Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Mati Maksing ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.02.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-5472
Tsiviilasi
Petramark OÜ hagi Osaühingu CellLand vastu võlgnevuse, intressi, sissenõudmisekulude ja viivise ning alternatiivselt alusetult saadu väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.10.2016 otsus
Tsiviilasja apellatsioonimenetluses
hind 5 003 566,67 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Petramark OÜ apellatsioonkaebus Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
nende Hageja (apellant): Petramark OÜ (registrikood 10951624, asukoht Estonia pst 7, 10143 Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson Kostja (vastustaja): Osaühing CellLand (registrikood 11090756, asukoht Juhtme 27-10, Peetri alevik, Rae vald, 10112 Harju maakond), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta rahuldamata Petramark OÜ 17.11.2016 ja Osaühing CellLand 13.12.2016 taotlused uute tõendite vastuvõtmiseks.
2.Harju Maakohtu 20.10.2016 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega Petramark OÜ hagi Osaühingu CellLand vastu rahuldada.
3.Mõista Osaühingult CellLand Petramark OÜ kasuks välja laenulepingust tulenev põhivõlg 3 200 000 eurot ja intress 340 266,67 eurot.
4.Mõista Osaühingult CellLand Petramark OÜ kasuks välja laenulepingust tuleneva võla sissenõudmiskulud 900 eurot.
5.Mõista Osaühingult CellLand Petramark OÜ kasuks välja laenulepingust tuleneva põhivõla (s.o 3 200 000 eurot) tasumisega viivitamise eest viivis perioodi 01.01.2016 - 15.02.2017 eest 1 318 400 eurot ja alates 16.02.2017 viivis 0,1% päevas tasumata põhinõudelt (s.o 3 200 000 eurolt) kuni põhinõude tasumiseni.
6.Apellatsioonkaebus rahuldada.
7.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud Osaühing CellLand kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Petramark OÜ (hageja) esitas 06.04.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse Osaühingu CellLand (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 3 200 000 eurot, intressi 340 266,67 eurot, võla sissenõudmiskulud 900 eurot, viivise perioodi 01.01.2016 – 06.04.2016 eest 310 400 eurot ja sealt edasi viivise TsMS § 367 alusel laenusumma 3 200 000 euro tagastamisega viivitamise eest 0,1% päevas kuni põhinõude täitmiseni (laenusumma tagastamiseni), sh kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. 17.05.2016 esitas hageja alternatiivse nõude, milles palus juhul, kui haginõue ei kuulu rahuldamisele lepingulisel alusel, mõista kostjalt hageja kasuks välja 3 200 000 eurot alusetu rikastumise sätete alusel, viivise 17.05.2016 seisuga 318 740,48 eurot ning sealt edasi viivise TsMS § 367 alusel laenusumma 3 200 000 euro tagastamisega viivitamise eest 0,1% päevas kuni põhinõude täitmiseni (laenusumma tagastamiseni), sh kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel 19.02.2015 sõlmitud laenuleping, mille alusel andis hageja kostjale laenu kuni 3 500 000 eurot. Laenulepingu sõlmimise põhjuseks oli kostja võlgnevus oma osanike ees, millest nähtuvalt võlgnes kostja OÜ-le Beljaeff 19.02.2015 seisuga 2 641 390,7 eurot ja OÜ-le CentBid 558 609,3 eurot. Laenu andmine toimus samaaegselt ja seotuna laenuandja ja OÜ Crendol poolt laenusaaja osade omandamisega Beljajeff OÜ-lt ja OÜ-lt CentBid. Laenu sihtotstarbeks oli refinantseerida kõik laenusaaja kohustused 19.02.2015 seisuga.
3.Lepingu p 1.2.1 kohaselt oli laenu väljastamine kokku lepitud järgnevalt: esimese laenuosa summas 3 200 000 eurot maksab laenuandja notari deposiidikontole hiljemalt 19.02.2015 ja ülejäänud laenuosad maksab laenuandja välja vastava laenuosa väljamaksmise tahteavalduse alusel. Laen pidi olema tervikuna välja võetud hiljemalt
31.12.2015, nimetatud tähtpäeva möödumisel oli laenuandjal õigus keelduda välja võtmata laenu väljamaksmisest (lepingu p 1.2.3). Pooled kohustusid laenu ja intresside tasumise graafikus kokku leppima hiljemalt 31.12.2015 ning juhul, kui pooled ei ole viidatud kuupäevaks maksegraafikus kokku leppinud, kuulus laen koos intressidega tagastamisele hiljemalt 31.12.2015 (lepingu p 1.3.2). Lepingu p 4.2.10 kohaselt on laenuandjal õigus leping erakorraliselt üles öelda ning nõuda laenusaajalt laenusumma ja muude võlgnevate summade kohest tagasimaksmist, kui pooled ei ole hiljemalt 31.12.2015 sõlminud lepingu p-s 1.3.2 nimetatud maksegraafikut. Samuti on laenuandjal õigus leping üles öelda põhjusel, et laenusaaja ei ole tasunud lepingujärgseid makseid tähtaegselt ja selline viivitus on kestnud üle 7 päeva (lepingu p 4.2.2).
4.Hageja on kandnud laenuosa 3 200 000 eurot 19.02.2015 notari deposiidikontole. Pooled ei ole käesoleva ajani lepingu p-s 1.3.2 nimetatud maksegraafikus kokku leppinud. Lisaks on laenusaaja enam kui 7-päevases viivituses nii laenusumma tagastamise (lepingu p 1.3.2) kui ka intressi tasumisega (lepingu p 1.4.2). Hageja on eeltoodud rikkumiste tõttu 29.01.2016 ülesütlemise avaldusega lepingu üles öelnud lepingu punktides 4.2.10 ja 4.2.2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 399 lg 1 p-s 2 sätestatu alusel alates 01.02.2016. Kostja on ülesütlemise avalduse kätte saanud ning laenuleping on lõppenud.
5.Lepingu p 4.2 kohaselt on lepingu ülesütlemise korral laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt laenusumma ja muude võlgnetavate summade kohest tagasimaksmist. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista laenusumma 3 200 000 eurot.
6.Laenusaaja kohustus maksma laenuandjale intressi (lepingu p 1.4). Arvestatava intressi määr on 11% aastas tagastamata laenu jäägilt (lepingu p 1.4.1). Hageja arvestas intressi alates laenu väljamaksmise päevast (s.o 19.02.2015) kuni lepingu ülesütlemise päevani (s.o 01.02.2016) summas 340 266,67 eurot.
7.Hageja palub kostjal välja mõista ka hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 310 400 eurot (lepingu p 1.6.1; 1.6.2; p 1.6.3). Laen summas 3 200 000 eurot kuulus maksegraafiku kokkuleppe puudumise tõttu tasumisele hiljemalt 31. detsembril 2015. a, s.t kostja on laenu tagastamisega viivituses alates 01. jaanuarist 2016. a, laenu ei ole käesoleva ajani tagastatud, viivise määr on 0,1% päevas. Hageja nõuab viivist perioodi eest 01.01.2016 – 06.04.2016 (97 päeva). Hageja palus välja mõista ka lisanduva viivise TsMS §-st 367 lähtuvalt alates kohtuotsuse tegemisest.
