Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
4. juuni 2026, Tallinn
Haldusasja number
3-25-573
Haldusasi
K.W kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 17. jaanuari 2025. a otsuse nr 15.3-3.4/92-1 ja 6. märtsi 2025. a lahkumisettekirjutuse nr 1052286412 tühistamiseks ning elamisloa taotluse läbivaatamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 25. märtsi 2026. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – K.W, esindaja adv Dmitri Santašev Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
Menetluse alus ringkonnakohtus
K.W määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse K.W määruskaebus Tallinna Halduskohtu 25. märtsi 2026. a määruse haldusasjas nr 3-25-573 resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale.
Rahuldada K.W määruskaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 25. märtsi 2026. a määruse haldusasjas nr 3-25573 resolutsiooni punkt 2 ja saata K.W kaebus elamisloa taotluse läbivaatamiseks kohustamiseks Tallinna Halduskohtule menetluse jätkamiseks. Halduskohtu määruse resolutsiooni punkt 1 jätta muutmata.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg ning Q OÜ nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 71 lg 6, § 124 lg-d 3 ja 4, § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
1.Nigeeria Liitvabariigi kodanik K.W (sünd. XX.XX.XXXX) omas välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 4 alusel väljastatud tähtajalist elamisluba töötamiseks Q OÜ-s kehtivusajaga 30.03.2021–30.03.2026. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) algatas 02.09.2024 VMS § 135 lg 1 p 4 ning lg 2 p-de 2 ja 4 alusel K.W elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse.
2.PPA tunnistas 17.01.2025 otsusega nr 15.3-3.4/92-1 VMS § 135 lg 2 p-de 2 ja 4 alusel K.W elamisloa kehtetuks alates 15.02.2025. PPA tuvastas, et isiku töösuhe Q OÜ-ga lõppes 01.11.2024 ning sellega langes ära elamisloa omamise alus. Tööandja ei maksnud juba enne töösuhte lõppemist isikule elamisloa taotluses välja toodud töötasu 1407 eurot (bruto), seega ei olnud elamisloa andmise tingimused täidetud selle kehtivusaja jooksul.
3.PPA kohustas 06.03.2025 ettekirjutusega Eestist lahkumiseks nr 1052286412 K.W-d lahkuma Eestist Nigeeriasse hiljemalt 05.04.2025 (sundtäidetav alates 06.04.2025) ning kohaldas talle Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks kuuks.
4.K.W esitas Tallinna Halduskohtule 07.03.2025 lahkumisettekirjutuse nr 1052286412 tühistamiseks.
kaebuse
PPA
06.03.2025
5.Tallinna Halduskohus peatas 22.04.2025 määrusega esialgse õiguskaitse korras PPA 06.03.2025 lahkumisettekirjutuse täitmise kuni praeguses asjas kohtuotsuse jõustumiseni ning andis K.W-le riigi õigusabi tema esindamiseks praeguses asjas.
6.K.W palus 13.05.2025 seisukohas täiendada kaebust PPA 17.01.2025 otsuse nr 15.33.4/92-1 tühistamise nõudega ja ennistada selles osas kaebetähtaeg. Samuti palus kaebaja täiendada kaebust nõudega vastustaja kohustamiseks vaadata läbi tema 04.03.2025 tähtajalise elamisloa taotlus. Kaebetähtaja ennistamine on põhjendatud, sest PPA ei selgitanud kaebajale 17.01.2025 otsuse vaidlustamise võimalusi. PPA teavitas kaebajat telefoni teel, et tema juhtumi osas ei saa enam midagi muuta. Kaebaja on välismaalane, kes ei valda eesti keelt ja viibib Eestis alates 2019. a-st. Keelebarjääri tõttu ei mõistnud kaebaja otsuses toodud vaidlustamisviite sisu. Kaebajal puuduvad õigusteadmised ja tal puudus haldusmenetluses esindaja. Kaebaja on siiski tähtaegselt vaidlustanud lahkumisettekirjutuse, sest soovib jääda Eestisse. Seega tuleks kaebust tõlgendada selliselt, et kaebaja eesmärk oli vaidlustada ka PPA 17.01.2025 otsust. Kaebetähtaja ennistamata jätmine kahjustaks kaebaja õigushüvesid. Kaebaja palus lisaks muuta halduskohtu 22.04.2025 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu ning peatada PPA 17.01.2025 otsuse kehtivus kuni haldusasja menetluse lõpuni.
