Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Advokaadibüroo Pohla& Hallmägi, epost:[email protected]; Kostja IV: Urmas Paavel (isikukood XXXXXXXXXXX,

XXXX XX-XX XXXXX XXXXXXX);

Kolmas isik kostjate Reet Vokk ja kohtutäitur Marek Laanemets poolel: AS ERGO Kindlustus (Lauteri 5, Tallinn). esindaja Ivo Viires (e-post: ivo.viires@ ergo.ee)palus arutada tema osavõtuta;

RESOLUTSIOON

kohta kostjale III, kes ei selgitanud välja hageja elukohta, kuigi andmed olid kättesaadavad nii sissenõudjalt kui avalikest registritest ja politseist. Kostja III ei edastanud hagejale nõuetekohaselt esmast täitekutset ega ühtegi muud täitekutset, mida kinnitas Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2004 määrus. Hagejal puudus võimalus õiguste kaitseks täitemenetluses ja nõude vabatahtlikuks täitmiseks, mis oleks välistanud tema vara müügi enampakkumisel. Kostja III ei selgitanud välja hageja muud vara, vaid asus nõude täitmiseks realiseerima hageja korterit. 28.08.2002 andis kostja III poolelioleva täiteasja kostjale II, kes samuti ei edastanud hagejale täitekutseid. Kostjad II ja III ei informeerinud hagejat täiteasja üleandmisest. Kostja II müüs korteri 30.08.2002 enampakkumisel, avaldamata eelnevalt enampakkumise kuulutust. Avalikkus enampakkumisest ei teadnud, kostja II kutsus enampakkumisele valitud isikud, kelle nimed edastas kostja III sissenõudja poolt koostatud erinimekirja alusel. Kostja II luges 30.08.2002 enampakkumisaktis enampakkumise võitnuks kostja IV ning vabastas ebaseaduslikult 04.09.2002 vara võõrandamiskeelu alt ning andis selle üle kostjale IV. Hagejale ei edastatud teadet enampakkumise kohta ega akti. Et hageja oli vabalt kättesaadav aadressil XX XXX XXX, XXXXXXX XXXX, Austraalia, on tõendatud kostja II 08.07.2004 saadetud tähitud kirjaga. Kostjate II ja III poolt täitemenetluse rikkumise tuvastas kohtutäitur K. Põlts 28.03.2005 otsuses. Kostja IV tekitas kahju sellega, et osales ja ostis korteri enampakkumisel, mille ebaseaduslikkusest ta oli teadlik ning kasutas olukorda ära, omandades hageja korteri ja kasutades seda tänaseni. Kostja IV tagatisraha kostja II arveldusarvele ei tasunud, mis kinnitab tema teadlikkust enampakkumise ebaseaduslikkusest. Hagi kohaselt XXXX XX-XX korteri omandiõiguse kaotus osutus võimalikuks kõigi nelja kostja poolt toimepandud õiguserikkumistega. Kostjad I, II ja III ei toetanud tsiviilasjas 2-109-5132/04 hageja püüdlusi saada omand tagasi ning ei ole varalist kahju vabatahtlikult hüvitanud, vabandanud ega pakkunud abi olukorra lahendamiseks. Kostjate tegevus riivas hageja põhiõigust olla koheldud võrdselt teiste isikutega, alavääristas hagejat, kes oli sunnitud pidama õigusvaidlusi võõras õigussüsteemis. Aastaid kestnud närvipinge mõjus halvasti hageja tervisele. Hageja ostis ja renoveeris vaidlusaluse korteri sooviga veeta oma vanaduspäevad olulises osas Tallinnas elades. Kostjate tegevus põhjustas hagejale vaimseid üleelamisi ja kannatusi. Hageja palus kohtul määrata õiglane hüvitis rikutud omandi puutumatuse põhimõtet ning menetluslikke põhiõigusi arvestades. 02.07.2008 täienduste kohaselt rikkusid kostjad hageja õigust vabale eneseteostusele, õigust vabalt planeerida oma elu, elada tema poolt selleks valitud ja ostetud kohas, õigust omandi puutumatusele, õigust mitte kannatada emotsionaalselt. Täitetoimikust ei nähtunud hageja aadress, kuid nähtus kohtutäituri teadmine, et hageja ei ela aadressil XXXX XX-XX, vaid Austraalias ja teadmine isikutest, kellelt oli võimalik hageja kontakti saada. Täitetoimikust ei nähtunud, et XXXX XX-XX aadressi kandvad täitekutsed oleks jõudnud hagejani. Täitekutsed saadeti 20.06.2002 (esmane), 05.07.2002, 12.07.2002, 05.08.2002. Kohtutäitur pidi välja selgitama hageja tegelikud kontaktandmed, kuna täitedokument asjas selgust ei andnud. TMS § 31 alusel oleks võinud pöörduda täitedokumendi teinud organi poole selgituse saamiseks. Kontaktandmeid asuti selgitama pärast enampakkumist, kui kohtutäiturid tegid lisapingutusi müügist järele jäänud rahaliste vahendite tagastamiseks. Faktiliselt õnnestus kostjal II enampakkumise järgselt hageja kontaktandmed teada saada ja post hageja aadressile edastada. Nimetatu tõendas, et hageja ei hoidnud teadlikult menetlusest eemale ja oli posti teel kättesaadav.

Päringu tegemisel hooneregistrisse, Austraalia aukonsuli poole pöördumisel või kohtutoimikuga tutvumisel, kus andmed olid esitatud kostja I 30.01.2002 hagiavalduse lisas 1, oleks kontaktandmed leitud. Hageja aadressi kohta olid andmed ka Kesklinna politseiosakonnal, kuhu hageja esitas 06.05.2000 avalduse korterile tekitatud kahju kohta. Olukorras, kus täitetoimikust oli selge, et täitekutseid kätte ei saadud ning oli alust arvata, et isik on Austraalias, pidid kohtutäiturid aru saama täitemenetluse lõpuni viimise lubamatusest enne, kui hageja kontaktandmed on välja selgitatud. Et elamu kaasomanikud ja kostja I juhatuse liikmed olid hageja Austraalia postiaadressist teadlikud, tõendab 16.10.2001 ehitiste reaalosadeks jagamise ja osalise kaasomandi leping ning kaasomandis oleva ehitise reaalosadeks jagamise leping. Nimetatud dokumendil olid kostja I juhatuse liikmete S. J. Mody ja K. Tanneri allkirjad, kes esitasid täitemenetluses hageja elukoha kohta valeandmeid. Nimetatud isikud esitasid taotluse täitetoimiku edasiandmiseks kostjale II, mida tõendab kostja III kaaskiri. 27.05.1999 ostu-müügilepinguga, kus oli märgitud hageja Austraalia postiaadress, müüs I. Rätsep hagejale korteri nr X. Lisaks allkirjastas I. Rätsep eelviidatud 16.10.2001 lepingu. I. Rätsep allkirjastas kostja I asutamislepingu 22.12.1998, millel oli ka S. J. Mody allkiri. Samuti osalesid nimetatud isikud kostja I asutamiskoosolekul 08.12.1998. Seega olid kostjaga I vahetult seotud isikutel teada hageja tegelikud kontaktandmed. Tallinna Linnakohtu tsiviilasja nr 2/3/33-798/02 (kostja I hagi hageja vastu võlanõudes) toimikus olid andmed hageja tegeliku asukoha ja kontaktandmete kohta. Menetluses jäeti need tähelepanuta kohtuniku kui ka hiljem kohtutäiturite poolt. Kostja I ei märkinud, mida ta tegi hageja aadressi väljaselgitamiseks (TsMS § 147 lg 3). Kostja oleks kohtumenetluses heauskselt käitudes pidanud tutvuma kohtutoimikuga ning teavitama kohut ja kohtutäitureid täitemenetluse algatamise avaldust esitades, et hageja elab Austraalias ja tal ei ole Eestis registreeritud elukohta. Kostja I lepinguline esindaja oli kohtumenetluses Jaan Erelt ning seaduslikud esindajad juhatuse liikmed S. J. Mody ja K. Tammer. J. Erelt koostas ja esitas 30.01.2002 hagi kostja I võlanõudes hageja vastu, mille lisas 1 oli toodud hageja aadress Austraalias. Esindaja teadmine hageja tegelikest kontaktandmetest on omistatav kostjale I. J. S. Mody ja K. Tammer olid 16.10.2001 ehitiste reaalosadeks jagamise lepingu poolteks ja pidid teadma hageja tegelikku elukohta. Nimetatud isikud olid lepingu sõlmimise ajal ja täitemenetluse läbiviimise ajal kostja I juhatuse liikmeteks, mistõttu nende hageja kontaktandmetest teadmine on kostja I teadmine. Hageja lähtus oma tegevuses heast usust ja isiklikust tarvidusest, tema Eestist eemaloleku tingis isa halvenev tervis. Hagejal oli alus arvata, et tema korteriga ei kaasne kulutusi, kuna talle oli antud kinnitus, et seoses majas toimuvate remonttöödega ei kaasne kulutusi. Ostes omaniku osalemiseta ja teadmata täitemenetluses võõrandatud korteri ning tehes seda enampakkumisel, mille suhtes ei olnud avaldatud ühtegi kutset, osales kostja IV kahju tekitamisel, käitudes hageja suhtes pahauskselt. Omandist ilmajätmisega tekitatud varalise kahju saab tuvastada, lähtudes korteri väärtusest ja korteri kasutuseelise kaotamisest. Oluline oli korteri seisund sundmüügi hetkel 30.08.2002. Hageja oli korteri täielikult remontinud, tehtud olid siseviimistlustööd ning korteris oli sisseehitatud köögimööbel. Siseviimistlus sai 2002. veekahjustusi ülemise korteri veeavarii tõttu. Ekspertarvamuse kohaselt oli korteri keskmine müügihind seisuga 30.08.2002 renoveerimata seisundis 1 370 000 +/- 90 000 krooni ja keskmises seisundis 2 050 000 +/- 140 000 krooni. Nimetatud kahe näitaja keskmisele vastav korteri väärtus oli 30.08.2002 (1 370 000 + 2 050 000=

3 420 000 : 2 = 1 710 000 krooni. Minimaalse kahjuhüvitise leidmiseks tuli lahutada „enampakkumise tulem” – so korteri sundmüügi arvelt kostjale II makstud 800 000 krooni, mis teeb 910 000 krooni. Ekspertarvamuse p 7.1.1 koosmõjus Äripäeva artiklis tsiteeritud A. Kivisaare ütlustega ning kaasomandi jagamise 16.10.2001 lepingu p-s 5.2 fikseeritud ehitiste harilik väärtus vastavalt ehitiste keskmisele ruutmeetri hinnale – 16 000 kr/m2 näitab, et kohtutäiturid määrasid hageja korterile keskmisest kohalikust hinnast enam kui kaks korda madalama müügihinna. Korteri väärtus 2009. I kvartalis renoveerimata seisundis oli hageja arvutuste kohaselt 3 150 000 krooni. Õiglane hüvitis, mis võimaldaks kohtuotsuse tegemisele lähedasel ajal soetada samaväärse korteri, oli minimaalselt 3 150 000 krooni. 800 000 krooni mahaarvestamisel kuulus hagejale hüvitamisele 2 350 000 krooni. Kui hüvitis määrata kindlaks korteriga toimunust teadasaamise hetke, 28.04.2004 seisuga, oleks hüvitis, arvestades maha 800 000 krooni ja ekspertarvamuse p-s 7.1.4 toodud summad, 1 140 000 krooni. Korterist ja hüvitisest ilmajäämisega kaasnes hagejale muu kahju. Minimaalne netoüür ekspertarvamuse p 7.1.3 kohaselt arvestades ajavahemikku 30.08.2002 - 30.05.2009 oli 587 000 krooni. Nimetatu oli hageja korteri kasutuseelise või hageja saamata jäänud tulu minimaalne väärtus. Hagejal ei ole korterit, asja väärtust ei ole hüvitatud ja kasutusvõimaluse kaotust ei ole korvatud. Kuivõrd korteri kasutamise võimaluse kaotuse ja hüvitise väljamaksmisega viivitamisega kaasnenud kahju täpset suurust on keeruline kindlaks määrata, tuleb hüvitis perioodi eest 30.08.2002 kuni kohtuotsuse tegemise seisuga määrata kindlaks kohtu siseveendumuse alusel. Hüvitise arvestamisel tuleb arvestada võimalikku üürisummat 587 000 krooni või võimalikku VÕS § 113 lg 1 tulenevat viivisintressimäära (08.06.2009 seisuga 603 903 krooni). Seadusest tulenevat kahjuhüvitise analoogi saab arvestada ka hagis nõutava korteri kasutusväärtuse kaotuse hüvitissumma põhjendatuse hindamiseks. 910 000 krooni seadusjärgse viivisintressi määrale vastav summas seisuga 08.06.2009 on 603 903 krooni. Kui kohus leiab, et hagejal ei ole õigust korteri kasutuseeliste või saamata jäänud tulu või kasu saamise võimaluse kaotuse hüvitisele, mis vastab korteri netoüürile, siis soovib hageja korteri harilikule väärtusele ja „enampakkumise” tulemi vahele vastava rahasumma kasutusväärtuse hüvitamist perioodi 31.08.2002 - 08.06.2009 eest. Hageja nõutav kasutusväärtuse kaotuse hüvitis ei ole karistuslik võrreldes muude õiguskaitsevahenditega. Minimaalne varalise kahju hüvitis oleks 2 937 000 krooni. Lähtudes asjaolust, et korteri minimaalne netoüür alates 01.01.2009 oli 7 000 krooni kuus, suurendas hageja 25.01.2010 nõuet 8 kuu minimaalse netoüüri võrra, mida arvestas alates 01.06.2009, 56 000 krooni. Hageja suurendas põhinõuet 2 993 000 kroonini. Kostja Uexkülli Maja KÜ vastuväited Kostja I ei varjanud kohtu ega kohtutäiturite eest asjaolusid ning tema tegevus ei ole õigusvastane. Kostja I esitas hageja vastu rahalise nõude, kuna hageja ei tasunud kommunaalmakseid ega täitnud 13.06.2001 üldkoosoleku otsust, millega otsustati koguda üldehitustööde lõpetamiseks kõikidelt korteriomanikelt 1 500 krooni ruutmeetri kohta. Vaidlusalusel perioodil oli arendaja läinud pankrotti ning ehitustööd olid pooleli ja nimetatud tööde lõpetamiseks koguti korteriühistu üldkoosoleku otsuse alusel raha. Faktiliselt elasid majas vähesed korteriomanikud ja puudus ülevaade, kes kui sageli korteris viibib. Kostja I 22.12.1998 vastu võetud põhikirja p 6 sätestas korteriühistu koosoleku kokkukutsumise korra, mille kohaselt saadetakse kutse nende elamu mõttelise osa või korteriomandi või muul nende poolt ühistu juhatusele kirjalikult teatatud aadressil. Nimetatud sättest juhinduti ühistusiseses kirjavahetuses. Faktiliselt kostja hageja postkasti aadressi ei teadnud. Ka ei saa postkasti numbrit lugeda isiku elukohaks. Varemkehtinud TsÜS § 21 lg 2 ja 3 tulenevalt määratles kostja I hageja elukohana ainsa koha, millega hageja oli kostjale teadaolevalt isiklikult

ja majanduslikult seotud, so korteri XXXX XX Tallinnas. Kohtukutset nimetatud aadressil ei õnnestunud hagejale kätte anda. Hageja elukoha väljaselgitamiseks tehti seadusega nõutu ja mõistlikult võimalik. Politsei kirja kohaselt ei elanud hageja hagis märgitud aadressil, majavalvuri U. P. sõnul ei elanud ta nimetatud aadressil alates 2001. juulist, elanikeregistri andmetel tal Eestis sissekirjutus puudus, politseil puudus teave hageja elukoha kohta. Kostja I oli õigustatud määratlema hageja elukohana TsÜS § 21 kohaselt XXXX XX aadressi ja taotlema kohtumenetluses tagaseljaotsuse tegemist. Kuna kohus oli otsuse tegemisega aktsepteerinud kostja I seisukohta elukoha määramise osas, esitas kostja I selliselt ka avalduse täitemenetluse algatamiseks. Kostja tegi kõik endast oleneva teavitamaks hagejat kohtuasjast. Kaasomanikud sõlmisid 16.10.2001 lepingu ehitise reaalosadeks jagamiseks, kus hagejat esindas advokaat Jaanus Mägi. Tasumata arvetest saadeti koopiad J. Mägile. Tagaseljaotsuse jõustumise järel võttis kostja I juhatuse liige H. Lauri ühendust J. Mägiga, kes oma sõnade kohaselt hagejat enam ei esindanud, kuid lubas proovida talle info edastada. Kahju tekkimise korterist ilmajäämise läbi põhjustas hageja ise, kes nägi võimalust omandada väärtuslik kinnisvara, samas puudus soov oma korterisse investeerida või kinnisvaraga seotud kulutusi kanda. Hageja käitumisest nähtus, et temal kui välismaalasel ja varakal inimesel olid teistega võrreldes eriõigused. Korteri omamisega kaasnesid rahalised kohustused. Aastaid oma korterit mitte külastades, aadressi mitte jättes ja posti edasisaatmist mitte tagades leidis hageja, et tal on õigus elada teiste korteriomanike arvel. Üldpindade majandamisega seotud kulud tuli kanda (isegi kui oma korteriga seoses otseseid kulutusi ei ole) ja seda pidid tegema kõik korteriomanikud. Kui kohus asub seisukohale, et hagejale tekkis kahju, mis kuulub kostjate poolt hüvitamisele, taotleb kostja I hüvitise suuruse vähendamist. Kahju tekkis valdavas osas asjaolust, et hageja ei täitnud varaga seonduvaid kohustusi (kohustuste tekkimist pidi iga mõistlik inimene eeldama) ning lahkus Eestist aastateks jätmata kostjale I oma kontaktaadressi ja tagamata talle saadetud posti edasitoimetamist. H. Lauri poolt edastatud informatsiooni arvestades, käitus hageja kostjale I kahju tekitamisel tahtlikult. Kui hageja oleks käitunud tsiviilõigussuhetes heas usus ning ilma eesmärgita tekitada elamu teistele omanikele kahju, ei oleks käesolevat olukorda tekkinud. Hageja esitab tänaseni otsitud vastuväiteid kostja esitatud hagile kommunaalkulude ja üldkoosoleku otsusega kehtestatud summa tasumiseks. Üldkoosoleku otsuse kehtivuse osas on jõustunud kohtuotsus. Esiletoodud asjaolud ei võimalda järeldada, et hagejale oleks tekkinud mittevaralist kahju. Kostja I liikmetele tekkis tulenevalt hageja käitumisest kahju. Juhul kui kahju tekkimise põhjustaja on väidetav kannatanu ise, ei saa tekkinud mittevaraline kahju kuuluda hüvitamisele. Nõue kasutuseeliste kaotamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ei kuulu rahuldamisele. Hageja ei üürinud välja ega kasutanud korterit ise selle omandamisest 1996. septembris kuni enampakkumiseni. Esimest korda tuli hageja Eestisse 2004. aprilli lõpus. Selle kuupäevani on kasutuseeliste nõude rahuldamine igal juhul välistatud. Hageja käitumisest nähtus ca 8 aasta vältel, et tal puudus kavatsus korterit ise kasutada või välja üürida. Seega ei tekkinud hagejale väidetavate kasutuseeliste kaotamise läbi kahju.

Hagejal ei ole kunagi olnud kokkulepet ühegi kaasomanikuga, et ta üldpinna osas kommunaalmakseid maksma ei pea. Hageja väidetav kokkulepe arendajaga korteriomanikele üle ei läinud. Kasutuseeliste väljamõistmine oleks seetõttu kannatanu rikastumise allikaks. Arvesse tuleb võtta kahjustunud isiku osa kahju tekkimisel. Vara omandamisega kaasnevad kohustused sõltumata sellest, kas lepinguga on kohustusi võetud või mitte. Kaasomandi puhul võivad lisaks seadustest tulenevatele kohustustele tuleneda kohustused kaasomanike otsustest. Korteri sundmüügi algpõhjus oli asjaolu, et hageja ei taganud korteri postiaadressilt informatsiooni temani jõudmist (kas kohaliku esindaja määramise või ühistule oma aadressi teavitamise läbi) ja/või korteriga seoses tekkida võivate kohustuste täitmist. Hageja käitumist ei saa lugeda mõistlikuks ja heauskseks. Kahju eest võib lisaks kostjatena määratletud isikutele vastutada ka riik. Hageja nimi oli võõrapärane ning olukorras, kus hageja kohtukutseid kätte ei saanud ja hagimaterjalide juures oli hooneregistri tõend postkasti aadressiga, ei oleks kohus tohtinud teha tagaseljaotsust. Juhul, kui tekkinud kahju eest on osaliselt vastutav Eesti Vabariik, tuleb seda VÕS § 138 lg 3 kohaselt arvestada ja vastav tõenäosusmäär kostjatelt väljamõistetavast kahjuhüvitisest maha arvestada. Mittevaralise kahju osas on nõue põhjendamatu. Hageja ei ole antud aadressil kunagi elanud. Ka teistel menetlusosalistel on õigused, muuhulgas õigus vastuväiteid esitada ja see ei ole vastaspoolele mittevaralise kahju tekitamine. Kahju hüvitamise regulatsiooni tähenduses on tegemist asja kaotsiminekuga. VÕS § 134 lg 4 seob hüvitise väljamõistmise erilise huviga kaotsiläinud asja vastu, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu. Rahaline investeering, mille käekäigu vastu aastate viisi huvi ei tunta, sinna alla ei kvalifitseeru. Kostja Reet Vokk vastuväited Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ei saa nõuda mittevaralise kahju õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, kuna TsMS § 366 võimaldab seda vaid kindlatel asjaoludel. Kostja ei tunnista hageja varalise kahju hüvitamise nõuet. Kostjad II ja III ei rikkunud oma ametikohustusi. Kostjatele ei saa ette heita, et teave täitemenetluse algatamisest ei jõudnud hagejani, sh et hagejale ei saadetud täitekutset tema Austraalia aadressil. Kostjatele II ja III ei olnud teada hageja aadress ja see ei nähtunud ka täitetoimiku materjalidest. Sissenõudja märkis täitemenetluse algatamise avalduses hageja aadressiks XXXX XX-XX, Tallinnas. Sama aadress oli täitedokumendis, Tallinna Linnakohtu otsuses. Hageja Austraalia aadressi ei nähtunud täitemenetluse toimikus olevast hooneregistri tõendist. Hagiavaldusele lisatud hooneregistri 04.07.2002 tõendit, millel oli hageja aadress, kostja I täitemenetluse käigus kohtutäiturile ei esitanud. Vastupidine Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2004 määruses väljendatud seisukoht on ekslik. Määruses ei ole viidatud ühelegi nimetatud järeldust kinnitavale tõendile ning järeldus ei ole kohtule käesoleva asja läbivaatamisel siduv. Kostja II saatis 08.07.2004 hagejale kirja viimase Austraalia aadressil (XX XXX, XXXXXXX XXXX Austraalia), kuid selle sai kostja II teada hageja poolt 31.05.2004 Tallinna Linnakohtule esitatud hagiavaldusest kostjate II, IV ja I vastu. Täitemenetluse ja vaidlusaluse korteri enampakkumise ajal kehtinud TMS ei näinud ette erinevalt kehtivast TMS § 10 lg-st 2, et täitekutse ja muude dokumentide kättetoimetamisel tuleb lähtuda TsMS sätetest. Kohtutäiturite tegevus oli kooskõlas tollase õiguspraktikaga. TsMS sätete kohaldamine ei oleks käesoleval juhul olukorda sisuliselt muutnud. TsMS § 27 lg 1 ja 2 kohaselt võis kutse kätte toimetada ajalehekuulutuse kaudu, kui registris ei olnud andmeid isiku aadressi kohta või isik ei elanud registris märgitud aadressil või tema tegelik viibimiskoht oli teadmata, seejuures tuli kohtule

lisaks registritõendile esitada politseiasutuse või linna- või vallavalitsuse tõend, et politseile, linna- või vallavalitsusele oli isiku tegelik viibimiskoht teadmata. Registrina ülalnimetatud sätte tähenduses peeti kostja arvates silmas üksnes rahvastikuregistrit, milles hageja andmeid ei olnud. 04.07.2002 kostjale III väljastatud hooneregistri tõendil ei olnud hageja aadressi märgitud ning kohtutäituril ei olnud põhjust eeldada, et hooneregistri andmetest võib hageja aadress nähtuda. Ei ole alust arvata, et kostjad II ja III oleks hageja aadressi saanud politseist, vaatamata asjaolule, et hageja aadress nähtus kriminaalasja raames 2000. koostatud dokumentidest. Kostjal I võisid olla andmed hageja tegeliku aadressi kohta, kuid kostjad II ja III seda ei teadnud ning neil ei olnud põhjust seda ka eeldada. Keelduda täitetoimingu tegemisest kostjad ei saanud isegi juhul, kui neil oleks olnud põhjendatud kahtlus, et kostja I varjab hageja tegelikku aadressi. 30.08.2002 enampakkumise kuulutuse avaldas kostja III Ametlikes Teadaannetes 07.08.2002 ja enampakkumine pidi toimuma algselt 19.08.2002. Enampakkumine lükati kostja I avalduse alusel edasi. TMS § 60 lg 2 kohaselt olnuks selleks vajalik ka hageja nõusolek, kuid enampakkumise edasilükkamine ei rikkunud iseenesest hageja õigusi ja ei olnud hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. Edasilükatud enampakkumine viidi kostja II poolt läbi 30.08.2002 pärast seda, kui kostja III oli täiteasja andnud üle kostja II menetlusse. Enampakkumine oli esialgselt väljakuulutatud kostja III poolt ning TMS § 64 lg 2 kohaselt oli selles osalemise õigus üksnes isikutel, kes olid kostja III ametialasele arvele tasunud tagatisraha enampakkumise kuulutuses näidatud tähtajaks, 12.08.2002 kella 9:00. Kostjal II sellekohased andmed puudusid, kuna tal ei olnud ligipääsu kostja III ametialasele kontole. Seetõttu palus kostja I vastavad andmed kostjal III kostjale II edastada. Tegemist on kostja III poolt koostatud nimekirjaga isikutest, kes olid tasunud tähtaegselt tagatisraha. TMS-st ei tulenenud kohustus saata hagejale teade selle kohta, et enampakkumine toimus ja enampakkumise akti. Hageja teavitamine täitemenetluses tehtud toimingutest oli objektiivselt võimatu. Kostja III vaidlustas K. Põltsi otsuse ja nimetatud vaidluse lahendas Riigikohus leides, et kahju hüvitamise menetluses tuleb kahju õigusvastase tekitamise koosseisu kohaldamiseks vajalikud eeldused tuvastada sõltumata kohtutäituri otsuses võetud seisukohtadest eelmise kohtutäituri otsuste seaduslikkuse kohta. Hagiavalduses märgitud asjaoludel oli hagejale kahju tekkimine tingitud eelkõige kostja I tegevusest ja ebaseadusliku täitedokumendi väljastamisest Tallinna Linnakohtu poolt. Kostja II poolt 30.08.2002 läbiviidud enampakkumine oli viimane lüli sündmuste jadas, mille tulemusena kaotas hageja omandiõiguse XXXX XX-XX korterile. Põhjusahela vallandas oma õigusvastase tegevusega kostja I, kes vastuolus TMS § 23 lg 2 p-ga 3 jättis temale teada olnud andmed hageja aadressi kohta avaldamata kohtule ja kostjatele II ja III. Korteri realiseerimine enampakkumisel sai võimalikuks seetõttu, et Tallinna Linnakohus tegi 15.05.2002 hageja suhtes ebaseadusliku tagaseljaotsuse. Tallinna Ringkonnakohus leidis 15.11.2004 määruses, et linnakohus ei võinud kutsuda hagejat kohtusse ajalehekuulutusega, vaid pidi edastama hagejale kohtukutse tema tegelikul (Austraalia) aadressil, mis nähtus linnakohtule esitatud dokumentidest. Kostja I omandas täitemenetluse käigus hageja arvel 197 647,75 krooni alusetult, kuna täitedokumendiks olnud Tallinna Linnakohtu otsus ei jõustunud (menetlus taastati 15.11.2004 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega) ega kuulunud täitmisele. Nimetatud summa ulatuses on hagejal alusetu rikastumise sätetest tulenev nõue kostja I vastu ning seda ei saa käsitada kostjate poolt ühiselt hagejale tekitatud kahjuna. Kui kostja I nõue on osaliselt rahuldatud, siis on selliste summade arvel täidetud hageja kohustusi ning seda ei saa käsitleda hagejale tekitatud kahjuna. Hagejale kuulunud korteri müügist laekus 800 000 krooni, millest pärast kostja I nõude rahuldamist ja täitekulude sissenõudmist jäi kostja ametialasele arvelduskontole 597 632,25