8.Hageja palus kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulud (õigusabikulud) 900 eurot (lepingu p-d 1.7 ja 3.2.1 ja VÕS § 1131 lg 1 ja 2 alusel). Sissenõudmiskulud on õigusabikulud, mis tekkisid hagejal enne hagiavalduse esitamist laenu tagasinõudmiseks. Sissenõudmiskuludena on arvestatud kulud, mis eelnevad hagiavalduse koostamisele, s.t mis ei ole menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes.
9.17.05.2016 esitas hageja alternatiivnõude, mille kohaselt, juhul, kui kohus leiab, et laenuleping on tühine või muul põhjusel ei kuulu haginõue rahuldamisele lepingulisel alusel, palub hageja kostjalt välja mõista 3 200 000 eurot alusetu rikastumise korras (VÕS § 1028 lg 1) ja viivise 17.05.2016 seisuga 318 740,48 eurot ning edasiulatuva viivise põhivõlalt (3 200 000 eurot) seadusjärgses määras kuni põhinõude täitmiseni.
10.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja järgmist. Laenuleping ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ning väidetav vastuolu hea usu põhimõttega ei ole tehingu tühisuse aluseks. Kostja ei ole tõendanud, mil viisil on temale kahju tekitatud. Laenuleping on kehtiv ja allkirjastatud esindusõigusega isiku poolt ning ei ole seega tühine. Laenuleping ei ole tühine ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 kohaselt. Kostja on olnud teadlik laenulepingu sõlmimisest. Laen on välja makstud ja laenulepingu alusel
saadud rahaga on kostja tasunud oma kohustused Beljaeff OÜ ja OÜ CentBid ees. Kostja on laenu aktsepteerinud ja seda oma kohustuste täitmiseks kasutanud. Asjaolu, et pooled on pidanud ca aasta jooksul pärast laenulepingu sõlmimist laenulepingu osas läbirääkimisi, sh laenu tagastamise ja intressi maksmise küsimustes, tõendab, et pooled tunnistavad laenulepingut. Kostja ei ole kuni hagi esitamiseni esitanud mingeid vastuväiteid osanike otsuse tühisuse, esindusõiguse puudumise, laenulepingu tühisuse vms osas. Kostja ei ole ka 29.01.2016 ülesütlemise avaldusele vastuväiteid esitanud.
11.Laenusumma väljastamine on tõendatud. Laen on makstud vastavalt laenulepingu p-le 1.2 notari deposiidikontole ja sealt on kostja korraldusel tehtud väljamaksed Beljaeff OÜ-le summas 2 641 390,70 eurot ja OÜ-le CentBid summas 558 609,30 eurot, kokku summas 3 200 000 eurot.
12.Osanike otsuse tühisuse alused puuduvad, osanike otsuse vaidlustamise tähtaeg on möödunud ning kostja ei ole varasemalt tuginenud osanike otsuse kehtetusele. Arvestades, et osanike otsus on vastu võetud 19.02.2015, on kehtetuks tunnistamise nõude aegumistähtaeg möödunud ja nõue aegunud (äriseadustik (ÄS) § 178 lg 1). Kostja poolt välja toodud asjaolud ei ole aluseks osanike otsuse tühisusele (ÄS § 1711 lg 1). Protokolli allkirjastamine kaks minutit enne protokollis toodud koosoleku kellaaega ei too kaasa osanike otsuse tühisust. Samuti ei mõjuta juhatuse liikmeteks valimist see, et nõusolekud juhatuse liikmeks saamiseks on allkirjastatud koosoleku toimumise järel, olukorras, kus mõlemad isikud osalesid koosolekul. 19.02.2015 osanike koosoleku protokolli juhatuse liikmete tagasikutsumise ja uue juhatuse määramise kohta ei ole vaidlustatud. Kostja vastuväited hagile
13.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
14.Vahetult enne laenulepingu sõlmimist, 19.02.2015 kell 17:10, toimus väidetavalt kostja osanike koosolek, kus valiti äriühingu juhatuse liikmeteks VK ja TM seniste liikmete BB ja MV asemel. Kostja osanike koosoleku protokolli kohaselt valiti koosoleku juhatajaks TM ja protokollijaks VK. Protokoll on allkirjastatud TM poolt digitaalselt 19.02.2015 kell 16:58, ehk varem kui osanike koosolek üldse algas. Protokollilt puudub koosoleku protokollija VK allkiri. ÄS § 171 lg 4 kohaselt osanike koosolekul koostatakse seal osalevate osanike nimekiri, millesse kantakse nende nimed ja nende osadest tulenev häälte arv ning koosolekul osalemise viis, samuti osanike esindajate nimed. Nimekirjale kirjutavad alla koosoleku juhataja ja protokollija, samuti koosolekul füüsiliselt kohal olev osanik või tema esindaja. ÄS § 304 lg 2 kohaselt kirjutavad protokollile alla koosoleku juhataja ja protokollija. Antud juhul on nii ÄS § 171 lg-s 4 ja ÄS § 304 lg-s 2 sätestatud kohustused täitmata ning sellega on rikutud oluliselt osanike otsuse tegemise korda. Äriühingu juhatuse liikmeks valimiseks on vajalik valitava juhatuse liikme nõusolek vastavalt ÄS § 184 lg-le 1. Käesoleval juhul on nii VK kui TM andnud oma nõusolekud juhatuse liikmeks saamiseks alles 05.03.2015, ehk alles 14 päeva pärast kostja osanike koosoleku toimumist.
15.Kuna kostja osanikud rikkusid ÄS § 171 lg-s 4 ja ÄS § 304 lg-s 2 sätestatud kohustusi, on 19.02.2015 vastu võetud kostja osanike otsus tühine (ÄS § 1771 lg 1), seega ei saanud VK ega TM 19.02.2015 kostja juhatuse liikmeteks. Juhatuse liikmetena jätkasid äriühingu senised juhatuse liikmed BB ja MV. Lisaks, kuna TM ei saanud kostja juhatuse liikmeks, puudus TM-l esindusõigus laenulepingu allkirjastamiseks. Seetõttu on laenuleping tühine (TsÜS § 129 lg 1) ning kostjale ei saanud laenulepingust tekkida mingisuguseid kohustusi. Liiatigi ei ole hageja tõendanud, et rahasumma oleks kantud kostja kontole.
16.Laenuleping on tühine ka põhjusel, et see on sõlmitud hea usu põhimõtte vastaselt, eesmärgiga tekitada kostjale kahju (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2, § 86 lg 1). Esiteks toob kostja välja, kuidas teostati kostja juhatuse liikmete vahetamine ja laenulepingu sõlmimine. MV on olnud kostja juhatuse liige alates 22.01.2010 ning BB alates 09.06.2011. 19.02.2015 kell 17:10 on kostja osanikud koostanud õigustühise osanike koosoleku protokolli, millega kutsuti juhatusest tagasi MV ja BB ning valiti kostja juhatusse VK ja TM. Samal päeval ca kaks tundi hiljem on VK sõlminud hageja esindajana ning TM kostja esindajana väidetava laenulepingu. Alles 05.03.2015 annavad VK ja TM nõusoleku olla kostja juhatuse liikmed. 16.04.2015 võtavad VK ja TM kostja osanike esindajatena vastu uue kostja osanike otsuse, millega kutsutakse kostja juhatusest tagasi TM ning MV valitakse uuesti kostja juhatuse liikmeks. Eeltoodust tuleneb, et MV kutsuti juhatuse liikme kohalt tagasi ajaperioodiks, mil VK ja TM sõlmisid kostjale äärmisel kahjulikel ja ebamõistlikel tingimustel laenulepingu. Pärast laenulepingu sõlmimist valiti MV tagasi äriühingu juhatusse.
