid sisuliselt vaidlustanud, märkides vaid, et kui hageja oli Eestis, siis ta käis ka kontoris (ajamärge 00:37:37, samas). Sõltumata sellest, kas hageja käis kostja asukohas viimast korda paar päeva septembris või oktoobris, on tuvastatud, et hageja viibis kostja kontoris/tehases mitme kuu tagant vaid mõned päevad. Sellist käitumist saab koosmõjus auditi negatiivsete tulemustega hinnata kui käitumist, mis ei ole kooskõlas TLS § 15 lg-ga 1 ja §-ga 16. Ringkonnakohus lisab siinkohal, et hageja väited, et ta pidi Venemaale jääma perekondlikel põhjustel, st oma abikaasa ja väikese lapse juurde, ei ole asjassepuutuvad. Kui hagejal ei olnud neil põhjustel võimalik oma tööülesandeid kohaselt täita, siis oleks ta pidanud kostjat sellest teavitama ning pooled oleksid saanud arutada, kas hageja saab sellisel juhul jääda tegutsema kostja peadirektorina. •
Töölepingu sõlmimine abikaasaga
83.Kostja heitis ülesütlemisavalduses hagejale ette ka seda, et hageja sõlmis 12.08.2019 oma abikaasa Qga töölepingu 6000 euro suuruse palgaga kohale, mida kostja struktuuris ei olnud. Hageja pidas seda teoks, mis annab aluse usalduse kaotuseks (TLS § 88 lg 1 p 5). Maakohus nõustus kostjaga, et kooskõlastamata ja enda ametikohast tulenevaid volitusi kuritarvitav tegevus võib anda aluse usalduse kaotuseks. Hageja rõhutab apellatsioonkaebuses, et tal olid kõik volitused sellise töölepingu sõlmimiseks ning kostja oli lepingust teadlik algusest peale. Seega ei toimunud sel alusel ülesütlemine hageja väitel mõistliku aja jooksul.
84.Ringkonnakohus nõustub, et hagejal oli volitus mh töölepingute sõlmimiseks, kuna 16.05.2019 on kostja juhatuse liige S andnud hagejale volikirja kostja esindamiseks, sh lepingute sõlmimiseks (dtl 206). Siiski ei tähenda volitus kostja nimel lepinguid sõlmida seda, et hageja ei pidanud töölepinguid või muid lepinguid sõlmides lähtuma hoolsuskohustusest tulenevast põhimõttest lähtuda tööandja kasust. Ringkonnakohus leiab, et Qga sõlmitud tööleping ei olnud kostja huvides (kostja struktuuris ei olnud sellist ametikohta, Q ei töötanud reaalselt, vaid jäi kohe töölepingu sõlmimise järgselt lapsehoolduspuhkusele, temaga sõlmitud lepingus oli lepitud kokku kordi kõrgemas töötasus kui teistel töötajatel ning Q tööle naasmisel oleks kostjal tekkinud kohustus tasuda 6000-eurost kuupalka või Q koondada ja tasuda koondamishüvitist) ning sellise lepingu sõlmimine võiks põhimõtteliselt olla aluseks usalduse kaotusele. Käesoleval juhul see usalduse kaotuse aluseks olla ei saa. Nimelt on kostja ise möönnud, et kostja hilisem juhatuse liige D (kostja osanik) oli teadlik Qga töölepingu sõlmimise faktist (12.12.2023 ringkonnakohtu istung, ajamärge 00:39:54, II kd, tl 46 pöördel, vt ka M 07.04.2021 seletuskiri, dtl 283). Seega fakt, et hageja sõlmis 12.08.2019 ebavajaliku lepingu struktuuris mitteoleva koha täitmiseks isikuga, kes reaalselt tööle ei asunud ja kostjale kasulik ei olnud, oli kostjale teada juba augustis 2019.