krooni. Nimetatud summa tagastamine osutus võimatuks, kuna hageja ei teatanud kohtutäituritele oma arvelduskonto numbrit. Nimetatud summat ei saa käsitada hagejale tekkinud kahjuna. Tallinna Linnakohtule 31.05.2004 esitatud hagiavalduse kohaselt lahkus hageja Eestist 28.06.2001 ja pöördus tagasi 28.04.2004 ning püüdis esmakordselt temale kuulunud korterit üle vaadata 21.05.2004. Hageja ei väitnud ega tõendanud, et ta soovis korterit ise kasutada või seda kolmandate isikute kasutusse anda enne 21.05.2004, mistõttu oleks põhjendamatu hagejale saamata jäänud tulu hüvitamine varasemate perioodide eest. Mittevaralise kahju eest vastutavad kohtutäiturid oma ametikohustuste süülise rikkumise korral. Kostjad ei rikkunud oma ametikohustusi või kui isegi rikkusid, ei olnud tegemist süülise rikkumisega. Kostjad ei vastuta hagejale väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju eest. Tulenevalt KTS § 6 lg-tes 1 ja 3 vastutab kohtutäitur oma ametikohustuste süülise rikkumise eest kui avaliku võimu kandja riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. RVastS § 9 lg 1 sätestab alused, milliste korral saab hageja nõude mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja ei ole tuginenud eelnimetatud asjaoludele, vaid väitis, et temale tekitati mittevaralist kahju vaimsete üleelamiste ja kannatuste põhjustamise tõttu. Sellise kahju hüvitamist RVastS ette ei näe. Kostja kohtutäitur Marek Laanemets vastuväited Kostja III hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt teatas täitemenetluse algatamise ajal kehtinud TMS § 23 lg 2 p 3 kohaselt võlgniku elu- või asukoha oma avalduses sissenõudja. Kostja I avalduses oli hageja aadress XXXX XX-XX, Tallinn ja kostjal III ei olnud selle õigsuses alust kahelda. Ei olnud põhjust arvata, et kohus ei kontrolli tagaseljaotsuse tegemise tingimusi ning märgib kohtulahendis kostja ebaõige aadressi. TsMS § 201 lg 8 p 3 kohaselt pidi tagaseljaotsuse tegemisest nähtuvalt hageja elukoht olema Eestis ning nii tagaseljaotsuse kui ka täitemenetluse algatamise avalduses oli hageja elukohaks märgitud Eesti aadress. Kostjal ei olnud vaja asuda hageja elukohta välja selgitama. Kui kostja I oli teadlik hageja elukohaandmete ebaõigsusest, ei saa selle eest vastutada kostja III. Seetõttu puudus alus TMS § 40 lg 1 sätestatud menetluse algatamiseks. Hageja avaldusele lisatud ärakirjadest politseile esitatud dokumentide põhjal ei saa asuda seisukohale, et politsei oleks osanud anda infot hageja elukoha kohta Austraalias. Kostja III edastas täitekutsed ja tegi täitetoimingud nõuetekohaselt. Tulenevalt täitemenetluses kehtivast formaliseerituse printsiibist ei olnud kostjal III põhjust kahelda talle täitmiseks esitatud tagaseljaotsuse õigsuses ega alust selle täitmisest keelduda, sest see kandis jõustumistemplit. Miski ei viidanud sellele, et see võib olla tehtud isiku suhtes, kes viibib välismaal. Isegi kui see oleks nähtunud, oleks tulnud jõustumistempliga kohtulahend täita. Kohtuotsuse tegemisel ning selle jõustumisel peab kohus olema veendunud, et ei esine asjaolusid, mis välistaksid otsuse tegemise, kohtutäituril ei ole nende asjaolude täiendava kontrollimise kohustust ega õigust täitedokumendi täitmisest keelduda. Kostja III käitus õigesti, postitades täitekutsed hagejale aadressil XXXX XX-XX, samuti andis kostja III hagejale esmases täitekutses tähtaja nõude vabatahtlikuks täitmiseks. Kuivõrd täitekutseid ei õnnestunud hagejale nimetatud aadressil üle anda, avaldas ta vastavalt sellel ajal kehtinud TMS § 291 sätestatule nõuetekohaselt täitekutsed Ametlikes Teadaannetes ajalehes Äripäev. Hageja väitel viibis ta Eestist eemal peaaegu kolm aastat, kuid ei korraldanud XXXX XX-XX aadressile saadetud posti endale edastamist. Teised isikud ei vastuta hageja hoolimatu käitumise eest.

Riigikohus on tehtud lahendites, pärast käesolevas vaidluses puudutatud täitekutse esitamist, laiendanud TMS-s sätestatud kohtutäituri kohustuste ringi täitekutse üleandmisel ning piiranud täitekutse avaldamisega üleandmist. Kuivõrd seadusandluses sellised muudatused puudusid ning puuduvad, ei saa Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohad olla tagasiulatuvalt kohaldatavad ning panna kostjale III kohustusi, mida tal sel ajal kehtinud TMS-i ega kohtupraktika kohaselt ei olnud. Kostja ei rikkunud ühtki selgesõnalist ja üheselt mõistetavat kohustust. Hagejale edastatud täitekutsetes olid võlgniku esmased õigused kajastatud. Üksikasjalikum informeerimine oleks saanud toimuda, kui hageja oleks kostjaga III ühendust võtnud, kuid seda ei toimunud. Hageja väidetav kahju ei saa olla tekkinud seetõttu, et hageja ei olnud teadlik oma õigustest täitemenetluses. Et hageja ei tundnud huvi Eesti aadressil edastatud posti ja talle adresseeritud Ametlikes Teadaannetes avaldatud teadete vastu, ei saa olla aluseks nõuetele kostja III vastu. XXXX XX-XX korterile sissenõude pööramine ei ole vastuolus seadusega, tegemist on TMS § 28 lg-s 4 sätestatud sunniabinõuga. TMS § 48 lg 1 kohaselt pööratakse sissenõue võlgniku varale sissenõudja soovil, st sissenõudja määrab selle, millisele võlgniku varale ta sissenõude pööramist soovib. Kuivõrd sissenõudja oli täitemenetluse algatamise avalduses viidanud, et soovib sissenõude pööramist XXXX XX-XX korterile, lähtus kostja III sellest. Täitetoimingute tegemine hageja osavõtuta oli õiguspärane, kuivõrd kostja III oli täitekutsed edastanud võlgnikule nõuetekohaselt. TMS § 51 lg 1 kohaselt on vara hindamine kohtutäituri pädevuses, kui võlgnik ja sissenõudja selle väärtuses kokkuleppele ei jõua või kui neid vara arestimise juures ei viibi. Täiteasja üleandmise kohta võlgnikule teate saamise kohustust TMS-s ei sisaldunud. Kuivõrd enampakkumist ei viinud läbi kostja III, siis ei pidanud ta hagejat neist asjaoludes teavitama ega olnud neist isegi teadlik. Kohtutäitur saab olla vastutav üksnes nende täitetoimingute õigusvastasuse eest, mis on tehtud tema poolt. Kostja III tegevuse ja hagejale kahju tekkimise vahel puudus põhjuslik seos. Esitatud asjaoludest ei tulene hagejale moraalset kahju. Menetlusosalistele ei saa ette heita, et nad vaidlevad vastu nende hinnangul põhjendamatule nõudele. Hageja osales tema poolt algatatud kohtumenetlustes esindajate kaudu, mistõttu ei saa nõustuda väitega, et hageja oli sunnitud puhkuse ajal viibima Eestis. Tõendamata on väide aastaid kestnud närvipinge mõjust hageja tervisele ning rasketest vaimsetest ja füüsilistest kannatustest, psüühilisest traumast ja unehäiretest. Ka hageja väidetega nõustumisel pole võimalik asuda seisukohale, et toimus hageja au teotamine. Hüvitise suurust tuleb vähendada. Hagiavalduse esitamine kostja I poolt hageja vastu oli tingitud asjaolust, et hageja ei täitnud oma kohustusi kostja I ees ja jättis tasumata kommunaalteenuste arved. Erinevates kohtumenetlustes hageja kinnitas, et tema tegelik aadress ei olnud XXXX XXXX ning ta ei saanud talle nimetatud aadressil postitatud teateid kätte. Samuti ei olnud ta väidetavalt teadlik Ametlikes Teadaannetes avaldatud kohtu ja täitemenetluse teadetest ning pärast Eestist lahkumist 2001 saabus Eestisse alles 2004. Hageja ei käitunud hoolsalt ega heaperemehelikult ning oma tegemata jätmistega põhjustas enda vastu kohtu- kui täitemenetluse algatamise. Aastateks Eestist lahkumisel korraldab isik nii talle Eestis kuuluva vara hooldamise kui sellega seotud kohustuste täitmise, samuti talle postitatud teadete edastamise. Hageja käitus ebamõistlikult ja hooletult.

Hageja korteri võõrandamine ei saanud rikkuda tema õigust vabale eneseteostusele, hageja õigust planeerida oma elu ei ole rikutud. Hageja väited kavatsusest veeta Eestis vanaduspõlve ning tihedast seotusest Eestiga on asjakohatud ning paljasõnalised. Asjaolust, et kohtutäiturile teadaolevale aadressile postitatud täitekutsed ei jõua võlgnikuni, ei tulene ainuvõimalikult see, et võlgnik antud aadressil ei asu. 2004 kohtumäärusega ei saa põhjendada, kas ja miks pidi kostja III olema teadlik hageja elukohast. Täitetoimikust ei nähtunud hageja Austraalias elamine. Täitedokument ei olnud ebaselge, kohtuotsuse resolutsioon oli selge. Kostjal III ei olnud põhjust arvata, et tagaseljaotsuse tegemise faktist tulenevalt võis hageja elukoht olla välismaal, samuti polnud põhjust arvata, et hooneregister või Austraalia aukonsul võiks teada hageja elukohta välismaal. Hooneregister ei pidanud isikute aadressiandmete registrit ega olnud pädev sellekohastele järelpärimistele vastama. Kui kohus pidas võimalikuks tagaseljaotsuse tegemist, ei saa kostjale III ette heita kohtutoimikuga tutvumata jätmist. Hageja poolt esitatud dokumentidest ei nähtu, et politseile oleks teada olnud hageja elukoht välismaal. Kahju juures tuleb arvestada asjaoluga, et hageja keeldus korteri võõrandamisest saadud summa vastuvõtmisest. Äripäeva artiklis märgitud seisukoht ei saa olla tõendiks korteri turuväärtuse kohta. Tõenditest tulenevalt ei olnud korter 30.08.2002 keskmises seisukorras. Korteri keskmine müügihind oleks 30.08.2002 ekspertavamuse kohaselt olnud 1 370 000 krooni, eeldusel, et tegemist oli elamiskõlbliku korteriga. See eeldus ei olnud täidetud, mistõttu keskmine müügihind pidi olema madalam. Võttes arvesse korteri enampakkumisel saadud summat, ei saaks XXXX XX-XX korteri väärtuse hüvitamiseks 30.08.2002 seisuga kuuluda hüvitamisele rohkem kui 570 000 krooni ning 2009. I kvartali seisuga rohkem kui 2 030 000 krooni. Netoüüri arvestamise nõue on põhjendamatu, kuna selline kasutuseelise hüvitamise nõue on asja valdaja õiguste kaitseks kasutatav. Hageja ei vallanud korterit nõude perioodil, samuti puuduvad andmed, et hageja oleks korteri üürile andnud või seda teha kavatsenud. Seetõttu ei ole võimalik netoüüri hüvitamise nõuet käsitleda hageja saamata jäänud tuluna, kuna VÕS § 128 lg 4 kohaselt kuulub saamata jäänud tuluna hüvitamisele kasu, mida vastava kahju hüvitamise nõude esitanud isik oleks eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud. Hageja netoüüri hüvitamise nõue on puhtmajanduslik kahju, mis deliktiõiguslikus korras hüvitamisele ei kuulu. Kostja ei nõustu vaatamata ekspertarvamuses toodud teoreetiliste üürisummade nimetamisega netoüüriks seoses sellega, et arvamuses ei ole käsitletud kulutusi, mida hageja oleks pidanud korteri üürileandmiseks tegema. Arvestades, et korter vajas remonti, selles puudus veevarustus ja küttesüsteem, oli kulutuste tegemine vajalik. Kasutuseeliste hüvitamise nõude korral tuleb teoreetiliselt saada võidavast tulust arvata maha tegemisele kuulunud kulutused. Viivisintress on arvestatud ebaõigelt summalt. Viivisintressi pole võimalik arvestada ega nõuda suuremalt summalt kui 570 000 krooni. Kostja ei nõustu väitega, et kostjad tegutsesid kooskõlastatult ja eesmärgiga jätta hageja ilma tema omandist. Enampakkumise aktist nähtuvalt müüdi korter enampakkumisel kõrgeima pakkumise teinud isikule. Korteri hind määratleti lähtudes kohalikust keskmisest müügihinnast. Hind ei pidanud olema võrdne kohaliku keskmise müügihinnaga, õiguspärane oli nii kõrgema kui madalama hinna määramine. Võttes arvesse vara täitemenetluse käigus enampakkumisel kehtiva müügi suhtes kehtivaid kitsendusi, samuti vajadust täitemenetluse kiireks läbiviimiseks, on

mõistetav, et täitemenetluse käigus korraldataval enampakkumisel võib alghind olla väiksem hinnast, mida võiks tavamüügi korral saada omaniku potentsiaalsete ostjatega läbirääkimiste pidamisel ja pika müügiperioodi korral. Hinna määramisel omas tähendust asjaolu, et korterisse ei olnud võimalik pääseda. Kostja määratles hinna selle informatsiooni põhjal, mis talle korteri kohta teada oli, muuhulgas asjaolu põhjal, et korteris puuduvad kommunikatsioonid ja küte ning korter on halvas seisukorras. 19.08.2002 enampakkumise edasilükkamine oli õiguspärane ning ei saanud hagejale kahju tekitada. Põhjused on kajastatud täiteasjas nr 014/2002/1090 tehtud kostja III 19.08.2002 teates kostjale I. Kohtutäituri büroo töötaja eksituse tõttu avaldati enampakkumise korraldamise teates ebaõige informatsioon enampakkumisel osalemiseks tagatise tasumise tähtaja kohta ning selle asjaolu ilmnemisel tegi kostja III kostjale I ettepaneku enampakkumise edasilükkamiseks kooskõlas TMS §-ga 33, kes ka vastava avalduse esitas. Seda selgitas kostja III Justiitsministeeriumile, kes kostjalt III 19.08.2002 määratud enampakkumise kohta selgitusi nõudis. Kostja III tegutses enampakkumise edasilükkamiseks, kui selgus, et leidub isikuid, kes peavad oma õigusi kõnealuse tähtajaga rikutuks ning soovivad enampakkumisel osaleda. Justiitsministeerium ei algatanud kostja III suhtes seoses 19.08.2002 määratud enampakkumisega järelevalvemenetlust ning tema suhtes ei ole seoses kõnealuse enampakkumisega distsiplinaarmenetlust algatatud. Samuti ei ole kostja III tegevuses leitud rikkumisi kohtutäiturite täiskogu poolt. Kostja III tegevus täitemenetluse läbiviimisel ei omanud korteri müügi fakti suhtes määravat tähtsust. Puudub põhjuslik seos hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel. VÕS § 138 lg 3 alusel tuleb vähendada hageja kahju hüvitamise nõuet. Kahju hüvitamise kohustuse panemine kostjale III oleks äärmiselt ebaõiglane, võttes arvesse, et ta lükkas 19.08.2002 määratud enampakkumise edasi ning pärast seda täitemenetluse läbiviimisega ei tegelenud. Kostja Urmas Paavel vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostjale teadaolevalt ei eksisteerinud täitemenetluse normide rikkumist. Kostja võttis heauskselt osa läbiviidud enampakkumisest ning omandas XXXX XXXX paikneva eluruumi, tasudes selle eest 800 000 krooni. Kostjale IV oli täitemenetluse raames toimunud enampakkumisel teada, et täitedokumendiks on jõustunud kohtulahend. Kostja sai enampakkumisest teada 07.08.2002 avaldatud Ametliku Teadaande kuulutuse kaudu, tasus tagatisraha kohtutäituri ametialasele kontole ning osales enampakkumisel. Kostja ei saanud mõjutada täitemenetluse protsesse ega olla kursis täitemenetluse üksikasjadega. Hageja mittevaralise kahju nõue on põhjendamatu. Hageja väited tema pidevast muretsemisest, ärevustundest, psüühilistest traumadest ja unehäiretest on paljasõnalised. Korter müüdi jõustunud kohtuotsuse täitmise eesmärgil, seega pidi hagejal eksisteerima võlgnevus kostja ees. Olukord, kus isik on kohustused jätnud täitmata ning tema kohustuste täitmise tagamiseks toimub täitemenetlus, ei saa tekitada isikule mittevaralist kahju. Seda kahju ei saa tekitada isik, kes heauskselt osales kohtutäituri poolt läbiviidud enampakkumisel. Kostja ei ole hageja isiklikke õigusi rikkunud. Täitemenetluses vara võõrandamine ei saa olla käsitletav hagejale kahju tekitamisena. Sellist kahju ei saa tekitada vara heauskselt enampakkumisel omandav isik. Kostjal puudus seos hagiavalduses toodud asjaoludega, millele hageja nõue tugineb ja milleks on: väidetavalt ebaseaduslik kohtuotsus, väidetavad rikkumised kohtutäiturite poolte ja võimalik ebaõigete andmete esitamine kohtutäiturile. Kostja ei olnud enampakkumisest osa võttes viidatud asjaoludest teadlik ega kasutanud õigusvastast olukorda ära enda kasuks. Kostja ei pannud toime

ühtegi õigusvastast tegu, millega oleks rikutud hageja isiklikke õigusi või tekitatud hagejale varalist kahju, tõendamata on tekkinud kahju, kahju tekitamine kostja poolt ning tema süü. Kostja poolt XXXX XX-XX korteri omandamisel oli tegemist täielikult amortiseerunud ning ilma kommuniaktsioonideta korteriga. Sellises seisukorras korterit ei saanuks hageja välja rentida ega ise kasutada.

Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja KÜ-lt Uexkülli Maja, Reet Vokkilt ja Marek Laanemetsalt solidaarselt varalise kahju hüvitise 1 798 860 krooni Brian Reginald McMahoni kasuks ja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras päevas varalise kahju hüvitise summalt 1 798 860 krooni alates kohtuotsuse tegemise päevast kuni varalise kahju hüvitise tasumiseni ning jättis rahuldamata hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks. Brian Reginald McMahon hagi Urmas Paaveli vastu varalise kahju hüvitamiseks jäätis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jäeti poolte kanda, v.a. Urmas Paavel, kelle kohtukulud jättis kohus hageja kanda. Tallinna Linnakohtu 15.05.2002 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2/3/33-798/02 rahuldati kostja I hagi hageja vastu võlgnevuse nõudes ja mõisteti hagejalt välja 175 547,75 krooni ning menetluskulu 22 100 krooni. Vaidlus on poolte vahel selles, kas kostjale I oli hageja aadress või kohtukutsete kättetoimetamist võimaldavad andmed teada, samuti kas kostja I võis hageja elukoha tulenevalt kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS 21 lg 2 ja 3 määratleda tema vara asukoha järgi. Samuti on vaidlus selles, kas kohtutäiturid rikkusid süüliselt hageja õigusi täitemenetluses, ning kas korteri enampakkumisel ostnud Urmas Paavel tegutses õigusvastaselt ja kas kostjad peavad hüvitama hagejale tekkinud kahju. Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2004 otsusega tsiviilasjas 2-2/1360/04 loeti kaja Tallinna Linnakohtu 15.05.2002 tagaseljaotsusele esitatuks tähtaegselt ning tuvastas, et hagejale teadaolevalt elas kostja Austraalias; toimikus olid andmed hageja tegeliku asukoha ja kontaktandmete kohta, mis jäid menetluses tähelepanuta. Tallinna Linnakohtu määrusega tsiviilasjas 2/34-5687 tühistati kostja II 09.06.2004 otsus ja saadeti asi kohtutäiturile uueks läbivaatamiseks. Linnakohus märkis määruse põhjendustes, et kostjale I oli teada, et võlgnik ei ela märgitud aadressil; kostja I varjas kostja II ees hageja sidevahendeid ja täitekutseid kostja II hagejale kätte ei toimetanud. Tallinna Ringkonnakohtu määrusest tsiviilasjas 2-2/1674/04 nähtus, et apellatsioonikohus nõustus linnakohtu motiividega. Nimetatud määrused on dokumentaalseks tõendiks teiste hulgas, mida kohus hindas koosmõjus teiste tõenditega (TsMS 272 lg-d 1 ja 2). Õige on kostjate seisukoht, et tulenevalt TsMS § 457 lg 1 ei ole need siduvad menetlusosalistele, kes vastavas menetluses ei osalenud. Vaidlust ei ole selles, et kostja I esitas hageja vastu võlgnevuse nõudes hagi lisana 10.12.2001 väljastatud Hooneregistri tõendi, millest nähtub hageja postkasti aadress: XX XXX XXX, XXXXXXX XXXX, Austraalia. Postkasti aadress ei ole hageja elukoht, kuid võimaldab heas usus toimival võlausaldajal proovida võlgnikuga kontakti saada. Samuti võimaldab see väita, et hageja elukoht oli Austraalias ja kostja I oleks pidanud seda selgelt hagiavalduses väljendama. Kuna kostja I nimetatud tõendi ise hagiavalduse juurde lisas, ei saa väita, et kostjale I ei olnud hageja tegelikud kontaktandmed teada. 07.12.2000 avaldusest mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrile nähtus, et kostja I palus kanda registrisse juhatuse liikmetena H. A. Lauri, S. J. Mody ja K. Tanneri. 16.10.2001 ehitise reaalosadeks jagamiseks ja osalise kaasomandi lõpetamise lepingust ning kaasomandis oleva ehitise reaalosadeks jagamise lepingust nähtus, et sellele on alla kirjutanud kaasomanikena nii

hageja kui ka kostja I juhatuse liige tagaseljaotsuse tegemise kohtumenetluse ja täitemenetluse ajal S. J. Mody. Nimetatud tehingus esindas hagejat volituse alusel J. Mägi, kuid lepingus on märgitud ka hageja postkasti aadress XX XX XXX XXXXXXX XXXX Asutraalia. Nimetatud tõenditest tulenes, et ka kostja juhatuse liige S. J. Mody omas andmeid nii hageja esindaja kui ka kontaktandmete kohta. Tulenevalt varemkehtinud TsÜS § 38 lg 1 sätestatud juriidilise isiku teovõime mõistest tegutseb juriidiline isik tsiviilõiguste omandamisel ja tsiviilkohustusi võttes läbi oma esindajate tegude. Täitemenetluse algatamise avalduselt nähtus, et eelnimetatud tagaseljaotsuse alusel esitas kostja I täitemenetluse algatamise avalduse 197 647,75 krooni sissenõudmiseks, märkides võlgniku elukohaks XXXX XX-XX, Tallinn. Kohtule tagastatud allkirjateatelt nähtus, et kohtu kirjakandja Freiberg tagastas hagejale tsiviilasjas nr 2/3/33-798/02 saadetud hagimaterjalid ja kohtumääruse märkusega „ei ela antud aadressil, elab Austraalias tegelikult.” Tõendist saab teha järelduse, et aadressi XXXX XX-XX külastades sai kirjakandja andmed, et hageja tegelik elukoht on Austraalias. Suulise avalduse protokollist, mis on registreeritud Kesklinna Politseiosakonna ühtses sündmuste raamatus, tunnistaja ülekuulamise protokollist ja Kesklinna Politseiosakonna kirjast hagejale nähtus, et 06.05.2000 esitas hageja politseile avalduse kriminaalasja algatamiseks, milles märkis oma elukoha: Austraalia, XXXXXXX XXXXXXX XXXX ja politsei on nimetatud hageja elukohta 18.05.2000 kirja saatnud. Nimetatust tulenevalt saab väita, et politseile olid hageja elukoha andmed teada juba 2000. aastal. Samas nähtus Põhja Politseiprefektuuri kesklinna politseiosakonna vastusest kostja III esindajale, et politsei on 06.11.2008 ja 27.10.2008 vastanud, et neil puuduvad andmed hageja elukoha kohta Eestis, esindajale selgitati, et politsei ei saa väljastada andmeid teiste isikute kohta ja vastav avaldus tuleb esitada Andmevara AS-ile. Nimetatud tõenditest tulenevalt saab teha järelduse, et kuigi politseil võivad olla andmed hageja Austraalia elukoha kohta, ei ole need kättesaadavad teistele isikutele ja hageja etteheide kostjatele on nimetatud osas põhjendamatu. TsMS § 147 lg 1 p-st 3 tulenes kohustus esitada kohtule hageja elukoha aadress. Tõenditest saab teha järelduse, et kostja I oli või pidi olema teadlik asjaolust, et hageja ei ela Eestis ja tulenevalt hageja kontaktandmetest - Austraalia postkasti aadressist – hageja alaline või peamine elukoht on Austraalias. Nimetatust tulenevalt ei olnud kostjal I õigust määratleda hageja elukohta TsÜS § 21 lg 2 alusel, sest kostjal I oli võimalik koht, kus hageja alaliselt või peamiselt elas, kindlaks teha. Kostja I tegevus seisnes ühelt poolt tegevusetuses hageja elukoha väljaselgitamisel ja kohtu informeerimata jätmises hageja kontaktandmetest ja Austraalias elamise asjaoludest. Korteriühistu korraldas korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühist majandamist ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamist (KÜS § 2 lg 1). Kostja I ja hageja vahel oli asutamislepingust tulenev lepinguline suhe, tegemist oli kestvuslepinguga, mistõttu kohalduvad sellega seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, TsK sätted, pärast 01.07.2002 asjaoludele või toimingutele VÕS sätted (VÕSRakS § 12 lg 1 ja 2). Kostja I tegevus algas TsK kehtivuse ajal ja kestis täitemenetluse lõpetamiseni. Kostja tegevus on vaadeldav tsiviilõiguste teostamise hea usu põhimõtte rikkumisena (varemkehtinud TsÜS § 108 lg 1 ja 2, hetkel kehtiv TsÜS § 138), kuna kohtumenetluse ja täitemenetluse tulemusena saavutas kostja I hageja vastu oleva nõude rahuldamise, mis on küll ühiskondlikult aktsepteeritav tsiviilvaidluse lahendamise viis, kuid antud asjaoludel on selle seaduslikult tuleneva õiguse kasutamine õiguskorras vastuvõtmatu. Õigus on küll kehtivalt tekkinud, kuid selle kasutamise kontekst tekitab ebaõiglust. Hea usu põhimõte on käesoleval juhul kohaldatav lepinguliste kõrvalkohustuste (hoolsuskohustus, teavitamis- ja

