Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-96-11 Tartu, 17. november 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Osaühingu MINERTO (likvideerimisel) hagiavaldus Kalle Loigu vastu võla väljamõistmiseks Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 209-29266 Osaühingu MINERTO (likvideerimisel) kassatsioonkaebus 3562 eurot 88 senti Hageja Osaühing MINERTO (likvideerimisel) (registrikood 10614230), esindaja vandeadvokaat Karmo Kalk Kostja Kalle Loik (isikukood xxxxxxxxxxx) 24. oktoober 2011, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-29266 ja Harju Maakohtu 4. novembri 2010. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
Osaühing MINERTO (likvideerimisel) (hageja) esitas 17. juunil 2009 Harju Maakohtule Kalle Loigu (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 55 747 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17. detsembril 2004 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 59 000 krooni sõiduauto Mercedes Benz 230TE (riikliku registreerimismärgiga 571 AUA) ostmiseks osaühingult AUTOMARKET (auto omanik). Laenuleping sõlmiti tähtajaga 17. juuni 2006 ning kostja kohustustega tasuda intressi 3% kuus ja viivist 1% päevas. Kostja andis laenulepingus hagejale käsundi maksta laen välja auto omanikule. Kostja ostetav auto oli kostja valduses ja laenulepingu järgi laenu tagatiseks. Kostja ei täitnud oma kohustusi, mistõttu andis ta 25. augustil 2005 hagejale sõiduauto üle. Auto väärtuseks hinnati 15 000 krooni, millest laenu põhiosa tagasimakseks luges hageja 3253 krooni. Seega võlgneb kostja hagejale laenulepingu põhivõlana 55 747 krooni.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Kostja on hagejale kohustuse täitnud. Kostja töötas ilma töölepinguta L. Lusti autolammutustöökojas, kus talle maksti ümbrikupalka, millest arvati võla katteks 4290 krooni. Kostjale maksti palgana kätte iga kuu 3500-4500 krooni. Palka maksis kostjale A. Laaneloog, kes andis kostja palgast maha arvatud 4200 krooni iga kuu L. Lustile. Need maksed ei kajastu poolte tegelikus maksegraafikus ajavahemikus 17. juunist 2005 kuni 17. juunini 2006. Tegelik maksegraafik on võltsitud. Viivist ei
saa olla, sest iga kuu arvati kostja palgast laenumaksed välja. Kostja kasutuses ja laenu tagatiseks olnud auto hinnaks määrati 15 000 krooni, kuid seda laenust maha ei arvestatud. Auto tagastamise päeval maksis kostja T. Laanojale sularahas 15 000 krooni. Sellega pidi auto eest olema makstud. Ajavahemikul 17. augustist 2005 kuni 17. maini 2006 arvati kostja palgast maha 53 610 krooni. Kokku maksis kostja 81 480 krooni. Seega võlgneb hageja kostjale 26 480 krooni. Kostja on täitnud oma kohustused nõuetekohaselt ning pärast kohustuste täitmist ei ole hageja teatanud kostjale nõuete olemasolust ega soovist neid esitada. Kostja ei saa sularahamakseid tõendada, kuna L. Lust ei väljastanud hageja nimel kviitungeid ega tšekke.