85.Isegi kui vastaks tõele, et kostja juhatuse liige arvas, et Qga sõlmitud tööleping on sõlmitud sümboolse tasuga ning kostja sai töölepingus sätestatud töötasu suurusest (6000 eurot) teada alles jaanuaris 2021, mil valmistati ette hagejaga töölepingu lõpetamist (vt M 14.08.2019 e-kiri hagejale, dtl 1066; 12.12.2023 ringkonnakohtu istung, ajamärge 00:39:54, 00:43:47, II kd, tl 47), siis ei anna see ringkonnakohtu hinnangul alust usalduse kaotuseks. Kostja on olnud nõus fiktiivse töölepingu sõlmimisega sotsiaalhoolekandelistel põhjustel. Pelgalt töötasu suurus ei anna alust väita, et hageja pettis kostjat. Arvestades, et kostja juhatuse liige teadis asjaomase lepingu sõlmimise faktist, oli juhatuse liikmel igal ajahetkel võimalik selle lepingu tingimusi kontrollida.
2-21-12503
86.Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kostja ega maakohtuga, et Qga töölepingu sõlmimise episood sai olla 01.02.2021 töölepingu ülesütlemisel usalduse kaotuse aluseks. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu põhjendusi. •
Telefonikulude hüvitamine
87.TLS § 88 lg 1 p 5 nimetatud teoks pidas kostja ka seda, et hageja esitas detsembris 2020 kostja raamatupidajale arved telefonikulude hüvitamiseks 6182,22 euro ulatuses, st jaanuari kuni detsembri 2020 telefoniarved, mis olid esitatud hageja ettevõttele F OÜ (vt perioodi täpsustuse kohta ka 12.12.2023 ringkonnakohtu istung, ajamärked 00:45:28, 00:47:16, II kd, tl 47). Kostja leidis, et hageja püüdis teda selliselt petta, kuna tegemist ei olnud hageja kantud kuludega, vaid F OÜ-le esitatud arvetega. Maakohus nõustus kostjaga. Hageja omakorda leiab, et kui varem selliseid arveid aktsepteeriti, siis oleks tulnud hagejale anda vähemalt tähtaeg selgitamiseks.
88.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kui kostja töötaja telefonikulud kuulusid hüvitamisele. Samuti on kostja ringkonnakohtu istungil möönnud, et 2019. aastal on kostja (eelmine raamatupidaja) hüvitanud hagejale analoogsed arved, kuid et hagejale selgitati, et ta peab registreerima oma töötelefoni kostja nimele (ajamärge 00:49:18, II kd, tl 47; vt ka J seletuskiri, dtl 336–339). J seletuskirjast nähtub ka see, et hageja oli võtnud kostjast ettemaksu (6900 eurot), mille katteks ei olnud 6597,48 euro ulatuses kuludokumente esitatud. Vastuseks J 17.12.2020 e-kirjale esitaski hageja kuludokumentidena asjaomased telefoniarved 6182,22 euro ulatuses (neid arveid hageja töövaidluskomisjonile ega kohtule esitanud ei ole).
89.Ringkonnakohus leiab, et kui hageja esitas detsembris 2020 kostjale oma telefoniarved kogu 2020. aasta eest, siis ei saanud tava teise äriühingu arvete hüvitamise osas väga pikalt kestnud olla, arvestades, et hageja asus tööle aprillis 2019. Samuti nähtub J seletuskirjast, et ta on hagejale selgitanud, et telefoninumber tuleb kanda üle kostja nimele, et kostja ei kaotaks käibemaksu (dtl 336–339). Hageja on jaanuaris 2021 raamatupidajale vastanud, et „see on minu isiklik telefon ja seda ma ei registreeri enam teise firma arvele, kuna seal on tehtud Telia poolt spetsiaalselt minule mõeldud allahindlused“ (dtl 337–338). Seega on kostja selgitanud hagejale, et selliseid telefonikulusid ei hüvitata, kuid hageja on jäänud esitatud nõude juurde, milleks olid F OÜ-le esitatud arved.
