Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-70-05 Otsuse kuupäev Tartu, 23. september 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa Kohtuasi AS-i Ühinenud Meiereid (pankrotis) hagi G. van den Bergh Nijmegen B.V., G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. ja AS-i Hansapank vastu aktsiate müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja aktsiate pankrotivarasse mõistmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1272/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS-i Ühinenud Meiereid (pankrotis) kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 29. august 2005. a Istungil osalenud isikud Hageja esindajad vandeadvokaadid P. Varul ja I.-E. Aavakivi. Kostjate G. van den Bergh Nijmegen B.V. ja G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. esindajad vandeadvokaadid L. Glikman ja M. Ots. Kostja AS-i Hansapank esindaja vandeadvokaat K. Räppo. Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Ühinenud Meiereid (pankrotis) esitas 24. detsembril 2002. a hagi G. van den Bergh Nijmegen B.V. vastu 18. veebruaril 2000. a sõlmitud aktsiate müügilepingu ja 22. märtsil 2000. a sõlmitud sama lepingu lisaks oleva makse- ja sulgemise memorandumi kehtetuks tunnistamiseks ja aktsiate pankrotivarasse mõistmiseks. Kui kostjal aktsiaid enam alles ei ole, siis palus hageja mõista talle välja aktsiate eest 69 850 000 krooni suurune rahaline hüvitis. Samas esitas hageja taotluse G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. kaasamiseks kolmanda isikuna kostja poolel. Harju Maakohtu
9.jaanuari 2004. a määrusega kaasati G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. ja AS Hansapank menetlusse kostjatena.
2.Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid AS Ühinenud Meiereid, G. van den Bergh Nijmegen B.V. ja G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. 18. veebruaril 2000. a Nijmegenis Hollandis aktsiate ostumüügilepingu, millega hageja müüs G. van den Bergh Nijmegen B.V.-le 1 416 360 AS-i Põlva Piim aktsiat, 400 AS-i Pitol aktsiat, 20 000 AS-i Pimix aktsiat ja kõik ZAO Galaktika aktsiad. Kostja kohustus aktsiate eest tasuma kokku 113 850 000 krooni. Tehing viidi lõpule 22. märtsil 2000. a, kui pooled kirjutasid alla müügilepingu lisaks olevatele maksememorandumile ning sulgemise memorandumile. Aktsiate ostuhinna tasumiseks maksis G. van den Bergh Nijmegen B.V. hageja eest tema 18. novembri 1998. a laenulepingust tuleneva võla AS-le Hansapank summas 44 000 000 krooni. Maksememorandumi p 2 kohaselt tasaarvestasid pooled aktsiate ostuhinnast 69 850 000 krooni järgmiselt: G. van den Bergh Nijmegen B.V. tasaarvestas oma nõude hageja vastu summas 1 500 000 USA dollarit. Nõue tulenes hageja ja G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. vahel 12. novembril 1999. a sõlmitud laenulepingust; G. van den Bergh Nijmegen B.V. kasutas aktsiate müügilepingu p-st 12.5 tulenevat õigust ja
vähendas aktsiate ostuhinda ulatuses, mille võrra AS-i Põlva Piim, AS-i Pitol, AS-i Pimix ja ZAO Galaktika varade netoväärtus osutus aktsiate müügilepingu p 8.3 alusel koostatud due diligence`i järgi väiksemaks, kui see pidi olema nimetatud äriühingute raamatupidamisbilansi järgi 31. jaanuari 2000. a seisuga; G. van den Bergh Nijmegen B.V. tasaarvestas AS-i Põlva Piim, AS-i Pitol, AS-i Pimix ja ZAO Galaktika kõik talle loovutatud nõuded hageja vastu; G. van den Bergh Nijmegen B.V. tasaarvestas kõik muud talle hageja vastu kuuluvad nõuded. AS-i Ühinenud Meiereid pankrotimenetlus algatati 20. detsembril 2001. a ja pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu 31. mai 2002. a otsusega.
3.Hageja leiab, et aktsiate müügilepingul on poolte ebavõrdsete kohustuste tõttu kinke iseloom ja see tuleb pankrotiseaduse (PankrS) § 44 lg 1 p 4 ja lg 2 aluselt tunnistada kehtetuks. Kuigi lepingu esemeks olevate AS-i Põlva Piim, AS-i Pitol, AS-i Pimix ja ZAO Galaktika aktsiate kokkulepitud müügihind oli 113 850 000 krooni, andis hageja need G. van den Bergh Nijmegen B.V. omandisse 44 000 000 krooni eest. Hageja ei ole G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V.-lt 1 500 000 USA dollarit saanud. Samuti puudus kostjal õigus kasutada aktsiate müügilepingu p-st 12.5 tulenevat õigust ja vähendada aktsiate ostuhinda, sest ei ole andmed selle kohta, et AS-i Põlva Piim, AS-i Pitol, AS-i Pimix ja ZAO Galaktika varade netoväärtus oleks due diligence`i järgi osutunud väiksemaks raamatupidamisbilansis märgitust. Samuti ei olnud G. van den Bergh Nijmegen B.V.-l õigust aktsiate ostuhinda tasaarvestada oma kõikide ülejäänud (ka loovutatud) nõuetega hageja vastu.
