Pankrotiõigus › Muud pankrotiasjad

Jätta läbi vaatamata D B A/S Eesti poolt 12.01.2010 esitatud määruskaebus Tartu Maakohtu 10.12.2009.a kohtumäärusele tsiviilasjas nr 2-09-51469. Edasikaebamise kord Määrusele saab esitada 15 päeva jooksul pankrotiteate avaldamisest määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu. I ASJAOLUD ja MENETLUSE KÄIK 08.10.2009 esitas võlgnik Tartu Maakohtule pankrotiavalduse X AS suhtes pankroti väljakuulutamiseks. Kohtumäärusega 08.10.2009.a algatas kohus X AS suhtes pankrotimenetluse. Kohtuistung toimus 01.12.2009 ning 10.12.2009.a kohtumäärusega lõpetas kohus X AS pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Ajutise pankrotihalduri poolt esitatud aruandest nähtuvalt :

Ettevõtja aadress on xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Majandusaasta aruandes näidatud põhitegevusala oli X AS-il enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus; EMTAK kood: 682011 / EMTAK 2008 Tegevusalad registrikaardil olid metall-, puidu- ja plastmassdetailide ning tööriistade tootmine ja konstrueerimine; info-, reklaami- ja arvutiteenused; kirjastustegevus; praktiline abi ja konsultatsioonid (s.h juriidilised ja raamatupidamisalased) äriettevõtetele; transporditeenused; marketingiteenused; kinnisvaratehingud ja hoonete haldus; tööstus- ja toidukaupade jae-, hulgi- ja komisjonikaubandus ning vahendustegevus. Pankrotimenetluse alustamisel võlgniku majandustegevust ei toimunud. Aktsiakapitali suurus on 20 000 000 krooni. Äriühingu aktsionär on T& T osaühing registrikood xxxxxxxx, asukoht xxxxxxx xxxxxx xxxxxxx alevik xxxxxxx vald xxxxxxxx, osamaks 20 000 000 krooni. Juhatuse liige on H. I. S. , isikukood xxxxxxxxxxx elukoht xxxxxx vald, xxxxxxxx. Kuni 29.04.2009 oli nõukogu esimees. Nõukogu liikmed olid kuni 15.09.2009 P. E. ja K. K. . Võlgniku raamatupidamist ja aruandlust korraldab juhatuse liige, raamatupidamisdokumendid asuvad xxxxxxxxxxxxxxxxxx. Pankrotimenetluse alustamisel puuduvad võlgnikul töötajad. X AS varad Põhi ja käibevara Pangakontol raha 915.60 EEK Kassas rahalisi vahendeid ei ole Äriühingule kuuluvat vara ei ole KOKKU vara 915.60 EEK N B F P E Filiaali vastusest nähtuvalt on X AS-il konto pangas, saldo 915.63 EEK. AS S vastusest nähtuvalt omab võlgnik arvelduskontot AS-is S, konto jääk null. AS S P vastusest nähtub, et võlgnik omab kontot S Ps, konto saldo 0 EEK. P b E Filiaali vastusest nähtub, et võlgnik ei oma pangas arvelduskontosid. D B AS vastusest nähtub, et võlgnik ei ole omanud arvelduskontot D B AS Eesti filiaalis. AS E K vastusest nähtub, et võlgnik ei ole hetkel ega pole olnud E K klient. DnB N P vastusest nähtub, et võlgnikul puuduvad kontod DnB N Ps. AS UC B E filiaali vastusest nähtub, et pangal puudub kliendisuhe võlgnikuga. T Ä vastusest näthuvalt ei ole võlgnikul kontot. Kinnisturaamatu elektroonilise andmebaasi kohaselt ei ole X AS nimel kinnistuid. Ehitisregistri elektroonilises andmebaasis registreeritud ehitisi X AS nimel ei ole. Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse kirjast nähtub, et võlgniku nimele on registreeritud universaal VW Passat 1988.a. ja mahtuniversaal PEUGEOT BOXER 2002.a. Ajutise halduri arvamuse kohaselt ei kata võlgniku vara pankrotimenetluse kulusid. X AS kohustused X AS maksuvõlgnevus 28.10.2009 seisuga on Erijuhtude tulumaks 12 500 EEK Käibemaks 10 296 380 EEK Kinnipeetud tulumaks 461 945 EEK Kogumispensionimakse 13 865 EEK Maamaks 1 908 EEK

Sotsiaalmaks 1 014 576 EEK Töötuskindlustusmakse 8 290 EEK

KOKKU 11 809 464 EEK

Arvestuslik intress 1 356 215, 09 EEK X AS ajutisele haldurile teadaolevad võlausaldajad : E V AS 3865 EEK F OÜ 1440 EEK Ülaltoodust tulenevalt on X AS võlgnevus võlausaldajate ees käesoleval ajal 13 170 984

EEK .

Hinnang X AS maksejõuetuse olemasolu, iseloomu ja põhjuste kohta. Halduri poolt tuvastatult käesoleval hetkel on X AS-il rahalisi vahendid ja vara 915.63 EEK. Võlgniku rahalised kohustused on 13 170 984 krooni. X AS majandustegevus käesoleval hetkel on lõppenud. Võlgnikul puuduvad rahalised vahendid ja vara kohustuste täitmiseks. Eeltoodust tulenevalt on võlgnik maksejõuetu ja maksejõuetus on alalise iseloomuga. X AS on asutatud 1996. a. Aktsiaseltsi põhitegevusalaks oli enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus. 30.04.2009 X AS võõrandas kinnistu xxxxxxx xxxxxx registriosa nr xxxxxxx K H OÜ-le (registrikood xxxxxxxx) ostuhinnaga 59 000 000 krooni. 14.05.2009 võõrandas X AS ettevõtte (osaühingu osa, sõiduauto, bilansis olevad varad, asjad ja kohustused, töölepingud), sauti kinnistu müügilepingust tulenevad õigused OÜ-le G H (registrikood xxxxxxxx). 09.10.2009 Viru Maakohtu Narva kohtumaja otsusega on välja kuulutatud OÜ G H pankrot. Seoses kinnistu ja ettevõtte võõrandamisega lõppes äriühingu majandustegevus. Ajutisel halduril puudub info tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimaluste kohta. Hinnang juhtorganite ja tegevjuhi tegevuse kohta Olemasolevad andmed ei anna ajutisele haldurile alust väita, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks oleks kuriteo tunnustega tegu või raske juhtimisviga. Hinnang võlgniku majandustegevuse jätkamise ja tervendamise võimaluste kohta Võlgniku majandustegevus on lõppenud, puuduvad töötajad. Kujunenud olukorras ei näe ajutine haldur võimalust võlgniku majandustegevuse jätkamiseks ja tervendamiseks. PankrS § 29 lg 1 kohaselt kohus lõpetab määrusega pankrotimenetluse, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. Kohus lõpetas 10.12.2009.a. kohtumäärusega X AS pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.

II Kohtumäärusele esitas 28.12.2009.a määruskaebuse M-ja T. Määruskaebuse esitaja vastuväited Tartu Maakohtu 10.12.2009.a määrusele. Pankrotimenetluse lõpetamiseks PankrS § 29 lõikes 1 nimetatud alusel oleks kohus pidanud tuvastama, et a) võlgnik on püsivalt maksejõuetu; b) võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks; c) puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. X AS suhtes toimuvas (ajutises) pankrotimenetluses on Tartu Maakohus tuvastanud võlgniku maksejõuetuse.

Samas, 10.12.2009.a. määruses ei põhjendanud kohus, mille alusel ta tuli järeldusele, et võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, jättes tuvastamata pankrotivara hulka kuuluvate asjade väärtuse ning pankrotimenetluse kulutuste prognoositava suuruse. Ebaõige on Tartu Maakohtu seisukoht, et käesolevas pankrotimenetluses puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. Määruskaebuses toodud (vt määruskaebuse p. 2.2) asjaolude kohaselt on X AS-l võimalused teatud tehingud tagasivõitmise korras kehtetuks tunnustada, samuti nõuda kahjulikke tehingute tegemise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist tehinguid sooritanud võlgniku juhtorganite liikmetelt. Seega, isegi tuvastades, et võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, ei saanud kohus lõpetada pankrotimenetlust PankrS § 29 lg 1 alusel. Kohus võib lõpetada pankrotimenetluse, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu, ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu, kuid sel juhul PankrS § 29 lg 2 alusel, eelnevalt pakkudes tasuda pankrotiavalduse esitajale ning võlausaldajatele (PankrS § 29 lg 2 koosmõjus § 30 lg 1) pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. 10.12.2009.a määrusest tuleneb, et Tartu Maakohus oli teadlik, et X AS kõige suuremaks võlausaldajaks on Eesti Vabariik xxxxx-xxxxxxxxxxxxxx kaudu nõudega 13 165 679,09 krooni. Võib eeldada, et nii suure nõudega võlausaldaja tunneb huvi pankrotimenetluse jätkamise vastu ning tasub pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et Tartu Maakohus on jätnud täitmata ka muud ajutise pankrotimenetluse ülesanded, mis on toodud määruskaebuse punktis 2.3. 2.1 Põhjendamata on Tartu Maakohtu seisukoht, et võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks. 2.1.1 Ajutise halduri aruandest nähtuvalt on võlgniku varaks: pangakonto N B F P E Filiaalis, saldo 915.63 EEK; võlgniku nimele registreeritud universaal VW Passat 1988.a. ja mahtuniversaal PEUGEOT BOXER 2002.a. Aruandes haldur ei andnud hinnangut võlgniku nimele registreeritud sõidukite väärtusele, samuti ei arvestanud pankrotimenetluse kulusid, vaid väitis paljasõnaliselt, et võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks. Järelduse tegemisel, et võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, lähtus Tartu Maakohus üksnes ajutise halduri aruandes väidetust. Kuigi PankrS § 22 lg 2 p 1 järgi on ajutise halduri kohustuseks selgitada välja võlgniku vara ning kontrollida, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud, peab PankrS § 3 lg 3 kohaselt pankrotiasja menetlev kohus omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise. Hinnangu andmisel, kas võlgnikul jätkub vara pankrotimenetluse kulude katteks või mitte, oleks Tartu Maakohus pidanud algul tuvastama pankrotivara hulka kuuluvate asjade väärtuse, seejärel arvestama pankrotimenetluse kulusid, ning lõpuks võrdlema pankrotimenetluse kulude suurust pankrotivara väärtusega. 10.12.2009.a. määrusest ei selgu, mille alusel tuli Tartu Maakohus järeldusele, et võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks. Kuna Tartu Maakohus jättis tuvastamata pankrotivara hulka kuuluvate asjade väärtuse ning arvestamata pankrotimenetluse kulusid, siis ei ole 10.12.2009.a määrus põhjendatud ja kuulub tühistamisele. 2.1.2 Määruskaebuse esitaja hinnangul on võlgnikul piisavalt vara pankrotimenetluse kulude katteks. Võlgniku nimele on registreeritud universaal VW Passat 1988.a. ja mahtuniversaal PEUGEOT BOXER 2002.a. Veebiportaali www.auto24.ee andmete kohaselt moodustab PEUGEOT BOXER 2002.a. turuhind 50 000 – 85 000 krooni (lisa 3), VW Passat 1988.a 5500 – 15 000 krooni (lisa 4). Seega X AS pankrotivara väärtus minimaalsel hinnangul on ca 55 000 krooni, mis on pankrotimenetluste praktika kohaselt üldjuhul piisav pankrotimenetluse kulutuste katteks.