90.Siiski leiab ringkonnakohus, et asjaomaste arvete esitamist ei saa pidada TLS § 88 lg 1 p 5 mõttes pettuseks, kui 2019. aastal hageja kulusid sel moel hüvitati. Seega ei annaks see episood eraldiseisvana alust töölepingu eelneva hoiatuseta ülesütlemiseks ning ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu põhjendusi. See aga ei tähenda, et hagejal on õigus nõuda kostjalt selliste kulude hüvitamist (vt allpool al p 104). Samuti näitab hageja käitumine (keeldumine korrektsete arvete esitamisest) hageja suhtumist kostja huvidesse, sh kinnitab, et hageja ei käitunud ka üldiselt tööandja suhtes lojaalselt ega pidanud silmas tööandja kasu (esitas kuludokumente, mis käibemaksu arvestuses oleksid kostjale ebasoodsad).
91.Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et kuigi mitte kõik 01.02.2021 ülesütlemisavalduses toodud põhjendused ei olnud piisavad usalduse kaotuse tõttu töölepingu ülesütlemiseks, oli kostjal piisav alus hagejaga töölepingu sel alusel ülesütlemiseks (vt eespool otsuse p-d 68–74, 82) ning kostja tegi seda mõistliku aja jooksul rikkumisest teadasaamisest (p 75). Arvestades, et tegemist oli piisavalt raske rikkumisega, oli kostjal õigus öelda tööleping 01.02.2021 üles ilma eelneva hoiatuseta (TLS § 88 lg 3) ning etteteatamistähtaega järgimata (TLS § 97 lg 3) (eespool p-d 76–77). Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hagejaga sõlmitud tööleping on kehtivalt alates 01.02.2021 üles öeldud.
2-21-12503
92.Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti asunud seisukohale, et puudub alus hageja rahaliste nõuete rahuldamiseks, sh nõue alates 02.02.2021 kuni kohtuotsuse jõustumiseni saamata jäänud töötasu saamiseks, ning nõuded, mis põhinevad TLS § 100 lg-l 5 (ühekuuline etteteatamine) ja TLS § 109 lg-l 1 (töölepingu lõpetamine kohtus või töövaidluskomisjonis). Kuna hageja rahalised nõuded ei kuulu rahuldamisele, ei kuulu rahuldamisele ka viivisenõuded. II
93.Hageja on alternatiivselt tuginenud TLS §-le 106, mille järgi võib töötaja 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest esitada kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avalduse kehtiva ülesütlemise vaidlustamiseks vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, välja arvatud, kui tööandja ütles lepingu üles töötajapoolse töölepingu rikkumise tõttu.
94.Käesoleval juhul on ringkonnakohus leidnud, et hagejaga 01.02.2021 töölepingu ülesütlemine oli kehtiv, seega peab ringkonnakohus lahendama ka hageja alternatiivnõude. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna tööleping lõpetati töötajapoolse töölepingu rikkumise tõttu, siis ei saa hageja sellele alusele tugineda (TLS § 106 lause lõpp). Käesoleval juhul on tuvastatud, et töölepingu lõpetamine usalduse kaotuse tõttu oli põhjendatud ning usalduse kaotuse tingis hagejapoolne töökohustuste rikkumine. Ringkonnakohus on juba selgitanud, et lojaalsuskohustuse rikkumine on samuti käsitatav töökohustuse rikkumisena. Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et töötaja ei saa ülesütlemist vaidlustada tuginedes vastuolule hea usuga, kui tööandja on töölepingu üles öelnud põhjusel, et töötaja rikkus lepingut. Hea usu põhimõtte rakendamise eesmärk on töötajale ülesütlemisega kaasneva ebaõiglase tagajärje ärahoidmine, mis ei saa tulla kõne alla, kui töötaja on ise lepingu rikkumisega põhjustanud lepingu ülesütlemise (TLS. Selgitused, lk 198, 199).