17.Teiseks on kostja hinnangul hea usu põhimõtte ning äriloogika vastased kostjale laenulepingust kohaldatavad tingimused (lepingu p-d 1.3.2 ja 4.2.9). Lepingu p-i 1.3.2. kohaselt juhul, kui laenulepingu pooled ei ole hiljemalt 31.12.2015 leppinud kokku maksegraafikus, on hagejal õigus laenuleping p-i 4.10 kohaselt erakorraliselt üles öelda ning nõuda laenu kohest tagasimaksmist. Sisuliselt on VK sidunud maksegraafiku kokkuleppimise võimalikkuse iseendaga, kuna hageja kuulub 100%-liselt VK-le ning ta on ise ka juhatuse liige. Kostjal puudub informatsioon nagu oleks VK avaldanud tahet maksegraafiku sõlmimiseks. Selle asemel on hageja kasutanud lepingu p-st 4.10 tulenevat ülesütlemisõigust oma huvides ning on esitanud kostjale laenu kohese tagasimaksmise nõude koos viiviste ja intressidega. Lepingu p 4.2.9 kohaselt kuulub laen koheselt tagasimaksmisele hagejale, kui „VK lakkab olemast CellLandi juhatuse liige, sõltumata sellest mis alustel temaga sõlmitud käsund lõppeb.“ Teoreetiliselt piisab, kui VK esitab osanikele lahkumisavalduse juhatusest tagasiastumiseks, misjärel kuulub kogu laen koheselt tagasimaksmisele koos kõikide intresside ja viivistega.
18.Intressi- ja viivisenõue on põhjendamatud ning vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 113 lg 8 koosmõjus VÕS § 162 lg 1 alusel taotles kostja viiviste nõude vähendamist nullini. Sissenõudmiskulud summas 900 eurot on põhjendamatud. Esimese astme kohtu otsus
19.Harju Maakohtu 20.10.2016 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
20.Kohus on tuvastanud, et 19.02.2015 sõlmisid hageja, keda esindas juhatuse liige VK, ja kostja, keda esindas TM, laenulepingu, mille alusel hageja annab kostjale laenu summas kuni 3 500 000 eurot laenuperioodiga kolm aastat alates esimese laenuosa laekumisest laenusaaja pangakontole (tl 11, 12). Laenuleping p 1.2.1. kohaselt laenuandja maksab laenusaajale laenu välja osade kaupa järgnevalt: esimese laenuosa summas 3 200 000 eurot hiljemalt 19.02.2015 notari pangakontole Tallinna Äripangas. Laenusaaja tagab, et notariga sõlmitavas deposiitkonto kasutamise kokkuleppes lepitakse kokku, et juhul kui hiljemalt 19.02.2015 ei sõlmita lepingut TM poolt RR--ile 19.02.2015 kell 8:23 edastatud e-kirja manuses oleval kujul, millega laenusaaja seab kinnistule asukohaga Illuka vald, Kuningaküla küla, kinnistu nr 4035508 esimese ja teise jrk hüpoteegi Agro Nivel OÜ kasuks, ei esitata viivitamatult avaldust kinnistusraamatusse vastavate õiguste sissekandmiseks ning Beljajeff OÜ ja OÜ Centbid ei ole kandnud laenuandjale ja OÜle Crendol üle laenusaaja osasid, tagastab notar temale deposiiti kantud laenuosa laenuandja kontole (tl 11). 19.02.2015 tasus hageja notar Kadri Pappeli kontole
21.Kohtu hinnangul on laenuleping tühine, kuna selle on laenusaaja poolt allkirjastanud esindusõiguseta isik ning laenusaaja ei ole tehingut hiljem heaks kiitnud (TsÜS § 129 lg 1). Kostja osanike protokollist (tl 43) nähtub, et koosolek algas 19.02.2015 kell 17:00 ning lõppes kell 17:10. Osanike koosoleku protokolli kohaselt valiti koosoleku juhatajaks TM ja protokollijaks VK. Osanikud on vastu võtnud otsuse kutsuda tagasi ettevõtte senised juhatuse liikmed BB ja MV ning määrata uuteks juhatuse liikmeteks TM ja VK. Protokoll on allkirjastatud TM poolt digitaalselt 19.02.2015 kell 16:58, seega varem kui osanike koosolek üldse algas. Protokollilt puudub koosoleku protokollija VK allkiri. Käesoleval juhul on nii ÄS § 171 lg-s 4 ja ÄS § 304 lg-s 2 sätestatud kohustused täitmata, kuna koosoleku protokollija VK ei ole allkirjastanud protokolli ning otsused on allkirjastatud enne kui koosolek üldse toimus. Kostja on esile toonud ka asjaolu, et äriühingu juhatuse liikmeks valimiseks on vajalik valitava juhatuse liikme nõusolek vastavalt ÄS § 184 lg-le 1. Käesoleval juhul on nii VK kui TM andnud oma nõusolekud juhatuse liikmeks saamiseks alles 05.03.2015 ehk 14 päeva pärast kostja osanike koosoleku toimumist. Kuivõrd kostja osanikud rikkusid ÄS § 171 lg-s 4 ja ÄS § 304 lg-s 2 sätestatud kohustusi, on 19.02.2015 vastu võetud kostja osanike otsus tühine (ÄS § 1771 lg 1) ning TM-l puudus esindusõigus 19.02.2015 laenulepingu sõlmimiseks.
22.Lisaks nähtub kostja äriregistri B-kaardi väljavõttelt (tl 25), et kui juhatuses on üle ühe liikme, võivad kostjat kõigis õigustoimingutes esindada juhatuse liikmed ühiselt. 19.02.2015 laenulepingu oleksid pidanud allkirjastama laenusaaja poolt kostja mõlemad juhatuse liikmed (TsÜS § 34 lg 2, ÄS § 181 lg 1). Kuivõrd 19.02.2015 laenulepingu on allkirjastanud kostja poolt üksnes TM, on tehing tühine.
23.19.02.2015 laenuleping on tühine ka vastuolu tõttu heade kommete ning hea usu põhimõttega. Kohtu hinnangul ei tähenda üksnes raha ülekande teostamine, et rahasumma on antud laenuna ja sõlmitud on laenuleping. Lepingu p-st 1.2.1.1. ning VK, TM, MK ja MV e-kirjavahetusest (tl 87-88) nähtub, et lepingu tegelikuks majanduslikuks sisuks ei olnud laenu andmine kostjale. Kuivõrd tõendamata on raha kostjale laenuna andmine, ei saa olla küsimust ka laenu tagastamisest.
