3-2-1-93-99
Eesti Vabariigi nimel Tartus 17. novembril 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja L. Laarmaa, liikmed A. Kull ja T. Vernik vaatas läbi kirjalikus menetluses 18. oktoobril 1999. a Kuressaare linna kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 1999. a otsuse Mihkel Tuusi hagis Kuressaare linna vastu õigusteeninduse lepingu järgi 59 322 krooni ja viivise 57 928 krooni saamiseks ning Kuressaare linna vastuhagis lepingu tühisuse tunnistamiseks. Kultuuriministeeriumi haldusalas olnud Kuressaare linna raamatukauplus Meelika ja AS Taur sõlmisid 3. aprillil 1997. a õigusteeninduse lepingu, mille kohaselt pidi raamatukauplus aastatel 19951997 osutatud õigusabi (esindamine ja nõustamine) eest tasuma AS-le Taur 10. maiks 1997. a 70 000 krooni ja tasumisega viivitamise korral viivist 0,35 % viivitatud summalt päevas. Pooled nimetasid lepingut tööettevõtulepinguks. Erastamise käigus andis Kultuuriministeerium 1. juulil 1997. a raamatukaupluse Meelika tervikvara koos kõigi õiguste ja kohustustega üle Kuressaare linna munitsipaalomandisse. AS Taur kujundati ümber ja kanti äriregistrisse ärinimega OÜ Juurpuud. OÜ Juurpuud loovutas
kokku pärast väidetavate teenuste osutamist lepingu kirjaliku vormistamisega 3. aprillil 1997. a. Ei ole tõendatud, et AS Taur volitas kedagi kauplusele õigusabi osutama või osutas ise mingeid lepingust tulenevaid teenuseid. Kauplust ei esindanud mitte AS Taur, vaid Liivi Päeske kaupluse direktori volikirja alusel. Kuna ei ole tõendatud, et AS Taur osutas kauplusele õigusabi, siis ei ole kostja kohustatud hagejale õigusabi eest maksma. Leping oli sõlmitud vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine ning kehtetu algusest peale. Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 1996. a otsusega mõisteti kaupluselt Kuressaare Linnavarade Ameti kasuks välja rent 80 000 krooni. 20. novembril 1996. a algatas Saare Maakohus kaupluse pankrotimenetluse. Lepingupooled panid kauplusele tagantjärgi kohustusi, mida kauplusel polnud võimalik täita, pealegi ei ole tõendatud, et AS Taur õigusabi osutas. Samuti olid pooled teadlikud, et kauplus oli erastamisnimekirja kantud ning kohustused peab hiljem täitma uus omanik. Kohustused võeti ajutise halduri nõusolekuta. Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 1999. a otsusega tühistati maakohtu otsus. Ringkonnakohus rahuldas M. Tuusi hagi Kuressaare linna vastu ning mõistis kostjalt välja võla 59 322 krooni ning viivise 6000 krooni. Vastuhagi jäeti rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt puudusid õigusteeninduse lepingul tööettevõtulepingu ja käsunduslepingu tunnused. Kuna lepingu järgi kohustus kauplus tasuma aastatel 1995-1997 osutatud õigusabi eest, oli sisuliselt tegemist laenulepinguga, sest TsK § 272 lg 3 kohaselt võivad pooled iga võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Õigusabi lepingule on alla kirjutanud kaupluse direktor E. Kapsta ja AS Taur esindaja M. Tuus, millega on tõendatud, et lepingus loetletud õigusabi osutati. Direktori haiguslehel viibimine ei tähenda, et ta TsÜS § 103 lg 1 järgi esindas kauplust volituseta. Direktori volitused tulenesid kaupluse põhikirjast. Õigusabi leping ei olnud vastuolus heade kommetega. Asjaolu, et lepingu sõlmimise ajaks oli algatatud pankrotimenetlus, et kauplusel polnud võimalik lepinguga võetud kohustusi täita ja et pooled olid teadlikud raamatukaupluse kandmisest erastamisnimekirja, ei anna alust lugeda lepingut heade kommetega vastuolus olevaks. Kohus ei pannud pankrotimenetluses kauplusele kohustust lepingu sõlmimisel ajutiselt haldurilt nõusolekut küsida ja nõusoleku küsimata jätmine ei tähenda, et tehing oleks heade kommetega vastuolus. Kassatsioonkaebuses palus Kuressaare linn tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja protsessiõigusnormi rikkumise tõttu. Apellatsioonikohus kohaldas vääralt TsK § 238 lg 1 ja § 272 lg 3, mille kohaselt kohustis lõpeb poolte kokkuleppega, eriti kokkuleppega ühe kohustise asendamise kohta teisega ühtede ja samade isikute vahel; pooled võivad iga võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Apellatsioonikohtu seisukoht, et poolte vahel sõlmiti novatsioonina laenuleping, on ebaõige. Sellist tahet pooled vaidlusaluses lepingus ei väljendanud ja hageja ise ei ole kunagi esile toonud asjaolu, et vaidlusalune õigusteeninduse leping on kohustise lõpetamine kokkuleppega ning novatsioonina on kohustis asendatud laenulepinguga. Kuni