koostöökohustus) täitmisel (VÕS § 23 lg 4 ja lg 2). Kostja I ei olnud piisavalt hoolas hageja elukoha väljaselgitamisel, et teda teavitada tekkinud võlgnevuse alusel kohtusse pöördumisest ja teha temaga koostööd võlgnevuse sissenõudmisel hagejat vähem kahjustaval viisil. TsK kehtivuse ajal kehtinud TsÜS § 58 lg 1 kohaselt tekkisid tsiviilõigused ja kohustused muuhulgas tehingutest, tsiviilõiguse kaitse viisiks oli TsÜS § 112 lg 2 ja TsK § 222 lg 1 kohaselt lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral kahju hüvitamine. Kuna kahjuks hagejal on omandist ilmajäämine korterile XXXX XX XX-XX, tekkis kahju hagejale korteri müügiga enampakkumisel 30.08.2002 ja kohustise rikkumisele on kohaldatav VÕS § 100 ning hageja õigus nõuda kahju hüvitamist tuleneb VÕS § 101 lg 1 p-s 3 sätestatust. Kostja ei toonud esile asjaolusid, millest võiks teha järelduse, et rikkumine oli vabandatav. Kostja ei toonud esile usutavaid põhjendusi, miks asjaolu, et hageja elukoht ei olnud Eestis, ei avaldatud võlgnevuse nõudes peetud kohtumenetluses. Kostja III tegevuses nägi hageja järgmisi õigusrikkumisi: hageja mitteteavitamist täitemenetlusest, korteri hinna liiga madalat määratlemist ja enampakkumise suunamist valitud isikute ringile. Kostjale II etteheidetava teona nägi hageja samuti täitekutsete mitteedastamist ja ebaseadusliku enampakkumise läbiviimist. Maakohus asus seiskohale, et kohtutäitur K. Põltsi otsus ei ole kostjatele siduv ja kahju hüvitamise menetluses tuleb kahju õigusvastase tekitamise koosseisu kohaldamiseks vajalikud eeldused tuvastada kohtul sõltumata kohtutäituri otsuses võetud seisukohtadest eelmise kohtutäituri otsuste seaduslikkuse kohta, mistõttu kohus otsusega ei arvestanud. Vaidlust ei ole selles, et esmase ja korduva täitekutse hagejale saatis kostja III XXXX XX-XX aadressil ning et täitetoimikus oleval hooneregistri poolt kostjale III väljastatud tõendil hageja elukohta ei ole märgitud. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kohtutäiturid pidanuks ja millistest allikatest hageja elukoha kohta teateid hankima. Tallinna Linnaarhiivis säilitatavatelt dokumentidelt: ostu-müügilepingust 24.09.1996, ostumüügilepingust 22.04.2004, ostu-müügilepingust 27.05.1999, ostu-müügilepingust 08.05.2000 ja Hooneregistri tõendist nähtub, et hageja elukoht on olnud 1996 XXXXXXXXXX XXXX XX, XXXXXXX; 1998 alates on hageja märkinud elukohana postkasti aadressi XX XXX XXX, XXXXXXX XXXX, X.X.X., Austraalias. Asjas ei ole tuvastamist leidnud, et kostja III oleks teinud ühtegi täiendavat toimingut, et leida võlgniku elukoha või kontaktandmete kohta andmeid: ei küsinud kohalikult omavalitsuselt, sissenõudjalt, kohtult, Hooneregistrilt, politseilt, Austraalia aukonsulilt. Alles siis, kui need toimingud poleks andnud tulemust, oleks saanud põhjendatuks lugeda täitekutse kätteantuks lugemist selle avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded (TMS § 291 lg 5). Seega ei toimetanud kostja III hagejale kätte ega teavitanud võlgnikku täitemenetlusest (TMS § 29 lg 1, § 291 lg 1 ja 2). Asjaolu, et Riigikohus tõlgendas pärast vaidlusaluse juhtumi toimumist täitekutse saatmisel seaduse analoogia alusel TsMS §-s 28 kirjaliku kutse kätteandmist reguleerivate sätete ja TsMS § 30 kohaldamise vajalikkust, ei muuda olematuks kostja III tegude õigusvastasust esmase täitekutse kättetoimetamisel. Samamoodi ei saatnud kostja II, kellele täitemenetluse läbiviimine sissenõudja avalduse alusel üle anti, hagejale ühtki täitekutset ega teatanud enampakkumisest. Riigikohus märkis lahendis 3-2-1-122-04, et konkreetsest täitetoimingust iseenesest korrektset teavitamist ei saa lugeda piisavaks, kui võlgnikku ei ole täitemenetlusest tervikuna teavitatud. Hilisematest täitetoimingutest lihtsama teavitamise korra rakendamise eelduseks ongi see, et esmane täitekutse on edastatud kohtukutse kätteandmiseks kehtestatud korras ja võlgnik on juba

menetlusest teadlik või peab sellest teadlik olema. TMS § 29 lg-t 1 ja § 291 koostoimes tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et ka hilisemate täitetoimingute kehtivuse formaalseks eelduseks piisab TMS § 291 järgimisest üksnes juhul, kui esmane täitekutse on seaduse kohaselt teatavaks tehtud või kui muul viisil on tuvastatud, et võlgnik oli sel ajal, kui talle edastati täitetoimingu kohta täitekutse TMS § 291 järgi, täitemenetlusest muul viisil teadlik. Kui seda ei ole tagatud, on oluliselt rikutud võlgniku õigust viibida täitetoimingu tegemise juures. Sellist rikkumist tuleb lugeda TMS § 647 kohaselt enampakkumise oluliste tingimuste rikkumiseks ning aluseks enampakkumise kehtetuks tunnistamisele. Eelnev kehtib ka täitetoimingust teatamisele TMS § 291 lg 2 järgi. Seega on üldjuhul hilisemast täitetoimingust teavitamine väljaandes "Ametlikud Teadaanded" vajalik ja piisav üksnes juhul, kui esmane täitekutse on võlgnikule edastatud väljaande "Ametlikud Teadaanded" vahendusel ja vahepeal ei ole õnnestunud võlgniku viibimiskohta välja selgitada ega tagada võlgniku informeerimist täitemenetlusest muul viisil. Kuivõrd esmast täitekutset ei olnud kostja III poolt võlgnikule kätte toimetatud, ei olnud võlgnikku täitemenetlusest tervikuna teavitatud ja kostja II poolt enampakkumise 30.08.2002 läbiviimine ei olnud seaduspärane. Kostja II 08.07.2004 kirjast hagejale nähtus, et 08.07.2004 oli kostjale II hageja aadress teada. Sellega ei ole vabandatav kostja II ja kostja III varasem tegevusetus hageja elukoha väljaselgitamisel. E-kirjast nähtus, et kostja I juhatuse liige on 29.08.2002, so 1 päev enne enampakkumise toimumist kirjutanud kohtutäitur R. Vokkile ja avaldanud, et hageja elab Austraalias, kuid on keeldunud juhatuse liikmele S. J. Modyle oma sealseid kontaktandmeid andmast ning kui hageja on XXXX XX hoonesse tulnud, on korteriühistu valvur talle üle andnud kõik temale saadetud kirjad, kaasa arvatud korteriühistu kirjad, milles nõuti korteriühistule võla tasumist. Selles kirjas korteriühistu juhatuse liige teatas, et helistas hageja t esindanud advokaat J. Mägile; kui jõustunud kohtuotsus hageja vastu oli üle antud kohtutäitur Marek Laanemetsale, ja kirtjeldas, mis oli toimunud hageja korteri suhtes. J. Mägi ütles, et ta enam ei esinda hagejat, aga prooviks talle edasi anda sõnumi, et ta korter on müügis. J. Mägi poolt hageja esindajale saadetud 01.06.2004 kirjast nähtus aga, et teda ega Advokaadibürood Mägi & Partnerid ei informeeritud vaidlusalusest kohtumenetlusest ega enampakkumisega lõppenud täitemenetlusest, hoolimata asjaolust, et eelnimetatud hoone korteriomanditeks jagamise lepingu sõlmimise järgselt olid kõik hoones korteriomandit omavad isikud informeeritud nii hageja aadressist Austraalias kui ka esindaja isikust Eestis. Nimetatud tõenditest tegi kohus järelduse, et hageja ei olnud korraldanud posti saatmist oma elukohta Austraalias, kuid oli teadlik, et korteriühistu peab teda võlglaseks, kostja II sai enne tema poolt läbiviidavat enampakkumist teada, et hageja ei ela Eestis, vaid Austraalias. Kostja I teadis, kes oli varem hagejat esindanud ning võttis temaga ühendust alles peale tagaseljaotsuse jõustumist, kuid ei küsinud nimetatud isikult hageja kontakte, vaid jäi lootma sellele, et advokaat teatab hagejale tema korteriga juhtunust. H. Lauri väited J. S. Mody kohtumisest hagejaga ja hageja keeldumisest oma elukoha teavitamisest, on koosmõjus teiste tõenditega, millest nähtub, et hageja märkis tehingutes ja ametiasutuste poole pöördumises vähemalt oma postkasti kontaktid, väheusutav. Tõendid on vasturääkivad selles osas, kas J. Mägiga võeti kostja I poolt ühendust enne enampakkumist või mitte. J. Mägi kinnitas, et ei ole hageja esindajana suhelnud kostjaga I, kuivõrd hageja ja esindaja vaheline käsund ei näinud seda ette. Samas ei välista see esindaja poolt teabe teatavaks võtmist H. Laurilt. 16.10.2001 ehitise reaalosadeks jagamiseks ja osalise kaasomandi lõpetamise lepingust ning kaasomandis oleva ehitise reaalosadeks jagamise lepingust nähtus, et hageja omandisse jäi korter üldpinnaga 91,3 m2, mõtteline osa – 913/29210 (lepingu p 3.3.1.16) ja tehingu väärtusena on tehingus osalejad võtnud aluseks ehitiste hariliku väärtuse vastavalt ehitiste üld(neto)pinna

keskmisele ruutmeetri hinnale (1 m2 = 16 000 krooni). Nimetatud tõendist tuleneb, et notar määratles hageja eluruumi ruutmeetri hinnaks umbes 16 000 krooni ja arvestades hageja korteri üldpinnaga 91,3 m2 võis korteri väärtus olla hinnanguliselt 1 460 800 krooni. Tõend tõendab seda, et notar määras korteri hinna tehingu väärtuse määratlemisel tunduvalt kõrgema kui seda tegi kohtutäitur. Väljavõttest Ametlike Teadaannete internetileheküljelt nähtub, et 07.08.2002 ilmus enampakkumisteade, mille kohaselt kostja III müüs avalikul enampakkumisel 19.08.2002 kell 16:00 korteri aadressil Tallinn, XXXX XX-XX alghinnaga 750 000 krooni, tagatisraha tuli tasuda 10% alghinnast ja hiljemalt 12.08.2002 kl 9 kohtutäituri ametialasele arvele. Kostja III poolt 19.08.2002 kostjale I saadetud kirja kohaselt teatas kostja III, et seoses eksitusega kohtutäituri büroo töötaja poolt enampakkumise kuulutuses, mis ilmus 07.08.2002 sattus kuulutuse teksti viga, mis puudutab tagatisraha laekumise kuupäeva. Kuna kuulutuses avaldatud tähtajal on tagatisraha tasunud neli osalejat ning hiljem laekunud tagatisraha tasujaid on samuti, oleks mõistlik enampakkumine edasi lükata, et ei tekiks õiguslikke vaidlusi potentsiaalsete osalejate vahel. Enampakkumise edasilükkamisega hoitakse ära olukord, kus kahjustada võivad saada nii sissenõudja kui võlgniku huvid. Nimetatud kirjale on kantud käsikirjas märkus: „Nõus. Palun lükata täitetoimingud TMS § 33 kohaselt edasi kuni asjaolude selginemiseni või sissenõudja korralduseni täitemenetlust jätkata. S. J. Mody 19.08.2002. Nimetatud tõenditest tegi kohus järelduse, et esialgu toimuma pidanud enampakkumine hageja korteri sundvõõrandamiseks lükati edasi kostja III ettepanekul, kuna enampakkumise kuulutusse oli sattunud viga tagatisraha maksmise tähtaegade osas ja taheti ära hoida sellest tekkida võivaid õigusvaidlusi. Kostja III kirjast kostjale II nähtus, et 28.08.2002 edastas kostja III kostjale II täitetoimiku materjalid vastavalt kostja I esindajate S. J. Mody ja K. Tanneri avaldusele. Faksiteatest 28.08.2002 aastast ning koosmõjus I kd tl 113 asuva kohtutäituri teatisega enampakkumise edasilükkamise vajaduse kohta ja kostja III seletustega on usutav, et tegemist oli kostja III kohtutäituri kontole tagatisraha õigeaegselt kandnud nelja isiku nimedega. On usutav ka asjaolu, et sissenõudja palus saata nimekirja kostjale II eraldi faksina, sest täitetoimik pidi liikuma posti teel ja enampakkumine pidi toimuma juba 30.08.2002. Nimetatud tõendist ei saa teha järeldust, et kostjad tegutsesid tahtega kutsuda enampakkumisele valitud isikute ring ja hoida sellest eemal avalikkust. TMS § 51 lg 1 kohaselt hinnatakse vara võlgniku ja sissenõudja kokkuleppel. Kuivõrd hagejat täitemenetlusest ei teavitatud, jäeti ta ilma võimalusest sellist kokkulepet saavutada. Vaidlust ei ole, et käesolevas asjas hindas vara kostja III. Kostja ei selgitanud, mida ta vara hindamisel aluseks võttis, v.a asjaolu, et täitemenetluses on oluline menetluse kiirus, eluruum oli temale teadaolevalt ilma kommunikatsioonide ühenduseta ja eluruumi selle seiskorra hindamiseks sisse pääseda ei olnud võimalik. TMS § 51 lg 1 nõuab kohtutäiturilt lähtumist kohalikust keskmisest turuhinnast. Kostja I hindas vara väärtuseks 750 000 krooni. Ekspertarvamuse p 6.1 kohaselt oli konkreetse eluruumi turuväärtus minimaalselt 1 370 000 krooni. Seega hindas kostja III vara väärtuseks 54,7% selle tegelikust väärtusest. Nimetatut ei saa lugeda kohalikuks keskmiseks turuhinnaks TMS § 51 lg 1 mõttes. Vaidlust ei ole selles, et kostja II uuesti enampakkumise teadet ei avaldanud ja teavitas 28.08.2002 kirjaga nelja tagatisraha maksnud isikut. Kuivõrd kohtutäitur polnud võlgnikku täitemenetlusest teavitanud, ei saa lugeda õiguspäraseks enampakkumise päeva edasilükkamist ilma võlgniku ja sissenõudja ühise avalduseta (TMS § 60 lg 2). Avalikkuse osavõtt ja korteri eest selle turuhinna tasumine peaksid olema tagatud enampakkumise teate avaldamisega, milles on

märgitud ka müügi koht ja aeg (TMS § 61 lg 1 p 2) ja kuulutus peab ilmuma vähemalt 10 päeva enne enampakkumist. Samuti tuleneb TMS § 61 lg 1 mõttest, et enampakkumise edasilükkamisel tuleks anda ka uus tähtaeg tagatisraha maksmiseks. Kuulutust õige enampakkumise ajaga ei ilmunud. Enampakkumisteate avaldamata jätmine piiras avalikkuse osavõttu enampakkumisest, sest sellest ei saadud teadlikuks. Nimetatu koos korteri algse hinna liiga madala määramisega võimaldas müüa korteri turuhinnast madalama hinnaga. Kohus asus seisukohale, et 26.08.2002 Äripäeva artikkel ei ole usaldusväärne allikas korteri hinna kohta. Kohus asus seisukohale, et eelkõige rikuti kostja II ja III poolt hageja õigust olla täitemenetlusest teadlik ja kasutada temale täitemenetluses garanteeritud õigusi, k.a nõude vabatahtlik täitmine. Hageja õigusi ei rikkunud iseenesest asja üleandmine ühelt kohtutäiturilt teisele, sest nimetatu ei ole põhjuslikus seoses hagejale kahju tekkimisega. Seetõttu puudus vajadus hinnata, kas seda tehti täitemenetluse seadustikus sätestatud korda järgides. Hageja ilmajätmine võimalusest osaleda kohtu- ja täitemenetluses, korteri sundenampakkumisel müümine ja alla kohaliku keskmise turuhinna müümine jättis hageja ilma tema omandist ja vara sundvõõrandamise käigus saadavast õiglasest ja kohesest hüvitisest. Kostjate I, II ja III tegevus oli põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga (VÕS § 127 lg 4). Kahju tekitajate tegevusetuse korral nagu see on antud juhul kostjatele etteheidetav, kasutatakse põhjusliku seose kindlakstegemisel asendusmeetodit. Asendussmeetodit kasutades võib väita, et kui kostja I oleks kohtu- või täitemenetluses avaldanud, et hageja elukoht on välismaal, poleks kohus saanud tagaseljaotsust teha või oleks kohtutäitur saanud informeerida hagejat tema vastu algatatud täitemenetlusest. Kui kostjad II ja III oleks teinud mõistlikult võimaliku hageja aadressi teadasaamiseks, oleks hageja saanud täitemenetluses kaitsta oma õigusi, mh ka sissenõudja nõude vabatahtlikult täita. Kostja III tegevus müügihinna määramisel alla kohaliku keskmise turuhinna oli aktiivne tegevus ja selle tegevuse põhjusliku seose kindlakstegemisel tuleks kasutada elimineerimismeetodit. Kui kostja III oleks määranud kohaliku keskmise turuhinna, oleks hageja saanud õiglase hüvitise omandist ilmajäämise eest. See ei oleks kõrvaldanud asjaolu, et hageja oma omandist ilma jäi. Lisaks tuleb turuhinna määramist hinnata koos kostja II tegevusega, kes enampakkumisteadet teist korda ei avaldanud. Nimetatust tulenevalt ei saanud avalikkus teada, millal uus enampakkumine toimus ega saanud sellel osaleda. Seega on nimetatud kostjate tegevused/tegevusetused põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Hageja heitis kostjale IV ette, et ta teadis hageja elukohast Austraalias, kuid osales ebaseaduslikul enampakkumisel. Advokaadi volikirjast nähtus, et kostja esindaja K. Paatsi oli tutvunud Tallinna Hooneregistri toimikuga (XXXX XX). Kohus asus seisukohale, et erinevalt kohtumenetluses advokaadile antud volitustest ei saa Hooneregistri toimikuga tutvumise volikirjast teha järeldusi selle kohta, milleks volitas kostja IV advokaati toimikuga tutvuma ja mida esindaja seal tulenevalt oma ülesandest kindlaks tegema pidi. Nagu nähtub kostja II poolt esitatud ja täitetoimikus olnud Hooneregistri õiendist, ei sisaldanud mitte kõik dokumendid hageja kontaktandmete kohta märkeid. Vallasvara enampakkumise akti kohaselt toimus enampakkumine 30.08.2002 ja sellest võtsid osa 5 isikut, sh kostja IV. Seega maksis veel üks isik tagatisraha enampakkumise edasilükkamisel. Hageja ei ole tõendanud kostja teadlikkust enampakkumise ebaseaduslikkusest. Kostja ei saa antud asjaoludel vastutust kanda kohtu, sissenõudja või kohtutäiturite tegevuse õigusvastasuse eest. Kostja tegevus korteri omandamisel enampakkumisel ei olnud õigusvastane, mistõttu puudub vajadus hinnata kostja süü küsimust.

Kostjate II ja III puhul tuleb hinnata teo õigusvastasust. Kahju tekitamine kostjate poolt oli õigusvastane, kuivõrd see tekitati kannatanu omandi rikkumisega ja seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja p 7). Kostjate II ja III tegutsemise kohustus esmase täitekutse kättetoimetamisel, vara turuväärtuse hindamisel ja enampakkumiskuulutuse avaldamisel oli seadusest tulenev kohustus. Kohus asus seisukohale, et TMS-st tulenev kohustus toimetada võlgnikule kätte esmane täitekutse ja informeerida teda täitemenetlusest, määrata enampakutavale varale turuhind ja informeerida avalikkust enampakkumisest on sätestatud eesmärgiga kaitsta võlgnikku ja hoida temal ära kahju omandi kaotuse, aga ka vara madala hinnaga müümise tõttu. Vastavalt KTS § 6 lg 1 vastutab kohtutäitur oma ametikohustuste süülise rikkumise eest. Kaitsenormi rikkumisest tuleneva delikti puhul vastutab kaitsenormi rikkunud isik kõikide tagajärgede eest, mille ärahoidmiseks oli kaitsenorm ette nähtud, sõltumata sellest, kas ta soovis kahju tekitada või oli selles osas ettevaatamatu (VÕS § 104 lg 2, § 127 lg 2 ja § 1050 lg 1). Kohtutäituri hoolsus- ja informeerimiskohustuse sisustamisel saab sellest tulenevalt panna kohtutäiturile kohustuse informeerida võlgnikku käimasolevast täitemenetlusest ja selgitada võlgnikule tema õigusi ja kohustusi, täita võlgnevus nii sissenõudja kui võlgniku huve arvestades ja võimalikult väikest kahju põhjustades. Selline kohustus on mõistlik. Nimetatud kohustused jätsid kohtutäiturid süüliselt täitmata. Vara kaotus on kahjuks sõltumata sellest, kas kohaldada lepinguõigust või deliktiõigust. Hagejale tuleb hüvitada temale kostjate tegevusega või tegevusetusega põhjuslikus seoses olev kahju kohtuotsuse tegemise aja seisuga, kuna nimetatu on kooskõlas diferentsihüpoteesi printsiibiga (VÕS 127 lg 1 ja lg 4). Hageja nõudis varalise kahjuna otsest varalist kahju seoses omandi kaotusega (VÕS § 132 lg 1) ja kahju tekitamisega kaasnenud kulutusena kasutamiseeliste hüvitamist (VÕS § 132 lg 4 II lause, TsÜS § 62 lg 1), leides et kinnisasjade puhul tuleb kasutuseelise määramisel lähtuda kinnisasja eeldatavast netoüüritulust. Kostjad vaidlesid vastu hagejal tekkinud kahju ulatusele kui netoüüri hüvitamise nõudele kasutuseelistena. Kostja III leidis, et tegemist on puhtmajandusliku kahjuga, mis Eesti õiguskorras hüvitamisele ei kuulu. Kohus leidis, et hagejale tekkinud kahju näol – korterist ilmajäämise tõttu võimalikust netoüürist ilmajäämine – ei ole käsitatav puhtmajandusliku kahjuna. Kostja II leidis, et netoüür saab olla hageja saamata jäänud tulu. VÕS § 132 ei näe asja hävitamise, kaotsimineku või kahjustamise korral üldse ette saamata jäänud tulu hüvitamise võimalust ning selle sättega on seadusandja tahtnud piirata hüvitisnõudeid (võimaldada üksnes otsese kahju hüvitamist. VÕS § 132 lg 4 II lause annab õiguse nõuda kaotatud kasutuseeliste kui varalise kahju hüvitamist. Sellist liiki kahju hüvitamist on õigus kannatanul nõuda juhul, kui kannatanu sai tema õiguste rikkumist tõttu ärajäänud kasutuse tasuta. VÕS § 132 lg 4 II lause alusel hüvitatakse keskmine teenuse hind, mida ei makstud. Sätet pole alus kohaldada, kui isik ei ole saanud asja kasutada ega asja kolmanda isiku kasutusse anda sõltumata delikti toimepanemisest. Tegemist on normatiivse kahjuna saamata jäänud kasutuseeliste hüvitamisega. Ekslikud on kostjate seisukohad, et hageja peab selleks tõendama võimaluse asi üürile anda ja sellelt tulu teenida, samuti oma vastava soovi. Õigustatud on kostjate seisukoht, et arvestada tuleb kulutustega, mida üürileandjana tulnuks teha. Ekspertarvamuse p-s 7.1.3 on ekspert määratlenud netoüüri määra erinevatel perioodidel. Hageja nõudis minimaalset netoüüri alates 30.08.2002 enampakkumisest kuni 25.01.2010 ehk summas 587 000 + 56 000 = 643 000 krooni. Eksperdi kohtuistungil antud selgituste kohaselt on ekspertarvamus korteri netoüüri kohta tehtud 25.04.2009 seisuga ehk esimese kvartali seisuga, aasta lõpul toimus stabiliseerumine, seega tuleks maha võtta veel 700-

