1.Andra Tuul (hageja) esitas 13. aprillil 2018 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile Osaühingu Hansaliin (kostja) vastu avalduse, mille lõplike nõuetena palus tuvastada töölepingu 23. märtsi 2018. a erakorralise ülesütlemise tühisus ja lugeda tööleping üles öelduks alates 22. aprillist 2018, lugeda töölepingu erakorraline ülesütlemine 23. märtsi 2018. a avaldusega töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 alusel õigusvastaseks, taotleda töölepingu ülesütlemise kuupäeva kande tegemist töötamise registris ja märkida töösuhte lõpetamise ajaks 22. aprill 2018 ning mõista kostjalt
2-18-10961 TLS § 109 lg 1 alusel välja hageja kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis 5120 eurot 34 senti ja TLS § 100 lg 5 ja § 97 lg 2 p 4 alusel hüvitis ülesütlemisest vähem ette teatamise eest 5961 eurot 60 senti. Töövaidluskomisjon jättis 20. juuni 2018. a otsusega hageja avalduse rahuldamata.
2.Hageja esitas 19. juulil 2018 Harju Maakohtule hagi, milles kordas töövaidluskomisjonile esitatud nõudeid. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja viivise alates töövaidluskomisjonile avalduse esitamisest kuni kohtuotsuse täitmiseni. Menetluses muutis hageja viivisenõuet, paludes mõista selle välja alates kohtuotsuse tegemisest. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures alates 14. aprillist 2006 laeva perenaisena, alates
28.veebruarist 2015 administraatorina. Kostja ütles 23. märtsil 2018 alates samast päevast töölepingu erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 alusel, heites hagejale ette kostja töötaja I. Elleri (kannatanu) verbaalset ja füüsilist ründamist 26. veebruaril 2018. Ülesütlemisavaldus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele ja on alusetu, kostja esitatud asjaolud erinevad tegelikkusest ega anna alust hagejaga töölepingut lõpetada. Hageja esitas taotluse kuulata tunnistajatena üle M. Lasberg, M. Jantson, R. Jõras ja S. Kruusamägi.
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
26.veebruaril 2018 toimus hageja ja kannatanu vahel konflikt, kus hageja ründas kannatanut, lüües või tõugates teda vastu kätt ja pead, kallates tema peale vett ning karjudes. Arst tuvastas 1. märtsil 2018 kannatanul parema õla ja vasaku kõrva vigastused ning koostas tööõnnetuse teatise. Vigastuste tagajärjel oli kannatanu ajutiselt töövõimetu. Kostja uuris toimunu asjaolusid ja järeldas, et hageja ründas 26. veebruaril 2018 kannatanut verbaalselt ja füüsiliselt, tekitades talle kergeid kehavigastusi. Uurimisel selgus, et hageja on töötajaid ka varem korduvalt ebasobivalt kohelnud, neid alandanud, solvanud ja nende peale häält tõstnud. Seega esines hagejast tulenev mõjuv põhjus, mille tõttu ei saa mõlema poole huve järgides eeldada töösuhte jätkamist. Kõiki asjaolusid ja poolte huve arvestades ei või hageja mõistlikult nõuda töölepingu jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni. Rikkumise raskuse tõttu ei saanud hageja oodata ka hoiatamist. Kostja palus kuulata tunnistajatena üle I. Eller ja D. Bubnov.
4.Harju Maakohus rahuldas 27. mai 2019. a määrusega hageja taotluse M. Lasbergi ja M. Jantsoni tunnistajatena ülekuulamiseks ning jättis rahuldamata hageja taotluse R. Jõrase ja S. Kruusamägi ning kostja taotluse I. Elleri ja D. Bubnovi tunnistajatena ülekuulamiseks. Lisaks jättis maakohus rahuldamata hageja taotlused küsida eksperdilt arvamust kannatanu vigastuste kohta ning nõuda kostjalt välja hageja kasuks väljamõistetava hüvitise arvutus ja tõend kannatanu pöördumise kohta erakorralise meditsiini osakonda. Hageja taotletud tunnistajate ülekuulamisega ei oleks võimalik tuvastada olulisi asjaolusid. Kostja taotletud tunnistajad on töövaidluskomisjonis juba üle kuulatud.
