Kohtulahend

autorite arvu kasvule, keda esindab EAÜ 1995 a. peale Eesti Vabariigi ühinemist Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooniga. 21. märtsil 1996 a. sõlmisid pooled lepingu, milles leppisid kokku 1996 a. litsentsitasu suuruseks 1 200 000 krooni. Kuna 1996 a. ei kasvanud autorite ring, keda esindab EAÜ võrreldes 1995 aastaga, siis kohus asus seisukohale, et õiglaseks autoritasuks 1995 a. oli samuti 1 200 000 krooni. Autoritasu suuruse kindlaksmääramisel ei saa võtta aluseks ühe teose "hinda" 20 krooni, kuna 1995 a. kohta puudub poolte kokkulepe sellisel alusel tasu arvutamiseks. ER apellatsioonkaebuse alusel tühistas ringkonnakohus linnakohtu otsuse ja jättis EAÜ hagi ER vastu rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et linnakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada ning hagi tuleb jätta rahuldamata. AutÕS § 14 lg 1 kohaselt on autoril õigus saada tasu teose kasutamise eest teiste isikute poolt. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt määratakse autoritasu suurus kindlaks autori või autori volitatud organisatsiooni või muu isiku ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega. 1. septembril 1995 a. sõlmisid pooled kokkuleppe, millega EAÜ andis ER-le õiguse kogu 1995 a. jooksul kanda üle teoseid, salvestada neid ja anda salvestisi kasutamiseks teistele raadio- ja televisiooniorganisatsioonidele. ER kohustus maksma EAÜ-le autoritasu vähemalt 665 000 krooni, s.o. 1% talle riigieelarvest eraldatud summast ja 2,5% eetriaja müügist saadud sissetulekutest. Poolte kinnitusel apellatsioonikohtu istungil autoritasu maksmises suuremas ulatuses kokkulepet ei saavutatud. EAÜ nõue 665 000 kroonist suurema autoritasu saamiseks ei põhine lepingul ja arvamus, nagu võiks kohus kindlaks määrata pooltevahelise lepingu tingimusi, ei põhine seadusel. Selleks ei anna alust ka ringhäälinguseaduse § 11 lg 1, mille kohaselt ringhäälingujaama valdaja kohustub maksma õiglast autoritasu autoriõigusega kaitstavate teoste kasutamise eest ringhäälingus. Õiglases tasus tuleb pooltel AutÕS § 14 lg 2 kohaselt aga kokkuleppida. Lepingu tingimuste määramiseks ei anna kohtule õigust ka AutÕS § 82 lg 1, mille kohaselt kohus lahendab vaidlusi autoriõiguse või selle õigusega kaasnevate õiguste rikkumise korral, kui Kultuuriministeeriumi autoriõiguse komisjonis ei ole pooled saavutanud kokkulepet või kui üks pooltest on kokkulepet rikkunud. Asjaolu, et EAÜ lubas ER-l kasutada teoseid ilma autoritasu suuruses kokkuleppimata, ei ole käsitletav autoriõiguse rikkumisena. TsKS § 57 lg 1 kohaselt tuleb kohtukuludena vastustajalt apellandi kasuks välja mõista riigilõiv apellatsioonkaebuselt 16 750 krooni ja advokaadikulud 8 260 krooni. Kassatsioonkaebuses palus EAÜ ringkonnakohtu otsuse tühistada, sest otsus põhineb materiaalõiguse normide vääral kohaldamisel ning protsessiõiguse normide olulisel rikkumisel. Ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlus autoritasu suuruse üle ei kuulu kohtu kompetentsi, on väär ega põhine seadusel ning on vastuolus autoriõiguse seaduse mõttega. Autoriõiguse seadus on andnud autorile ainuõiguse oma teose kasutamiseks ning ainuõiguse lubada oma teose kasutamist teiste isikute poolt (AutÕS § 13 lg 1). Seega on autoril õigus määrata tasu suurus, mis annaks õiguse kohustatud poolele tema teose kasutamiseks (AutÕS § 14). Tasu suuruses kokkulepe on autorilepingu oluline tingimus (AutÕS § 51). Kui aga pooled autoritasu suuruses kokkuleppele ei jõua, siis on autoril AutÕS § 82 lg 1 kohaselt õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Kultuuriministeeriumi autoriõiguse komisjoni poole. Kui komisjonis kokkulepet ei saavutata, võib vaidluse lahendamiseks