3.Harju Maakohus jättis 4. novembri 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostja ei ole talle laenu tagastanud. Laenulepingu kohaselt tasutakse laen ja intressid lepingu lisas nr 1 kokkulepitud maksegraafiku alusel. Pooled on kokku leppinud, et maksegraafiku allkirjastab hageja. Kostja on esitanud kohtule hageja allkirjastamata, kuid kostja allkirjaga maksegraafiku ja pärast laenulepingu sõlmimist T. Laanoja koostatud maksegraafiku. T. Laanojal ei olnud õigust maksegraafikut ühepoolselt koostada ega muuta. Laenulepingu sõlmis kostjaga hageja juhatuse liige J. Ilves. Leping on koos kõigi kehtivate lisadega ühtne tervik. Seega tuleb laenulepingu lisaks pidada kostja allkirjastatud maksegraafikut, mitte hiljem T. Laanoja koostatud tabelit. Laenulepingu kohaselt võib lepingut muuta poolte kirjalikul kokkuleppel. Lepingu ühepoolne muutmine ei vasta ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg-s 1 sätestatud kohustusele käituda heas usus. Kostja vastuväite kohaselt võeti temalt laenumaksed vastu ilma allkirjata ja sularaha makse orderit andmata. Laenulepingu p 3 kohaselt tasub kostja laenumaksed hageja pangakontole või kassasse. Hagejal ei ole ühtegi tõendit raha laekumise kohta, kuigi väidetavalt on kostjalt ajavahemikus
4.jaanuarist 2005 kuni 25. augustini 2005 laekunud kokku 30 200 krooni. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja jättis laenu hagejale tagastamata. Kostja tagastas 25. augustil 2005 auto osaühingule AUTOMARKET, kes oli auto omanik. Hageja ei esitanud kostjale pärast auto tagastamist ühtegi pretensiooni. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Kostja eeldas põhjendatult, et graafikujärgse laenujäägi tasumisel ning sõiduki tagastamisel loeb hageja kostja võla tasutuks. Hea usu põhimõttega on vastuolus, et kolm aastat ja kümme kuud hiljem veendub hageja, et kostja on talle siiski võlgu. Vastuolulised on ka hageja esitatud ülejäänud tõendid. Hageja koostatud tabeli kohaselt hinnati
25.augustil 2005 auto üleandmisel auto väärtuseks 15 000 krooni, millest hageja arvestas laenu põhiosa tagasimakse katteks 3253 krooni. Auto üleandmise aktil on viide hindamisaktile. Samas nähtub auto hindamisaktist, et see on koostatud alles 28. novembril 2005.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Maakohus ei usaldanud hageja esitatud tõendeid ning arvestas kostja paljasõnaliste väidetega. Kohus
tugines seisukohale, et toimiku leheküljel 6 esitatud tabel tõendab, et hageja muutis ühepoolselt maksegraafikut, milleks tal ei olnud õigust. Samas on hageja kohtuistungil selgitanud, et nimetatud graafik ei ole lepingu lisa vaid laenuprogrammist tehtud väljatrükk, mis muutub vastavalt sellele, kuidas kohustatud isik tegi tagasimakseid. Arusaamatud on kohtu etteheited, et hageja ei ole tõendanud kostja makseid ega seda, et kostja ei ole maksnud. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kostja kinnitusel asus ta tööle autolammutustöökotta, kus tema palgast võeti iga kuu L. Lustile raha. Hageja ei ole autolammutusettevõte, kostja pole kunagi töötanud hageja juures. Seega ei puuduta kostja kirjeldatud õigussuhe hagejat ega ole selle tsiviilasjaga seotud. Hageja ei saa kinnitada, et tema palgast peeti kinni lepingulisi makseid. Tõele ei vasta kostja väide, et auto hind 15 000 krooni ei kajastu maksegraafikus. Õige ei ole ka väide, et kostja ei olnud teadlik hageja pretensioonidest. Kostja kohtus 2007. aastal hageja esindajaga, kes informeeris kostjat võla olemasolust. Maakohus leidis valesti, et auto väärtuse kohta esitatud tõendid on vastuolulised. Auto hinnaks määrati 15 000 krooni juba auto esmakordsel hindamisel 25. augustil 2005. Auto väärtus kanti sissemaksena samal päeval krediidiprogrammi. Hilisema hinnangu andmine oli seotud võimaluse ning vajadusega auto korrastada ja võõrandada.