30.04.2009, 14.05.2009 ja 11.06.2009 tehingute tagajärjel läks xxxxxxx xxxxxx kinnistu AS X omandist OÜ G H omandisse. Müügihinna 59 mln krooni tasumise nõudeõigus on OÜ-l K H OÜ G H vastu vastavalt 11.06.2009 müügilepingule; ning müügihinna 59 mln krooni tasumise nõudeõigus on OÜ-l G H OÜ K H vastu vastavalt 30.04.2009, 14.05.2009 lepingutele. Kuna 30.04.2009 ja 11.06.2009 müügilepingute järgi kohest tasumist ei olnud ettenähtud ning käesoleval hetkel on OÜ G H ja OÜ K H vastastikud müügihinna tasumise kohustused võimalik lõpetada tasaarvestusega, siis järelikult 30.04.2009, 14.05.2009 ja 11.06.2009 tehingute sisuks oli võimaldada xxxxxxx xxxxxx kinnistu omandiõiguse tasuta üleandmist AS X omandist OÜ G H omandisse. Antud eesmärki silmas pidades võib põhjendatult väita, et 30.04.2009 müügitehingu pooltel ei olnud juba müügilepingu sõlmimise ajal tegelikku tahet 30.04.2009 müügilepingus ettenähtud müügihinda tasuda. Ülaltoodu alusel on 30.04.2009 müügitehing tagasivõidetav PankrS § 111 sätestatud alustel kui kinke iseloomuga tehing. Määruskaebuse esitaja seisukoha järgi võib pankrotihaldur kaaluda ka 30.04.2009 müügitehingu tühisuse tuvastamise nõude esitamist vastavalt TsÜS §-s 89 sätestatule. 30.04.2009 müügitehing on näilik, kuna sellega taheti varjata teist tehingut - xxxxxxx xxxxxx kinnistu tasuta üleandmist AS X omandist OÜ G H omandisse. Seoses kinnistu 30.04.2009 müügitehinguga peab määruskaebuse esitaja vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et kinnistu müügihinnast 59 mln krooni moodustas käibemaks 9 mln krooni (30.04.2009 müügilepingu punkt. 3.1), mille tasumine eeltoodud asjaoludest tulenevalt ei olnud tagatud. 28.12.2009.a seisuga maksukohustuslaste registri andmetel moodustab maksuvõlg (ilma intressita) 11 812 639,00 krooni, millest 9 mln krooni moodustab 30.04.2009 müügitehingust deklareeritud käibemaks. Kinnistu müük on vastavalt Käibemaksuseaduse (RT I 2003, 82, 554, edaspidi KMS) § 16 lg 2 p 3 maksuvaba, kuid 30.04.2009.a kirjaga teatas AS X, et vastavalt KMS § 16 lg 3 xxxxxxx xxxxxx kinnistu (registriosa nr xxxxxxx) müügist lisatakse käibemaks (lisa 8). Seega võttis AS X vabatahtlikult 30.04.2009 müügitehingust käibemaksu tasumise kohustuse, milleks ei olnud ta kohustatud. Kuna 30.04.2009 müügitehingu pooltel ei olnud juba müügilepingu sõlmimise ajal tegelikult tahet 30.04.2009 müügilepingus ettenähtud müügihinda tasuda ja AS-l X puudus muu vara müügitehingust tuleneva maksukohustuse täitmiseks. Seisuga 11.06.2009 ei olnud veel OÜ K H kinnistusraamatusse kinnistu omanikuga kantud. müügitehingust käibemaksu tasumise kohustuse võtmine on käsitletav põhjendamatu kohustuse võtmisena Karistusseadustiku (RT I 2001, 61, 364, edaspidi KarS) § 384 mõttes ja raske juhtimisveana vatavalt PankrS § 28 lg 2 . Lisaks 30.04.2009 müügitehingu tagasivõitmise alustele peab pankrotihaldur esitama kahju hüvitamise nõude raske juhtimisvea teinud juhtorgani liikme(te) vastu. 2.2.2 Hinnang 14.05.2009 müügitehingule. 14.05.2009.a ettevõtete müügilepingu punkti 1.1 kohaselt on lepingu esemeks X AS omandis olev organisatsiooniliselt iseseisev ettevõte, mis koosneb OÜ X M, reg kood xxxxxxxx osast, sõiduautost Volkswagen Golf Variant 1,9TDI, riikliku registreerimismärgiga xxxxxxx, müügilepingu lisaks 1 olevas bilansis loetletud varadest, asjadest ja kohustustest ning müügilepingu lisas 2 loetletud lepingutest (sh töölepingust) ning Rapla notar K. P. ́i poolt 30.04.2009, xxxxxxxx, tõestatud lepingust (kinnistu müügileping, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping). 14.05.2009.a ettevõtete müügilepingu lisaks 1 oleva X AS bilansi järgi moodustas seisuga 30.04.2009.a X AS omakapital 30 112 403, 65 krooni. 14.05.2009. ettevõtete müügilepingu punkti 3.1 kohaselt kohustus OÜ G H tasuma X AS-le (müüja 1) ettevõtte võõrandamise eest 900 000,50 krooni, siinjuures 50 senti oli, vastavalt müügilepingu punktile 3.2, tasutud sularahaga enne lepingu sõlmimist, aga müügihinna 900 000 krooni tasumine on, vastavalt

müügilepingu punkti 3.3, seotud edasilükkava tingimusega, mille saabumine on käesoleval hetkel võimatu. Ülaltoodust tuleneb, et 14.05.2009 tehinguga võõrandas võlgnik ettevõtte bilansilise väärtusega 30 112 403, 65 krooni 50 senti eest. Seega on 14.05.2009 ettevõtte müügileping on võimalik tagasivõimise korral kehtetuks tunnistada PankrS § 111 sätestatud alustel kui kinke iseloomuga tehing.

30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingute tagajärjel muutus X AS täiesti varatuks, lisaks tekkis maksuvõlg 9 mln krooni ulatuses. Kuigi hetkel on raske hinnata, kas nimetatud tehingud olid X AS maksejõuetuse põhjuseks (pole välistatud, et ka tehingu tegemise ajal oli võlgnik juba maksejõuetu), on ilmne, et nimetatud tehingutega on põhjustatud võlgniku maksevõime olulist vähenemist. Seega on X AS juhtorgani liikmete tegevuses raske juhtimisvea tunnused. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingute tegemisel on X AS juhtorgani liikmete poolt toime pandud KarS §§-des 384 ja 2172 sätestatud kuriteod. Vastavalt KarS §-le 384 füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse või seda asendava organi, samuti nõukogu liikme poolt võlgniku vara teadva hävitamise, kahjustamise, raiskamise, põhjendamatu kinkimise, loovutamise või välismaale paigutamise eest või põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste andmise või ühe võlausaldaja teisele eelistamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või tema maksejõuetus, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingute tagajärjel: a) läks X AS omandist välja kogu bilansil olev väärtuslik vara bilansilise väärtusega 30 112 403, 65 krooni; b) tekkis X AS käibemaksu tasumise kohustus 9 mln krooni, mida X AS ei olnud võimeline täitma; Vastutasuks sai AS X 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingutest kokku 50 senti. Eeltoodust järeldub, et AS X pankrotivara vähenes 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingute tagajärjel ca 39 112 403,15 krooni võrra (krooni 30 112 403, 65 krooni (ettevõtte bilansiline väärtus) + 9 mln krooni (KM kohustuse tekkimine) – 50 senti). Kogu bilansil oleva vara võõrandamine vastutasu saamata on vara kahjustamine, vara põhjendamatu loovutamine ning vara raiskamine KarS § 384 mõttes. Kuna 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingutega võõrandati kogu bilansil olev vara ja tekkiva maksukohustuse täitmine ei olnud võimalik, siis 30.04.2009 müügileping (selle tagajärjel KM kohustuse 9 mln krooni tekkimise tõttu) on käsitletav põhjendamatu kohustuse võtmisena KarS § 384 mõttes. Pankrotivara vähenemine 39 112 403,15 krooni ulatuses annab alust väita, et 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingutega on põhjustatud AS X maksevõime oluline vähenemine (või koguni maksejõuetus). KarS § 384 mõttes on karistatav nii maksejõuetuse põhjustamine kui ka see, kui vara kahjustamisega vähendatakse oluliselt maksevõimet sellise võlgniku puhul, kelle maksejõuetus saabub muudel põhjustel4. KarS § 2172 kohaselt seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise eest või teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise eest, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju ja kui puudub käesoleva seaduse §-s 201 sätestatud süüteokoosseis, – karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Juriidilise isiku juhtorgani liikmel on üldine kohustus täita oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ning olla lojaalne juriidilise isikule (TsÜS § 35). Äriühingu juhatuse liikmel on kohustus järgida äriühingu nimel tehingute tegemisel äriühingu huve. Usalduse kuritarvitamisega on tegemist juhul, kui juhatuse liige ei tegutse äriühingu huvidest lähtudes ja sõlmib äriühingule kahjuliku tehingu teise isikuga, mille tagajärjel tekkib äriühingul suur kahju. AS X pankrotivara vähenes 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingute tagajärjel 39 112 403,15 krooni võrra. Seega on 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingutega AS-le X tekitatud suur kahju tulenevalt Karistusseadustiku rakendamise seaduse (RT I 2002, 56, 350) § 8 p-st 2.

III Samuti esitas 10.12.2009.a kohtumäärusele määruskaebuse D B A/S Eesti filiaali esindaja. Määruskaebuses esitatu kohaselt

Lisaks, kohtumääruses puuduvad vastuolus TsMS § 465 lg 2 p 8 põhjendused selle kohta, miks kohus nimetatud võimaluse kasutamise kaalumata jättis. Et kohtule antud diskretsiooniõigus oli kohustava iseloomuga, kinnitab ka asjaolu, et alates 01 01 2010 kehtima hakanud PankrS § 29 lg 3 kehtestab keelu lõpetada menetlust raugemise tõttu enne, kui on ammendatud võimalused hankida kulude katmiseks vajalikud vahendid võlausaldajatelt.

muud üleandja esemed, nende olulised osad ja päraldised, viljad ja kasu, hüved, soodustused ja väärtused, valdused, pandiõigused ja muud tagatisõigused, sealhulgas käendused, garantiid, hüpoteegid, muud piiratud õigused, koormatised, vaidlused ja menetlused, raha ja väärtpaberid jne. Ettevõtte koosseisus lähevad üle kõik ettevõttega seotud õigused ja kohustused, sõltumata sellest, kas need otseselt teenivad ettevõtte majandamist või mitte. Lepingu ülesandeks on eelkõige lihtsustada ettevõtte kui õiguste ja kohustuste kogumi üleandmist võrreldes kõikide ettevõtte moodustavate õiguste ja kohustuste eraldi üleandmisega. Lepingu mõtte kohaselt ettevõte koosnes ka loetlemata muudest esemetest (vt nt p-d 1.9., 2.1.1., 2.2.6., 2.3.1.). Lepingu poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et mõlemapoolne tahe ja eesmärk oli ettevõtte üleminek, sealhulgas tervikvara võõrandamine. Seega tegelikult võlgnikul ei ole sõidukeid (toodud asjaoludel oleks nimetatud sõidukite olemasolul nende väärtus tühine) ega saa olla ka mistahes muud pankrotivara pankrotimenetluse kulude katteks. Haldur, kohus ega määruskaebuse esitaja ei saa tuvastada taolise vara olemasolu ega hinnata selle väärtust. Võlgnik on avaldanud ja kinnitanud haldurile ja kohtule, et võlgnikul ei ole vara, mida analüüsida ja hinnata. Määruskaebuse väited ei ole asjakohased. Määruskaebuses viidatud 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingud ei ole tagasivõidetavad PankrS alusel ega vaidlustatavad TsÜS alusel Määruskaebuse esitaja hinnangud ja seisukohad vastavalt TsÜS §-89 sätestatule tehingute tühisuse tuvastamise nõude kaalumiseks ei ole asjakohased tulenevalt RKo 23. september 2005 asjas nr 3-2-1-80-05 p-dest 23 ja 27. Tsiviilkolleegium võttis seisukoha, et seadusandja on võlausaldajate kaitseks kehtestanud eriregulatsioonid mis kitsendavad TsÜS § 66 lg 1 rakendusala. Esmajoones on sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks võlgniku pankroti korral sätestatud pankrotiseaduses tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut. Nii saab ostu-müügilepingu tagasivõitmise korras võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu kehtetuks tunnistada esmajoones 1. jaanuarini 2004. a kehtinud PankrS § 43 järgi. Kohtud on põhjendanud ostumüügilepingu heade kommete vastasust ja tühisust sisuliselt samamoodi (võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine võlgniku poolt), mis on aluseks PankrS § 43 järgi tehingu kehtetuks tunnistamisele tagasivõitmise korras. Tagasivõitmise hagi esitamiseks on nimetatud sättes aga ette nähtud täiendavad nõuded esmajoones tehingu tegemise aja ja tõenduskoormise ulatuse kohta, samuti on PankrS § 50 lg-s 2 nõudele ette nähtud kolmeaastane aegumistähtaeg. Tagasivõitmise nõude saab kohtusse hagina esitada PankrS § 50 lg 1 järgi üksnes haldur võlgniku esindajana. Võlaõigusliku ostu-müügilepingu tühisusele vastuolu tõttu heade kommetega saab tugineda üldjuhul lepingu pool, kes saab esitada ka tagasitäitmise nõudeid, ning võlausaldajatel võimalust võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamiseks ei ole. Tehingu tühisuse tuvastamiseks oli 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi ette nähtud kümneaastane aegumistähtaeg. Kolleegiumi arvates on PankrS § 43 eelnevast tulenevalt erisätteks TsÜS § 66 lg 1 suhtes. Ei oleks põhjendatud, kui sisuliselt samal alusel, mis on ette nähtud PankrS §-s 43 nimetatud nõude rahuldamiseks, loeks kohus lepingu tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega. Sel juhul välditaks esmajoones pankrotiseaduses ette nähtud piiranguid tagasivõidetavate tehingute tegemise ja tagasivõitmise nõuete esitamise aja kohta ja muudetaks eriregulatsioon suuresti sisutuks. Kolleegiumi arvates oli seadusandja eesmärgiks tagasivõitmise instituudi kehtestamisel just võlausaldajate huvisid kahjustavate tehingute üle peetavate vaidluste koondamine pankrotimenetlusse ja võimalikult lühikesse ajavahemikku. Seega ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 kolleegiumi arvates ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi. 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS

§ 66 lg 1 kohaldamist erinormina nt TsÜS §-de 69, 70, 72-74 suhtes on rõhutatud ka Riigikohtu viidatud otsustes tsiviilasjades nr 3-2-1-80-02, 3-2-1-108-02, 3-2-1-29-04 ja 3-2-1103-96. Ka on viidatud Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-76-01 ja 3-2-1-102-02 tehingute võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu heade kommetega vastuolus olevaks lugemise kohta tehtud rendi- ja kasutusvalduslepingute kohta, mille tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks puudus 1. jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseaduses võimalus. Küll ei välista kolleegium, et võlausaldajate huvisid kahjustavad tehingud võivad olla heade kommetega vastuolus ja seega tühised samaaegselt muul põhjusel. Eelnevast tulenevalt ei ole vaidlustatud ostu-müügileping kolleegiumi arvates esitatud põhjendustel ja tuvastatud asjaolude järgi vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Kolleegium märgib samuti, et eelkirjeldatuga samasugune on vahekord ka kehtiva TsÜS § 86 ja pankrotiseaduse tagasivõitmise aluste vahel võlausaldajate kahjustamise eesmärgil. Lisaks märgib kolleegium, et 1. jaanuarist 2006. a jõustuva täitemenetluse seadustiku §-des 187-197 on ette nähtud tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise võimalus ka väljaspool pankrotimenetlust ning võlausaldajate jaoks. Kuigi kohtu tuvastatud asjaolud võiksid iseenesest olla piisavad hüpoteegi seadmise lepingu lugemiseks vastuolus olevaks heade kommetega kolmandate isikute kahjustamise tõttu, on pankrotiseaduses ette nähtud sätted selliste pandilepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks esmajoones

määruskaebuse esitaja väited tehingu kinkeiseloomu ja sel alusel tagasivõitmise kohta ei ole asjakohased. 30.04.2009 kinnistu müügilepingut rikuti ostja poolt, kuid ostja poole lepingu rikkumine ei ole tehingu tagasivõitmise võimaluse alus. Siinkohal määruskaebuse esitaja väited tagasivõitmise üldistel alustel tehingu kehtetuks tunnistamiseks on arusaamatud, sisustamata ja meelevaldsed. Lepingu rikkumise korral on võimalik nõuda rikkumise lõpetamist, lepingu täitmist, rakendada õiguskaitseabinõusid lepingu ja seaduse alusel. Võlgnik tegutses heas usus vastavalt oma võimalustele mõistlikul viisil koostöös pangaga ning tegi kõik endast oleneva lepingu täitmise saavutamiseks, mis oleks olnud kõigi huvides. 30.04.3009 kinnistu müügilepingus ostuhinnale käibemaksu lisamine võlgniku poolt oli seadusest tulenevalt kohustuslik, mitte vabatahtlik. Samas tuleb arvesse võtta, et võlgniku põhjendamatut kohustuse võtmist oleks võimalik pankrotimenetluses tagasi võita, mistõttu määruskaebuse esitaja nõue võlgniku pankrotimenetluses langeks ära. Tegelikult võlgniku teate esitamine käibemaksu lisamise kohta oli üksnes seadusega nõutud formaalsuse täitmine. Kinnistu soetamisel, parenduste, muude investeeringute, kinnistuga seotud kaupade ja teenuse ostukäibelt on võlgnik arvestanud ja taotlenud algusest peale pidevalt enammakstud sisendkäibemaksu tagastamist. Seetõttu võlgnikul tegelikult puudus valikuvabadus ja õigus jätta kinnistu müügilepingus ostuhinnale käibemaks lisamata. Ostuhinnale käibemaksu lisamata jätmise korral oleks võlgnik pidanud tegema tagantjärgi ja tagasiulatuvalt oma maksudeklaratsioonides parandusi, millest oleksid ikkagi tekkinud täitmata maksukohustused, ulatuslik käibemaksu maksuvõlg intressidega ja sellelt omakorda erisoodustusena ettevõtte tulumaks. Määruskaebuse esitaja määruskaebuse vastupidised väited on ebaausad ja seadusevastased. Määruskaebus esitaja seisukohad on kallutatud ja erapoolikud, rikkudes muu hulgas maksuhaldurile kohustuslikke maksumenetluse sätteid, kohustust võtta arvesse nii maksukohustuslase maksukohustusi suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. 30.04.2009 kinnistu müügilepingu suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et kinnistu oli koormatud hüpoteegiga, mistõttu müügilepingu võimaliku tagasivõitmise tulemusena ei moodustata pankrotivara, mille arvelt oleks võimalik rahuldada pandiga tagamata võlausaldajate nõudeid, sh määruskaebuse esitaja nõudeid. Määruskaebuse esitaja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et kinnistu ei olnud koormatud hüpoteegiga. Määruskaebuse esitaja on ilmselt püüdnud kohut eksitusse viia varjates nimetatud olulisi asjaolusid. Kinnistu müügileping ei saanud kahjustada võlausaldajate huve, sealhulgas määruskaebuse esitaja huve. Määruskaebuse esitaja ei ole tõendanud vastupidist. Tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks kohustuslikuks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid 3-2-1-58-03, 3-2-1-43-07, 3-2-1-115-07, 3-2-1-21-09 etc). Antud juhul ei ole müügilepingu tagasivõitmine ka põhjendatud ega otstarbekas, vaid mõttetu, kuna ei täida seadusest tulenevat pankrotimenetluse eesmärki rahuldada võlausaldajate nõudeid võlgniku vara arvel (PankrS § 2). Kinnistu müügist laekuva raha arvelt on võimalik rahuldada ainult hüpoteegipidaja nõudeid, kuna sellest rahast ei jätku teiste pandiga tagamata võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Hüpoteegipidaja võib nõuda sundtäitmist igakordselt omanikult, mistõttu kinnistu kuulumine võlgniku pankrotivarasse ei ole vajalik. Hüpoteegipidaja nõude rahuldamiseks ei ole vaja kinnistut võlgniku pankrotivarasse tagasi võita. Võlgnikule jääb arusaamatuks määruskaebuse esitaja sisuliselt meelevaldne nõudmine saavutada pankroti väljakuulutamine lihtsalt pankroti väljakuulutamise pärast ja tagasivõitmine lihtsalt tagasivõitmise pärast. 30.04.2009 kinnistu müügilepingu suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et võimaliku tagasivõitmise tulemusena tagasitäitmisest tulenevalt langeb ära ka määruskaebuse esitaja käibemaksunõue võlgniku vastu. Tagasivõitmise tagajärg on tehingu kehtetuks

tunnistamine, millega luuakse olukord mille kohaselt tehingut ei ole toimunud ja taastatakse tehingu eelne olukord. See tähendab, et sel juhul võlgnikul ei tekkinud käivet, käibemaksu arvestamise, deklareerimise ega maksmise kohustust. Tagasivõitmise korral ei ole määruskaebuse esitajal nõuet, mida rahuldada, ta ei ole võlausaldaja. Lõpptulemusena määruskaebuse esitajal tegelikult puudub nõudeõigus pankroti välja kuulutamisest ja tagasivõitmisest moodustatava võlgniku pankrotivara arvelt tekkivale rahale. Sellega ilmselt langeb ära maksejõuetus ja pankroti alus. Taoline müügilepingu tagasivõitmine ei ole otstarbekas vaid mõttetu, kuna ei täida seadusest tulenevat pankrotimenetluse eesmärki rahuldada võlausaldajate nõudeid võlgniku vara arvel (PankrS § 2). Järjekordselt jääb arusaamatuks, mis on määruskaebuse esitaja eesmärk, mida tegelikult ja miks tahetakse saavutada. 14.05.2009 ettevõtte müügilepingu tagasivõitmise suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et ettevõtte tervikvara ehk võlgniku vallasvara oli koormatud kommertspandiga, mistõttu ettevõtte müügilepingu võimaliku tagasivõitmise tulemusena ei moodustata pankrotivara, mille arvelt oleks võimalik rahuldada pandiga tagamata võlausaldajate nõudeid, sh määruskaebuse esitaja nõudeid. Ettevõtte müügileping ei saanud kahjustada võlausaldajate huve, sealhulgas määruskaebuse esitaja huve. Määruskaebuse esitaja ei ole tõendanud vastupidist. Tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks kohustuslikuks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid 32-1-58-03, 3-2-1-43-07, 3-2-1-115-07, 3-2-1-21-09 etc). Antud juhul ei ole ettevõtte müügilepingu tagasivõitmine ka põhjendatud ega otstarbekas, vaid mõttetu, kuna ei täida seadusest tulenevat pankrotimenetluse eesmärki rahuldada võlausaldajate nõudeid võlgniku vara arvel (PankrS § 2). Võlgniku pankrotivara müügist laekuva raha arvelt on võimalik rahuldada ainult kommertspandipidaja nõudeid, kuna sellest rahast ei jätku teiste pandiga tagamata võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kommertspandipidaja võib nõuda sundtäitmist igakordselt omanikult, mistõttu müüdud ettevõtte tervikvara kuulumine võlgniku pankrotivarasse ei ole vajalik. Kommertspandipidaja nõude rahuldamiseks ei ole vaja ettevõtte müügilepinguga võõrandatud tervikvarasid võlgniku pankrotivarasse tagasi võita. Võlgnikule jääb arusaamatuks määruskaebuse esitaja sisuliselt meelevaldne nõudmine saavutada pankroti väljakuulutamine lihtsalt pankroti väljakuulutamise pärast ja tagasivõitmine lihtsalt tagasivõitmise pärast. 14.05.2009 ettevõtte müügilepingu tagasivõitmise suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et ettevõtte üleminekul läksid ostjale üle tervikvaradega koos kõik võlgniku kohustused ja võlausaldajatel on võimalik oma nõudeid jätkuvalt rahuldada nende samade varade arvelt ka edaspidi, mistõttu võlausaldajate huve ei ole kahjustatud. Seejuures ühe võlgniku asemel on võlausaldajal kaks solidaarset võlgnikku ning määruskaebuse esitaja ongi esitanud kõik nõuded ka võlgniku õigusjärglase ehk võlgniku ettevõtte ostja vastu – kogu vara on täielikult säilinud, vara ei ole kahjustatud, vara ei ole põhjendamatult loovutatud, vara ei ole raisatud. Määruskaebuse esitaja ei ole tõendanud ega isegi suutnud nimetada ühtegi vara, mis ei ole säilinud. Määruskaebuse esitaja on ilmselt püüdnud kohut eksitusse viia varjates nimetatud olulisi asjaolusid. Ettevõtte üleandmisel lähevad ettevõtte kohustused üleandjalt omandajale üle ettevõtte üleandmise poolte ja võlausaldaja tahtest sõltumata seaduse alusel, millega tagatakse ettevõtte üleandmisel võlausaldajate kaitse. Vastasel juhul saaks ettevõtte üleandja kuritarvitada üleandmise regulatsiooni temale ebameeldivatest kohustustest vabanemiseks. RKo 5 mai 2004 asjas nr 32-1-54-04 rõhutab, et kohustuste üleminekuks ei ole vaja eraldi kokkulepet, sest kohustused lähevad ettevõtte võlausaldajate ja töötajate huve silmas pidades ettevõtte omandajale üle automaatselt. Oluline on VÕS § 182 lg 3, mille kohaselt ei kehti kolmandate isikute kohta ettevõtte üleandja ja omandaja kokkulepe, millega välistatakse või piiratakse ettevõttega

