X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 7. augusti 2026. a otsuse nr 15.3-3-2/252-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16. augusti 2026. a määrus
Menetlusosalised
Kaebajad – X, esindaja Alexander Kilmet Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei Krassilnikov Kaasatud haldusorgan ‒ Kaitsepolitseiamet
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i määruskaebus
Menetlustoiming
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 16. augusti 2026. a määruse haldusasjas nr 3-26-2476 resolutsiooni punkti 1 peale.
Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 16. augusti 2026. a määruse haldusasjas nr 3-26-2476 resolutsiooni punkt 1 muutmata.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja ja tema endise tööandja nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes omas 14.07.2021–19.04.2026 tähtajalist elamisluba Eestis töötamiseks. X esitas 04.11.2024 taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks püsivalt Eestisse elama asumiseks, mille menetlus lõpetati Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 25.04.2025 otsusega nr 15.3-3.1/951-1, sest taotleja võttis oma taotluse tagasi pärast seda, kui PPA teavitas, et Kaitsepolitseiameti (KAPO) 09.04.2025 ohuhinnangu kohaselt kujutab ta ohtu Eesti riigi julgeolekule ja seega esineb elamisloa andmisest keeldumise alus. X esitas PPA-le 17.02.2026 taotluse töötamiseks antud tähtajalise elamisloa pikendamiseks, mille
3-26-2476 muutis 23.06.2026 taotluseks anda tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks (välismaalaste seaduse (VMS) § 137 lg 1).
2.PPA keeldus 07.08.2026 otsusega nr 15.3-3.2/252-1 X-ile tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p 1 alusel. KAPO andis 17.06.2026 teada, et ei soovi muuta taotleja kohta 09.04.2025 antud julgeolekuohu hinnangut ja jääb selle juurde. Taotleja ei ole teeninud Venemaa relvajõududes, kuid sai Peterburi ülikoolis sõjalise väljaõppe ja 18.07.2011 leitnandi auastme ning võeti 03.08.2011 sõjalisele arvele. Taotleja võeti 14.02.2024 sõjaliselt arvelt maha selgitusega „alaline elukoht Eestis“. Taotleja töötas pärast Peterburi ülikooli lõpetamist erinevates info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) ettevõtetes insenerprogrammeerijana, sh 18.08.2015–20.07.1018 ettevõttes Q ja 04.12.2019 – 09.04.2021 C insener-programmeerijana. Q tegutseb Venemaal, allub Venemaa seadustele ning avalikel andmetel teeb Venemaa võimudega koostööd ja on Venemaa poolt kontrollitav. Taotleja töötab alates 2021. aastast kuni praeguse ajani Eestis ettevõttes F OÜ. Taotleja on Venemaa kodanik ja leitnandi auastmes reservohvitser, keda ei ole arvatud välja relvajõudude reservist. Ajutine arvelt mahavõtmine ei vabasta taotlejat konstitutsioonilistest sõjalistest kohustustest Venemaa ees. Avalikest allikatest on teada, et Venemaa eriteenistused on kasutanud välisriikides viibivaid kodanikke erinevate Venemaa luurealaste ja hübriidsete eesmärkide saavutamiseks. KAPO 09.04.2025 hinnangu kohaselt on alust arvata, et Venemaa eriteenistused kasutavad välismaal elavaid huvipakkuvate teadmiste ja oskustega Venemaa kodanikke vajalikul momendil oma salajaste sõjaliste või luureliste ülesannete täitmiseks. Seega ei saa välistada, et Venemaa relvajõud või eriteenistused võivad oma salajaste sõjaliste või luureliste eesmärkide saavutamiseks kasutada