Muud › Muud seaduses hagita asjana sätestatud tsiviilasjad

palus selgitust, miks on hageja selline alatu inimene. See võis kaasa tuua tellimusest loobumise, aga 2000.a. oli välismaalt.tellimusi raske saada. Hageja lisab, et ei pea end alatuks inimeseks ega petiseks, ning leiab, et kui keegi seda leiab, siis öelgu seda otse näkku. Aga kui inimene ütles seda ja kirjutab ajalehes, siis peab ta kandma ka vastustust. O.T peab maksma selles eest, et ta hagejat laimas. Hageja palub kohut kohustada OÜ O T ́t avaldama vabanduse ja ümber lükkama artiklis öeldu Narva linnas ilmuvad väljaandes. Hageja lepinguline esindaja leiab, et kõik andmed, mis on artiklis kirjas, ei vasta tegelikkusele. Artiklis öeldud väljendid kannavad solvavat iseloomu ja kahjustavad au ja väärikust. Ajaleht „Narva“ ilmus 15.06.2000.a. nr 31, (441). See ajaleht praegu enam ei ilmu. Lehes on viide J N’le kui juhatuse esimehele. Teda nimetatakse petiseks. Hageja on seisukohal, et sellised väljendid solvavad tema väärikust ja seda pole vajalik tõendada. IV. Kohtuotsuse põhjendused. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Kohus, kuulanud ära hageja ja tema esindaja ning hinnanud toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, tuvastas, et hageja on 03.07.2000.a. kohtule saabunud hagiavalduses esitanud kaks nõuet: 1) teha lahend, millega lükata ümber 15.06.2000.a. ajalehes Narva avaldatud anonüümses artiklis avaldatud ja AS Fashion Line International juhataja J.N ’t puudutavad faktid ja hinnangud ning avaldada ajalehes teade, et ajalehe Narva toimetus väljendab kodanik J N ees oma siira vabanduse kirja pärast, mille toimetus avaldas anonüümse kirjas esitatud asjaolusid kontrollimata ning ilma autori solvavaid ja ebaõigeid väljendeid kõrvaldamata, 2) välja mõista kostjalt hageja kasuks ja moraalse kahju katteks 18 000 krooni. Hagi esitamise aegu kehtinud TsMS § 91 lg. 1 sätestas, et kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Analoogne säte sisaldub ka kehtiva TsMS §-s 230, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuni 01.07.2002.a. kehtinud TSK ei sätestanud mittevaralise kahju hüvitamise sätet, kuid mittevaralise kahju hüvitamise nõude sai esitada Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 järgi, mis sätestas ja sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamisele. Kuni 01.07. 2002. a kehtinud TsÜS § 23 lg. 1 kohaselt on isikul õigus nõuda kohtu korras au teotamise lõpetamist, tema au teotavate andmete ümberlükkamist, kui au teotaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, samuti au teotamisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist. Kehtinud ja hageja viidatud TsÜS § 172 lg. 2 täpsustas, et isikule tekitatud moraalne kahju kuulub kahju tekitanu poolt hüvitamisele. Kahju tekitanu vabaneb moraalse kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Sama paragrahvi lg. 3 ja 4 kohaselt juhul, kui isiklikke õigusi on rikutud, otsustab kohus asjaolude kohaselt, kas sellega on tekitatud moraalset kahju ja hüvituse suuruse määramisel arvestab tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Isiklike õiguste kaitse on sätestatud TsÜS II peatüki 4. jao sätteis, millest § 26 sätib, et seaduses sätestatud juhtudel võib isik nõuda ka §-des 23-25 nimetamata isiklike õiguste rikkumise lõpetamist, samuti sellega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist. Riigikohus oma lahendis 3-2-1-105-01 on selgitanud, “et hageja peab tõendama au teotamise (rikkumise) fakti ning põhjendama, miks ta leiab, et see on vaadeldav au teotamisena. Seega puudub vajadus kirjeldada hagiavalduses seda, milles hageja kannatused seisnevad. See kahju loetakse heastatuks rikutud õiguse (õigus heale nimele ja lugupidamisele) kaitsega, kohustades rikkujat au teotamist lõpetama ja/või au teotavaid andmeid ümber lükkama. Sel viisil kahju heastamisega ei saa pidada hüvitatuks moraalset kahju, mis kuulub TsÜS §-st 172 lg. 2-4 tulenevalt hüvitamisele rahalise hüvitisena. Sama paragrahvi lõike 3 järgi peab kohus isikliku õiguse rikkumise tuvastamisel asjaolude kohaselt