7.Tallinna Halduskohus võttis 20.05.2025 määrusega K.W kaebuse menetlusse PPA 17.01.2025 otsuse nr 15.3-3.4/92-1 ja 06.03.2025 lahkumisettekirjutuse nr 1052286412 tühistamise ning 04.03.2025 elamisloa taotluse läbivaatamiseks kohustamise nõuetes. Ühtlasi rahuldas halduskohus kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse abinõu muutmiseks ja peatas PPA 17.01.2025 otsuse kehtivuse kuni haldusasja menetluse lõpuni. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 09.07.2025 määrusega PPA määruskaebuse ning tühistas halduskohtu 20.05.2025 määruse esialgse õiguskaitse abinõu muutmise osas.
8.PPA palus 13.08.2025 vastuses jätta kaebus rahuldamata. PPA palus jätta kaebetähtaeg 17.01.2025 otsuse vaidlustamiseks ennistamata ja lõpetada selles osas asja menetlus. Kaebaja selgitas 12.03.2025 seisukohas, et ei vaidlustanud PPA 17.01.2025 otsust, sest järgib töötajana ettevõtte kehtestatud reegleid ja tööandja pidanuks teavitama immigratsiooninõuete muutustest. Seega on tähtaja ennistamiseks esitatud põhjendused vastuolulised. Kaebaja ei ole 12.03.2025 seisukohas märkinud, et ta ei saanud aru vaidlustamisviitest või kaebuse esitamise võimalusest. Kuna kaebaja koostas 12.03.2025 seisukoha isiklikult ja kaebaja on Eestis 2(6)
3-25-573 elanud 2019. a-st, siis ei ole usutav, et ta ei saanud otsuses sisalduvast vaidlustamisviitest aru. Õigusteadmiste ja esindaja puudumine ei ole asjakohased argumendid. Kaebaja on suutnud tähtaegselt vaidlustada lahkumisettekirjutuse. Järelikult saab kaebaja eesti keelest piisavalt aru, et vaidlustamisviidet mõista ja soovi korral sellele vastavalt tegutseda. Kaebaja endine tööandja on ka selgitanud, et õigusküsimustes abistab kaebajat Tallinna Rändekeskus. Seega oli kaebajal tegelikult võimalus saada juriidilist abi. Lisaks on kaebaja sõnul tema elukaaslane Eesti kodanik, kes suudab talle eestikeelseid dokumente ette lugeda ja vajadusel tõlkida. Alternatiivse kohustamisnõude osas tuleb märkida, et kaebaja 04.03.2025 elamisloa taotlus ei ole vastustajani jõudnud. Pelgalt taotluse täitmisest ei saa järeldada selle esitamist.
9.K.W palus 16.03.2026 esialgse õiguskaitse taotluses kohustada PPA-d andma kaebajale tähtajaline elamisluba või rakendada muud abinõud, mis annaks kaebajale seadusliku aluse viibida Eestis kuni haldusasja menetluse lõpuni.