95.Ka ei nõustu ringkonnakohus hagejaga, et TLS § 92 lg 1 p 2 välistas temaga töölepingu ülesütlemise, kuna ta täitis Venemaal olulisi perekondlikke kohustusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et see säte ei tähenda lapse kasvatamist kolme aastaseks saamiseni, ega seda, et hagejaga ei võiks töölepingut lojaalsuskohustuse rikkumise ja usalduse kaotuse tõttu lõpetada.
96.Eelnevast tulenevalt ei ole alust hageja alternatiivnõudega koos esitatud rahaliste nõuete rahuldamiseks (vt eespool p 92 nimetatud taotlused). III Hageja muud hüvitisenõuded
97.Ringkonnakohus on juba tuvastanud, et kuna hagejaga sõlmitud tööleping lõppes 01.02.2021 ülesütlemisest, siis puudus hagejal alus nõuda alates 02.02.2021 kuni kohtuotsuse jõustumiseni saamata jäänud töötasu, samuti on õigesti jäetud rahuldamata hageja TLS § 100 lg-l 5 ja § 109 lg-l 1 põhinevad hüvitisenõuded ning seonduvad viivisenõuded (vt eespool p 92 ja 96). Kuna hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna, hindab ringkonnakohus järgnevalt ka hageja nõuet 12 kuu töötasu suuruses hüvitise saamiseks ning lõpparvega seonduvat. •
12 kuu töötasu suurune hüvitis
98.Hageja on esitanud eraldi nõude 12 kuu töötasu ehk 86 051,76 euro saamiseks ja viivisenõude alates 04.03.2021. Hageja väidab, et temaga sõlmitud kirjalik tööleping sisaldas sellise hüvitise maksmise kohustust sõltumata sellest, mis alusel tööleping lõpetatakse. Hageja tugineb sellele, et TLS § 5 lg 5 kohaselt säilitab tööandja töölepingu andmed ja teabe andmete
2-21-12503 edastamise või vastuvõtmise kohta töölepingu kehtivuse ajal ning kümme aastat töölepingu lõppemisest arvates. Samuti tugineb hageja TvLS § 45 lg-le 6, mille kohaselt, kui seadusest tuleneb poole kohustus säilitada tõendeid või andmeid, ning pool töövaidluskomisjonile neid põhjuseta ei esita, võib vastaspoole väiteid tõendi või andmete sisu kohta lugeda tõendatuks. Hageja leiab, et kuna kostja ei ole esitanud hageja töölepingut, saab hageja väited töölepingu tingimuste, sh 12-kuulise hüvitise kokkuleppe osas lugeda tõendatuks.
99.Esiteks vastab ringkonnakohus siinkohal kostja pärast töölepingu ülesütlemist esile toodud väitele, et ülesütlemiseks andis aluse ka hageja pettus seoses töölepinguga. Kostja väidab, et hageja on oma töölepingud ära kaotanud selleks, et tugineda asjaolule, et kostja peab hageja töölepingut säilitama, ning kui kostja seda teinud ei ole, saab lähtuda hageja väidetud töölepingu tingimustest (nt kostja 12.04.2021 vastus töövaidluskomisjonile, dtl al 262; 02.09.2021 vastus kohtule, I kd, tl 44 – pöördel – 45 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et kostja ei saa sisustada töölepingu ülesütlemist tagantjärele selle väitega. 01.02.2021, kui kostja hagejaga töölepingu lõpetas, oli kostjal teada, hagejaga sõlmitud kirjalikku töölepingut leitud ei ole. Kostja ei heitnud ülesütlemisavalduses hagejale töölepingu kaotamist ette. Samuti ei ole kostja ka kohtumenetluses tõendanud, et just hageja kaotas ära tööandjale kuuluva eksemplari hageja töölepingust.