ka Eesti IKT ettevõtetes töötavaid Venemaa kodanikke, kellel on asjakohane IKT alane töökogemus. Kuna Venemaa kodanike tegevusele ja liikumisele Schengeni ruumis on Ukraina sõja tõttu kehtestatud hulgaliselt piiranguid, on tõenäoline, et Venemaa üritab leida erinevaid võimalusi, kuidas välismaal oma infokogumise ja mõjutustegevuse eesmärke uues olukorras täita. Selleks on sobilikud just IKT võimekusega ning oma tegevuse varjamiseks ja digitaalse jalajälje peitmiseks vajalike oskustega Venemaa kodanikud. Ei saa välistada, et taotleja võib asuda tööle Eesti IKT ettevõtetes, mis on seotud Eesti riigi IKT arendusprojektidega või teevad nt allhankeid Eesti riigi või riigile olulistele asutustele. Taotlejal on Venemaa kodakondsusest tulenevalt lojaalsuskohustus Venemaa ees. Relvajõudude reservohvitseri lojaalsuskonflikt on Venemaa tegevusest tingitult pingestunud ja ohtlikus julgeoleku ja geopoliitilises olukorras püsiv julgeolekuoht Eesti riigile. Taotleja võimalikku seotust või salajast koostööd Venemaa eriteenistustega ei saa ilmselgelt välistada ning seda ei ole reeglina võimalik elamisloa taotlemise menetluses tõendada. VMS § 124 lg 1 p 1 kohaldamiseks piisab, kui ohu saabumine ei ole ilmselgelt välistatud (VMS § 15 lg 1). Taotleja haridust ja töökogemust arvestades ei saa välistada, et kaebaja on või võib sattuda Venemaa eriteenistuste huviorbiiti ning temalt võidakse hakata nõudma ülesannete täitmist, mis kahjustavad Eestit. Taotleja abikaasa on Venemaa kodanik, kellel on 30.04.2026–30.04.2031 kehtiv tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks. Ka taotleja 4-aastane laps on Venemaa kodanik, kellele on VMS § 155 1 lg 1 alusel antud 20.04.2026–30.04.2031 kehtiv tähtajaline elamisluba. Taotleja abikaasa on lapseootel (eeldatav sünnikuupäev 18.09.2026). Taotleja seaduskuulekas käitumine ja perre teise lapse sündimine ei ole siiski asjaolud, mis saaksid mõjutada taotleja suhtes tehtud julgeolekuhinnangut, sest KAPO 09.04.2025 hinnang põhineb taotleja eluloolistel andmetel, mida ei ole objektiivselt võimalik muuta. Arusaadavalt on taotleja seadnud alates 2021. a-st oma elu sisse Eestis ja plaanis koos perega Eestisse elama jääda, kuid arvestades Venemaa rünnakut Ukraina vastu pidi taotleja juba vähemalt alates PPA 24.04.2025 teavitusest mõistma, et enne 24.02.2022 väljastatud elamisluba pikendades või uut elamisluba andes 2(6)
3-26-2476 hinnatakse temaga seotud asjaolusid uuesti ning uue elamisloa andmine või pikendamine ei pruugi olla võimalik. Viieaastane Eestis elamine ei ole sedavõrd pikk periood, mis annaks alust arvata, et taotleja elu on Eestiga jäädavalt seotud ja mis tahes teise riiki elama asumise võimalus on ära langenud. Taotleja ja tema perekonnaliikmed on Venemaa kodanikud ning neil on õigus asuda elama kodakondsusjärgsesse riiki. Taotlejast tulenev julgeolekuoht on keeldumisega kaasnevast era- ja pereelu riivest kaalukam. Taotlejal oli võimalik korraldada oma elu viisil, et asuda teise lapse sündimise ajaks elama Venemaale. Kokkuvõttes on alust arvata, et taotleja Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda VMS § 124 lg 1 p 1 tähenduses.