24.Hageja poolt esitatud alternatiivse nõude kohaselt on kostja hageja arvelt alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1, § 1041), kuivõrd on hagejalt saadud raha kasutanud oma kohustuste eest tasumiseks (tl 55). Kohtu hinnangul ei ole kostja hageja arvelt alusetult rikastunud. Vastavalt laenulepingu p-le 1.2.1.1. on tehingu tulemusel kostja seadnud enda kinnistule nr 4035508 kolmanda isiku Agro Nivel OÜ kasuks laenusumma ulatuses esimese ja teise järjekoha hüpoteegid, lisaks on hageja ning Crendol OÜ saanud endale Beljaeff OÜ-lt ning OÜ-lt CentBid Osaühing CellLand osad (tl 11).
25.Kuivõrd hagejal puudub nii laenulepingust kui alusetust rikastumisest tulenev põhinõue kostja vastu, puuduvad hagejal ka kõrvalnõuded ning võlgnevuse sissenõudmisest tulenevad nõuded kostja vastu.
26.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, kostjal lepinguline esindaja kohtumenetluses puudus.
Apellatsioonkaebus
27.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas taotluse uue tõendi (Osaühing CellLand osanike 19.02.2015 koosoleku protokoll, mis on 19.02.2015 allkirjastatud nii koosoleku juhataja kui ka protokollija poolt) vastuvõtmiseks.
28.19.02.2015 laenuleping on sõlmitud kehtiva esindusõiguse alusel, sest kostja osanike 19.02.2015 otsus on kehtiv. Laenuleping on kehtiv. Kostja vastuväited, et laenuleping on tühine, on vastuolus kostja enda käitumisega laenulepingu sõlmimise järel. Ainuüksi asjaolu, et pooled on pidanud ca aasta jooksul pärast laenulepingu sõlmimist laenulepingu osas läbirääkimisi, sh laenu tagastamise ja intressi maksmise küsimustes, tõendab, et pooled tunnistavad laenulepingut. Kostja on kooskõlas TsÜS § 129 lg-ga 1 laenulepingu oma hilisema käitumisega heaks kiitnud. Kuni hagi esitamiseni ei ole kostja esitanud laenulepingule vastuväiteid. Hageja poolt esitatud laenulepingu ülesütlemise avaldusele ei ole kostja vastu vaielnud.
29.Kostja osanike 19.02.2016 protokoll on allkirjastatud samal päeval nii koosoleku juhataja kui ka protokollija poolt. Ekslikul kombel esitati äriregistrisse üksnes koosoleku juhataja allkirjaga protokoll. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega kostja osanike 19.02.2015 koosoleku protokolli, mis on 19.02.2015 allkirjastatud nii koosoleku juhataja kui ka protokollija poolt ning palus selle vastu võtta asja materjalide juurde. Tõendi esitamise vajadus on tingitud maakohtu lahendist, kus kohus on protokollija allkirja puudumise tõttu lugenud tühiseks osanike otsuse juhatuse liikmete valimise osas. Kohtu õiguslikult ebaõige järeldus oli hagejale üllatav ning hageja ei osanud maakohtumenetluses ette näha, et kohus võib asjaolule, et registriosakonnale esitati ekslikult üksnes koosoleku juhataja allkirjaga protokoll, mille alusel kohtu registriosakond on kandeavalduse rahuldanud ja kanded registrikaardile teinud, anda tähenduse, mille kohaselt juhatuse liikmete valmimise otsus on tühine. Kostja osanike 19.02.2015 koosoleku protokolli näol ei ole tegemist kohtumenetluses uue asjaoluga – kostja on koosolekule ja selle protokollile viidanud maakohtu menetluses.
30.Kostjal puudub õigus tugineda osanike otsuse tühisusele alusel, et otsuse tegemise korda on oluliselt rikutud ÄS § 1771 lg 1 alusel. Kuna sellise vastuväite esitamine tingib kohtu poolse kontrolli osanike otsuse tühisuse osas, oleks kohus pidanud analoogselt TsMS §s 368 lg 1 sätestatule kontrollima, kas kostjal on selleks ka õigustatud huvi. Kostja ei ole CellLand OÜ osanik, kellel saaks olla õigustatud huvi tugineda otsuse tühisusele alusel, et osanikke on takistatud koosolekul osalemast. Osanike otsus kui tehing oleneb osanike tahteavaldustest ning isegi kui kokkukutsumise korda on oluliselt rikutud või otsuse tegemise korda rikutud, siis otsus jääb ikkagi tühistamata, kui kõik osanikud sisuliselt otsusega nõustuvad ja jätavad seaduses sätestatud tähtaja jooksul osanike otsuse vaidlustamiseks kohtu poole pöördumata.
31.Lisaks ei ole kohus arvesse võtnud, et ÄS § 1771 lg 1 esimese lause viimane alternatiiv ei ole koosolekul vastu võetud otsuste tühisuse tuvastamiseks üldsegi kohaldatav. Seadus eristab kahte juhtumit – kui otsus võetakse vastu koosolekul, siis on tühisuse aluseks koosoleku kokkukutsumise korra oluline rikkumine, kui aga otsus võetakse vastu koosolekut kokku kutsumata, siis on tühisuse aluseks otsuse tegemise korra oluline rikkumine. Kostja osanike otsus kutsuda juhatusest tagasi BB ja MV ning määrata uuteks juhatuse liikmeteks TM ning VK võeti vastu koosolekul 19.02.2015. Nimetatud koosoleku kokkukutsumise korra kohta etteheiteid esitatud ei ole. Kohus on oluliselt eksinud samastades kostja osanike 19.02.2015 koosoleku protokolli kostja osanike 19.02.2015 otsusega. Puudused, millele kostja ning kohus on viidanud, kuuluvad protokolli, mitte otsuse juurde. Protokolli puudused ei muuda tühiseks otsust kui osanike tahteavaldust. Kuna osanike otsus on mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes, ei saa selle kehtivus või tühisus kuidagi sõltuda koosoleku protokolli koostamise protseduurist, seega on ka kohtu viited ÄS § 171 lg-le 4 ja ÄS § 304 lg-le 2 täiesti asjakohatud.
32.Ebaõige on kohtu viide asjaolule, justkui puudunuks osanike otsuse tegemise ajal uute juhatuse liikmete nõusolek juhatuse liikmeteks asumise kohta. Seadus ei sätesta
juhatuse liikmete nõusolekule kindlat vormi ega nõusoleku andmise protseduuri juhatuse liikmete valimisel. Kuna kohus on tuvastanud, et VK ja TM andsid nõusoleku 05.03.2015 ning nõusolekut juhatusse astumiseks võib anda ka tagantjärele, on kohtu ja kostja etteheited selles osas arusaamatud.