10.Tallinna Halduskohus luges 25.03.2026 määrusega kaebuse PPA 17.01.2025 otsuse nr 15.3-3.4/92-1 tühistamise nõudes mittetähtaegseks, jättis kaebetähtaja ennistamata ning lõpetas selles osas haldusasja nr 3-25-573 menetluse (resolutsiooni p 1). Ühtlasi jättis halduskohus kaebuse läbi vaatamata alternatiivse nõude osas kohustada PPA-d vaatama kaebaja 04.03.2025 elamisloa taotlus läbi (resolutsiooni p 2) ning jättis 16.03.2026 esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 3). VMS § 222 lg 1 kohaselt võib tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust vaidlustada 10 päeva jooksul otsuse teatavaks tegemisest arvates. Kaebaja sai PPA 17.01.2025 otsuse kätte 27.01.2025 ja kaebus tulnuks esitada hiljemalt 06.02.2025. Kaebaja 07.03.2025 tühistamisnõue on järelikult mittetähtaegne. Kohus nõustub PPA seisukohaga, et HKMS § 71 lg 1 tähenduses mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks puuduvad. Kaebaja väited, et otsuse tähtaegset vaidlustamist takistasid keelebarjäär ja tema õiguslik kogenematus, ei ole usutavad. Haldusasja menetlus PPA 17.01.2025 otsuse tühistamise nõudes tuleb HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Alternatiivse kohustamisnõude osas tuleb kaebus jätta HKMS § 121 lg 2 p 2 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Halduskohtule saab kohustamiskaebuse esitada juhul, kui haldusorganile on eelnevalt esitatud vastav taotlus toimingu sooritamiseks või haldusakti andmiseks ning haldusorgan on jätnud taotluse rahuldamata või viivitanud selle lahendamisega (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 3). PPA on kinnitanud, et kaebaja ei ole 13.05.2025 seisukoha lisana 8 kohtule esitatud 04.03.2025 tähtajalise elamisloa taotlust PPA-le esitanud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks taotluse esitamist. Kohus nõustub vastustajaga, et üksnes taotluse vormi täitmine ei kinnita veel selle esitamist. Seega ei ole rikutud kaebaja õigust saada oma taotlusele vastus ja kaebaja õiguste riive ei saa olla intensiivne. Kohustamiskaebus on ka perspektiivitu, sest kohus ei saa kohustada vastustajat vaatama läbi taotlust, mida ei ole esitatud.
11.K.W palub 09.04.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 25.03.2026 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning saata kaebus halduskohtule menetlemiseks. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist puudutavas osas kaebaja halduskohtu määrust ei vaidlusta. Halduskohus pidanuks arvestama kaebaja õiguslikku kogenematust, mis oli ühtlasi riigi õigusabi andmise aluseks (vt halduskohtu 22.04.2025 määruse p 11). Kaebaja eesti keele oskus on vaieldamatult puudulik. Asjaolu, et kaebaja suutis algses kaebuses esinenud puuduse iseseisvalt kõrvaldada ja esitas masintõlke abil eestikeelse kaebuse, ei anna alust järeldada, et ta mõistis oma õiguslikku olukorda. Halduskohtu põhjendustest ei selgu, miks ei pidanud kohus kaebaja väiteid usutavaks (vrd Riigikohtu 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p 17). 3(6)
3-25-573 Olukorras, kus kaebaja on 12.03.2025 seisukohas toonud välja, et vaidlustab üksnes lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu ning ei vaidlusta elamisloa kehtetuks tunnistamist, on ilmne, et kaebaja ei mõistnud selle praktilist tähendust ja õiguslikke tagajärgi. Vajadust taotleda ka PPA 17.01.2025 otsuse tühistamist mõistis kaebaja alles pärast suhtlust riigi õigusabi osutajaga. Kaebaja arusaama kohaselt esitas ta 04.03.2025 elamisloa taotluse PPA esinduses 05.03.2025. Kaebaja peeti PPA esinduses 05.03.2025 kinni ja kuulati üle, mille käigus kaebaja selgitas, et tuli taotlema uut elamisluba töötamiseks (vt 05.03.2025 küsitluse protokoll). Vastustajal peab olema paberkoopia kaebaja taotlusest, sest seda ei ole kaebajale tagastatud. Kaebajale ei ole ka selgitatud, et tema 05.03.2025 taotlust ei loetud esitatuks või seda pole PPA-s läbivaatamisel. Lisaks sai kaebaja aru, et tal on õigus viibida Eestis 90 päeva ning ta soovis selle aja jooksul taotleda uut elamisluba. Kaebaja esitas siiski 26.03.2026 uue elamisloa taotluse. Seega ei ole kaebus taotluse läbivaatamiseks kohustamiseks enam perspektiivitu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 71 lg 6, § 124 lg-d 3 ja 4, § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Määruskaebuses ei ole esitatud uusi sisulisi väiteid, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida vastustajalt täiendavat seisukohta, vaid arvestab PPA poolt varem väljendatuga. PPA 17.01.2025 otsuse tühistamise nõue
13.Halduskohus järeldas õigesti, et K.W 13.05.2025 seisukohas esitatud täiendav nõue PPA 17.01.2025 otsuse nr 15.3-3.4/92-1 tühistamiseks on esitatud kaebetähtaega ületades. Kaebuse muutmise korral loetakse kaebetähtaja kontrollimisel uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal (HKMS § 49 lg 1 teine lause). Vaidluse all ei ole, et kaebaja sai PPA 17.01.2025 otsuse kätte 27.01.2025. Järelikult on kaebus selle otsuse tühistamiseks VMS § 222 lg 1 järgi mittetähtaegne, sest 10-päevase kaebetähtaja viimane päev oli 06.02.2025, kuid K.W pöördus esialgse kaebusega halduskohtusse alles 07.03.2025.
