Harju Maakohtu 09.05.2018 (määruses ekslikult märgitud 09.05.2017) määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse Osaühingu CellLand määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Avaldaja (võlgnik) Osaühing CellLand (registrikood 11090756), esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma esindajad Puudutatud isik Tallinna kohtutäitur Arvi Pink Puudutatud isik (sissenõudja) Petramark OÜ (registrikood 10951624), esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Tühistada Harju Maakohtu 09.05.2018 määrus (määruses ekslikult märgitud kuupäev 09.05.2017) ja teha uus määrus, millega rahuldada Osaühingu CellLand kaebus Tallinna kohtutäituri Arvi Pinki 07.12.2017 otsuse peale täiteasjas nr 024/2017/1102, tühistada Tallinna kohtutäituri Arvi Pinki 07.12.2017 otsus täiteasjas nr 024/2017/1102 ning kohustada kohtutäiturit kaebust läbi vaatama.
Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
1(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-18752
Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
ASJAOLUD JA KAEBUSE SISU
1.Osaühing CellLand (võlgnik; avaldaja) esitas 15.12.2017 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Arvi Pinki (täitur) 07.12.2017 otsusele täiteasjas nr 024/2017/1102, milles palus tühistada täituri otsuse ning tunnistada õigusvastaseks täituri tegevuse seoses kinnisasja hinna vaidlustamise järgselt kinnisasja hindamiseks eksperdi määramise taotlemata jätmisega. Võlgnik palus kohtul kohustada täiturit taotlema kohtult eksperdi määramist kinnisasja (registriosaga nr 4035508) hindamiseks. Kaebuse kohaselt algatas täitur Petramark OÜ (sissenõudja) avalduse alusel 07.07.2017 täiteasja nr 024/2017/1102. Täitedokumendiks oli Tallinna Ringkonnakohtu 15.02.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-5472. 09.11.2017 koostas täitur võlgnikule kuuluva kinnisasja suhtes arestimisakti määrates kinnisasja hinnaks 12 000 000 eurot. 17.11.2017 kaebusega vaidlustas võlgnik kinnisasja arestimise aktis märgitud hinna. 07.12.2017 tegi täitur otsuse, millega jättis võlgniku 17.11.2017 kaebuse läbi vaatamata põhjusel, et võlgniku nimel kaebuse esitanud isikul puudus esindusõigus. Võlgnikul oli kaks osanikku: sissenõudja ning OÜ Crendol. Kummalegi osanikule kuulus 50% suurune osalus. Kaebuse esitas võlgniku nimel juhatuse liige MVkui ainus selles küsimuses võlgniku esindusõigust omav juhatuse liige. Kummagi osaniku esindajad, VK ning MV, olid ka võlgniku juhatuse liikmed, omades üldjuhul ühist esindusõigust. Täiteasjas ühine esindusõigus siiski ei kehtinud, kuna VK-l ning sissenõudjal oli võlgnikuga huvide konflikt. See tähendas, et VK-l üleüldse puudus seadusjärgne võlgniku esindusõigus. Huvide konflikt seisnes selles, et VK oli samaaegselt nii sissenõudja kui ka võlgniku juhatuse liige. Majanduslike huvide konflikti vältimise eesmärgil ei saanud ega tohtinud tekkida olukorda, kus osaühingu (võlgniku) ühe osaniku (sissenõudja) seaduslik esindaja ja lõplik kasusaaja (VK) saaks selle osaniku (sissenõudja) ja osaühingu (võlgniku) vahelises (õigus)vaidluses või suhtes esindada samaaegselt mõlemat poolt – osanikku (sissenõudjat) ja osaühingut (võlgnikku). Sellises olukorras oli sellise isiku (VK) õigus esindada osaühingut (võlgnikku) välistatud ja sellest tulenevalt langes nimetatud asjaoludel ära ka ühisest esindusõigusest tulenev piirang. Olukorras, kus ühel ühist esindusõigust omaval juhatuse liikmel puudus esindusõigus, ei kohaldunud ka ühise esindusõiguse nõue. Võlgnik esitas kõnealuses täitemenetluses täiturile ka võlgniku osanike 17.11.2017 otsuse, mille kohaselt oli volitatud võlgniku juhatuse liiget MV võlgnikku täitemenetluses esindama. See otsus võeti vastu võlgniku osaniku OÜ Crendol häältega äriseadustiku (ÄS) § 177 lg 1 kohaselt. Sissenõudjal kui võlgniku osanikul ei olnud hääleõigust nimetatud küsimuse
2(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-18752 otsustamisel. Otsuse poolt hääletasid kõik hääleõiguslikud osanikud. Sellest tulenevalt ei saanud olla vaidlust kõnealuse otsuse seaduslikkuse üle. Täitur tugines ebaõigesti formaliseeritusse põhimõttele. Formaliseerituse põhimõte kehtis üldjuhul täitedokumentide suhtes, mitte esindusõiguse väljaselgitamisel. Kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamisel ning esindusõiguse väljaselgitamisel ei saanud täitur formaliseerituse põhimõttele tugineda. Kohtutäitur pidi välja selgitama, kas kaebus esitati õigustatud isiku nimel ning kahtluse korral tulnuks esindusõiguse olemasolu jaatada. Vastasel juhul ei saaks osad juriidilised isikud oma õigusi täitemenetluses kaitsta. Täituri põhjendused olid vastuolus tagajärjega, mis tekkisid täituri otsuse tõttu. Täitur põhjendas võlgniku kaebuse läbivaatamata ning eksperdi määramise taotluse esitamata jätmist menetlusökonoomia põhimõttega. Samas puudus täituril mistahes põhjus arvata, et hinna vaidlustamise korral kohtule eksperdi määramise taotluse esitamata jätmisel ja võlgniku kaebuse läbivaatamata jätmisel, võlgnik vastavasisulist otsust ei vaidlusta. Hinna vaidlustamisel olnuks täituril menetlusökonoomiliselt õigem lähtuda täitemenetluse seadustiku (TMS) § 74 lg-s 8 sätestatust.