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule 12.08.2026 kaebuse PPA 07.08.2026 otsuse nr 15.33.2/252-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata uuesti läbi tema taotlus tähtajalise elamisloa saamiseks abikaasa juurde elama asumiseks. Kaebaja palus kohaldada ka esialgset õiguskaitset, tagades kaebajale võimaluse viibida seaduslikult oma perekonna juures Eestis kuni kaebuse kohta tehtava lõpliku kohtulahendi jõustumiseni. Selleks tuleks otsuse kehtivus ja/või täitmine vajalikus ulatuses peatada ning võimalusel säilitada kaebajale ajutiselt selline õiguslik seisund, mis võimaldaks tal seaduses sätestatud tingimustel töötada. Riigil on õigus ja kohustus kaitsta avalikku korda ja julgeolekut, kuid ohuprognoos peab siiski põhinema kontrollitavatel, ajakohastel ja individualiseeritud asjaoludel ning võimaldama tuvastada ratsionaalse seose konkreetse isiku käitumise ja väidetava ohu vahel. Kodakondsus, haridus, õppetöö raames läbitud sõjaline väljaõpe ja kvalifikatsioon ei ole ilma individuaalsete seosteta iseenesest piisavad, et järeldada konkreetse isiku ohtlikkust. Vaidlustatud otsuses ei ole nimetatud ühtegi konkreetset kaebaja tegu Eestis, mis võiks põhjendada hinnangut temast lähtuvale ohule. Vastupidi, kaebaja on enam kui 5 aastat viibinud Eestis seaduslikult, töötanud katkematult kõrget kvalifikatsiooni nõudval töökohal, tasunud makse ja elanud perekonnaelu. Kaebaja ei ole tegelikult sõjaväeteenistuses olnud, ta on sõjaväe arvelt kustutatud ning andnud sõjaväepileti hoiule. Ka varasem töötamine Qis ja IKT-alane kvalifikatsioon ei tõenda iseenesest ohu olemasolu. PPA ei ole tuvastanud, et kaebaja töö olnuks seotud relvajõudude, eriteenistuste, kaitse- või luureprojektide või riigisaladusega. Kuna KAPO 09.04.2025 hinnang ei ole kaebajale olnud kättesaadav, siis ei ole talle teada, millistel konkreetsetel asjaoludel selle järeldused põhinevad. Kaebaja õiguste kaitseks tuleb halduskohtul neid asjaolusid kontrollida. Kaebaja perekonnaelu kese on Eestis. Kaebaja 4-aastase lapse huvides on säilitada stabiilne perekeskkond ja igapäevane suhe mõlema vanemaga. Seoses teise lapse sünniga peab kaebaja lisaks abistama oma rasedat abikaasat ja hoolitsema vanema lapse eest. Formaalne õigus elada kodakondsusjärgses riigis ei tähenda tegelikku ja proportsionaalset võimalust kogu perekonna väljakujunenud elu sinna üle viia. Vaidlustatud otsus seab perekonna sisuliselt valiku ette, kas kaebaja peaks viibima perekonnast lahus või tuleks abikaasal ja lastel loobuda väljakujunenud elust Eestis, kuigi neil on Eestis elamiseks kehtiv seaduslik alus. Perekonnaelu nii intensiivne riive nõuab eriti veenvat ja individuaalset põhjendust, miks kujutab kaebaja endast väidetavat ohtu. Elamisloa andmisest keeldumise tõttu on kaebaja 10.08.2026 kaotanud senise töökoha ja seega on perekonna olukord märkimisväärselt halvenenud vahetult enne teise lapse sündi. PPA otsus on põhjendamispuudustega.
4.PPA palus 14.08.2026 seisukohas jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata, sest esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu räägib kaalukas avalik huvi maandada kaebajast lähtuvat julgeolekuohtu ning seda ei kaalu üles asjaolu, et Eestis viibivad kehtivate tähtajaliste elamislubade alusel tema Venemaa kodanikest lapseootel abikaasa ja alaealine laps. Taotluse lahendamisel on määrav, kas esialgse õiguskaitse kohaldamata 3(6)
3-26-2476 jätmisega kaasneb tõsine riive kaebaja perekonnaelule. Perekonnal puudub takistus asuda elama kodakondsusjärgsesse riiki. Kohtumenetluses saab kaebaja osaleda õigusteadmistega esindaja kaudu.