õigusteeninduse lepingu sõlmimiseni 3. aprillil 1997. a ei olnud poolte vahel õigussuhet, mida oleks tahetud või saadud vormistada laenulepinguks. Kohus pidi kohaldama käsundit reguleerivaid sätteid. Alates 1995. aastast kuni õigusteeninduse lepingu sõlmimiseni 1997. aastal ei olnud pooled tasus kokku leppinud. Ka objektiivne asjaolu, et AS Taur ei esitanud kauplusele kahe aasta jooksul ühtegi arvet, kinnitab, et tasus ei olnud kokkulepet. Tasu on lepingu oluline tingimus. Seega ei olnud mingit võlga tekkinud, mida oleks saanud 1997. aastal laenulepinguna vormistada. Kohus rikkus TsMS §-de 229 lg 1 ja 319 lg 1 norme, ületades hagi piire ja kontrollides otsust osas, mille peale apellatsioonkaebust ei esitatud. Laenulepingu järgi ei ole hageja ei esimese ega teise astme kohtus midagi nõudnud. Apellatsioonikohus jättis kostja ilma võimalusest esitada laenust tulenevaid vastuväiteid. Apellatsioonikohus luges allkirjastatud lepinguga tõendatuks loetletud teenuste osutamise. Kohus jättis tähelepanuta, et kauplust ei esindanud volikirja alusel AS Taur või tema volitatud isik, vaid kaupluse volikirja alusel L. Päeske. Ringkonnakohus sellele asjaolule hinnangut ei andnud. Kohus kohaldas vääralt TsÜS § 66 lg 1, kui leidis, et leping ei olnud vastuolus heade kommetega. Kohus ei põhjendanud, miks ei ole heade kommetega vastuolus AS Taur ja kaupluse vahel suure rahalise kohustisega lepingu sõlmimine, kui kaupluse vastu oli juba algatatud pankrotimenetlus ning tal ei olnud võimalik majandusliku olukorra tõttu lepingulisi kohustusi täita ja kui pooled olid teadlikud kaupluse kandmisest erastamisnimekirja, mistõttu kohustuste täitmine pidi ilmselgelt jääma uuele omanikule. Heade kommete mõõdupuuks on õigusteaduses nimetatud kõigi ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste sündsustunnet. Õigusabi leping oli vastuolus heade kommetega vastuhagiavalduses esitatud põhjustel ja apellatsioonikohus oleks pidanud kõigile kostja väidetele hinnangu andma. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Käesoleva vaidluse objektiks on õigusteeninduse leping, mida lepingupooled lepingu sõlmimisel nimetasid tööettevõtulepinguks ja mida hagiavalduses nimetati käsunduslepinguks. Apellatsioonikohus rikkus kohtuotsusele TsMS § 229 lg 2 järgi esitatavat nõuet, mille kohaselt ei või kohus rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud. TsMS § 319 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtulahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Hageja tugines hagi esitades asjaolule, et AS Taur ja raamatukaupluse Meelika vahel oli sõlmitud käsundusleping. Maakohus lahendas vaidlust käsunduslepingust tulenevalt ja leidis, et ei ole tõendatud AS Taur poolt õigusabi osutamine kauplusele ja kostja ei pea seetõttu hagejale midagi maksma. Ka apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja maakohtu otsuse käsunduslepingust tulenevaid asjaolusid esile tuues. Apellatsioonikohus leidis, et vaidlustatud õigusteeninduse lepingul ei ole käsunduslepingu tunnuseid, kuid ei põhjendanud, millest selline järeldus tehti. Maakohus tuvastas, et AS Taur ei osutanud kauplusele õigusabi. Kui apellatsioonikohus leidis, et AS Taur siiski oma kohustused täitis, siis pidi kohus põhjendama, millistele tõenditele tuginedes selline
järeldus tehti (TsMS § 227 lg 1, § 330 lg 4). Apellatsioonikohus tuvastas, et kaupluse direktor E. Kapsta oli lepingu sõlmimise ajal haige ning tema kohustusi täitis osakonnajuhataja M. Kruuser. Kohus leidis, et direktor võis haiguse ajal lepingule alla kirjutada ning see ei too kaasa tehingu tühisust TsÜS § 103 lg 1 järgi volituse puudumise tõttu, sest direktori volitused tulenevad raamatukaupluse Meelika põhikirja p-st 4.5. Kohus jättis tähelepanuta, et kaupluse põhikiri on kinnitatud Eesti Raamatukaubastu 13. juuli 1990. a käskkirjaga nr 29. Vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal 3. aprillil 1997. a kehtis 1. septembril 1994. a jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seadus, mis käsitleb juriidilist isikut varasemast tunduvalt erinevalt. Sellest tulenevalt pidi kohus vaidlustatud volituste üle otsustamisel määratlema, kas raamatukauplus oli see juriidiline isik, kelle pädevuses oli 3. aprillil 1997. a õigusteeninduse lepingu sõlmimine ning alles seejärel on võimalik hinnata, kas kaupluse esindajal oli volitus lepingu sõlmimiseks. TsMS § 227 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonikohus rikkus seda nõuet, jättes põhjendamata, miks ei anna asjaolu, et lepingu sõlmimise ajaks oli kaupluse suhtes algatatud pankrotimenetlus, mille tõttu kauplusel ei olnud võimalik lepinguga võetud kohustusi täita ja pooled olid teadlikud kaupluse kandmisest erastamisnimekirja, alust lugeda lepingut heade kommetega vastuolus olevaks. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks tehing oli heade kommetega vastuolus. Kui apellatsioonikohus asus vastupidisele seisukohale, siis pidi kohus oma seisukohti põhjendama (TsMS § 330 lg 5). Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 1999. a otsus ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Olevimäe Advokaadibüroole 28. mail 1999. a tasutud kautsjon 653 (kuussada viiskümmend kolm) krooni 20 senti. Eesistuja L. Laarmaa Liikmed A. Kull, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.