5.Harju Maakohus jättis hagi 21. veebruari 2020. a otsusega rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on töölepingu ülesütlemise formaalsed eeldused täidetud. Kostja esitas hagejale nõuetekohase ja piisavalt põhjendatud ülesütlemisavalduse, hageja ametikoha valesti märkimine ei mõjuta ülesütlemise kehtivust. Maakohtu otsuse kohaselt on ka ülesütlemise materiaalsed eeldused täidetud, sest vähemalt löömine või tõukamine on tõendatud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sattus I. Elleriga tööalasesse konflikti 2(7)
2-18-10961 ja karjus tema peale. I. Elleri ning riidu pealt näinud D. Bubnovi kostjale antud seletustega ja töövaidluskomisjoni istungil antud ütlustega on tõendatud, et hageja ründas kannatanut vähemalt ühel korral, lüües või tõugates teda vastu kätt, tekitades sellega kergeid kehavigastusi. I. Elleri seletused lähevad kokku temal tööõnnetuse teatises fikseeritud vigastustega. Kohtul ei ole alust eeldada, et vigastused fikseerinud arst ei ole vigastusi üle vaadanud ning väljastas valesti tööõnnetuse teatise ja töövõimetuslehe. Hageja on oma selgitusi juhtunu kohta muutnud. Kohtuistungil üle kuulatud hageja taotletud tunnistajate M. Lasbergi ja M. Jantsoni ütlustest, et nemad ei näinud kannatanul vigastusi ja viimane ei kurtnud valu, ei saa teha hageja soovitud järeldusi. Kõrvalseisjate hinnangud võimalikele vigastustele on subjektiivsed ning M. Lasberg on varem kinnitanud, et kannatanu väitis talle, et hageja lõi teda. Ei ole tõendatud, et hageja lõi kannatanut vastu pead ja kallas temale vett peale. Teise isiku vastu füüsilise vägivalla kasutamine või sellega ähvardamine on oluline rikkumine ja andis ka kostja töökorralduseeskirjade järgi aluse öelda tööleping üles esimese rikkumise korral. Hageja rikkumise raskust arvestades ei pidanud kostja teda hoiatama ega talle ülesütlemisest ette teatama.
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Lisaks palus hageja kuulata tunnistajana üle D. Bubnov ja I. Lipp, võtta vastu kriminaalasja lõpetamise määrus ning D. Bubnovi, S. Kruusamägi ja M. Lasbergi selgitused, samuti nõuda kostjalt välja tõend kannatanu pöördumise kohta erakorralise meditsiini osakonda. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus olulised asjaolud tuvastamata, tõendid kogumata ja hindamata. Maakohus jättis istungil toimikusse lisamata kriminaalasja lõpetamise määruse, mis on oluline asja õigeks lahendamiseks. Maakohus tugines ebaõigesti kannatanu ütlustele, keda ei ole kohtus tunnistajana üle kuulatud. Lisaks pidanuks maakohus kuulama üle D. Bubnovi, kelle ütlused on vastuolulised ja ebaselged. Kuna D. Bubnov jäi üle kuulamata valesti, tuleb ta kuulata üle ringkonnakohtus. Samuti tuleb ringkonnakohtus kuulata üle tööõnnetuse teatise koostanud dr I. Lipp ning asja juurde võtta töötajate arvamused ja seletused, mis ei olnud hagejale varem kättesaadavad. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus võttis 24. aprilli 2020. a otsusega apellatsioonkaebuse menetlusse, lahendas asja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Lisaks märkis ringkonnakohus, et maakohtu otsus on jõustunud osas, mille peale ei saa apellatsioonkaebust esitada. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb asi saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 5 ning § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumisi kõrvaldada. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt rikkus maakohus õigusliku ärakuulamise põhimõtet (TsMS § 656 lg 1 p 1), kuna jättis eelmenetluse ülesanded ja selgitamiskohustuse täitmata. Maakohus võttis kõik hageja nõuded menetlusse, kuid osa neist ei ole esitatud kujul menetluskõlbulikud, viivisenõue on ebaselge ja üks nõue on suurem kui töövaidluskomisjonile esitatud avalduses. Maakohus ei arutanud pooltega asjas kohalduvat seadust, mh on jäänud tähelepanuta meretöö seaduse (MTööS) § 68. Maakohus eksis kohtuistungi pidamisel, ei juhtinud istungit ega suunanud asja arutamist. Pooled käsitlesid pärast eelmenetluse lõppu endiselt menetluslikke küsimusi, tõid esile seosetu kogumi asjaolusid ega pööranud tähelepanu nõuetele või neile vastu vaidlemisele. Protokollist ei nähtu, et kohus oleks tõendeid uurinud ja arutanud pooltega nende järjekorda. Maakohus jättis otsuse olulises osas põhjendamata (TsMS § 656 lg 1 p 5). Väidetava kannatanu ja hageja käitumist näinud töötaja kohtueelses menetluses antud kirjalikud seletused ja suulised 3(7)
2-18-10961 (sh protokollitud) ütlused ei ole tunnistaja ütlustele ettenähtud protsessivormis, mistõttu on nende tähendus tsiviilasja tõendina piiratud. Vastuoluliste tõendite ja ütluste puhul tuleks kirjalikud seletused jätta tõenditena kõrvale ja seletusi andnud isikud tunnistajatena üle kuulata. Kui ütlused võivad olla tõendiks üksnes tunnistaja ütlustena, ei saa neid asendada muus vormis andmekandjaga. Kui need tõendid kõrvale jätta, on otsus olulises osas põhjendamata. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja tunnistajate ülekuulamise taotluse. Kostja peab saama võimaluse uuesti esitada taotlus oma tunnistajate ülekuulamiseks ja maakohus peab uuesti korraldama eelmenetluse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse või saata asja ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda, mõistes temalt välja kassatsiooniastme menetluskulu 3865 eurot 60 senti (km-ta) ja viivis. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kohaldades alusetult TsMS § 656 lg 1 p 1 ja p 5 ning TsMS § 646, sest maakohus ei rikkunud ühtegi viidatud menetlusõiguse normi oluliselt. Ringkonnakohus rikkus ise oluliselt menetlusõiguse norme, kuna jättis kostja ära kuulamata, kui ei küsinud temalt vastust, ning ületas apellatsiooni piire, kui leidis, et maakohus jättis kostja õiguslikult ära kuulamata, kuigi kostja ei olnud maakohtu otsust vaidlustanud. Maakohtule ja pooltele olid hageja nõuded selged ja võimalikud nõuetega seotud rikkumised saanuks ringkonnakohus ise kõrvaldada. Maakohtu istungile eelnes aasta aega kestnud kirjalik eelmenetlus ning pooltele oli nii eelmenetluses kui ka istungil ja sellele järgnenud kirjalikus menetluses korduvalt tagatud võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid. Ringkonnakohus viitas alusetult MTööS § 68 kohaldamata jätmisele, millele hageja ei olnud apellatsioonkaebuses tuginenud ning mis ei kohaldu asjas, sest sama seaduse § 56 asjaolusid ei esine. Ringkonnakohus leidis valesti, et töötajate kirjalikud seletused ja töövaidluskomisjoni istungil tunnistajana antud ütlused ei asenda nende isikute kohtus tunnistajatena ülekuulamist ning maakohus omistas kohtueelsetele ütlustele ülemäära olulise kaalu. Ringkonnakohus eiras seda, et töötajate seletuskirjad on dokumentaalseteks tõenditeks ning kirjalikult antud seletused ja töövaidluskomisjonis antud ütlused ei ole vastuolulised ega ajas muutunud. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et arst tuvastas kannatanul kerged kehavigastused, ega ole alust arvata, et arst ei vaadanud töötajat üle. Kui ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus tunnistajaid üle kuulamata jättes menetlusõiguse normi, võinuks ta nad ise ära kuulata. Maakohus ei rajanud otsust üksnes kahe töötaja selgitustele, vaid tugines ka muudele tõenditele, eelkõige tööõnnetuse teatisele.