4.Ühtlasi palus hageja tunnistada G. van den Bergh Nijmegen B.V. AS-i Ühinenud Meiereid lähikondseks aktsiate müügilepingu sõlmimise ajal PankrS § 49 lg 2 p 4 või § 49 lg 3 mõttes. Seotuse hindamisel tuleks seaduse analoogia alusel kohaldada tulumaksuseaduse § 8 p 6, mille kohaselt on isikud omavahel seotud, kui neile kuulub üle 25% ühe ja sama juriidilise isiku aktsia- või osakapitalist, häälte koguarvust või õigusest juriidilise isiku kasumile. Hagejale ja G. van den Bergh Nijmegen B.V.-le kummalegi kuulus 50% AS-i Pimix aktsiatest, mistõttu olid nad tehingu tegemise ajal seotud. Seda, et ta oli aktsiate müügilepingu sõlmimise ajal hageja lähikondne, kinnitavad ka muud asjaolud: 1) aktsiate müügilepingu sõlmimise ajal kuulus 5,1% AS-i Ühinenud Meiereid aktsiatest G. van den Bergh Nijmegen B.V. 100%-lisele emaettevõtjale G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V.-le ja 4,9% aktsiatest G. van den Bergh Nijmegen B.V. juhatuse liikmele Olaf Maria Starmansile, kes oli ühtlasi ka G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. juhatuse liige;2) osaluse kaudu AS-is Pimix olid pooled "sõltuvad isikud" kuni 30. juunini 2002. a kehtinud tolliväärtuste määramise seaduse § 2 lg 3 p 7 ja alates 1. juulist 2002. a kehtiva tolliseadustiku § 48 lg 8 p 7 tähenduses; 3) hageja ja G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. vahel olid pikaajalised lepingulistel alustel põhinevad majandussuhted. Hageja müüs seotud isikule G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V.-le ja tema 100%-lisele tütarettevõtjale Montex B.V.-le kaupu ja teenuseid aruandeaastal kokku 120 944 000 krooni eest ning ostis samal perioodil neilt kaupu ja teenuseid kokku 162 531 000 krooni eest. AS Ühinenud Meiereid müüs 19,22% oma toodangust G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V.le ja Montex B.V.-le ning ostis neilt kaupu 29,10% ulatuses kogu ostetud kaupadest.
5.AS-i Ühinenud Meiereid aktsiakapital oli 31. detsembri 1999. a seisuga majandusaasta aruande kohaselt negatiivne 26 773 000 krooni ja 31. detsembri 2000. a seisuga 43 490 205 krooni, mistõttu hageja ei suutnud täita äriseadustikust tulenevat aktsiakapitali säilitamise nõuet. Audiitori järeldusotsuste kohaselt tegutses aktsiaselts viimastel aastatel olulise tegevuskahjumiga.
6.Kostja G. van den Bergh Nijmegen B.V. vaidles hagile vastu. Tema vastuväidetega ühines ka kostja G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et 44 000 000 krooni ei olnud aktsiate harilik väärtus. Hageja ei ole kostjale ZAO Galaktika aktsiaid üle andnud. Hageja ei ole tõendanud tehingu kinke iseloomu ja võlausaldajate huvide kahjustamist. Samuti ei ole hageja tõendanud, et aktsiaid oleks saanud müüa soodsamalt ja sel teel maksta võlad kostjatele. Tehingu eesmärk oli hageja võlgade tasumine kostjale ja võlgnevuse vähendamine AS-le Hansapank. Hageja ei ole tema lähikondne. See, et tehingu tegemise ajal olid hageja ja kostja mõlemad 50% AS-i Pimix aktsiate omanikud, ei tõenda, et pooled olid lähikondsed. Ka asjaolu, et AS-i Ühinenud Meiereid 5,1% aktsiate omanik oli kostja emaettevõtja, ei tõenda, et pooled olid lähikondsed. Emaettevõtja on iseseisev juriidiline isik, mistõttu selline osalus ei võimalda mõjutada äriühingu otsuseid. Pankrotiseaduse § 49 lg 2 loetleb lähikondsed isikud numerus claususŽe põhimõttel ja PankrS § 49 lg 3 eeldab kõrgendatud tõendamise standardeid. Tulumaksuseadus reguleerib maksukohuslase ja riigi vahelist haldussuhet, mitte ühe äriühingu kontrolli teise poolt, seetõttu on viide sellele seadusele asjakohatu. Hagiavaldusest ei nähtu, milline konkreetne isik omas pädevust oluliste otsuste tegemisel ning milles seisnes konkreetne juhtimine ja kontroll. Hageja on 1 500 000 USA dollari suurust laenu tunnistanud võlatunnistuses. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 272 lg 3 kohaselt võib igasugune kohustus olla vormistatud laenuna ja võlakiri on maksekohustuse aluseks. Hageja on lepingu kontekstist välja rebinud p 4.2 ja pidanud kõigi müüdud aktsiate hinnaks 113 850 000 krooni, kuigi tegelikult maksti 44 000 000 krooni. Ka ei ole hageja vähendanud hagi hinda ZAO Galaktika aktsiate hinna võrra. Kooskõlas 18. veebruari 2000. a lepingu p-ga 12.5 oli ostjal õigus vähendada ostuhinda 5 000 000 krooni võrra, kui lepingu p 8.3 kohaselt läbi viidud due diligence`i tulemusel ilmneb, et äriühingu puhasväärtus on 5 000 000 krooni võrra väiksem kui 31. jaanuari 2000. a bilansis näidatu. Kuna erinevus oli AS PriceWaterhouseCoopers due diligenceŽi raporti järgi üle 5 000 000 krooni, vähendas kostja ostuhinda. Hageja 2000. a majandusaasta aruande lisade kohaselt sai hageja 18. veebruari 2000. a lepingu alusel kasumit AS-i Põlva Piim aktsiate müügist 44 055 479 krooni, AS-i Pitol aktsiate müügist 584 919 krooni ja AS-i Pimix aktsiate müügist 168 000 krooni. Järelikult oli leping hagejale kasulik ning ta ei muutunud tehingu tulemusena maksejõuetuks. Seega ei ole võimalik tehingut PankrS § 44 lg 1 p 4 alusel kehtetuks tunnistada.