100.Eeltoodust hoolimata nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et tal on alust nõuda kostjalt 12 kuu töötasu suurust hüvitist. Ringkonnakohus nõustub, et töötaja kui nõrgema poole kaitseks on sätestatud, et tööandja peab säilitama töölepingu andmeid. Käesoleval juhul on aga hageja ise väitnud, et pooled sõlmisid kirjaliku töölepingu kahes eksemplaris, millest tema kui töötaja eksemplar on tema enda käes hoiul. Täpsemalt on hageja 29.01.2021 e-kirjas vastanud kostja juhatuse liikmele järgmist (dtl 274): „Täpselt nii, töölepingud peavad olema igasuguste eranditeta ettevõttes (vastavalt registrile) ning neid hoitakse kas kaadriosakonnas või seifis (peadirektori kabinetis) nõuetekohasel viisil. See, mida Anna ütles, et „mina hoian oma lepingut (erandkorras) oma käes“, tähendab seda, et 1 eksemplari hoitakse firmas seifis („minu kabinetis“, millele omavad juurdepääsus tegevdirektor / sekretär / raamatupidaja / teised sekretäri registris olevad isikud) ja 2. eksemplar on töötaja käes (nii nagu kõigil teistel - on minu käes isiklikult hoiul). Kuna ma ei viibi praegu sunnitud asjaoludel (piiride sulgemine COVID-19 pandeemia tõttu) VF-s, ei saa ma ka saata Teile skaneeritud dokumenti, mis asub füüsiliselt EL territooriumil“. 22.06.2021 töövaidluskomisjoni istungil väitis hageja komisjonile, et tööleping on „kas kodus sahtlis, töökohas sahtlis või seifis. Loogilline, et mõlemad olid seifis. Ei kandnud dokumente kaasas igapäevaselt“ (dtl 1028-1029).
101.Eeltoodust nähtuvalt on hageja esmalt (jaanuaris 2021) kinnitanud, et tema töölepingu eksemplar on tema käes. Kuigi hageja e-kiri on vastuoluline selles osas, et ta väidab, et ei viibi Vene Föderatsioonis, kuid ei saa saata EL-i territooriumil olevat töölepingut, on ta siiski kindlalt kinnitanud töölepingu tema enda käes olekut. Alles töövaidluskomisjoni istungil on hageja tulnud välja versiooniga, et see võib tal olla ka töökohas sahtlis või seifis. Ringkonnakohtu istungil väitis hageja lepinguline esindaja, et ka hageja enda leping oli kostja juures seifis, kuna seda oli seal hea turvaline hoida (ajamärge 00:16:58, II kd, tl 45 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et hageja väited on vastuolulised ning ta on oma väiteid menetluse käigus muutnud. Kui hageja oleks leidnud, et töölepingu töökohas hoidmine on kõige turvalisem, siis ei oleks ta varem väitnud, et see on ta enda käes. Ei ole usutav, et isik unustas ära, et pidas tegelikult töökohta (kus ta käis väga harva) kõige turvalisemaks kohaks enda dokumentide hoidmiseks. Samuti leiab ringkonnakohus, et kuigi TLS § 5 lg 5 kohaselt peab tööandja säilitama töölepingu, et vaidluse korral oleksid asjakohased dokumendid aegumistähtaja jooksul pooltele kättesaadavad, ei tähenda see seda, et kirjaliku dokumendi
2-21-12503 puudumisel tuleb lähtuda töötaja väidetud töötingimustest. Olukorras, kus hageja töötajana ei ole väitnud, et talle tema töölepingu eksemplari ei antud, vaid on kinnitanud, et see on tema käes isiklikul hoiul, „nagu kõigil teistel“, oli hagejal kohustus tõendada, et poolte vahel oli 12kuulise hüvitise kokkulepe. Seda ka põhjusel, et üldjuhul oleks käsitlus, et tööandja kohustub maksma hüvitist ka siis, kui töösuhe lõpetatakse tööandja algatusel töötaja rikkumise või usalduse kaotuse tõttu, tööandja suhtes ebaõiglane ja vastuolus hea usu ning mõistlikkuse põhimõttega (RKTKo 22.06.2001, 3-2-1-55-01; RKTKo 24.04.2013, 3-2-1-30-13, p 12).