pöörduda kohtusse. Sellest tingituna EAÜ esitaski hagi kohtusse. Selleks annavad õiguse AutÕS § 82 ja põhiseaduse §-d 15 ja 39. Ei autoriõiguse komisjoni istungi toimumise, ega ka hagi esitamise ajal ei olnud ER-l luba teoste ülekandmiseks. ER rikkus sellega AutÕS §-de 13, 14, 46 ja 80 ning ringhäälinguseaduse § 11 sätteid. Lepingu sõlmimine 1. septembril 1995 a. ei tähendanud, et vaidlus autoritasu suuruse üle oleks olnud lõppenud. Lepingus on fikseeritud, et pooled autoritasu osas kokkulepet ei saavutanud ja vaidlus tuleb lahendada kohtus. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et EAÜ luba kasutada ER-l teoseid ilma autoritasu suuruses kokkuleppimata, ei ole autoriõiguse rikkumine. Kui tasu suuruses ei suudeta kokku leppida, teost aga siiski kasutatakse, on tegemist AutÕS § 14 rikkumisega. Kui autoriõigusega kaitstud teos on tehtud üldsusele kättesaadavaks, ei ole loojal enam võimalik selle kasutamist peatada. Nii tegi ka ER, kuna fonogrammid, millelt muusikateoseid raadio vahendusel üle kanti, olid olemas. Kui kohtul ei ole õigust määrata lepingu tingimusi autoriõiguse asjades, siis halveneb oluliselt nii autorite, ringhäälinguorganisatsioonide, teoste esitajate ja fonogrammitootjate kui ka teoste kasutajate olukord, sest lepingu tingimuste üle vaidluse korral ei ole võimalik kohtus lahendust leida. Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et ringhäälinguseaduse § 11 lg 1 ei anna alust kohtul kindlaks määrata õiglase tasu suurust. Nimetatud säte määratleb ainsana, milline peab olema autoritele nende teoste kasutamisõiguse eest ringhäälingujaama valdaja poolt makstav tasu. Kui kohtud oleksid kõrvaldatud õiglase tasu kindlaksmääramisest, siis ei toimiks põhiseaduse § 39, mis sätestab, et riik kaitseb autori õigusi. Kohtu poolt kindlaksmääratud tasu on see õiglane tasu, milles pooled kokku lepivad vastavalt ringhäälinguseaduse §-le 11 ja AutÕS §-dele 14 ja 55. Apellatsioonikohus on rikkunud TsKS § 54 lg 1 p 6, mille kohaselt riigilõivu tasumisest riigituludesse vabastatakse ühiskondlikud organisatsioonid, kes on seadusega sätestatud juhtudel pöördunud avaldusega kohtusse teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. Kui esitatud hagi jäetakse täielikult või osaliselt rahuldamata, hüvitatakse TsKS § 60 lg 1 kohaselt kostjale riigi arvelt kostja kantud kohtukulud täielikult või proportsionaalselt hagi rahuldamata jäänud osale. Sama põhimõte on fikseeritud ka riigilõivuseaduse §-s 4 lg 1 p 11. Ringkonnakohtul ei olnud seaduslikku alust EAÜ-lt välja mõista kohtukulusid ER kasuks. Samuti rikkus apellatsioonikohus TsKS §-de 17 lg 1 ja 18 lg 1 p 3 sätteid, sest ringkonnakohtus asja arutanud kohtunik R. Allikvere on Eesti Televisiooni juriidilise osakonna töötaja P. Allikvere abikaasa. See ilmnes alles peale ringkonnakohtu otsuse ärakirja kättesaamist. Kohtunik R. Allikvere ei saanud asja arutamisel olla erapoolik, sest Eesti Televisoonil on EAÜ-ga autoritasu üle samuti pikaajaline vaidlus. Vastustaja leidis, et apellatsioonikohtu otsus on õige ja seaduslik nii materiaalõiguse normide kohaldamisel kui ka tõendite hindamisel ning pole rikutud protsessiõiguse norme, mis oleks võinud kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Kolleegiumi istungil jäi vastustaja esindaja oma vastuväidete juurde ning palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsust tuleb muuta kohtukulude väljamõistmise osas. Muus osas on apellatsioonikohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et autoril on õigus saada tasu teose kasutamise eest teiste isikute poolt ja autoritasu suurus määratakse kindlaks autori või autoreid esindava organisatsiooni ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega. AutÕS § 13 lg 1 kohaselt kuulub autorile ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada, lubada oma teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt ja saada tulu oma teose sellisest kasutamisest. Sama seaduse § 14 lg 1 kohaselt on autoril õigus saada tasu teiste isikute poolt teose kasutamise eest (autoritasu), mille kogumise ja väljamaksmise kord määratakse kindlaks autori või autori volitusel autoreid esindava organisatsiooni või muu isiku ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega (lepinguga). Teose kasutamist teiste isikute poolt ei lubata teisti kui autori poolt