800 krooni. Arvestades, et hageja tegi oma arvestuse 25.01.2010 seisuga, tuleks netoüürist maha võtta õiglase hüvitise saamiseks 4 kuud x 800 krooni = 3 200 krooni. Sellega oleks ligilähedane kasutuseelise väärtus ajavahemiku 30.08.2002 kuni 25.01.2010, 643 000 – 3 200 = 639 800 krooni. Eksperdi ütluste kohaselt kohtuistungil peab korteri hinna määramisel arvestama, et „juhul, kui 1997-1998 remondi käigus korteri tehnosüsteeme ei vahetatud, siis kuulub (korter) C-klassi, kui vahetati, siis B-klassi. Vanalinnas antakse üürile nii B kui C kategooria kortereid. /.../ C kvaliteet ei tähenda, et korter oleks kõlbmatu.” Nimetatud tõendist saab teha järelduse, et andmed korteri tehnosüsteemide vahetamise kohta enne korteri omandamist kostja IV poolt puuduvad, kommunikatsioonide äralõikamine ei mõjuta korteri turuväärtust ja üürida saab välja ka C-klassi kortereid. Kohus asus seisukohale, et kuna puuduvad andmed, mis võimaldaksid väita, et 19971998 korteris tehnosüsteemid vahetati, kahju ulatuse tõendamiskoormus on hagejal, tuleb lähtuda seisukohast, et korter kuulub C-klassi. Lisaks tuleb arvestada kulutustega, mida hageja pidanuks kandma korteri üürile andmiseks. Vaidlust ei ole selles, et korter oli saanud veekahjustusi ja hoone tehnosüsteemidega ühendamata, hageja näol oli tegemist välismaal elava isikuga. Hageja kulutusteks tuleks seetõttu lugeda korteris vähemalt sanitaarremondi tegemine, korteri tehnosüsteemidega ühendamine ja isiku palkamise, kes üürnikega tegeleks (nt neile korterit näitaks, üürilepinguid sõlmiks jne). Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata hageja säästetud kulud (VÕS § 127 lg 5). VÕS § 127 lg 6 võimaldab juhul, kui kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha, otsustada kohtul selle suurus. Kohus leidis, et nimetatud säästetud kulutused olnuks vähemalt 100 000 krooni vaidlusalusel perioodil, millest tulenevalt on hüvitatava kasutuseelise väärtuseks 539 800 krooni. Ekspertarvamuse p 7.1.2 kohaselt on vaidlusaluse eluruumi keskmine müügihind 2009 I kvartali seisuga ja renoveerimata seisundis 2 830 000 krooni. Seega on hagejale tekkinud kahju suurus 2 830 000 + 539 800 – 800 000= 2 569 800 krooni. Kostja I leidis, et kui kostja I ei võinud määratleda hageja elukohana tema vara asukohta ehk XXXX XX-XX, Tallinnas, siis tuleb arvestada kahju tekitamisel ka Eesti Vabariigi ehk kohtu osa, kes tegi tagaseljaotsuse olukorras, kus see seaduse kohaselt võimalik ei olnud. Kohus asus seisukohale, et kuivõrd tegemist on kahju ühise tekitamisega ja solidaarnõudega, ei ole võimalik Eesti Vabariigi osa eraldi arvestada. Käesoleval juhul oli tuvastatud kostjate I, II ja III tegevuse/tegevusetuse kausaalseos tekkinud kahjuga ja ei ole alust kohaldada VÕS § 138 lg-s 2 sätestatut, mis käsitleb kahju tekitajate vastutust osavõlgnikena. Hagejal oli õigus valida, kelle vastu ta oma nõude esitab. Solidaarvõlgnikud vastutavad sisesuhtes omavahel VÕS § 137 lg-s 2 arvestades. Pole alust Eesti Vabariigi osa tõttu kahju tekitamisel vähendada kostjatelt väljamõistetavat kahjuhüvitist hagejale. Kostjad palusid arvestada hageja osaga temale kahju tekkimisel. Kostja I tugines kostja I põhikirja p-le 6, mille kohaselt ühistu üldkoosoleku toimumise kutse tuleb ühistu liikmetele allkirja vastu kätte anda või registreeritud posti teel saata nende elamu mõttelise osa või korteriomandi või muul nende poolt ühistu juhatusele kirjalikult teatatud aadressil. Käesolev vaidlus ei puuduta kostja I üldkoosolekut, mistõttu tõend asjas kohaldatav ei ole. Lisaks ei ole vaidlust selles, et hageja ei olnud korteriühistu asutamise juures ja ei olnud põhikirjast teadlik. Kostja I asutamiskoosoleku protokollist ja asutamislepingust 22.12.1998 nähtus, et kostja I asutajateks on olnud Ville Jehe esindatav OÜ Profigrupp, hageja asutajate hulka ei kuulunud. Hageja leidis, et temal ei saanud tekkida kohustusi seoses kostja I hallatava majaga tulenevalt hageja, Profigrupp ja Uus Maa vahelisest lepingust, mille kahe viimase nimel allkirjastas Ville Jehe. Nimetatud kokkuleppest tulenevalt on kokkuleppe osapooled leppinud kokku, et hageja annab tingimusliku nõusoleku seoses Uus Maa ehitusprojektiga XXXX XX tingimustel, et

hagejal ei ole rahalisi kohustusi seoses ehitusprojektiga, hagejal ei ole kohustust teha ühtegi rahalist panust Uus Maa ehitusprojektile. Kohus asus seisukohale, et hageja, Profigrupp OÜ ja Uus Maa vahelisest lepingust tulenev kokkulepe ei mõju kostja I õigustele nõuda korteriühistu põhikirjast või üldkoosoleku otsustest tulenevate kohustuste täitmist. Ka hageja pidi aru saama, et selline kokkulepe ei välista tema kohustusi teiste isikute ees. Nõusolek oli antud ehitusprojektile ja sellega kaasnevatele kulutustele, hagejal kui eluruumi omanikul võisid tekkida ka muud eluruumi omamisest tulenevad kohustused. Rahvastiku arvestuse andmebaasi väljatrükist nähtus ja selles ei ole vaidlust, et hageja elukoha andmed nii vaidlusaluse tagaseljaotsuse tegemise kui ka hilisemas täitemenetluses, ka enampakkumise toimumise ajal, vastavas registris ei sisaldunud. Mõistlik isikuna oleks hageja pidanud kas registreerima oma elukoha rahvastikuregistris, jätma naabritele oma kontaktandmed, korraldama oma posti edasisaatmise Austraaliasse või määrama esindaja selle vastuvõtmiseks. Sellega jättis hageja tegemata temalt mõistlikult oodatavad toimingud, mis oleks tekkinud kahju ära hoidnud või vähendanud. Kohtu hinnangul on hageja enda osa temale kahju tekkimisel 30%, mistõttu tuleb kahjuhüvitist nimetatu võrra vähendada (VÕS § 139 lg 2). Seega kohus võttis kahjuhüvitisest maha 770 940 krooni. Kostja III palus kahjuhüvitist piirata VÕS § 140 lg 1 alusel. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, millest tulenevalt võiks väita, et kahju hüvitamine täies ulatuses kostja III poolt oleks äärmiselt ebaõiglane. Seejuures arvestas kohus, et kahjuhüvitist on juba vähendatud kannatanu osa tõttu kahju tekkimisel, kostjal III on vastutuskindlustus, kindlustusandja on menetlusse kaasatud, kostja vastutab riigivõimu kandjana ja kostja ei ole esile toonud, et tema majanduslik olukord on halb. Hageja väitis, et kostjatega erinevates kohtumenetlustes vaidlemine ja omandist ilmajäämine on temale põhjustanud mittevaralisi kannatusi. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas märkis kohus, et kohtumenetluses osalemine ja oma õigusliku positsiooni kaitsmine on tsiviliseeritud viis õigusvaidluste lahendamiseks, seda ei saa pidada isiklike õiguste kahjustamiseks. Isegi kui kostjate osalemine menetlustes ja hageja hagidele vastuvaidlemine on hagejale väidetavat kahju põhjustanud, ei ole tegemist deliktiõiguslikus mõttes õigusvastase tegevusega, sest selline õigus tuleneb kostjatele II, III ja IV seadusest (VÕS § 1045 lg 2 p 1). Kostja I puhul ei saa hageja sellist kahju nõuda, kuna kostja kohustused ei olnud suunatud mittevaralise huvi järgmisele ning lepingu sõlmimise asjaoludest või kohustuse rikkumise asjaoludest tulenevalt ei saa väita, et kostja I pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist kahju (VÕS § 134). Hageja ei toonud esile, et tal oleks eluruumi vastu olnud eriline huvi, eelkõige isiklike põhjuste tõttu ehk nn afektsioonihuvi (VÕS § 134 lg 4 mõttes). Hageja väited, et ta kavatses veeta oma pensionipõlve just nimetatud korteris, ei ole tõendatud. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. (VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 1043). Brian Reginald McMahoni apellatsioonkaebus Apellant palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt, muutes kohtuotsuse resolutiivosa järgnevalt: välja mõista KÜ-lt Uexkülli Maja, Reet Vokkilt ja Marek Laanemetsalt solidaarselt varalise kahju hüvitis 2 989 800 krooni ja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras päevas varalise kahju hüvitise summalt 2 989 800 krooni alates kohtuotsuse tegemise päevast (25.02.2010) kuni varalise kahju hüvitise tasumiseni ning mittevaralise kahju hüvitamiseks õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Menetluskulud jaotada selliselt, et kõik menetluskulud jäetakse KÜ Uexkülli Maja, Reet Vokki ja Marek Laanemetsa kanda. Alternatiivselt muuta menetluskulude jaotust

selliselt, et KÜ Uexkülli Maja, Reet Vokki ja Marek Laanemetsa kohustatakse hüvitama Brian Reginald McMahonile menetluskulud osaliselt, sh riigilõivud, ekspertiisitasu ning õigusabikulud. Kohus vähendas põhjendamatult kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 2 alusel, leides, et hageja osa temale kahju tekkimisel on 30%. Kohtuotsus on põhjendamata, kuivõrd kohus ei näidanud ära põhjuslikku seost – st seda, kuidas konkreetselt käesolevas kaasuses kostja väidetav tegevusetus põhjustas kahju tekkimise või suurenemise. Hagejal puudus võimalus kahju tekkimist vältida just kostjate kohustuste rikkumise tõttu. Samuti ei põhjendanud kohus, miks ta vähendas kahjuhüvitist niivõrd suurel määral (30%). Kohtu arvates oleks Brian Reginald McMahon kahju vältimiseks võinud registreerida oma elukoha rahvasikuregistris või jätta naabritele oma kontaktandmed või korraldada oma posti edasisuunamise Austraaliasse või määrata esindaja selle vastuvõtmiseks. Eeltoodud kriteeriumid on kohus esitanud alternatiivsena. Tegelikult on VÕS § 139 kohaldamine kaasuse faktide põhjal välistatud. Kohtuotsus on nimetatud küsimuses ebaõige ja vastuoluline, kuivõrd kohus tuvastas, et kostjale I oli hageja aadress teada (kostja I varjas seda teiste kostjate eest), kostja II oleks pidanud hageja tegeliku aadressi välja selgitama ning kostja III oli hiljemalt päev enne ebaseaduslikku enampakkumist kindlalt teadlik asjaolust, et hageja elas tegelikult Austraalias. Seega pidi kostjatest tulenevalt igal juhul olema välistatud korteri müük, sõltumata hageja tegevusest või tegevusetusest. Seetõttu ei oleks kohtu poolt nimetatud sammude võtmine aidanud kostjatel I-III teada saada Brian Reginald McMahoni kontaktandmeid Austraalias, kuna need andmed olid kohtu hinnangul kostjatele I-III juba teada. Samuti ei oleks osundatud meetmed kuidagi saanud vältida kostjate poolt hagejale kahju tekitamist, kuivõrd kostjad, olles hageja andmetest teadlikud, müüsid hageja korteri ikkagi ära. Lisaks ei ole kohus arvestanud hageja subjektiivse teadmisega sellest, et tema äraolekul on 27.05.1999 lepingu alusel XXXX XX arendamisega seotud kõik kulud lubanud kanda arendajaks olnud Profigrupp OÜ. Brian Reginald McMahon ei saanud ega pidanud Eestist lahkudes ette nägema Profigrupp OÜ pankrotistumist, korteriühistu asutamist ning korteriühistu otsuse vastuvõtmist, millega asetati ühepoolselt Profigrupp OÜ arendusega seotud kulude maksmise kohustus Brian Reginald McMahonile ja teistele kaasomanikele. Brian Reginald McMahonil oli hiljem korteriühistu juhatajaks saanud Ville Jehe allkirjaga leping, mis kinnitas, et Brian Reginald McMahoni ei pea remondi tõttu ootama mingeid arveid ega oma omandit sellega seoses valvama. On tõsi, et hageja elukohta ei olnud registreeritud rahvastikuregistris. Brian Reginald McMahon lahkus Eestist 28.06.2001. Sellel ajal ei eksisteerinud Eestis õigusakti, mis kohustanuks või võimaldanuks Austraalias elaval Austraalia kodanikul võtta ennast arvele rahvastikuregistris. Vastavalt RRS § 2 lg 2 oli seaduse eesmärgiks tagada Eesti kodaniku ja Eestis elamisloa saanud välismaalase isikuandmete kogumine ja Eesti rahvastiku arvestuse pidamine. Niisiis on kohus alternatiivi Brian Reginald McMahonile ette heites vähendanud kahjuhüvitist 30%, tuginedes kriteeriumile, mida Brian Reginald McMahonil ei olnud kohustust ega isegi võimalust täita. Seega maakohtu otsus on vastuolus hagi aluseks olevate sündmuste toimumise aja tegelike asjaoludega. Tsiviilasjas on tõendatud, et Brian Reginald McMahon esitas oma kontaktandmed politseile. Lisaks politsei teavitamisele oli Brian Reginald McMahon lähtuvalt kohtuotsuses hinnatud Tallinna Linnaarhiivi dokumentidest teavitanud oma kontaktandmetest Hooneregistrit. Põhjendamatu on kohtu etteheide, justkui põhjendaks kahju vähendamist asjaolu, et Brian Reginald McMahon ei võtnud ette mõistlikke samme oma kontaktandmete edastamiseks rahvastikuregistrile. Brian Reginald McMahon oli riiki ja Tallinna linna oma asukohast mõistlikult informeerinud.

Kohtuotsus on selgelt vastuoluline. Kohtuotsuse lk 23 leiab kohus, et Brian Reginald McMahon põhjustas kahju suurenemise seoses naabritele oma kontaktandmete andmata jätmisega. Kohtuotsuse lk 15 tsiteeris Harju Maakohus Tallinna Ringkonnakohtu seisukohti tsiviilasjas 22/1360/04 ning tsiviilasjas 2/34-5687 ja tsiviilasjas 2-2/1674/04 ja kinnitas, et otsused on siduvad nendele menetlusosalistele, kes menetlustes osalesid. Ringkonnakohus kinnitab 15.11.2004 määruses, et „asjas esitatud dokumentidest järelduvalt oli kostja tegelik elukoht teada ka hagejale” ning et “hageja on oma tsiviilõigusi teostanud pahatahtlikult”. Samuti nõustus maakohus otsuse lk 15 asjaoluga, et Kostja I lisas Austraalia aadressi sisaldava dokumendi 30.01.2002 hagiavaldusele – millest maakohus järeldas õigesti: „Kuna kostja I nimetatud tõendi ise hagiavalduse juurde lisas, ei saa väita, et kostjale I ei olnud hageja tegelikud kontaktandmed teada.“ Järgnevalt käsitles kohus teisi tõendeid, mis tõendasid, et hageja naabritele XXXX XX majas ja korteriühistu juhatusele olid hageja kontaktandmed teada. Maakohtu otsuse kohaselt – „Seega tuleneb nimetatud tõenditest, et ka kostja juhatuse liige S. J. Mody omas andmeid nii hageja esindaja kui ka kontaktandmete kohta.“ Eeltoodus väljendubki kohtuotsuse vastuolulisus – ühelt poolt leidis kohus, et Kostja I teadis juba 2001 Brian Reginald McMahoni kontaktandmeid, kuid teisalt vähendab kohus kahjuhüvitist 30%, leides, et hageja „suurendas“ kahju, kuna ei andnud naabritele (veelkord) kontaktandmeid. Olukorras, kus Brian Reginald McMahoni andmed olid KÜ juhatusel ja naabritel olemas ning Brian Reginald McMahon oli kindel, et kõik KÜ liikmed olid ka lepingu pooleks, kus olid kirjas tema õiged kontaktandmed, puudus tal alus (nagu igal mõistlikul isikulgi samadel asjaoludel) arvata, et ta peaks tegema veel mingeid täiendavaid pingutusi naabrite teavitamiseks. Kohus ei käsitlenud nimetatud kontekstis hageja tõendit, milles hagejale oli kirjalikult kinnitatud, et temal elamu arendamisega seoses kulutusi kanda ei tule. Olukorras, kus Brian Reginald McMahon oli oma andmed edastanud politseile, hooneregistrile ja naabritele ning korteriühistul olid Brian Reginald McMahoni õiged kontaktandmed KÜ hagi esitamise hetkel (30.01.2002) ja ka korterile sissenõude pööramisel (2002. august) olemas, ei ole Brian Reginald McMahoni tegevusetus õigusvastane ega põhjuslikus seoses kahju tekkimise või suurenemisega. Seega ei ole hüvitise vähendamine põhjendatud ega seaduslik. Käesolevas vaidluses ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võiks olla aluseks VÕS § 139 lg 2 kohaldamisele (kahju tekkimise ohule mittereageerimine kannatanu poolt). Ka VÕS § 139 lg 1 ei kuulu asjas kohaldamisele, sest kahjul puudub igasugune seos hagejast tulenevate asjaolude või ohuga selle normi tähenduses. Isegi kui tinglikult aktsepteerida väidet, et hageja osales endale kahju tekitamisel, tulnuks sellisel juhul hüvitise suuruse määramisel arvestada fakti, et hageja ei nõudnud kahju hüvitamist lähtuvalt maksimaalsest võimalikust hüvitise määrast (korteri kuuluvus B klassi – kallim seisund), vaid lähtus B ja C (odavam seisund) klassi keskmisest. Eirates eksperdi sõnu, mis kinnitasid korteri kuuluvust klassi B valis kohus arvestuse aluseks absoluutse miinimumi (klassi C) ning vähendas seda veelgi 30%. Kohus on VÕS § 139 (lg-t 2) rakendanud sisuliselt põhjendusega, et välismaalane ei juhtinud kostjate tähelepanu sellele, et tema omand on puutumatu ka sel ajal, mil ta seda otseselt ei valva. On meelevaldne tõlgendus justkui oleks Eestis omand riigivõimu õigusvastase sekkumise eest kaitstud üksnes juhul, kui seda füüsiliselt valvatakse. Seega tulnuks varalise kahju nõue täies ulatuses rahuldada. Kohus tuvastas, et ligilähedane kaotatud kasutuseelise väärtus ajavahemikul 30.08.200225.01.2010 on ca 639 800 krooni. Nimetatud summa paikneb hageja poolt võimaliku arvestuse

alternatiivsete alustena toodud viivise 635 385 krooni ja üüri 643 000 krooni vahel ja on seetõttu eelduslikult mõistlik. Kohus on põhjendamatult vähendanud kahjunõuet 100 000 krooni võrra leides, et hageja säästis ca 100 000 krooni, mille ta oleks pidanud kandma seoses korteri üürileandjaks olekuga. Kohtu järelduse kohaselt oli seetõttu nimetatud perioodi eest hüvitiseks 539 800 krooni (639 800100 000). Kohtu seisukoht hüvitise vähendamisest on ekslik. Kohtul jäi märkamata, et hageja nõue oli arvestatud netoüürina, mitte brutoüürina, ehk siis nõudest olid juba üürileandja tavapärased kulutused (so eeldatav sääst) seoses korteriga maha arvatud. Ka kostjatele oli hageja nõue – et sellest on maha arvatud üürileandja kulutused – arusaadav. Kohtuotsus on seega põhjendamatu ja vastuolus hageja nõudega ning selle nõude kohta kohtu juhtimisel kogutud kohtuliku ekspertiisiga. Kohus ei arvestanud eksperdi poolt kohtuistungil antud ütlustega, mille kohaselt oleks korteri üürileandmiseks vajalik olnud minimaalne kulutus seoses torude taasühendamisega (ekspert viitas vajadusele anda torumehele „pudel”, mis on 100 000 kroonist kaugel). Samuti jättis kohus tähelepanuta eksperdi seisukoha, et korter seisundis C ei pidanud üldse remonditud olema. Samuti jättis kohus tähelepanuta fakti, et hageja vastav nõue oli esitatud alternatiivsel alusel. Olukorras, kus hageja taotles sama perioodi eest alternatiivselt hüvitist seaduses sätestatud viivisemäära piires summas 635 385 krooni, on kohus sisuliselt vähendanud seaduses sätestatud viivisemäära samuti 100 000 krooni võrra ilma igasuguse ratsionaalse või õigusliku põhjenduseta. Viivise saamiseks ei oleks hageja pidanud tegema 100 000 krooni eest kulutusi. VÕS § 127 lg 6 ei saa rakendada hüvitisest mahaarvamiste tegemiseks, vaid olukorras, kus kahju täpset suurust ei sa kindlaks teha. Käesoleval juhul on kahju täpne suurus kindlaks tehtav ekspertarvamuse alusel. VÕS § 127 lg 5 kohustab mahaarvamist täpselt põhjendama ja hüvitisevähenduse tõenditele (st reaalsetele ja tegelikele kuludele) rajama. Seega on kohus valesti rakendanud VÕS § 127 lg-t 5 ja 6, mille tulemusena on ekslikult tuvastanud 100 000 krooni võrra väiksema kahjusumma. Seejuures on kohus eksinud TsMS § 442 lg 8 vastu, kuivõrd kohtuotsuses on hageja alternatiivne nõudealus jäänud ilma igasuguse tähelepanuta. Kohus määratles ebaõigesti korteri väärtuseks eksperdi arvamuse madalaima võimaliku väärtuse, arvestamata korteri väärtust otsuse tegemise ajal ning eksperdi põhjendusi korteri hinnaklasside tuvastamiseks oluliste asjaolude kohta. Hageja nõudis hüvitist ekspertarvamuse p-s 7.1.2 esitatud väärtuste keskmisele tuginedes. Kuigi hageja veendumuse kohaselt oli korter kvaliteediklassis B, nõudis hageja kahju hüvitist mõistlikult kvaliteediklassi B ja C keskmisena. Ekspertarvamuse p 7.1.2 tõendab, et 2009. I kvartalis oli samaväärse korteri keskmine väärtus 3 150 000 krooni, so 320 000 krooni suurem, kui kohus arvas. Kohtuotsusest nähtuvalt, kuivõrd (kohtu arvates) puuduvad andmed, mis võimaldaksid väita, et 1997-1998 korteris tehnosüsteemid vahetati ja kahju ulatuse tõendamiskoormus on hagejal, tuleb lähtuda seisukohast, et korter kuulub C-klassi. Kohtu sellekohane seisukoht on ekslik. Kohus jättis tõenditena hindamata fotod, millel olid nähtavad uued köögiseadmed, radiaatorid ja valgustid ning fotod, millel oli näha, et 1997-1998 avati korteri renoveerimiseks kõik selle konstruktsioonid täielikult. Kohus on valesti, so ekspertarvamust, eksperdi kohtus antud selgitusi ning korteri kohta esitatud tõendeid eirates lähtunud absoluutsest miinimumist (C-klassi madalaim hind), kuigi eksperdi kinnitusel oleks korteri absoluutne miinimumhind (C-klassi „põhi“ - 2,83 mln krooni) korteril vaid juhul, kui eirata kõiki asjas esitatud andmeid ja fotosid, mis kinnitavad korteri renoveerimist (B-hinnaklassi kuulumist).

Tsiviilasjas kohtu määratud ekspert Toivo Rattasepa 25.04.2009 ekspertarvamuse nr TR 1465/2009 p 3.4 järgi oli XXXX XX-XX korter 30.02.2002 vähemalt elamiskõlblik (C-kvaliteet) või keskmises seisukorras (B-kvaliteet). Kohtuistungil vastusena Urmas Paaveli esindaja küsimusele selgitas ekspert „See ei muuda kvaliteedi klassi, et torud pole tagasi keevitatud./.../ Kui kommunikatsioonid on ära lõigatud üle kolme kuu ja taastamist ei tehtud, ei muuda asja väärtust, kui seda on võimalik tagasi ühendada väikese kuluga. Antud konkreetsel juhul ei muutnud see asja väärtust. Mul puuduvad andmed, kui pikk see periood oli ja kas tagasi ühendati, sellepärast annangi oma arvamuse lähteandmete ebatäpsusest tulenevalt vahemiku +/-.“ Eeltoodu kinnitab, et kommunikatsioonide äralõikamine korteri turuväärtust ega kvaliteediklassi tegelikult ei mõjutanud. Kohus tegi järelduse, et korter kuulus kvaliteediklassi C, üksnes lähtuvalt eksperdi ühest lausest ning järeldusest, et kui ignoreerida tõendeid torude vahetamisest 1997-1998, on korter klassis C. Kohus jättis täielikult tähelepanuta eksperdi poolt kohtuistungil antud muud seletused, millest ekspert ei loobunud vaatamata kostjate esindajate suunavatele küsimustele. Näiteks väljendas ekspert, väites, et korter kuulus pigem kvaliteediklassi B, väga selgelt järgnevat: “Selle aluseks on esitatud fotod lisas 1.1. Hageja poolt esitatud fotod, kus teostatakse remonti 1997 ja lisas 1.2 esitatud fotod, kus minu silm näeb köögikraani, nõudepesumasin, uuemat sorti lampi, põrandal näha suuri plaate. Hageja esitas selgitava joonise ingliskeelse (ekspertarvamuse lisas), mis selgitab hageja väitel situatsiooni kuni aprill 1998. Nende alusel ma eeldasin, et seal tehti mingi remont, mis vastaks B klassi tasemele. Kui me täielikult eirame neid fotosid ja skeemi, siis kuulub see eluruum C-kvaliteedi klassi, seetõttu on järeldustes kaks väärtust esitatud.” Eeltoodud eksperdi selgitus tõendab üheselt, et C-klassi kuuluvaks saab korteri lugeda üksnes siis, kui eirata hageja poolt tõendina esitatud ja ekspertarvamusele lisatud fotosid ja joonist. Kohtul ei ole otsust tehes võimalik fotosid ja joonist eirata, kuivõrd TsMS § 232 lg 1 kohustab kohut hindama kõiki tõendeid. Niisiis ei ole eksperdiarvamuses esitatud eeldus korteri C klassi lugemiseks täidetud ja kohtuotsus on selles osas ebaseaduslik. Lisaks kinnitas ekspert, et „Keegi ei ole väitnud, et tehnoseadmed oleksid puudunud, nende katkilõikamine ei muuda nende olemasolu olematuks.“ „Ainsad materjalid, mida kasutada on fotod ja üks skeem. Kui üks korter lammutatakse sellisena tühjaks, ma eeldaksin, et vahetatakse ära ka kaablid, siin on näha, et kõik kihid on maha võetud seintel (lisa 1.1. fotod 3, 4 ja 5, mis peaks kajastama remonti 1997. aastal).“ „Fotode põhjal lähtun sellest, et 1997. oli seal keskküte.“ Kohtu käsutuses olid tõendid, mis võimaldasid määratleda korteri ka B kvaliteediklassi. Ka ekspert oli seisukohal, et pigem oli tegemist kvaliteediklassiga B, kuid 100% kindlust selles ei saanud olla. Sellises olukorras oli igati põhjendatud lähtuda hageja palvest määratleda kahju suurus ligikaudsena lähtuvalt B/C vahelisest keskmisest, mitte viletsamast kvaliteediklassist. Kohus jättis tähelepanuta fakti, et hagejal ei olnud võimalik esitada täiendavaid tõendeid eksperdi hinnangul oluliste so kaetud või varjatud tööde (sh tehnosüsteemide vahetamise) kohta, kuivõrd korteri lammutamisprotsessi kohta tõendite esitamise muutsid võimatuks kostjad. Kostjad I, II ja III ei dokumenteerinud korteri seisundit täitemenetluse käigus ning Kostja IV, kes algselt kinnitas korteri seisundist video- ja fotomaterjali olemasolu, keeldus hiljem neid kohtule esitamast. Seejuures tõendas hageja, et kostjatel lasus korteri seisundi dokumenteerimise kohustus. 25.01.2010 kohtuistungi protokolli lk 6 on eksperdi seisukoht „Vastab hageja esindajatele – tehnilisest küljest U. Paaveli remondi puhul on asendatud vaheseinad kandvate postide talastiku süsteemiga (lisa 1 fotod 7 ja 8). See on tehnilises mõttes hoone jäigastavate konstruktsioonide muutmine ja vajalik ehitusluba.“ Seega oleks U. Paavel pidanud esitama projekteerimistingimuste saamiseks eskiisi ja pärast projekteerimistingimuste saamist ehitusprojekti, mille alusel oleks väljastatud ehitusluba. Ehitusprojekti koostisosaks on

seletuskiri, kus kirjas olemasolev olukord ja projektijärgne olukord. Olemasoleva olukorra dokumenteerimata jätmine oli kostjate mõjusfääris. Analoogia korras pidanuks kohus rakendama TsMS § 270 lg-t 1 ja lugema hageja väited korteri seisundist tõendatuks. Samuti ei juhtinud kohus kordagi hageja tähelepanu vajadusele tõendada kommunikatsioonide vahetamise/mittevahetamise toimumist. Sellist vajadust ei olnud hagejal võimalik tuvastada ka ekspertarvamuse tekstist. Eeltoodud tõendite kogumis palub apellant ringkonnakohtul muuta maakohtu otsust ning määratleda kahjuhüvitis korteri turuväärtuselt B ja C kvaliteediklassi vahelise keskmises summas (so 3 150 000 krooni, ekspertarvamuse p 7.1.2). Juhul kui maakohus leidis, et küsimus, kas torud on vahetatud või mitte, oli asjas määrava tähtsusega, pidanuks ta juhtima poolte tähelepanu selle asjaolu tõendamise vajalikkusele ning arutama täiendavate tõendite kogumise võimalusi. Meie hinnangul täiendavate tõendite kogumise vajadus puudus, kuivõrd asjas olid fotod, mis võimaldasid kommunikatsioonide vahetamist tõendada ja määrata kahjuhüvitis VÕS § 127 lg 6 alusel. Kohus on ebaobjektiivselt ja vastuolus eksperdi arvamusega vähendanud korteri turuväärtust. Kohtu otsustus on põhjendamatu ka seetõttu, et hageja kahjunõue lähtus ekspertarvamuse põhjenduste ja kogutud tõendite objektiivsest keskmisest, mitte maksimaalsest suurimast võimalikust summast 3 740 000 krooni (ekspertarvamuse p 7.1.2, B-klassi maksimum: 3 470 000+270 000 krooni). Kohus on käsitlenud mittevaralise kahju nõude aluseid üksnes osaliselt ning eksinud tuvastuses, justkui ei oleks esiletoodud mittevaralise kahju tekkimist tõendavaid asjaolusid Hageja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 132 lg 2 alusel järgmiste isikuõiguste rikkumise eest: au teotamine, inimväärikuse alandamine, õiguse ise vabalt otsustada rikkumine, kodu puutumatuse rikkumine, õiguse oma omandit segamatult kasutada. Brian Reginald McMahon on olnud seadusekuulekas kodanik ning pidanud oma ametist tulenevalt olema teistele eeskujuks. Olles ise teise riigi diplomaat ning uskudes Eesti õigusriiklusesse on Brian Reginald McMahonile tema põhiõiguste jäme rikkumine samas riigis mõjunud eriti rängalt ning toonud kaasa sügava pettumuse. Korteri ebaseaduslik võõrandamine rikub Brian Reginald McMahoni põhiseaduslikku põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures (PS § 24), põhiõigust võrdsusele seaduse ees (PS § 12), põhiõigust olla kaitstud riigivõimu omavoli eest (PS § 13), põhiõigust aule (PS § 17), põhiõigust vabale eneseteostusele (PS § 19), põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele (PS § 26), põhiõigust omandi puutumatusele (PS § 32) ning põhiõigust kodu puutumatusele (PS § 33). Kohus puudutab hageja mittevaralise kahju nõuet üksnes pealiskaudselt, leides, et kohtumenetluses oma õigusliku positsiooni kaitsmine on tsiviliseeritud viis õigusvaidluste lahendamiseks ja seda ei saa pidada isiklike õiguste kahjustamiseks. Tegemist ei ole deliktiõigusliku õigusvastase tegevusega. Lisaks väitis kohus, et kostja I ei pidanudki aru saama, et kohustuse rikkumine võib kaasa tuua mittevaralist kahju. Lisaks leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud oma väidet, et kavatses veeta pensionipõlve just nimetatud korteris. Kohtu nimetatud seisukohad on ekslikud. Kõikide kostjate tegevuses eksisteerib hageja õiguste rikkumine, mis ettenähtavalt võis hagejas tekitada mittevaralist kahju kasvõi ängistustunde näol, mistõttu on psüühilisse heaolusse sekkumine tõendatud. Kohus ei ole põhjendanud, miks kohtumenetluse käigus isiku räige solvamine on üks osa tsiviliseeritud viisist õigusvaidluste lahendamiseks, mis ei saa olla õigusvastane. Näiteks piirab menetlusosalise vabadust vastaspoolt jämedalt solvata TsMS § 200 lg 1 ja 2. Seetõttu võib ka menetlusosalise tegevus kohtumenetluses osutuda deliktseks ning olla aluseks kahjunõudele. Isegi kui nimetatud solvangud ei oleks iseseisvaks kahju hüvitise nõude aluseks, tuleb mittevaralise kahju suuruse määramisel reeglina arvestada ka kahju tekitanud isikute käitumist kahju kannatanuga pärast rikkumise ilmsikstulekut.