seotud kohustuste üleminekut. Ettevõtte üleandja ja omandaja vastutavad solidaarselt võlausaldaja ees enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut. Ettevõtte üleandja ja omandaja kokkuleppega on nimetatud sättest keelatud kõrvale kalduda võlausaldaja kahjuks (VÕS § 183 lg 1). Nimetatud reeglitest kolmandate isikute kahjuks kõrvale kalduv kokkulepe on tühine. Ettevõtte üleminekul lähevad ettevõttesse kuuluvad asjad, õigused ja kohustused üle ühelt isikult teisele. Ettevõtte üleminekul saab ettevõtte omandaja ettevõttesse kuluvate asjade, õiguste ja kohustuste üleandja õigusjärglaseks. Kui ettevõte antakse üle müügilepinguga, siis täidetakse müügileping ettevõtte üleandmise teel. Seaduse kohaselt lähevad ettevõtte üleandmisel omandajale üle kõik ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja majandamist teenivad asjad, õigused, lepingud ning muud ettevõttega seotud kohustused (VÕS § 180). Sätte eesmärk on kahtlemata võlausaldajate kaitse. Kohustuste üleminek ettevõtte üleminekul erineb oluliselt VÕS §§-des 175–178 sätestatud kohustuse ülevõtmise üldisest korrast. Nimetatud korra kohaselt läheb kohustus seniselt võlgnikult üle uuele võlgnikule nende vahel sõlmitud lepingu alusel ainult siis, kui võlausaldaja sellega nõustub. Ettevõtte tehingulise ülemineku korral tuleb juhinduda VÕS §st 182 lg 2 kui erinormist, mille kohaselt pole ettevõtte ülemineku korral võlausaldaja nõusolek kohustuse ülemineku eeldus. Ettevõtte üleminekul võetakse üldkorrast teistmoodi üle ka lepingud. Üldpõhimõte on, et üks lepingupool võib anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule üksnes teise lepingupoole nõusolekul (VÕS § 179 lg 1). Seevastu ettevõtte üleminekul lähevad lepingud ettevõtte omandajale üle lepingupoole nõusolekust sõltumata. VÕS § 65 lg 1 alusel, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Võimalik vastutuse jagamise kokkulepet ettevõtte üleandja ja omandaja vahel ei saa välistada, et kolmandate isikute ees vastutavad nad ikkagi solidaarselt. Solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas ulatuses (VÕS § 69 lg 2). Seaduse kohaselt eeldatakse, et omavahelises suhtes üleandjaga on kohustatud isik ettevõtte omandaja. Kui ettevõtte omandaja täidab võlausaldaja ees solidaarkohustuse ning soovib tasutud raha ettevõtte üleandjalt hiljem tagasi nõuda, siis on ettevõtte omandaja kohustus tõendada, et tegelikult oli kohustatud isik hoopis ettevõtte üleandja. Sama kehtib siis, kui pärast ettevõtte üleminekut täidab võlausaldaja ees kohustuse ettevõtte üleandja. Ettevõtte omandaja ja üleandja kui solidaarvõlgnike omavahelise vaidluse puhuks sätestab võlaõigusseadus erireegli tõendamiskoormise korral. Seega peab vaidluse korral ettevõtte omandaja tõendama, et kohustatud isik oli hoopis ettevõtte üleandja. Kokkuvõttes võlgnik kordab, seadusest tulenevalt ettevõtte müügileping ei saanud kahjustada võlausaldajate huve, sealhulgas määruskaebuse esitaja huve. Määruskaebuse esitaja ei ole tõendanud vastupidist. Tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks kohustuslikuks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid 32-1-58-03, 3-2-1-43-07, 3-2-1-115-07, 3-2-1-21-09 etc). 14.05.2009 ettevõtte müügilepinguga müüdi ettevõtte tervikvara kokkulepitud ostuhinnaga, mis ei ole alla turuväärtuse, võttes arvesse, et ettevõtte tervikvara ehk kogu võlgniku vallasvara bilansis oli koormatud kommertspandiga ja ettevõtte üleminekul läksid ostjale üle tervikvaradega koos kõik võlgniku kohustused. Määruskaebuse esitaja ei ole võtnud arvesse, et ettevõtte tervikvarade eest vastutasuks võeti üle kommertspant ja võlgniku kohustused. Määruskaebuse esitaja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et võlgniku varad ei olnud koormatud kommertspandiga ja ettevõtte üleminekuga ei läinud ostjale üle võlgniku kohustused. Määruskaebuse esitaja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, mis on taolise kommertspandiga koormatud vara tegelik turuväärtus, kui see ei saa olla lepingu poolte vahel kokkulepitud ostuhind. Määruskaebuse esitaja on ilmselt püüdnud kohut

eksitusse viia varjates nimetatud olulisi asjaolusid. Tulenevalt RKo-st 22. jaanuar 2001 asjas nr 3-2-1-78-01, kinkeiseloomuga tehingus tuleb tuvastada, et müügilepingus olid poolte kohustused ebavõrdsed. Määruskaebuse esitaja väited tehingu kinkeiseloomu ja sel alusel tagasivõitmise kohta ei ole asjakohased. Määruskaebuse esitaja nõuete rahuldamiseks tuleb tagasi võita pandilepingud, kinnistule seatud hüpoteek ja kogu vallasvarale seatud kommertspant. Juhul kui kohus kuulutab välja võlgniku pankroti, siis võlgniku võlausaldajate nõuete rahuldamine on võimalik üksnes pandilepingute tagasivõitmisel. Pandilepingud on seatud kolmanda isiku kohustuste tagamiseks ilma, et võlgnik oleks selle eest midagi vastu saanud pandipidajalt või kolmandalt isikult. Pandipidaja peab siinkohal tõendama, et poolte kohustused ei olnud ebavõrdsed. Seejuures pandilepingutega tagati võlgniku emaettevõtte kohustusi pandipidaja ees vastuolus ÄS § 281 lg-tega 3-5. Kogu vara suhtes on pandipidaja Sampo Pank. Kõik võlgniku tehingud ja probleemid on seotud Sampo Pank võimu all korraldatud ja juhitud tegevustega, mille ees võlgnik on kaitsetu. Määruskaebuse esitaja ei ole määruskaebuses viidanud pandipidaja huvidele, pandilepingute tagasivõitmise võimalusele Sampo Pank suhtes ega pandilepingutest tingitud mõjudele võlgniku maksevõime tekkimise suhtes. Määruskaebus esitaja on määruskaebuses jätnud analüüsimata ja hindamata olukorra ja tehingud pandipidaja suhtes või ilmselt püüdnud kohut eksitusse viia varjates nimetatud olulisi asjaolusid. Pankrotimenetluses on selgitatud välja võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustused, ning kontrollitud, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud, PankrS § 22 lg 2 p 1 kohaselt. Määruskaebuse esitaja tõlgendus ei tulene seadusest Väidetavate tagasivõitmise võimaluste kasutamine eeldab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud suurema summa tasumist, mis on ilmselt suurusjärkudes kordades rohkem, kui määruskaebuse esitaja paljasõnaliselt ja meelevaldselt esitatud väide pankrotimenetluse praktika kohaselt üldjuhul piisava summa kohta. Teadaolevalt nõutakse võlgniku pankroti väljakuulutamist ja pankrotivara moodustamist tagasivõitmise nõuetest ja muudest nõuetest kolmandate isikute vastu, kus iga tsiviilasja hind oleks mitu korda üle 10 000 000 (kümme miljonit) krooni. Riigilõivuseadusest tulenevalt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Järelikult viidatud tehingute tagasivõitmiseks peab vastavates hagides vastavalt iga hagi hinnale tasuma menetluskuludeks kokku miljoneid kroone. Võlgniku võlausaldajad ei ole maksejõuetud ja ilmselt võivad seda teha, kusjuures määruskaebuse esitaja on ise oma määruskaebuses lubanud seda määruskaebuse esitaja suhtes eeldada. See on oluline, kuna Riigikohus on pankrotihalduri esitatud hagides leidnud TsMS § 183 lg 2 alusel, et on olemas võlausaldajad, kelle soovimatus menetluskulude tasumist finantseerida, ei ole piisavaks põhjuseks menetluskulude tasumisest vabastamiseks. TsMS § 183 lg 2 kohaselt Eesti pankrotivõlgnik võib taotleda menetlusabi andmist menetluskulude kandmiseks, kui kulusid ei saa või ei ole põhjendatud katta pankrotihalduri valitsetavast varast ning ei saa eeldada, et kulud kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud, muu hulgas pankrotivõlgniku pärijad, liikmed, osanikud, aktsionärid, juhtorgani liikmed või pankrotivõlausaldajad. See tähendab, et antud juhul peaks lisaks võlgnikule olema maksejõuetud ka kõik võlausaldajad, kuna menetlusabi saab anda juhul kui võlausaldajad ei suuda kulusid kanda. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.03.2009 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-13-09 p-s 12 on esitatud seisukohad, et tagasivõitmise hagi korral tuleb riigilõivu tasuda lähtuvalt TsMS § 122 jj järgi määratud hagihinnast. Seejuures võib pankrotihaldur esitada TsMS § 183 lg 2 järgi menetlusabi andmise taotluse, kui on tõendatud, et pankrotivõlausaldajad, kelle huvides pankrotihaldur tegutseb, ei suuda kulusid kanda. Selline TsMS § 183 lg 2 tõlgendus vastab kolleegiumi arvates pankrotihalduri kui hageja

õigustatud huvidele, sest kuigi pankrotihaldur esitab hagi enda nimel, paneb ta siiski maksma teistele isikutele (võlausaldajatele) kuuluvat õigust. Riigikohus asus 9. aprilli 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08 seisukohale, et TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik (praegusel juhul võlausaldaja) saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb tõendada. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.04.2008 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1808 p 17 antud vastuses kassatsioonkaebuse väidetele selle kohta, et ringkonnakohus võttis hageja apellatsioonkaebuse menetlusse ilma hagejale menetlusabi andmise jätkamise vajalikkust kontrollimata ega vastanud kostjate väitele, et hagejale ei ole alust menetlusabi anda, märkis kolleegium järgmist. Kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, eeldatakse TsMS § 184 lg 4 järgi, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. TsMS § 183 lg 2 järgi võib Eesti pankrotivõlgnik taotleda menetlusabi andmist menetluskulude kandmiseks, kui kulusid ei saa või ei ole põhjendatud katta pankrotihalduri valitsetavast varast ning ei saa eeldada, et kulud kannaksid asja vastu varalist huvi omavad isikud. Järelikult menetlusabi antakse, kui menetluskulusid ei saa katta varalist huvi omav isik. Eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda. Asjas ei ole tõendatud, et varalist huvi omav isik ei saanud menetluskulusid kanda. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 183 lg-s 2 sätestatut, märkides, et ei ole alust menetlusabi andmisest keelduda. Ajutine haldur ja kohus on kontrollinud, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud. Teadaolevalt on võlgnik varatu. Ilmne, et võlgniku olematu vara arvelt pankrotimenetluse kulusid katta ei ole võimalik. Kohtule tehti ettepanek PankrS § 29 lg 1 ja 2 alusel lõpetada pankrotimenetlus, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, kuna võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks. Kohus võib lõpetada pankrotimenetluse, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning pankrotiavalduse esitaja ei maksa kohtu deposiiti PankrS § 30 lõikes 2 nimetatud summat. PankrS § 30 lg 1 ja 2 kohaselt kohus ei lõpeta PankrS § 29 lg 1 alusel pankrotimenetlust, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. Kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest või muudest nõuetest kolmandate isikute vastu, võib kohus nõuda avalduse esitajalt pankrotimenetluse kulude katteks kohtu määratud summa maksmist kohtu deposiiti. Antud asjas peaks kohus hakkama nõudma pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratavat summat, mille eeldatav suurus võib olla 3 000 000 krooni. Seadusest tulenevalt on võlgniku maksejõuetuse põhjus muu asjaolu, mitte kuriteo tunnusega tegu ega raske juhtimisviga. Kuriteokaebuse ja tsiviilhagi kahju hüvitamise nõudes esitamine juhtorgani liikme vastu on alusetu Ajutine haldur ja kohus ei pea maksejõuetuse tekkimise asjaolusid täpsemalt kajastama, kui maksejõuetuse algpõhjuseks on olnud muu asjaolu. PankrS § 22 lg 5 kohases arvamuses märgib ajutine haldur, kas maksejõuetuse põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu asjaolu. Ka näiteks lõpparuandes peab haldur märkima, kas maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu asjaolu (PankrS § 162 lg 3). PankrS § 28 lg 1 lause 1 kohaselt juhtimisvea peab ära märkima vaid juhul, kui see tõesti põhjustas maksejõuetuse. PankrS § 28 alusel, kui ilmneb, et võlgnik on seoses maksejõuetuse tekkimisega pannud toime kuriteo tunnustega teo, teatab haldur või kohus sellest prokurörile või politseile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. Kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, märgib kohus seda lahendis. Raskeks juhtimisveaks loetakse füüsilisest isikust võlgniku või

juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Määruskaebuse esitaja väited määruskaebuses ei ole seoses maksejõuetuse tekkimise põhjustega. Määruskaebuse esitaja ise möönab samuti määruskaebuses, et on raske hinnata, kas tema nimetatud tehingud olid maksejõuetuse põhjuseks (pole välistatud, et ka tehingute tegemise ajal oli võlgnik juba maksejõuetu), kuid määruskaebuse esitaja arvates on väidetavalt siiski ilmne, et nimetatud tehingutega on põhjustatud maksevõime olulist vähenemist. Teatud majanduslik seisund või õiguslik seisund vms, mis ei saa olla juhtorgani kohustuse rikkumine, ei saa olla maksejõuetuse tekkimise põhjuseks. Näiteks, võlgniku maksejõuetus on võlgniku maksejõuetus – võlgniku maksejõuetus ei saa olla võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjus. Määruskaebuse esitaja vastupidised väited ei ole asjakohased. Määruskaebuse esitaja on määruskaebuses korduvalt eksinud, varjanud olulisi asjaolusid ja oma vastuoluliste väidetega eksitanud kohut asjaoludega, mis ei saa olla kuriteokaebuse ega tsiviilhagi kahju hüvitamise nõude aluseks. Kriminaalmenetluse alustamisele on seatud täpsed ettekirjutused, mille järgimine on garantiiks isikute õiguste ja vabaduste riive vastu põhjendamatuks kriminaalmenetlusest kerkivate piirangute või sunni läbi. Kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi äärmiselt intensiivselt riivav menetlus, mistõttu selle alustamine peab olema põhjendatud ulatusliku ja tõsise ühiskondlike normide rikkumisega, mis väärivad vastavalt karistusõiguslikku sekkumist. KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. Eelpool viidatud põhjustel on seaduses ette nähtud vastav kaalumis- ehk otsustusmenetlus, mille käigus tuleb diskretsiooniotsuse vormis hinnata, kas on piisavalt teavet, mis võimaldaks möönda kuriteo tunnusega teo toimepanemist, tingiks edasise uurimise vajaduse ning võimaldaks kriminaalmenetlust vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile teate esitamine, milles isikut süüdistatakse kuriteos, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt isiku subjektiivse arvamuse põhjal, et keegi on tema arvates pannud toime kuriteotunnusega teo. Kõnealusel juhul ei ole sedastatud informatsiooni, mis oleks käsitletav kriminaalmenetluse alusena ning kuivõrd määruskaebuses esitatud ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Võlgnik on seisukohal, et kuriteokaebuse esitamata jätmine kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu on põhjendatud ja seaduslik. Karistusõiguse keskseks põhimõtteks on nn nullum crimeni põhimõte, mille kohaselt saab isikut või isikuid kriminaalkorras karistada vaid juhul, kui isiku või isikute tegevus vastab karistusseadustiku eriosa süüteokoosseisule ning lubamatu on kriminaalmenetluse alustamine, kui on ilmne, et kuriteokaebuses osutatud tegevus ei ole küllaldase konkreetsusega subsumeeritav ühegi karistusseadustiku eriosa süüteo koosseisu alla. KrMS § 6 sätestab, et kriminaalmenetlust ei viida läbi, kui esineb KrMS §-s 199 sätestatud menetlustvälistav asjaolu. KrMS § 199 lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluse alusse puudumine kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks. Kriminaalmenetluse alus on KrMS § 194 lg 2 kohaselt kuriteo tunnuse sedastamine kriminaalmenetluse ajendis (kuriteoteates). Üldtunnustatud seisukoha järgi tõlgendatakse viimast definitsiooni nii, et kuriteoteatest peab nähtuma kriminaalmenetluseks piisav kuriteokahtlus. Käesoleval juhul puuduvad sellised andmed, millised võimaldaksid kriminaalmenetluse alustamist. Seadusandja poolt kirjeldatava süüteo mõisteline maht ning normi tõlgendamise piirid tuleb leida eelkõige teokirjeldusest. Võlgnik on seisukohal, et esitatud määruskaebuse esitaja väited määruskaebuses on selles osas deklaratiivsed ning emotsionaalselt paljasõnalised, seega puuduvad igasugused viited käsitletud kuritegudele. Määruskaebuses esitatud asjaolude ebaõigus ja tõendamatus, määruskaebuse esitaja ebakindlus ja vaieldavus kinnitavad kohustusliku koosseisu puudumist.

Kohus ei saa pankroti välja kuulutamise lahendamisel või pankroti raugemise lahendamisel teha pankrotimenetlusega seotud sisulistes õigusprobleemides ära ka (eel-) otsuseid tagasivõitmiseks või kriminaalasja alustamiseks või delikti nõudeks või muuks, milleks on vajalikud eraldi asjades mahukad, keerulised, pikad ja kulukad mitmeastmelised menetlused. Määruskaebuse esitaja määruskaebusega seatud vastupidised ootused ei ole põhjendatud ega tulene seadusest. Otsitud ja selektiivselt esitatud asjaolud, kontekstist väljarebitud ja tendentslik veenmine ei saa olla aluseks õigusemõistmisele. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid, palub võlgniku lepinguline esindaja jätta määruskaebus täies ulatuses rahuldamata ning 10.12.2010 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-09-51469 muutmata. V Omapoolsed vastuväited määruskaebustele esitas ka võlgniku seaduslik esindaja, juhatuse liige H. I. S. . M-ja T vastus määruskaebusele kattub võlgniku lepingulise esindaja poolt esitatud vastuväidetega ning kohus neid üle ei korda. Vastuväidete kohaselt D B A/S Eesti filiaali määruskaebusele märgib võlgniku esindaja järgmist Määrus on avaldatud. Määruskaebust ei saa lugeda esitatuks. Määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata ja tagastada kaebajale Teade määruse kohta avaldati Ametlikes Teadaannetes 10.12.2009. Kohane teade on vabalt teadaande otsingu tulemusena avalikult kättesaadav interneti aadressil https://www.ametlikudteadaanded.ee/index.php?act=1&teade=1035325. Kaebaja esitatud vastupidised väited on valed. Kaebaja esindaja või kaebaja või mõlemad nii kaebaja esindaja kui ka kaebaja on ilmselt raske hooletuse tõttu või tahtlikult jätnud tähele panemata teate avaldamise. Kaebaja on lasknud mööda määruskaebuse esitamise tähtaja ja kaebajal ei ole õigust määruskaebust esitada hiljem. Määruskaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema 10.12.2009 ehk teate avaldamisest (vt alates 01.01.2010 kehtiv PankrS § 29 lg 7 ja enne 01.01.2010 kehtinud PankrS § 29 lg 5). Määruskaebuse esitamise tähtaeg oli 15 päeva ja see möödus 25.12.2009 pühadele ja nädalavahetusele langenud tähtpäeva tõttu edasilükkavalt järgmisel tööpäeval 28.12.2009. Kaebaja ei esitanud määruskaebust tähtaegselt. Kaebaja esitas määruskaebuse 12.01.2010 ehk oluliselt hiljem, pärast määruskaebuse tähtaja möödumist. Kaebaja on minetanud õiguse määruskaebuse esitamiseks. Alates 01.01.2010 kehtiva PankrS § 29 lg 7 ja enne 01.01.2009 kehtinud PankrS § 29 lg 5 alusel, kui määruse peale esitab määruskaebuse võlausaldaja, kes ei ole esitanud pankrotiavaldust, hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema teate avaldamisest arvates. TsMS § 66 alusel, kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista. See kehtib sõltumata sellest, kas menetlusosalist sellise tagajärje eest enne hoiatati. Kaebaja ei taotle tähtaja ennistamist ja menetlus ei ole ennistunud. Kaebaja ei ole esitanud avaldust tähtaja ennistamise taotlemiseks. Kohus ei ole määruskaebuse esitamise tähtaega ennistanud. TsMS § 67 lg 2 kohaselt tähtaja ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul, alates päevast, millal menetlustoimingu tegemise takistus ära langes. TsMS § 68 lg-te 1-3 ja 5 kohaselt menetlustoiming, mille tegemiseks tähtaja ennistamist taotletakse, tuleb teha tähtaja ennistamise avalduse esitamisega üheaegselt. Tähtaja ennistamise lahendab kohus määrusega. Tähtaja ennistamisel ennistub menetlus.

Kaebajal ei olnud takistust, millega vabandada määruskaebuse esitamisega hilinemist. Kaebaja hilinemise kohta esitatud väited määruskaebuse esitamisel on rajatud ilmselgele pahatahtlikule valele, mille kohaselt justnagu ei ole teadet määruse kohta Ametlikes Teadaannetes avaldatud, kui tegelikult on teade avaldatud määruse tegemisega samal päeval. Kaebaja esindaja või kaebaja või mõlemad, nii kaebaja esindaja kui ka kaebaja, on ilmselt raske hooletuse tõttu või tahtlikult jätnud tähele panemata teate ja ka määruskaebuse esitamise tähtaja. Hilinemine on tingitud kaebaja enda seadust eiravast ja pahausksest käitumisest. Kaebaja ei ole esitanud hilinemise kohta ühtegi mõjuvat põhjust. Mõjuv põhjus tähendab TsMS § 67 lg 1 järgi seda, et tähtaja möödalaskmiseks peab olema objektiivne põhjus. Selliseks põhjuseks on sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid nr 3-2-1-58-07, 3-2-1-148-06, 3-2-1-97-03). Kaebaja on jätnud hilinemise täielikult põhistamata. Kaebaja vastupidi väidab meelevaldselt, et ta ei olegi hilinenud (sic!). Kaebajal ei ole kaebeõigust Kaebaja ei saa 10.12.2009 kehtinud seaduse alusel 10.12.2009 tehtud ja 25.12.2009 jõustunud kohtumääruse tühistamiseks tugineda alles 01.01.2010 muutunud ja jõustunud redaktsioonis PankrS sätetele (kaebaja viidatud alates 01.01.2010 kehtivas redaktsioonis § 29 lg 3 ja 7, § 30 lg 2 etc). Kohus pidi 10.12.2009 määruse tegemisel kohaldama sel ajal kehtivat seadust. Kohus ei saanud 10.12.2009 määruse tegemisel kohaldada ega rakendada veel jõustumata seadust. Niisamuti, kohus ei saa 10.12.2009 määrusele rakendada seadust tagasiulatuvalt kaebaja määruskaebuse lahendamisel ehk ilma normi oluliselt rikkumata. Määruskaebust ei saa esitada isik, kes ei ole pankrotivõlausaldaja. Määruse kohase PankrS § 44 lg 3 alusel, kaebaja ei ole pankrotivõlausaldaja. Määruse kohase PankrS § 44 lg 3 alusel, pankrotivõlausaldaja ei ole isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel. Pankroti väljakuulutamine tema õigusi ei mõjuta. Määruse peale võivad võlgnik ja pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitada erikaebuse. Kui pankrotimenetlus algatati võlgniku avalduse alusel, võib määruse peale erikaebuse esitada ka võlausaldaja (määruse kohane PankrS § 29 lg 5). Puudub vaidlus selle üle, et kaebaja ei ole kohtule esitanud võlgniku suhtes võlausaldaja pankrotiavaldust ja pandiga tagatud väidetava nõudega puuduvad kaebajal selleks seadusega kohustuslikud eeldused. Puudub vaidlus selle üle, et määruse tegemise ja jõustumise ajal kehtinud PankrS § 44 lg 3 alusel, kaebaja ei ole pankrotivõlausaldaja. Puuduv vaidlus selle üle, et määruse tegemise ja jõustumise ajal kehtinud PankrS § 44 lg 3 alusel, kaebaja on isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel. Pankroti väljakuulutamine tema õigusi ei mõjuta. Kaebaja ei ole võlausaldaja. Võlgnik ei võta omaks kaebaja esitatud vastupidiseid paljasõnalisi väiteid ja asjaolusid. Võlgnik vaidleb kaebaja nõudele vastu. Kaebajal ei ole ühtegi nõuet võlgniku vastu. Kaebaja ei ole tõendanud vastupidist. Kaebaja ei ole üldse esitanud ühtegi tõendit. Kaebaja ei ole vabastatud tõendamisest. TsMS §-st 230 lg 1 tuleneb, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-106-09. Võlgniku ja kaebaja vahel ei ole võlaõiguslikke suhteid, millest tulenevaid kohustusi täita. Võlgnik on täitnud kaebaja eest kõik (asjaõiguslikud) kohustused, ilma selle eest midagigi (ükskõik mida) vastu saamata. Võlgniku ja kaebaja vahel oli asjaõiguslik suhe. Võlgniku ja kaebaja vahel sõlmiti pandilepingud kolmanda isiku kohustuste tagamiseks ilma, et võlgnik oleks selle eest midagi vastu saanud. Kaebaja ja võlgniku vahel sõlmitud pandilepingute poolte kohustused on ilmselgelt ebavõrdsed. Kaebaja sai pandid. Võlgnik ei saanud midagi vastu kaebajalt ehk pandipidajalt ega kolmandalt isikult, kelle kohustusi kaebaja ehk pandipidaja ees pandilepinguga tagati. Kaebajal puudub igasugune vastusooritus võlgnikule. Kaebaja kui

