3-26-825 D.H kaebus Maksu- ja Tolliameti 26.11.2025 vastutusotsusele nr 12.2-3/066534-5 Tallinna Halduskohtu 30.04.2026 määrus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja D.H Maksu- ja Tolliamet
Menetluse alus ringkonnakohtus
D.H määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Haldusasi
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse D.H määruskaebus Tallinna Halduskohtu 30.04.2026 määruse resolutsiooni punkti 1 peale haldusasjas nr 3-26-825.
2.Rahuldada D.H määruskaebus osaliselt.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 30.04.2026 määruse resolutsiooni punkt 1.
4.Rahuldada D.H menetlusabi taotlus osaliselt ja võimaldada tasuda kaebuselt tasumisele kuuluv riigilõiv osamaksetena järgmiselt: esimene osamakse summas 472,45 eurot hiljemalt 05.06.2026; teine osamakse summas 472 eurot hiljemalt 06.07.2026.
5.Lahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärkidega.
Määrus on lõplik ja vaidlustamisele ei kuulu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1 ls 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.D.H esitas 18.03.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti (MTA) 26.11.2025 vastutusotsuse nr 12.2-3/066534-5 tühistamiseks.
3-26-825
2.Kohus jättis 10.04.2026 määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale allkirjastatud kaebuse esitamiseks ja 944,45 euro suuruse riigilõivu tasumiseks ning kohtule riigilõivu tasumist tõendava dokumendi esitamiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks aega 10 päeva määruse kättetoimetamisest arvates.
3.D.H esitas 17.04.2026 kohtule digitaalselt allkirjastatud kaebuse ja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest täielikult vabastamiseks.
4.Tallinna Halduskohus jättis 30.04.2026 määrusega riigi õigusabi taotlus rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja vastab küll HKMS § 112 lg 1 p 1 menetlusabi eeldustele osas, milles tema enda sissetulek ei võimalda 944,45 euro suurust riigilõivu tasuda, kuid menetlusabi andmise üle otsustamisel tuleb HKMS § 116 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 186 järgi hinnata kogu leibkonna majanduslikku olukorda, sealhulgas abikaasa sissetulekuid ja vara. Kaebaja pension on 756 eurot kuus, abikaasa palk ja pension kokku 2141,89 eurot ning leibkonna kogusissetulek ligikaudu 3000 eurot kuus. Kohus pidas osa kaebaja esitatud kuludest põhjendatuks, kuid leidis, et toidu-ja riiete kulud olid keskmisest kõrgemad ning vähendas need mõistlikule tasemele. Kohtu hinnangul olid leibkonna vältimatud püsikulud ligikaudu 1150 eurot kuus, mistõttu jäi perele igakuiselt vabaks umbes 1850 eurot. Kohus arvestas ka vara olemasolu: kaebajale kuuluvat umbes 7000 euro väärtuses sõiduautot ning abikaasale kuuluvaid kinnistuid Tallinnas ja Harjumaal. Kohus märkis, et kuigi vara ei pruugi olla kiiresti realiseeritav, näitab see siiski leibkonna üldist majanduslikku võimekust. Perekonnaseaduse järgi on abikaasad kohustatud ühiselt perekonda ülal pidama ning seetõttu tuleb arvesse võtta kogu leibkonna rahalist seisu. Kohus leidis, et isegi juhul, kui suurema osa püsikuludest kannaks ajutiselt abikaasa, oleks kaebajal võimalik riigilõiv tasuda. Kaebaja väidet, et vaidlus ei puuduta abikaasat ning riigilõivu tasumine põhjustaks talle šoki, kohus piisavaks ei pidanud. Samuti ei olnud esitatud objektiivseid põhjuseid, miks pere käsutusse jäävat raha ei saaks kasutada riigilõivu tasumiseks. Seetõttu jättis kohus menetlusabi taotluse rahuldama, jättis kaebuse käiguta ning andis tähtaja riigilõivu tasumiseks, hoiatades, et tähtajaks tasumata jätmisel tagastatakse kaebus.