Vaieldamatult on tõendatud kostjate poolt hageja omandiõiguse rikkumine. Samuti on vaieldamatult kostjad võtnud õigusvastaselt hagejalt võimaluse vabalt otsustada seda, mida ta enda omandisse kuuluva korteriga tulevikus teeb. Samuti on vaieldamatult tõendatud, et ükski kostja ei ole hageja ees vabandanud, asunud kahju hüvitama ega üritanud muul viisil hageja suhtes toimepandud ebaõiglust heastada. Kostjad ei ole teinud ühtegi ettepanekut kahju heastamiseks ega kompromissi sõlmimiseks. Seetõttu on viibinud ka hageja võimalus oma normaalse elu juurde tagasi pöörduda. Brian Reginald McMahon hobiks on reisimine ning selle hobi teostamine on vaidluse tõttu juba aastaid takistatud. Kostjad II ja III tegutsesid riigivõimu esindajatena, mistõttu on Brian Reginald McMahon õiguste rikkumisel rikutud erilist usaldusseisundit, mida riik evib. Brian Reginald McMahonil oli õigus eeldada, et riik tema õigusi kaitseb. Selle asemel kasutati riigivõimu, et ta õigusi rikkuda. Lisaks on rikkujateks Brian Reginald McMahoni majanaabrid. Seega on Brian Reginald McMahoni jaoks kadunud turvatunne nii Eesti riigi kui konkreetse maja suhtes. Nimetatust tõusetub samuti mittevaralise kahju tekkimise eeldus. Kostjad väidavad, et Brian Reginald McMahon on ise omandi kaotuses süüdi, kuna ei ole pidevalt oma vara isiklikult valvanud. On tõendatud fakt, et kostja I esitas menetluses kostjat solvavad seisukohad, mis väljuvad ilmselt viisakuse piiridest. Kostja kirjeldas Brian Reginald McMahonit, kelle omandiõigust ta oli räigelt rikkunud järgmiste sõnadega „enda arvates tuli ta riiki, kus kehtivad alles “kauboikapitalismi” reeglid ning kus temal kui välismaalasel ja varakal inimesel on teistega võrreldes eriõigused” ning et Brian Reginald McMahon „leidis, et tal on täielik õigus elada teiste korteriomanike arvel”. Selle asemel, et vabandada isiku ees, kellele kostja põhjustas ängistust ja kelle otsustamisvabadusse jämedalt sekkus, asus kostja hagejat solvama, heites talle ette tema rahvust ning majanduslikku seisukorda. Samuti on KÜ kui sama maja korteriomanikke ühendava juriidilise isiku poolt kummaline heita ühele ühistu liikmele ette, et tal on olnud piisavalt vahendeid, et sellesse majja korterit soetada. On arusaadav, et toimunud sündmused tekitavad Brian Reginald McMahonis negatiivseid mälestusi ning rikuvad tema turvatunnet ja usaldust riigi ja seaduse kaitsele. Olles eakas inimene, kannatab ta kostjate pideva vastutöötamise ning naeruvääristamise tõttu stressi all, mis avaldub muretsemises, ärevuses, unetuses. Kõiki negatiivsete emotsioonide negatiivseid mõjusid Brian Reginald McMahoni tervisele ei ole võimalik välja tuua. Ometi võib rikkumiste iseloomu ja ulatust hinnates eeldada, et lisaks varalisele kaotusele on tekkinud ka mittevaraline kahju kasvõi läbi ängistustunde. Nimetatud rikkumiste (ja muude esiletoodud rikkumiste) kontekstis oleks pidanud kohus esmalt otsustama, kas mittevaraline kahju kuulub rahas hüvitamisele ning seejärel esitama kaalutlused, miks kahju suurus peaks olema suurem või väiksem. Kahju suuruse hindamisel tulnuks arvestada, kas kostjad on teinud midagi selleks, et hagejale õigusvastaselt tekitatud ängistustunnet vähendada, tema ees vabandada või kahju hüvitada. Selles kontekstis on hageja asjakohaselt esile toonud kostjate ülbe ja ebaviisaka käitumise, kui kahju suurust mõjutava asjaolu. Kohus ei ole käsitlenud enamikku Brian Reginald McMahoni mittevaralise kahju hüvitamise aluseid tõendavaid asjaolusid ega materiaalõiguslikke aluseid, mistõttu jääb apellant esimese astme kohtule esitatud seisukohtade juurde täies ulatuses ning palub ringkonnakohtul nimetatud seisukohti käsitleda. Kohus on täielikult mööda vaadanud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) vastavasisulisest praktikast, mis oli hageja kohtule esitatud seisukohtadele lisadena esitatud. Kuivõrd kohus ignoreeris valdavas enamuses hageja põhjendusi mittevaralise kahju tekkimise ja õigusliku kvalifikatsiooni kohta, käsitleb hageja seda küsimust käesolevas apellatsioonis täies mahus.

Üheks argumendiks, mida kohus puudutas, on Brian Reginald McMahoni selgitus, et kostjad on sekkunud tema õigusesse vabalt otsustada oma enda tuleviku üle ning nurjanud tema soovi nimetatud korteris oma vanadust veeta. Kohus ei ole arvestanud Brian Reginald McMahoni käitumisega konkreetse korteri suhtes, kus Brian Reginald McMahoni valis välja korteri vanalinnas, olles samal ajal Eesti regiooniga seotud, renoveeris selle endale meelepärasena ning ei müünud seda ära. Selles olukorras, arvestades Brian Reginald McMahoni tegevust on usutav tema väide soovist vanaduspäevad just selles korteris veeta. Ülejäänud mittevaralise kahju avaldumise viise ei ole kohus otsuses isegi maininud. Kohus ei ole neid aspekte otsuse tegemisel üldse arvesse võtnud ning otsus selles osas on meelevaldne ja motiveerimata. Brian Reginald McMahon on eakas inimene, kes soovis oma pensionipõlve veeta Tallinna vanalinnas ning ostis selleks tarbeks juba 1998. aastal XXXXXX tänavale korteri. Kuna Brian Reginald McMahoni on siinses regioonis diplomaadina palju aastaid töötanud, on tal tekkinud Tallinnaga emotsionaalne side ning Tallinna vanalinna konkreetsesse korterisse elama asumine kuulus tema kindlate tulevikuplaanide hulka. Kõnealune korter oli Brian Reginald McMahonil spetsiaalselt välja valitud sobiva asukoha, korruse kui vaate tõttu. Brian Reginald McMahoni oli panustanud korteri taastamisse ja endale meelepäraseks kujundamisse, näiteks päästes vana liistparketi, mida tahtis säilitada. XXXX tänava korter ei olnud Brian Reginald McMahoni jaoks lihtsalt kinnisvarainvesteering või peatumiskoht, vaid paik, kuhu ta tahtis luua oma uue kodu. Kodu kuulub inimese privaatsfääri ning selle emotsionaalset tähtsust on raske üle hinnata. Ka tulevikuplaanid on inimesele väga privaatsed ning nendega seoses on ta emotsionaalselt eriti haavatav. Eeltoodud asjaolude kontekstis näeb materiaalõigus ette mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramise . Riigikohus on seisukohal, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes või füüsilistes kannatustes, mida talle on tekitatud tahtlikult või hooletusest. Mittevaralise kahju tekkimiseks piisab ka elukvaliteedi vähenemisest. Kannatanul ei lasu kohustust esitada tõendeid kahju tekkimisest (arstitõendid vms), vaid ainult kohustus tõendada oma õiguste rikkumist kahju tekitajate poolt. Riigikohus kinnitab samuti, et kannatanul on õigus eeldada, et riigivõimu esindajad juhinduvad kehtivatest õigusaktidest ja täidavad seadusi. Samuti on Riigikohus seisukohal, et mittevaralise kahju tekkimist isikuõiguste rikkumisel eeldatakse. VÕS § 134 lg 2 tähenduses on “isikuõiguste” rikkumiseks isiku väärikuse alandamine, au ja hea nime teotamine, kodu ja eraelu puutumatuse rikkumine. Lisaks PS § 32 kaitseb omandi puutumatust ka Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) esimese protokolli art 1, mis annab igale füüsilisele ja juriidilisele isikule õiguse oma omandit segamatult kasutada (peaceful enjoyment of his possessions). On fakt, et Brian Reginald McMahoni õigust oma omandit segamatult kasutada on rikutud kõige jämedamal võimalikul viisil. Samuti on fakt, et kuna R. Vokk ei teavitanud hagejat enampakkumisest, kaotas hageja aegumise tõttu ka võimaluse omandi taastamiseks. Hageja juhtis Harjus Maakohtule esitatud seisukohtades tähelepanu ulatuslikule ja järjekindlale EIK praktikale analoogilistes vaidlustes. Riigikohus on leidnud üldistades, et EIK praktikaga tuleb Eestis kohtumõistmisel arvestada, on Riigikohus ka konkreetses küsimuses võtnud EIK-ga sarnase seisukoha: “Moraalse kahju (õigustamatud kannatused) olemasolu selles tähenduses eeldatakse, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge – muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühika – ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa hageja kahju tekkimist käsitletud tähenduses tõendada ühegi TsMS §-s 90 lg 2 nimetatud tõendiga: tunnistaja ütluse, poole ja kolmanda isiku

seletuse, dokumentaalse tõendi, asitõendi, paikvaatluse ning eksperdi ütlusega. Hageja peab tõendama au teotamise (rikkumise) fakti ning põhjendama, miks ta leiab, et see on vaadeldav au teotamisena. Seega puudub vajadus kirjeldada hagiavalduses seda, milles hageja kannatused seisnevad.” Samuti on PS § 10 kaitstava inimväärikuse elemendiks igaühe õigus ise vabalt otsustada. Õigus vabalt otsustada kuulub ka PS § 19 üldise vabaduspõhiõiguse kaitsealasse. Vabadus kujundada oma elu vastavalt oma soovile on inimväärikuse alus. § 19 lg 1 avab eneseteostuse kaudu üldise vaimse vabaduse, olles sel viisil üks inimväärikuse garantii § 10 peamisi väljundeid. Kaitstud on isiku otsustamisvabadus sellest sõltumata, milline kaal on valitud tegevusel eneseteostuse jaoks. Vaieldamatult on Brian Reginald McMahonilt võetud võimalus ise oma omandi üle otsustada. Lisaks on rikutud Brian Reginald McMahoni tulevikuplaanid, mille kujundamise üle otsustamine on tema põhiõiguseks. Samuti on rikutud Brian Reginald McMahoni õigust end vabalt teostada sellega, et ta on olnud sunnitud pühendama oma aega, raha ja energiat ebaseaduslikult võõrandatud omandi tagasisaamisele. Brian Reginald McMahonil oli valida, kas jätta oma õiguste rikkumine sinnapaika või panna kohtus oma õigus maksma. Mõlemad variandid piiravad tema õigust ise oma elu üle vabalt otsustada ja seda korraldada – ühel juhul rikuti juba tema poolt tehtud plaani asuda vanaduspõlves XXXX tänava korterisse elama ning teise variandi alternatiivkuluks on olnud loobumine reisimisest, kuivõrd tööst vaba aeg ning reisimiseks kogutud raha on kulunud kohtumenetlusele. Seega on Brian Reginald McMahoni inimväärikust ja üldist vabaduspõhiõigust rikutud. Samuti on rikutud Brian Reginald McMahoni õigust kodu puutumatusele. Üldine isikuõigus on lex generalis’ena isiku õigus vabale eneseteostusele (PS § 19), mille erinormid on muu hulgas õigus eraelu puutumatusele (PS § 26 esimene lause) ja kodu puutumatusele (PS § 33). Nii kodu kui eraelu puutumatuse rikkumine on loetud VÕS § 134 lg 2 mõttes isikuõiguste rikkumiseks. Mõistet “kodu” on kohtud, näiteks EIK, tõlgendanud laialt, näiteks hõlmab kodu mõiste ka äriühingu ruume. Kodu puutumatuse rikkumise tuvastamisel ei ole oluline, kas rikkumise hetkel viibis omanik kodus või mitte. Käesoleval juhul on Brian Reginald McMahonilt võetud tema tulevane kodu, milleks ta oli välja valinud kõigi näitajate poolest kõige sobivama korteri ning mida ta oli kujundanud ja taastanud. Ilma kahtluseta rikuti Brian Reginald McMahoni valdust korterile, kuivõrd Brian Reginald McMahon jäi koos omandiõigusega ilma ka õigusest oma tulevast kodu vallata. Seejuures olid korterile ligipääsu võimaldavad võtmed kui otsene valdus Brian Reginald McMahoni käes ning ta ei loovutanud neid vabatahtlikult. Antud asjaolud annavad selgelt alust eeldada, et Brian Reginald McMahonil on tekkinud ängistust ja abituse tunnet ja frustratsiooni. Nimetatuga on mittevaralise kahju eeldused täidetud. Kostjad on teotanud Brian Reginald McMahoni au VÕS § 134 lg 2 mõttes, kuna hageja naeruvääristamine ja mõnitamine on ületanud vaidlusolukorra tsiviliseeritult lahendamise piiri. Vastavalt PS § 17 ei pea keegi sellist au teotamist taluma. Au teotamine riivab inimese õigust lugupidamisele ning käesoleval juhul on kostjad Brian Reginald McMahoni suhtes äärmiselt lugupidamatult käitunud. Ei ole kahtlust, et kellegi nimetamine kauboikapitalistiks, kes peab end teistest paremaks, kuna on jõukas ning välismaalane ning ostab tühise hinna eest Eestis kinnisvara kokku, on Eestis ning mujal halvustava tähendusega hinnang. Kuivõrd Brian Reginald McMahon ei ole andnud selliseks halvustavaks hinnanguks põhjust, loetakse see au teotamiseks. Sealjuures ei ole oluline, et au teotamine toimuks tingimata laiema avalikkuse ees, näiteks ajakirjanduses. Inimese au ja väärikus on rohkem sisemised subjektiivsed kategooriad, mida kannab inimene ise. Au ja väärikuse riive võib aset leida ka kitsas ringis üksikute isikute vahel, mitte üksnes avalikkuse ees. Samuti on kostjad alandanud hageja inimväärikust. PS § 17 kaitstavad au ja hea nimi on inimväärikuse komponendid. Lisaks au teotamisele VÕS § 134 lg 2 tähenduses on solvatud ka

Brian Reginald McMahoni inimväärikust üldisemalt PS § 10 mõttes. Vastavalt EL-i põhiõiguste harta art 1 on inimväärikus puutumatu, seda tuleb austada ja kaitsta. Inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse eesmärk. Kohtutäiturid ei ole rakendanud Brian Reginald McMahoni suhtes korrektset menetlust, vaid on pahatahtlikult rikkunud menetlusreegleid ja seejärel Brian Reginald McMahonit juhtunus süüdistanud ja solvanud. Eeltoodud asjaolude ja õigusliku põhjenduse kontekstis on Harju Maakohtu otsustus lugeda mittevaralise kahju tekkimine tõendamatuks, ennatlik. Kohus otsustas jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Brian Reginald McMahoni hinnangul oleks kaasuse asjaolusid arvestades olnud õiglane lähtuda menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg 1 teisest poolest või koguni TsMS § 162 lg-st 4. Hageja varalise kahju suurus oli 2 993 300 krooni, millelt kuulub tasumisele riigilõiv 130 000 krooni. Nimetatud nõudest rahuldas kohus 1 798 860 krooni, millelt tulnuks tasuda riigilõiv 100 000 krooni. Seejuures põhjustas nõude vähendamise peamiselt üks kostjate vastuargument, milleks oli väidetav hageja osa kahju suurendamisel läbi oma aadressi varjamise. Mittevaralise kahju hüvitamise nõudes jättis hageja kahju suuruse kohtu määrata ega nõudnud miljoneid kroone. Rahuldamata nõudelt tulnuks niisiis tasuda riigilõivu 5 000 krooni. Eeltoodud suuruste juures oleks olnud õiglasem jaotada menetluskulud selliselt, et kostjad I-III pidanuks hagejale hüvitama riigilõivu osaliselt summas 100 000 või 95 000 krooni. Olukorras, kus kohus tuvastas jämeda hageja õiguste ja kohustuslike õigusnormide rikkumise kostjate tegevuses, on kostjate vabastamine hagejale menetluskulude hüvitamisest ilmselgelt ebaõiglane. Sama seisukoha juures on apellant seoses õigusabikuludega. Hageja on menetluse vältel teinud suuri kulutusi õigusabile, tõendades kostjate väidete ebaõigsust. Kohus nõustus olulise osaga hageja seisukohtadest ja rahuldas hagi olulises osas. Sellises olukorras ja arvestades kostjate pahauskset käitumist ja jämedaid õiguserikkumisi, palub apellant ringkonnakohtult menetluskulude ümberjaotamist ka õigusabikulude osas. Kostjate poolne hageja õiguste rikkumine on niivõrd jäme, et menetluskulude hageja kanda jätmine oleks ilmselt ebaõige. Samuti oleks asjaolusid arvestades olnud õiglane ekspertarvamuse kulude täiel määral väljanõudmine kostjatelt I-III. Olukorras, kus ekspertiis määrati kohtu poolt ning kohus lähtus hagi osalisel rahuldamisel ekspertarvamuses esitatud seisukohtadest ning ekspertarvamuse kogumine oli hagi rahuldamise vajalikuks eelduseks ka hagi osalise rahuldamise korral, oleks olnud õiglane ekspertiisikulude täiel määral sissenõudmine kostjatelt. Kohtutäitur Marek Laanemetsa apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega temalt mõisteti Brian Reginald McMahoni kasuks välja kahjuhüvitis ja teha uus otsus, millega jätta hagi Marek Laanemetsa vastu täies ulatuses rahuldamata; või alternatiivselt vähendada kostjalt III hageja kasuks väljamõistetavat hüvitust, jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus on apellandilt Brian Reginald McMahon kasuks hüvitise väljamõistmisel ebaõigesti kohaldanud 2002. kehtinud täitemenetluse seadustikku ning asunud sellest tulenevalt ebaõigele seisukohale, justkui oleks apellant rikkunud TMS-ist tulenevaid kohustusi ja TMS-i nõudeid. Maakohus on õigesti tuvastanud, et apellandi poolt on aadressil XXXX XX – XX, Tallinn Brian Reginald McMahonile saadetud esmane täitekutse ning järgnevalt korduvad täitekutsed ning et apellandile XXXX XX – XX korteri arestimisel Tallinna Hooneregistri poolt väljastatud tõendil ei olnud märgitud Brian Reginald McMahoni elukohta. Apellant nõustub maakohtuga ka selles, et vaidlus on küsimuses, kas ja millistest allikatest tulenevalt oleksid kohtutäiturid pidanud Brian Reginald McMahon elukoha kohta teateid koguma.

Maakohtu viide Tallinna Linnaarhiivis säilitatavatele lepingutele on asjakohatu ning seisukoht, justkui oleks täitekutse Ametlikes Teadaannetes avaldamine olnud põhjendatud üksnes eelnevalt järelepärimiste tegemisel, ei vasta TMS § 291 lg 5 regulatsioonile. TMS § 291 lg 5 ei sätestanud täitekutse kätteandmisele ajalehekuulutuse kaudu mitte mingisuguseid täiendavaid protseduure või eeldusi lisaks sellele, et täitekutse on kohtutäiturile teadaoleval võlgniku aadressil edastatud, kuid võlgnik ei ilmu kohtutäituri büroosse. See tingimus oli käesolevas tsiviilasjas puudutatud juhul täidetud ning mitte mingil juhul ei saa väita, et apellant oleks täitekutse Ametlikes Teadaannetes avaldamisel käitunud vastusolus TMS § 291 lg 5 sätestatud nõuetega või rikkunud seda tehes TMS-i regulatsiooni. Pidades silmas Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-7-03 tehtud otsuse p-s 10 avaldatut rõhutab apellant, et käesoleval juhul on kohus otsuses täitekutsete edastamise apellandi poolt tuvastanud. Esmase täitekutse kättetoimetamisel selle Ametlikes Teadaannetes avaldamise kaudu ei käitunud Laanemets õigusvastaselt. Selle eest, kas ja kuidas edastas täitekutseid või jättis need edastamata sissenõudja taotlusel täitedokumendi enda täitmisele saanud kohtutäitur Reet Vokk ei saa tuleneda vastutust apellandi suhtes. Asudes seisukohale aluste puudumise kohta täitekutse kättetoimetamiseks selle Ametlikes Teadaannetes avaldamisega on maakohus seega kohaldanud TMS § 291 lg 1, 2 ja 5 ebaõigesti. Apellant on veendumusel, et sellises olukorras ei saa mitteeksisteerinud nõuete väidetavast rikkumisest tuleneda tema märkimisväärselt suurt materiaalset vastutust hageja ees. Tegemist oleks äärmiselt ebaõiglase kui ka õigusselguse põhimõttega vastuolus oleva olukorraga. Sellist olukorda ei õigusta ka pärast käesolevas tsiviilasjas apellandi poolt täitekutsete edastamist Riigikohtu poolt kujundatud kohtupraktika täitekutse kättetoimetamise küsimuses – Riigikohus on võrreldes TMS-i sätestatuga laiendanud küll kohtutäiturite kohustusi täitekutsete kättetoimetamise küsimuses, kuid ei ole oma lahendites kordagi võtnud seisukohta, et isegi kui vastava normi puudumisel pidada täitekutsete kättetoimetamisel nõutavaks kohtukutsete kättetoimetamist käsitlevast regulatsioonist juhindumist, siis selle regulatsiooni mittejärgmine võib olla aluseks kohtutäiturilt kahju hüvitamise nõudmiseks. Maakohtu viited Tallinna Linnaarhiivis säilitatavatele müügilepingutele on seetõttu asjakohatud. Täiendavalt on need asjakohatud ka seetõttu, et maakohtu poolt osundatud andmetest nähtuvalt on müügilepingutes hageja aadressidena kajastatud aadressid erinevad ning nähtuvalt käesolevas tsiviilasjas esitatud hageja 07.06.2007 vastusest kohtumäärusele on tema tegelik aadress hoopis teine ning ei sisaldunud ka müügilepingutes. Maakohtu otsusest jääb ebaselgeks, millise tähenduse omistas kohus otsuse leheküljel 17 esitatud loetelule toimingutest, mis oleks kohtu seisukoha kohaselt pidanud eelnema täitekutse Ametlikes Teadaannetes avaldamisele. Arusaamatu on, kas tegemist on ammendava või mitteammendava loeteluga. Kohus on kõnealuse loetelu esitamisel otsuse leheküljel 17 jätnud tähelepanuta, et sissenõudja (korteriühistu, mille liige hageja oli) on täitemenetluse algatamise avalduses nimetanud hageja elukoha (XXXX XX – XX, Tallinn). Apellandil puudus alus kahelda talle teatatud aadressi õigsus või eeldada, et sissenõudja ei tea oma liikme aadressi, teatab talle ebaõige aadressi või jätab teatamata talle teadaoleva mõne teise aadressi (TMS § 26 lg 21 kohaselt oli menetlusosalistel kohustus teavitada täitemenetluse algatamise avaldusel nimetatud andmete, sealhulgas TMS § 23 lg 1 p 2 ja p 3 kohaselt ka elukoht, muutumisest); sissenõudjaks oleva korteriühistu poolt hageja aadressina nimetatud aadress oli kohtu poolt hageja elukohana

nimetatud ka antud juhul täitedokumendiks olnud tagaseljaotsuses. Tulenevalt tagaseljaotsuse tegemise ajal kehtinud TsMS-i redaktsiooni § 201 lg 8 p 3 kohaselt ei olnud välisriigis asuva isiku suhtes tagaseljaotsuse tegemine lubatud, mistõttu puudus ka seetõttu alus kahelda selles, kas kohtuotsuse kajastatud ja sissenõudja poolt nimetatud aadress on korrektne. Hooneregistrisse pöördumise osas märgib M. Laanemets täiendavalt, et isegi kui mõnes hooneregistris olevas dokumendis on nimetud isiku elukoht või mitmed elukohad, siis ei tähenda see, et hooneregister suudaks vastava järelepärimise esitamisel elukoha teatada; mille alusel oleks aga apellant pidanud oskama hooneregistrist küsida konkreetseid aadresse sisaldavaid dokumente (s.t. olema teadlik nii dokumentide olemasolust kui ka nende sisust) ei ole kohus põhjendanud – objektiivselt ei saagi eeldada, et M. Laanemets oleks pidanud sellist informatsiooni valdama; apellandil puudus talle esitatud dokumentidest tulenevalt mistahes alus seostada hagejat just nimelt Austraaliaga, mistõttu ei saa pidada kuidagi mõistlikuks seda, et ta oleks pöördunud informatsiooni saamiseks Austraalia saatkonna poole. Kuivõrd eelnevast tulenevalt ei olnud esmase täitekutse kättetoimetamine Ametlikes Teadaannetes avaldamisega õigusvastane ning vastupidiselt kohtu poolt avaldatule tuleb esmane täitekutse TMS-is sätestatust tulenevalt lugeda kättetoimetatuks, siis ei oma tähtsust kohtuotsuse leheküljel 18 esimeses lõigus esitatu, et esmase täitekutse järgsed täitekutsed saab Ametlikes Teadaannetes avaldamisega kättetoimetatuks lugeda üksnes juhul, kui esmane täitekutse on nõutaval viisil teatavaks tehtud – see nõue oli antud juhul täidetud. Seetõttu ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et R. Vokki poolt 30.08.2002 enampakkumise läbiviimine ei olnud muuhulgas õiguspärane seetõttu, et hagejale ei olnud esmast täitekutse kätte toimetatud ja teda ei olnud täitemenetlusest teavitatud – esmane täitekutse ja ka järgnevad täitekutsed tuleb lugeda nõuetekohaselt ja kooskõlas TMS-i regulatsiooniga hagejale kättetoimetatuks. R. Vokki poolt enampakkumise läbiviimise mitteseaduspärasuse põhjuseks ei saa seetõttu olla apellandi poolt täitekutsete kättetoimetamisega seonduv, vaid muud, R. Vokki enda poolt tehtud toimingud või nende tegemata jätmine. Otsuses on kohus osundanud R. Vokki poolt tehtud toimingutele – kirja saatmisele hagejale 08.07.2004 ning järelepärimise tegemisele Austraalia saatkonnale hageja elukoha kohta 30.01.2004. Kohus on leidnud, et nende toimingutega ei ole vabandatav R. Vokki ja apellandi varasem tegevusetus hageja elukoha väljaselgitamisel. Maakohus on ebaõigesti käsitlenud apellanti ja R. Vokki ühiselt – apellant jääb selle juurde, et tema ei saa olla vastutav nende toimingute eest, mida tegi või jättis tegemata R. Vokk. Apellant ei olnud teadlik asjaolust, et hageja elukoht ei ole XXXX XX – XX, Tallinnas ning tal ei olnud põhjust seda ka arvata; samuti ei olnud apellandil mingisugust informatsiooni, mille alusel oleks olnud põhjust teha järelepärimist Austraalia saatkonnale. Ei esine apellandi tegevusetust, mis saaks kehtinud õigusaktidest tulenevalt olla tema vastutuse aluseks, kuivõrd õigusaktidest ei tulenenud tema kohustust mingisuguste täiendavate toimingute tegemiseks ning puudus täiendavate toimingute vajalikkusele viitav informatsioon (tehtud oli tagaseljaotsus, mida välismaal asuva isiku suhtes teha ei saanud; sissenõudja nimetas täitemenetluse algatamise avalduses võlgniku aadressina sama aadressi, mis oli nimetatud ka tagaseljaotsuses; Tallinna Hooneregistrist saadud tõendil ei olnud märgitud hageja teistsugust aadressi ning apellandil puudus informatsioon, mille põhjal seostada hagejat Austraaliaga). Seoses XXXX XX – XX korteri arestimisel selle hinna määramisega on maakohus ebaõigesti kohaldanud TMS § 51 lg-t 1. Otsusest nähtuvalt sisustab maakohus TMS § 51 lg-t 1 selliselt,