pandipidaja peab siinkohal tõendama, et poolte kohustused ei olnud ebavõrdsed. Seejuures pandilepingutega tagati võlgniku emaettevõtte kohustusi pandipidaja ees vastuolus ÄS § 281 lg-tega 3-5. Kaebuse esitaja on määruskaebuses püüdnud kohut eksitusse viia varjates nimetatud olulisi asjaolusid. Kaebaja ei ole pandipidaja võlgniku vara suhtes. Puudub vaidlus, et võlgniku pandi ese on võõrandatud. Võlgnik on varatu. Võlgnikul ei ole vara, mille suhtes kaebaja saaks olla pandipidaja. Kaebaja pandipidaja õigused ei ole kohased. Kaebaja väidetavat nõuet tagav pandi ese ei ole võlgniku vara, mida saaks võlgniku pankrotimenetluses kasutada kaebaja või teiste võlausaldajate väidetavate nõuete rahuldamiseks. Kaebaja väidetava nõude rahuldamine võlgniku pankrotimenetluses ei ole võimalik. Kaebaja viitab sellele, et tal oleks justnagu pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõue võlgniku vastu, aga pankrotihaldur ei saaks kaebajale esimeses järgus raha välja maksta, kuna pankrotimenetlusse ei laeku raha pandi eseme müügist. Kuna pandi ese ei kuulu võlgnikule, siis pankrotihalduril ei ole õigust käsutada ja valitseda seda kolmandale isikule kuuluvat vara. Pankrotihaldur ei või ka nõuda kolmandale isikule kuuluva pandi eseme müüki, korraldada selle müüki ja nõuda selle müügist raha laekumist võlgnikule ega pandipidajale-võlausaldajale. Kaebaja on esitanud nõude vale isiku vastu. Pankrotivõlgniku vastu võib esitada pankrotimenetluses esimeses rahuldamisjärgus eesõigusnõude ainult selline pankrotivõlausaldaja, kellel on pandiõigus just võlgniku vara suhtes. PankrS § 8 lg 3 pankrotivõlausaldaja (võlausaldaja) on isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Viidatud pankrotiseaduse sättes nimetatud nõudeõigus ei tähenda vaid võlaõiguslikku nõuet. Nimetatud sätte kohaselt on pankrotivõlausaldajaks ka pandipidaja, kellel on AÕS § 276 lg-st 1 tulenev õigus nõuda pandieseme realiseerimist. Seega peab kolmandast isikust pandipidaja oma nõude rahuldamiseks esitama pantija pankrotimenetluses asjaõigusliku pandieseme realiseerimise nõude pankrotiseaduses sätestatud korras (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1166-04). Kaebaja on ilmselt esitanud sellise asjaõigusliku pandieseme realiseerimise nõude, aga ta esitas sellise nõude vale isiku vastu. Kaebaja on esitanud sellise nõude võlgniku pankrotimenetluses ilma võlgniku vastu vastavat nõudeõigust omamata. Kaebaja nõue on tagatud kolmanda isiku poolt temale kuuluva varaga. Võlgnik ei ole pandiõigussuhte pool. Sellise pandiõiguse alusel ei saa esitada nõudeid võlgniku vastu. Tegelikult peab kaebaja oma nõude rahuldamiseks esitama asjaõigusliku pandieseme realiseerimise nõude kolmanda isiku vastu, kes kinnisasja igakordse omanikuna on allutatud kohesele sundtäitmisele. Kaebajal kui väidetaval võlausaldajal on võimalik rahuldada oma nõuet kolmandale isikule kuuluva pandieseme arvelt täitemenetluse seadustikus ettenähtud tingimustel ja korras, või kolmanda isiku pankroti korral kolmanda isiku pankrotivara arvelt pankrotiseaduses ettenähtud tingimustele ja korras, ilma OÜ X osavõtuta. AÕS § 276 lg 1 kohaselt võib asja pandiga (pandiõigusega) koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud. AÕS § 278 kohaselt võib pantija olla võlgnik või kolmas isik. Kaebajal ei ole pandiõigust võlgniku ühegi asja suhtes. Võlgnikul pole vara, mille arvelt oleks kaebajal võimalik võlgniku pankrotimenetluses pandiõigust kasutada. Juhul kui kaebajal on kohaselt täitmata pandiga tagatud nõue, siis on kaebajal õigus nõude rahuldamisele kolmanda isiku vara arvel väljaspool võlgniku pankrotimenetlust. Kaebaja poolt on tõendamata jäetud pandiõiguse kehtimine, võlgniku pandi eseme olemasolu. Kommertspandilepingus on fikseerimata panditud vara kirjeldus, hind ja asukoht. Samas puudub vaidlus, et ajas on tuvastatud, et võlgnik on võõrandanud pandi eseme ja on varatu. Samal ajal on väidetavalt kommertspandi rahaline suurus miljonites kroonides. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendist nr 3-2-1-120-03 tuleneb, et pandi esemena kolmandale

isikule kuuluv vara ei muutu võlgniku varaks, mille arvel saaks võlausaldaja nõuet võlgniku pankrotimenetluses esimeses järgus rahuldada. Võlausaldajale jääb võimalus rahuldada oma nõue pandi esemena kolmandale isikule kuuluva vara arvel kohaldades pandiõigusele vastavalt asjaõigusseaduses pandi kohta sätestatut. Asja läbivaatamisel peab kohus võtma kõigepealt seisukoha selle kohta, kas esinevad kaebaja pandiõiguse teostamiseks vajalikud tingimused, s.t kas kaebajal on võlgniku vara suhtes pandiõigus, ning seejärel lahendama määruskaebuses vaidluse määruse üle. Määruskaebuses viidatud tehingud ei ole tagasivõidetavad xxxxxxx kinnistu müügilepingus ei puudunud majanduslik vastusooritus. Müügilepingu alusel müüdi kinnistu kokkulepitud ostuhinnaga, mis ei ole alla turuväärtuse. Kaebaja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et kinnistu ostuhind oleks jäänud alla turuväärtuse ehk, et ostuhind summas 59 000 000 krooni oleks võlausaldajaid kahjustav. Tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. jaanuar 2001 lahendist nr 3-2-1-78-01, kinkeiseloomuga tehingus tuleb tuvastada, et müügilepingus olid poolte kohustused ebavõrdsed. VÕS § 208 lg 1 alusel on müügilepingu tehing, mille kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Seadus lubab müügilepingus ostuhinda ajatada, mis on ka üldises tsiviilkäibes tavaline praktika. 03.04.2009 tehing vastab täielikult müügilepingu tunnustele. Müügilepingu poolte vahel kokkulepitud suuruses ostuhinna tasumise kohustus on kindlasti võlgnikule mitte kahjulik vaid väga kasulik tingimus. Müügilepingu alusel võlgnikul tekkis ostuhinna nõue ostja vastu. Seega ei muutunud võlgnik tehingu tagajärjel varatuks, mistõttu kaebaja väited tehingu kinkeiseloomu ja sel alusel tagasivõitmise kohta ei ole asjakohased. xxxxxxx tehase kinnistu müügilepingut rikuti ostja poolt, kuid ostja poole lepingu rikkumine ei ole tehingu tagasivõitmise võimaluse alus. Siinkohal kaebaja väited tagasivõitmise alustel tehingu kehtetuks tunnistamiseks on arusaamatud, sisustamata ja meelevaldsed. Paljasõnaline on kaebaja viide sarnaste tunnustega tehingute kohtupraktikas tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise kohta. Kaebaja ei ole samas vastuoluliselt suutnud nimetada ühtegi kohast lahendit. Kaebaja kohaselt kuuluvad tagasivõitmisele tehingud, kus pankrotivõlgnikule on jäetud tasumata. Kaebaja taoline tõlgendus ei tulene seadusest. Lepingu rikkumise korral on võimalik nõuda rikkumise lõpetamist, lepingu täitmist, rakendada õiguskaitseabinõusid lepingu ja seaduse alusel. Võlgnik tegutses heas usus vastavalt oma võimalustele mõistlikul viisil ning tegi kõik endast oleneva lepingu täitmise saavutamiseks, mis oleks olnud kõigi huvides. xxxxxxx tehase kinnistu müügilepingu suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et ettevõtte müügilepingu alusel ettevõtte üleminekuga läks üle nõue xxxxxxx tehase kinnistu ostja vastu ja ka xxxxxxx tehase kinnistu müügileping, mistõttu võlgnik ei ole enam xxxxxxx tehase müügilepingu pool. xxxxxxx tehase kinnistu müügilepingu müüja poolel on võlgniku asemele astunud ettevõtte müügilepingu ostja. Võlgnik ei ole xxxxxxx tehase kinnistu müügilepingu pool, aga lepingut saab vaidlustada ainult see isik, kes on lepingu pooleks. Seega oleks tagasivõitmise hagi vastaspoolele kahju tekitamise eesmärgil teadlikult esitatud põhjendamata hagi, et muuhulgas põhjustada vastaspoolele alusetute nõuetega tarbetut kohtuskäimist ja ebavajalike kohtukulude tekkimist, mida kohus ei tohi lubada (TsMS § 200 lg 3). xxxxxxx tehase kinnistu müügilepingu tagasivõitmise hagi rahuldamine ei ole võimalik. Võlgnik eeldab, et xxxxxxx tehase kinnistu lepingu vaidlustamine ei saa olla edukas, kuna see oleks ilmselt pahatahtlikult lepingu vaidlustamine, mille pooleks hageja ise ei ole. Kohtul puudub alus hinnata müüja (kes ei ole võlgnik) ja ostja vahelise müügitehingu seaduslikkust võlgniku tagasivõitmise hagi põhjal. Vastavad põhimõttelised seisukohad tulenevad muuhulgas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.05.2000 lahendist nr 3-2-1-58-00.