KOHTUTÄITURI SEISUKOHT
2.Täitur leidis, et võlgniku kaebus täituri 07.12.2017 otsusele täiteasjades nr 024/2017/1102 tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Tulenevalt formaliseerituse printsiibist ei olnud täituril õigust hakata menetluses tuvastama materiaalõiguslikke asjaolusid. Täitedokumendi väljaandmise aluseks oleva dokumendi või selle saamisele eelnenud menetluse õiguspärasuse hindamine ei kuulunud kohtutäituri pädevusse. Eeltoodu alusel ei eksinud täitur täitemenetluse alustamiseks vajalike formaalsete eelduste kindlakstegemisel, mistõttu oli vaidlusaluses täiteasjas alustatud täitemenetlus seaduslikult. Täitur ei nõustunud võlgniku seisukohaga, et täitur oli ekslikult ning materiaalõigust (esindusõigust puudutavat regulatsiooni ning selle mõtet) eirates asunud seisukohale, et kaebus ei olnud esitatud täitemenetluse osalise poolt. Täitur ei väitnud oma otsuses, et võlgnik ei olnud täitemenetluse osaline. Kui täitemenetluse osaliseks oli juriidiline isik, siis oli kohtutäituril kohustus kontrollida seadusest tulenevat esindusõigust. Täitur kontrollis esindusõiguse kehtivust äriregistrist ning tegi kindlaks, et võlgniku juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus. Võlgnik esitas kaebuse täituri tegevuse peale. Täiturile kaebuse esitamiseks pidi isikul olema esindusõigus. Võlgniku 17.11.2017 esitatud kaebusel oli ühe juhatuse liikme MV allkiri. Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes äriregistri andmetele teavitas kohtutäituri abi 20.11.2017 ekirjas võlgnikku, et kaebus ei olnud nõuetekohaselt allkirjastatud ning palus kõrvaldada puudused ja esitada kaebus mõlema juhatuse liikme poolt ühiselt allkirjastatuna hiljemalt 27.11.2017. Võlgnik esitas 27.11.2017 võlgniku osanike 17.11.2017 otsuse, mille kohaselt määrati täiteasjas nr 024/2017/1102 võlgniku esindajaks MV, sh anti talle edasivolitamise õigus tema valitud advokaadi ja/või advokaadibüroo suhtes. Täitur nõustus osaliselt, et üldjuhul puudutas formaliseerituse printsiip täitedokumendi õiguspärasust ning selle järgi pidi kohtutäitur lähtuma temale esitatud dokumentidest ning hoiduma neile sisulise hinnangu andmisest, kuid see printsiip laienes ka muudele 3(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-18752 täitemenetluses esitatud kirjalike dokumentide tõlgendamisele. Täitur küsis enne otsuse tegemist teise juhatuse liikme VK arvamust. Teine juhatuse liige ei nõustunud osanike 17.11.2017 otsusega väites, et see ei olnud kehtiv. Täitur ei saanud anda õiguslikke hinnanguid, kas 17.11.2017 osanike otsus oli õiguspärane ja kehtiv. Täitur ei saanud, formaliseerituse põhimõttest tulenevalt, hinnata ühe juhatuse liikme esindusõiguse lõppemise kehtivust ega selle võimalikke materiaalõiguslikke tagajärgi. Nii võlgnikul kui ka teisel juhatuse liikmel oli erinev arusaam esindusõiguse kehtivuse osas. Formaliseerituse printsiibist lähtuvalt pidi täitur hoiduma võlgniku esitatud dokumentide tõlgendamisest ja neile sisulise hinnangu andmisest. Sellise otsustuse tegemine eeldas õigusliku vaidluse lahendamist. Kuivõrd täituril ei olnud võimalik talle esitatud dokumentide põhjal esindusõigust tuvastada, pidi ta lähtuma äriregistri andemetest.
