Kohtulahend

kohus tunnistada kehtetuks ka muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et lepingul oli osaliselt kinke iseloom. Kuna vaidlustatud ostu-müügilepingus olid poolte kohustused ebavõrdsed, siis tuleb ostu-müügileping tunnistada kehtetuks PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel. Hageja andis kostja omandisse mitmekordselt suurema väärtusega hoone kui kostja tasutud 120 000 krooni. Pooled ei tõendanud, et võlgnik oli tehingu tegemise ajal maksejõuline. Seisuga 1. aprill 1997. a oli AS-l Epp palga osas võlg 8750 krooni ja käibemaksuvõlg 12 543 krooni. Hageja lõpetas majandustegevuse 1997. a kevadel, s.o samal ajal kui võõrandati hoone. AS Epp (pankrotis) võlgnes H. Varikmäele 145 000 krooni ja ettevõtja majanduslik olukord ei võimaldanud seda tagastada. Kostja ei ole esitanud tõendeid enampakkumise tingimuste, väljakuulutamise ja läbiviimise kohta, seega ei ole tõendanud, et hoone müüdi enampakkumisel. Kostja on hoone võõrandanud ja hageja soovis seetõttu hüvitise väljamõistmist. Hüvitise väljamõistmisel tuleb aluseks võtta hoone tegelik väärtus. AS Arco Vara hinnangul oli hoone turuväärtus 2. oktoobril 1997. a 970 000 krooni, arvestades hoone üldist seisukorda ja äritegevuse seisukohalt ülihead asukohta. OÜ Andres Joosepi kinnisvarabüroo 16. mai 2000. a hinnangu järgi on hoone turuväärtus 550 000 krooni. Arvestades mõlema kinnisvarabüroo hinnanguid ja seda, et ehitise omanikul oli õigus saada ehitise teenindamiseks vajaliku maa omanikuks, on hoone turuväärtus 760 000 krooni. PankrS § 51 lg 1 kohaselt on kostjal õigus nõuda pankrotivarast tagasi vara, mille ta kehtetuks tunnistatud tehingu järgi võlgnikule andis. Seetõttu kuulub kostjalt pankrotivarasse väljamõistmisele 640 000 (760 000 - 120 000) krooni. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult kohaldamata PankrS § 42 lg 3 ja kohaldas ebaõigesti PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2. Kostja ostis hoone enampakkumisel. Eraõigusliku juriidilise isiku vara müügi enampakkumise korda ei ole seadusega reguleeritud. PankrS § 42 lg 3 on imperatiivne norm: vara, mis on võlgniku omandist välja läinud enampakkumisega, ei kuulu tagasivõitmisele. Ringkonnakohus asus tõendeid hinnates teistsugusele seisukohale, ja tuvastas asjaolu, et vaidlustatud ostu-müügilepingul oli kinke iseloom. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg 4 sätteid sellega, et ei põhjendanud otsuses, miks ta ei nõustu kostja väidetega, et võlgnik oli ostu-müügilepingu sõlmimisel maksejõuline ega muutunud tehingu tõttu maksejõuetuks ja miks ta jättis tähelepanuta kostja esitatud tõendid nõuete puudumise kohta ja tunnistaja ütlused tehingu sõlmimise enampakkumise tulemusena. Ka hoone müügihind kujunes enampakkumisel. Ringkonnakohus võttis meelevaldselt asja turuväärtuse aluseks kahe eksperthinnangu keskmise hinna. III. Vastus kassatsioonkaebusele Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 231 lg 4 sätestatut. Ringkonnakohus on otsuses põhjendanud, miks ta annab esitatud tõenditele ja hagiavalduses toodud asjaoludele teistsuguse hinnangu kui esimese astme kohus. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et ostu-müügilepingus olid poolte kohustused ebavõrdsed - võlgnik andis kostja omandisse mitmekordselt suurema väärtusega hoone kui seda oli 120 000 krooni - oli lepingul kinke iseloom, siis kohaldas ta asjas õigesti PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2. Ta on otsuses põhjendanud, miks pankrotiotsusest ja 10. märtsi 1997. a aktsiaseltsi juhatuse koosoleku protokollist võib järeldada, et hageja oli tehingu tegemise ajal maksejõuetu. Kohus leidis õigesti, et kuna hageja ei esitanud tõendeid enampakkumise tingimuste, väljakuulutamise ja läbiviimise koha osas, siis hageja ei ole tõendanud, et hoone müüdi enampakkumisel. Kuna asja ei müüdud enampakkumisel, siis on apellatsioonikohus õigesti jätnud kohaldamata PankrS § 42 lg 3. Ringkonnakohus ei rikkunud AÕS § 29 sätteid hoone hinna määramisel. Kohus küll leidis, et hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda võõrandatud hoone tegelikust väärtusest, kuid hüvitise väljamõistmisel võttis õigesti aluseks hoone hariliku väärtuse. Vastavalt AÕS §-le 29 lg 1 hinnatakse asja hariliku väärtuse või valdaja erilise huvi alusel. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Ringkonnakohus tuvastas hoone hariliku väärtuse hageja esitatud AS Arco Vara eksperthinnangut, kostja esitatud OÜ Andres Joosepi Kinnisvarabüroo hinnangut, hoonealuse maa ostmise õigust ja hoone asukohta arvestades. Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. jaanuari 2001. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. J. Odar, L. Laarmaa, J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.