33.Laenuleping ei ole vastuolus heade kommetega. Ka ei saa hea usu põhimõttega vastuolu olla aluseks tehingute tühisusele, vaid see on põhimõte, mida isikud peavad oma tsiviilõiguste teostamisel järgima. Kohus ei ole ka viidanud ühelegi TsÜS § 84 lg-s 2 nimetatud heade kommete vastasuse eeldusele. Maakohus ei ole põhjendanud väidet, et laenuleping on sõlmitud eesmärgiga tekitada kostjale kahju. Põhjendamata on kohtu väide selle kohta, et lepingu tegelikuks majanduslikuks sisuks ei olnud laenu andmine kostjale. Tehingute ja arvelduste sisuks ei olnud osade eest tasumine ega ka tasu maksmine hüpoteegi seadmise eest, nagu kohus on otsuses alusetult leidnud. Lisaks ei ole pooled sellist väidet esitanud ega sellele tuginenud. 31.12.2015 e-kiri on üksnes vastaspoole nägemus, mitte hageja kinnitus ega poolte ühine arusaam asjaoludest.
34.Laenu kandmine laenusaaja korraldusel kolmandale isikule ei muuda laenu olematuks ega tühiseks. Riigikohus on märkinud, et raha üleandmiseks laenusaajale saab pidada ka seda, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-54-11, p 18; nr 3-2-1-92-02, p 18). Väljamaksed notari deposiidikontolt tehti kostja enda korralduste alusel, mistõttu on alusetud väited tehingu hea usu põhimõtte vastasusest. Riigikohus on laenulepingu alastes vaidlustes läbivalt selgitanud, et kui laenuandja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb laenusaajal tõendada, et laenuandjal ei ole õigust raha tagasi saada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-1108, p 11). Laenusaaja ei ole tõendanud, et laenuandjal ei ole õigust raha tagasi saada.
35.19.02.2015 laenuleping sõlmiti kehtiva esindusõiguse alusel, sh arvestades ühise esindusõiguse nõudeid. Kohus on rikkunud TsMS §-s 5 sätestatud poolte võistlevuse põhimõtet sellega, et on otsuses välja toonud, et kostja äriregistri B-kaardilt nähtuvalt on selle juhatuse liikmetel ühine esindusõigus, kui juhatuses on rohkem kui üks liige. Kostja ei ole sellele asjaolule menetluse jooksul tuginenud ning hageja ei ole saanud sellele väitele vastata. Hageja selgitab, et antud juhul sõlmis VK lepingu hageja esindajana, aga kuna ta oli ka samal ajal kostja juhatuse liige, volitas VK tehingut tehes TM tema eest lepingut sõlmima ning kuna VK oli ka teise poole esindajana lepingu sõlmija, teadis laenulepingu teine pool, et ühine esindus oli olemas.
36.Hageja toob lisaks välja, et senises menetluses on kostja esindajana tegutsenud MV üksinda, kuigi äriregistrist nähtuvalt võivad kostjat kõigis õigustoimingutes esindada juhatuse liikmed ühiselt (s.o MV ja VK). Kuna VK allkiri kostja poolt esitatud dokumentidel puudub, on MV käeolevas tsiviilasjas tegutsenud esindusõiguseta ning kõik tema poolt esitatud dokumendid käesolevas menetluses tuli jätta tähelepanuta. Seega puudub käesolevas asjas kostja vastus ning asi tuli lahendada tagaseljaotsusega.
37.Kohus on jätnud põhjendamatult rahuldamata alusetust rikastumisest tuleneva alternatiivnõude. Kostja vabanes oma kohustustest Beljaeff OÜ ning CentBid OÜ ees. Kui kohus tunnistas 19.02.2015 laenulepingu tühiseks, selgus, et kohtu arvates tegi hageja soorituse ilma õigusliku aluseta. Asjakohatud on kohtu viited hüpoteegi seadmise ning kostja osade omandamise kohta. Kohus ei põhjendanud, kuidas saab hüpoteek, mis on nõude maksmapaneku osas mitteaktsessoorne ning mis on seatud kolmanda isiku kasuks, olla vastusoorituseks hagejale kostja 3,2 miljoni euro suuruse võlgnevuse tasumise eest. Veelgi enam, kostja osad ei kuulunud kostjale ning nende omandamine hageja ning Crendol OÜ poolt ei sõltunud kuidagi kostjast.
38.28.12.2016 esitas hageja seisukoha kostja taotluse osas võtta tsiviilasja menetluse juurde uus tõend (OÜ CellLand osanike 27.04.2016 otsus) ning palus jätta taotluse rahuldamata.
Vastustaja seisukoht
39.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja palub jätta vastu võtmata apellatsioonkaebusele lisatud uue tõendi ning tagastada see hagejale. Kostja esitas taotluse uue tõendi (OÜ CellLand osanike 27.04.2016 otsus) vastuvõtmiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
40.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
41.Ringkonnakohus lahendab kõigepealt hageja 17.11.2016 ja kostja 13.12.2016 taotlused uute tõendite vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus, tutvunud poolte taotlustega, leiab, et need tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui: 1) tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune; 2) asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Poolte poolt ringkonnakohtus esitatud tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust ning ringkonnakohus saab asja lahendada ka nimetatud tõendeid asja juurde võtmata. Asjas on piisavalt tõendeid, mille pinnalt teha põhjendatud otsus.
42.Maakohtu otsus kuulub tühistamisele. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (ÄS § 1771 lg 1) ning teinud sellest tulenevalt ebaõige otsuse. Maakohus leidis ebaõigesti, et 19.02.2015 vastu võetud osanike otsus ja 19.02.2015 sõlmitud laenuleping on tühised ning jättis seetõttu hagi rahuldamata. Ringkonnakohus käsitleb esmalt asjaolusid, mis puudutavad osanike 19.02.2015 otsuse ja laenulepingu kehtivust ning teeb seejärel otsustuse hagi nõuete rahuldamise osas.
43.Maakohus on 19.02.2015 osanike otsuse tühisusena käsitlenud seda, et kuivõrd kostja osanikud on jätnud täitmata ÄS § 171 lg-s 4 ja § 304 lg-s 2 sätetatud kohustused (st koosoleku protokollija VK ei allkirjastanud protokolli) ning on sellega oluliselt rikkunud osanike otsuse tegemise korda, siis on osanike otsus tulenevalt ÄS § 1771 lgst 1 tühine. Lisaks on maakohus hagejale ette heitnud, et VK ja TM on andnud ÄS § 184 lg 1 kohase nõusoleku juhatuse liikmeks saamiseks alles 14 päeva pärast osanike 19.02.2015 koosoleku toimumist ning seda, et 19.02.2015 koosoleku protokoll allkirjastati TM poolt kell 16:58, mis on 2 minutit enne koosoleku algust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt välja toodud asjaolud ei ole osanike otsuse tühisuse aluseks.
44.ÄS § 1771 lg 1 kohaselt on osanike otsus tühine, kui see rikub osaühingu võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või ei vasta headele kommetele, samuti kui rikuti oluliselt otsuse teinud osanike koosoleku kokkukutsumise või otsuse tegemise korda. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-76-14 p-s 21 välja toonud, et otsuse tühisuse toovad kaasa raskemad sisu- ja protseduurivead, sh sellised vead, mis rikuvad juriidilise isiku liikme (sh osaniku või aktsionäri) õigust saada teada koosoleku toimumisest või mis takistavad oluliselt osalemisõiguse teostamist ning rikuvad õigust olla koosolekul kohal ja hääletada.