SISSENÕUDJA SEISUKOHT
Sissenõudja leidis, et kaebus tuli jätta rahuldamata ning menetluskulud võlgniku kanda.
Võlgniku käsitlus huvide konflikti tõttu esindusõiguse puudumisest ei põhinenud kohtupraktikal ega kehtival õigusel. Võlgnik tugines esindusõiguse tõendamiseks osanike 17.11.2017 tühisele otsusele. Otsusest ei nähtunud, kas otsus võeti vastu koosolekul või koosolekut kokku kutsumata. Mõlemal juhul oli tegemist tühise otsusega. Juhul, kui otsus võeti vastu koosolekul, oli see ÄS § 1771 lg 1 kohaselt tühine. Sissenõudjale ei edastatud teadet koosoleku toimumise kohta. Osalemine äriühingu juhtimises on ÄS § 148 lg 5 kohaselt üheks põhiliseks osaniku õiguseks. Seega koosoleku toimumise teate sissenõudjale saatmata jätmisega rikuti oluliselt koosoleku kokkukutsumise korda. Isegi siis, kui osaniku hääleõigus oli konkreetses küsimuses piiratud, ei muutnud see olematuks tema ÄS § 170 lg-s 3 sätestatud õigust osaleda osanike koosolekul. Võlgniku seisukoht näis olevat, et hääleõiguse puudumine konkreetse küsimuse otsustamisel kaotas automaatselt osaniku õiguse saada teateid koosolekute toimumiste kohta. See seisukoht on ebaõige, sest hääletusõiguse piiramine ei saanud mõjutada osaniku teisi olulisi õigusi, mille rakendamine eeldas koosoleku toimumise teate kättesaamist (nt õigust tutvuda koosoleku päevakorraga, õigust nõuda täiendavate küsimuste päevakorda võtmist, õigust tutvuda otsuse eelnõuga). Juhul, kui osanike otsus võeti vastu koosolekult kokku kutsumata, oli see samuti tühine. Otsuse tegemise korda rikuti oluliselt. Sissenõudja eest varjati kõiki otsuse tegemise asjaolusid. Võlgniku juhatus eksis ÄS § 173 lg-s 2 ja § 173 lg-s 3 sätestatud nõuete vastu, mis tõid kaasa otsuse tühisuse.
MAAKOHTU MÄÄRUS
4.Maakohus jättis võlgniku kaebuse täituri 07.12.2017 otsuse peale täiteasjas nr 024/2017/1102 rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Maakohus analüüsis, kas täitur oli võlgniku kaebuse jätnud õigesti läbi vaatamata. Täitur pidi kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastas formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pidanud kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Kui täiturile esitati formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, oli ta kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel algatama
4(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-18752 täitemenetluse (vt Riigikohtu 16.01.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11; 16.10.2002 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-02, p 8). Formaliseerituse printsiibist tulenevalt sai sundkorras täita üksnes selget lahendit. Maakohus möönis, et viidatud kohtupraktika käsitles eelkõige täitedokumendi täitmisele võtmist. Maakohus leidis samas, et formaliseerituse printsiipi tuli tõlgendada ja kohaldada täitemenetluse raames laiemalt. Täitur jättis võlgniku nimel esitatud kaebuse õigesti käiguta, kuivõrd äriregistrist nähtuvalt oli võlgniku juhatuse liikmetel ühine esindusõigus. Sellega teostas täitur formaalset esindusõiguse kontrolli, mis oli lubatav. Täitur pidi võlgniku osanike 17.11.2017 otsuse arvesse võtmisel samuti lähtuma formaliseerituse printsiibist ning hoiduma sisuliselt tõlgendamast võlgniku juhtorgani esindusõigust puudutavaid asjaolusid (st täitur ei saanud anda õiguslikku hinnangut, kas vaidlusalune dokument oli õiguspärane ja kehtiv). Täitur ei saanud formaliseerituse põhimõttest tulenevalt hinnata ühe juhatuse liikme esindusõiguse lõppemise kehtivust ega selle võimalikke materiaalõiguslikke tagajärgi. Kohtutäitur oli tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lg 3 ja ÄS § 181 lg 1 lg 2 mõttes kolmas isik, kes oli esindusõiguse kontrollimisel kohustatud lähtuma äriregistri andmetest. Võlgniku osanike 17.11.2017 otsuse puhul oli tegemist ÄS § 181 lg 2 nimetatud esindusõiguse piiramise otsusega, mis kehtis üksnes osaühingu sisesuhtes. ÄS § 181 lg 2 kohaselt ei kehtinud esindusõiguse piiramine kolmandate isikute suhtes. Seega oli täitur jätnud õigesti võlgniku osanike 17.11.2017 otsuse arvesse võtmata, lähtunud õigesti äriregistrist nähtuvast esindusõiguse erisusest ning oli sellest tulenevalt teinud 07.12.2017 õiguspärase otsuse, millega jättis kaebuse läbi vaatamata.
