3-2-1-81-99
Eesti Vabariigi nimel Tartus 24. novembril 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja J. Luik, hageja H. Soesoni esindaja vandeadvokaat P. Varuli osavõtul, vaatas avalikul kohtuistungil 25. oktoobril 1999. a läbi Kindlustusaktsiaselts Polaris-Vara kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. aprilli 1999. a otsuse Heldur Soesoni hagis Kindlustusaktsiaselts PolarisVara vastu 600 000 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja KAS Polaris-Vara 17. jaanuaril 1997. a kodukindlustuslepingu. 11. augustil 1997. a toimus kindlustusobjektiks oleva Läänemaal Vormsi vallas Norby külas asuva Pedase talu põleng, mille tagajärjel hagejale kuuluv elumaja täielikult hävines. Põlengu toimumise ajal ööbis hageja Vormsi rannal, põlengukuma ta ei näinud ja põlengust sai teada alles pärast koju jõudmist. 24. novembril 1997. a tegi kindlustuskomisjon otsuse, et kahju ei hüvitata. Hageja leidis, et ta ei rikkunud kindlustuslepingu tingimusi ja palus kostjalt välja mõista kindlussumma 600 000 krooni. Kostja leidis, et hageja jättis täitmata kindlustuslepingust tulenevad kohustused: ei teatanud tulekahjust politseile ega esitanud kostjale õiendit kriminaalasja algatamise kohta. Hageja pidi tulekahjukuma nägema, kuid jättis tulekahjupaigale minemata. Pärast kindlustuslepingu sõlmimist leidis aset kindlustusobjektiks oleva vara riskisuurendus. Ekspert tuvastas, et tulekahjueelselt oli majja viiva ukse lukk lahtises asendis. Tartu Linnakohtu 5. jaanuari 1999. a otsusega mõisteti kostjalt välja 600 000 krooni Heldur Soesoni kasuks. Kohtuotsuse kohaselt ei leidnud tõendamist, et hageja rikkus Polaris VÜT-96 p 9.1 ja Polaris ÜKT-96 p 18.2 ettenähtud kohustusi ning et hageja nägi või pidi nägema tulekahju ega läinud pahatahtlikult tulekahjupaigale. Seega puudus hagejal võimalus kahju vältida ja vähendada. Poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu üldistes tingimustes ei ole sätestatud, et eritingimuste täitmata jätmine on kindlustussumma või hüvitise väljamaksmisest keeldumise aluseks. Kohus leidis, et tulekahju tekkimine ja piksevarda asukoht ei ole põhjuslikus seoses, kuna kohtule ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et 11. augustil 1997. a oleks Vormsi saarel olnud äike. Tõendatud ei ole, et hageja elamu ukse lukud oli lahti jätnud ning hageja on esitanud kostjale ebaõigeid andmeid seoses kindlustusobjektiga ja takistanud uurimisorganite tegevust. Tartu Ringkonnakohus jättis 29. aprilli 1999. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tõendamata asjaolu, et hageja märkas või pidi märkama tulekahju. Samuti leidis ringkonnakohus, et kuigi hageja ei paigaldanud pärast lepingu sõlmimist hoonele piksevarrast, ei toonud see kaasa riskisuurendust Polaris ÜKT-96 punktide 18.1 ning 18.2 mõttes. Kuna lepingu sõlmimise ajal hoonel piksevarrast ei olnud, siis selle paigaldamata jätmine ei ole riskiasjaolude selline muutumine, mille puhul suureneb kindlustusjuhtumi saabumise oht.