45.Maakohus on otsust tehes tuginenud sellele, et osanike otsus on ÄS § 1771 lg 1 kohaselt tühine, kuna rikutud on oluliselt otsuse tegemise korda. ÄS § 170 lg 1 esimese lause järgi võivad osanikud võtta vastu otsuseid koosolekul või ÄS §-s 173 sätestatud viisil (nn kirjalik hääletamine). ÄS § 1771 lg-s 1 sätestatud otsuse tegemise korra oluline rikkumine on mõeldud nendeks juhtudeks, kui osanike otsus võetakse vastu koosolekut
kokku kutsumata ehk ÄS §-s 173 sätestatud juhul. Asjas puudub vaidlus, et 19.02.2015 osanike otsus võeti vastu koosolekul, mitte ÄS §-s 173 sätestatud viisil. Seega on maakohus otsuse tühisuse alusena ebaõigesti tuginenud sellele, et rikutud on otsuse tegemise korda. Kostja ei ole välja toonud, et esineksid ka muud ÄS § 1771 lg-s 1 sätestatud tühisuse alused, s.o oluliselt on rikutud otsuse teinud osanike koosoleku kokkukutsumise korda, osanike otsus rikub osaühingu võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või osanike otsus ei vasta headele kommetele. Asjas ei ole selliseid aluseid tuvastatud. Kõik osanikud võtsid koosolekust osa ja otsus võeti vastu ühehäälselt. Pisipuudused, mida hageja heidab ette koosoleku protokollile, ei anna alust lugeda otsust tühiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et puuduvad ÄS § 1771 lg-s 1 sätestatud osanike otsuse tühisuse alused ning osanike 19.02.2015 otsus on kehtiv.
46.Maakohus on samuti ebaõigesti leidnud, et 19.02.2015 laenuleping on tühine. Maakohus tugines sellele, et kuna osanike 19.02.2015 otsus on tühine, siis ei saanud VK ega TM 19.02.2015 kostja juhatuse liikmeteks ning seega puudus TM-l esindusõigus laenulepingu allkirjastamiseks. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Kolleegium on eelnevalt tuvastanud, et osanike 19.02.2015 otsus on kehtiv ning seega on lepingule alla kirjutanud selleks pädevad isikud.
47.Maakohus on hagejale lisaks ette heitnud, et laenulepingu oleksid pidanud allkirjastama laenusaaja poolt kostja mõlemad juhatuse liikmed ning kuna laenulepingu on allkirjastanud kostja poolt vaid TM, siis on laenuleping tühine. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. 19.02.2015 laenuleping on alla kirjutatud VK poolt Petramark OÜ esindajana ja TM poolt Osaühing CellLand esindajana. Seega on laenulepingul nii VK kui ka TM allkiri. Ringkonnakohus leiab, et kuna VK on lepingule alla kirjutanud, siis ta on teinud tahteavalduse lepingu sõlmimiseks ka Osaühing CellLand poolt, olgugi, et teda ei ole Osaühing CellLand esindajana lepingupoolena märgitud. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus asjas nr 3-2-1-8-06. VK allkiri lepingul kinnitab tema tahteavaldust lepingu sõlmimiseks ka Osaühing CellLand esindajana. Ei ole vajalik, et VK oleks lepingu sõlmimisel pidanud andma kaks allkirja.
48.Maakohus on samuti leidnud, et laenuleping on tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1) ja hea usu põhimõttega (TsÜS § 138), kuna maakohtu hinnangul ei olnud lepingu tegelikuks sisuks laenu andmine kostjale. Maakohus ei ole seejuures täpsemalt põhjendanud, miks ta leiab, et 19.02.2015 laenulepingu tegelikuks sisuks ei olnud laenu andmine kostjale ning kuidas on laenuleping sellest tulenevalt vastuolus heade kommetega. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Maakohus ei ole välja toonud TsÜS § 86 lg 1 kohaldamise eeldusi, s.o TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud asjaolude esinemist. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui maakohus tugines sellele, et laenuleping on vastuolus heade kommetega, oleks maakohus pidanud esile tooma ka TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud asjaolud. Maakohus seda teinud ei ole. Asjas tuleb arvestada, et laenuleping on sõlmitud kahe äriühingu vahel, mistõttu ei ole kostja puhul tegemist tehingus nõrgema poolega (milleks oleks näiteks tarbija füüsilise isikuna). Laenulepingust ei ole võimalik jõuda ka järeldusele, et tehing on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks ebaproportsionaalne.
49.Põhjendatud ei ole ka kostja vastuväited selle kohta, et laenuleping on tühine, kuna see on vastuolus hea usu põhimõttega ja avaliku korraga. TsÜS ei näe tehingu tühisuse alusena ette vastuolu hea usu põhimõttega. Samuti ei ole laenuleping vastuolus avaliku korraga.
50.Kostja hinnangul käitusid kostja osanike esindajad hea usu põhimõtte vastaselt, kui kutsusid juhatusest tagasi senised liikmed, eesmärgiga saada ise juhatuse liikmeks ning sõlmida ebamõistlikel tingimustel laenuleping. Lisaks on hea usu põhimõtte ja normaalse äriloogika vastased laenulepingu p-d 1.3.2 ja 4.2.10, millele tuginedes hageja on laenulepingu üles öelnud ning samuti laenulepingu p 4.2.9. Ringkonnakohus nende vastuväidetega ei nõustu eelnevalt toodud põhjendustel. Kostja ei ole välja toonud, et esineksid muud seaduses sätestatud tühisuse alused (TsÜS § 87 - § 89). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et laenulepingu tühisuse alused puuduvad ning laenuleping on kehtiv.
51.Kuna ringkonnakohus on tuvastanud eelnevalt, et osanike 19.02.2015 otsus ja laenuleping on kehtivad, lahendab ringkonnakohus ka hageja poolt hagis toodud nõuded (laenusumma 3 200 000 eurot, intress 340 266,67 eurot, viivis 310 400 eurot, edasiulatuv viivis TsMS § 367 alusel ja sissenõudmiskulud 900 eurot). Esmalt lahendab ringkonnakohus hageja laenulepingust tuleneva põhinõude (3 200 000 eurot).
52.Hagiavalduse kohaselt on hageja laenulepingu kehtivalt ütles öelnud ning kostjal on tekkinud kohustus tagastada hagejale laenusumma 3 200 000 eurot. Hageja on nõude alusnormina tuginenud VÕS § 399 lg-le 1. Ringkonnakohus märgib, et kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (selle kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatu ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8). Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt laenulepingu alusel tasutud summa 3 200 000 euro tagastamist ning ringkonnakohtu hinnangul on tegemist laenulepingu täitmisele suunatud nõudega tulenevalt VÕS § 108 lg-st 1 ja VÕS § 396 lg-st 1. Laenulepingu täitmisest tulenevad nõude aluseks olevad eeldused on: 1) kehtiv leping; 2) hageja on oma kohustuse lepingu alusel täitnud – tasunud lepingu alusel summa; 3) kostjal on lepingust tulenev raha maksmise kohustus (laenu tagastamine, intresside tasumine); 3) sissenõutavus; 4) kohustuse rikkumine; 5) rikkumine ei ole vabandatav.