9.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda, mõistes temalt välja hageja kassatsioonimenetluse kulu 1322 eurot 40 senti (km-ga). Ringkonnakohtu otsus on põhjendatud, sest maakohtu rikkumisi ei olnud võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus tuvastas, et maakohus on põhjendamatult suure kaalu andnud kohtuväliselt koostatud seletuskirjadele ja töövaidluskomisjonis üle kuulatud tunnistajate ütlustele. Töövaidluskomisjoni protokoll ja kohtuväliselt kirjutatud seletuskirjad ei lihtsusta menetlust. Kohus ei saa protokolli ilma tunnistaja vahetu ülekuulamiseta hinnata, mistõttu on täitmata TsMS § 251 lg-s 2 märgitud tingimused asendamaks seletuskirjade ja komisjoni protokolliga tunnistajate ütlusi. Kohtuväliselt kostjale antud seletuskirjad ja töövaidluskomisjoni istungil antud ütlused on vastuolulised. Lisaks ei näi töövaidluskomisjoni menetlus hageja suhtes erapooletu, sest üks komisjoni koosseisu liikmetest oli seotud vaidlusalust konflikti uurinud
4(7)
2-18-10961 ametiühinguga, kelle nõudmisel lõpetati hagejaga tööleping. Arstitõend ja tööõnnetuse teatis ei tõenda hageja rikkumist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata TsMS § 691 p 2 kohaselt ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
11.Vaidlustatud otsusega lahendas ringkonnakohus asja TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus otsustas asja TsMS § 646 alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kuna tema arvates rikkus maakohus oluliselt TsMS § 656 lg 1 p 1, sest ei täitnud eelmenetluse ülesandeid ja selgitamiskohustust, jättes kindlaks määramata vaidluse eseme ja ulatuse, pooltega materiaalõiguse kohaldamise arutamata ning rikkudes oluliselt istungi pidamise korda. Samuti rikkus maakohus ringkonnakohtu hinnangul kostja taotletud tunnistajaid üle kuulamata jättes tõendite hindamise reegleid, mistõttu on maakohtu otsus kohtueelses menetluses antud kirjalikke seletusi ja suulisi ütlusi kõrvale jättes TsMS § 656 lg 1 p 5 järgi olulises osas põhjendamata. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus eksis TsMS § 646 ja § 656 lg 1 p-de 1 ja 5 kohaldamisel. Sellega rikkus ringkonnakohus ühtlasi TsMS § 669 lg 1 p-des 1 ja 5 nimetatud menetlusõiguse norme.
11.1.Ringkonnakohtu märgitud eelmenetluse ülesannete ja selgitamiskohustuse rikkumine ei ole praegusel juhul õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtte oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 p 1 tähenduses. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et pooltele ja maakohtule poleks olnud selge, et asjas vaieldakse töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse, hüvitiste ja viivise üle. Tsiviilasja materjalide kohaselt arutas maakohus pooltega hageja nõudeid (mh viivisenõuet) ning maakohus võttis viivisenõude menetlusse suulise määrusega (TsMS § 464 lg 2) (II kd, tl 31 jj). Asjaolu, et hageja ei nõudnud töövaidluskomisjonile esitatud avalduses viivist, ei välista selle nõudmist kohtumenetluses. Selle nõude võis maakohus lahendada iseseisva nõudena, liites selle põhinõude menetlusse (TsMS § 374). Hageja kohtusse esitatud rahalised põhinõuded ei erinenud töövaidluskomisjonile esitatud nõuetest (I kd, tl 2 pöördel ja tl 96; ringkonnakohtu otsuse p 1 ja p 1.1). Ringkonnakohtu viidatud kohtuistungi pidamise eksimused (mh TsMS § 399 ja § 243 lg 2 rikkumine) viitavad istungi juhtimise probleemidele, kuid ka nendest ei saa järeldada õigusliku ärakuulamise põhimõtte olulist rikkumist. Sellist rikkumist ei ole võimalik järeldada ka asjaolust, et maakohus ei arutanud pooltega MTööS-i kohaldamist. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. Ringkonnakohus ei ole viidanud, et MTööS reguleerib eriseadusena poolte töösuhet erinevalt TLS-is sätestatust, muudab tõendamiskoormust vms, ja seetõttu tõi TsMS § 392 lg 1 p 41 rikkumine kaasa ebaõige otsuse.