Kindlustusaktsiaseltsi Polaris-Vara taotlusel koostatud ekspertiisiakti kohaselt ei ole alust arvata, et hoone süttis pikselöögist. Kindlustusvõtja kohustuste rikkumist peab tõendama kindlustusandja. Tõendatud ei ole, et hageja oleks eeskirju rikkunud, mis võinuks kaasa tuua riskisuurenduse. Asjaolu, et hageja soovis või ei soovinud kindlustuslepingu kehtivuse ajal kindlustusobjekti müüa, ei saa vaadelda kindlustusvõtja poolt kindlustussumma või hüvitise väljamaksmise põhjuse või selle suuruse kindlaksmääramiseks ebaõigete andmete esitamisena. Hageja ei ole oma viibimiskoha kohta kostjale vastukäivaid andmeid esitanud, samuti ei ole tema viibimiskoht tulekahjuööl käsitletav kindlustussumma või hüvitise väljamaksmise põhjusena, mille kohta ebaõigete andmete andmine vabastaks kindlustusandja kindlustussumma või ?hüvitise väljamaksmisest. Kassatsioonkaebuses leiab kostja, et ringkonnakohus tõlgendas vääralt kindlustuslepingut ning selle lahutamatuks osaks olevate kindlustustingimuste sätteid ning rikkus protsessiõigusnorme. KAS Polaris-Vara sõlmis hagejaga kindlustuslepingu eeldusel, et hoonel on nõuetekohane piksevarras. Hageja ei teatanud lepingu sõlmimisel kindlustusandjale, et kindlustataval hoonel piksevarras puudub ja ta ei kavatsegi seda hoonele paigaldada, jättes punktis 16.1 sätestatud kohustuse täitmata. Kostja on seisukohal, et piksevarda puudumine hoonel tähendab suuremat riski ehk kindlustusjuhtumi saabumise suuremat ohtu, võrreldes olukorraga, kus piksevarras on olemas. Piksevarda paigaldamata jätmisega rikkus hageja Polaris ÜKT-96 punktides 16.1, 16.2, 18.2, 18.3 sätestatud kohustusi, mille eest Polaris ÜKT punkt 20.1 näeb ette kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise. Vastavalt Polaris ÜKT-96 punktile 18.1 ei või kindlustusvõtja ilma kindlustusandja nõusolekuta teostada riskisuurendust ega lubada seda teha kolmandatel isikutel. Kostja kindlustas hoone tingimusel, et hoone uksed on lukustatud ajal, kui hageja või tema pereliikmed hoones ei viibi. Tõendamist on leidnud, et ukselukud olid avatud asendis. Seega oli hageja lubanud hoones viibida kolmandatel isikutel. Vastavalt ekspertiisiaktile sai tulekahju alguse lahtise tule allikast, mis asus maja sees. Kui hageja oleks võtnud õigeaegselt tarvitusele abinõud takistamaks kolmandate isikute hoones viibimist ja uksed oleks olnud lukus, poleks lahtine tuli majja sattunud. Ringkonnakohus on jätnud põhjendamatult arvesse võtmata kostja esitatud tõendid selle kohta, et hageja pidi tulekahju nägema ning sellest tekkinud helisid kuulma. Hageja jättis täitmata päästmiskohustuse. Kui kindlustusvõtja jätab täitmata Polaris ÜKT-96 punktis 30 ning Polaris VÜT96 punktis 9.1 ettenähtud päästmiskohustuse, vabaneb kindlustusandja hüvitamise kohustusest. Kindlustusseaduse § 12 lg 3 kohaselt on kindlustushüvitis piiratud kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud varalise kahju suurusega. Kindlustuslepingus on Vormsil asunud Pedase talu eluhoone kindlustamisväärtuseks märgitud taastamisväärtus. Vastavalt kindlustusseaduse §-le 12 ning Polaris VÜT-96 punktidele 4.1 ning 7.8 peab kindlustushüvitise väljamaksmine toimuma sihtotstarbeliselt hävinud hoonega sama liiki, sama otstarbega ja samas asukohas oleva hoone taastamiseks ning hüvitise kasutamine peab olema dokumentaalselt tõestatud. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kindlustuslepingu tingimustes puudub säte, et kui piksevarrast ei ole paigaldatud, siis vaidlusalune leping ei jõustu. Hoone kaitseks oli paigaldatud piksevarras, kuigi see ei olnud hoone küljes. Järelikult oli piksevarras hoone suhtes olemas.