5.D.H esitas 25.05.2026 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 30.04.2026 määruse resolutsiooni p 1 peale. Kaebaja vaidlustab määruse osas, millega jäeti rahuldamata tema menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kaebaja palub esmalt täielikku vabastamist 944,45 euro suuruse riigilõivu tasumisest, alternatiivselt osalist vabastamist või riigilõivu tasumist osamaksetena. Kohus on ekslikult samastanud abikaasa sissetulekud kaebaja vabalt kasutatavate vahenditega. TsMS § 186 lg 1 võimaldab küll arvestada koos elavate perekonnaliikmete vara ja sissetulekuid, kuid sellest ei tulene abikaasa kohustust rahastada menetlusosalise isiklikku avalik-õiguslikku kohtuvaidlust. Vaidlus puudutab üksnes MTA tehtud vastutusotsust kaebaja suhtes ning abikaasa ei ole menetlusosaline ega võimaliku kohustuse adressaat. Kohtu järeldus põhineb oletusel, et abikaasa kataks suurema osa pere püsikuludest, kuid kohus ei ole tuvastanud, et kaebajal oleks tegelik ligipääs abikaasa rahalistele vahenditele või et abikaasa oleks nõus riigilõivu tasuma. Samuti ei ole abikaasa vara käsitatav likviidsete vahenditena, mida saaks eelduslikult kasutada kaebaja kohtuvaidluse rahastamiseks. Seega kaebaja õigus kohtusse pöörduda sõltub kolmanda isiku – abikaasa valmisolekust menetluskulusid kanda, mis ei ole kooskõlas menetlusabi eesmärgiga ega tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega. 2(5)
3-26-825 Kaebaja rõhutab, et kohus jõudis vastuolulisele tulemusele, ühelt poolt möönis kohus, et kaebaja enda sissetulekust ei ole võimalik riigilõivu tasuda, teisalt jäeti menetlusabi andmata üksnes abikaasa võimaliku panuse tõttu. Kohus oleks pidanud vähemalt võimaldama riigilõivu tasumist osamaksetena või vabastama ta sellest osaliselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
7.HKMS § 111 lg 1 sätestab, et menetlusabi taotlejale antakse menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.
8.Menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel tuleb kõigepealt lähtuda HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatust, mille järgi menetluskulud ei ületa menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed, ülalpidamiskohustuse täitmiseks ettenähtud summa, mõistlikud kulutused eluasemele, transpordile ning muud vältimatud kulutused, kusjuures muud vältimatud kulutused võib maha arvata igakuiselt kuni 75 protsendi ulatuses töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuutasu alammäärast. Menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel tuleb arvestada ka taotleja ja tema perekonnaliikmete sissetulekut ja vara ning muid olulisi asjaolusid (HKMS § 116 lg 2 ja TsMS § 186 lg 1). Menetlusabi andmise tingimuste sidumine selle taotleja majandusliku seisundiga ja tema kaebuse eduväljavaadetega on ka Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangul põhjendatud (vt nt Steel ja Morris vs. Ühendkuningriik, nr 68416/01, 15.02.2005, p 62).
9.HKMS § 111 lg 1 on abinõu perspektiivitute ja pahatahtlike kaebuste tõrjumiseks (RKÜKo 3-3-1-35-15, p 44). Sealjuures tuleb kaebuse perspektiivikuse hindamisel arvesse võtta asja tähendust menetlusabi taotlejale (HKMS § 111 lg 2). Halduskohus ei ole pidanud kaebust perspektiivituks või kaebajale väheoluliseks. Võttes arvesse, et vaidlustatud vastutusotsusega nr 12.2-3/066534 määrati kaebajale tasumiseks 31 481,50 euro suurune maksukohustus, on vaidlus kaebaja jaoks ilmselgelt olulise tähendusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesolevas menetlusstaadiumis asuda seisukohale, et kaebus oleks ilmselgelt eduväljavaateta. Kaebaja vaidleb sisuliselt vastu sellele, et ta oleks juhatuse liikmena teadlikult või raskest hooletusest jätnud täitmata maksuseadusest tulenevad kohustused ning vaidlustab MTA järeldused tema väidetava passiivsuse ja kontrollkohustuse rikkumise kohta. Kaebusest nähtuvalt ei piirdu kaebaja üksnes üldsõnalise mittenõustumisega vastutusotsusega, vaid esitab konkreetseid vastuväiteid talle etteheidetava käitumise, tehingute ajastuse, teiste isikute rolli ning maksuhalduri põhjenduste piisavuse kohta. HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang on sobiv, kui see soodustab eesmärki, et kohtusse ei esitata põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi ning riigieelarvevahendeid kasutatakse säästlikult. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist (RKÜKo 12.04.2026 asjas nr 3-3-1-35-15, p 37). Praegusel juhul ei ole vaidlustatud menetlusabi piirangu puhul sellise olukorraga tegemist. 3(5)
3-26-825