14.Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtuga, et PPA 17.01.2025 otsuse tühistamiseks kaebusega halduskohtusse pöördumise tähtaja ennistamiseks ei ole alust. Kaebaja on tuginenud ebapiisavale keeleoskusele ja õiguslikule kogenematusele. Kohtupraktikas on iseenesest leitud, et tähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav ka kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (Riigikohtu 11.05.2016 määrus nr 3-3-1-18-16, p 13; 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p 17). Praegusel juhul tuleb arvestada, et PPA 17.01.2025 otsus sisaldas korrektset vaidlustamisviidet ning kuna kaebajal on Eesti kodanikust elukaaslane, siis ei ole ka eluliselt usutav, et ta ei mõistnud vaidlustamisviite sisu. Kui kaebaja ei saanud otsusest piisavalt aru, oli tal võimalik tellida selle tõlkimine temale arusaadavasse keelde. Kaebaja seisukohtadest nähtub pigem, et ta ei pidanud PPA 17.01.2025 otsuse vaidlustamist enne riigi õigusabi osutava advokaadiga konsulteerimist vajalikuks, kuna töösuhe Q OÜ-ga oli juba 01.11.2024 lõppenud ja isik eeldas, et tal on võimalik seaduslikult riigis viibida veel 90 päeva ning taotleda selle aja jooksul uut tähtajalist elamisluba. Kaebetähtaja kulgema hakkamine ei sõltu aga sellest, millal isik sai aru vaidlustatava haldusakti või toimingu õigusvastasusest, vaid ka õiguslikult 4(6)
3-25-573 kogenematu isik peab mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi, vajadusel taotlema kohtult riigi õigusabi korras esindaja määramist. Seda, et kohtusse pöördumise ja riigi õigusabi taotlemise võimalus oli kaebajale arusaadav, kinnitab tema käitumine pärast PPA 06.03.2025 lahkumisettekirjutuse tegemist.