justkui oleks sätte nõudeks see, et arestimisel korterile määratav hind peab olema võrdne korteri turuhinnaga. Tulenevalt täitemenetluse eripärast ei oleks nõue, et arestimisel varale määratav hind peab olema objekti turuhind ka mõistlik – tegemist ei ole tavapärastel tingimustel ja tavapärases korras toimuva müügiga, mille müügiperiood võib olla pikk; on mõistetav, et potentsiaalsetes ostjates huvi äratamiseks peaks hind olema atraktiivne ning seega tavatingimustel sõlmitavate tehingute hinnast ka madalam. Otsuse leheküljel 19 on maakohus viitega 16.10.2001 ehitise reaalosadeks jagamise ja osalise kaasomandi lõpetamise lepingule väitnud, et notar on tehinguväärtuse määratlemisel määranud XXXX XX – XX korteri hinna tunduvalt kõrgemana kui kohtutäitur. Maakohus on jätnud tähelepanuta ja käsitlemata apellandi vastuväite, et kõnealuses lepingus ei ole notar tegelikkuses võtnud seisukohta konkreetse korteri väärtuse kohta, vaid üksnes määratlenud tehinguväärtuse hoone suhtes tervikuna, ning seejuures on teadmata, millest lähtuvalt on notar hoone keskmise ruutmeetri hinna määratlenud. Kõnealuses dokumendis notari poolt nimetatud tehinguväärtuse arvutamiseks kohaldatud ruutmeetri hinda ei saa kuidagi käsitleda adekvaatse seisukohavõtu ja hinnanguna konkreetse korteri hinna kohta. Ei saa nõustuda maakohtu väitega, justkui ei oleks apellant selgitanud, millest lähtuvalt käesolevas tsiviilasjas puudutatud juhul arestimisel korteri hind määratleti – maakohus on ise osundanud apellandi selgitusele, et korterisse ei olnud võimalik hinna täpsemaks määratlemiseks pääseda, kuid et sissenõudjaks oleva korteriühistu poolt apellandile antud informatsiooni kohaselt oli korter halvas korras, kommunikatsioonideta ja hagejal on korteriühistu ees täitmata kohustusi. Ka käesolevas tsiviilasjas tõendina esitatud apellandi 07.08.2002 enampakkumisteates on märgitud, et teadaolevalt puuduvad korteris kommunikatsioonid ning korteriühistu ees on täiendavad kohustused. Maakohus pole menetluse kestel kordagi juhtinud apellandi tähelepanu justkui oleks selgitused korteri hinna määramise osas kohtu hinnangul ebapiisavad, samuti pole kohus nende asjaolude kohta täiendavaid küsimusi esitanud. Sellises situatsioonis ei ole kohtul võimalik otsuses osundada asja lahendamisel kohtu poolt oluliseks peetavate seletuste puudulikkusele ning tegemist on üllatusliku seisukohavõtu ning menetlusnormi rikkumisega. Maakohus on jätnud täiesti käsitlemata ka apellandi vastuväited käesolevas tsiviilasjas koostatud ekspertarvamusele. Ekspertarvamuse vastuolude ja ebaselguse tõttu ei saa lähtuda sellest, et korteri turuväärtuseks 2002 augustis oli minimaalselt 1 370 000 krooni. Maakohus ei ole mingisuguselgi moel käsitlenud pärast eksperdi 25.01.2010 kohtuistungil osalemist üles jäänud ning 28.01.2010 teesides esitatud vastuväiteid ekspertarvamusele. Isegi kui pidada Toivo Rataseppa poolt koostatud ekspertarvamust korrektseks, on kohus jätnud tähelepanuta, et ekspertarvamuse kohaselt võis korteri minimaalne turuhind olla ka 1 370 000 kroonist 140 000 krooni võrra madalam. Tulenevalt kahju hüvitamise regulatsiooni eesmärgist ja põhimõtetest ei tohi kahju hüvitamise instituut olla isiku jaoks rikastumise allikaks (VÕS § 127 lg 1 ja lg 5), seetõttu oleks ka T. Rataseppa ekspertarvamuse aktsepteerimise korral minimaalseks turuhinnaks 1 230 000 krooni. Kohtu arvutused kahjuhüvitise osas on seega ebaõiged. Apellant ei nõustu maakohtu poolt avaldatud väitega, et enampakkumise päeva edasilükkamist ilma võlgniku ja sissenõudja ühise avalduseta ei saa TMS § 60 lg 2 sätestatust tulenevalt õiguspäraseks lugeda, kuivõrd võlgnikku polnud täitemenetlusest teavitatud. Avaldatu on asjakohatu, kuivõrd hagejale tuleb täitekutse lugeda kättetoimetatuks ja viide täitemenetlusest mitteteavitamisele ebaõige. Samuti sätestas TMS § 33, et kohtutäitur võib täitetoimingu (milleks on ka enampakkumise korraldamine) edasi lükata sissenõudja avalduse

alusel ning sissenõudja oli sellise avalduse vastuseks apellandi 19.08.2002 teatisele esitanud. Antud juhul ei osalenud Brian Reginald McMahon aktiivselt täitemenetluse läbiviimisel, kuigi apellant oli vastavad kutsed ja teated nii nõuetekohaselt edastanud kui ka avaldanud; võlgniku mitteosalemine täitetoimingute tegemisel ei saa olla täitemenetluse läbiviimist sisuliselt peatav asjaolu, mistõttu TMS § 60 lg 2 sätestatu ei kehti absoluutsena ja universaalselt. Kohtu kõnealune seisukoht on enampakkumise edasilükkamise vastuolu kohta TMS § 60 lg 2 asjakohatu ka seetõttu, et isegi kui lugeda enampakkumise apellandi poolt edasilükkamist õigusvastaseks, siis ei oma see õigusvastasus tähtsust korteri võõrandamisest tuleneva kahju hüvitamise juures – kui kahju tekitas vara võõrandamine, siis ei saanud vara võõrandamise edasilükkamine kahju tekitada. Apellant nõustub, et kohtuotsuses avaldatuga, et enampakkumise läbiviimise uuest ajast teavitamine ja vastava teate avaldamine R. Vokki poolt oli vajalik ja nõutav. Selle eest ei saa aga olla vastutav apellant. Apellant ei olnud täitemenetlust tema poolt algatatud täiteasjas nr 014/2002/1090 TMS § 34 mõistes peatanud ning R. Vokki poolt ei toimunud tema poolt menetletud täiteasjas nr 032/2002/1272 täitemenetluse ennistamist TMS § 34 lg 3 mõistes. Sissenõudja taotles täitedokumendi edastamist R. Vokkile ja R. Vokki poolt läbiviidava täitemenetluse näol oli tegemist uue täiteasja ning uue täitemenetlusega, mida kinnitab täiteasjade erinev number. Seega oleks R. Vokk pidanud omalt poolt tegema kõik täitemenetluse korrektseks läbiviimiseks ja täitetoimingute tegemiseks vajalikud toimingud, sealhulgas avaldama Ametlikes Teadaannetes enampakkumise kohta teate. Tegemist ei olnud apellandi poolt edasilükatud enampakkumise jätkamisega. TMS ei reguleerinudki võimalust enampakkumise jätkamiseks, rääkimata ühe kohtutäituri poolt edasilükatud enampakkumise jätkamisest teise kohtutäituri poolt, kuid ka sama kohtutäituri poolt oli pärast enampakkumise edasilükkamist uue enampakkumise korraldamisel TMS § 61 tulenevalt nõutav uue enampakkumisteate avaldamine (sellekohane kohustus on nähtav ka enampakkumise nurjumise korral kordusenampakkumise korraldamise regulatsioonist TMS § 646); apellant uue enampakkumise kohta teadet avaldanud, kuivõrd uue enampakkumise aega tema poolt täitemenetluse läbiviimisel ei määratletud, ning seda ei teinud ka R. Vokk. 22.08.2002 enampakkumise näol täiteasjas nr 032/2002/1271 oli tegemist uues täiteasjas iseseisvalt tehtud täitetoiminguga, mis nähtub enampakkumise aktilt, millel puudub mistahes viide apellandi poolt läbiviidud täitemenetlusele ja Laanemetsa menetluses olnud täiteasjale. Apellant ei nõustu sellega, et lisaks enampakkumise teate avaldamata jätmisele võimaldas korteri turuhinnast madalama hinnaga müümist sellele algse hinna liiga madal määramine. TMS-i nõudeks ei ole, et objektile tuleks arestimisel hinnaks määrata turuhind. Samuti ei ole TMS-i kohaselt lubamatu objekti võõrandamine turuhinnast madalama hinnaga. Arestimisel korterile määratud hind ei takistanud ega välistanud seda, et müügihind enampakkumise käigus tõuseb. Vastupidiselt maakohtu poolt otsuses avaldatule pole apellant rikkunud hageja õigust olla täitemenetlusest teadlik ning kasutada võlgniku õigusi. Apellandi poolt tehtud toimingud ei ole toonud kaasa hageja ilma jäämist õiguste kasutamise võimalusest. Maakohtu vastavasisulise väitega seonduvalt on ebaõige seisukoht, justkui oleks hageja jäänud ilma õigusest määrata vara müügihind ning otsustada, kas anda täiteasi täitmiseks üle R. Vokkile. Maakohus on kõnealuse seisukoha puhul TMS-i ebaõigesti kohaldanud, kuivõrd TMS-ist ei tulene võlgniku õigust arestitud vara müügihinna määramiseks ega ka täiteasja teisele kohtutäiturile üleandmise otsustamiseks.

Kuigi võlgnikul on TMS § 51 kohaselt õigus avaldada oma nõustumist või mittenõustumist arestimisele varale määratava hinnaga, siis ei ole see siiski käsitletav võlgniku õigusena määrata vara hind arestimisel ega ka mitte vara müügihind, mis selgub alles enampakkumise käigus. Samuti puudub TMS-ist tulenevalt võlgniku mistahes õigus otsustada selle üle, milline kohtutäitur tema suhtes täitemenetlust läbi viib, või kas ta kohtutäituri vahetumisega nõustub või mitte. Eeltoodud põhjustel on ebaõige maakohtu kokkuvõte, mille kohaselt apellant on tekitanud hagejale kahju seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega – apellant ei ole rikkunud TMS-ist tulenevaid kohustusi ning on täitemenetluse läbiviinud kooskõlas TMS-i nõuetega. Maakohus on ebaõigelt käsitlenud apellandi ja R. Vokki poolt läbiviidud täitemenetlust ja tehtud täitetoiminguid ühiselt – kummagi kohtutäituri tegevust tuleb käsitleda iseseisvalt. Apellant on täitekutsed TMS-i kohaselt hagejale kättetoimetanud ja teda täitekutsetes täitemenetlusest ning selles kehtivatest õigustest informeerinud; samuti korteri hind arestimisel määratud kooskõlas TMS-i sätetega; enda poolt läbiviidud täitemenetluses kavandatud enampakkumise kohta on apellant teate avaldanud. Ebaõige on otsuses avaldatud väide apellandi poolt kohustuste süülise täitmata jätmise kohta – süü küsimust pole kohus otsuses mingisuguselgi moel käsitlenud. Tulenevalt VÕS § 1043 ja VÕS § 127 lg 4 sätestatust on lepinguvälisest suhtest tulenevalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine võimalik üksnes juhul, kui üks isik on kannatanud kahju, esineb teise isiku poolne õigusvastane tegu, mis on kõnealuse kahju tekitanud ja sellega põhjuslikus seoses, ning kahju tekitanud isik on kahju tekkimises süüdi. Apellant jääb selle juurde, et hageja kahju hüvitamise nõue tuleks tema vastu jätta rahuldamata juba ainuüksi seepärast, et puudub apellandi õigusvastane tegu. Maakohus on teinud apellandi suhtes ebaõige kohtulahendi ja materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ka tulenevalt sellest, et apellandi tegevuse ja tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seoses ning kahju ei ole tekkinud apellandi tegevuse tulemusena. Maakohus on leidnud, et kui R. Vokk ja apellant oleks teinud mõistlikult võimaliku hageja aadressi teadasaamiseks, oleks ta saanud täitemenetluses kaitsta oma õigusi ning muuhulgas ka nõude vabatahtlikult täita. Isegi kui nõustuda, et mõistlikult oleks olnud võimalik hageja aadressi teada saamiseks täiendavalt midagi ette võtta, siis millegi „mõistlikult võimaliku” tegemata jätmine ei ole käsitletav seadusest tuleneva kohustuse mittetäitmise ja rikkumise ning õigusvastase käitumisena ning seetõttu puudub õigusvastane tegu. Käesoleva apellatsioonkaebuses on apellant eespool osundanud, miks ka täiendavate toimingute tegemine, mida kohus on oma otsuses loetlenud, ei oleks hageja elukoha kohta tulemusi andnud või miks nende tegemist apellandi poolt ei olnud mõistlikult ootuspärane. Asjakohatu on kohtu viide hageja võimalusele sundtäitmisel oleva nõude vabatahtlikuks täitmiseks – nähtuvalt tsiviilasjas esitatud materjalidest on hageja oma kohustuste olemasolu eitanud ning hageja ja korteriühistu vahel toimub kohustuste olemasolu või puudumise üle vaidlus. Seetõttu ei saa kohus otsuse põhjendamisel viidata hageja poolt sundtäitmisel oleva kohustuse vabatahtliku täitmise võimalusele. Apellant jääb jätkuvalt selle juurde, et ühest küljest pole tõendatud, et tema poolt korteri arestimisele sellele määratud hind oleks olnud turuhinnast madalam, ning teisest küljest puuduks ka turuhinnast madalama hinna määramisel vastuolu TMS-iga ning apellandi teo õigusvastasus. Neid põhjendusi kõrvale jättes puudub ka põhjuslik seos apellandi tegevuse ja kahju tekkimise vahel.

Korteri väidetavalt turuhinnast madalama hinnaga võõrandamine enampakkumisel ei olnud tingitud sellele arestimisele määratud väidetavalt liiga madalast ja TMS-ile mittevastavalt määratud hinnast. Isegi kui korterile arestimisel määratud hind oleks olnud turuhinnast madalam, ei toonud see asjaolu kaasa korteri võõrandamist turuhinnast madalama hinnaga – enampakkumise käigus oleks hind saanud tõusta (faktiliselt korterit arestimisel määratud hinnaga ei võõrandatud vaid tasuti sellest 50 000 krooni võrra kõrgem hind) ja jõuda selle käigus ka väidetava turuhinna tasemeni. Kui enampakkumisel osalenud isikud ei pidanud võimalikuks korteri eest kõrgemat hinda pakkuda ja tasuda, siis ei saa sellest lähtuvalt väita, et korteri võõrandamine tekitas kahju tulenevalt korterile arestimisel määratud hinnast. Korteri võõrandamine enampakkumisel faktilisest tasutust kõrgema hinnaga oleks võinud toimuda siis, kui enampakkumisel osalenud isikute ring oleks olnud laiem. Võttes arvesse apellandi poolt avaldatud enampakkumise teatele reageerinud ja enampakkumisel osaleda soovinud ja selleks tagatisraha tasunud isikute hulka võib põhjendatult öelda, et huvi enampakkumisel osalemiseks oli kõrge. Seega oleks võinud kahju tekkimist kas ära hoida või vähendada see, kui R. Vokk oleks enne enampakkumist nõuetekohaselt avaldanud uue enampakkumisteate ja andnud isikutele võimaluse enampakkumisel osalemiseks uuesti tagatisraha tasuda (apellant tagastas tema ametialasele arvelduskontole tasutud tagatisraha kõigile maksed teinud isikutele, keda oli kokku 14). Hageja kahju on tekkinud otseselt tulenevalt korteri võõrandamisest ning maakohtu poolt aktiivse tegevuse puhul rakendatud elimineerimismeetodit kasutades on ilmne, et just korteri võõrandamine on kahju tekitanud sündmus ja kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. Apellant korterit ei võõrandanud vaid lükkas selle asemel enampakkumise sissenõudja nõusolekul edasi. Kahju ei oleks tekkinud või ei saaks seda pidada õigusvastaselt kahju tekitanuks, kui R. Vokk vastavalt kas ei oleks korterit võõrandanud või oleks täitnud enampakkumise läbiviimise nõudeid – avaldanud vähemalt enampakkumisteate. Põhjuslik seoses apellandi tegevuse või tegevusetuse ning õigusvastaselt tekitatud kahju vahel puudub ning seetõttu polnud hüvitusnõude rahuldamine apellandi vastu põhjendatud. Kuigi kohtuotsuse kohaselt on apellant süüliselt rikkunud seadusest tulenevaid kohustusi ja tema tegevus on seetõttu õigusvastane ning võimalik on sellega õigusvastane kahju tekitamine, siis ei ole otsuses käsitletud apellandi väidetava süü vormi küsimust. Apellant ei ole hagejale kahju tekkimises süüdi – puudus apellandi tahtlus kahju tekitamiseks; samuti ei ole apellant tekitanud kahju hooletusega, kuivõrd lisaks tegevuse õiguspärasusele ei ole apellant jätnud oma TMS-ist tulenevaid kohustusi täitmata või neid hooletult täitnud. Maakohus on nõustunud kahju hüvitise apellandilt väljamõistmata jätmisega VÕS § 140 lg 1 alusel, kuivõrd kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, millest nähtuvalt kahju hüvitamine apellandi poolt oleks äärmiselt ebaõiglane. Maakohus on loetlenud asjaolusid, mille tõttu ta apellandi poolt kahju hüvitamist ebaõiglaseks ei pea (pidades muuhulgas oluliseks informatsiooni puudumist apellandi majandusliku seisu kohta, ei ole maakohus sellekohaste tõendite esitamise vajadusele osundanud ja nende esitamiseks võimalust andnud) jätnud tähelepanuta selle, milline oli iga kostja osa hagejale kahju tekkimisel. Apellant ei ole rikkunud TMS-ist tulenevaid nõudeid ning kohustusi täitemenetluse läbiviimisel. Apellandilt kahju hüvitamise nõudmise aluseks on eeskätt Tallinna Linnakohtu poolt ebaõigesti tagaseljaotsuse tegemine isiku suhtes, kelle suhtes tagaseljaotsust teha ei saanud, ning sellest täitedokumendist ja täitemenetluse algatamise avaldusest tulenev ebaõige teadmine võlgniku elukohast ning teadmatus asjaoludest, mille põhjal võiks eeldada selle ebaõigsust.

Apellandilt kahju hüvitamise nõudmise aluseks on Riigikohtu poolt pärast täitetoimingute tegemist loodud kohtupraktika täitekutsete kättetoimetamise küsimuses, mis laiendas võrreldes seaduses sätestatuga oluliselt kohtutäiturite kohustusi. Hilisem kohtupraktika ei saa olla oma seadusest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud kohtutäituri vastutuse aluseks ning sellest juhindudes kohtutäiturile suure varalise vastutuse panemine on ilmselgelt ebaõiglane. Kahju on tekkinud tulenevalt korteri võõrandamisest viisil, kus selle kohta ei avaldatud enampakkumisteadet vaid saadeti üksnes teated neljale isikule. Apellant ei võõrandanud korterit. Oleks ebaõiglane, kui omalt poolt kõiki seadusest tulenevaid kohustusi täitnud ning enampakkumisel suurema hulga isikute osalemist vajalikuks pidanud ja selleks sissenõudja nõusolekul täitetoimingu edasilükanud kohtutäitur oleks vastutav kahju eest mis tekkis pärast temalt täitedokumendi täitmiselt tagasivõtmist ja uuele kohtutäiturile sundtäitmiseks andmist toimunud võõrandamisest ja selle õigusvastasusest. Maakohtu poolt osundatud asjaolu, et kohus on juba vähendanud hageja kasuks väljamõistetavat hüvitust tulenevalt temast sõltuvatest asjaoludest 30% võrra ei välista ega ole takistuseks konkreetselt apellandilt väljamõistetava hüvituse vähendamiseks tulenevalt konkreetselt apellanti puudutavatest asjaoludest. Apellant on täitemenetluse läbiviimisel täitnud seadusest tulenevaid kohustusi. Kindlasti ei saa apellandi puhul väita, et ta oleks jätnud tahtlikult või raske hooletuse tõttu täitmata oma kohustused või tegutsenud kahju tekitamise tahtlusega või sellise võimaluse suhtes hooletult; isegi kui vaatamata sellele lugeda apellandi tegevust õigusvastaseks, siis kahju on tekkinud pärast apellandi poolt täitetoimingute tegemise lõpetamist ning tulenevalt R. Vokki poolt korteri võõrandamisest - apellandi tegevuse ja kahju tekkimise vahel puudub kausaalseos ning isegi kui sellega mitte nõustuda, siis on kausaalseos apellandi tegevuse ja kahju tekkimise vahel selgelt kaudsem ja ebamäärasem kui R. Vokki tegevuse ja kahju tekkimise vahel; apellant tegutses enampakkumise edasilükkamiseks ja sellele suurema hulga isikute osalemise võimaldamiseks, mis oleks kohtu põhjendusi arvesse võttes kahju tekkimist kas välistanud või vähendanud. Hüvitise väljamõistmisel apellandilt ei ole maakohus võtnud arvesse Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, mille kohaselt isik võib nõuda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida õiguste kaitseks tegutsemisega. Kui McMahon oleks käitunud hoolsalt ja tundnud huvi oma vara käekäigu ja saatuse vastu, siis oleks tal võinud osutuda võimalikuks kahju tekkimist tema vastu esitatud nõude menetlemisel või täitemenetluse läbiviimisel vältida. Samuti ei ole maakohus käsitlenud Riigivastutuse seaduse § 13 tulenevaid aluseid apellandi vastutuse piiramiseks. Kui Ringkonnakohus jagab vaatamata eespool esitatule maakohtu seisukohta, et apellandi täielikuks vabastamiseks kahju hüvitamise kohustusest puudub alus, siis palub apellant esitatud asjaolusid arvesse võttes määratleda apellandi kanda jääva proportsiooni kogu kahju hüvitamise kohustuses ja kostjate omavahelistes suhetes. Maakohus on kostjatelt hageja kasuks välja mõistnud XXXX XX – XX korteri netoüüri nõude, mida McMahon on käsitlenud enda kaotatud kasutuseelisena. Maakohus on netoüüri kui kasutuseelise väärtuse väljamõistmisel McMahoni kasuks materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Maakohus ei ole nõustunud apellandiga, et netoüüri nõude puhul on tegemist puhtmajandusliku kahjuga, mis ei kuulu hüvitamisele. Maakohus on seda põhjendanud asjaoluga, et McMahon oli asja omanik ning puhtamajandusliku kahju puhul ei saa kahju kannatanu viidata enda asja kahjustamisele ning kui kahju ongi isegi tekkinud, peab seda olema kannatanud mõni teine isik. Maakohtu käsitlus on ekslik – asjaolu, et isik on asja omanik, ei välista, et isiku poolt esitatav hüvitusnõue on puhtmajanduslik kahju. Apellandi poolt osundatud Riigikohtu lahendites

tsiviilasjades nr 3-2-1-64-05 (p 15) ja 3-2-1-123-05 (p 24) väljendatud seisukohtadest tulenevalt on tegemist puhtmajandusliku kahjuga, mis lepinguvälistes suhetes hüvitamisele ei kuulu. Omaniku puhul on tema asja kaotamisest hävimisest või kaotsi minekust tekkinud kahju hüvitamise sisuks asja asendamise kulude hüvitamine, nagu see tuleneb ka VÕS § 132 lg 1 ja lg 2, ning kaotatud kasutuseelise hüvitamisnõue on kohaldatav valdaja, mitte aga omaniku puhul (Riigikohus on oma lahendites korduvalt väljendanud ka seda seisukohta, et valdaja hüvitusnõue asendamise või taastamise kulutusi ei hõlma ning selle asemel hüvitatakse valdajale kasutuseeliste väärtus). Ka sellel põhjusel oleks tulnud hageja kasutuseeliste hüvitamise nõue rahuldamata jätta. Täiendavalt on maakohus netoüüri hageja kaotatud kasutuseelisena käsitlemisel jätnud tähelepanuta VÕS § 132 lg 4 sätestatud olulise kasutuseeliste hüvitamise piirangu – kaotatud kasutuseelised kuuluvad hüvitamisele, kui asi oli isikule vajalik või kasulik ning seda eeskätt tulenevalt tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks. Käesoleval juhul ei olnud XXXX XX – XX korteri puhul hageja jaoks tegemist VÕS § 132 lg 4 sätestatud olukorraga. Omandi kaotamise puhul ei ole kasutuseeliste hüvitamine seega hüvitamist sätestava regulatsiooni eesmärgiks ning hageja nõue oleks tulnud ka VÕS § 127 lg 2 tulenevalt rahuldamata jätta. Kohtuotsuse käsitlus hageja kasutuseeliseks olevast netoüürist ja vastav netoüüri summa on ebaõige ka tulenevalt asjaolust, et hageja enda kinnitusel on ta Eestis eemal viibinud alates 28.06.2001 kuni 28.04.2004 ning sai oma korteri võõrandamisest teada alles 04.05.2004. Kuivõrd hageja kogu nimetatud perioodi jooksul ei olnud teadlik oma korteri saatusest ega tundnud selle vastu huvi, sealhulgas eesmärgiga seda, kas ise kasutada või teiste isikute kasutusse anda, siis ei saanud hageja tulenevalt korteri võõrandamisest nimetatud perioodil mitte mingisuguseid kasutuseeliseid kaotada ning nende hüvitamine kõnealuse perioodi osas oleks põhjendamatu. Apellant nõustub maakohtu seisukohaga, et asja hävimise või kaotsimineku puhul VÕS § 132 tulenevalt saamata jäänud tulu hüvitamist ette nähtud ei ole ja seadusandja on soovinud võimalikke hüvitusnõudeid piirata. Kuivõrd hageja netoüüri nõue ei kuulunud ka kaotatud kasutuseelisena hüvitamisele, siis sellest tulenevalt oleks maakohus pidanud netoüüri nõude igal juhul rahuldamata jätma. Uexkülli Maja KÜ apellatsioonkaebus Apellant vaidlustab kohtuotsuse osas, millega mõisteti KÜ-lt Uexkülli Maja (edaspidi KÜ) solidaarselt M. Laanemetsa ja R. Vokkiga välja varalise kahju hüvitis. Nimetatud osas kuulub otsus tühistamisele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja faktiliste asjaolude ebaõige tuvastamise tõttu. Hageja nõudis lisaks korteri väärtuse hüvitamisele ka korteri kasutuseelise kaotamisest tulenevat kahju, mille suurusena käsitleti nimetatud korteri netoüüri ajavahemikul enampakkumise toimumisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Kohus leidis ekspertarvamusele tuginedes, et ligilähedane kasutuseelise väärtus ajavahemikul 30.08.2002 kuni 25.01.2010 on 639 800 krooni. Kohus määratles VÕS § 127 lg 6 alusel nimetatud perioodil säästetud kulutuste suuruseks 100 000 krooni. Kasutuseelise väärtusena mõisteti sellest tulenevalt välja 539 800 kooni.