53.Ringkonnakohus on eelnevalt tuvastanud, et 19.02.2015 sõlmitud laenuleping on kehtiv. Hagejal on lepingust tulenevalt kohustus anda kostjale laenu summas 3 500 000 eurot ning laenu andmine toimub samaaegselt ja seotuna hageja ja OÜ Crendol poolt Beljaeff OÜ-lt ja OÜ-lt CentBid kostja osade omandamisega ning laenu sihtotstarve on refinantseerida kõik laenusaaja kohustused 19.02.2015 kuupäeva seisuga (lepingu p 1.1.). Seejuures on lepingu p-s 1.2. täpsemalt kokku lepitud, kuidas toimub laenu väljastamine. Lepingu p-i 1.2.1.1. kohaselt tasutakse esimene laenuosa summas 3 200 000 hiljemalt 19.02.2015 notari deposiitkontole. Hageja on ka tõendanud, et vastav summa on notar Kadri Pappeli kontole tasutud (tl 16). Hageja poolt esitatud maksekorraldustest (tl 69-70) nähtub, et notar Kadri Pappel on 19.02.2015 tasunud Beljaeff OÜ-le 2 641 390,70 eurot (maksekorralduse selgituseks on märgitud „vastavalt 19.02.2015 kokkuleppele“) ja 19.02.2015 Osaühingule CentBid 558 609,30 eurot (maksekorralduse selgituseks on märgitud „not. lep. 19.02.2015 vastavalt kokkuleppele“). Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et hageja on oma laenulepingust tuleneva kohustuse täitnud. Kostjal oli lepingust tulenev kohustus tagastada laen (lepingu p 1.3). Hageja nõue on muutunud sissenõutavaks alates 01.02.2016, s.o kostja poolt 29.01.2016 lepingu ülesütlemise avalduse kättesaamisest (tl 17-19). Asjas puudub vaidlus, et kostja ei ole
oma lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostjal ei teki laenulepingust kohustusi tulenevalt sellest, et laenusumma ei ole üle kantud kostja kontole. Riigikohus on leidnud, et raha üleandmiseks laenusaajale saab pidada ka seda, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-92-02, p 18). Käesoleval juhul ongi lepingus kokku lepitud, et laenu sihtotstarve on refinantseerida kõik laenusaaja kohustused 19.02.2015 kuupäeva seisuga (s.o kohustused Beljaeff OÜ ja CentBid OÜ ees). Kostja on andnud käsundi laenusumma ülekandmiseks Beljaeff OÜ-le ja CentBid OÜ-le. Ringkonnakohus toob välja, et kui laenuandja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb laenusaajal tõendada, et laenuandjal ei ole õigust raha tagasi saada (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-11-08, p 11). Kostja selliseid asjaolusid tõendanud ei ole. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, millest tulenevalt oleks tema rikkumine vabandatav. Samuti eeldatakse, et rahalise kohustuse rikkumine ei ole üldjuhul vabandatav (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-05, p 16). Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt laenusumma 3 200 000 euro tasumist VÕS § 108 lg 1 ja § 396 lg 1 ning laenulepingu p-de 4.2.2 ja 4.2.10 alusel.
54.Hageja on lisaks palunud kostjalt välja mõista intressi 340 266,67 eurot (lepingu p 1.4). VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 397 lg 2 kohaselt kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr.
55.Ringkonnakohtu hinnangul on hageja intressinõue põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt maksti laen summas 3 200 000 eurot välja 19.02.2015. Laenulepingu ülesütlemise tõttu muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks lepingu ülesütlemisest 01.02.2016. Hagiavalduse kohaselt tuleb intressi arvestada alates laenu väljamaksmise päevast 19.02.2015 kuni lepingu ülesütlemise päevani, s.o kuni 01.02.2016 (348 päeva). Intressimäär on 11 % aastas ning intressi arvestatakse 360-päevase aasta alusel. Seega on hageja poolt nõutavaks intressiks 340 266,67 eurot (3 200 000 eurot x 348 päeva x (11% / 360) intressimäär päevas), milline tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
56.Kostja hinnangul on intressinõue vastuolus hea usu põhimõttega samadel põhjustel nagu laenuleping. Laenulepingus on arveldusarve number maha kriipsutatud ja asemele on käsitsi lisatud uus konto märkidega „Parandus õige“. Seega ei ole teada, millisele kontole on vaja summad üle kanda. Samuti on ebatavaline, et lepingus tehakse konto numbrites käsitsi hiljem muudatusi. Kostja hinnangul on intressinõue põhjendamatu perioodi eest alates 01.01.2016. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kostja poolt esile toodud asjaolud kontonumbri muutmise kohta alust intressinõude mitterahuldamiseks või vähendamiseks. Kontonumbri muutmine ei ole takistanud kostjal võlgnevuse tasumist, kostja ei ole tõendanud oma tahet võlgnevust tasuda. Kostja ei ole põhjendanud ka oma väidet, mille alusel ta leiab, et intressinõue ei ole põhjendanud perioodi 01.01.2016 – 01.02.2016 eest. Kui kostja väite põhjenduseks on see, et samal perioodil nõutakse laenusummalt ka viivist, siis see vastuväide ei ole põhjendatud. Seadus ei keela samal ajal põhinõudelt viivise ja intressi nõudmist.
57.Hageja palub kostjalt välja mõista viivise 310 400 eurot perioodi 01.01.2016 – 06.04.2016 eest (lepingu p 1.6). VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94
sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
58.Ringkonnakohtu hinnangul on hageja viivisenõue põhjendatud. Hageja on välja toonud, et laen summas 3 200 000 eurot kuulus maksegraafiku kokkuleppe puudumise tõttu tasumisele hiljemalt 31.12.2015, s.t kostja on laenu tagastamisega viivituses alates 01.01.2016. Hageja arvestas viivist kuni hagi esitamiseni 06.04.2016. Hageja nõuab viivist perioodi eest 01.01.2016 – 06.04.2016 (97 päeva). Viivisemääraks on 0,1% päevas (lepingu p 1.6.1). Seega on hageja poolt nõutavaks viivisesummaks 310 400 eurot (3 200 000 eurot x 0,1 % päevas x 97 päeva), milline tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
59.Kostja hinnangul on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega samadel põhjustel nagu intressinõue. Lisaks ei ole hageja varasemalt nõudnud kostjalt viivise tasumist. Hageja nõuab intressidelt viivise tasumist ning see on 2016. aasta jaanuarikuu eest põhjendamatu (VÕS § 113 lg 6). Kostja on esitanud taotluse viiviste vähendamiseks nullini (VÕS § 113 lg 8, § 162 lg 1). Kui kohus eeltoodud taotlust ei rahulda, palub kostja viiviste väljamõistmist minimaalses võimalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja eeltoodud vastuväited põhjendamatud. Hageja on eelnevalt nõudnud kostjalt viivise tasumist 29.01.2016 ülesütlemisavalduses (tl 17-19). Ebaõige on kostja väide, et hageja nõuab viivise tasumist intressilt. Hagiavalduses on selgelt välja toodud, et viivise tasumist nõutakse üksnes laenusummalt. Kostja eeltoodud asjaolud ei anna alust ka viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada (Riigikohtu lahend asjas nr 32-1-66-05, p 14, 16). Lisaks ei ole kostja esitanud vastuväiteid viivisenõude suurusele.