7.Kostja AS Hansapank vaidles hagile vastu seetõttu, et tema vastu ei ole nõuet esitatud. AS-i Hansapank suhtes oli tegemist laenulepingutest tulenevate hageja kohustuste täitmisega kolmanda isiku poolt ehk täitmise panemisega kolmandale isikule. Kohustuse täitmisega AS-le Hansapank
tekkis ostjal nõudeõigus müüja vastu, mis väljendus aktsiate müügihinna tasaarvestuses. Ekslik on kostja G. van den Bergh Nijmegen B.V. käsitus, nagu tekiks tal lepingu kehtetuks tunnistamisel tagasinõudeõigus AS-i Hansapank vastu. Tal tekiks tagasinõudeõigus müüja vastu tasutud müügihinna ulatuses. Hagis soovitud hüvitise hulka ei ole arvestatud AS-le Hansapank tasutud võlgnevust. AS Hansapank ei ole ka vaidlustatava tehingu pooleks. AS Hansapank toetas kostja G. van den Bergh Nijmegen B.V. vastuväiteid osas, mis ei ole vastuolus tema väidete ja põhjendustega.
8.Harju Maakohtu 15. juuni 2004. a otsusega hagi rahuldati. Kohtuotsusega tunnistati kehtetuks AS-i Ühinenud Meiereid (pankrotis), G. van den Bergh Nijmegen B.V. ja G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. vahel 18. veebruaril 2000. a sõlmitud aktsiate müügileping koos selle juurde kuuluva makse- ja sulgemise memorandumiga. G. van den Bergh Nijmegen B.V.-lt mõisteti välja AS-i Ühinenud Meiereid pankrotivarasse 1 416 360 AS-i Põlva Piim aktsiat, 400 AS-i Pitol aktsiat ja 20 000 AS-i Pimix aktsiat. Juhul, kui G. van den Bergh Nijmegen B.V.-l ei ole nimetatud aktsiaid alles, otsustati mõista AS-le Ühinenud Meiereid hüvitis summas 47 050 000 krooni.
9.Maakohus leidis, et kuna hageja palus tunnistada 18. veebruari 2000. a lepingu kehtetuks PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel, siis tuleb eelkõige välja selgitada, kas G. van den Bergh Nijmegen B.V. oli hageja lähikondne. Kohus leidis, et G. van den Bergh Nijmegen B.V. tuleb tunnistada hageja lähikondseks. Ühist olulist majanduslikku huvi näitavad asjas poolte pikaajalised majanduslikud suhted. 1999. a majandusaasta aruande lisast nähtub, et hageja müüs seotud isikutele ja ostis neilt suures mahus kaupa. Poolte pikaajalisi majandussuhteid kinnitavad ka kostjate esitatud tollideklaratsioonid. Asjas on kindlaks tehtud, et lisaks poolte ühisele majanduslikule huvile esineb ka muid asjaolusid, mis annavad põhjust lugeda PankrS § 49 lg 3 alusel G. van den Bergh Nijmegen B.V. hageja lähikondseks. Asjakohane on hageja viide tulumaksuseaduse § 8 p-le 6, mille kohaselt on isikud omavahel seotud, kui neile kuulub üle 25% ühe ja sama juriidilise isiku aktsia- või osakapitalist, häälte koguarvust või õigusest juriidilise isiku kasumile, ja kuni 30. juunini 2002. a kehtinud tolliväärtuste määramise seaduse § 2 lg 3 p-le 7, sest pankrotiseadus ei määratle omavahel seotud isikute mõistet. Tulumaksuseaduse mõttes olid pooled seotud isikud, sest kummalegi kuulus 50% AS-i Pimix aktsiatest. G. van den Bergh Nijmegen B.V. emaettevõtja G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. omas 5% ja tema ning G. van den Bergh Nijmegen B.V. juhatuse liige O. M. Starmans omas kokku 4% hageja aktsiatest, mis võis anda neile võimaluse hageja tegevusele mõju avaldada. Kuna G. van den Bergh Nijmegen B.V. oli hageja lähikondne ja hageja taotles tehingu kehtetuks tunnistamist PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel, siis ei ole oluline, kas võlgnik kahjustas kinkega teadlikult võlausaldajate huve ja kas kingisaaja oli sellest teadlik. Enne pankroti väljakuulutamist tehtud kinketehing on objektiivselt võlausaldajate huve kahjustav. Pankrotiseaduse § 44 lg 1 p-s 4 sätestatud aluse korral peab kingisaaja või võlgnik tõendama, et võlgnikul oli vara teatud ulatuses alles, s.o võlgnik oli maksejõuline. Asjas ei ole tõendatud, et hageja oli tehingu tegemise ajal maksejõuline. Pankrotiseaduse § 44 lg 2 puhul oli halduril vaja tõendada, et tehingus olid poolte kohustused ilmselt