xxxxxxx tehase kinnistu müügilepingu suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et kinnistu on ostja poolt võõrandatud edasi, mistõttu heauskse ostja suhtes müügilepingu tagasivõitmise võimalus puudub või pahauskse ostja suhtes müügilepingu võimaliku tagasivõitmise tulemusena ei moodustata pankrotivara kinnistu pankrotivarasse tagastamisega, vaid jätkub sama olukord, kus võlgnikul on ostja vastu nõue. Tagasivõitmise tagajärjel tekiks mõlemapoolne restitutsioon, mille tulemusena võlgniku nõue ostja vastu ei oleks isegi enam võrdne ostuhinnaga vaid võib olla sellest oluliselt väiksema turuväärtusega. Igal juhul ei ole antud müügilepingu tagasivõitmisel võimalik tagastada kinnistut, kuna see kinnistu ei ole ostja varas säilinud ja seetõttu on võlgnikule selle väljaandmine võimatu. Sel juhul on üldse kaheldav, ka tagasivõitmine on võimalik, kuna tagasivõitmine on võimalik üksnes juhul, kui ostja teadis või pidi teadma tagasivõitmise võimaluse aluseks olevatest asjaoludest (PankrS § 119 lg 3). Seadusega eeldatakse ostja heausksust. Tagasivõitmisel peab haldur hakkama tõendama ostja pahausksust. Seega seadusest tulenevalt eeldatavasti ostja ei teadnud tagasivõitmise võimaluse aluseks olevatest asjaoludest, mistõttu tagasivõitmise võimalus kas puudub üldse või pahauskse ostja tõendamise korral tagasivõitmise tagajärjel tekib hüvitamise nõue ostuhinna nõude asemele. Nõude asendamisel nõudega ei ole müügilepingu tagasivõitmine põhjendatud ega otstarbekas, vaid mõttetu. xxxxxxx tehase kinnistu müügilepingu suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et kinnistu oli koormatud hüpoteegiga, mistõttu müügilepingu võimaliku tagasivõitmise tulemusena ei moodustata pankrotivara, mille arvelt oleks võimalik rahuldada pandiga tagamata võlausaldajate nõudeid. Kaebaja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et kinnistu ei olnud koormatud hüpoteegiga. Puudub vaidlus selle üle, et kinnistu oli koormatud hüpoteegiga. Kinnistu müügileping ei saanud kahjustada võlausaldajate huve, sealhulgas kaebaja huve. Kaebaja ei ole tõendanud vastupidist. Tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks kohustuslikuks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid nr 3-2-1-58-03, 3-2-1-43-07, 3-2-1-115-07, 3-2-1-21-09 etc). Antud juhul ei ole müügilepingu tagasivõitmine ka põhjendatud ega otstarbekas, vaid mõttetu, kuna ei täida seadusest tulenevat pankrotimenetluse eesmärki rahuldada võlausaldajate nõudeid võlgniku pankrotivara arvel (PankrS § 2). Kinnistu müügist laekuva raha arvelt on võimalik rahuldada ainult hüpoteegipidaja nõudeid, kuna sellest rahast ei jätku teiste pandiga tagamata võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Hüpoteegipidaja võib nõuda sundtäitmist igakordselt omanikult, mistõttu kinnistu kuulumine võlgniku pankrotivarasse ei ole vajalik. Hüpoteegipidaja nõude rahuldamiseks ei ole vaja kinnistut võlgniku pankrotivarasse tagasi võita. Siinkohal jääb arusaamatuks kaebaja sisuliselt meelevaldselt esitatud paljasõnaline väide, et võlgnik võõrandas kinnistu pankrotivarasse sattumise vältimiseks. Niisamuti on arusaamatu nõudmine saavutada pankroti väljakuulutamine lihtsalt pankroti väljakuulutamise pärast ja tagasivõitmine lihtsalt tagasivõitmise pärast. Kommertspandi objektiks olnud vara, see tähendab kommertspandi esemeks olnud ettevõtte müügilepingu tagasivõitmise suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et ettevõtte tervikvara ehk võlgniku vallasvara oli koormatud kommertspandiga, mistõttu ettevõtte müügilepingu võimaliku tagasivõitmise tulemusena ei moodustata pankrotivara, mille arvelt oleks võimalik rahuldada pandiga tagamata võlausaldajate nõudeid. Ettevõtte müügileping ei saanud kahjustada võlausaldajate huve, sealhulgas kaebaja huve. Kaebaja ei ole tõendanud vastupidist. Tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks kohustuslikuks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid nr 3-2-1-58-03, 3-2-1-43-07, 3-2-1-115-07, 3-2-1-21-09 etc). Antud juhul ei ole ettevõtte müügilepingu tagasivõitmine ka põhjendatud ega otstarbekas, vaid mõttetu, kuna ei täida seadusest tulenevat pankrotimenetluse eesmärki rahuldada võlausaldajate nõudeid võlgniku

vara arvel (PankrS § 2). Võlgniku pankrotivara müügist laekuva raha arvelt on võimalik rahuldada ainult kommertspandipidaja nõudeid, kuna sellest rahast ei jätku teiste pandiga tagamata võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kommertspandipidaja võib nõuda sundtäitmist igakordselt omanikult, mistõttu müüdud ettevõtte tervikvara kuulumine võlgniku pankrotivarasse ei ole vajalik. Kommertspandipidaja nõude rahuldamiseks ei ole vaja ettevõtte müügilepinguga võõrandatud tervikvarasid võlgniku pankrotivarasse tagasi võita. Siinkohal jääb arusaamatuks kaebaja sisuliselt meelevaldselt esitatud paljasõnaline väide, et võlgnik võõrandas ettevõtte tervikuna kolmandale isikule varale seatud kommertspandi realiseerimise takistamiseks, kui see tegelikult ju ei taksita realiseerimist. Niisamuti on arusaamatu nõudmine saavutada pankroti väljakuulutamine lihtsalt pankroti väljakuulutamise pärast ja tagasivõitmine lihtsalt tagasivõitmise pärast. Ettevõtte müügilepingu tagasivõitmise suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et ettevõtte üleminekul läksid ostjale üle tervikvaradega koos kõik võlgniku kohustused ja võlausaldajatel on võimalik oma nõudeid jätkuvalt rahuldada nende samade varade arvelt ka edaspidi, mistõttu võlausaldajate huve ei ole kahjustatud. Seejuures ühe võlgniku asemel on võlausaldajal kaks solidaarset võlgnikku ning kaebaja ongi esitanud kõik nõuded ka võlgniku õigusjärglase ehk võlgniku ettevõtte ostja vastu – kogu vara on täielikult säilinud, vara ei ole kahjustatud, vara ei ole põhjendamatult loovutatud, vara ei ole raisatud. Kaebaja on ilmselt püüdnud kohut eksitusse viia varjates nimetatud olulisi asjaolusid. Kaebaja vastupidised vihjed on ainetud. Ettevõtte üleandmisel lähevad ettevõtte kohustused üleandjalt omandajale üle ettevõtte üleandmise poolte ja võlausaldaja tahtest sõltumata seaduse alusel, millega tagatakse ettevõtte üleandmisel võlausaldajate kaitse. Vastasel juhul saaks ettevõtte üleandja kuritarvitada üleandmise regulatsiooni temale ebameeldivatest kohustustest vabanemiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis nr 3-2-154-04 rõhutatakse, et kohustuste üleminekuks ei ole vaja eraldi kokkulepet, sest kohustused lähevad ettevõtte võlausaldajate ja töötajate huve silmas pidades ettevõtte omandajale üle automaatselt. Oluline on VÕS § 182 lg 3, mille kohaselt ei kehti kolmandate isikute kohta ettevõtte üleandja ja omandaja kokkulepe, millega välistatakse või piiratakse ettevõttega seotud kohustuste üleminekut. Ettevõtte üleandja ja omandaja vastutavad solidaarselt võlausaldaja ees enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut. Ettevõtte üleandja ja omandaja kokkuleppega on nimetatud sättest keelatud kõrvale kalduda võlausaldaja kahjuks (VÕS § 183 lg 1). Nimetatud reeglitest kolmandate isikute kahjuks kõrvale kalduv kokkulepe on tühine. Ettevõtte üleminekul lähevad ettevõttesse kuuluvad asjad, õigused ja kohustused üle ühelt isikult teisele. Ettevõtte üleminekul saab ettevõtte omandaja ettevõttesse kuluvate asjade, õiguste ja kohustuste üleandja õigusjärglaseks. Kui ettevõte antakse üle müügilepinguga, siis täidetakse müügileping ettevõtte üleandmise teel. Seaduse kohaselt lähevad ettevõtte üleandmisel omandajale üle kõik ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja majandamist teenivad asjad, õigused, lepingud ning muud ettevõttega seotud kohustused (VÕS § 180). Sätte eesmärk on kahtlemata võlausaldajate kaitse. Kohustuste üleminek ettevõtte üleminekul erineb oluliselt VÕS §§-des 175–178 sätestatud kohustuse ülevõtmise üldisest korrast. Nimetatud korra kohaselt läheb kohustus seniselt võlgnikult üle uuele võlgnikule nende vahel sõlmitud lepingu alusel ainult siis, kui võlausaldaja sellega nõustub. Ettevõtte tehingulise ülemineku korral tuleb juhinduda VÕS §st 182 lg 2 kui erinormist, mille kohaselt pole ettevõtte ülemineku korral võlausaldaja nõusolek kohustuse ülemineku eeldus. Ettevõtte üleminekul võetakse üldkorrast teistmoodi üle ka lepingud. Üldpõhimõte on, et üks lepingupool võib anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule üksnes teise lepingupoole nõusolekul (VÕS § 179 lg 1). Seevastu ettevõtte üleminekul lähevad lepingud ettevõtte omandajale üle lepingupoole nõusolekust sõltumata. VÕS § 65 lg 1 alusel, kui mitu isikut peavad täitma

kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Võimalik vastutuse jagamise kokkulepet ettevõtte üleandja ja omandaja vahel ei saa välistada, et kolmandate isikute ees vastutavad nad ikkagi solidaarselt. Solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas ulatuses (VÕS § 69 lg 2). Seaduse kohaselt eeldatakse, et omavahelises suhtes üleandjaga on kohustatud isik ettevõtte omandaja. Kui ettevõtte omandaja täidab võlausaldaja ees solidaarkohustuse ning soovib tasutud raha ettevõtte üleandjalt hiljem tagasi nõuda, siis on ettevõtte omandaja kohustus tõendada, et tegelikult oli kohustatud isik hoopis ettevõtte üleandja. Sama kehtib siis, kui pärast ettevõtte üleminekut täidab võlausaldaja ees kohustuse ettevõtte üleandja. Ettevõtte omandaja ja üleandja kui solidaarvõlgnike omavahelise vaidluse puhuks sätestab võlaõigusseadus erireegli tõendamiskoormise korral. Seega peab vaidluse korral ettevõtte omandaja tõendama, et kohustatud isik oli hoopis ettevõtte üleandja. Kokkuvõttes võlgnik kordab, seadusest tulenevalt ettevõtte müügileping ei saanud kahjustada võlausaldajate huve, sealhulgas kaebaja huve. Kaebaja ei ole tõendanud vastupidist. Tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks kohustuslikuks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid nr 3-2-1-58-03, 3-2-1-4307, 3-2-1-115-07, 3-2-1-21-09 etc). Ettevõtte müügilepinguga müüdi ettevõtte tervikvara kokkulepitud ostuhinnaga, mis ei ole alla turuväärtuse, võttes arvesse, et ettevõtte tervikvara ehk kogu võlgniku vallasvara bilansis oli koormatud kommertspandiga ja ettevõtte üleminekul läksid ostjale üle tervikvaradega koos kõik võlgniku kohustused. Kaebaja ei ole võtnud arvesse, et ettevõtte tervikvarade eest vastusoorituseks võeti üle kommertspant ja võlgniku kohustused. Puudub vaidlus selle üle, et võlgniku varad ei olnud koormatud kommertspandiga. Kaebaja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et ja ettevõtte üleminekuga ei läinud ostjale üle võlgniku kohustused. Kaebaja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, mis on taolise kommertspandiga koormatud vara tegelik turuväärtus, kui see ei saa olla lepingu poolte vahel kokkulepitud ostuhind. Kaebaja on ilmselt püüdnud kohut eksitusse viia varjates nimetatud olulisi asjaolusid. Kaebajale tagatise andmine kuulub pankrotimenetluses tagasivõitmisele. Võlausaldajate nõuete rahuldamiseks tuleb tagasi võita kaebajaga sõlmitud pandilepingud, xxxxxxx tehase kinnistule seatud hüpoteek ja vallasvarale seatud kommertspant. Juhul kui kohus kuulutab välja võlgniku pankroti, siis võlgniku võlausaldajate nõuete rahuldamine on võimalik üksnes pandilepingute tagasivõitmisel. Pandilepingud on seatud kolmanda isiku kohustuste tagamiseks ilma, et võlgnik oleks selle eest midagi vastu saanud pandipidajalt või kolmandalt isikult. Pandipidaja peab siinkohal tõendama, et poolte kohustused ei olnud ebavõrdsed. Seejuures pandilepingutega tagati võlgniku emaettevõtte kohustusi pandipidaja ees vastuolus ÄS § 281 lg-tega 3-5. Kogu vara suhtes on pandipidaja kaebaja. Kõik võlgniku tehingud ja probleemid on seotud kaebaja võimu all korraldatud ja juhitud tegevustega, mille ees võlgnik on kaitsetu. Näiteks, võlgnikku on oluliselt mõjutanud isiklikult A. R. , kes on kaebaja juhatuse liige, koos A. L. (AS Q V, kes on kaebaja suur võlgnik), kes oli tema töökaaslane xxxxxxxxxxx, pankrotihaldur E. S. , kes on vandeadvokaat L. G. sõber, kes on omakorda kaebaja lepinguline esindaja. Kuna võlgnik ei allunud nende omakasule, siis asuti pahatahtlikult kaebaja kaudu Võlgnikku selle eest nii-öelda karistama, võlgnikule kahju tekitama, et võlgnikku ja temaga seotud isikute majanduslikku jätkusuutlikkust ja vastupanu hävitada. Kaebaja ei ole määruskaebuses viidanud pandilepingute tagasivõitmise võimalusele ega pandilepingutest tingitud mõjudele võlgniku maksevõimetuse tekkimise suhtes. Kaebaja on määruskaebuses jätnud analüüsimata ja hindamata olukorra ja tehingud pandipidaja suhtes või on ilmselt püüdnud kohut eksitusse viia varjates nimetatud olulisi asjaolusid. Tekib