102.Kuna hageja ei ole esitanud kostjaga sõlmitud töölepingut ega tõendanud, et see sisaldaks tingimust, mille kohaselt peab kostja maksma talle 12 kuu töötasu suurust hüvitist sõltumata sellest, millisel alusel tööleping lõpetatakse, siis nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et see nõue on õigesti jäetud rahuldamata. •
Lõpparvega seonduv
103.Hageja on esitanud nõude ka jaanuari 2021 töötasu (7350 eurot) ja puhkusehüvitise (466,66 eurot) eest, kokku 7816,66 eurot bruto (6153,27 eurot neto). Kostja on selle arvutusega nõustunud, kuid on selle kohta nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses esitanud tasaarvestuse vastuväite, mille tulemusel on kostja hinnangul hagejal kostja ees võlgnevus.
104.Kostja tugines raamatupidaja J 05.04.2021 seletuskirjale, et hageja on võtnud kostjalt 6900 eurot ettemaksu, kuid on esitanud kuludokumendi vaid 301,82 eest. Kostja ei aktsepteerinud hageja 2020. aasta lõpus esitatud kuludokumente, milleks olid 2020. aasta jaanuari – detsembri telefoniarved kokku 6182,22 eurot. Kostja ei aktsepteerinud neid arveid, kuna need olid kolmandale isikule (F OÜ) esitatud arved (vt pikemalt eespool p 87–89). Ringkonnakohus on eespool juba asunud seisukohale, et kuigi telefonikulude hüvitamine oli ette nähtud, siis kuna hageja ei esitanud kostjale asjakohaseid kuludokumente (ega ole esitanud neid ka kohtule), siis ei pidanud ega pea kostja selliseid arveid kuludokumentidena aktsepteerima. Seega nõustub ringkonnakohus kostjaga, et kostjal oli hageja suhtes 6597,48 euro nõue (hageja saadud ettemaks 6900 eurot – 301,82 eurot).
105.Kohtus nõudis hageja lisaks ka jaanuari 2021 telefoniarve tasumist summas 551,09 eurot. Ringkonnakohus saab aru, et hageja hagiavalduses esitatud nõue 135,13 eurot tuleneb sellest, et hageja arvutuste järgi oli kostjal lõpparvest tasaarvestamise õigus üksnes 415,96 eurot (551,09 – 415,96 = 135,13). Kostja on vaidlustanud selle telefoniarve samal põhjusel kui 2020. aasta telefoniarved, st põhjusel, et tegemist on F OÜ-le esitatud arvega (dtl 185). Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et kostja ei pea hüvitama hagejale kolmanda isiku arveid. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et 135,13 euro ja viivise nõue jääb rahuldamata.
106.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et tasaarvestuse tulemusena ei ole hagejal kostja suhtes täiendavalt hüvitamisele kuuluvaid nõudeid. Maakohus on õigesti leidnud, et tasaarvestus tehakse pärast maksude ja maksete kinnipidamist, st netosummades (Trt RKK 04.04.2018, 2-16-13106). Lõpparve 7816,66 eurot (eespool p 103) netosumma on 6153,27 eurot ning töölepingu ülesütlemisel tehtud tasaarvestuse tagajärjel võlgneks hoopis hageja kostjale 444,91 eurot (6900 (ettemaks) – 301,82 (kuludokumentidega tõendatud kulud) – 6153,27 (lõpparve neto) = 444,91 eurot).
107.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja leiab, et kõik hageja rahalised nõuded on õigesti jäetud rahuldamata.
2-21-12503 IV Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
108.Kuigi ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse resolutsiooni p 2, siis ei muuda ringkonnakohus maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotust, kuna otsus on jätkuvalt tehtud hageja kahjuks (TsMS § 162 lg 1).
109.Kuigi ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, jäävad poolte apellatsiooniastmes kantud menetluskulud hageja kanda, kuna hageja ei saavutanud apellatsioonkaebusega soovitud eesmärki, st hagi rahuldamist (TsMS § 171 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Imbi Sidok-Toomsalu Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.