5.Tallinna Halduskohus jättis 16.08.2026 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning võttis kaebuse PPA 07.08.2026 otsuse nr 15.3-3.2/252-1 tühistamiseks menetlusse. Vaidlustatud otsuse kehtivuse või täitmise peatamisega ei saavutaks kaebaja soovitud eesmärki viibida kohtumenetluse ajal seaduslikult Eestis perekonna juures. PPA otsus tugineb mh KAPO seisukohale ning enne sellega tutvumist ei saa võtta seisukohta kaebuse perspektiivikuse osas. Samas ei nähtu asjaolusid, mille tõttu oleks kaebus ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja elamisloa taotlus jäeti rahuldamata ja pole teada, et kaebajal oleks muud seaduslikku alust Eestis viibida. Seega on kaebajal kohustus Eestist lahkuda ja järelikult on tal esialgse õiguskaitse vajadus. Samas ei ole PPA teinud kaebajale lahkumisettekirjutust ning ilma selleta ei saa kaebajat sundida Eestist lahkuma. Lahkumisettekirjutuse tegemisel on kaebajal võimalik seda vaidlustada ja taotleda esialgse õiguskaitse kohaldamist. Ehkki kohus ei ole veel tutvunud KAPO ohuhinnanguga, tuleb kohtul kaitsta avalikku huvi ning esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata kaebajast lähtuva julgeolekuohu maandamiseks. Kohus arvestab, et kaebajal on Eestis lapseootel abikaasa ja alaealine laps. Samas on kaebaja lähedastel võimalik reisida koos kaebajaga Venemaale. Kaebaja pidi arvestama, et tema elamisloa taotlus võidakse jätta rahuldamata, ja oma elu vastavalt korraldama.
6.X palub 17.08.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 16.08.2026 määruse resolutsiooni p 1 ja kohaldada esialgset õiguskaitset viisil, mis võimaldab kaebajal viibida selle kehtivuse ajal seaduslikult Eestis. Mitte lubada PPA-l teha kaebajale ettekirjutust Eestist lahkumiseks või seda sundtäita. Vajaduse korral peatada PPA 07.08.2026 otsuse kehtivus või täitmine ning kohustada PPA-d tegema vajalikud ajutised toimingud või andma ajutise haldusakti, mis tagab kaebajale seadusliku aluse Eestis viibimiseks. Vajadusel kohaldada muud sobivat abinõu, mis on piisav olemasoleva olukorra säilitamiseks kuni KAPO materjalide esmase kohtuliku kontrollini. Keelata PPA-l teha enne määruskaebuse lahendamist toiminguid, mis on suunatud kaebaja Eestist lahkumise kohustuse faktilisele realiseerimisele. Kaebajale tuleks ajutiselt tagada seaduslik alus viibida Eestis koos oma perekonnaga, vähemalt kuni halduskohus on esmaselt tutvunud KAPO materjalidega, millel põhineb PPA järeldus, et kaebajast lähtub väidetavalt oht riigi julgeolekule. Kaebajal on ülekaalukas õiguskaitsevajadus. Tema abikaasa on 8. kuud rase ning sünnitus on kavandatud Eestis. Kaebaja 4-aastane laps on sündinud ja kogu oma elu elanud Eestis. PPA 07.08.2026 otsuse negatiivsed tagajärjed on juba saabunud, sest sellele tuginedes lõpetati kaebaja tööleping 10.08.2026. Kaebaja on pöördunud kohtusse viivitamatult ja sündmuste käik kinnitab esialgse õiguskaitse vajadust. Vaidlustatud otsus tugineb ohuhinnangule, mis on koostatud juba 09.04.2025 ja uued asjaolud puuduvad. Kohtumäärus on vastuoluline, sest mööndes esmalt, et enne KAPO hinnanguga tutvumist ei ole võimalik kaebuse perspektiivi sisuliselt hinnata, sai esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel otsustavaks just väidetav (kuid kontrollimata) oht riigi julgeolekule. Halduskohus oleks saanud esialgset õiguskaitset rakendada vähemasti kuni KAPO materjalide esmase kontrollimiseni ja hiljem seda muuta või tühistada. Halduskohus ei ole sisuliselt arvesse võtnud kaebaja esitatud tõendeid ja teda iseloomustavaid asjaolusid. Puuduvad konkreetselt kaebaja tegevusega seotud asjaolud, mis võimaldaksid pidada temast lähtuvat julgeolekuohtu nii tõsiseks, et välistada isegi ajutine kohtulik kaitse. Kaebaja ei pidanud arvestama PPA võimaliku keelduva otsusega ning juba ennetavalt Eestist lahkuma. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise tagajärjed ei puuduta ainult kaebajat, vaid ka tema 4(6)