ebavõrdsed. Kui tehingul oli kinke iseloom, siis ei ole oluline, kas leping tõi kaasa maksejõuetuse. Asjas ei ole tõendatud tehingu tegemise ajal tasaarvestatud 1 500 000 USA dollari suuruse nõude olemasolu. Kostja ei ole tõendanud, milline kohustus vormistati ümber laenuks. Seetõttu ei saa ka hageja tõendada selle kohustuse täitmist ega ei saanud seda ka tasaarvestada. Asjas, kus nõue on esitatud lepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 44 lg 1 p 4 alusel, on kohtul vaja hinnata lepingu p-st 12.5 tuleneva hinna alandamise kokkuleppe aluseks olevaid tõendeid. OÜ Rimesse MRI hindamisakt ei saa tõendada hinna alandamise aluseks olevaid asjaolusid. Lisaks peab kohtul olema võimalus kontrollida tõendeid, mis kinnitavad hindamisaktis toodud järeldusi. Kuna kohtule pole esitatud tõendeid, mille põhjal võiks tuvastada poolte vahel tehtud tasaarvestuse suurust ja selle vastavust tegelikkusele, siis ei saa kohus anda hinnangut ka kostja esitatud tõendi, OÜ Rimesse akti, asjakohasusele. Kostja esitatud tollideklaratsioonid, millede järgi tarniti hagejale kaupa enam kui 299 000 000 krooni eest, ei tõenda tasaarvestuse aluseks olnud nõuete olemasolu. Kohus vähendas nõutud hüvitise suurust, sest hageja ei andud kostjale üle ZAO Galaktika aktsiaid. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraaþikohtu 21. detsembri 2001. a otsusega on hagejalt välja mõistetud kostjale üleandmata jäänud ZAO Galaktika aktsiate eest kahju hüvitamiseks 18 240 000 krooni.
10.Apellatsioonkaebused maakohtu otsuse peale esitasid kõik kostjad. Kostjad G. van den Bergh Nijmegen B.V. ja G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. palusid otsuse tühistada ja menetluse lõpetada või jätta hagi rahuldamata. Kohus ei tuvastanud, millisel alusel ja tunnusel ning millises osas oli tehingul kinke iseloom. Kohus ei kaalunud ega põhjendanud, miks ja millises osas olid kohustused ebavõrdsed. Hageja valis hagi aluseks tehingu kinke iseloomu ja kohus oleks pidanud vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 229 lähtuma poolte põhiväidetest ja vastama hageja väitele kinke iseloomu ja kostjate vastuväidetele selle puudumise kohta. G. van den Bergh Nijmegen B.V. täitis lepingust tuleneva müügihinna tasumise kohustuse. Tehinguga kustutati hageja võlad G. van den Bergh Nijmegen B.V. ees. Kohus eiras hageja poolt õigeks võetud asjaolu. Hageja tunnistas, et ta võlgnes 60 791 000 krooni ja pärast tehingut tema kohustused G. van den Bergh Nijmegen B.V. ees lõppesid. Hageja pidi tõendama ka võlausaldajate huvide kahjustamist. Tehingu kehtetuks tunnistamise ja tagasivõitmise aluseks on võlausaldajate huvide kahjustamine. Kohus ei ole tuvastanud, millises olukorras oleks hageja, kui tehingut ei oleks tehtud. Poolte lähikondsus omab selles asjas tähtsust ainult tehingu kinke iseloomu tuvastamisel. Kostja AS Hansapank palus kohtuotsuse osaliselt tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta leping ja selle lisad jõusse osas, mis puudutab hageja kohustuste täitmist AS-i Hansapank ees. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11.Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2004. a otsusega tühistati maakohtu otsus ja ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et vaidlus tuleb lahendada üldkohtus, mitte vahekohtus. Pankrotis hageja nõuab äriühingu omandist väljunud vara pankrotivarasse pankrotiseaduse alusel.