MÄÄRUSKAEBUS
5.Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palub võlgnik tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega tühistada täituri 07.12.2017 otsus täiteasjas nr 024/2017/1102 ning tunnistada õigusvastaseks täituri tegevus seoses kinnisasja hinna vaidlustamise järgselt kinnisasja hindamiseks eksperdi määramise taotlemata jätmisega. Võlgnik palub kohustada täiturit taotlema kohtult eksperdi määramist kinnisasja registriosaga nr 4035508 hindamiseks. Kohtutäiturile kaebuse esitamisel ja selle läbi vaatamisel on kohtutäitur kohustatud kontrollima sisuliselt esindusõiguse olemasolu. Formaliseerituse põhimõte ei tähenda seda, et kohtutäitur ei pea täitedokumendi täitmisele võtmisel või täitemenetluse läbiviimisel kontrollima, kas täitedokumendi täitmiseks omab esindaja volitusi või kas täitemenetluses avaldusi, taotlusi ja kaebusi esitav isik omab selleks volitusi. Samuti peab kohtutäitur täitemenetlusega seonduvate avalduste, taotluste ja kaebuste esitamisel hindama sisuliselt temale esitatut ning andma nendele sisulise hinnangu (va täitedokumendi sisu osas). Formaliseerituse põhimõte välistab üksnes kohtutäituri kohustuse ja õiguse hinnata täitedokumendi enda sisu (kohtutäitur peab siiski hindama täitedokumendi kehtivust). Kui kohtutäiturile esitatakse kaebus, peab tema selle lahendama, sh kontrollima kehtiva esindusõiguse olemasolu, ning andma sisulise hinnangu kaebusele. Sisuliselt tähendab see kohustust hinnata ja veenduda, kas isikul on kehtiv esindusõigus.
5(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-18752 Ühestki õigusaktist ei tulene, et kohtutäitur saab või võib täitemenetluse läbiviimisel lähtuda esindusõiguse kindlaks tegemisel üksnes äriregistri andmetest. Osaühingu esindaja esindusõigus tuleneb esindaja valimisest või määramisest. Äriregistrikanne ei loo esindusõigust, vaid kajastab seaduses ettenähtud korras tekkinud esindusõiguse olemasolu, muutes esindusõiguse olemasolu või selle lõppemise nähtavaks kolmandatele isikutele. Kui kohtutäiturile on teada asjaolud, mis erinevad äriregistri kandest, ei saa kohtutäitur lähtuda äriregistri kandest nähtuvatest asjaoludest. Seega ei saanud täitur tugineda vaid registrikandele ja jätta, tuginedes formaliseerituse printsiibile, esindusõigust puudutavaid asjaolud hindamata. Võlgnik leiab, et kohtutäitur on kohustatud esindusõigusega seonduvaid asjaolusid kontrollima. Täituri vastupidine seisukoht on ebaõige ja vastuolus seadusega. Juhatuse liikme seadusest tulenev esindusõiguse piirang ei eelda kolmanda isiku sellekohast teavitamist, vaid kolmas isik peab selle piirangu puudumist ise kontrollima ning kannab riske ja õiguslikke tagajärgi, mis sellega kaasnevad (ÄS § 181 lg-d 3 ja 4). Ühestki õigusaktist ega ka formaliseerituse põhimõttest ei tulene, et kohtutäituri suhtes ei kohaldu nimetatud õigusnormid. Võlgnik leiab, et MV-l on esindusõigus täiteasjas. 17.11.2017 otsusega ei ole piiratud olemasolevate juhatuse liikmete esindusõigust. Samuti ei nähtu maakohtu määrusest, millist esindusõigust ja millisel juhatuse liikmel 17.11.2017 otsusega piirati. Nimetatud otsusega määrati võlgnikule vaidlusaluses täiteasjas esindaja. Esindaja määramine ei tähenda ega hõlma endas teiste seaduslike esindajate esindusõiguse piiramist. Asjaolu, et osanike otsuses on konstateeritud seadusest tulenevat ühe juhatuse liikme esindusõiguse piirangut, ei tähenda, et esindusõigust oleks osanike otsusega piiratud. VK esindusõigus on piiratud tulenevalt seadusest (ÄS § 181 lg-d 3 ja 4). VK esindusõiguse piiratust on võlgnik selgitanud ka kaebuses täituri otsusele. Võlgniku osanike otsusega on antud MV-le õigus esindada võlgnikku täitemenetluses. Nimetatud osanike otsust ei ole vaidlustatud ega kohtulahendiga tuvastatud selle tühisust. Järelikult otsus kehtib ning ainuüksi formaalsetel põhjustel puudub õiguslik võimalus seda ignoreerida. Võlgnik ei nõustu mittekehtivust puudutavate väidetega. Lisaks puuduvad sisulised õiguslikud alused kõnealuse osanike otsuse kehtetuse tuvastamiseks. Võlgniku osanike otsuse poolt hääletasid kõik võlgniku