3-26-2476 abikaasa ja alaealise lapse huvisid. Perekonda ei tohiks lahutada vahetult enne lapse sündi. Avalik huvi esineb ka selle vastu, et hinnang ohust riigi julgeolekule põhineks ajakohastel ja individuaalsetel asjaoludel ning alluks tõhusale kohtulikule kontrollile. Määruskaebus tuleks lahendada kiireloomuliselt, sest kaebaja on saanud kutse ilmuda PPA-sse 18.08.2026 kell 11.00 seoses tema edasise Eestis viibimise ja Eestist lahkumise küsimusega. Vältida tuleks seda, et kaebaja kohustatakse Eestist lahkuma juba enne, kui ringkonnakohtul on olnud võimalik esialgse õiguskaitse küsimust lahendada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebus Tallinna Halduskohtu 16.08.2026 määruse resolutsiooni p 1 peale tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1; riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei nõua määruskaebuse lahendamiseks vastustajalt täiendavat seisukohta, vaid arvestab tema poolt varem avaldatuga. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
8.Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise esmaseks tingimuseks on õiguskaitsevajaduse olemasolu. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga oleks võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on hoida ära kaebaja oluliste õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal, mitte tekitada kaebajale täiendavaid õigusi. Esialgse õiguskaitse raames ei lahenda kohus lõplikult põhivaidlust, kuid peab taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindama kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid sel määral, kui see on kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Esialgse õiguskaitse kohaldamine peab olema proportsionaalne kõigi menetlusosaliste suhtes ja haldusakti täitmine ei tohiks muutuda lõplikult võimatuks (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20; 13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12). Tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud, peavad olema ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja eesmärkidega (HKMS § 251 lg 1). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal võivad faktilised ja õiguslikud asjaolud olla veel ebaselged, kuid esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamiseks ei tohi kaebus olla ilmselgelt perspektiivitu (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 15).
9.Kaebaja seisukohtadest järeldub, et tema esmane eesmärk on saavutada kohtumenetluse ajaks Eestis seadusliku viibimisaluse saamine, mis taastaks sisuliselt tema õigusliku seisundi enne PPA 07.08.2026 otsuse tegemist. Halduskohus on õigesti märkinud, et vaidlustatud otsuse kehtivuse või täitmise peatamisega ei oleks sellist olukorda võimalik saavutada, sest kaebaja varasem tähtajaline elamisluba oli lõppenud juba 19.04.2026. Seega taotleb kaebaja sisuliselt kohtumenetluse ajaks täiendavate õiguste saamist. Ehkki tegemist oleks üksnes ajutise meetme kohaldamisega, millega ei otsustataks veel põhivaidlust ette ära ja kaebaja ei saavutaks lõplikult oma kohtusse pöördumise eesmärki, peaks sellise esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tohiks põhjustada olulist kahju avalikule huvile või kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 29; 22.09.2014 määrus nr 3-3-159-14, p-d 17, 19). Kohtupraktikas on esialgse õiguskaitse korras tähtajalise elamisloa 5(6)
3-26-2476 andmiseks kohustamine olnud väga erandlik (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-1917; Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2020 määrus nr 3-20-452). Praegusel juhul ei ole kaebaja toonud välja sedavõrd ülekaalukaid põhjuseid, mis saaksid õigustada PPA kohustamist väljastada talle kohtumenetluse ajaks ajutine (tingimuslik) elamisluba, olenemata haldusorganite hinnangust temast lähtuvale julgeolekuohule. Kaebaja viibib Eestis koos oma perekonnaga ja kuigi tal ei ole seadusliku viibimisaluse puudumise tõttu võimalik Eestis töötada, ei ole kohtule esitatud mingeid andmeid, et see seaks ohtu perekonna toimetuleku.