12.Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt palus hageja tunnistada kehtetuks 18. veebruaril 2000. a
sõlmitud aktsiate müügilepingu PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel, kuna tehingul oli kinke iseloom. Hageja ei nõustunud tehinguga seetõttu, et aktsiate ostuhinnast tasuti 69 850 000 krooni tasaarvestuse teel, mille tegemiseks puudus alus. Veel tugines hageja asjaolule, et kostja G. van den Bergh Nijmegen B.V. oli hageja lähikondne ning tehingu tegemise ajal oli hageja maksejõuetu. Ringkonnakohus leidis, et esitatud asjaoludest lähtuvalt tuli vaidluses esmalt tuvastada, kas
18.veebruari 2000. a tehingul oli kinke iseloom. Selleks tuli kindlaks määrata, milline oli müüdud aktsiate väärtus ning kindlaks teha kui palju tasus nende eest ostja. Pooled ei vaidle selle üle, et tehingu tulemusena tasuti hageja võlgnevus AS-le Hansapank summas 44 000 000 krooni. Kinke iseloomuga tehingu puhul eeldatakse võlausaldajate huvide kahjustamist. Selline eeldus vajab aga eelnevalt kinnitust, et tehingul oli kinke iseloom, s.o võlausaldajate huve kahjustav iseloom. Seetõttu omab ka PankrS § 44 lg 1 p-st 4 tulenev tõendamiskoormis tähtsust vaid juhul, kui tegemist on kinke iseloomuga tehinguga. Kumbki pool peab TsMS § 91 kohaselt tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja pidi tõendama, et tehingul oli kinke iseloom, s.t et tasaarvestatud nõudeid ei olnud. See, et tehingu tulemusel kandis kostja hageja võlgade katteks pangale 44 000 000 krooni ning ülejäänud summa osas tehti tasaarvestus, ei tõenda iseenesest poolte kohustuste ebavõrdsust. Ka asjaolu, et hageja majanduslikud näitajad olid tehingu tegemise ajal halvad, ei tõenda tehingu iseloomu. Kuna kostja G. van den Bergh Nijmegen B.V. on kohtus järjekindlalt väitnud, et hageja võlgnes tehingu tegemise ajal talle vähemalt selle summa, mis pooled tasaarvestasid, siis oli hageja kohustus tõendada, et tasaarvestatud nõudeid ei olnud. Õige on, et kaubadeklaratsioonid ei kinnita üheselt võlgnevust, kuid G. van den Bergh Nijmegen B.V. tugines ostetud ja müüdud kaupade maksumuse erinevusele. Hageja pidi tõendama, et sellest tulenev võlgnevus puudus. Maakohus oleks pidanud arvestama, et kuigi vaidlusalused aktsiad ei olnud börsil kaubeldavad, on aktsiate ja muude väärtpaberite hariliku väärtuse määramiseks olemas mitmeid rahvusvaheliselt tunnustatud metoodikaid. Kostjad esitasid aktsiate väärtuse tõendamiseks OÜ Rimess MRI koostatud hindamisraportid, milles kasutati aktsiate väärtuse hindamiseks diskonteeritud vaba rahavoo meetodit ja mille järgi oli müügitehingu tegemise ajal AS-i Põlva Piim aktsiate tegelik hind 32 571 870 krooni. Hageja tugines hinna määramisel aktsiaseltsi netovara väärtusele ja leidis, et aktsiate väärtus oli 52 300 000 krooni. Tuleb arvestada ka seda, et kostjad on tuginenud kogu aeg väitele, et hinna määramisel soovisid nad kõik vastastikused kohustused kustutada, mistõttu kokkulepitud 113 850 000 krooni ei saa käsitada aktsiate hariliku väärtusena. Viidatud laenulepingut ei ole vaidlustatud. Seetõttu ei ole õige ka maakohtu seisukoht, et kõnealust nõuet ei saanud tasaarvestada. Pooled on müügilepingus kokku leppinud, millised nõuded tasaarvestatakse. Tsiviilkoodeksi § 234 kohaselt lõpeb kohustis samaliigilise vastunõude tasaarvestamisega. Kui hageja ei nõustunud müügilepingus kokkulepituga, pidi ta väitma ja tõendama, et kostjal ega ka oma nõude loovutanud isikutel ei olnud nõudeid hageja vastu. Võlgnevuse olemasolu on kohtus kinnitanud ka hageja esindaja. Hageja ei ole vaielnud vastu asjaolule, et tehingu tegemise ajal oli tema võlgnevus kostja ees vähemalt 60 000 000 krooni.
Ringkonnakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et pooltel ei olnud õigust tasaarvestada aktsiate ostuhinda AS-i Põlva Piim, AS-i Pitol, AS-i Pimix ja ZAO Galaktika nõuetega hageja vastu, kuna lepingus ettenähtud osa toiminguid jäi tegemata. Aktsepteerides küll poolte teadlikkust müügilepingu hinna määramisel, ei nõustunud hageja lepingus sisalduva kokkuleppega nõuete tasaarvestamise kohta. Kuigi algselt lepiti kokku, et nõuete suuruse määrab kindlaks AS KPMG Estonia, loobusid pooled ajapuudusel memorandumite allakirjutamisega vastastikusel kokkuleppel sellest nõudest. Hageja ei tuginenud maakohtus asjaolule, et AS-i Põlva Piim, AS-i Pitol, AS-i Pimix ja ZAO Galaktika loovutatud nõuded oleksid puudunud või oleksid need äriühingud ise loovutatud nõuded hageja vastu hiljem esitanud. Kuna asjas ei ole tõendatud poolte kohustuste ebavõrdsus vaidlusaluses müügilepingus, siis ei ole võimalik järeldada, et ajavahemikus 18. veebruar 2000. a - 22. märts 2000. a sõlmitud aktsiate müügitehingu puhul oleks tegemist kinke iseloomuga tehinguga. Kuna tehingu kinke iseloom ei leidnud tõendamist, ei ole vaja hinnata poolte lähikondsust käsitlevaid asjaolusid ega tuvastada hageja maksevõimet ja võlausaldajate huvide väidetavat kahjustamist.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
14.Ringkonnakohus kohaldas pankrotiseadust vääralt, kui lähtus eeldusest, et võlausaldajate huvide kahjustamist ei olnud vaja tuvastada. Tagasivõitmise mõiste sätestas 31. detsembrini 2003. a kehtinud PankrS § 42 lg 1. Tagasivõitmise sätete koosseisuliseks tunnuseks oli ja on ka kehtiva pankrotiseaduse järgi võlausaldajate huvide kahjustamine. Kui tehinguga ei ole kahjustatud võlausaldajate huve, puudub alus selle kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras. Alles pärast sisulise seisukoha kujundamist võimalike hageja võlausaldajate huvide kahjustamisest saab kohus kaaluda, kas ja kui, siis millistel alustel on vaidlusalune tehing tagasivõidetav, s.t kaaluda tagasivõitmise üld- ja erialuste võimalikku kohaldamist. Hageja on esimese astme kohtus järjekindlalt väitnud ja esitanud tõendeid selle kohta, et lisaks poolte kohustuste ebavõrdsusele (kinke iseloomule) kahjustab vaidlustatud tehing teiste võlausaldajate huve.