10.TsMS § 186 lg 1 sätestab, et taotleja majanduslikku seisundit hinnates arvestatakse tema vara ja sissetulekut ning temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid, tema ülalpidamisel olevate isikute arvu, eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ning muid tähendust omavaid asjaolusid. Perekonnaseaduse (PKS) § 15 lg 1 sätestab, et abiellumisega alustavad mees ja naine abielulist kooselu, mis kohustab neid vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks. Abikaasadel on teineteise ja perekonna suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Nad korraldavad ühiselt oma abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise, pidades silmas teineteise ja laste heaolu ning vastutades teineteise ees abieluga seotud kohustuste täitmise eest. PKS § 16 lg 1 kohaselt on abikaasad vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama. Tallinna Halduskohus tuvastas, et kaebaja keskmine ühe kuu pension on 756 eurot. Kaebaja elab koos abikaasaga, kelle palk ja pension moodustavad kokku 2141,89 eurot. Seega on perekonna keskmine igakuine kogusissetulek ligikaudu 2897,89 eurot. Kaebaja esitatud andmete kohaselt on perekonna igakuised kulud kokku ligikaudu 2000 eurot, sealhulgas eluasemekulud 250 eurot, transpordikulud 150 eurot, kulutused toidule 1000-1200 eurot, ravimid 30-100 eurot ning riided 100 eurot. Halduskohus leidis põhjendatult, et kaebaja poolt toidule ja riietele märgitud kulud ületavad mõistlikku määra. Riigikohtu üldkogu on märkinud, et vältimatuteks kuludeks ei tule lugeda kõiki tegelikult tehtavaid kulutusi, vaid üksnes minimaalselt vajalikud põhjendatud kulud (RKÜKo 12.04.2026 asjas nr 3-3-1-35-15, p 49). Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas põhjendatud lugeda kahe liikmega leibkonna vältimatuteks kuludeks ligikaudu 1500 eurot kuus, millest eluasemekulud moodustavad 250 eurot, transpordikulud 150 eurot, ravimikulud 100 eurot, riiete kulud 100 eurot ning kulutused toidule ja esmatarbekaupadele kokku 900 eurot. Sellest lähtudes jääb perekonnale pärast vältimatute kulude kandmist alles ligikaudu 1397 eurot kuus (2897,89 – 1500=1397,89 eurot). Arvestades, et abikaasad kannavad perekonna kulusid ühiselt, tuleb eeldada, et kaebaja osa vältimatutest kuludest on ligikaudu pool ehk 750 eurot kuus. Sellisel juhul jääb kaebaja enda sissetulekust pärast põhjendatud kulude mahaarvamist alles ligikaudu 6 eurot kuus (756750=6 eurot). Samas tuleb HKMS § 116 lg 2 ja TsMS § 186 lg 1 kohaselt hinnata täiendavalt kogu leibkonna majanduslikku olukorda tervikuna. Käesolevas asjas ei nähtu, et perekonnal puuduks täielikult võimalus 944,45 euro suuruse riigilõivu tasumiseks. Arvestades leibkonna kogusissetulekut ja pärast vältimatute kulude kandmist alles jäävat summat, ei ole põhjendatud kaebaja täielik vabastamine riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus arvestab siiski, et kaebajale kuuluvale sõiduautole turuväärtusega ligikaudu 7000 eurot on seatud MTA käsutamiskeeld ning tegemist ei ole vabalt realiseeritava varaga. Samuti ei kujuta kaebaja abikaasale kuuluvad kinnistud ja korter endast käesolevas olukorras likviidset vara, mille arvel oleks võimalik riigilõivu viivitamata tasuda.
11.Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Õigus saada menetlusabi on osa põhiõigustest tõhusale kohtulikule kaitsele. Riigikohus on rõhutanud, et kui menetlusabi andmine on välistatud olukorras, kus isikul puuduvad tegelikud vahendid riigilõivu tasumiseks, ei ole kohtusse pöördumine pelgalt raskendatud, vaid isik võib jääda sellest võimalusest täielikult ilma (RKÜKo 12.04.2026 asjas nr 3-3-1-35-15, p 41). Käesolevas asjas ei nähtu, et kaebajal oleks võimalik riigilõivu tasuda vabalt kasutatava vara arvel või ühekordse maksena ilma tema ja leibkonna tavapärast toimetulekut oluliselt mõjutamata. Samas ei anna tuvastatud asjaolud alust järeldada, et kaebaja ja tema leibkond oleksid täielikult maksejõuetud või et neil puuduks igasugune võimalus menetluskulude kandmises osaleda. Arvestades abikaasade ühist 4(5)
3-26-825 majapidamist, perekonna kogusissetulekut ning asjaolu, et kaebaja ja tema abikaasa kannavad püsikulusid ühiselt, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud järeldada, et leibkonnas tervikuna on olemas teatav majanduslik võimekus menetluskulude kandmiseks. Kaebaja märgib määruskaebuses, et tema abikaasa ei ole nõus tasuma tema eest riigilõivu ning kaebajal puudub vahetu ligipääs abikaasa rahalistele vahenditele. Ringkonnakohus nõustub, et ainuüksi asjaolu, et abikaasal on sissetulek ja vara, ei tähenda automaatselt, et need oleksid kaebaja vabalt kasutatavad vahendid. Samas tuleb menetlusabi lahendamisel arvestada kogu leibkonna majanduslikku olukorda tervikuna. Käesoleval juhul leiab ringkonnakohus, et kuigi kaebajal puudub võimalus tasuda riigilõivu korraga, on tal võimalik tasuda see kahes võrdses osas enda sissetuleku arvelt. Sealjuures on põhjendatud arvestada, et nimetatud perioodil katab osa perekonna igapäevastest vajadustest ja ühistest kuludest abikaasa sissetulek oma perekonnaseadusest tuleneva vastastikuse ülalpidamiskohustuse raames.
12.Eeltoodust tulenevalt on käesolevas asjas põhjendatud võimaldada riigilõivu tasumine osamaksetena. Arvestades riigilõivu suurust, kaebaja vanust ning leibkonna tegelikku majanduslikku olukorda, on mõistlik ja proportsionaalne määrata 944,45 euro suuruse riigilõivu tasumine kahes võrdses osamakses. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.