3-2-1-70-97
Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. mail 1997. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, hageja esindaja vandeadvokaat A. Tammeri ja kostja esindaja vandeadvokaat L. Biini osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 19. mail 1997. a. VE Rahumäe HS esindaja vandeadvokaat Leino Biini kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 1997. a. otsuse Peeter Männiko hagis VE Rahumäe HS vastu varalise ja moraalse kahju hüvitamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et 13. jaanuaril 1996. a. suri Peeter Männiko abikaasa Eva Männiko. 16. jaanuaril 1996. a. leppis hageja kostja töötajaga kokku haua täpse asukoha Tallinna Siselinna Kalmistul matmisplatsil nr. 10147. Matuse ajal 18. jaanuaril 1996. a. selgus, et toimus pealematmine P. Männiko ema hauale. Hageja nõudis kostja töötaja süülise käitumisega tekitatud varalise kahju hüvitamist summas 18 700 krooni ning ka moraase kahju hüvitamist, mida olid sunnitud üle elama peale hageja ka surnu alaealine tütar ning teised matuselised. Surnule lähedaste isikute moraalse kahju hüvitamiseks nõuti TsÜS § 24 lg 1 ja 3 ning TsK §-de 448 lg 1 ja 449 alusel 20 000 krooni. Linnakohus jättis 18. novembri 1997. a. otsusega hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt leidis kohtus tõendamist Eva Männiko pealematmine hageja 1986. a. surnud ema hauale. Hagejale sellega varalise kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kostja tegevust ei saa käsitleda hageja eraelu puutumatuse rikkumise või kahjustamisena, mis annaks hagejale õiguse nõuda moraalse kahju hüvitamist. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue moraalse kahju hüvitamiseks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 20 000 krooni moraalse kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus moraalse kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmises ei vasta TsKS § 228 lg 1 nõuetele. Kohus on küll õigesti leidnud, et hageja eraelu puutumatust ei rikutud, kuid eksinud selles, et hagejal puudub õigus nõuda moraalse kahju hüvitamist. TsKS § 228 mõtte kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid ja otsustab, millist seadust kohaldada. Moraalse kahju olemasolu tõendas hageja usaldusväärsete seletustega linnakohtu ja apellatsioonikohtu istungitel. Hagejale tugeva psüühilise trauma põhjustamine on hinnatav moraalse kahju tekitamisena ja see kuulub hüvitamisele põhiseaduse § 25 alusel. Hageja pidi kostja töötaja süülise käitumise tagajärjel üle elama närvivapustuse. TsK § 449 kohaselt peab kostja hüvitama kahju, mis on tekitatud tema töötaja süül töökohustuste täitmisel. Hageja moraalseid kannatusi ei ole võimalik korvata kostja poolt kahju heastamiseks pakutud ümbermatmise võimalusega. Kassatsioonkaebuses palub VE Rahumäe HS esindaja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et kohus on rikkunud protsessiõiguse norme. Hageja oli täpselt määratlenud nõude sisu ja aluse, taotledes moraalse kahju 20 000 krooni hüvitamist
TsÜS § 24 lg 1 ja 3 alusel. Apellatsioonikohus muutis viitega TsKS §-dele 228 lg 1 ja 229 hageja tahteta hagi alust. Lisaks sellele on apellatsioonikohus muutnud ka nõude suurust. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt on moraalne kahju tekitatud üksnes hagejale ning vaid talle on välja mõistetud 20 000 krooni. Selline otsus on vastuolus hageja tahtega, kes hindas matusest osavõtnud isikutele tekitatud moraalse kahju suuruseks 20 000 krooni. Hagi aluse ning nõude suuruse muutmise õigus on TsKS § 70 lg 2 kohaselt ainult hagejal. Peale selle ei põhine ringkonnakohtu otsus ka tõenditel. Hageja ei kasutanud meditsiinivaldkonda kuuluvaid mõisteid tugev psüühiline trauma ja närvivapustus ning nende diagnoosimise kohta tõendeid ei esitanud. Vastustaja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus ei ole muutnud hagi alust, kuna TsÜS § 23 lg 1 ja 3 sätted tulenevad põhiseaduse §-st 25. Samuti ei ole muudetud nõude suurust, kuna see on kogu aeg olnud 20 000 krooni. Moraalse kahju hindamisel tuleb lähtuda eelkõige isiku enese ütlustest, sest kellegi hingeseisundi diagnoosimine on raske, kui mitte võimatu. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsKS § 347 p. 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus rahuldas hageja nõude temale endale, tema tütrele ja teistele matuselistele tekitatud moraalse kahju 20 000 krooni hüvitamiseks. Tulenevalt põhiseaduse §-st 25 kuulub õigusvastaselt tekitatud moraalnekahju hüvitamisele isikule, kellele kahju tekitati. Seega on väär teistele matuselistele tekitatud moraalse kahju hüvitamine Peeter Männikole. Arvestatav pole kassaatori väide apellatsioonikohtu poolt hagi aluse muutmise kohta. Hagi rahuldamine põhiseaduse § 25 alusel hageja nõutud TsÜS § 24 lg 1 ja 3 asemel pole hagi aluse muutmine. Tulenevalt TsKS §-st 146 lg 2 p. 5 kuuluvad hagi alusesse asjaolud, millega hageja põhjendab oma nõuet. Hageja poolt esiletoodud ja kohtu poolt tuvastatud asjaolude pinnalt otsustab TsKS § 229 kohaselt kohus, millist seadust tuleb asjas kohaldada. Küll on kohus lugenud tõendatuks hageja närvivapustuse, tuvastamata asjaolusid, milliste põhjal sellise meditsiinilise järelduseni jõuti. Sellega on rikutud TsKS §-s 232 lg 4 sätestatut, mille kohaselt kohtuotsuse põhjendavas osas märgitakse ka kohtu tuvastatud asjaolud. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. veebruari 1997. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada VE-le Rahumäe HS 19. märtsi 1997. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.