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus muutis 11. aprilli 2011. a otsusega maakohtu otsuse põhjendusi, jättes resolutsiooni muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei tugine hageja hagiavalduses asjaolule, et ta on laenulepingu täitnud ja laenusumma auto omanikule välja maksnud. Asjas ei ole selle kohta esitatud ka ühtegi tõendit. Õige ei ole hagiavalduses märgitu, et hagiavaldusele lisatud laenuleping tõendab, et laenusaaja on laenusumma kätte saanud. Lepingule allakirjutamisega ei tõendanud kostja mitte laenusumma kättesaamist, vaid soovi lasta raha kanda üle auto omanikule. Seega pidi hageja tõendama raha ülekandmist auto omanikule. Ka muud asjaolud ei tõenda, et hageja on lepingu täitnud. Laenatud raha eest pidi kostja omandama kindla kasutatud sõiduauto. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei omandanud seda sõiduautot, auto oli ja jäi omaniku omandisse. Kostja oli üksnes auto kasutaja ning maksis selle eest hagejale tasu. Kohtule ei ole avaldatud andmeid hageja ja auto omaniku sõlmitud auto kasutamise kokkulepete ega auto kostja kasutusse andmise tingimuste kohta. Seetõttu ei saa kohus seda suhet õiguslikult kvalifitseerida. Laenulepingus viidatakse müügilepingule nr 02104, mida ei ole kohtule esitatud ja mida pole hageja esindaja sõnul olemas, kuid sama numbrit kannab hagiavaldusele lisatud laenuleping. Igal juhul ei saanud kostja anda hagejale laenu tagatiseks autot, mis ei ole talle kuulunud. Hageja ei tugine sellele, et kostja laenu tagas auto omanik. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tema hagejale võlgu, vaid hageja on hoopis talle võlgu. Asja materjalist nähtub, et kostja kasutas laenu tagatiseks olevat autot, mille ta andis hagejale üle
25.augustil 2005. Hageja ei esitanud siis kostjale pretensioone. Samuti väitis kostja, et ta töötas L. Lusti autolammutustöökojas ja tema palgast tasuti võlga iga kuu L. Lustile. Hageja väitel maksis kostja laenumakseid hageja kassasse, kuid selle kohta ei ole hageja tõendeid esitanud. Laenulepingu kohaselt esindas laenulepingu sõlmimisel hagejat põhikirja alusel J. Ilves, kes aga ei ole laenulepingule alla kirjutanud. Kostja väitis maakohtu istungil, et ta ei tea, kes on J. Ilves. Kostja seletuse kohaselt oli tal kokkulepe auto kasutamise ja selle eest tasumise kohta L. Lustiga, kes on praeguseks surnud. Kuna hageja ei ole tõendanud, et ta tasus laenusumma auto omanikule, ning kostja ei ole autot omandanud, milleks laen oli mõeldud, ei saa lugeda laenusummat kostjale üleantuks. Seetõttu ei ole hagejal laenu tagastamise nõuet kostja vastu ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkusid kohtud asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus ületas vaidluse piire, sest tugines asja lahendamisel sellele, et hageja ei täitnud laenulepingus märgitud kohustust. Pooled ei ole vaielnud selle üle, et hageja on oma kohustuse täitnud. Seega ei olnud hagejal võimalust ega vajadust tõendada, et ta on laenu andnud. Maakohus lahendas asja kostja paljasõnaliste väidete alusel. Kostja ei ole tõendanud, et ta on laenulepingust tulenevad kohustused täitnud.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus on seaduslik, kohtud ei ole menetlusõiguse norme rikkunud. Kostja on laenulepingust tulenevad kohustused täitnud. Kostja väited ei ole paljasõnalised, sest ta taotles asjas tähtsate väidete kinnitamiseks tunnistajate ülekuulamist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka maakohtu otsus. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 kohaselt saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
10.Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et ta on laenulepingu täitnud, st maksnud laenusumma auto omanikule. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja menetluses väitnud, et ta ei ole hagejalt laenu saanud. Kuna pooled ei vaidle selle üle, kas hageja on laenulepingu täitnud, ei pea hageja seda asjaolu ka tõendama. Kolleegium on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et kohus ei või rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud, ning ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale edasi kaevati. Seetõttu ei saa ringkonnakohtu otsuse põhjenduste aluseks olla hagis, kostja vastuväidetes ega apellatsioonkaebustes esitamata asjaolud (vt nt Riigikohtu 31. märtsi 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-37-99; 17. novembri 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-99). Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause
järgi, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada sõltumata kassatsioonkaebuse ülejäänud põhjendustest. Kolleegium ei pea asjakohaseks ringkonnakohtu järeldust, et hageja kohustuse täitmata jätmist tõendab ka asjaolu, et kostja ei ole autot omandanud. See, et kostja ei ole auto omanikuks saanud, ei tõendaks hageja lepingurikkumist ka juhul, kui pooled selle üle vaidleksid.