Normidele mittevastav piksevarras ei ole võrdsustatav piksevarda puudumisega. Asjas ei ole tõendatud, et kindlustusvõtja lubas või võimaldas kolmandal isikul teha nn riskisuurenduse. Kuna kostja ei ole suutnud tõestada, et riskisuurendused oleksid toimunud, siis puudub kindlustusvõtjal lepingujärgne tõendamiskohustus. Hageja tõendas kohtumenetluses, et tema ei olnud põlengu ajal kohas, kus põleng oli nähtav. Ka tõendati, et tema põlemist ei näinud. Hageja on seisukohal, et nõue on suunatud rahalise hüvitise saamisele. Kindlustusandja ei ole vastuväiteid hüvitamise vormi kohta kohtumenetluses varem esitanud. Kostja tõlgendab meelevaldselt kindlustusseadust, väites, et hüvitamine toimub vastavalt tehtud kulutustele. Kindlustusseaduse mõtte kohaselt on hüvitis piiratud tegeliku kahjuga. Kindlustusteooria põhimõtete järgi peab kindlustushüvitis olema piisav kindlustusjuhtumi eelse olukorra taastamiseks ega tohi olla kasu saamise allikas. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Polaris ÜKT-96 p 18.2 kohaselt ei või kindlustusvõtja ilma kindlustusandja nõusolekuta teostada riskisuurendust (riskiasjaolude selline muutumine, mille puhul suureneb kindlustusjuhtumi saabumise oht) ega lubada seda teha kolmandatel isikutel. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et kindlustusvõtja oleks rikkunud kindlustuslepingust tulenevat riski suurendamise keeldu. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et peale selle kohustuse lasub kindlustusvõtjal kohustus mitte lubada teostada riskisuurendust ka kolmandatel isikutel. Polaris VÜT-96 p 9.2 kohaselt vabaneb kindlustusandja hüvituskohustusest, kui kindlustusvõtja rikub ühte p 9.2 märgitud kohustust. Kohtud on jätnud hinnanguta hageja väited selle kohta, et talle kuuluvasse elamusse on aastate jooksul korduvalt sisse murtud, arvestades olukorda, kus leidis tuvastamist, et elamu ukselukud olid tulekahjuööl avatud. Polaris ÜKT-96 p 18.3 kohaselt kohustub kindlustusvõtja teatama kindlustusandjale riski suurenemisest esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 5 päeva jooksul arvates hetkest, mil ta sai riski suurenemisest teada või pidi sellest teada saama. Hageja ei täitnud oma kindlustuslepingujärgset teatamiskohustust. Polaris ÜKT-96 p 20.1 kohaselt vabaneb kindlustusandja hüvituskohustusest, kui kindlustusjuhtum saabub pärast riskisuurendust, p 18.2 rikkumise korral, samuti juhul, kui kindlustusvõtja ei teata riski suurenemisest p 18.3 fikseeritud tähtaja jooksul. Vastavalt Polaris ÜKT96 p 20.2 jääb kindlustusandja hüvituskohustus riskisuurenduse korral püsima juhul, kui rikkumine ei toimunud kindlustusvõtja süül. Kindlustusvõtjal lasub käesoleval juhul kohustus tõendada, et rikkumine, st ukselukkude lahtijätmine, ei toimunud tema poolt või tema teadmisel. Kassaatori väited selle kohta, et piksevarda puudumine hoonel suurendab kindlustusjuhtumi saabumise ohtu, ei oma käesolevas asjas tähtsust. Kohtud on tuvastanud, et puudub põhjuslik seos tulekahju ja asjaolu vahel, et hoonele ei olnud paigaldatud piksevarrast. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kostja poolt tõenditena esitatud KAS Polaris - Vara kahjutoimikust ning kriminaalasja algatamisest keeldumise toimikust pärinevad kirjalikud seletused ei ole TsMS §-s 90 sätestatud protsessivormis ja ei saa olla tõenditeks tsiviilasjas. Kirjalikud
seletused ei ole samastatavad tunnistaja ütlustega, mille saamise korda reguleerib TsMS 15. peatükk. Ringkonnakohus oleks saanud vastuolude kõrvaldamiseks kirjalikud seletused tõenditena kõrvale jätta ja seletusi andnud isikud tunnistajatena üle kuulata, et kõrvaldada vastuolu hageja viibimiskoha kohta tulekahju ajal. Hageja seletuste väidetavale vastuolulisusele ei ole ringkonnakohus hinnangut andnud. Vastavalt TsMS § 95 lg 1 hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ringkonnakohus on andnud hinnangu hageja poolt ebaõigete andmete esitamisele tulekahjueelse müügitegevuse kohta ning leidnud, et seda ei saa vaadelda kindlustussumma või ?hüvitise väljamaksmisest keeldumise põhjusena. Ebaõige on aga ringkonnakohtu seisukoht, et hageja viibimiskohal tulekahju ajal ei ole tähtsust kindlustussumma või -hüvitise väljamaksmisel. Hageja viibimiskoht omab tähtsust lepingujärgse päästmiskohustuse teostamise seisukohalt, mis on sätestatud Polaris ÜKT-96 p 30 ja Polaris VÜT-96 p 9.1 ning mille täitmata jätmisel vabaneb kindlustusandja hüvituskohustusest. Juhindudes TsMS § 362 lg 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. aprilli 1999. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada KAS-le Polaris-Vara 20. mail 1999. a tasutud kautsjon 6 000 (kuus tuhat) krooni. J. Odar, A. Kull, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.