oma varaliste õiguste üleandmise (loovutamise) korral või autori poolt antud loa (litsentsi) alusel, v.a. autoriõiguse seaduse IV peatükis ettenähtud juhud (AutÕS § 46 lg 1). Autorileping loetakse sõlmituks kui poolte vahel on saavutatud kokkulepe kõigis lepingu olulistes tingimustes (AutÕS § 51 lg 1). Lepingu oluliseks tingimuseks on AutÕS § 51 lg 2 p 8 kohaselt ka autoritasu suurus, selle väljamaksmise tähtaeg ja kord. Kui kokkulepet autoriõiguse seaduse § 51 lg 2 sätestatud olulistes tingimustes ei saavutata, ei saa lugeda lepingut sõlmituks. Ilma autori loata ei tohi teost kasutada. Kui seda tehakse, siis on tegemist autoriõiguse seaduse rikkumisega ning autoril on õigus taotleda rikkumise kõrvaldamist ja kahju hüvitamist (AutÕS § 80 lg 1 p 3 ja lg 2 p 8). Samuti toob autori õiguste rikkumine kaasa Eesti Vabariigi õigusaktides ettenähtud kriminaal-, haldus- või tsiviilvastutuse (AutÕS § 79). Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et 1. septembri 1995 a. lepingus saavutasid pooled kokkuleppe autoritasu minimaalsuuruses ja luges sellega poolte vahel lepingu sõlmituks. Kuna pooled lugesid lepingu kehtivaks tagasiulatavalt alates 1. jaanuarist 1995 a., siis ei toimunud ER poolt väidetavat autoriõiguse rikkumist. Seega ei ole asjakohane kassaatori väide autori ja teose kasutaja ebavõrdses kohtlemises. Ringhäälinguseaduse § 11 lg 1 kohaselt ringhäälingujaama valdaja kohustub maksma õiglast autoritasu autoriõigusega kaitstavate teoste kasutamise eest. Milline on õiglane tasu, seda seadus ei sätesta. Samuti ei sisalda õiglase tasu kriteeriume ega kokkulepet tasu arvutamise alustes pooltevaheline leping. Kuna autoriõiguse seaduse rikkumist ei olnud, siis sai kohus lähtuda ainult lepingus kokkulepitust. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud protsessiõiguse normi, mõistes EAÜ välja kohtukulu ER kasuks. Vastavalt EAÜ põhikirja p 1.1 on Eesti Autorite Ühing kirjandus-, kunsti-, muusika- ja teadusteoste autorite ja nende õigusjärglaste vabatahtlikul ühinemisel põhinev kasumit mittetaotlev ühiskondlik organisatsioon, mille eesmärgiks on liikmete autoriõiguste teostamine ja kaitse. Põhikirja p 2.1.7 kohaselt esindab EAÜ oma liikmeid ning lepingu alusel ka liikmeks mitteolevaid isikuid kohtus, riigiorganites ja muudes organisatsioonides seoses autoriõigusega. EAÜ oli õigus pöörduda põhikirja järgi kohtusse teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks (TsKS § 5 lg 1 p 2). Kohtukulude hüvitamise pooltele sätestab TsKS § 60 lg 1. Kui teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks asja algatamiseks avalduse esitanud riigi täitevvõimuorgani, kohaliku omavalitsuse täitevorgani, ühiskondliku organisatsiooni või üksikisiku hagi (§ 5) jäetakse täielikult või osaliselt rahuldamata, hüvitatakse kostjale tema kantud kohtukulud täielikult või proportsionaalselt hagi rahuldamata jäänud

osale riigi arvelt. Seega kostja kantud kohtukulu - riigilõiv apellatsioonkaebuselt ning advokaaditasu kuulub hüvitamisele riigi arvelt. Ringkonnakohus ei rikkunud asja läbi vaadates TsKS § 17 lg 1 ja § 18 lg 1 p 3 sätteid. Kohtuniku abikaasa töösuhetes olemise fakt mõne hageja lepingupartneriga, kellega on pooleli pikaajaline vaidlus, ei ole iseenesest kohtuniku enesetaanduse ega taanduse aluseks. Juhindudes TsKS §-st 346 p 4, kolleegium otsustas: Muuta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 1997 a. otsus kohtukulude väljamõistmise osas. Eesti Raadio kantud kohtukulu 25 010 (kakskümmend viis tuhat kümme) krooni jätta riigi kanda. Sellest 3. märtsi 1997 a. maksekorraldusega nr 505 Tallinna Maksuametile tasutud riigilõiv 16 750 (kuusteist tuhat seitsesada viiskümmend) krooni kuulub tagastamisele Eesti Raadiole. Advokaaditasu 8260 (kaheksa tuhat kakssada kuuskümmend) krooni sisse nõuda Eesti Vabariigilt Eesti Raadio kasuks. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Eesti Autorite Ühingule 16. juunil 1997 a. tasutud kautsjon 5000 (viis tuhat) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.