Kohus kohaldas nimetatud osas nõude rahuldamisel VÕS § 132 lg 4 teist lauset, mille kohaselt kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist. Nimetatud sätet oleks võimalik kohaldada kohtuotsuses käsitletud viisil juhul, kui seadusandja oleks VÕS § 132 ette näinud kasutamiseelise hüvitamise igasuguse kaotsiläinud või kahjustunud asja puhul. Kohtu poolt kohaldatud VÕS § 132 lg 4 teine lause ei ole eraldivaadeldav esimesest lausest ega moodusta iseseisvat hüvitamisele kuuluva kahju komponenti. VÕS § 132 lg 4 kohaselt kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist. Eeltoodud normi on grammatiliselt ainuvõimalik tõlgendada selliselt, et juhul kui asi oli isikule vajalik või kasulik, hõlmab kahjuhüvitis samaväärse asja kasutamise kulud või samaväärse asja mittekasutamise korral kasutuseelise hüvitamise. Juhul kui asi vajalik või kasulik ei olnud, piirdub kahjuhüvitis uue samaväärse asja hüvitamiseks tehtavate mõistlike kulutustega. Seega, kui isik lisaks uue samaväärse asja soetamiseks tehtavate mõistlike kulude hüvitamisele soovib hüvitist samaväärse asja kasutamise tõttu või kasutuseeliste näol, peab ta tõendama, et kahjustunud asi oli talle vajalik või kasulik. Kõikide kostjate läbiv vastuväide kasutuseeliste nõudele oli see, et hageja ei kasutanud korterit ise ega ka tulu saamiseks ja tal puudus kavatsus seda ka tulevikus tegema hakata. Kohus on arvanud ekslikuks kostjate väited, et hageja peab tõendama võimaluse asja üürile anda ja sellelt tulu teenida, samuti oma vastava soovi. Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 132 lg 4, kuivõrd kasutuseelised on välja mõistetud ilma, et hageja oleks tõendanud asja vajalikkust või kasulikkust talle. Hageja ei kasutanud ise ega üürinud korterit välja alates selle omandamisest 1996. septembris kuni enampakkumiseni. Hageja tundis järgmine kord korteri vastu huvi 2004. aprilli lõpus. Apellandi arvates näitab hageja käitumine kaheksa aasta vältel, et tal puudus kavatsus korterit ise kasutada või seda välja üürida. Eriti kummastav on kasutuseelise väljamõistmine perioodi eest 2002. august kuni 2004. mai so ajal, mil hageja korteri kaotusest teadlik ei olnud ja mingeid kasutuseeliseid isegi hüpoteetiliselt kaotada ei saanud. Hagejale asja kaotusest tekkinud kahju hüvitis määratakse VÕS § 132 alusel hüvitisena, mis vastab uue samaväärse asja soetamise kuludele. Sellisel juhul toimub totaalreparatsioon ja VÕS § 127 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgi täitmine. Hageja omas enne kahju hüvitamise aluseks olevate asjaolude esinemist korterit, mida ta ei kasutanud ega kavatsenud kasutada. Hüvitise kättesaamise järel on hagejal võimalik osta asemele samaväärne korter. Kasutuseelise väljamõistmine olukorras, kus isik korterit ei kasutanud ega kavatsenudki kasutada, oleks vastuolus põhimõttega, mille kohaselt kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks. Samuti ei saa olla kahju hüvitamise eesmärgiks kohustust rikkunud poole karistamine (Riigikohtu otsus 3-2-1-137-05 p 11). TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Põhinõude osalise tasumise korral põhinõude suurus väheneb. Kohustuse osalise täitmise korral puudub võlausaldajal õiguslik alus arvestada viivist esialgselt põhinõudelt. Viivist arvestatakse VÕS § 113 lg 1 kohaselt võlgnetavalt summalt. Kaevatava otsuse resolutsioon: „ja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras päevas varalise kahju hüvitise summalt 1 798 860 krooni alates kohtuotsuse tegemise päevast kuni varalise kahju

hüvitise tasumiseni“ näeb ette viivisvõlgnevuse tasumise esialgselt põhinõudelt sõltumata põhinõude suurusest. Kohus on kaevatavas otsuses asunud seisukohale, et KÜ ei ole esile toonud usutavaid põhjendusi, miks asjaolu, et hageja elukoht ei olnud Eestis, ei avaldatud võlgnevuse nõudes peetud kohtuvaidluses. Seisukoht, mille kohaselt nimetatud fakti ei avaldatud, on väär. KÜ on toonud need õiguslikud kaalutlused, millest tulenevalt ta määratles hageja elukohana Pika tänava aadressi Tallinnas. Kohus leidis kaevatavas otsuses, et nimetatud viisil elukoha määratlemiseks puudus õigus tulenevalt TsÜS § 21 lg-st 2. Seega oli kohtu arvates tegemist KÜ eksimusega seaduse kohaldamisel. Eksimust seaduse kohaldamisel ei loeta õigusvastaseks tegevuseks isegi kohtute puhul, saati siis kohtusse pöörduva isiku puhul. KÜ lisas oma hagiavaldusele hooneregistri tõendi, millest nähtus B.R.McMahoni postkastiaadress. Sellega avaldati B.R.McMahoni võimalik Austraalias asumise fakt kohtule dokumentaalse tõendiga. B.R.McMahoni kui kostja hagimaterjalid toimetati XXXXXX tänavale, kus KÜ majavalvur teatas kirjakandjale väljastusteate kohaselt: „Ei ela antud aadressil. Elab Austraalias tegelikult“. Sellega teavitati kohut B.R.McMahoni võimalikust välismaal elamise faktist sõnaselge avaldusega. Kui kohtu poolt hagi lisaks oleva dokumendi sisuga mittetutvumist võib tagaseljaotsuse menetluses pidada mingil määral mõistetavaks (tagaseljaotsus tehakse eeldades hageja faktiväidete õigsust), siis tutvumata väljastusteatega (so hagimaterjalide kättetoimetamisega kostjale), ei ole võimalik tagaseljaotsust teha. Seega dokumendis, millega kohus obligatoorselt peab ka tagaseljaotsuse tegemiseks tutvuma, oli avaldatud B.R.McMahoni võimalik elukoht Austraalias. Seega on kohtu järeldused võlgnevuse nõudes peetud kohtumenetluses B.R.McMahoni Austraalias elamise asjaoludest informeerimata jätmise kohta ebaõiged. Kohtuotsuse kohaselt seisnes KÜ tegevus ühelt poolt tegevusetuses hageja elukoha väljaselgitamisel. Kohtumenetluses ei ole välja toodud ühtegi tõendit või asjaolu, millest oleks olnud võimalik kindlaks teha B.R.McMahoni elukoht. Kuni tänaseni avaldab B.R.McMahon kohtumenetluses vaid postkastiaadressi. Nimetatud viisil nõuete menetlemine on ilmselgelt võimalik vaid hagejal esindajate olemasolu tõttu. Tõenäoliselt ühegi Eestis elava protsessiosalise puhul ei aktsepteeriks kohus ainsa kontaktina postikasti aadressi kuskil postiasutuses. Kohus on tuvastanud asjaolu, et kohtutäitur sai enne enampakkumise toimumist teadlikuks asjaolust, et B.R.McMahon ei ela Eestis, vaid Austraalias. Nimetatud kohtujäreldus on KÜ vastutusega seostamata. Kohtuotsuses on kohus analüüsinud KÜ juhatuse liikme e-kirja kohtutäiturile, milles juhatuse liige teatas 29.08.2002, so 1 päev enne enampakkumise toimumist, muuhulgas, et B.R.McMahon elab Austraalias. Vaidlust ei saa olla asjaolu üle, et B.R.McMahon jäi korterist ilma (millest tulenevat varalist kahju ta käesolevas asjas nõuab) täitemenetluses läbi viidud enampakkumise tulemusena. Enne enampakkumist oli korteri omanik B.R.McMahon ja pärast seda Urmas Paavel. Korteriühistule on ette heidetud andmete esitamata jätmist, millised võimaldaksid B.RMcMahonit tema suhtes toimuvast menetlusest teavitada. Vaieldamatult (lisaks varasemalt käsitletule) teavitas KÜ juhatuse liige kohtutäiturit võlgniku võimalikust Austraalias elamisest enne korteri mahamüümist, so enne kahju tekkimist. KÜ on seisukohal, etteheidetava tegevusetuse lõpetamine enne kahju tekkimise võimalikuks saamist välistab vastutuse.

Kohus on kaevatavas otsuses asunud seisukohale, et B.R.McMahoni ja KÜ vahel on tegemist asutamislepingust tuleneva lepingulise suhtega. Ilmselt käsitleb kohus hagejat vastutavana lepingulisest suhtest tulenevalt. VÕS § 127 lg 2 kohaselt kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Ei saa lähtuda üksnes kohustuse olemuse grammatilisest tõlgendamisest, vaid lõppastmes taandub küsimus sellele, missugune peaks olema mõistlik riskijaotus võlasuhete poolte vahel. See tähendab, et võlgniku vastutuse ulatuse kindlakstegemiseks tuleb otsustada normatiivsetest kriteeriumitest lähtuvalt, kumb pool peab vastavat riisikot kandma. Nimetatu viib meid tagasi kogu vaidluse algpõhjuste juurde, kes peab kandma tagajärjed, mis tulenevad sellest, et B.R.McMahon oma korteri aadressilt teateid kätte ei saanud ja muud aadressi KÜ-le ei jätnud. B.R.McMahon ei registreerinud oma elukohta rahvastikuregistris, ei jätnud naabritele oma kontaktandmeid, ei korraldanud posti edasisaatmist Austraaliasse ega määranud kohapealset esindajat, millisest vähemalt ühe toimingu tegemine oleks kohtuotsuse kohaselt olnud mõistlikult isikult mõistlikult oodatav toiming. Korteriühistu (mille asutamislepingust tulenevalt on B.R.McMahon ja KÜ loetud lepingulises suhtes olevaks) põhikirja p 6 kohaselt tuli kutsed (seega analoogia alusel ka muu kirjavahetus) saata korteri aadressil või korteriomaniku poolt muul ühistule teatatud aadressil. KÜ on seisukohal, et posti kättesaamise riiskot pidi antud asjaoludel kandma korteriomanik. Seega VÕS § 127 lg 2 kohaselt kahju hüvitamisele ei kuulu. Lepinguliste kohustuste puhul kehtib kahju ettenähtavuse põhimõte, milline tuleneb VÕS § 127 lg 3. Ettenähtavuse reegliga piiratakse kahjuhüvitis võlgniku poolt lepingu sõlmimisel ettenähtavale ja selle kaudu endale võetud vastutusriskile. Riigikohus on kohtuasja nr 3-2-1-53-06 p-s 13 asunud seisukohale: et lepingulise kohustuse rikkumise korral piiratakse rikkuja vastutust VÕS § 127 lg 2 alusel sel teel, et hüvitamata jäetakse kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud rikutud kohustuse eesmärgiks, ning VÕS § 127 lg 3 alusel sel teel, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Seega ei loeta lepingut rikkunud isikut vastutavaks sellist liiki kahju põhjustamise eest, mille tekkimist lepingu täitmine ei pidanud ära hoidma, ning üldjuhul ei pea ta hüvitama ettenägematut kahju. VÕS § 127 lõiked 2 ja 3 võimaldavad seega jätta tähelepanuta lepingulise kohustuse rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohalt vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei saanud eeldatavasti olla lepingulise kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka võimalik ette näha. Järelikult võib lepingu rikkumine teatud juhtudel olla kahju põhjuseks, kuid see ei anna alust rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. KÜ asutamislepingu puhul ei saa sellist kahju lugeda ettenähtavaks VÕS § 127 lg 3 mõttes. Sündmuste ahel sai käesolevas asjas alguse asjaolust, et hageja oma tegevusetuse tõttu ei saanud teadlikuks talle saadetud postist ning päädis täitemenetluses enampakkumise läbiviimisega. KÜ tegevuse ja saabunud kahju vahel põhjusliku seose puudumise osas on KÜ-l kaks, osaliselt alternatiivset väidet. Kahjuna käsitleb hageja käesolevas asjas ilmajäämist temale kuulunud korterist. Korteri omanikuvahetus toimus enampakkumise tulemusena. KÜ teavitas oma juhatuse liikme e-kirjaga kohtutäiturit enne enampakkumise toimumist võlgniku võimalikust Austraalias elamisest. Seega juhul kui kahjuna käsitleda korterist ilmajäämist enampakkumisel, tuleb asuda seisukohale, et mistahes hea usu- ja hoolsuskohustusest tulenev teavitamiskohustus

täideti enne seda, kui toimus enampakkumine. Enampakkumise viis läbi kohtutäitur olukorras, kus talle oli teada võimalik võlgniku Austraalias viibimise fakt. Teavitamise fakt katkestab põhjusliku seose ahela eelnevaga. Käesolevas asjas asus kohus seisukohale, et korter müüdi enampakkumisel liigselt madala hinnaga ja enampakkumise alghind ei määratud õigesti. Juhul kui korter oleks müüdud väidetavale turuhinnale vastava hinnaga, puuduks hagejal nõudeõigus. VÕS § 132 lg 1 kohane hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kuludele, oodanuks teda kohtutäituri ametialasel arvel. Kohus ei ole kaevatavas otsuses tuvastanud KÜ puutumust väidetavalt liigmadala enampakkumise hinna määramisega. Seega ei ole KÜ tegevus põhjuslikus seoses asjaoluga, et hageja väidetavalt ei saanud omandi kaotuse eest kohast hüvitist. Reet Vokk vastuapellatsioonkaebus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 25.02.2010 otsuse osas, millega B.R.McMahoni hagi rahuldati (osaliselt) temai suhtes, so osas, millega mõisteti Reet Vokkilt (solidaarselt KÜ-ga Uexkülli Maja ja Marek Laanemetsaga) B.R.McMahoni kasuks välja varalise kahju hüvitis 1 798 860 krooni ja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras varalise kahju hüvitise summalt 1 798 860 krooni alates kohtuotsuse tegemise päevast kuni varalise kahju hüvitise tasumiseni ja teha uus otsus, millega jätta B.R.McMahoni hagi Reet Vokki suhtes täies ulatuses rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsusest tulenevalt on peamine etteheide apellandile, et apellant ei teinud mõistlikult võimalikku hageja aadressi teadasaamiseks, mille tulemusena rikuti hageja õigust olla täitemenetlusest teadlik ja kasutada temale täitemenetluses garanteeritud õigusi. Apellant sellega ei nõustu ning leiab, et praegusel juhul ei saa kohtutäituritele (M. Laanemetsale ja apellandile) ette heita seda, et teave täitemenetluse algatamisest ei jõudnud hagejani. Maakohus ei ole tuvastanud, et kohtutäiturid oleksid teadnud hageja elukohta või kontaktandmeid (peale sissenõudja KÜ Uexkülli Maja poolt avaldatud hageja aadressi XXXX XX-XX Tallinn), kuhu oleks hagejale olnud võimalik edastada täitekutseid ja muid täitemenetlust puudutavaid dokumente. Samuti ei ole maakohus tuvastanud, et hageja muu elukoht või kontaktandmed oleksid nähtunud täitetoimikus olevatest dokumentidest. Eelkõige on maakohus heitnud kohtutäituritele ette tegevusetust hageja elukoha väljaselgitamisel. Maakohus on jätnud tähelepanuta täitemenetluse ja hagejale kuulunud korteri enampakkumise ajal kehtinud TMS (edaspidi: TMS1993) § 29 lg 1 sätestas, et täitemenetluse algatamisel saadab kohtutäitur võlgnikule ja vajalikel juhtudel ka sissenõudjale kutse ilmuda kohtutäituri vastuvõtule ning teeb võlgnikule ettepaneku täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks. Sama seaduse § 291 lg 1 nägi ette, et võlgnikule, sissenõudjale, asjatundjale ja teistele täitetoimingust osavõtvatele isikutele teatatakse täitetoimingust ning nende kohustustest kirjaliku täitekutsega. Sama paragrahvi 2. lõike järgi, kui täitemenetluse osaline ei ilmu kohtutäituri kutse peale kohtutäituri büroosse või kui tema viibimiskohta ei teata, kutsutakse isik välja ajalehekuulutuse kaudu, mida sama paragrahvi 5. lõike kohaselt vaadeldi täitekutse kätteandmisena täitemenetlusosalisele. TMS1993 ei näinud ette (erinevalt praegu kehtivast TMS §-st 10 lg 2), et täitekutse ja muude dokumentide kättetoimetamisel tuleb lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest. Ajaliselt kõige varasem Riigikohtu lahend, milles asuti seisukohale, et täitekutse kätteandmisele täitemenetluses tuleb seaduseanaloogia alusel neid sätteid kohaldada, on tehtud 29.01.2003 (kohtuasi nr 3-2-1-7-03). Seega ei saa kohtutäituritele ette heita, et nad lugesid täitekutse TMS1993 § 291 lg-te 2 ja 5 kohaselt hagejale kätteantuks ajalehekuulutuse avaldamisega,

arvestamata tollal kehtinud TsMS § 27 lg-tes 1-3 sätestatut. Kohtutäiturite tegevus oli kooskõlas ka tollase õiguspraktikaga. Maakohus on kohtutäiturite kohustusi võlgniku elukoha väljaselgitamisel ja temale täitekutse kättetoimetamisel põhjendamatult laiendanud võrreldes Riigikohtu 29.01.2003 otsuses esmakordselt avaldatud seisukohaga, mille kohaselt tuli täitekutse kätteandmisele täitemenetluses kohaldada seaduseanaloogia alusel tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Vaadeldaval ajal kehtinud TsMS § 27 lg 1 ja 2 kohaselt võis kutse kätte toimetada ajalehekuulutuse kaudu, kui registris ei olnud andmeid isiku aadressi kohta või isik ei elanud registris märgitud aadressil või tema tegelik viibimiskoht oli teadmata, seejuures tuli kohtule lisaks registritõendile esitada politseiasutuse või linna- või vallavalitsuse tõend, et politseile, linna- või vallavalitsusele oli isiku tegelik viibimiskoht teadmata. Seega on põhjendamatu kohtutäituritele ette heita, et nad ei küsinud andmeid hageja elukoha kohta kohtust, hooneregistrist ja Austraalia aukonsulilt. Apellandi hilisem pöördumine Austraalia aukonsuli poole ei andnud mingeid tulemusi. Maakohus jättis tähelepanuta apellandi väite, et kehtinud TsMS-i sätete järgimine hagejale täitekutse kättetoimetamisel ei oleks olukorda muutnud. Esiteks eeldas kutse üleandmine ajalehekuulutuse kaudu TsMS § 27 lg 1 kohaselt, et registris ei olnud andmeid isiku elukoha kohta. Registrina ülalnimetatud sätte tähenduses peeti apellandi arvates silmas üksnes rahvastikuregistrit ning puudub vaidlus, et rahvastikuregistris hageja andmeid ei olnud. Teiseks nõudis TsMS § 27 lg 2 eelnevat pöördumist valla- või linnavalitsuse poole või politsei poole. Kuigi hageja on väitnud, et politseil oli tema aadress olemas, ei ole mingit alust arvata, et kohtutäiturid oleksid hageja elukoha andmed politseist teada saanud. Nimelt nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2004 määrusest, et Tallinna Linnakohus oli enne 15.05.2002 tagaseljaotsuse tegemist pöördunud hagejale kohtukutse kättetoimetamiseks politseiasutuse poole, kuid ei saanud politseilt andmeid hageja aadressi kohta. Ka maakohus on nõustunud, et politseis väidetavalt olemas olnud andmed hageja elukoha kohta ei olnud kohtutäituritele kättesaadavad. Samuti ei olnud kohtutäituritel alust eeldada, et hageja elukoha andmed võivad nähtuda hooneregistrist. Täitetoimikus oli hooneregistri poolt 04.07.2002 Marek Laanemetsale väljastatud tõend, millel hageja aadressi ei olnud märgitud ning seega ei olnud kohtutäituritel põhjust eeldada, et hooneregistri andmetest võib hageja aadress siiski nähtuda. Samadel põhjustel ei saa täituritele ette heita, et nad ei pöördunud hageja elukoha andmete väljaselgitamiseks kohtu poole, täitedokumendiks olnud Tallinna Linnakohtu tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2/3/33 – 798/02, milles hageja aadressiks oli märgitud XXXX XX-XX Tallinn, oli tehtud vaid ca 1 kuu enne täitemenetluse algatamist. Seetõttu ei olnud kohtutäituritel põhjust arvata, et hageja elukoht võib olla välisriigis, kuna sellisel juhul ei oleks Tallinna Linnakohus võinud hageja suhtes üldse tagaseljaotsust teha (2002 kehtinud TsMS § 201 lg 8 p 3). Sissenõudjal KÜ Uexkülli Maja võisid andmed hageja tegeliku aadressi kohta küll olemas olla, kuid kohtutäiturid seda ei teadnud ning neil ei olnud põhjust seda ka eeldada. KÜ Uexkülli Maja märkis täitemenetluse algatamise avalduses hageja aadressiks Tallinn, XXXX XX-XX, sama oli hageja aadressiks märgitud ka Tallinna Linnakohtu 15.05.2002 tagaseljaotsuses. Samuti tuleb arvestada, et TMS1993 § 282 lg 1 kohaselt võis kohtutäitur keelduda täitetoimingu tegemisest üksnes seaduses sätestatud põhjusel. Sellest tulenevalt ei oleks kohtutäiturid saanud keelduda täitemenetluse läbiviimisest hageja suhtes isegi juhul, kui neil oleks olnud põhjendatud kahtlus, et KÜ Uexkülli Maja varjab hageja tegelikku aadressi. Maakohus leidis, et apellant sai 29.08.2002, so 1 päev enne tema poolt läbiviidud enampakkumist teada, et hageja ei ela Eestis, vaid Austraalias. Kohtu selline järeldus põhineb KÜ Uexkülli Maja juhatuse liikme Hillar Lauri e-kirjadel.

Kohtu poolt tehtud järeldus ei põhine viidatud tõenditel, kuivõrd KÜ Uexkülli Maja juhatuse liikme H. Lauri e-kirjades ei ole märgitud, et hageja elab Austraalias. Isegi kui lähtuda kohtu järelduse paikapidavusest (et apellant pidi tõepoolest alates 29.08.2002 teadma asjaolust, et hageja elukoht on Austraalias), ei ole kohus selgitanud, milles seisnes apellandi õigusrikkumine, kui ta vaatamata sellisele teadmisele viis järgmisel päeval hageja korteri enampakkumise siiski läbi. Kohus ei ole viidanud ühelegi seaduse sättele, mida apellant oleks sellega rikkunud. TMS1993 § 282 lg 1 kohaselt võis kohtutäitur keelduda täitetoimingu tegemisest üksnes seaduses sätestatud põhjusel. Pidades etteheidetavaks, et apellant ei saatnud pärast temale täiteasja üleandmist hagejale ühtki täitekutset ega teatanud enampakkumisest, ei avaldanud kohtutäiturina teistkordselt enampakkumisteadet, mistõttu ei saanud avalikkus teada teistkordse enampakkumise toimumise ajast ja võimalust sellel osalemiseks, on maakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et täiteasja üleandmine sissenõudja avalduse alusel ühelt kohtutäiturilt teisele ei tähenda esialgse täitemenetluse lõpetamist ja uue täitemenetluse alustamist, vaid see tähendab sama täitemenetluse jätkamist uue kohtutäituri poolt. Sellest tulenevalt ei pidanud apellant tegema uuesti menetlustoiminguid, mis olid eelnevalt tehtud kohtutäitur M. Laanemetsa poolt (algatama täitemenetlust, toimetama hagejale kätte täitekutse, arestima hageja vara jne). Kuna ühtegi kaebust M. Laanemetsa tegevuse peale ei olnud esitatud, ei olnud apellandil alust kontrollida ka senise täitemenetluse seaduslikkust. Pealegi ei oleks apellant eespool kirjeldatud asjaolusid ja tolleaegset praktikat arvestades saanud ka juhul, kui apellant oleks täitemenetluses enne temale täiteasja üleandmist tehtud toimingute seaduslikkust kontrollinud, kuidagi jõuda järeldusele, et täitekutset ei saa lugeda hagejale kättetoimetatuks ning seega on täitemenetluse jätkamine ebaseaduslik. Samadel põhjustel on maakohus alusetult pidanud apellandi kohustuste rikkumiseks, et apellant ei avaldanud kohtutäiturina teistkordselt enampakkumisteadet 30.08.2002 toimunud enampakkumise kohta. Enampakkumise kuulutus avaldati kohtutäitur M. Laanemetsa poolt kooskõlas TMS1993 §-ga 61 Ametlikes Teadaannetes 07.08.2002. Kuulutuse kohaselt pidi enampakkumine algselt toimuma 19.08.2002, kuid sissenõudja KÜ Uexkülli Maja taotlusel lükkas kohtutäitur M. Laanemets enampakkumise TMS1993 § 33 alusel edasi. Edasilükatud enampakkumine viidi läbi 30.08.2002 pärast seda, kui M. Laanemets oli täiteasja andnud üle apellandi menetlusse. Ülaltoodud põhjustel on maakohus alusetult leidnud, et apellant rikkus täitemenetluse läbiviimisel hoolsus- ja informeerimiskohustust – kohustust informeerida hagejat (võlgnikku) käimasolevast täitemenetlusest ja selgitada võlgnikule tema õigusi ja kohustusi, täita võlgnevus nii sissenõudja kui võlgniku huve arvestades ning võimalikult väikest kahju põhjustades. Kuna apellandi tegevus ei olnud õigusvastane, on hagi tema suhtes põhjendamatult rahuldatud. Maakohus asus seisukohale, et nii apellandi, KÜ Uexkülli Maja kui ka M. Laanemetsa tegevus on põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Maakohus leidis, et kui apellant oleks teinud (koos M. Laanemetsaga) mõistlikult võimaliku hageja aadressi teadasaamiseks, oleks hageja saanud täitemenetluses kaitsta oma õigusi, muu hulgas ka sissenõudja nõude vabatahtlikult täita. Isegi kui eeldada, et maakohtu etteheide apellandi tegevusetuse kohta on põhjendatud (eespool toodud põhjustel apellant sellega ei nõustu), on maakohus jätnud tähelepanuta, milles hagejale tekkinud kahju seisnes. Hageja kaotas omandi korterile apellandi poolt 30.08.2002 läbiviidud enampakkumise tulemusena. Nimetatu ei oleks toonud kaasa hagejale otsese varalise kahju tekkimist, kui korter oleks enampakkumisel müüdud turuhinnaga, oleks hageja saanud korteri eest kohase (turuhinnale vastava) rahalise hüvitise (TMS1993 § 6455 kohaselt kuulus täitekulude katmisest ja sissenõude rahuldamisest ülejääv summa võlgnikule tagastamisele). Järelikult tekkis hagejal otsene varaline kahju seetõttu, et korteri müügihind enampakkumisel ei vastanud selle turuhinnale.