15.Isegi siis, kui ringkonnakohus leidis, et PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2 ei ole kohaldatavad, oleks kohus pidanud selgitama, kas esitatud faktiliste asjaolude (tasaarvestuse aluse puudumine, hageja maksejõuetus tehingu tegemise ajal, poolte majanduslik seotus, võlausaldajate huvide kahjustamine) tuvastamisel on kohaldatav mõni muu tagasivõitmise alus. Eelkõige peab hageja silmas PankrS § 43 lg 1 p 4 ja § 45 p 3. Hageja on vastuses kostja vastuväitele tuginenud võlausaldajate huvide kahjustamisele, märkides, et kui tuvastatakse tehingu kinke iseloom, tuleb lugeda tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamine tõendatuks. Sellega on hageja algusest peale käsitanud tehingut võlausaldajate huve kahjustavana.
16.Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 231 lg-t 4, mille mõtte kohaselt ei ole kohus seotud hageja poolt õigussuhtele antud juriidilise kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Eeltoodust tulenevalt oleks ringkonnakohus pidanud
otsustama, millised aktsiate võõrandamistehingute kehtetuks tunnistamise seisukohast tähtsust omavad faktilised asjaolud on tuvastatud, ning seejärel kontrollima, kas nende asjaolude esinemisel on põhjendatud hagi rahuldamine vastavalt pankrotiseaduse tagasivõitmise üld- või erikoosseisudele. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole hagi rahuldamine võimalik teiste pankrotiseaduses sätestatud tagasivõitmise sätete alusel kui PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse motiivil, et maakohus on jätnud hindamata mitmed esitatud tõendid. Samas ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, et ta oleks neid tõendeid uue sisulise otsuse tegemisel ise hinnanud. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsust tunnistajate ütlustele tuginedes, samas neid vahetult üle kuulamata. Sellega rikkus kohus TsMS § 332.
17.Ringkonnakohus rikkus TsMS § 333 lg-t 2. Hageja esitas hagi vaid kostja G. van den Bergh Nijmegen B.V. vastu. Maakohus kaasas menetlusse kostjatena ka G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. ja AS-i Hansapank. Hageja ei ole suunanud AS-i Hansapank vastu mingisugust nõuet, mis annaks aluse tema kostjana kaasamiseks TsMS § 77 lg 1 kohaselt.
18.Ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas (p 79) leidnud, et hageja ei ole viidanud laenulepingu rahatusele. Samas on otsuse kirjeldavas osas (p 4) märgitu kohaselt hageja väitnud, et ei ole laenulepingus nimetatud summat laenuks saanud. Laenulepingust ei nähtu ja kostja ei ole vastupidist tõendanud, et laenuna vormistati mingi muu kohustus.
19.Vastuses kassatsioonkaebusele leidsid kostjad G. van den Bergh Nijmegen B.V. ja G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V., et kaebuses toodud väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Enamik kassatsioonkaebuses esitatud väiteid kuuluvad faktide tuvastamise ja tõendite hindamise valdkonda, mis ei kuulu Riigikohtu pädevusse. Isegi juhul, kui kohtuotsuse aluseks oleks võetud need asjaolud, mille üle pooled ei vaidle, ei oleks alust hagi rahuldada. Hageja rajas oma nõude PankrS § 44 lg-le 2, mis võimaldab lepingu kehtetuks tunnistada kinke iseloomu tõttu. Kassatsioonkaebuses esitab ta aga uusi hagi aluseid ja varem esitamata nõudmisi. Kohus ei saanud teha otsust nõude osas, mida ei olnud esitatud. Uute hagi aluste esitamine kassatsioonkaebuses ei ole menetluslikult heauskne, sest kostjad ei ole saanud nendele väidetele varem vastuväiteid esitada. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et tehingul ei olnud kinke iseloomu, langes ära hagi rahuldamise põhiasjaolu, mistõttu kohus ei pidanudki teisi asjaolusid arutama. Vaatamata sellele tuvastas ta siiski ka, et tehing võlausaldajate huve ei kahjustanud. Isegi, kui ringkonnakohus oleks rikkunud TsMS § 332, ei saanuks see viia vale otsuse tegemisele. Vahendituse printsiip kehtib esimese astme kohtus. Teise astme kohtu kohustuseks oli kõrvaldada menetlusõiguse rikkumine, kajastada ütluste sisu ja anda tõenditele hinnang. Kõik kassatsioonkaebuses loetletud tõendid on kohtuotsuses kajastatud ja hinnatud. Hageja väited tõendite hindamata jätmise kohta on otsitud ja asjakohatud. Hageja ei ole selgitanud, kuidas mõjutab tema õigusi ja vabadusi AS-i Hansapank väidetavalt ekslik kostjana kaasamine ja kuidas võis see lõppjärelduses viia valele lahendile.