põhjendatud kahtlus, kuidas oli võimalik kaebaja poolt taolistel tingimustel nii suures ulatuses laenu andmine. Kaebaja vastuoluline käitumine on seoses määruskaebusega tingitud ilmselt hiljuti tekkinud sisemistest probleemidest. Kaebaja ja võlgniku vahel sõlmitud pandilepingute suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et võimaliku pandilepingute tagasivõitmise tulemusena tagasitäitmisest tulenevalt langeb ära ka kaebaja väidetav nõue võlgniku vastu. Tagasivõitmise tagajärg on tehingu kehtetuks tunnistamine, millega luuakse olukord mille kohaselt tehingut ei ole toimunud ja taastatakse tehingu eelne olukord. See tähendab, et sel juhul võlgnikul ei tekkinud kohustust, mida rikkuda, mille alusel võlgnikule leppetrahvi nõuet esitada. Tagasivõitmise korral ei ole kaebajal nõuet, mida rahuldada, ta ei ole võlausaldaja. Lõpptulemusena kaebajal tegelikult puudub nõudeõigus pankroti välja kuulutamisest ja ka tagasivõitmisest moodustatava võlgniku pankrotivara arvelt tekkivale rahale. Sellega ilmselt langeb ära maksejõuetus ja pankroti alus. Järjekordselt jääb arusaamatuks, mis on kaebaja eesmärk, mida tegelikult ja miks tahetakse saavutada. Pankrotimenetluses on kontrollitud kaebaja viidatud tagasivõitmise võimalusi ja asjaolu, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud Väidetavate tagasivõitmise võimaluste kasutamine eeldab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud suurema summa tasumist. Teadaolevalt nõutakse võlgniku pankroti väljakuulutamist ja pankrotivara moodustamist tagasivõitmise nõuetest ja muudest nõuetest kolmandate isikute vastu, kus iga tsiviilasja hind oleks mitu korda üle 10 000 000 (kümme miljonit) krooni. Riigilõivuseadusest tulenevalt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Järelikult viidatud tehingute tagasivõitmiseks peab vastavates hagides vastavalt iga hagi hinnale tasuma menetluskuludeks kokku miljoneid kroone. Võlgniku võlausaldajad ei ole maksejõuetud ja ilmselt võivad tasuda menetluskuludeks määratud summa, kusjuures kaebaja on ise oma määruskaebuses lubanud seda kaebaja suhtes eeldada. See on oluline, kuna Riigikohus on pankrotihalduri esitatud hagides leidnud TsMS § 183 lg 2 alusel, et on olemas võlausaldajad, kelle soovimatus menetluskulude tasumist finantseerida, ei ole piisavaks põhjuseks menetluskulude tasumisest vabastamiseks. TsMS § 183 lg 2 kohaselt Eesti pankrotivõlgnik võib taotleda menetlusabi andmist menetluskulude kandmiseks, kui kulusid ei saa või ei ole põhjendatud katta pankrotihalduri valitsetavast varast ning ei saa eeldada, et kulud kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud, muu hulgas pankrotivõlgniku pärijad, liikmed, osanikud, aktsionärid, juhtorgani liikmed või pankrotivõlausaldajad. See tähendab, et antud juhul peaks lisaks võlgnikule olema maksejõuetud ka kõik võlausaldajad, kuna menetlusabi saab anda juhul kui võlausaldajad ei suuda kulusid kanda. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.03.2009 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 32-1-13-09 p-s 12 on esitatud seisukohad, et tagasivõitmise hagi korral tuleb riigilõivu tasuda lähtuvalt TsMS § 122 jj järgi määratud hagihinnast. Seejuures võib pankrotihaldur esitada TsMS § 183 lg 2 järgi menetlusabi andmise taotluse, kui on tõendatud, et pankrotivõlausaldajad, kelle huvides pankrotihaldur tegutseb, ei suuda kulusid kanda. Selline TsMS § 183 lg 2 tõlgendus vastab kolleegiumi arvates pankrotihalduri kui hageja õigustatud huvidele, sest kuigi pankrotihaldur esitab hagi enda nimel, paneb ta siiski maksma teistele isikutele (võlausaldajatele) kuuluvat õigust. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus 9. aprilli 2008. a lahendis nr 3-2-1-18-08 seisukohale, et TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik (praegusel juhul võlausaldaja) saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb tõendada. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.04.2008 lahendis nr 3-2-1-18-08 p 17 antud vastuses kassatsioonkaebuse väidetele selle kohta, et ringkonnakohus võttis hageja apellatsioonkaebuse menetlusse ilma hagejale menetlusabi andmise jätkamise vajalikkust kontrollimata ega vastanud kostjate väitele, et hagejale ei ole alust menetlusabi anda, märkis

kolleegium järgmist. Kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, eeldatakse TsMS § 184 lg 4 järgi, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. TsMS § 183 lg 2 järgi võib Eesti pankrotivõlgnik taotleda menetlusabi andmist menetluskulude kandmiseks, kui kulusid ei saa või ei ole põhjendatud katta pankrotihalduri valitsetavast varast ning ei saa eeldada, et kulud kannaksid asja vastu varalist huvi omavad isikud. Järelikult menetlusabi antakse, kui menetluskulusid ei saa katta varalist huvi omav isik. Eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda. Asjas ei ole tõendatud, et varalist huvi omav isik ei saanud menetluskulusid kanda. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 183 lg-s 2 sätestatut, märkides, et ei ole alust menetlusabi andmisest keelduda. Ajutine haldur ja kohus on kontrollinud, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud. Teadaolevalt on võlgnik varatu. Ilmne, et võlgniku olematu vara arvelt pankrotimenetluse kulusid katta ei ole võimalik. Kohtule tehti ettepanek PankrS § 29 lg 1 ja 2 alusel lõpetada pankrotimenetlus, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, kuna võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks. Kohus võib lõpetada pankrotimenetluse, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning pankrotiavalduse esitaja ei maksa kohtu deposiiti PankrS § 30 lõikes 2 nimetatud summat. PankrS § 30 lg 1 ja 2 kohaselt kohus ei lõpeta PankrS § 29 lg 1 alusel pankrotimenetlust, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. Kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest või muudest nõuetest kolmandate isikute vastu, võib kohus nõuda avalduse esitajalt pankrotimenetluse kulude katteks kohtu määratud summa maksmist kohtu deposiiti. Antud asjas peaks kohus hakkama nõudma pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratavat summat, mille eeldatav suurus võib olla 3 000 000 krooni. Kohus ei saa pankroti välja kuulutamise lahendamisel või pankroti raugemise lahendamisel teha pankrotimenetlusega seotud sisulistes õigusprobleemides ära ka (eel-) otsuseid tagasivõitmiseks või muuks, milleks on vajalikud eraldi asjades mahukad, keerulised, pikad ja kulukad mitmeastmelised menetlused. Määruskaebuse esitaja määruskaebusega seatud vastupidised ootused niiöelda piisavalt kontrollitud kaalumise kaalumisele ei ole põhjendatud ega tulene seadusest. Otsitud ja selektiivselt esitatud asjaolud, kontekstist väljarebitud ja tendentslik veenmine ei saa olla aluseks õigusemõistmisele. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid, palub võlgniku seaduslik esindaja jätta määruskaebus täies ulatuses rahuldamata ning 10.12.2010 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-09-51469 muutmata.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab esitatud andmete põhjal, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ning võlgniku pankrot tuleb välja kuulutada PankrS § 31 kohaselt. Kohus, olles tutvunud esitatud määruskaebuste, võlgniku seisukohtade, ajutise pankrotihalduri ettekande ja toimiku kõigi materjalidega ja avaldusega, on järeldusel, et võlgniku poolt esitatud pankrotiavaldus X AS suhtes pankroti väljakuulutamiseks tuleb rahuldada. Võlgnik on kohtule esitatud pankrotiavalduse taotlenud välja kuulutada X AS pankrot. Eesti Vabariigi xxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxx kaudu esitatud määruskaebus tuleb täielikult rahuldada.

D B A/S Eesti filiaali poolt esitatud määruskaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning tuleb jätta läbi vaatamata. Teade määruse kohta avaldati Ametlikes Teadaannetes 10.12.2009. Teade on vabalt teadaande otsingu tulemusena avalikult kättesaadav interneti aadressil https://www.ametlikudteadaanded.ee/index.php?act=1&teade=1035325. Määruskaebus esitati 12.01.2010.a ja tähtaja ennistamist kaebaja ei taotlenud. 18.01.2010.a kohtumäärusega kohus määras X menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti makstava summa suuruseks 60 000 krooni ja maksmise tähtajaks 10 päeva määruse kättetoimetatuks lugemisest arvates. 01.02.2010 on D B A/S tasunud kohtu deposiitarvele 25 000 krooni. Samuti on 01.02.2010.a tasunud kohtudeposiiti 25 000 krooni ning 28.01.2010 AS F TT 10 000 krooni. Seega on võlausaldajad tasunud kokku kohtu deposiitarvele 18.01.2010.a kohtumäärusega nõutud 60 000 krooni. PankrS § 29 lg 3 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust raugemise tõttu PankrS § 29 lg 1 või 2 sätestatud alustel, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. Kohtu poolt määratud summa on kohtu deposiiti tasutud ning eeltoodu alusel tuleb viivitamatult välja kuulutada X AS pankrot, otsustada võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise aeg ja koht, avaldada pankrotiteade ning nimetada pankrotihaldur. Edasise pankrotimenetluse käigus tuleb kaaluda võimalusi teatud tehingud tagasivõitmise korras kehtetuks tunnustada, samuti kahjulikke tehingute tegemise tagajärjel tekkinud võimaliku kahju hüvitamist võlgniku juhtorganite liikmetelt. Kui pärast pankroti välja kuulutamist selgub, et olemasolevast varast ikkagi ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks, võib pankrotihaldur teha võlausaldajatele ettepaneku tasuda pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu poolt määratud summa vastavalt PankrS § 158 lg-le 6. Võlausaldajate hinnangul on X AS maksejõuetuse põhjuseks rea kahjulike tehingute tegemine, millega loovutas X AS kogu oma vara ja võttis suures ulatuses põhjendamatuid kohustusi, ning mida saab käsitleda rakse juhtimisveana PankrS § 28 lg 2 mõttes. PankrS § 28 lg 2 järgi loetakse raskeks juhtimisveaks füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. TsÜS § 35 kohaselt peab juriidilise isiku juhatuse liige oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed (hoolsus- ja lojaalsuskohustused). ÄS §-st 306 lg 2 tuleneb AS juhatuse liikmele kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Võlausaldajad on arvamusel, et X AS maksejõuetuse põhjuseks rea kahjulike tehingute tegemine, millega loovutas X AS kogu oma vara ja võttis suures ulatuses põhjendamatuid kohustusi, ning mida saab käsitleda rakse juhtimisveana PankrS § 28 lg 2 mõttes. Võlgnik vaidleb pankroti väljakuulutamisele vastu. Kui võlgnik on järginud seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi hoolsalt ja tegutsenud majanduslikult otstarbekal viisil, ei ole põhjusi kartuseks. Pankrotimenetlus võib raugemisega lõppeda ka peale pankroti väljakuulutamist PankrS § 29 ja 158 alusel. PankrS § 1 lg 2 kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. X AS on maksejõuetu ja tema majanduslik olukord ei võimalda võlausaldajate nõudeid rahuldada. Võlgniku tunnistas kohtule, et ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole käesoleval hetkel võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgnik on maksejõuetu. Tuginedes eeltoodule asub kohus seisukohale, et võlgniku maksejõuetus on alalise iseloomuga.

PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS § 31 lg 7 järgi kuulub pankrotiotsus viivitamatult täitmisele. PankrS § 86 alusel kohustab kohus võlgnikku vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandustegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. Nõusoleku X AS pankrotihaldurina tegutsemiseks on andnud pankrotihaldur vandeadvokaat Anne Tammer.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.