3-2-1-14-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. aprillil 2000. a Pille Pae hagi Tallinna linna vastu kahju hüvitamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, vaatas avaliku kohtuistungil 13. märtsil 2000. a läbi P. Pae ja Tallinna linna kassatsioonkaebuste alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. septembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/693/99. Istungist võtsid osa hageja esindaja vandeadvokaat P. Varul ja kostja esindaja vandeadvokaat I. Teder. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Pille Pae palus välja mõista Tallinna linna seadusvastase tegevuse tagajärjel ehitise omandist väljumise ja maa ostueesõigusega erastamise võimaluse kaotamisega põhjustatud kahju 1 198 739 krooni. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja esitatud eksperthinnangud, kalkulatsioonid ja teatised ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõtte kohaselt tõenditeks. Omandiõigus maale ei ole samastatav maa ostueesõigusega erastamise õigusega. Hageja ei ole vaidlustanud kinnistusraamatu kannet ega ole soovinud hoonestusõiguse seadmist. Tallinna Linnakohtu 14. aprilli 1999. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ning kostjalt mõisteti välja ehitustöödemaksumus (81 567 rubla) 8 156 krooni 70 senti. Linnakohus tuvastas, et hagejale eraldati Tallinna Mererajooni RSN Täitevkomitee 20. detsembri 1989. a otsusega ehituskrunt 1 126 m2 Tallinnas Merivälja tee 90. Elamu ehitamist alustas ta pärast ehitusloa saamist 1991. aasta märtsis. Tallinna Linnavalitsuse 12. septembri 1995. a korraldusega ehituskrundi eraldamise otsus tühistati ning hageja kasutuses olnud ehituskrunt tagastati maatüki Tallinnas Aia tee 1 (endine kinnistu nr 3974) koosseisus õigustatud subjektidele. Kinnitusregistri osa avati 13. detsembril 1995. a. 1996. a jaanuaris kinnistu võõrandati. Uus omanik ehitas sellele elumaja. Tallinna Halduskohtu 30. juuni 1997. a otsusega tunnistati 12. septembri 1995. a korraldus nimetatud maatüki tagastamise ja ehituskrundi eraldamise 20. detsembri 1989. a otsuse tühistamise osas seadusevastaseks. Põhjendatud ei ole nõue hüvitada ehituskrunt turuväärtuses, kuna maa ostueesõigusega erastamise õigust turuväärtuses ei saa hinnata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 1999. a otsusega muudeti linnakohtu otsust hüvitamisele kuuluva kahju suuruse osas ning kostjalt mõisteti välja 249 610 krooni. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu järeldusega, et Tallinna linna ebaseaduslike tegude tulemusena on hagejale tekkinud kahju, mis kuulub TsK § 450 järgi hüvitamisele üldistel alustel. Kuigi pooleliolev elamu ei väljunud hageja omandist mitte ebaseadusliku korralduse väljaandmisega, vaid kinnistusraamatu kande tegemisega, ei välista see põhjuslikku seost Tallinna linna ebaseadusliku tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kostja õigusvastase tegevuse tõttu ei saanud hageja tema õigusi rikkuvast kinnistusraamatu kandest õigeaegselt teada. Hagejale ei väljastatud Tallinna Linnavalitsuse
realiseerida ei saa. Hageja jäi nõudeõigusest ilmajäämise kaudu ilma maast, mille väärtus väljendub ühtlasi nõudeõiguse kui varalise õiguse väärtust. Sellest väärtusest ilmajäämine kujutab vara vähenemist ja selle tõttu kahju TsK § 222 mõttes. Seega on nõue rahaliselt hinnatav. III. Kostja vastus hageja kassatsioonkaebusele Tallinna linn palus jätta ringkonnakohtu otsuse hageja poolt vaidlustatud osas muutmata. Pooleliolev ehitis väljus hageja omandist kinnistusraamatu kande tegemisega. Kohus on õigesti leidnud, et hageja käsitleb ekslikult ostueesõigusega erastamise õigust temale kuuluva varalise hüvena. Maa ostueesõigusega erastamine on riiklik soodustus, mida saab kasutada maa omandamisel ja mida ei saa käsitleda isikule kuuluva hüvena. IV. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Tallinna linn palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagejale mõisteti välja 249 610 krooni. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. Kohus ei ole tuvastanud kahju tekitamisest tuleneva kohustise tekkimise vajalikke tingimusi. Kohus on asunud seadusevastaselt ja põhjendamatult seisukohale, et Tallinna linna tegevus, mis on tunnistatud Tallinna Halduskohtu 30. juuni 1997. a otsusega osaliselt seadusevastseks, on põhjuslikus seoses tekitatud kahjuga. Tallinna Linnavalitsuse korraldus, millega tagastati õigusvastaselt võõrandatud maa, on halduse üksikakt, mille funktsiooniks on reguleerida üksikjuhtumit. Haldusakt on ainult eelduseks kinnitusraamatu kande tegemiseks. Kohtuotsus on vastuoluline. Ringkonnakohus leidis, et pooleliolev ehitis ei väljunud hageja omandist mitte ebaseadusliku korralduse andmise, vaid kinnistusraamatu kande tegemisega. See ei välista aga põhjusliku seost Tallinna linna ebaseadusliku tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Isikul, kelle asjaõigust ebaõige kandega rikuti, on õigus vastavalt AÕS § 65 lg-le 1 nõuda seaduses sätestatud korras ebaõige kande muutmist või kustutamist. Kuna hageja ei ole vaidlustanud kinnitusraamatu õigsust, siis on ära langenud kahju hüvitamise kohustise tekkimiseks vajalikud elemendid: lisaks põhjusliku seose puudumisele ka kahjutekitanu teo õigusvastasus ning kahjutekitanu süü. Kahju tuvastamisel tugines kohus lubamatutele ja ebaseaduslikele tõenditele. Esitatud kalkulatsioonid ja arvamused ei tõendada kahju tekkimist. AÕS § 29 lg 3 järgi on asja väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind. Seega pidanuks ringkonnakohus kahju väljamõistmisel lähtuma ehitise kohalikust keskmisest müügihinnast. Vastavalt TsMS § 330 lg-le 4 peab ringkonnakohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused tekkinud kahju ja kostja teo põhjusliku seose kohta. Vastavalt TsMS § 330 lg-le 6 peab ringkonnakohus vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele. Kohus on kostja apellatsioonkaebust osaliselt refereerides välja jätnud olulise väite, et hageja ei ole kinnistusraamatu kannet hagi esitamisega vaidlustanud. Kohus on hageja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega rikkunud TsMS § 319 lg 1, lugedes kinnistusraamatu kande sisuliselt ebaõigeks. Kuna kinnistusraamatu kande õigsust ei ole käesolevas asjas ega ka eraldi asjana vaidlustatud, siis kinnistusraamatu kandesse puutuv ei ole vaidluse esemeks.
V. Hageja vastus kostja kassatsioonkaebusele Hageja leidis, et Tallinna linna kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Põhjuslik seos Tallinna Linnavalitsuse ebaseaduslikuks tunnistatud korralduse ning hagejale tekitatud kahju vahel seisneb selles, et selle korraldusega tagastati hagejale eraldatud elamuehituskrunt ebaseaduslikult. Tagastatud maatüki kinnitusraamatusse kandmine tulenes ülalnimetatud korraldusest. Ilma ebaseaduslikuks tunnistatud korralduseta ei oleks kannet saadud teha. Seega ei ole ringkonnakohtu otsus põhjusliku seose tuvastamisel iseendaga vastuolus. Ebaõige on kostja väide, et hagi rahuldamine ja kahju tekkimise tuvastamine eeldab asjaõigusliku kande vaidlustamist hagimenetluses. Nõue on esitatud isiku vastu, kelle ebaseadusliku tegevuse tõttu hagejal kahju tekkis. Selleks isikuks on Tallinna linn, mitte isikud, kellele maa tagastati või selle praegune omanik. Kohus on õigesti määratlenud kahju, mis hagejal tekkis poolelioleva ehitise väljumisega tema omandist. Tallinna linn pole tõendanud, et temalt väljamõistetud summa on suurem, kui oleks hagejale kuulunud ehitise keskmine müügihind, kui see poleks tema omandist väljunud. Seega on kohus otsuse tegemisel arvestanud AÕS § 29 põhimõtetega. Tallinna linna väited protsessiõiguse normide rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Hageja kahju suuruse kohta esitatud tõendid vastavad dokumentaalse tõendi kriteeriumitele. VI. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad kassatsioonkaebuste väidete ja taotluste juurde. Kolleegium leiab, et kostja kassatsioonkaebuse rahuldamiseks alus puudub. Hageja kassatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normide väära tõlgendamise tõttu linnakohtu otsuse muutmata jäetud osas. Ehitise omandist väljumisega tekitatud kahju 249 610 krooni väljamõistmises on otsus õige, kuid vajab täiendavat põhjendamist. Ringkonnakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et hagejale tekitatud kahju kuulub hüvitamisele TsK § 450 lg 1 järgi üldistel alustel. Lähtudes TsK § 448 lg-s 1 sätestatud kahju täieliku hüvitamise põhimõttest, on ringkonnakohus õigesti määratlenud ka kahju hüvitamise eesmärgi: kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud. Eelnevalt märgitud kahju hüvitamise eesmärgiga ei ole kooskõlas kohtu järeldus, et maa ostueesõigusega erastamise võimaluse kaotus ei ole käsitatav kahjuna. TsK § 222 lg 2 järgi on kahjuks nii vara kaotsiminek kui ka saamata jäänud tulu, mida isik oleks saanud, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kui hageja poleks ilma jäänud ostueesõigusega erastamise õigusest, võis ta saada maatüki omanikuks. Seega maa ostueesõigusega erastamise õigusest ilmajäämisel väljendub hageja kahju saamata jäänud tuluna maatüki harilikus väärtuses, millest on maha arvatud säästetud kulutused. Asja uuel läbivaatamisel on vajalik tuvastada, kas maatükist ilmajäämise põhjustas kostja õigusvastane tegevuse. Tuvastanud põhjusliku seose kostja õigusvastase tegevuse ja poolelioleva ehitise hageja omandist
väljumisega talle tekkinud kahju vahel, ei ole apellatsioonikohus seda õiguslikult põhjendanud. Kolleegium ei pea seda kohtuotsuse tühistamist tingivaks oluliseks protsessinormi rikkumiseks. Kolleegium märgib siinjuures järgmist. AÕS RaKS § 10 lg 1 kohaselt kantakse maareformi käigus tagastatud maa kinnistusraamatusse (kinnistusregistriosa avatakse) linnavalitsuse kirjaliku kinnistamisavalduse, linnavalitsuse korralduse ja maakatastri andmete alusel. Seadusvastaseks on tunnistatud registriosa avamise õiguslik alus - Tallinna Linnavalitsuse korraldus. Seega avati kinnistusregistriosa Tallinna linna õigusvastase tegevuse tagajärjel, mis põhjustas poolelioleva ehitise muutumise maatüki oluliseks osaks ja väljumise hageja omandist. Kinnistusameti õigusvastast tegevust pole tuvastatud. Ekslik on Tallinna linna väide apellatsioonikohtu poolt asja läbivaatamise piiride ületamise kohta. Kui kinnistusraamatu kande (selles asjas registriosa avamise) õiguslik alus ära langes, muutus kinnistusraamatu kanne AÕS § 57 lg 1 kohaselt ebaõigeks. Seda on selgitanud Riigikohtu tsiviilkolleegium ka 30. jaanuari 1997. a otsuses tsiviilasjas 3-2-1-10-97 ja 23. märtsi 2000. a otsuses tsiviilasjas 3-2-1-27-00. Eelnev ei välista aga kinnisasja heauskset omandamist AÕS § 56 lg 3 järgi ega omandist ilmajäänud isiku nõuet kahju hüvitamiseks. Kolleegium ei pea põhjendatuks kostja kaebuse väidet AÕS § 29 lg 3 eiramise kohta. Hageja nõudis kahjuna samasuguse ehitise soetamiseks kuluvat rahasummat ja tõendas kahju suurust. See nõue on kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga. Kostja ei tõendanud, et hageja kahju poolelioleva ehitise kaotsiminekust on väiksem. Kostja kassatsioonkaebuse väide, et EKE Ehituse kalkulatsioon ja Künnapu ja Padrik AS arvamus ei ole tõendid tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes, ei ole õige. Need vastavad TsMS § 117 lg-s 1 sätestatud dokumentaalse tõendi mõistele, milleks on ka igasugused kirjalikud dokumendid, mis sisaldavad andmeid asja lahendamisel tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. septembri 1999. a otsus Tallinna Linnakohtu 14. aprilli 1999. a otsuse muutmata jäetud osas ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Pille Pae kassatsioonkaebus rahuldada. Tallinna linna kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Tagastada Pille Paele 5. oktoobril 1999. a tasutud kautsjon 6 385 (kuus tuhat kolmsada kaheksakümmend viis) krooni ja 18 (kaheksateist) senti. H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.