20.Kostja AS Hansapank palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus on õige, sest rikutud ei ole menetlusnorme ega vääralt kohaldatud materiaalõigust. Kassatsioonkaebusest ei nähtu, millist õiguslikku tähendust omab hageja jaoks
asjaolu, et menetlusse on kaasatud kostjana AS Hansapank.
21.Kolleegiumi istungil jäid hageja esindajad kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ning kostjate esindajad vastuväidetes esitatud seisukohtade juurde.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
22.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
23.Kuna pankrotimenetluses tagasivõidetav tehing on tehtud enne 1. jaanuari 2004. a, siis alates
1.jaanuarist 2004. a kehtiva PankrS § 193 lg 1 kohaselt tuleb asjas kohaldada kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseaduse sätteid.
24.Ringkonnakohus leidis, et hageja esitatud asjaolude alusel tehingu tagasivõitmiseks oli vaja tuvastada, kas 18. veebruari 2000. a müügitehingul oli kinke iseloom, mis võimaldaks PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel tehingu kehtetuks tunnistada. Ringkonnakohus tuvastas, et tehingus ei olnud poolte kohustused ebavõrdsed ja seetõttu ei olnud tehing kinke iseloomuga. Ringkonnakohtu seda järeldust ei ole kassatsioonkaebuses vaidlustatud. Lisaks leidis ringkonnakohus, et kuna tuvastatud ei ole tehingu kinke iseloomu, ei ole vajalik hinnata poolte lähikondsust käsitlevaid asjaolusid ega tuvastada hageja maksevõimet ega võlausaldajate huvide väidetavat kahjustamist.
25.Hageja heidabki ringkonnakohtule ette, et kui vaidlustatud tehingul ei olnud kinke iseloomu ja tehing ei ole PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel tagasivõidetav, pidi ringkonnakohus kontrollima, kas tehing on tagasivõidetav mõnel muul pankrotiseaduses sätestatud tagasivõitmise alusel.
26.Iseenesest õige on kassatsioonkaebuse väide, et kohus ei ole seotud hagiavalduses toodud hagi õigusliku põhjendusega. Vastavalt TsMS §-le 228 otsustab kohus otsuse tegemisel, millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada. Seega, kui kohus leiab esitatud asjaolude alusel, et kohaldada tuleb teist õigusnormi kui hagiavalduses nõude alusena esitatud õigusnorm, rahuldab kohus hagi esitatud asjaolude ja nõude alusena märkimata õigusnormi alusel (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-01; RT III 2001, 18, 196).
27.Küll aga on kohus TsMS § 229 kohaselt seotud nõudega ja selle aluseks olevate asjaoludega. Otsuse tegemisel saab kohus aluseks võtta vaid neid asjaolusid, mida menetlusse on toonud pool oma nõude või vastuväite alusena. Seetõttu on oluline, kas hageja on esimese astme kohtumenetluses välja toonud asjaolusid, mis võimaldasid ringkonnakohtul kaaluda pankrotiseaduse teiste tagasivõitmise aluste kohaldamist peale PankrS § 44 lg 1 p-s 4 ja lg-s 2 sätestatud aluste.
28.Kassatsioonkaebuses leiab hageja, et hagis esitatud asjaolude alusel oleks ringkonnakohus pidanud vaidlustatud tehingu kehtivust kaaluma lisaks ka PankrS § 43 lg 1 p-s 4 ja § 45 p-s 3 sätestatud alusel. Seetõttu tuleb kontrollida, millised asjaolud on nimetatud sätete kohaldamisele aluseks ja kas neid asjaolusid on hageja esitanud esimese astme kohtus.
29.Hageja esitatud hagi alusesse kuulusid asjaolud, et vaidlustatud ostu-müügileping ning makse- ja sulgemise memorandum olid kinke iseloomuga, sest kostja G. van den Bergh Nijmegen B.V. kohustus aktsiate eest tasuma 113 850 000 krooni, kuid tasus ainult 44 000 000 krooni, makstes ära hageja eest võla AS-le Hansapank. Hageja leidis, et ülejäänud summa osas kokkulepitud
tasaarvestuseks ei olnud alust, kuna hageja ei olnud kostjalt G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V.lt 1 500 000 USA dollari suurust laenu saanud, kostjal G. van den Bergh Nijmegen B.V.-l ei olnud alust aktsiate ostuhinna vähendamiseks, tasaarvestatavate nõuete suurust ei määratud kindlaks ja hageja ei tea, et AS Põlva Piim, AS Pitol, AS Pimix ja ZAO Galatika on hageja vastu olnud nõudeid G. van den Bergh Nijmegen B.V.-le loovutanud.