hääleõiguslikud osanikud (s.o ainsana OÜ Crendol) ja otsuse tegemisel olid esindatud 100% kõigist hääleõiguslikest osanike häältest. Seetõttu ei saa olla vaidlust kõnealuse osanike otsuse seaduslikkuse üle. Võlgniku nimel esitas kaebuse vandeadvokaat Tarvo Lindma (volikirja alusel ning volikirja aluseks on osanike vaidlusalune otsus). Kui kohus leidis, et MV-l puudus üksi võlgniku esindusõigus, oleks kohus pidanud jõudma ka järeldusele, et MV-l puudus õigus edasi volitada vandeadvokaati. Selles osas on maakohtu määrus vastuoluline. Maakohus on oma määrusega vähemalt osaliselt või kaudselt nõustunud, et MV-l on võlgniku esindusõigus.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja küsis selle kohta teiste menetlusosaliste seisukohta.
6(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-18752
7.Sissenõudja leiab kaebusele esitatud vastuses, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Täitur palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses võlgniku kanda.
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
MÄÄRUSE PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning teha uus määrus, millega tühistada täituri 07.12.2017 otsus ja kohustada täiturit avaldaja poolt 17.11.2017 esitatud kaebust läbi vaatama. Sellega seoses jaotab ringkonnakohus ka menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Asja materjalidest nähtuvalt on täitur alustanud 07.07.2017 sissenõudja avalduse alusel täitemenetluse (täiteasi nr 024/2017/1102). Täitedokumendiks on Tallinna Ringkonnakohtu 15.02.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-5472 (tl-d 7–14). 09.11.2017 on täitur koostanud võlgnikule kuuluva kinnisasja suhtes arestimisakti määrates kinnisasja hinnaks 12 000 000 eurot (tl 15–16). TMS § 74 lg 7 järgi võivad võlgnik ja sissenõudja kohtutäituri arestimisel määratud hinna kohtutäiturile esitatava kaebusega vaidlustada TMS §-s 217 sätestatud korras. Võlgnik ongi juhatuse liikme MV kaudu esitanud täiturile 17.11.2017 kaebuse kinnisasja arestimise akti peale, vaidlustas selles täituri poolt määratud kinnisasja hinna (tl-d 17–18). Täitur jättis kaebuse 07.12.2017 otsusega läbi vaatamata (tl-d 5–6).
11.Kolleegiumi hinnangul on iseenesest põhjendatud võlgniku esindusõigust puudutav maakohtu õiguslik käsitlus. TsÜS § 34 lg 1 sätestab, et juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ loetakse suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. ÄS § 181 lg 1 esimese lause järgi võib osaühingut kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt. Sama lõike teise lause kohaselt kehtib ühine esindus kolmandate isikute suhtes ainult siis, kui see on kantud äriregistrisse. Praegusel juhul nähtub võlgniku põhikirja p-st 3.1, et osaühingut juhib ja esindab juhatus, mis koosneb ühest kuni viiest liikmest. Juhul, kui juhatuses on üle ühe liikme, võivad osaühingut kõigis õigustoimingutes esindada juhatuse liikmed ühiselt (tl 45). Võlgniku kohta tehtud äriregistri kannetest tuleneb, et ühingu juhatuses on üle ühe liikme, võivad osaühingut kõigis õigustoimingutes esindada juhatuse liikmed ühiselt. Äriregistri kannete põhjal oli võlgnikul täiturile kaebuse esitamise ajal (ja on ka praegu) kaks juhatuse liiget – VK ja MV. Täiturile esitatud kaebus oli asja materjalidest nähtuvalt allkirjastatud ainult ühe juhatuse liikme (MV) poolt. Võlgniku määruskaebuses ei ole väidetud ka vastupidist.
12.Samuti nõustub kolleegium maakohtuga selles, et kohtutäitur on TsÜS § 34 lg 3 ja ÄS § 181 lg 1 teise lause mõttes kolmas isik, kes on esindusõiguse kontrollimisel kohustatud lähtuma äriregistri andmetest. Kolleegium märgib, et kolmandaks isikuks nimetatud sätete tähenduses on ka kohus. Kuivõrd MV-l puudus registrikannetest nähtuvalt õigus üksinda võlgnikku esindada, ei saanud täitur tema poolt võlgniku nimel esitatud kaebust menetleda. Kuivõrd teise juhatuse liikme allkirja puudumine kaebusel oli eelduslikult kõrvaldatav puudus,
7(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-18752 on täitur jätnud põhjendatult kaebuse käiguta ja andnud puuduse kõrvaldamiseks tähtaja kuni 27.11.2017.