11.2.Samuti ei ole ringkonnakohtu viidatud maakohtu eksimused tõendite hindamisel käsitatavad TsMS § 656 lg 1 p 5 rikkumisena. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et isikute kohtueelses menetluses antud kirjalikud seletused ja suulised ütlused ei ole piisavaks tõendiks, mistõttu tuleb need isikud tunnistajatena üle kuulata. Samuti ei ole ringkonnakohus otsuses selgitanud, miks ei oleks võimalik kuulata tunnistajad üle apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus leidis Riigikohtu varasemale praktikale viidates, et kohtueelses menetluses antud kirjalikud seletused ja suulised (sh protokollitud) ütlused ei ole tunnistaja ütlustele ettenähtud 5(7)
2-18-10961 protsessivormis, mistõttu on nende tähendus tsiviilasja tõendina piiratum, ning eelkõige vastuoluliste tõendite ja ütluste puhul tuleks kirjalikud seletused tõenditena kõrvale jätta ja seletusi andnud isikud tunnistajatena üle kuulata (Riigikohtu 24. novembri 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-99). Lisaks märkis ringkonnakohus Riigikohtu varasemale seisukohale tuginedes, et kui isiku ütlused võivad olla tõendiks üksnes tunnistaja ütlustena, ei saa neid asendada muus vormis andmekandjaga (Riigikohtu
5.detsembri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-01 ning 5. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-06, p 13). Kolleegium täpsustab, et Riigikohtu enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku rakendamisel väljendatud seisukoht, et menetlusosaliseks mitteoleva isiku ütlused võivad olla tõendiks üksnes tunnistaja ütlustena ja neid ei või asendada muus vormis andmekandjaga, ei ole pärast selle seaduse kehtetuks tunnistamist asjakohane (vt Riigikohtu
12.oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26 ja 5. detsembri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-01). TsMS §-st 229 jj ega tööõiguse normidest ei tulene, et töövaidluse lahendamisel kohtus saab asjaolusid tõendada üksnes kohtus ülekuulatud tunnistaja ütlusega. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks asja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib hagimenetluses olla tõendiks tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Kohus hindab kõiki tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning üldjuhul ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.
11.3.Kolleegium on varem leidnud, et menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 mõttes. See kiri ei ole küll tunnistaja ütluseks TsMS § 251 või § 253 mõttes, kuid on hinnatav koos muude tõenditega TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 alusel (Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26). Eeltoodu kehtib ka kirjade või kirjalikult vormistatud ütluste kohta, mis ei ole adresseeritud vahetult kohtule. Seega on dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 lg 2 tähenduses mh nt ka töövaidluse asjaolude selgitamiseks kogutud dokumendid (nt töötajate seletuskirjad) ja töövaidluskomisjoni istungil protokollitud tunnistajate ütlused (vt ka Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-14, p 9; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 13) ning neid tuleb hinnata kooskõlas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga. Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde.
11.4.Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et maakohus jättis valesti tunnistajatena üle kuulamata I. Elleri ja D. Bubnovi, kes olid esitanud seletuskirjad ning andnud ütlusi töövaidluskomisjoni istungil. Kolleegiumi hinnangul ei saa ringkonnakohtu viidatud Riigikohtu varasemast seisukohast teha üldistavat järeldust, et kirja usaldusväärsus ja tõendusjõud on dokumentaalse tõendina üldjuhul madalam. Kolleegiumi seisukoha järgi võib kirja kui dokumentaalse tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks (Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26; 14. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-15, p 18).