60.Hageja palus kostjalt välja mõista TsMS § 367 alusel ka edasiulatuva viivise laenusumma 3 200 000 euro tagastamisega viivitamise eest 0,1% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas kuni põhinõude täitmiseni (laenusumma tagastamiseni), sh kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Ringkonnakohus leiab, et hageja selline nõue kuulub rahuldamisele. Hageja on palunud välja mõista viivise kuni kohtuotsuse tegemiseni ja sealt edasi protsendina põhinõudest. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis alates 07.04.2016 (hagiavalduse esitamisele järgnev päev) kuni 15.02.2017 (kohtuotsuse tegemise päev) summas 1 008 000 eurot (3 200 000 eurot x 0,1 % päevas x 315 päeva).
61.Seega on hageja viivisenõue perioodi 01.01.2016 - 15.02.2017 eest kokku 1 318 400 eurot (s.o viivis perioodi 01.01.2016 – 06.04.2016 eest 310 400 eurot + viivis perioodi 07.04.2016 - 15.02.2017 eest 1 008 000 eurot).
62.Rahuldada tuleb ka hageja taotlus viivise edasiulatuvaks väljamõistmiseks TsMS § 367 alusel ning mõista kostjalt hageja kasuks välja alates 16.02.2017 viivis 0,1% päevas tasumata põhinõudelt (s.o 3 200 000 eurolt) kuni põhinõude tasumiseni.
63.Hageja palus kostjalt välja mõista ka võla sissenõudmiskulude hüvitise 900 eurot. Võla sissenõudmisega seotud kulude tasumise kohustus on sätestatud lepingu p-des 1.7 ja
3.2.1.Lisaks tuleneb sissenõudmiskulude hüvitamise nõue seadusest (VÕS § 1131 lg 1 ja 2). Kostja hinnangul on hageja eeltoodud nõude puhul tegemist pahatahtliku ja põhjendamatu nõudega. Kostja hinnangul ei ole tegemist hageja väidetava nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalike ja põhjendatud kuludega.
64.Ringkonnakohtu hinnangul saab hageja kostjalt nõuda sissenõudmiskulude hüvitist ehk lepingu alusel tekkinud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 396 lg 1 alusel. Hageja nõude eeldusteks on: 1) kehtiv leping; 2) lepingust tulenev kohustus; 3) kohustuse rikkumine; 4) kahju; 5) põhjuslik seos; 6) vastutus kohustuse rikkumise eest.
Ka Riigikohus on mitmes lahendis leidnud, et kohtumenetluse-eelsed õigusabikulud, mida isik on teinud selleks, et oma õiguste rikkumist kõrvaldada, on iseenesest hüvitatavad (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-80-15, p 33; nr 3-2-1-79-08, p 18). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-84-14 p-s 24 leidnud, et kohtueelse õigusabikuluna on VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1 alusel hüvitatavad advokaadikulud kostjale nt nõudekirjade koostamise, telefonivestluse ja kostja juures kohtumise eest. Lahendis nr 3-2-1-19-13 p-s 11 on Riigikohus leidnud, et kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Juhul kui kostja ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab maksma, peab kostja taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-11-11, p 16; nr 3-2-1-124-11, p 16), kuivõrd valides ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja suurendab hageja enda kahju.
65.Ringkonnakohtu hinnangul oli hageja poolt õigusabiteenuse kasutamine vajalik hageja õiguste kaitseks, mh koostati hagejale õigusteenuse raames lepingu ülesütlemise avaldus. Hageja on esitanud õigusabikulude tõendamiseks Advokaadibüroo Magnusson arve nr 20160087 (tl 21). Hageja on välja toonud, et ta nõuab õigusabikulusid enne hagi esitamist, s.o kulud kuni 29.01.2016 teostatud toimingute eest mahus 6 h, tunnihinnaga 150 eurot/h, kokku 900 eurot. Advokaadibüroo Magnusson poolt esitatud arvelt nr 20160087 (tl 21) nähtub, et teostatud toiminguteks on olnud: 13.01.2016 kohtumine kliendiga, materjalidega tutvumine – 0,5 h; 19.01.2016 kohtumine kliendiga – 1 h; 26.01.2016 kliendikohtumine, lepingu ülesütlemisest; EVKst loobumine – 1 h; 28.01.2016 laenulepingu analüüs, ülesütlemise avalduse koostamine – 1,5 h; 29.01.2016 ülesütlemise avalduse koostamine, muutmine ja täiendamine, kliendile edastamine – 2 h. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud toimingud põhjendatud ja vajalikud. Tegemist on laenulepingust tuleneva võla sissenõudmiseks tehtud vajalike ja tavapäraste toimingutega (sh lepingu ülesütlemisavalduse koostamine). Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud toimingute ajakulu mõistlik ega ole ülepaisutatud. Ka hagejale õigusabi osutanud vandeadvokaadi tunnitasu 150 eurot võib arvestades vandeadvokaadi kvalifikatsiooni ja osutatud õigusabitoiminguid, pidada põhjendatud tasuks, mis ei ole üleliia kõrge. Kostja hinnangul on sissenõudmiskulud küll põhjendamatud, kuid kostja selle osas sisulisi vastuväiteid esitanud ei ole.
66.Eelnevalt on ringkonnakohus tuvastanud, et 19.02.2015 laenuleping on kehtiv. 19.02.2015 lepingust tulenes kostjale kohustus laenusumma tagastamiseks ja intresside maksmiseks. Kostja on seda kohustust rikkunud. Seoses laenulepingust tekkinud võla sissenõudmisega on hagejal tekkinud otsene varaline kahju (VÕS § 128 lg 3) õigusabikulude näol 900 eurot. Hagejal tekkinud kahju ja kostja rikkumise vahel esineb põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kui kostja ei oleks laenulepingust tulenevat kohustust rikkunud, ei oleks hageja pidanud pöörduma võlgnevuse sissenõudmiseks advokaadibüroo poole ning tal ei oleks tekkinud kulutusi õigusabile. Kostja vastutab kohustuse rikkumise eest, kostja ei ole välja toonud, et rikkumine on vabandatav (VÕS § 103 lg-d 1 ja 2). Seega kuulub hageja eeltoodud nõue rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista sissenõudmiskulude hüvitis 900 eurot.
67.Kuna eeltoodud põhjendustest tulenevalt kuulub hageja nõue rahuldamisele, puudub vajadus hinnata hageja alternatiivse nõude põhjendatust, st kas hageja nõue kuuluks rahuldamisele ka VÕS § 1028 lg 1 alusel.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
68.Kuna maakohtu otsus kuulub tühistamisele ning apellatsioonkaebus ja hagiavaldus rahuldamisele, siis jätab ringkonnakohus maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).
69.Arvestades, et maakohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Maakohus määrab menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.