Korteri müügihind 30.08.2002 toimunud enampakkumisel oli ilmselgelt tingitud korteri alghinnast, mille oli määranud kostja M. Laanemets. Apellant ei saanud mõjutada korteri alghinda ega müügihinda enampakkumisel. TMS1993 § 64 lg 1 sätestas imperatiivselt, et vara alghinnaks enampakkumisel on arestimisaktis märgitud hind. Korteri hinna selle arestimisel oli aga määranud M. Laanemets, nagu on tuvastanud ka maakohus. Seega on hagejal tekkinud otsene varaline kahju põhjuslikus seoses just M. Laanemetsa tegevusega. Maakohus on õigesti viidanud, et vastavalt KTS § 6 lg-le 1 vastutab kohtutäitur oma ametikohustuse süülise rikkumise eest. Järgnevalt leidis kohus, et kohtutäiturid jätsid süüliselt täitmata kohustuse informeerida hagejat (võlgnikku) käimasolevast täitemenetlusest ja selgitada võlgnikule tema õigusi ja kohustusi, täita võlgnevus nii sissenõudja kui võlgniku huve arvestades ning võimalikult väikest kahju põhjustades. Oma seisukohta, mille kohaselt rikkusid kohtutäiturid neil lasunud kohustusi süüliselt, ei ole maakohus millegagi põhjendanud. Selles osas ei vasta maakohtu otsus TsMS § 436 lg 1 nõuetele, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud, samuti TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule, mille järgi tuleb kohtuotsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Maakohus asus seisukohale, et hagejal on õigus nõuda KÜ-lt Uexkülli Maja, Reet Vokkilt ja Marek Laanemetsalt varalise kahjuna kaotatud kasutuseeliste hüvitamist VÕS § 132 lg 4 teise lause alusel ning seejuures ei oma tähtsust, kas hagejal oli soov ja võimalus temale kuulunud korter üürile anda ja sellelt tulu teenida. Kohus leidis eksperdiarvamusest lähtudes, et hageja poolt kaotatud kasutuseeliste ligilähedane väärtus ajavahemikus 30.08.2002 – 25.01.2010 on 639 800 krooni, millest tuleb maha arvata hageja poolt säästetud kulud, mida tal korteri üürileandmisel oleks tulnud teha, mille suurus olnuks vaidlusalusel perioodil vähemalt 100 000 krooni. Sellest tulenevalt on kohus mõistnud kostjatelt solidaarselt hagejale tekitatud varalise kahjuna välja hageja poolt kaotatud kasutuseeliste väärtuse 539 800 krooni. Apellandi hinnangul on maakohus mõistnud nimetatud summa kostjatelt välja alusetult, kuna kohaldas VÕS § 132 lg 4 teist lauset ebaõigesti. Apellant leiab, et VÕS § 132 lg 4 teist lauset tuleb tõlgendada koosmõjus sama lõike esimese lausega selliselt, et isik võib nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist üksnes juhul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks. VÕS § 132 lg 4 sätestatud nõude rahuldamise eeldusi ei ole maakohus tuvastanud ja asja materjalidest nähtuvalt sellised eeldused ka ei esinenud. Asjas puudub vaidlus, et hageja viibis Eestist eemal alates 28.06.2001 – 28.04.2004, et hageja ei andnud korterit enne Eestist lahkumist kolmandatele isikutele üürile ning et korter ei olnud 30.08.2002 enampakkumise ajal ühendatud hoonesiseste kommunikatsioonidega. Korter ei olnud kasutuses ega kasutatav. Samuti ei ole hageja väitnud, et ta naases 2004. aprillis Eestisse eesmärgiga muuta korter elamiskõlblikuks ning seda ise kasutama asuda või üürida see tulu saamiseks välja kolmandatele isikutele. Seega puudub alus asumaks seisukohale, et korter oli hagejale vajalik või kasulik, mis välistab hagejale kasutuseeliste hüvitamise VÕS § 132 lg 4 alusel. Puudub ka muu seadusest tulenev alus hageja poolt kaotatud kasutuseeliste väärtuse sissenõudmiseks kostjatelt. Sisuliselt nõuab hageja saamata jäänud tulu hüvitamist, millist liiki kahju aga asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral VÕS § 132 järgi hüvitamisele ei kuulu, nagu on õigesti leidnud ka maakohus. Pealegi eeldaks saamata jäänud tulu hüvitamine, et hageja oleks tõendanud, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (Riigikohtu seisukohad 19.11.2008 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-94-08, 03.06.2009 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-60-09 p 14). Praegusel juhul hageja seda teinud ei ole ning asjaoludest võib järeldada vastupidist. Hageja on ise avaldanud, et ta lahkus Eestist 28.06.2001, pöördus Eestisse tagasi 28.04.2004 ning püüdis

esmakordselt temale kuulunud korterit üle vaadata 21.05.2004. Seega puudus hagejal vähemalt kuni 21.05.2004 huvi korteri vastu, mistõttu peaks olema välistatud ka mistahes korterist saamata jäänud tulu või kasutuseeliste hüvitamine kuni nimetatud ajani. Kõik kostjad tuginesid asja lahendamisel maakohtus asjaolule, et hageja suhtes täitemenetluse algatamine ning hagejale kuulunud korteri realiseerimine 30.08.2002 enampakkumisel sai võimalikuks üksnes seetõttu, et Tallinna Linnakohus tegi 15.05.2002 hageja suhtes ebaseadusliku tagaseljaotsuse. Viidatud tagaseljaotsuse ebaseaduslikkus nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2004 määrusest, milles leiti, et linnakohus ei võinud kutsuda hagejat kohtusse ajalehekuulutusega, vaid pidanuks edastama hagejale kohtukutse tema tegelikul (Austraalia) aadressil, mis nähtus linnakohtule esitatud dokumentidest. Tagaseljaotsuse tegemine oli välistatud ka tollal kehtinud TsMS § 201 lg 8 p 3 järgi, mille kohaselt ei võinud tagaseljaotsust teha, kui kas või ühe poole elu- või asukoht oli välismaal. Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et Eesti Vabariigi ehk kohtu osa hagejale kahju tekitamisel (tulenevalt ebaseadusliku tagaseljaotsuse tegemisest) ei ole praegusel juhul võimalik arvestada, kuna kostjate vastutus on solidaarne (VÕS § 137), mistõttu on hagejal õigus valida, millise kahjutekitaja vastu ta oma nõude esitab. Maakohus viitas, et praegusel juhul ei ole tegemist ühise vastutusega kahju eest (VÕS § 138), mille puhul oleks võimalik Eesti Vabariigi osa kahju tekitamisel eraldi arvestada. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole eelnimetatud asjaolu (ebaseadusliku tagaseljaotsuse tegemist Tallinna Linnakohtu poolt) arvestanud VÕS § 140 lg 1 kontekstis, mille kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Apellandi arvates on praegusel juhul nimetatud sätte kohaldamise eeldused täidetud, kuna täitemenetluse läbiviimine hageja suhtes ja hagejale kuulunud korteri realiseerimine enampakkumisel osutus võimalikuks üksnes seetõttu, et Tallinna Linnakohus tegi 15.05.2002 hageja suhtes ebaseadusliku tagaseljaotsuse, mistõttu oleks kostjate jaoks äärmiselt ebamõistlik, kui kogu hagejale tekkinud kahju jääks nende kanda. Riigikohtu seisukohast 16.12.2004 määruses kohtuasjas nr 3-2-1-15204 (p 19) tuleneb, et kohtutäiturit ei saa lugeda oma ametikohustusi rikkunuks ega teha teda vastutavaks täitetoimingutega tekitatud kahju eest juhul, kui ta heauskselt täidab ebaseaduslikku täitedokumenti. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning uurinud toimikus olevaid tõendeid, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tõendite hindamisel kostjate KÜ Uexkülli Maja, Reet Vokki, Marek Laanemetsa osas. Vaidlustatud osas maakohtu otsuses olevaid puudusi on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Otsust kostja Urmas Paaveli osas hagi rahuldamata jätmises ei ole vaidlustatud. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud ulatuses. Seega otsust, mis puudutab kostja Urmas Paaveli osas hagi rahuldamata jätmist, kolleegium ei kontrolli. Hageja esitas kostjate vastu mitu nõuet, mida kolleegium käsitleb järgnevalt. Nõue varalise kahju hüvitamiseks seoses omandi kaotusega Maakohus tuvastas alljärgnevad olulised faktilised asjaolud: - Brian Reginald McMahonile kuulus vallasvarana eluruum asukohaga XXXX XX-XX, Tallinnas, mille reaalosaks oli 91,3 m2 ja mõtteliseks osaks elamust 913/29210. - Tallinna Linnakohtu 15.05.2002 tagaseljaotsusega mõisteti hagejalt KÜ Üexkülli Maja kasuks välja 175 547,75 krooni ja kohtukulu 22 100 krooni.

-

20.06.2002 esitati täitedokument sissenõudja KÜ Üexkülli Maja poolt täitmiseks kohtutäitur Marek Laanemetsale. Kohtutäitur Marek Laanemets algatas täitemenetluse ning saatis esmase ja korduva täitekutse võlgnikule aadressil XXXX XX-XX, Tallinn, milline hagejani ei jõudnud. 07.08.2002 avaldas kohtutäitur Marek Laanemets Ametlikes Teadaannetes enampakkumisteate, mille kohaselt hageja korteri alghinnaks määrati 750 000 krooni. 30.08.2002 müüs hagejale kuuluva korteri enampakkumisel kohtutäitur Reet Vokk müügihinnaga 800 000 krooni. Täitemenetlusest ei olnud hageja teadlik. Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2004 määrusega tsiviilasjas nr 2-2/1360/04 loeti hageja poolt esitatud kaja Tallinna Linnakohtu 15.05.2002 tagaseljaotsusele esitatuks tähtaegselt põhjusel, et hageja elab Austraalias ning ta ei olnud teadlik tsiviilasja menetlusest.

Hageja palus välja mõista kostjatelt solidaarselt talle kuulunud korteri õigusvastase sundmüügi tagajärjel tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 2 350 000 krooni. Hageja on korteri kaotuse eest hüvitise suuruse määramisel lähtunud ekspertarvamuses olevast B- ja C-kvaliteediklassi kuuluvate korterite keskmisest hinnast samas piirkonnas, kus asus hageja korter ja sellest keskmisest hinnast on maha arvanud enampakkumisel saadud müügihinna 800 000 krooni. Maakohus asus seisukohale, et hagejal on tekkinud varaline kahju talle kuulunud vallasvara õigusvastase sundmüügi tagajärjel, mis sai võimalikuks kostjate KÜ Uexkülli Maja, Reet Vokki ja Marek Laanemetsa süülise käitumise tõttu ning hageja on õigustatud nõudma kahju hüvitamist VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel. Tuginedes VÕS § 1045 lg 1 p-dele 5 ja 7 luges kohus kahju tekitamist õigusvastaseks. Maakohus põhjendas otsuses TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt, milles seisneb iga kostja süü hagejal varalise kahju tekkimises ning on käsitlenud korteri enampakkumise asjaolusid, hinnanud tõendeid. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tekkinud varaline kahju sai võimalikuks kõigi kolme kostja õigusvastase tegevuse tagajärjel ning puudub alus vähendada kostjate suhtes, sealhulgas ka kohtutäituri Marek Laanemetsa osas, kahju hüvitise suurust. Maakohus tuvastas, et KÜ Uexkülli Maja pidi olema teadlik hageja kontaktandmetest - Austraalia postkasti aadressist, kuid ei teinud midagi selleks, et välja selgitada hageja elukoht ning ei teatanud kohtutäiturile hageja kontaktandmeid. Esmase ja korduva täitekutse väljastas kohtutäitur Marek Laanemets aadressil XXXX XX-XX, Tallinnas, mida hageja kätte ei saanud, ning kohtutäitur ei selgitanud välja, kus võlgnik faktiliselt elab või kuhu täitekutse saata, kuigi selle kohta oli võimalik andmeid saada. Nimelt kohtutäitur Marek Laanemets kuulutas välja korteri enampakkumise ning määras korteri alghinnaks liialt madala hinna. Asjaolu, et korteri sundmüüki jätkas kohtutäitur Reet Vokk, kes ka hagejale kuulunud korteri ära müüs, ei anna kolleegiumi arvates alust kohtutäiturite süüastet erinevalt määrata. Apellandi M. Laanemetsa väidetel ei ole kohus määratlenud kohtutäiturite konkreetset süüvormi, millise väitega kolleegium nõustub. Kolleegium leiab, et maakohus on kirjeldanud kohtutäiturite tegevusetust asjaolu välja selgitamiseks, kuhu täitekutsed ja täitetoimingutest teated saata. Kolleegiumi hinnangul on kohtutäiturite M. Laanemetsa ja R. Vokki käitumine käsitletav raske hooletusena. Sissenõudja nõue võrreldes kohtutäitur M. Laanemetsa poolt määratud korteri müügihinnaga oli oluliselt väiksem summa. Seega tuli võlgnikule anda võimalus võla vabatahtlikuks täitmiseks, milline võimalus hagejal käesolevas asja puudus, kuivõrd täitemenetlusest ei olnud ta teadlik. Kohtutäitur M. Laanemetsal oli võimalus korteri alghinna määramiseks välja selgitada korteri turuväärtus, seda enam, et võlgnik ei osalenud täitemenetluses. Kohtutäitur seda ei teinud ning määras ise alghinna, mis oli kaks korda madalam selles piirkonnas

olevate samaväärsete korterite väärtusest. Kohtutäiturid ei teinud midagi selleks, et välja selgitada, kuhu täitekutse tuleks saata, et see jõuaks hagejani. Maakohus tuvastas, et kostja I juhatuse liige teatas kohtutäitur Reet Vokkile 29.08.2002, so 1 päev enne enampakkumise toimumist, et võlgnik elab Austraalias (t.lk.Ikd. 139, 193-196), kuid sellele asjaolule ei pööranud kohtutäitur tähelepanu ning ei lükanud enampakkumist edasi. Apellantide Reet Vokki ja Marek Laanemetsa väidetega sellest, et nad juhindusid täitemenetluse läbiviimisel sel ajal kehtinud täitemenetluse seadustikust ning sellest, et täitedokumendid ei jõudnud hagejani puudub nende süü, kolleegium ei nõustu. Õige on, et KÜ Uexkülli Maja jättis teatamata kohtutäituritele hageja kontaktandmed. Kui täitedokumendid tagastati põhjusel, et võlgnik ei saanud neid kätte, ei teinud kohtutäitur Marek Laanemets täiendavaid toiminguid, et saata täitekutse ja täitedokumendid aadressil, mis võimaldaks neid võlgnikule faktiliselt üle anda. Maakohtu seisukoht on õige, et täitemenetlusest teavitamata jätmine tõi kaasa hageja õiguste rikkumise, sealhulgas võttis hagejalt võimaluse olla teadlik täitemenetlusest ning kasutada seadusest tulenevaid õigusi, sealhulgas täita täitedokument vabatahtlikult ja esitada oma arvamus müügihinna määramiseks. Enampakkumise ajal kehtinud TMS § 51 lg 1 järgi hinnatakse vara võlgniku ja sissenõudja kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata hindab vara kohtutäitur, lähtudes kohalikust keskmisest müügihinnast. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et enampakkumisel olev korteri alghind oli turuhinnast oluliselt madalam. Sellele järeldusele jõudis maakohus hinnates Finantsplaneerimise OÜ arvamust, mille kohaselt renoveerimata eluruumi turuväärtuseks oli 30.08.2002 seisuga 1 370 000 krooni ja keskmises seisukorras eluruumi korral 2 050 000 krooni (II kd. lk. 175). Ka on õige maakohtu seisukoht, et 16.10.2001 ehitise reaalosadeks jagamiseks ja osalise kaasomandi lõpetamise lepingust ning kaasomandis oleva ehitise reaalosadeks jagamise lepingust (I kd, lk.27-38) nähtub, et notari poolt määratud korteri hind oli tunduvalt kõrgem kohtutäituri poolt määratud hinnast. Sellest tegigi kohus järelduse, et kohtutäituri poolt määratud korteri alghind oli liialt madal. VÕS § 1043 järgi teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamises eest vastavalt seadusele. Kuivõrd maakohus tuvastas kahju hüvitamise nõude aluseks olevate eelduste olemasolu kostjate KÜ Uexkülli Maja, Reet Vokki, Marek Laanemetsa osas, siis on maakohus põhjendatult kohaldanud ka nende kostjate osas solidaarvastutust. Brian Reginald McMahon ei nõustu välja mõistetud varalise kahju hüvitise suurusega ning leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud ebaõigesti. VÕS § 127 lg 1 järgi kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagejale tuleb hüvitada temale kostjate tegevuse või tegevusetusega põhjuslikus seoses oleva kahju kohtuotsuse tegemise aja seisuga, millisele seisukohale on asunud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium tsiviilasjas nr 3-2-1-14-00 varalise kahju hüvitise määramise küsimuses. Samas on maakohus ekslikult määranud varalise kahju suuruse. Apellandi Brian Reginald McMahoni väidete kohaselt oli otsene varaline kahju lähtuvalt kaotatud korteri turuväärtusest kohtuotsuse tegemise seisuga 2 350 000 krooni (3 150 000 kroonienampakkumisel saadud 800 000 krooni).

Apellandi poolt viidatud ja kohtu poolt hinnatud Finantsplaneerimise OÜ ekspertarvamuse kohaselt oli hageja eluruumi turuväärtuseks I kvartalis 2009 renoveerimata olekus (kapitaalremonti vajav) 2 830 000 krooni ja keskmises seisukorras eluruumi korral 3 470 000 krooni. Arvamuse punktis

Apellant Brian Reginald McMahon leiab, et kohus on põhjendamatult vähendanud kahjunõuet 100 000 krooni võrra. Seda olukorras, kus hageja taotles alternatiivselt viiviste väljamõistmist 635 385 krooni ulatuses, millelt ei tuleks mingit summat maha arvata. Apellandid Marek Laanemets, Reet Vokk ja KÜ Uexkülli Maja vaidlustasid maakohtu otsust ning paluvad hagi nimetatud nõude osas jätta täies ulatuses rahuldamata. Apellantide KÜ Uexkülli Maja, Marek Laanemetsa, Reet Vokki väidetel VÕS § 132 lg-s 4 on sätestatud oluline kasutuseeliste hüvitamise piirang- kaotatud kasutuseelised kuuluvad hüvitamisele, kui asi oli isikule vajalik või kasulik ning seda eeskätt majandus- või kutsetegevuseks või tööks. Käesoleval juhul ei ole tegemist nimetatud olukorraga. Hageja oli Eestist ära alates 28.06.2001 ning sai korteri võõrandamisest teada alles 04.05.2004. Ta ei kasutanud ega kavatsenudki korterit kasutada. Hüvitise kättesaamise järel on hagejal õigus osta asemele samaväärne korter. Ka viivise väljamõistmiseks puudub alus, kuivõrd tegemist on kahju hüvitamise nõudega ning viivis kuulub välja mõistmisele võlgnetavalt summalt. Kolleegium nõustub apellantide KÜ Uexkülli Maja, Marek Laanemetsa ja Reet Vokkiga, et maakohus on materiaalõiguse normi kohaldanud ekslikult. VÕS §-s 132 on sätestatud kahju hüvitamine asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral. VÕS § 132 lg 1 järgi asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. VÕS § 132 lg 4 järgi, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist. Kolleegium nõustub kostjatest apellantidega, et hageja ei tõendanud, et vaidlusaluse eluruumi kaotuse tõttu oli ta ka ilma jäänud selle kasutamiseelisest. Maakohus tuvastas, et hageja ei tundnud mingit huvi oma eluruumi vastu kuni 04.05.2004, mil sai teada korteri enampakkumisest. Ta ei kasutanud ise eluruumi ning ei andnud seda ka üürile. Seega ei olnud eluruum talle elamiseks vajalik või kasulik üüritulu saamiseks. Kasutamiseelisest ilmajäämist pidi hageja tõendama, selleks ei piisanud ekspertarvamusest üüritasude kohta. Kolleegium leiab, et hageja nõue on tõendamata. Hageja korter müüdi enampakkumisel 30.08.2002, mil tekitati varaline kahju. Varalise kahju hüvitis kuulub väljamõistmisele maakohtu otsuse tegemise ajal oleva korteri turuväärtusega. Seega hagejale korvatakse tekitatud varaline kahju ulatuses, et ta saab osta samaväärse korteri, ning täiendav kahjuhüvitise väljamõistmine hageja poolt esiletoodud asjaoludel ei vasta VÕS § 132 lg 4 eesmärgile. Seega eelnimetatud hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et VÕS § 132 alusel ei saa hageja nõuda üüri saamata jäänud tuluna, millele on hageja sisuliselt oma nõudes tuginenud. Apellant Brian Reginald McMahoni väidetel kohus ei käsitlenud tema alternatiivnõuet viiviste osas, kuid see vajadus kohtul ka puudus, kuivõrd ta rahuldas põhinõude. Kostjatelt hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju on välja mõistetud Harju Maakohtu 25.02.2010 otsusega ning kohus on põhjendatult välja mõistnud viivise VÕS § 113 lg 1 järgi alates kohtuotsuse tegemise päevast kuni varalise kahju hüvitamiseni. Tagasiulatuvalt viivise väljamõistmine kahjuhüvitise korral ei ole võimalik hageja poolt näidatud perioodil, so 30.08.2002 kuni 08.06.2009. Kolleegium, jättes hageja kasutuseelise hüvitise nõude rahuldamata, leiab, et ka alternatiivselt esitatud viivise nõue ei kuulu samuti rahuldamisele.

Maakohus vähendas kostjatelt väljamõistmisele kuuluvat varalist kahju 30 % ulatuses, millega apellant Brian Reginald McMahon ei nõustu. Apellandi väidetel on maakohtu otsus vastuoluline. Maakohus asus seisukohale, et hageja oleks mõistliku isikuna pidanud registreerima oma elukoha rahvastikuregistris. Kolleegium nõustub apellandiga, et ta ei saanud seda teha, olles Austraalia kodanik. Seega on otsuses olev põhjendus ekslik. Samuti on kohus asunud seisukohale, et hageja oleks pidanud jätma oma kontaktandmed naabritele, korraldama oma posti edasisaatmist Austraaliasse või määrama esindaja selle vastuvõtmiseks. Sellega oleks ta võinud ära hoida kahju tekkimise või seda vähendanud. Toimikus puuduvad usaldusväärsed andmed selle kohta, et hageja korraldas tema nimele saabunud korrespondentesi vastuvõtmist Eestis ja selle edastamist hageja elukohta või siis tema esindajale. Õige on, et mõistliku inimese aspektist pidi hageja sellega arvestama, et temale kuuluva korteri aadressil XXXX XX-XX, Tallinnas, võivad saabuda mitte ainult isiklikud kirjad, vaid ka ametiasutustest teated või kirjad. Toimiku materjalidest ilmneb, et majas olev valvur ei teadnud hageja aadressi, kuid teadis, et ta elab Austraalias. Samas kohus tuvastas kõigi kolme kostja süü kahju tekkimises ning asjaolu, et hageja kontaktandmed olid teada KÜ-le Uexkülli Maja ning kohtutäituritel oli täitemenetluses kohustus ja võimalus võlgniku kontaktandmed välja selgitada, et täitekutse ja muud täitemenetluse dokumendid jõuaksid võlgnikuni. Kohtutäiturid võlgniku elukohta ega tema kontaktandmeid välja ei selgitanud. VÕS § 139 lg 2 sätestab kahjustatud isikul lasuva kahju vältimise ja vähendamise kohustuse, mil kannatanult oodatakse käibes eeldatavat hoolt. Nimetatud säte on dispositiivne, mis annab kohtule õiguse arvestada konkreetseid asjaolusid kahjuhüvitise väljamõistmisel. Kolleegium leiab, et käesolevas tsiviilasjas puudub alus hageja osas VÕS § 139 lg 2 kohaldamiseks, kuivõrd hageja poolt oma elukoha teavitamata jätmine ei toonud kaasa kahju tekkimise. Õige on, et postkastiaadress ja elukoht on erinevad mõisted, kuid kohus tuvastas, et hageja osas olid olemas kontaktandmed, kuhu sai dokumendid saata ja mida oli tal võimalus kätte saada. Seega hageja käitumine ei toonud kaasa kahju tekkimise ega võimaldanud selle suurust vähendada. Arvestades eeltoodut kuulub hageja varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele summas 2 350 000 krooni, millelt tuleb VÕS § 113 lg 1 järgi välja mõista viivis alates maakohtu otsuse tegemisest 25.02.2010 kuni varalise kahju hüvitise tasumiseni. Mittevaraline kahju hüvitamise nõue Hageja taotles mittevaralise kahju hüvitamist kohtu poolt määratud summas, millise nõude jättis maakohus rahuldamata. VÕS § 128 lg 5 järgi mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Seejuures mittevaralise kahju olemasolu peab tõendama kahjustatud isik. VÕS § 134 lg 4 järgi asja hävimise või kaotsimineku korral on isikul erandlikke asjaolusid arvestades lisaks varalise kahju hüvitisele õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena, kui kahjustatud isikul on hävinenud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja poolt esile toodud asjaolud ei võimalda hagi rahuldada, kuivõrd hagejal erilise huvi olemasolu vaidlusaluse eluruumi vastu tõendamist ei leidnud. Õige on, et omandi kaotusest teadasaamine saab tekitada negatiivseid emotsioone ning solvumist, kuid asjaolu, et see tõi kaasa VÕS § 128 lg 5 mõttes hingelist valu ja kannatusi, maakohtus ega ka ringkonnakohtus tõendamist ei leidnud. Igasugune üleelamine ja menetlusosaliste käitumisest solvumine ei too kaasa mittevaralise kahju. Õige on, et apellatsioonkaebuses viidatud kodu puutumatuse rikkumine, tegevusvabaduse piirang, au ja väärikuse rikkumine, õigusvastaselt hingelise valu tekitamine, võib kaasa tuua mittevaralist kahju, kuid seda tuleb igal konkreetsel juhul

hagejal põhistada ja tõendada. Kolleegium ei tuvastanud, et kostjad oleksid hageja au või väärikust riivanud. Selle eest, kuidas suhtusid Tallinnas XXXX XX-XX elanikud hagejasse, ei saa vastutada kostjad. Toimiku materjalidest ilmneb, et hageja lahkus Austraalisse 2001. ning mitme aasta vältel ei tundnud huvi Tallinnas XXXX XX-XX asuva korteri vastu. Maakohtus ei leidnud tõendamist see asjaolu, et hageja soovis veeta oma pensionipõlve nimelt enampakkumisel müüdud korteris. Apellandi poolt esitatud kirjast ringkonnakohtule ilmneb, et tal on ka teine korter Tallinnas, mis asub aadressil XXXXXX X/X, seega kesklinnas. Siit järeldub, et hagejal on võimalik soovi korral elada pensionipõlves Tallinnas. Apellandi Brian Reginald McMahon väidetel talle tekitati varaline kahju õigusvastaselt, kuid hageja varalise kahju hüvitise nõude kohus rahuldas. On mõistetav, et kohtumenetlus toob kaasa menetluskulusid, kuid ka see ei ole esitatud nõude rahuldamise aluseks. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ja viidatud kohtulahendid ei võimalda kolleegiumil asuda teistsugusele seisukohale. Menetluskulude jaotus Apellandid on vaidlustanud maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas, va kostja U. Paavelit puudutavas osas. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus vaidlustatud osas kuulub samuti tühistamisele. Varalise kahju nõue kuulub rahuldamisele 78,5 % ulatuses, so nõue on esitatud summas 2 993 000 krooni, millest kuulub rahuldamisele 2 350 000 krooni. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse jättis hageja kohtu otsustada, milline nõue rahuldamisele ei kuulu. TsMS § 163 lg1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul oleks menetluskulude poolte endi kanda jätmine ebaõiglane hageja suhtes, kelle varalise kahju nõue rahuldati 78,5 % ulatuses. Kuivõrd mittevaralise kahju suurust ei ole hageja märkinud, jättes selle kohtu otsustada, siis loeb kolleegium õiglaseks ja mõistlikuks jätta menetluskulud 70 % ulatuses kostjate KÜ Uexkülli Maja, Marek Laanemetsa ja Reet Vokki kanda solidaarselt ja 30 % ulatuses hageja kanda. Kostja U. Paaveli menetluskulud on jäetud hageja kanda, mida ei ole ka vaidlustatud.

Reet Allikvere

Mare Merimaa

Imbi Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.