otsustama, kas sellega on tekitatud moraalset kahju. Kohtunik saab hinnata üksnes neid asjaolusid, mis on talle tajutavad. Sellisteks asjaoludeks isiku au teotamisel on selle vorm (kirjas, pildis jne), ulatus (piiratud või piiramatu leviga teabeallikas), iseloom (teabe sisu, selle esitamise viis, eesmärk ja motiiv) ning muud rikkumisega seonduvad olulised asjaolud. Need on seega asjaolud, millele peab rajanema hageja moraalse kahju rahalise hüvitise nõue”. Hinnates tõendina esitatud artiklit, selgub, et selle all artikli kirjutanud isiku nimi puudub. Artikli autori andmeid ei ole ka kostja oma kirjalikus vastuses esitanud. Artikli pealdises on viide ajalehe toimetusele, kes ”meie” vormis otsustas avaldada kirja, mis tegelikkuses oli suunatud ajakirjanik N P ’le. Seega tuleb eeldada, et ajalehe toimetus on otsustanud ajakirjanikule saadetud kirja avaldada ning hagi on esitatud õige kostja vastu. Samas sisaldab niigi anonüümne artikkel viidet kellelegi autori tuttavale isikule, kes olevat ajakirjanikule rääkinud firmast Fashion Line International, kus õmmeldakse spordirõivaid ekspordiks ja kus juhatuse esimees on J N. Firmas töötab umbes 50 õmblejat, aga see ärimees juba neli kuud ei maksa oma töötajatele palka. Ta ei keeldu küll maksmast, kuid lihtsalt ei maksa. Võlgnevus suureneb, inimesed nõuavad, kuid tema ähvardab neid sel või teisel moel. Oleks vaja kaevata sellise korralageduse üle, kuid kellele, kui hirm vallandamise ees ja töötuks jäämine takistab pöördumist kohtusse. Kohtusse aga võetakse hagisid igaühelt eraldi ja selleks tuleb maksta raha. Kust aga raha võtta, kui töötad tasuta. Ja nii naised vaevlevad ja loodavad, et ärkab lurjusest ärimehe südametunnistus. Miks ta siis nii häbematult tegutseb. Aga sellepärast, et ta teab meie valitsuse nõrkust, samuti prokuratuuri ja tööinspektsiooni ükskõiksust inimeste saatuse suhtes. Varem sellist töötasu maksmisega viivitamist ei saanud olla ei teoreetiliselt ega praktiliselt, sest esmase sellekohase signaali korral korraldati uurimine ja rakendati abinõud. Ja nii elabki selline tüüp lootuses, et keegi teda ei puutu, aga siis võtab ja kaob koos vaeste naiste rahaga. Narvas on juba selliseid kelmusega seotud juhtumeid olnud. Jätkuvalt kirja autor selgitab, miks ta sellest ajakirjanikule kirjutab: 1) sest on kahju naistest, kes petise pärast on sunnitud oma lastele kõigest ära ütlema, 