13.Samas pidi täitur hiljemalt võlgniku 27.11.2017 vastusest teada saama, et sissenõudja on võlgniku üks osanikest ja sissenõudja ainuosanik on võlgniku teine juhatuse liige VK. Ringkonnakohtu hinnangul on juhatuse liikmel tema kontrolli all oleva äriühinguga vaidluse pidamisel isiklikud majanduslikud huvid, mis on eelduslikult vastuolus osaühingu huvidega. ÄS § 168 lg-st 2 tulenevalt võivad osanikud võtta vastu otsuseid ka juhatuse pädevusse kuuluvates küsimustes. Kuivõrd võlgniku juhatuse liikmetel VK-l ja MV-l oli äriregistri kannetest nähtuvalt ühine esindusõigus ning VK-l olid tema kontrolli all oleva äriühinguga (sissenõudjaga) vaidluse pidamisel võlgniku huvidega eelduslikult vastuolus olevad isiklikud majanduslikud huvid, pidi täitur eelmärgitut arvestades andma võlgnikule täitemenetluses tähtaja, et osanikud saaksid vastu võtta otsuse võlgniku esindaja määramiseks täitemenetluses. Kolleegium lisab, et arvestades Riigikohtu poolt 10.01.2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-144-11 tehtud määruse p-s 13 väljendatud seisukohti ÄS § 177 lg 1 sisustamise kohta, tuleks ka ÄS § 168 lg 1 p 10 tõlgendada selliselt, et osanike pädevusse kuulub osaühingu esindaja määramine mitte ainult õigusvaidluses juhatuse liikmega, vaid ka õigusvaidluses sellise äriühinguga, mis on täielikult juhatuse liikme kontrolli all. Hiljem, 20.03.2019 tsiviilasjas nr 2-16-6563 tehtud otsuses (p-des 12 jj) on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-11 tehtud määruses väljendatud seisukohtu küll mõnevõrra muutnud ning leidnud, et kehtiva ÄS § 168 lg 1 p 10 järgi ei ole vaja osaniku enda vastu nõude esitamiseks ja temaga õigusvaidluse pidamiseks osanike otsust.
13.1.Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud nii täituri kui ka maakohtu käsitlused, nagu saaks ja peaks täitur tuginema esindusõiguse tuvastamisel ainult äriregistri kannetele. Sellist kohustust või piirangut ei saa tuletada ka formaliseerituse põhimõttest. Sarnaselt määruskaebuse väidetega leiab kolleegium, et formaliseerituse põhimõte hõlmab eelkõige täitedokumenti ja selle sisu, mitte menetlusosaliste esindusõiguse kontrolli avalduste ja kaebuste esitamisel. Kui täiturile olid teatavaks saanud asjaolud, mis võisid võlgniku esindusõigust mõjutada, pidi täitur neid asjaolusid kontrollima. Osanike õigus määrata teatud juhtudel osaühingule esindaja ja juhatuse liikme sellest lähtuv volituste piirang tuleneb seadusest ning on siduv ka kolmandatele isikutele (sh kohtutäiturile) olukorras, kus kolmandad isikud on nendest asjaoludest teadlikud.
13.2.Juhul kui täituri hinnangul ei olnud võlgniku poolt esitatud 17.11.2017 osanike otsus MV esindusõiguse tuvastamiseks piisav, tulnuks täituril anda täiendav tähtaeg, mille jooksul saanuks võlgniku osanikud vastu võtta kehtiva osanike otsuse. See oli vajalik nii võlgniku kaebuse lubatavuse üle otsustamiseks kui ka efektiivse ja õiguspärase täitemenetluse läbiviimiseks üldisemalt (TMS § 8 lg 1). Lisaks aitab see eelduslikult kaasa täitemenetluse läbiviimisele menetlusosaliste ja kohtutäituri jaoks võimalikult väikeste kuludega.