11.5.Kostja taotles maakohtus I. Elleri ja D. Bubnovi tunnistajatena ülekuulamist. Maakohus jättis kostja taotluse rahuldamata, kuna nende isikute ütlustega tõendatava asjaolu kohta oli maakohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid (TsMS § 238 lg 1 p 2). Jättes hagi rahuldamata, põhjendas maakohus otsust mh I. Elleri ja D. Bubnovi kirjalike seletuste ja töövaidluskomisjonis antud ütlustega. Seega oli kostja pakkunud kohtule ja hagejale võimalust küsimuste esitamiseks, kusjuures seletuskirjade koostamise asjaolude üle pooled iseenesest ei vaielnud. Kohtu toimikust ei nähtu, et hageja oleks maakohtus taotlenud I. Elleri ja D. Bubnovi tunnistajatena ülekuulamist, kuigi ta palus kostja selle taotluse rahuldada (I kd, tl 47 pöördel). D. Bubnovi 6(7)
2-18-10961 ülekuulamise taotluse esitas hageja alles apellatsioonkaebuses (II kd, tl 76). Kuna hageja ei olnud nende tunnistajate ülekuulamist taotlenud ja kostja ei olnud maakohtu otsust vaidlustanud, ei olnud ringkonnakohtul alust leida, et kostja tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine tõi kaasa TsMS § 656 lg 1 p 5 rikkumise maakohtus.
12.Kolleegium selgitab, et TsMS § 646 kohaselt on ringkonnakohtul õigus üksnes apellatsioonkaebuse põhjal maakohtu otsus tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks ainult juhul, kui maakohus rikkus asja lahendamisel TsMS § 656 lg-s 1 sätestatud menetlusõiguse normi ning seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2 esimene lause). Ringkonnakohus ei saa lahendada asja üksnes kaebuse põhjal muude menetlusõiguse normide rikkumise (k.a olulise rikkumise) tõttu ega ka juhul, kui tal endal on võimalik rikkumised kõrvaldada. Kolleegium on varem korduvalt väljendanud, et TsMS §-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma selle maakohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-06, p 14). Kolleegium märgib, et menetlusõiguse normi rikkumise, mis seisnes nt selgitamiskohustuse rikkumises, asjaolude välja selgitamata jätmises, tunnistajate üle kuulamata jätmises või põhjendamiskohustuse rikkumises, saab ringkonnakohus üldjuhul ise kõrvaldada (vt nt Riigikohtu 18. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-3445/46, p 27.3 ja p 29.4; 28. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-122860/45, p 15;
11.aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8191/82, p 11). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et maakohtu rikkumiste tagajärjel jäid menetlusosaliste õigused olulisel määral kaitseta või tehti ebaõige kohtulahend. Ringkonnakohus ei ole ka põhjendanud, miks ei ole maakohtu rikkumisi võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Ainuüksi see, et maakohus rikkus ringkonnakohtu arvates mitut menetlusõiguse normi, ei anna alust leida, et ringkonnakohus ei oleks saanud neid rikkumisi kõrvaldada ja asja ise lahendada. Kuna ringkonnakohtu viidatud maakohtu eksimused ei ole TsMS § 656 lg-s 1 nimetatud rikkumisteks, ei olnud ringkonnakohtul õigust TsMS § 646 alusel tühistada maakohtu otsust ja saata asja maakohtule uueks lahendamiseks üksnes apellatsioonkaebuse põhjal. Ringkonnakohus peab eeltooduga arvestades lahendama asja sisuliselt.
13.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause järgi kostjale tagastada.
14.Kuna asi saadetakse läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine ringkonnakohtu otsustada (TsMS § 173 lg 3 teine lause ja § 177 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.