30.Pankrotiseaduse § 45 sätestab tasutud võla tagasinõudmise alused. Vastavalt PankrS § 45 p-le 3 nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti viimase kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku lähikondsele ja kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks võla tasumise tõttu. Selle sätte kohaldamiseks tuli hagejal vähemalt väita, et hageja tasus kostjale võla. Hageja sellist asjaolu tehingu tagasivõitmise alusena ei esitanud. Kuna hageja on esimese astme kohtu menetluses selgelt väitnud, et tehingul oli kinke iseloom seetõttu, et alus tasaarvestuse tegemiseks puudus, siis ei saa ringkonnakohtule ette heita, et ta ei kontrollinud PankrS § 45 p 3 alusel tehingu tagasivõitmise aluseks olevaid asjaolusid. Kolleegium ei nõustu seega kassaatoriga, et ringkonnakohus, tuvastades, et tehingul ei olnud kinke iseloomu, oleks pidanud kaaluma tasutud võla tagasinõudmist PankrS § 45 p 3 alusel.
31.Pankrotiseaduse § 43 lg 1 p 4 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma.
32.Selleks, et ringkonnakohus oleks saanud kaaluda tehingu kehtetust PankrS § 43 lg 1 p 4 alusel, oleks hageja pidanud välja tooma asjaolu, mille kohaselt on võlgnik teinud enne pankrotimenetlust teadlikult võlausaldajate huve kahjustava tehingu oma lähikondsega, kes sellest teadis või pidi teadma. Hageja on menetluses toonud välja asjaolud, mis tema arvates põhjendasid tehingu kehtetuks tunnistamist PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel. Nendeks asjaoludeks olid: tehingu kinke iseloom, kostja G. van den Bergh Nijmegen B.V. oli hageja lähikondne, hageja ei olnud tehingu tegemise ajal maksejõuline. Võlausaldajate huvide kahjustamise kohta märkis hageja, et "käesolevas asjas on tehingu kinke iseloom ja võlausaldajate kahjustamine üksteisega lahutamatult seotud. Kui leiab tuvastamist, et tehingul oli kinke iseloom, tuleb lugeda tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamine tõendatuks. /.../ Maksejõuetu ja sisuliselt pankrotistunud isikuna oma vara (lähikondsetele) ära kinkimine on vaieldamatult juba iseenesest käsitletav võlausaldajate huvide kahjustamisena" (linnakohtu toimik II kd, lk 180). Seega on hageja menetluses tuginenud võlausaldajate huvide kahjustamise faktile ainult tehingu väidetavale kinke iseloomule viidates. Hageja ei ole väitnud, et tehing on pankrotiseaduses sätestatud alusel kehtetu seetõttu, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve mingil muul viisil.
33.Pankrotiseadus eristab aga tehingu kehtetuks tunnistamist PankrS § 43 lg 1 p 4 ja § 44 alusel. Kui hageja soovis, et kohus kaaluks tehingu tagasivõidetavust lisaks tehingu kinke iseloomule ka teiste pankrotiseaduse sätete alusel, oleks ta pidanud ka nende kohaldamise aluseks olevad asjaolud
esitama. Erinevate tagasivõitmise aluste olemasolul oli hagejal võimalik esitada nõue alternatiivnõudena. Ka PankrS § 43 lg 1 p-s 4 sätestatud alusele võlausaldaja huvide teadliku kahjustamise kohta, kui seda esines, oleks tulnud hagiavalduses tugineda. Kui ringkonnakohus oleks tuginenud asjaoludele, mida hageja ei esitanud, siis oleks kohus rikkunud TsMS § 229 lg-t 2. Kuna hageja PankrS § 43 lg 1 p 4 ja § 45 p 3 kohaldamiseks asjaolusid ei esitanud, ei ole ringkonnakohus ka TsMS § 330 lg-t 4 rikkunud.
34.Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele, et kohus kaasas AS-i Hansapank kostjana menetlusse alusetult, märgib kolleegium järgmist. Vastavalt TsMS § 77 lg-le 1 kaasab kohus juhul, kui hageja on suunanud nõude ka isiku vastu, keda ta ei ole hagiavalduses kostjana märkinud, kuid kes on vaidlustatud õigussuhte osaline, kostjana ka selle isiku. Kohus arutas kostja kaasamist kohtuistungil (linnakohtu toimik V kd, lk 102 pöördel). Esimese astme kohus kaasas AS-i Hansapank menetlusse kohtumäärusega. Kohus leidis, et hageja nõutud tehingu kehtetuks tunnistamisel muutuksid kehtetuks ka makse- ja sulgemise memorandum, mille osaliseks on ka AS Hansapank. Sellega, et ringkonnakohus leidis, et AS-i Hansapank vastu nõuet ei esitatud, ei tuvastanud ringkonnakohus sellist olulist protsessiõiguse normi rikkumist, mis oleks andnud alust kohtuotsuse tühistamiseks TsMS § 333 lg 2 alusel. Ka ei selgu kassatsioonkaebusest, kuidas AS-i Hansapank kaasamine rikub hageja õigusi.
35.Tõenditele hinnangu andmisel ei ole ringkonnakohus rikkunud TsMS § 332. Otsuse p-des 75, 77 ja 78 on ringkonnakohus põhjendanud, miks ta annab tõenditele teistsuguse hinnangu või hindab tõendeid, millistele jättis alama astme kohus hinnangu andmata. H. Jõks, V. Kõve, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.