13.3.Ringkonnakohus märgib, et võlgniku poolt täiturile esitatud 17.11.2017 võlgniku osanike otsusest, millega määrati täiteasjas nr 024/2017/1102 võlgniku esindajaks MVn, ei nähtu, kas see on vastu võetud osanike koosolekul või koosolekut kokku kutsumata (ÄS § 170 lg 1, § 173). Samas ei saa kummalgi juhul tsiviilasja materjalide põhjal asuda seisukohale, et see otsus oleks kehtivalt vastu võetud. Rikutud on vastavalt kas koosoleku kokkukutsumise või siis otsuse vastuvõtmise nõudeid. Toimikust ei nähtu, et VKle oleks saadetud osanike
8(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-18752 koosoleku kokkukutsumise teade (ÄS § 172) või otsuse vastuvõtmisel koosolekut kokku kutsumata otsuse eelnõu (ÄS § 173 lg 2). ÄS §-st 1771 lg 1 järgi on osanike otsus on tühine, kui see rikub osaühingu võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või ei vasta headele kommetele, samuti kui rikuti oluliselt otsuse teinud osanike koosoleku kokkukutsumise või otsuse tegemise korda. Otsus on tühine ka seaduses sätestatud muul juhul (vt ka ÄS § 1721).
13.4.Kolleegium märgib vastusena võlgniku väidetele, et Petramark OÜ-l, mille ainus juhatuse liige on VK, ei olnud ÄS § 177 lg-st 1 tulenevalt küll õigust viidatud otsuse vastuvõtmisel hääletada, kuna küsimuse all oli õigusvaidluse pidamine sissenõudjaga (Petramark OÜ). Samas oli Petramark OÜ-l võlgniku osanikuna õigus teada, et selline otsus tehakse või et vastava päevakorraga koosolek kokku kutsutakse. Osalemisõigus on hääletamisõigusest eraldi kaitstav õigushüve ning ÄS § 181 lg 4 ei muuda ÄS § 168 lg 1 p-s 10 sätestatut.
14.Sõltumata täituri poolt tehtud toimingutest, pidi MV ja vandeadvokaat T.Lindma esindusõigust kontrollima ka maakohus täituri otsuse peale esitatud kaebuse menetlusse võtmisel ning mitte lubama esindusõiguse puudumisel isikutel esindajana menetluses osaleda (TsMS § 226 lg 1). Esindusõiguse puudumise tuvastamisel pärast avalduse menetlusse võtmist, pidanuks kohus määrama kaebuse esitanud isikule tähtaja esindusõiguse tõendamiseks või võlgniku heakskiidu esitamiseks. Esindusõiguse tõendamata jätmisel ja heakskiidu esitamata jätmisel tulnuks kaebus jätta TsMS § 477 lg 1, § 226 lg 2 p 1 ja § 227 lg 5 kolmanda lause lausel läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu 15.02.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-10, p 9). Praegusel juhul on maakohus võtnud võlgniku kaebuse menetlusse ning pidanud võimalikuks selle sisuliselt läbi vaadata ja lahendada. Samas võib vaidlustatud määrusest järeldada, et 17.11.2017 võlgniku osanike otsus kohtu arvates MV esindusõigust täitemenetluses ei tõendanud. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole olnud oma õiguslikes seisukohtades järjekindel. Maakohtule esitatud kaebuse on võlgniku esindajana allkirjastanud vandeadvokaat T. Lindma. Advokaadi esindusõigust TsMS § 226 lg 1 kolmanda lause järgi eeldatakse. See siiski ei tähenda, et kahtluse korral ei tuleks kohtul advokaadi esindusõigust TsMS §-de 226 ja 227 järgi kontrollida. Juriidilise isiku lepinguline esindaja saab oma esindusõiguse kohtumenetluses TsÜS § 119 lg 2 ja TsMS § 217 lg 4 järgi (nende koostoimes) juriidilise isiku seaduslikult esindajalt, osaühingu puhul seega juhatuse liikmelt (vt ka Riigikohtu 16.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 17; 27.10.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11, p 19). Menetluses esitatud asjaolud pidid praegusel juhul tekitama kohtus kahtlusi esindusõiguse olemasolus. Maakohtule esitatud kaebusest endast ja selle lisadest nähtub, et esindusõiguse vandeadvokaat T. Lindmale on andnud võlgniku nimel MV, kellel ei ole äriregistri kannete põhjal õigust võlgnikku üksinda esindada. Kaebuse p-s 29 on vandeadvokaat T.Lindma selgitanud, et tema volitused võlgniku esindamiseks tulenevad kaebusele lisatud MV poolt antud volikirjast (tl 30). Volikirja järgi tulenes MV enda esindusõigus omakorda seadusest ja võlgniku osanike 17.11.2017 otsusest (tl 25). Eelmärgitut arvestades nõustub kolleegium määruskaebuse väidetega, et kui maakohus leidis, et MV-l puudus õigus võlgnikku üksinda esindada (mh ei saanud esindusõigus maakohtu
9(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-18752 hinnangul tuleneda võlgniku osanike 17.11.2017 otsusest), oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et MV-l puudus õigus ka vandeadvokaat T. Lindma volitamiseks. Ülaltoodut arvestades puudunuks maakohtul alus võtta menetlusse ka võlgniku esindaja vandeadvokaat T. Lindma poolt maakohtu määruse peale esitatud määruskaebust.