11.Pooled vaidlevad laenu tagastamise üle. Hageja väitel ei ole kostja talle laenu tagasi maksnud. Kostja vastuväidete kohaselt tagastas ta võla hagejale, makstes iga kuu sularaha A. Laaneloogile, kes andis selle edasi L. Lustile. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja ei ole talle laenu tagastanud. Maakohtu otsusest ei nähtu õiguslikku põhistust, millest saaks järeldada, et A. Laaneloogi poolt raha maksmist L. Lustile tuleb lugeda kostja kohustuse täitmiseks hagejale. Samuti ei selgu, mis seos on neil isikutel hagejaga. Seega ei vasta maakohtu otsus TsMS § 442 lg-s 8 ettenähtud nõuetele. Samuti on maakohus jaganud valesti poolte tõendamiskoormuse. Kuna ringkonnakohus ei kõrvaldanud maakohtu rikkumisi, rikkus ringkonnakohus ka ise samu menetlusõiguse norme.
12.Tuginedes enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 233 lg-le 3 ja enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 91 lg-le 1, on kolleegium varasemas praktikas asunud seisukohale, et võla tasumise tõendamise kohustus on võlgnikul. Kohustuse täitmise üldisest mõttest tulenevalt peaks võlgnik varustama end tõendiga kohustuse täitmise kohta. Samas on kolleegium rõhutanud ka seda, et võlgnik saab kooskõlas kehtinud TsMS §-ga 93 oma kohustuse täitmist tõendada üksnes TsK § 233 lg-s 3 märgitud tõenditega (tagastatud võladokument, pealdis võladokumendil või võlausaldaja allkiri) (vt Riigikohtu 17. veebruari 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-99; 4. märtsi 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-02, p 16). Kolleegium märgib, et ka kehtiva õiguse kohaselt on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. VÕS § 95 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Võlgnik võib nõuda kviitungi andmist muus vormis, kui tal on selleks õigustatud huvi. VÕS § 96 lg 1 järgi, kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. Kui võlausaldaja võladokumenti ei tagasta, võib võlgnik nõuda võlausaldajalt kohustuse lõppemise kohta kirjalikku tunnistust. Seega on võlgnikul õigus nõuda võlausaldajalt tõendit täitmise vastuvõtmise kohta. VÕS § 95 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 nimetatud dokumentide väljaandmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale (vt nt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-11, p 9; 18. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-07, p 10). Järelikult juhul, kui võlgnikul ei ole kviitungit, tagastatud võladokumenti või võlausaldaja kirjalikku tunnistust esitada, tuleb eeldada, et võlgnik ei ole oma kohustust täitnud. Samas leiab kolleegium, et VÕS § 95 lg-st 1 ja § 96 lg-st 1 ei tulene, et võlgnik võib oma kohustuse
täitmist tõendada ainult nendes sätetes nimetatud tõenditega. Pool on tõendi liigi ja vormiga seotud üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või poolte kokkuleppest (TsMS § 238 lg 2). TsMS § 229 lg 1 järgi on tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Hagimenetluses võib sama paragrahvi teise lõike kohaselt tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et lisaks VÕS § 95 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 nimetatud tõenditele võib võlgnik võla tasumist tõendada ka muude kirjalike dokumentidega, samuti tunnistajate ütlustega. Võlakohustuse täitmise tõendi liigi- ja vormivabadus tuleneb praegusel juhul ka sellest, et seadus ei sätesta laenulepingu kohustuslikku vormi. Põhjendatud ei ole piirata laenulepingu täitmise tõendamist üksnes kirjaliku tõendiga, kui laenulepingu võib sõlmida mis tahes vormis (VÕS § 11 lg 1).
13.Kolleegium leiab, et kuivõrd maakohus määras valesti poolte tõendamiskoormuse, mistõttu on asi lahendatud valesti, on selles tsiviilasjas asja õigeks lahendamiseks põhjendatud TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tühistada ka maakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades andma kostjale võimaluse tõendada, et ta on hagejale laenu tagasi maksnud. Muu hulgas tuleb maakohtul hinnata, kas kostja kohustuse hageja vastu saab lugeda täidetuks raha maksmisega A. Laaneloogi vahendusel L. Lustile. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, kohas ja viisil (VÕS § 76 lg 3). Kohustus ei ole kohaselt täidetud, kui see on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, kui puudub täitmiseks õigustatud isiku nõusolek või hilisem heakskiit (VÕS § 79 lg 1).
14.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu kindlaks määrata sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
15.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Hageja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 palunud kautsjoni tagastada Aktsiaseltsi KELLERON pangakontole. Ants Kull, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.