2) autor usub, et ajakirjanik ei ütle ära ajakirjanduslikust uurimisest ja soovib aidata inimesi nende hädas. Autor usub, et pärast ajakirjaniku poolt autori esitatud faktide kontrollimist suudab ajakirjanik avaldada ajalehes selle asjaloo ning suunata sellega õiguskaitseorganid lurjuse peale. Autor lisab, et tema teada on selliseid firmasid Narvas rohkem kui üks. Ühtlasi palub autor teavitada tööinspektsiooni sellest kirjast ja uurida, kuidas tööinspektsioon võitleb ärimeeste rikkumistega. Autor soovib jääda anonüümseks, et mitte vedada alt oma tuttavat. Kohtu arvates on viidatud artiklis sisalduvad väljendid ja halvustav suhtumine otseselt suunatud ettevõtte juhi J N kohta. Väljendid nagu lurjus, selline tüüp, suli, petis, samuti alusetud kahtlustused rahaga pagemise kohta on selgelt isikut halvustavad ning järelikult J N au ja väärikust riivavad. Lisaks on autor solvanud mitte ainult viidatud äriühingut ja selle juhti, vaid halvustanud Eesti Vabariigi Valitsust ja õigukaitseorganeid, mõistmata, et Eestis ei kehti enam mingit varem kehtinud korda, kus töötasu väljamaksmisega viivitamist ei saanud esineda. Töötasu maksmisega viivitamine pole lubatud ka praegu. Eestis kehtinud ja kehtiva seaduse järgi võis ja võib töötaja töölepingust tulenevas vaidluses või saamata töötasu nõudes pöörduda nii tööinspektsiooni kui ka kohtusse selleks riigilõivu maksmata. Prokuratuuri ülesanne ei ole tsiviilõiguslike, sealhulgas töölepingust tulenevate vaidluste lahendamine. Äriühing on eraõiguslik juriidiline isik ja otsustab ise oma juhtorganite kaudu, kuidas ta oma äritegevust arendab või kuhu ta oma toodangu turustab. Seadused kehtivad aga kõigile, nii ettevõtjatele kui ka töötajatele. Seega on artikli autori arusaam ja käsitlus kehtivast riigi- ja õiguskorrast lihtsustatud ja väär ning ajalehe toimetusel tulnuks siiski kaaluda, kas otsustada ajakirjanik N.P eest artikli kärbeteta avaldamine. Nimelt nähtub artiklist, et artikli autor usaldas ajakirjanikku, lootis, et ajakirjanik kontrollib tema esitatud fakte, viib läbi ajakirjandusliku uurimise ja alles siis avaldab omapoolse artikli. Seda ei saanudki toimuda, kui ajalehe toimetus otsustas autori usaldust kuritarvitada ja tema artikli avaldada. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-63-02 selgitanud, et isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. See väide on põhimõtteliselt