15.Ringkonnakohus selgitab, et VMS § 43 lg 1 p 8 ja lg 4 kohaselt on välismaalase Eestis viibimine seaduslik järgneva 90 päeva jooksul elamisloa kehtivusaja lõppemise päevast arvates üksnes tingimusel, et välismaalase tähtajalise elamisloa kehtivusaeg lõppes tähtaja saabumisel. Nimetatud viibimisalus ei ole praegusel juhul kohaldatav, sest kaebaja elamisloa kehtivusaeg ei lõppenud tähtaja saabumisel, vaid elamisluba tunnistati PPA 17.01.2025 otsusega kehtetuks. Kuivõrd kaebaja Eestis viibimine oli sellest tulenevalt ebaseaduslik, siis ei olnud tal ühtlasi VMS § 216 lg 1 p 1 alusel õigust esitada tähtajalise elamisloa taotlust PPAle, vaid tal tulnuks esitada taotlus Eesti välisesindusele (VMS § 215), kui ei esine seda takistavat mõjuvat põhjust (VMS § 216 lg 1 p 2). PPA 17.01.2025 otsuse tähtaegselt vaidlustamata jätmine ei mõjuta samas iseenesest hinnangut sellele, kas kaebajal peaks asjaoludest tulenevalt olema võimalik esitada elamisloa taotlus PPA-le või mitte, vaid kõnealune küsimus tuleb lahendada eraldi. Kaebajal ei ole seejuures takistusi esitada omapoolseid vastuväiteid PPA 17.01.2025 otsuse põhjendustes toodud hinnangutele, kelle tegevuse või tegevusetuse tõttu tekkis olukord, kus kaebajale Eestis töötamiseks antud elamisloa tingimused ei olnud täidetud. Kaebaja ei ole väitnud, et tema soov oli jätkata töötamist Q OÜ-s, vaid ta soovis taotleda uut tähtajalist elamisluba kas tegutsemiseks füüsilisest isikust ettevõtjana (04.03.2025 taotlus – dtl 120–123) või Eestisse püsivalt elama asumiseks (26.03.2026 taotlus – dtl 349–355). Vaidlusalusel ajal kehtinud VMS ei näinud ette võimalust tööandja vahetamiseks (vt alates 22.05.2026 kehtiv VMS § 184 1), vaid kui välismaalane soovis asuda tööle teise tööandja juurde või tegutseda ettevõtjana, tuli taotleda PPA-lt uut tähtajalist elamisluba. Eeltoodust tulenevalt ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamine kaebaja õiguste kaitseks ka vältimatult vajalik. Elamisloa taotluse läbivaatamiseks kohustamise nõue
16.Kaebaja taotles 13.05.2025 seisukohas lisaks kaebuse täiendamist nõudega kohustada PPA-d vaatama läbi 04.03.2025 tähtajalise elamisloa taotlus tegutsemiseks füüsilisest isikust ettevõtjana (VMS § 118 p 5). Halduskohus jättis kaebuse selle nõude HKMS § 121 lg 2 p 2 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, leides, et kuna kaebaja ei ole tõendanud taotluse esitamist, siis ei saa kaebaja õigusi olla intensiivselt rikutud ja kohus ei saaks kohustamisnõuet rahuldada.
17.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja on pöördunud kohustamisnõudega halduskohtusse ennatlikult, sest puuduvad andmed, et kaebaja oleks 04.03.2026 taotluse üldse PPA-le reaalselt üle andnud ning PPA oleks jätnud selle rahuldamata või läbi vaatamata või viivitanud taotluse lahendamisega. Kohustamiskaebuse rahuldamine ei ole RVastS § 6 lg 3 ls 1 järgi võimalik olukorras, kus seadus näeb ette taotluse esitamise haldusorganile ning taotlust ei ole esitatud (nt Riigikohtu 21.06.2022 määrus nr 3-21-2230, p 15.1; 12.05.2017 otsus nr 33-1-97-16, p 10). Tähtajalise elamisloa saamiseks ja pikendamiseks on seaduse järgi nõutav taotluse esitamine (vt VMS §-d 213–2171). Seega on kohustamisnõue seni esitatu põhjal perspektiivitu. Küll aga ei saa halduskohtuga nõustuda, et kohustamisnõude võis jätta läbi vaatamata HKMS § 121 lg 2 p 2 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel, sest kaebaja õiguste riivet ei saa pidada väheintensiivseks, kuna ilma elamisloata ei ole kaebajal seaduslikku alust Eestis viibida (nt Riigikohtu 07.12.2020 määrus nr 3-19-2448, p 10).
5(6)
3-25-573
18.Eeltoodust lähtudes rahuldab ringkonnakohus K.W määruskaebuse osaliselt ja tühistab Tallinna Halduskohtu 25.03.2026 määruse resolutsiooni p 2. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega saadab K.W kaebuse tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamiseks kohustamise nõudes halduskohtule menetluse jätkamiseks. Halduskohtu 25.03.2026 määruse resolutsiooni p 1 jääb muutmata.
19.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg ning Q OÜ nimi tähemärgiga.
20.Kaebajale määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.