10.Halduskohus on juhtinud põhjendatult tähelepanu, et kuigi vaidlustatud otsusega keelduti kaebajale elamisloa andmisest, ei ole PPA teinud talle seni ettekirjutust Eestist lahkumiseks ega määranud tähtaega lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. Seetõttu ei ähvarda kaebajat praeguses olukorras sunniviisiline Eestist väljasaatmine ja hetkeseisuga puudub reaalne oht, et kaebaja võidakse lähiajal perekonnast lahutada või tuleks kogu perekonnal lahkuda Venemaale. Lahkumisettekirjutuse tegemise puhul on kaebajal võimalik see halduskohtus vaidlustada ning taotleda ühtlasi esialgse õiguskaitse korras selle haldusakti kehtivuse või täitmise peatamist või väljasaatmise keelamist. Ühe võimaliku esialgse õiguskaitse abinõuna on kaebaja taotlenud ka PPA-l lahkumisettekirjutuse tegemise keelamist, kuid seda ei saa pidada kuidagi põhjendatuks. Esiteks väljuks see asjas esitatud kaebuse nõuete piiridest ning teiseks ei oleks keelamiskaebus lubatav, kuivõrd kaebaja õiguste tõhus kaitse oleks võimalik ka lahkumisettekirjutuse hilisemal vaidlustamisel (vt HKMS § 45 lg 2). Kuna kaebajat ei ähvarda praegu Eestist väljasaatmine ega perekonnast lahutamine, ei ole tal selles osas õiguskaitsevajadust ja seega tuli tema taotlus jätta rahuldamata.
11.Seonduvalt halduskohtu määruse p-s 10 tehtud etteheitega, et kaebaja pidi juba eelnevalt arvestama võimalusega, et tema elamisloa taotlus võib jääda rahuldamata ja oma elu vastavalt korraldama, märgib ringkonnakohus, et selline lähenemine ei ole põhjendatud. VMS §-st 130 tulenevalt oli kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise ajal tema Eestis viibimine seaduslik. Kuigi PPA oli kaebajat 27.06.2026 teavitanud sellest, et tema VMS § 137 lg 1 alusel esitatud tähtajalise elamisloa taotluse puhul esineb jätkuvalt VMS § 124 lg 1 p-s 1 sätestatud keeldumise alus, ei olnud selle kirja eesmärk mitte teavitada kaebajat vajadusest valmistuda viivitamata pärast otsuse tegemist Eestist lahkuma, vaid sellega anti kaebajale võimalus esitada kavandatavale otsusele omapoolsed vastuväited ning võimalikud lisatõendid. Ühtlasi nähtub vaidlustatud otsusest, et PPA on kaebajale selgitanud, et tema taotluse menetlustähtaeg lõpeb 24.09.2026. Sellises olukorras ei ole põhjendatud heita kaebajale ette, et ta ei lahkunud Eestist enne PPA 07.08.2026 otsuse tegemist või ei olnud valmistunud lahkumiseks kohe pärast otsuse tegemist.
12.Eelneva põhjal jääb X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.08.2026 määruse resolutsiooni p 1 muutmata.
13.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi ja tema endise tööandja (F OÜ) nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.