15.Ringkonnakohus pidas võimalikuks täituri ja maakohtu minetused kõrvaldada ning andis 21.02.2019 kirjaga (tl 90) TsMS § 227 lg-st 3 lähtudes võlgnikule võimaluse esitada hiljemalt 14.03.2019 ringkonnakohtule võlgniku osanike otsus MV esindusõiguse kohta täiteasjas nr 024/2017/1102. Ringkonnakohus märkis samuti, et osanikud peaksid otsusega heaks kiitma ka enne nõuetekohase avaldaja osanike otsuse tegemist MV esindus- ja muud õigustoimingud seoses täitemenetlusega (TsMS § 227 lg 7).
15.1.12.03.2019 esitas võlgniku esindaja vandeadvokaat T. Lindma ringkonnakohtule võlgniku osanike otsuste 12.03.2019 hääletusprotokolli (tl 93), mille kohaselt on määratud täiteasjas nr 024/2017/1102 ja tsiviilasjas nr 2-17-18752 võlgniku esindajaks MV ja vandeadvokaat T. Lindma. Mõlemad isikud võivad esindada võlgnikku eraldi ning kõigis kohtuastmetes. Samuti on protokolli kohaselt kiidetud heaks kõik MV ja vandeadvokaat T. Lindma poolt võlgniku nimel täiteasjas nr 024/2017/1102 ja tsiviilasjas nr 2-17-18752 enne osanike otsuse vastuvõtmist tehtud toimingud ja esitatud avaldused.
15.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et eelnimetatud otsuseid ei oleks vastu võetud kehtivalt. Kohtule ei ole ka teada, et võlgniku osanikud või muud ÄS § 178 lg 3 järgi selleks õigustatud isikud oleksid otsuseid ÄS § 178 lg-s 1 sätestatud korras vaidlustanud.
16.Määruskaebuse lahendamisel esitatud uute asjaolude ja tõendite põhjal (TsMS § 662 lg 3) leiab kolleegium, et täiturile kaebuse esitamise hetkel (17.11.2017) puudus MV-l õigus võlgnikku (üksinda) esindada, kuid võlgniku osanike hilisemate otsustega (12.03.2019 hääletusprotokoll) on MV poolt täiteasjas tehtud toimingud ja esitatud avaldused heaks kiidetud (TsÜS § 129 lg 1). Seetõttu tuleb vaidlustatud maakohtu määrus ja täituri 07.12.2017 otsus tühistada ja kohustada täiturit võlgniku poolt 17.11.2017 esitatud kaebust sisuliselt läbi vaatama.
17.Kolleegium rahuldab määruskaebuse osaliselt. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks kohustada täiturit taotlema kohtult eksperdi määramist (nagu on palutud määruskaebuses), sest täitemenetlust korraldab kohtutäitur ning täituril peab olema võimalus võlgniku kaebus esmalt ise sisuliselt läbi vaadata ja otsustada kõnealuse taotluse esitamise üle. Praegusel juhul ei ole täitur võlgniku 17.11.2017 kaebust veel sisuliselt läbi vaadanud.
18.Vastusena määruskaebuse väidetele lisab ringkonnakohus, et seadusest tulenevalt VK esindusõigus (st õigus võlgnikku esindada) praegusel juhul piiratud ei olnud. Õigusvaidluse pidamine juhatuse liikmega (või talle 100% kuuluva äriühinguga) on eraldi reguleeritud ja see ei ole tehingu tegemine ÄS § 181 lg 3 mõttes. Määruskaebuse muudele väidetele ei pea ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustest lähtudes vajalikuks vastata.
10(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-18752
19.Maakohus on 18.12.2017 määrusega rahuldanud võlgniku taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ning peatanud täiteasjas nr 024/2017/1102 menetluse kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni (tl-d 32–33). Nimetatud määrus jõustus 19.01.2018. Kuivõrd esialgse õiguskaitse rakendamine (selle lõpp) on juba 18.12.2017 määruses seatud sõltuvusse tsiviilasjas tehtava menetlust lõpetava lahendi jõustumisest ning rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu ei ole ringkonnakohtu hinnangul praeguse määruse täitmise tagamiseks vajalik, puudub vajadus esialgse õiguskaitse abinõuga seotud küsimuste osas käesoleva määruse resolutsioonis (TsMS § 463 lg 2 ja § 442 lg 5 esimese lause) täiendavaid otsustusi teha. Menetluskulude jaotus
20.Kolleegium muudab TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotust. Kuivõrd täituri 07.12.2017 otsus kuulub tühistamisele, jätab ringkonnakohus nii maakohtu menetluses kui ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel täituri kanda.
21.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud määruses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes määruskaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanus maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
22.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Liis Arrak
Ele Liiv
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.