kontrollitav, tema tõesus või väärus kohtumenetluses tõendatav. Seega, kui isiku au teotavate andmete avaldaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, on isiku kohta väidetu vale ning kohus peab kohustama kostjat isiku au teotavad andmed ümber lükkama. Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on Eesti kultuuriruumis halvustava tähendusega. Väärtushinnangut saab küll põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Seetõttu ei saa isiku au teotavat väärtushinnangut ümber lükata. Halvustava tähendusega hinnangu loeb kohus isiku au teotavaks, kui see isik ei ole andnud põhjust (puudub alus) selliseks hinnanguks, kohustades kostjat lõpetama hageja au teotamise. Kostja ei ole avaldatud teabe tegelikkusele vastavust tõendanud. Järelikult tuleb ajalehe toimetusel ka anonüümse kirja avaldamise tagajärgede eest vastutada ning kostjat tuleb kohustada ajalehe vahendusel hageja ees vabandama artiklis sisladuvate AS Fashion Line International juhi J N au ja väärikust riivavate väljendite pärast. Kuna hageja nõue kohustada kostjat ümber lükkama ajaleheartiklis avaldatu ei ole piisavalt määratletud ja hageja oma nõuet ei täpsustanud, siis sellist teadet ei saa kohus kohustada kostjat avaldama. Järelikult kuulub hagi hageja esimese nõude osas rahuldamisele osaliselt. Lähtudes tuvastatud asjaoludest kohus leidis, et hageja moraalse kahju nõue on põhjendamatu ja tõendamata. Riigikohus oma lahendis nr. 3-2-1-70-97 selgitab, et tulenevalt PS §-st 25 kuulub õigusvastaselt tekitatud moraalne kahju hüvitamisele isikule, kellele kahju tekitati. Õigusvastase teo all ei saa mõista vaid kahju tekkimist, vaid õigusvastasus eeldab õiguse ettekirjutuse rikkumist. Hageja pole kostja tegevuses mingi äriühingule kehtestatud seadusesätte rikkumisi täheldanud. Hageja ei tõendanud talle moraalse kahju tekkimist. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-11-04 selgitanud, et moraalse (mittevaralise) kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel au õigusvastase teotamise korral peab hageja hüvitamise nõuet põhjendama (näitama, milles mittevaraline kahju seisnes) ja tõendama kahju olemasolu. Mittevaralise kahju eest rahalise kompensatsiooni väljamõistmiseks ei piisa üksnes sellest, et kostja rikkus hageja õigusi. Kohus peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt. Isiklike õiguste rikkumise korral tuleb küll eeldada, et kannatanule on sellega tekitatud mittevaralist kahju, kuid igale au teotamise juhtumile pole põhjust reageerida rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ja tehtav kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed. Au teotamise korral võiks kompenseerida näiteks seda, et au teotamine põhjustas olulisi ebamugavusi või negatiivseid muudatusi kannatanu elukorralduses või tema suhetes teiste isikutega. Samuti seda, kui kannatanu maine sai au teotamise tõttu silmnähtavalt ja oluliselt kahjustatud. Rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks ei saa olla üksnes kannatanu hingelised üleelamised, kannatanul tema au teotamise tõttu tekkinud piinlikkusetunne ja ajutine meeleolu langus. Au teotamise kui teo õigusvastasuse kindlakstegemisel tuleb välja selgitada, kas isiku mainet on kahjustatud ning seejärel anda hinnang sellele, missuguses olukorras väidetav au teotamine toimus. Kohtu arvates artikli avaldamisega hageja isiklikke õigusi ei ole rikutud sel määral, et see toob kaasa moraalse kahju ja rahalise hüvituse hagejale kui erisikule. Hageja oli ja on ärimees, aktsionär ja äriühinu juhatuse liige. Artiklis on viidatud ettevõtte sees toimuvale. Hageja ettevõtte tolleaegse juhina ei välista, et palga maksmisega viivitamist oli, kuid maksmata ei jäetud palka kunagi, mitte kedagi ei koondatud, ettevõte tegutseb jätkuvalt ja ka samad naised töötavad edasi. Hageja väide, et sellise artikli avaldamine võis tingida äriühingu tellimuste vähenemise, jäi tõendamata. Äriühingu juhi igapäevatöö seisnebki äri juhtimises sellega seonduvaid riske arvestades. Hageja aga kinnitab, et ta jätkuvalt tegutseb samas firmas. Oma töö tulemuste õnnestumiste või ebaõnnestumiste puhul tunneb iga inimene mõnesuguseid hingelisi läbielamisi. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole käsitletav moraalse kahjuna. Inimene võib kogeda ka väga erinevaid tundeid nagu hirmu-, õudus-, põlgus-, õnnetunne jne. Tunne on hetkeliselt tajutav ja võib kaasa tuua ka tagajärgi, kuid hageja mingite selliste tagajärgede tekkimist ei tõendatud. Moraalse kahju nõue ei saa kujuneda iseseisva

rikastumise allikaks või ka mõningaseks kättemaksuks. Neist asjaoludest lähtuvalt jätab kohus hagi moraalse kahju hüvitamise nõudes rahuldamata tervikuna. 01.01.2006.a. jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Vastavalt kehtinud TsMS §-le 60 lg. 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis jätab kohus kohtukulud poolte endi kanda. Kohus juhindus TsÜS §-de 112, 172, PS § 15, 25, TsMSRakS § 3, TsMS §-de 230, 441442, 632 lg. 1 nõudeist.

Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

Kohtuotsus jõustus 09. juunil 2009.a Nooremreferent

S.Tooming I.Golubev

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.